Monday, January 31, 2011

Tunnistusi päikesest ja härmatisest


Tsüklonite keerutatud tuisud tegid täna öösel väikese vaheaja. Viimaseil päevil nullkraadi kandis põtkinud elavhõbedasammas kükitas mõnel poole lausa mituteist pügalat miinuspoolde. Aga jälle näitas Eestis oma klimaatilist hiigelulatust: hommikuses raadio ilmateates oli temperatuuridiapasoon veninud ligi kahekümne kraadini.


Tartus oli mõnus ja härmatisene hommik, kus isegi päike ei pidanud paljuks päris tükiks ajaks endalt hõre pilvetekk maha raputada.











Paistab, et kiikpingid leiavad talvelgi kiikistujaid.









 Kui ta nüüd ainult puusse ei paneks!

Saturday, January 29, 2011

Suur samm edasi teel „Tagasi loodusesse“


Eile, 28. jaanuari hommikul olid Tartu ülikooli raamatukogus Tartu keskkonnahariduskeskuse (TKKHK) praktikantidel käed tööd täis, et kõik Eesti-Läti loodushariduse ühisprojekti „Tagasi loodusesse“ lõpuseminarile tulnud saaksid nime kirja ja üllatustega materjalikoti kätte.







Lõpuks polnud saalist kuigi lihtne vaba kohta leida.
Kaks aastat väldanud projektis lõid Eestist kaasa TKKHK, Peipsi koostöö keskus ja keskkonnaamet ning Lätist Gauja rahvuspargi fond ja Kemeri rahvuspargi administratsioon.





Projektist tegi meeleoluka kokkuvõtte seda juhtinud Sille Talvet. Nii oli ta välja arvutanud, et projekti juures pidevalt tegutsenud 22 inimest töötas selle heaks kokku 25 000 tundi – ehk ühe inimese 12 tööaastat! Iga osalenud institutsioon valmistas ette 15 loodusõppeprogrammi; kokku koostati 17 trüki- või videomaterjali ning toimus 57 väljaspoole suunatud loodusharidusüritust. Kõigele sellel kulus 652 659 eurot, mis tuli Euroopa regionaalarengu fondilt Eesti-Läti programmi vahendusel, KIK-ilt ning praeguseks juba likvideeritud Läti regionaalarengu ja kohalike omavalitsuste ministeeriumilt. Talvet rõhutas eriti väga tõhusat koostööd ning kahe aastaga tähelepanuväärselt kosunud lähedust kahe naaberrahva loodusharijate vahel.

 Veel kuulati lõpuseminaril kaht ettekannet. Tartu ülikooli bioloogist ja kirjanikust semiootik Timo Maran (fotol) rääkis loodusest aspektis, mis ilmselt enamiku osalejate jaoks oli uudne ja avastuslik, teemaks „Semiootikuna looduses“. Erika Klavina Kemeri rahvuspargist tutvustas aga loodusharidust Lätis ja peagi samuti 100-aastaseks saavat Läti looduskaitset.



Päeva teises pooles tutvustasid projektis osalenud asutused, Sille Talveti sõnul „looduse- ja koostööfännid“, praktilistes töötubades kahe aasta jooksul välja töötatud materjalide paremikku. Pildil on näha, et Katrin Saarti (Peipsi koostöö keskus) projekti aegu hangitud digiluup oli paljudele uus ja üllatav imeasi, millega koolis ilmselt mürsikuidki köita õnnestuks.


Keskkonnaameti keskkonnahariduse osakonna juhataja Maris Kivistik tegi aga selgeks, et „Turbakohvriks“ kutsutav liikuvnäitus pole kohver ühti, on hoopis rohket rabaõppematerjali täis pirakas oranž kott. Neid kompleteeriti projekti käigus kokku viis ja nüüd on neid võimalik loodusõppeks laenata.





Lätlaste nahkhiirevideo on mitmes keeles, nii et seda saab vaadata-näidata ka eestikeelne asjaline. Ent lätlastel esitlesid ka nahkhiirehäälte detektoreid ja nahkhiirte tehisvarje näidist. Õige innukalt osalesid osavnäpsed uudistajad võimaluses endale rinda sobiv väike nahkhiir kaasa meisterdada.






 Mõni kannatlikum tegelane ei hakanud väga vastu, kui lõunapoolsed sõbrad ta nahkhiireks kostümeerisid ja fotomodelliks ülendasid.











