Monday, May 23, 2011

Õied on surnud. Elagu õied!


Mu tänase tööpäeva algus sai rikutud. Tulin varakult ja parimate plaanidega. Aga juba tulles kuulsin tuttavat põrinat. Jah, just: juba niidetakse...


Ärge arvake, et peamine tujurikkuja on see põrin, ehkki – ebameeldiv on ta tõesti. Nagu ka see toss, mis paratamatult lahtisest aknast sisse voogab. Siiski on see kõik tühine selle kõrval, et meie kontori akna all pole enam lillevaipa: lõosilmi ja kirikakraid – ...







... nagu oli veel eelmisel nädalal













Ma ei tea, mis meiega on juhtunud. Meid segavad järjest rohkem vanad puud linnas, meid segab ka veidigi kõrgem rohi ja selles säravad lilled. Hea küll, ma saan aru, kui selline stiil on omaks võetud linnaparkides; olgu: andke seal tuld ületolliste taimehakatiste pihta! Aga miks peab kuningalossi või tenniseväljaku muru meenutama ka iga tagaaed, kus peaaegu keegi ei käi?? Ei saa aru, ausõna ei saa!





Veidi rõõmsamast poolest annan teada eilse koduse Annelinna õiteseisu. Toomingatega hakkab asi ühele poole jõudma; mõni põõsas ongi selleks aastaks õitsenud










Küll säravad praegu väga uhkelt hobukastanite ...











... mulle lapsepõlvest peale nii köitvad küünlad


Ning sireliõiedki on peaaegu täiesti valla ...












... ja isegi minu keemikuaastail rikutud nina suudab tunda nende lõhna














Aga juba on õisi täis ka esimesed viirpuud. Mis tähendab, et õitseb ka viimane põõsasõitseja oma kodutänavas. Kevad saab mööda

Teedel läbi aja, ajas läbi ruumi

Nädalavahetusel oli taas reisirõõmu: bussitäie lustiliste kaaslastega Põlvamaale Varbusele, Eesti maanteemuuseumisse. Teel sain proovida oma giidioskusi marsruudil, mida enne vaid korra juhatama olin sattunud. Ju vist läks korda: välja ei vilistatud


Aga läksin üle keskmise suure huviga, sest tahtsin näha, mis asi ikka on see piltidelt ja telerist nii põnevana tundunud mullu suvel avatud väliala nimega Teeaeg. Kui viimati 2009. aastal Varbusel olin, nägi hoonekompleks välja üsna samasugune nagu nüüdki,  aga teisel pool teed laiutasid ehitusmasinad, seejuures üldse mitte kui eksponaadid, vaid töörügajad






Kas teisel pool teed asuv parkla oli siis juba valmis, seda ma ei mäleta









Selle kõrvale, majade vastu ehitatust paistab teele kätte üllatavalt vähe









Enne muuseumi imetlemist on mõned pidulikud ja mõned keha kinnitavad tegevused. Oleme nimelt tulnud tegelikult esmajoones õnnitlema sünnipäevalast, kolleegi-giidi Kallit (vasakul)







Aga kui lilled-kingid üle antud, ehtsatest sünnipäevalapse lapsepõlve lemmiktoitudest – kõik väga maitsvad muide! – lõuna söödud ja omajagu juttugi aetud, asume paiga sisu juurde: giidid Kersti (vasakul, põhitööna muuseumi teadur-kuraator) ja Riinu (programmijuht) juba ootavad


Jaguneme kaheks ja meie rühm läheb Riinu sabas üle Vati silla. See olevat üsna originaalkujul säilinud Eesti esimene terassild, mille von Uexküllid lasknud 1880ndatel ehitada Päärdu jõele. Hiljem mitmel teiselgi jõel teeninud sild jäi lõpuks tänapäevasele liiklusele siiski liiga kitsaks ja jõudis mullu kevadel praegusele aukohale




Laskume mööda väga läbimõeldult mitmetahulist allakäigutrepp liikluslinnakusse, ...










... kus Riinu manitseb meid ilusasti liikluseeskirju täitma ja mitte sõiduteel jalutama








Nii jõuame pehme kattega Vigurvända rajale, kus saab proovida eri tüüpi tõuke- ja jalgrattaid nii prillideta kui ka prillidega. Kusjuures läbi nende prillide avanev maailm olevat vaste napsise inimese vaatest. On “lahjemaid ja kangemaid prilljooke”







Rattad ja prillid proovitud, läheb võistluseks, kus ei puudu isegi dramaatiline kukkumine, mille piltnik küll maha magab







Siis annab Riinu meid üle Kerstile, kelle sabas läheme esmalt üle tee, muuseumi õuele. Kui Vene tsaaririigis mõisteti postiteede tähtsust, rajati 1860ndatel Tartu ja Võru vahele kaks ühesugust hobupostijaama: Maidla ja Varbuse. Kui neist esimesega on ajahambad (pigem küll inimene) üsna hoolimatult ringi käinud, siis Varbuse kompleks on vägagi kenasti säilinud. Sest kui hobupostivedu Eestis 1920.–30.aastatel hääbus, jäid majad ikka teemeeste kätte: kuni 1997. aastani asus postijaama hoonetes teemeistripiirkonna keskus. Sestap oli vägagi loogiline, et just siin avati 6. juunil 2005. aastal külastajatele mitmeski peas mõlkunud Eesti maanteemuuseum.


