Sunday, February 27, 2011

Pildid koduümbrusest



Lõikusest paranev selg ja vahelduva kõnnivõimega jalad on mul lubanud veidi toast välja saada. Muidugi ikka kodu lähedale Annelinna ja lühikeseks ajaks. Paaril korral olen ka fotoka kaasa võtnud. 
24. veebruaril, vabariigi aastapäeval, oli selleks mu Pentaxi peegelkaamera.






Täna otsustasin piirduda IXUS-ega, „väikese, aga tubliga“. Kahe päeva vahe oli mõistagi suur: kui neljapäeval valitses veel pakane, siis täna tundsin sulaserval kevadehõngu.








Päris vahva on piltidelt võrrelda, kuidas tõusis Anne Soojuse katlamaja korstna valge auru- ja suitsusammas tuulevaiksel neljapäeval ...








... ja kuidas täna.











Sooja ilmaga pühapäeval jätkus jalutajaid, suusatajaid, kepikõndijaid ja kelgutajaid – ning ka kiikujaid ja kiigutajaid.








Kallitest kaaslinlastest koerapidajate pähe ei taha kuidagi jõuda arusaamine „kelle koer situb, see peab ka koristama“. Mõisavahe tänava Ihaste-poolses servas saaks saabuva sulaga suurejoonelise laiahaardelisusega lavastada midagi Kiviräha „Kaka ja kevad“ ainetel: rohkete dekoratsiooonide (või tegelaste!) eest hoolitsevad päevast päeva kümned lemmikloomad.





Mõni hetk linnuelust. Leevikesed on taas pidevad toimetajad mu akende all kasvavas viirpuuhekis. Kui tunned nende vaikset häält, on punnpaabude kohalolu lihtne täheldada. Muidu suudavad nad värvika kuue kiuste okste vahele nii märkamatuks kaduda, et võid midagi hoomamata mööda kõndida.





Märkan, et linde toidetakse meie kandis hoopis vähem kui mõni aasta tagasi. Neis vähestes „selverestoranides“ on kundesid aga küllaga.









See hallrästas on mu maja lähedal viirpuupõõsa juures toimetanud juba mõnda aega. Nüüd, paistab, on puu tühi ja linnu jõud raugemas.









Lähikonnas oleks toitu veel, aga ju pole tiibades jaksu otsinguile lennata.








Muidu on nii, et kes otsib, see ilmselt ka leiab midagi.









Veidi ka lume, tuule, päikese ja natuke inimesegi koostöös sündinud teoseid. See on kui lume- ja jääkihi geoloogiline läbilõige, ...









... see aga kui moodne kunst.











 See kui lumelammas...

 










... ja see kui kallutatud punkar.









Monday, February 21, 2011

Aga Tallinnas läheme loomaaeda! JÄÄloomaaeda


Täpselt kümme päeva tagasi oli mu lülisammas Ida-Tallinna keskhaiglas remondis. Sestap pole ma vahepeal sugugi pilte klõpsinud ega neid kuhugi riputanud.
Aga kui 9. veebruaril Tallinna „lähtepositsioonile“ asusin, siis tegin Vabaduse väljakul vahepeatuse ja vaatasin üle jääloomaaia, mis seal 3. veebruaril oli lahti tehtud. Laia joonega poisid need tallinlased: kui Tartus on igal aastal Raekoja platsil ainult üks jääst Hiina „kalendriloom“ ja täiskomplekti jõuame ära näha alles kaheteistkümne aastaga, siis pealinlased kutsusid kujureid kokku siit nurgast ja sealt nurgast ning lasksid loomatosina ühe valuga valmis saagida-raiuda-lihvida.
Veel on sest pildistuspäevast meeles, et jube külm oli. Olin Tartust ära tulnud õhukesevõitu sügisjopega, ehkki ilmateade teadis kohe saabuvat pakast ennustada küll. „Loll saab Tallinnaski peksa!“ jõudsin vanasõna väänata. Ja üksiti pöialt pidada, et enne operatsiooni nohu ei saaks. Vedas – ei saanud. Jääkujusid ei suutnud lõdisedes eriti uurida: plõksisin kähku pildid valmis ja trollile.
Nüüd siis vaatan põhjalikumalt; allpool kogu jääloomaaed järgneb.