Seminari korraldajad olid hoolitsenud selle eest, et projekti tööpiirkonna ehk Valga, Võru, Põlva, Elva ja Jõgeva huvilised mugavalt kohale jõuaksid. Kõigile anti mälupulgal kaasa projekti jooksul koostatud materjalid. Viimased on aga tasuta kättesaadavad ja allalaetavad ka projekti osalisasutuste kodulehtedelt. Seega võivad tehtud suurest tööst kasu lõigata kõik loodusharidushuvilised Eestis ja Lätis.

Thursday, January 27, 2011

Pokumaa peab jääma




Kui läinud nädala lõpul ja selle alguses hakkasid liikuma jutud Pokumaa kehvast seisust, käis minust läbi valus nostalgiline tuksatus. Meenus midagi ammust.

 See pidi olema ilmselt kas 1997. või 1998. aastal, kui mulle ootamatult helistas Edgar Valter ja ütles, et tahaks väga minuga rääkida. Muidugi oli see mulle suur au, sest ma polnud ääretult sümpaatse kunstnikuga kunagi varem kokku puutunud ega mitte ka näiteks telefonitsi suhelnud.
Nii ta siis istuski ühel päeval koos abikaasaga minu „putkas“ Eesti Raadio Tartu stuudios, mure silmis. Ja mulle oli esimesest hetkest selge, et mina teda aidata ei suuda ega oska: pole sidemeid, pole tutvusi, pole asjaajamissoont. Ma ei tea siiani, miks auväärne kunstnik just minust midagi enamat lootis; võib-olla lihtsalt sellepärast, et olin toona nähtavasti kõige rohkem looduseteemadel kõnelnud raadioajakirjanik Eestis. Aga sellest oli muidugi vähe, et minust võinuks saada Pokumaa asutamise võtmeisik. Meie jutt, kui ma ikka õigesti mäletan, oli viisakalt ebamäärane, aga eks mõistnud Valtergi otsemaid, et see Tartusse tulek oli olnud asjatu.

Siiski jäin Pokumaaga seotut mingil määral jälgima ja kajastama. Näiteks leian oma märkmetest ülestähenduse, et olen 4. juunil 1998 teinud tulevase Pokumaa asukohas peetud väljasõit-piknikul intervjuu kultuuriminister Jaak Allikuga. Intervjuu sisu ma ei mäleta, aga arvatavasti oli see pigem optimistlikus võtmes.


 Siis viis elu mind raadiost teisale, ligi kolm aastat polnud mu põhitöö ajakirjandus. Ja nii sattusin rohkem juhuslikult kuulma sõnumeid järjekordse projektijuhi lahkumisest ja uue valimisest, ei oska arvata, kui mitu korda. Küll mäletan jutuajamisi hilisema kolleegiga Eesti Looduses Ann Marvetiga, kes oli saanud pokundusele hoopis rohkem toeks olla. Me saime mõnestki asjast üsna ühtmoodi aru – ja üks neid arusaamisi oli: kui pole mõistvat koostööd, ei saa sest asjast asja.

 
Vahepeal kadus Pokumaa mu mõtte- ja vaateväljast sootumaks. Ning seda suurem ja meeldivam oli mu üllatus, kui 2009. aastal koos kursusekaaslastega Võrumaad uudistades (taas)avastasime ka Pokumaa: väga kapitaalsena tundunud ehitiste ning meeleoluka ja lapsi innustava sisuga. Loodusrada, jah, tundus veel nirukene, aga ega kõike saagi kohe tahta. Ma olin tõesti üllatunud ja noomisin ennast kunagise pessimismi eest.



Nüüd mõtlen, et ehk noomisin siiski asjatult. Pole küll saanud mahti eriti asjasse süveneda, aga seni lehest loetu ja telerist nähtu-kuuldu paneb arvama, et taas on kõik takerdumas ikka sellesama tahtetuse või võimetuse taha teha mõistlikku, aega ja võimalusi arvestavat koostööd.
Samas on mu sügav veendumus, et seni tehtut ei tohi lasta hävida. Kindlasti peab saama seda vältida.
Lisatud pildid on pärit ikka sellestsamast pooleteise aasta tagusest käigust.

Natuke uhkustamist

Eile andis MTÜ Norra Sõbrad teada, et koos osaühinguga Loodusretked ja kuningliku Norra saatkonnaga korraldatud fotovõistlus ”Norra. Rannarahva lood“ on kokku võetud.
Osales 146 piltnikku kokku 619 fotoga (reeglid lubasid autoril võistluseks üles laadida kuni viis pilti).

