Kui läinud nädala lõpul ja selle alguses hakkasid liikuma jutud Pokumaa kehvast seisust, käis minust läbi valus nostalgiline tuksatus. Meenus midagi ammust.
See pidi olema ilmselt kas 1997. või 1998. aastal, kui mulle ootamatult helistas Edgar Valter ja ütles, et tahaks väga minuga rääkida. Muidugi oli see mulle suur au, sest ma polnud ääretult sümpaatse kunstnikuga kunagi varem kokku puutunud ega mitte ka näiteks telefonitsi suhelnud.
Nii ta siis istuski ühel päeval koos abikaasaga minu „putkas“ Eesti Raadio Tartu stuudios, mure silmis. Ja mulle oli esimesest hetkest selge, et mina teda aidata ei suuda ega oska: pole sidemeid, pole tutvusi, pole asjaajamissoont. Ma ei tea siiani, miks auväärne kunstnik just minust midagi enamat lootis; võib-olla lihtsalt sellepärast, et olin toona nähtavasti kõige rohkem looduseteemadel kõnelnud raadioajakirjanik Eestis. Aga sellest oli muidugi vähe, et minust võinuks saada Pokumaa asutamise võtmeisik. Meie jutt, kui ma ikka õigesti mäletan, oli viisakalt ebamäärane, aga eks mõistnud Valtergi otsemaid, et see Tartusse tulek oli olnud asjatu.
Siiski jäin Pokumaaga seotut mingil määral jälgima ja kajastama. Näiteks leian oma märkmetest ülestähenduse, et olen 4. juunil 1998 teinud tulevase Pokumaa asukohas peetud väljasõit-piknikul intervjuu kultuuriminister Jaak Allikuga. Intervjuu sisu ma ei mäleta, aga arvatavasti oli see pigem optimistlikus võtmes.
Siis viis elu mind raadiost teisale, ligi kolm aastat polnud mu põhitöö ajakirjandus. Ja nii sattusin rohkem juhuslikult kuulma sõnumeid järjekordse projektijuhi lahkumisest ja uue valimisest, ei oska arvata, kui mitu korda. Küll mäletan jutuajamisi hilisema kolleegiga Eesti Looduses Ann Marvetiga, kes oli saanud pokundusele hoopis rohkem toeks olla. Me saime mõnestki asjast üsna ühtmoodi aru – ja üks neid arusaamisi oli: kui pole mõistvat koostööd, ei saa sest asjast asja.
Vahepeal kadus Pokumaa mu mõtte- ja vaateväljast sootumaks. Ning seda suurem ja meeldivam oli mu üllatus, kui 2009. aastal koos kursusekaaslastega Võrumaad uudistades (taas)avastasime ka Pokumaa: väga kapitaalsena tundunud ehitiste ning meeleoluka ja lapsi innustava sisuga. Loodusrada, jah, tundus veel nirukene, aga ega kõike saagi kohe tahta. Ma olin tõesti üllatunud ja noomisin ennast kunagise pessimismi eest.
Nüüd mõtlen, et ehk noomisin siiski asjatult. Pole küll saanud mahti eriti asjasse süveneda, aga seni lehest loetu ja telerist nähtu-kuuldu paneb arvama, et taas on kõik takerdumas ikka sellesama tahtetuse või võimetuse taha teha mõistlikku, aega ja võimalusi arvestavat koostööd.
Samas on mu sügav veendumus, et seni tehtut ei tohi lasta hävida. Kindlasti peab saama seda vältida.
Lisatud pildid on pärit ikka sellestsamast pooleteise aasta tagusest käigust.