Alustan tänavus(t)e looma(de)ga. Räägitakse nii kassi kui ka jänese aastast. Sellepärast ongi Tiiu Kirsipuu meisterdanud mõlemad. Kirsipuu on kindlasti üks mu lemmikskulptoreid: näiteks Tartu Vilded ja Skytte jätavad ta kindlasti ajalukku. Aga toredaid jääskulptuuregi on ta teinud.



 
Tuleval aastal on draakoni aasta; eelmine oli aastal 2000. Draakoni kujul on lausa neli autorit: aluse juurde paigutatud sildil on nimed Horacio Castereson, Galvan & Luis Alberto ja Campomanes Maratinez; kunstnike päritolumaa – Mehhiko. Nii et kaktustemaalgi on jääkujureid.












2013 tuleb maoaasta. Vägevasti keerdu keritud keha on välja nikerdanud põhjanaabrid Risto Immonen, Tom Engblom ja Esa Meltaus.










2014 saab olema hobuse aasta; eelmine selline oli 2002. Kui küsite „Miks?“, siis ei oskaks seletada, aga just see kuju on vaadeldava tosina hulgas minu lemmik. Autorite nimes luban endale väljakul nähtavaga võrreldes mulle meelepärasemale vene nimede transkribeerimisviisile vastavad parandused: Rašid Sagadejev ja Leonid Kopeikin.










Kappava hobuse järel vudib kohale määgiv lammas või hoopis mökitav kits: kirjas on mõlemad variandid. Karvakandja on jäässe raiunud taas väga kaugelt tulnud kunstnikud: lõunakorealased Hee-Joon Kang ja Seung-Hyun Ko.







Ahvisõpadel on oma aastat oodata veel viis aastat: 2016 ta saabub. Või teisisõnu: eelmine ahviaasta oli 2004. Sellegi üpris detailirohke ja päris põneva kuju on välja nikerdanud juba mainitud Venemaa kunstnikud Rašid Sagadejev ja Leonid Kopeikin.








Kaugeid autoreid on palju, viis kuju on siiski eestlaste töö. Tiiu Kirsipuud juba mainisin, nüüd järgneb Aime Kuulbusch Kukega. Kukeaasta tuleb 2017.









 



Koera-aastad: 2006 (mäletan, et siis räägiti „punasest puudlist“) ja 2018. Tallinna jääkoera on loonud Ekke Väli. Tartusse on ta teinud jääst Metssea (2007) – Kalevipojast ja Peeter Põllust rääkimata.













Ja veel üks eestlase töö. See Siga on kuidagi üsna sama nägu Tartu selle-aastase jäälooma Eurojänesega. No muidugi: autor ju sama – Elo Liiv.





 



Rott on teadagi üks riukalik ja nutikas tegelane. Ju on leedulane Kestutis Musteikis talle just seetõttu puuri ümber sokutanud: läheb muidu ta kätetöö äkki sõbraliku riigi pealinna pääle pahandust tegema! Roti aasta on taas alles aastal 2020.












Viienda Eesti skulptorina on platsil Kalju Pruuden oma Pühveliga. Tartlastele tuntud jääkujur temagi: oleme näinud Pruudeni Rotti (2008) ja Tiigrit (2010). Üks naljakas tähelepanek: kui mehhiklased on oma kuju meisterdanud neljakesi, soomlased kolmekesi ning venelased ja korealased kahekesi, siis eestlased on teadagi individualistid. Nagu, tundub, ka leedulased.



 Ja lõpuks mulluse aasta loom Tiiger. Autoreiks taas korealased, aga natuke teistsugune kooslus kui Lambal: Seung-Hyun Ko kaaslane on sedapuhku olnud Won-Gil Jeon.

Tuesday, February 8, 2011

Tubli poiss, Karuke!



Poleks elades arvanud, et kunagi tuleb päev, mil otsin Wikipediast Venemaa presidendi pilti, et seda oma ajaveebi panna!!
Ära iial ütle iial: äsja Vikerraadiost kuuldud uudis, et Medvedjev on otsustanud loobuda üleminekust talveajale, on minu jaoks sedavõrd vaimustav, et ei saa seda vaimustust väljendamata jätta. Kusjuures Medvedjevi põhjendus on lihtsaimast lihtne: esiteks mõjub see osale inimestele halvasti ja teiseks pole sellel mingit mõtet. Braavo, härra president!
Omal ajal raadios töötades pidin päris palju kordi kellakruttimise teemalisi mõtteid vahendada. Ja mis seal salata: kõige rohkem ajasid mind marru enesekindlad väited, et see ei tee ju kellelegi midagi. Inimesed, kui TEILE mingi asi ei mõju, siis ei tähenda see, et see mitte KELLELEGI ei mõju.
Paraku on uudisel ka oma negatiivne külg: arvestades Eesti vanasõna, et idast on meil ainult halba oodata, tuleb nüüd küll eriti karta, et Eesti valitsejad IIALGI enam sama mõttega välja ei tule...