Norra rannikuekspressi Hurtigruten välja pandud peaauhinna, reisi kahele Kirkenesist Bergenisse, otsustas žürii anda Ingrid Maasikule foto eest ”Rannalaste mängud”.  




Parima noore auhinna, Tensi Reiside kinkekaardi reisiks Norrasse pani välja osaühing Loodusretked ja selle sai Karilin Tõnisoja fotoga ”Õõvastav vaikus”.

Näitust konkursile laekunud parematest fotodest saab näha 5.–25. mail galeriis Aatrium (Tallinna Ärikeskuses Harju 6). Võistlusele saadetud tööd on vaadata võrgupaigas www.norrasobrad.ee/pildid ja täpsemalt võistluse kohta võib lugeda pressiteatest Norra saatkonna kodulehelt www.norra.ee.


Põhjus, miks ma sellest siin teada annan, on aga muidugi soov veidi oma saba kergitada. Nimelt märkis žürii ära veel kolm noorte ja seitse täiskasvanute fotot – ning nende hulgas oli ka minu mitu aastat tagasi Lofootidel Nusfjordis tehtud pilt kuivavatest tursapeadest allkirjaga “Küpseb Nigeeria rahvustoidu toore”. Ise arvan, et ju tõi esiletõste mulle pigem see allkiri kui pilt...
Ei tule küll meelde, et oleksin kunagi varem mõnel fotovõistlusel kaasa löönud. Debüüdiga tuleb igati rahule jääda! ☺

Wednesday, January 26, 2011

Ometi kord olen käinud eeskujumajas


Kes siis Tartu giididest ei teaks maja Kalevi 13! Vähemalt giidieksami bussitiirul on kindlasti vaja käsutada seltskond õigel hetkel paremale kiikama, et see tänavajoonest veidi eemale jääv „dr. Pfaffi elamu, ehitatud 1913, hiljem raviasutus ja õppehoone“ mingil juhul nägemata ei jääks: ta ju olnud eeskujuks mitmeid Tammelinna villasid kavandanud arhitektidele.
Aga mis seal pattu salata: kuni eilseni olin seda tähtsat hoonet seiranud vaid väljast. Vähe sellest: täna selgus, et ma pole teda isegi kordagi pildistanud. Nii pean siiagi illustratsiooniks näppama pildi Tartu kodulehelt. Aga tõotan pühalikult, et kui jälle liikuma saan, teen ühe esimesi käike Karlova eesotsa majade manu.


Seda ma siiski tean, et maja on juba mõnda aega olnud 2009. aasta lehekuul asutatud Tartu Loomemajanduskeskuse kodu. Keskus pakub ametlikus keeles „loovettevõtjatele juriidilist ja majandusalast nõustamist ning inkubatsiooniteenust”. Mis maakeelselt tähendab, et oma ärist unistaval maalijal, piltnikul või kujundajal on siin hääd võimalused järjele saada ning seda järjelesaamist õppida ja harjutada. Kes täpsemalt teada tahab, uurigu keskuse veebi http://www.lmk.ee. Aga Tartu giididele rääkis sellest eile õhtul keskuse projektijuht Ave Anniste.


Loomemajanduskeskusele kuuluvad ka naabermajad Kalevi 15 ja 17. Tartlased võib-olla mäletavad, kui palju nende majade tuleviku üle veel mõne aasta eest närve ja kõnelemisriistu kulutati ning kuidas seesama Kalevi 13 ühest peost teise loksus. Aga nüüd on ühel majal siis elu sees, mis sees – ja selle kinnituseks olgu siin paar näidet vestibüüli ja trepikoja seintel vaadata mitut sorti kunstist.




 









Küll saavad ühel päeva korda ka ülejäänud majad ja küllap leitakse põnevaid rakendusi maja taga asuvale õige pirakale pargile. Nii et üle jääb vaid jõudu ja edu soovida!



 



Ma olin täitsa kindel, et see trepialune uks viib Harry Poteri elupaika. Keskuse rahvas polnud selle arvamusega nõus. Küll kinnitasid nad aga, et oma kummitus on majas olemas: kolistavat vahel ülemise korruse fotoateljees.







Aga üks päris uudis on ka. Majas on ikka püütud kohvikut pidada, reedel avatakse uus, mil rumeenlannast koka järgi nimeks Bianca. Eilegi kohal olnud peremees Michaeli sõnul tulevat Biancal eriti maitsvad välja igasugused magusasjad. Kohvik olevat esialgu avatud tööpäeviti kell 11–18.

