Tuesday, April 26, 2011

Maailm muutub roheliseks


Soe ilm meelitab praegu pungi lausa silmaga nähtavalt pakatama. Ühe päevaga on linna üldpilt muutunud kraadi võrra rohelisemaks. Juba õitsevad esimesed võililled ja kirikakrad. Kolm esimest pilti on klõpsatud hommikul, neljas keskpäeval ja kaks viimast pärast tööpäeva.





Sunday, April 24, 2011

Talve viimne ponnistus


Veel nutavad sooje pisaraid paar kogukat lumehange, talvega kogunenud saasta must kasukas üll.

Aga siiski on kalapüügi kõrgaeg varsti möödas ...

... ja Emajõel pole nii ränkraske vastuvoolu aerutada.

Supilinna päevad, kümnes vaatus, II

Eelmine postitus tikkus lihtsalt jälle mulle omaselt liiga pikaks; seepärast tegingi kaks volüümi. Aga jutt on ikka samadest 10. Tartu Supilinna päevadest.


Jõudsin kirjutada reedest ehk Avatud hoovide päevast ning laupäevasest vaimustavast mälestusmärgi avamisest supilinlaste kunagisele lemmikkoerale Rikule. Kohe selle järel tuli veel üks tore, ehkki hoopis traditsioonilisem üritus: parima maja sildi naelutamine selle aasta võitja seinale. Parimaid maju on valitud aastast 2004, seekord pärjati tiitliga Marja 1.




Selline see majake on.











Ja siis jälle üks tavapärane ettevõtmine: Supilinna seltsi juhatuse esimees Mart Hiob viis ...










... huvilised ringkäigule. Nagu ikka, täiendasid Mardi juttu mitmed supilinlased ja Supinna sõbrad.










Oleme jõudnud tänasesse. Ei hakka salgama: olin traditsioonilisel jõeäärsel peoplatsil vaid poolteist tundi, siis sai lihtsalt aeg otsa. Tegelikult käib pidu küllap edasi ka praegu, kui neid ridu arvutisse toksin.



Jõudsin kohale siis, kui esimene esineja oli juba laval – Mäksa noorteansambel.









Muusika saatel oli hää laadal ringi vaadata. Pakkumised olid tõesti mitmekesised.








Erinevalt mõnest teisest taolisest ostu-müügi-üritusest oli kauba seirajaid ehk siis võimalikke ostjaid täna päris kindlasti rohkem kui kaubitsejaid.








Ehkki viimaseidki oli küllaga – ja igas eas.








Mõnigi meister laskis ka müügiteki juures näppudel nobedasti liikuda, et kaubale tuleks lisa.



Nagu Supilinnas ikka, oli laadalgi au sees taaskasutusidee.









Muidugi ka raamatute taaskasutus – raamatuna.










Aga pakkumata ei jäänud ka uued raamatud, sealhulgas Supilinna enda kirjameeste omad.









Loomulikult oli programmis tähelepanu pälvinud ka jõgi: sõita sai nii viikingipaadiga Emma ...









... kui ka haabjatega. Ning hommikul vara olid linnast eemal virgutussõidud lodjal.









Noorimad laadalised pidasid rohkem lugu hoopis sellest, et jõgi on nii suur ja nii lähedal: väga lihtne on niiviisi kive hästi kaugele visata!







Kõige selle taustaks oli aga imekena, lausa uskumatult kena ilm.


Üks atraktsioon jäänuks ilusa ilmata vist olemata – või oleks olnud natuke liiga teoreetiline. Nimelt olid Kalev Koppel (jagab pildil selgitusi mikrofonimehele) ja Tambet Leenurm (seisab) valmis meisterdanud väidetavasti Eesti suurima tõeliselt ja õigesti töötava päikesekella.







Siin on Kalev ise osutiks – ja tõsi ta on, et kell oli sel hetkel tõesti viis minutit üle poole kahe.









Väike reklaam ka asjakohasele kirjasõnale, ikka Kalev Koppeli suu läbi.







Siis on aga kell kolmveerand kaks ja olukord tikub pidulikuks. Laval on Supilinna seltsi juhatuse esimees Mart Hiob (paremal) ning seltsi lihtliige Toomas Hendrik Ilves (vasakul); nende vahel ka Tartu abilinnapea Raimond Tamm. Lausutakse tervitussõnu ning ...


... antakse üle parima maja võistluse tunnustused. Peale enne juba mainitud võitja Marja 1 rahva hinnati kõrgelt ka Herne 63, Kartuli 12 ja Piiri 1 elanike pingutusi.








Siis saavad esinemisjärje Musaklubi mudilased ...









... ja Tähtvere tantsukeskuse neiud.