Nüüd minevat taas külmaks

Jaanuari viimasel päeval oli järjekordselt näha Eesti “klimaatilist suurust”: varahommikul oli Jõgeval olnud viisteist külma-, Ristnas aga üks soojakraad. Õhtuks tõusis temperatuur kõikjal nullini või mõni kraad alla selle. Ja umbes sinna kanti on kraadiklaasi elavhõbedasammas ka lõksu jäänud. Sula on andnud häid võimalusi lumekujusid ja -linnu rajada. Siin üks filigraanse pisiehitise näide Toometaguse tagahoovist.
Muide, Tartu linna veebile ilmusid eile ka lumeskulptuuride võistluse „Monument Tartule“ tulemused. Võitjaks kuulutatigi „Heade mõtete tool“, mille kohta 5. veebruaril kirjutasin, et see „vastab minu arvates kõige paremini võistluse tingimustele“.



Aga sula pani muidugi liikuma ka veel koristamata katustele kogunenud-paakunud taevaannimassid. Kui eile seda karniisi Riia tänaval vägagi käidavas kohas märkasin, tegin kõnnitrajektoorile otsekohe pika kaare sisse...








See on vist küll juba peatse kevade märk, et puude soojus lund sulatab.











Hoogustuvast linnuelust olen juba kirjutanud. Tartu ühes tihedamas künnivaresekoloonias kuulsin eile kaht võimalikku asukat kinnisvaraprobleeme arutavat. Sain künnivareste keelest nii palju aru, et üks kurtis vist, et seda va valget ollust on lastetoa põrandal veel liiga palju. Ja teine lohutas, et küll ta kunagi auruks saab.






Miks oli Tartu “Eurojänesel” eile varaõhtul ja täna hilishommikulgi taas kott peas, seda ei oska ma arvata. Ehk ka ikka kestva sula pärast? Praegu, teisipäeva lõuna ajal, on Tartus nii ebameeldiv ilm, et tõmbaks või endalegi koti pähe. Aga ilmajaam teab lohutada: “Pole midagi, varsti läheb veel hullemaks: kõva tuul tuleb ka!”




EMHI veebist on lugeda, et kolmapäeval peaks madalrõhkkond suure tuulega Venesse taanduma ja neljapäeval saabuvat selle kannul kõrgrõhuhari. Tuul vaibub, sadu on napp. Ja tuleb külm: öösiti ehk isegi 20–25 kraadi, päeval kuni kümme või mõniteist kraadi – ja nii kohe terve nädalajagu päevi.


Kuna plaanide kohaselt lähen ravipuhkusele, siis jääb nii pildistamisele kui ka blogimisele nüüd mõneks ajaks ilmselt vahe sisse. Sestap on õige hetk fikseerida Emajõe-äärse “ilmasamba” näit: nii eile õhtul kui ka täna hommikul on veetase 195 cm üle vaatalusjaama nulli. See pole päris selle talve rekord, aga igal juhul palju-palju suurem arv, kui on sel ajal tavaliselt.





EMHI lumekaardi abil jätame meelde ka valge reljeefi seisu: tänahommikuse kaardi suurimad lumepaksused on Kuusiku 63, Väike-Maarja 61, Tuulemäe 60, Vanaküla 59 ja Tahkuse 58 cm. Eks siis näe, milline on pilt siis, kui tohterduselt tagasi olen.

Saturday, February 5, 2011

Lumelinn on võetud innukale kasutusele


Eile hilisõhtul Tartu Toomemäe lumelinna ehitusest kirjutades unustasin unise peaga kaks tähtsat asja. Esiteks: et sündmus oli ilmselgelt taevataadile meelepärane, sest külas käis isegi praegu mitte just tavaline külaline päike. Ja teiseks: et selle lumeskulptuuride võistluse teema oli „Monument Tartule”.







Kes üritust just täpselt korraldas, jääb mulle veidi segaseks; ainsa sõnumi selle kohta suutsin leida võrgupaigast http://tartunoored.ee/, kus on öeldud, et „Tartu lumelinn 2011 ehitatakse Tartu linna, Tähtvere Puhkepargi ja TÜ Ajaloomuuseumi eestvedamisel”, aga näiteks Tartu linna kodulehelt ei suuda ma küll mingit teavet leida.