Tuesday, January 25, 2011

Mõned tartused talvehetked teisipäevahommikust

Õhtul, põhku-mineku aegu, jäi akna taga tuiskama. Eile- ja täna-
hommikune EMHI lumekaart 
kummatigi suurt ei erine




Autoomanik ja tänavapühkija sellega küll vaevalt nõustub



Suhtumise asi: kas tulesurmast pääsenud või kunstiteoseks muutmata jäänud. Jõulupuudest tuleskulptuuride aeg on läbi, tooret siin-seal veel leidub










Tahes-tahtmata tekib mõte nõukameeleolust: „Täna lubati värsket liha tuua!“










Taara puiesteel niipea promeneerida ei saa












Surm rahvavaenlastele!












Väike seeme on Raekoja platsi jõulude minekuga tühjaks jäänud lumesalves taas olemas











Tänahommikune veeseis pole selle kuu rekord: eilse Tartu Postimehe kinnitusel olla Emajõgi laupäeval olnud 195,9 cm üle vaatlusjaama nulli

Monday, January 24, 2011

Juttu ja pilte imelisest Eden Projectist


Kolmapäeval, 26. jaanuaril algusega kell 17.30 räägin ma Tartu Annelinna raamatukogus (Kaunase pst. 23) Suurbritannias Cornwallis asuvast, 2001. aastal valminud imepärasest botaanikaaiast Eden Project. 
Näitan möödunud suvel aias tehtud fotosid, aga ka katkendeid Edeni sünniloost vändatud videofilmist. Sissepääs on kõigile huvilistele vaba.

 


Toreda kokkusattu-musena tuli just eelmisel nädalal, 20. jaanuaril teade, et Edeni „isa“ – aia rajamise mõtte autor ja elluviija ning praegune peadirektor Tim Smit – on tõstetud rüütliseisusesse. Tegemist on tiitliga, mida omistab Briti Impeeriumi Ordu. Order of the British Empire on noorim rüütliordu Ühendkuningriikides. Ordul on viis eri aunimetust või tiitlit, millest vaid kaks kõrgeimat annavad ka rüütlistaatuse. Varem, 2002. aastal, oli Smitile omistatud selle rea tähtsuselt kolmas tiitel CBE (Commander of the Order of the British Empire), nüüd siis aga aste kõrgem KBE (Knight Commander of the British Empire).
Sellise aunimetuste süsteemi algatas kuningas George V 1917. aastal. Tiitleid antakse nii sõjaväelastele kui ka tsiviilisikutele.
Siia lisatud Tim Smiti foto palusin aeda haldavalt Eden Trustilt; pildi on teinud Marc Hill.

Õhtused tuled



Laupäevaõhtuse teatrisse mineku seab tartlane parajasti nii varaseks, et saaks Vabaduse väljakult läbi põigata. „Jah, ta särab tõesti taas!“ saan rõõmustada. Aidaku tehnoloogia- ja elektri-Taarad sel lääneslaavlaste vusserdatud säral nüüd püsima jääda!








Enne Rahvusooperisse astumist võtan üles ka Solarise. Ja kuulen kedagi selja taga lausumas „А это у них как ванная!“
Milliste tunnete-mõtetega kolm tundi hiljem Estoniast lahkun, selle jätan targu enda teada. Küll ootan huviga, mida kirjutavad lõunanaabrite Tšaikovski Jevgeni Onegini hiidvoodiversioonist meie kultuurikriitikud

Kristiine kaemisi


Laupäeva hommik Tallinna Kristiine linnaosas. Vaade aknast: jälle on tulnud väike lumelisa.











Keskpäeval teen põgusa tiiru Kuldnoka–Mooni–Linnu tee–Mustamäe tee, IXUS ikka taskus. Kohe siseõuel tuleb see välja võtta: tuvid ja part – ühed linnalinnud kõik








Mina olen nüüd teie jäätmevedaja












Küllap vaatab pererahvas põnevil suusaülekannet Otepäält: keskpäevajärjeks pole lumele saanud veel ühtegi auto- ega jalajälge










Et oleks rahu ja veidi päikest...












Hall valvaja












Lumelabidas olgu ikka käepärast












Siin aitab vaid viisakus. Õnneks on hangeseintesse roogitud ka mõned möödasõidutaskud











No mitte just nagu oreliviled, aga ehk nagu leierkastiviled küll











Löwenruh’ pargi veed on allika- ja pardirohked












Lõvi talvel












Mustamäe tee kontrastid: vastpühitud sõidu- ja päris pühkimata kõnnitee