Ning viimane, kellest platsilt kahetsustundega lahkudes möödun, on sepp.








Aga eelmises postituses jäin võlgu Supilinna lipu värvide seletuse. Osundan Supilinna seltsi ikka Supilinna päevadeks ilmuva häälekandja Supilinna Tirin viimasest, üheksandast numbrist: „Helepruun on Emajõe vesi, hele õlu, kruusateed, küttepuud. Tumepruun on Emajõe vesi, tume õlu, brikett ja pori ning roheline jällegi Emajõe vesi, aiamaad-tillid-petersellid.“


Tirinaid võib muide pdf-formaadis Supilinna veebist vaadata, aadress on http://www.supilinn.ee/supilinna-tirin.

Supilinna päevad, kümnes vaatus, I


Tõsi mis tõsi: Tartu Supilinna päevad toimusid tänavu kümendat korda! Esimesed olid 2002. Nii et üsna pea peale esimesi päevi asutatud Supilinna selts saab tuleva aasta mais kümneseks. Eks just see selts neid päevi usinalt korraldagi. Nagu paljut muudki selles küllap kõige tartulikumas linnaosas. Panin siia esimesks pildiks Supilinna lipu. Mõelge, miks on tal sellised värvid? Õige vastuse leiate järgmise postituse lõpust.



Mis on nende päevade juures vähemalt kõrvalt piilujale eriti vahva, on see, et ikka leitakse midagi uut, millega välja tulla. Kolmapäeval koristati Supilinna, neljapäeval jagati Raekoja platsil suppi – harjumuspärane, eks ole!








Aga reedel! Reedel oli avatud hoovide päev. Vaimustav idee, isegi väike vihma ei seganud! Kokku pakutud tosinast kohast jõudsin suuremal või vähemal määral läbi koperdada üheksa.








Kes oli välja toonud oma aiasaadused, ...











... kellel oli põhjust näidata liigi- ja sordirohkeid lillepeenraid.










Ühes hoovis, teadagi, on kuulus munakivikuhi – üks supilinlaste miljöökaitsevõitluse tummi tunnistajaid.










Kel asi meelest läinud, sai väikeselt väljapanekult meelde tuletada.















Ühes õues oli aga lausa mitu näitust korraga.











Kõige põnevam oli muidugi piiluda inimeste kodusid.











Näiteks selles Lepiku tänava korteris taastavad elanikud hoolikalt vanu seinakaunistusi.










Mullu tunnistati Supilinna parimaks majaks see kenasti korda tehtud vana elamu Kroonuaia tänaval.










Sealgi lubasid kaks peret lahkesti vaadata, kuidas näeb noorendatud maja välja seestpoolt.








Ja uurida sai ka kaht päris uut, õigemini veel lausa pooleli maja.



Ehk veelgi rohkem omamoodi sündmus toimus laupäeva, muidu üldiselt supilinlastelgi „Raamatu ja roosi päevaks“ kuulutatud 23. aprilli keskpäeval Tähtvere ja Marja tänava ristil. Juba paarkümmend minutit varem oli sündmuspaigas ootusärevaid ootajaid.






Alguseks kogunes paras rahvasumm, ...









... mille vahel toimetas oma toimetamisi üllatavalt sõbralik koerapere, ...









... igas võimalikus värvitoonis ja suuruses.











Juba tegeldi buffeega, ...










... muidugi oli kohal Supilontrus.











Isegi üks kass jälgis ohutust kaugusest toimuvat.








Ja siis see algas: mälestuskivi avamise tseremoonia. Sellele pildile on jäänud mitu tähtsat tegelast: endisest supilinlasest raadiomees Arp Müller, mälestusmärgi autor Taavi Tiidor ja idee algataja, Supilinna seltsi asutajaliige Heiki Valk. Küll jäi mul paraku üle küsimata pildi tähtsaima tegelase ja tema peremehe nimi. See taks pidas nimelt erakordselt sisuka, hoogsa ja sütitava kõne, mida publik kviteeris kestvate ovatsioonidega.


Aga siis oli aeg katteriie eemaldada.










„Ah selline ta oligi!“ saavad noored supilinlased imestada. Vanadele on ta veel tuttav: 2007. aastal paraku autorataste all hukkunud Riku, kõigi möödaruttajate lemmikkoer, kes tavatsenud just siin maja veelaual istuda ning ilma ja inimesi vaadelda.





Muidu kulus pärast pikka tseremooniat kinnitada keha buffee-laua juures, ...









... sest ees ootas veel koerte paraad: veterankoera Riku mälestuskivi eest mööda.
Muide, aadressil http://www.youtube.com/watch?v=3-xX9tk3eBA saab vaadata sündmuse videosalvestust.