Veel loen sellelt noortelehelt, et „ülesanne on ehitada lumeskulptuur, mis on seotud Tartu olemasolevate monumentidega või pakkuda välja uus idee monumendiks Tartule. Kuna lumelinn jääb avatuks ja kõigile kasutamiseks, võiks monument olla samal ajal kas osaliselt või tervenisti kasutatav ka liuväljana, ronilana jne.” ning et võidu saab ilusaim, tehniliselt põneva lahendusega või ideelt kõige huvitavam skulptuur. ” Kellele see au osaks langes, pole ma siiani veebiavarustelt leidnud.



Küll käisin täna keskpäeval vaatamas, kuidas linn on leidnud noorimate tartlaste ja nende papade-mammade näol tänulikke kasutajaid, nautijaid ja kiitjaid. Olgu linnal võimalikult pikk iga!







Võtsin kõik üksteist (loodetavasti loendasin ikka õigesti!) rajatist ka fotole; siia lisan neist kaheksa pildid. Ülevalt alates kaht esimest seob vähemalt kaks asjaolu: mõlemad on teatud erakondade esinduste töö ja puudutavad mulle südamelähedast ühistranspordi teemat: ühel Tartu jaama ikka endiselt olematu ootepaviljon, teisel aga Tartu-Riia ekspress (loodetavasti raudteel liikuv).





Kolmas on kõige värvikirevam, neljanda ja viienda juures köidab mind detailide viimistletus.










Järgmised kaks tundusid aga vähemalt minu kohaloleku ajal olema kõige popimad kasutajate seas. 







Ja viimane vastab minu arvates kõige paremini võistluse tingimustele ning pealegi on ta kõrval silt, millelt lugeda nii töö tegijad kui ka nimetus: ”Tartu kunstigümnaasium. Heade mõtete tool”.

Friday, February 4, 2011

Jääst saab loomi ja lumest linnu



Eile õhtust peale on Tartu Raekoja platsil jälle jääloom. Hiina uusaasta on saanud lausa rahvuspühaks, nii on ka jääelukas kohustuslikuks atribuudiks muutunud. Täna lõunatunnil oli sagijad jänese ümber rohkesti: kes pildistas, kes kleepis münti, kes uudistas niisama.

Kunstnik Elo Liivil näikse olevat meeles mõlkunud äsjane rahapööre: miks muidu on pikkkõrva üks külg kroonine...












 ... ja teine eurone.









Tänase järgi tundus, et mündikleepimine pole enam nii popp kui näiteks mullu. Eks münt ole nüüd ju kallim ka. Aga selgub, et asja ajab ära ka idanaabri raha.










Meenutuseks ka varasemad Tartu jääkujud.
2004 veel looma polnud. 5. jaanuaril pandi üles hoopis Tiiu Kirsipuu „Emajõe Ateena ja tarkuse kivid“.








2005. aasta 17. jaanuar lendas platsile „Kukk“, autor taas Tiiu Kirsipuu. Kuju saatus oli seekord kurb: peagi see lõhuti.











 



2006 ja uus autor: Kirke Kangro „Punane puudel“ avati 15. jaanuaril.











2007: Ekke Väli „Siga“ hakkas alust tuhnima 18. veebruaril.











2008: Kalle  Pruudeni „Roti“ lubas sula platsile alles 14. veebruaril ja hakkas üsna pea looma peenikesemaid kehaosi veeks muutma.















2009. aasta loom oli Kirke Kangro „Pühvel Õnnelemb“. Sünnipäev – 30. jaanuar.











Mullu sai 14. veebruaril koha pjedestaalil Kalle Pruudeni „Tiiger“.








 Aga Toomel ehitati täna lumelinna. Kui teisel ehitustunnil sealt läbi astusin, oli siginat omajagu, aga osa varutud materjali veel loomehuvilisteta.


Teadustaja Olev Ulp uuris parajasti seltskonna „Eesti Ühendatud Ülikoolide Liit“ ehitusplaane.












 Karlova kooli Karlova sild võttis juba ilmet.











Suured ja väikesed rohelised panid Peep „Pepe“ Mardiste juhtimisel üles Tartu jaama ootepaviljoni. „Ammu on aeg!“ oli Pepe kindel.