Muidugi vaatame üle ka majas paikneva püsinäituse, mida olen varemgi näinud ja mille kohta kuraator Kersti kinnitab, et on aega hakata seda ümber kujundama









Siis tuleb aga põnevaim osa: siirdume mullu 29. juunil avatud Teeajale, mille autorid, juba mõnegi auhinna korjanud noored arhitektid Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke ja Pelle Sten Viiburg teenisid selle eest kultuurkapitali 2010. aasta arhitektuuripreemia.







Esmalt saab uurida eri aegadest ja eri paikadest pärit liiklusmärke, ...










... millest mõned on õige eksootilised









Kui enne läksime üle Vati silla, siis nüüd sammume silla alt läbi










Silla alt algab 14. mail avatud hooajanäitus “Reisimine autode ja mootorratastega 1960.–1980. aastatel”








Sel pildil palun pöörata tähelepanu ka millelegi mulle kui meie seltskonna noorimale vapralt omal jalal kulgenud liikmele (temast veel poole noorem neiu liikus kas süles või kärus): vaadake, kui vahva on raja algusosa sillutis


Aga siis algavad lõigukesed eri aegade teedest: esmalt sootee, siis õõnestee. taamal on näha ka vägev tsaariaegne verstapost. Veel on teeveeres miilikivi, püstand- ja lattaed ning muud tüüpi aiad








Üle kärgkastsilla ...









... jõuame kõrtsini. Selle fassaadi kujundamisel on šnitti võetud 19. sajandi Vaikla kõrtsihoonest. 21. sajandi laps näeb siin ka toonaseid hobuveokeid ja lasipuud


Siis ootavad ees juba valgete tõkkekividega munakivitee ...









... ning mitmed juba mu enda mälupiltides alles vaated: piimapukk, ...









... Stalini-ajastule omane teeäärne puhkepaviljon lillepeenarde ja kohustuslike kipskujudega, ...









... bensiinijaam ja tsikkel, ...










... raudteeülesõit











Ning lõpuks saab vaadata nii ajaloolisi kui ka kaasaegseid sõidukeid ...










... ja teeehitusmasinaid, ...











... “kroonijuveeliks” ilmasõja-aegne trofeebuss Saurer, millega muuseumirahvas nüüdki vahest üritustele sõidab

Kõige suuremad elamustenautlejad võtavad lõpetuseks ette sõidu ehtsas postitõllas








Aga mina, vana urgitseja, leian sulaselge pettuse: giid rääkis ju meile, et postipoisid olnud alati mehed!

Kui bussinina taas Tartu poole on pööratud, sõidame mööda veel viimasest eksponaadist, kuulsast Põrnikast. Aga ei, tegelikult on ikka üks eksponaat veel: kenasti märgistatud vaatamisväärsustega Postitee lõik Tartu- ja Põlvamaa piirini.
Aga mina tahaksin hoopis mingi kerge õhusõidukiga veidi kõrgemale tõusta, et vaadata seda ülisisukat ja nii tillukesele maatükile (veebist leian, et see on 13 293 ruutmeetrit) kokku pakitud ala linnu perspektiivist: tundub kuidagi uskumatu, et ta sinna ära mahub.
Aitäh muuseumirahvale näitamast ja Kallile kaasa kutsumast!
Kes veel Varbusel käinud pole, siis võtke see juba selle suve plaani. Enne võite huviäratuseks uurida muuseumi väga põhjalikku ja sisukat veebilehte aadressil http://muuseum.mnt.ee


Sunday, May 15, 2011

Laupäeval Peipsi servas

Tegin eile, 14. mail, sõprade giidide seltsis selle aasta esimese Peipsi-ääre reisi. Ilmaennustus hirmutas vihmaga – ja eks vihma ole endiselt väga vaja ka. Aga meile sobis retkeks paremini see, mis oli: mitte eriti soe, aga peaaegu kuiv ilm.


Kohe esimeses peatuskohas, vanausuliste Raja palvela juures, hakkab silma, et järv on väga kõrge.










Muidugi vaatame Ossip Jotkini juhatusel põhjalikult üle ka kogu palvela maja. Pildil on pühakoja rajaja, kuulsa ikoonimaalija  Gavriil Frolovi tuba, mis jäänud umbes samasugusesse seisu, nagu see oli peremehe 80 aasta taguse surma aegu







Sõidame Mustveesse, linnakesse, kus olen giiditöö tõttu olnud kümneid kordi, aga ringi uidata olen saanud vähe. Rohelus on suure vee ääres märksa varakevadisem kui Tartus ...









... ja toomingaõied samahästi kui pungas













Aiad on valmis vilju kasvatama ...














... ja ühes õues pannakse kartuleid













Linnale nime andnud Mustvee jõgi oli keskajal piir Mõõgavendade ordu ja Tartu piiskopi valduste vahel


Tartu tänava ääres kultuurikeskuse aias on kivi, mida peetakse just selle piiri üheks tähiseks











Kõnnime mööda Tartu tänavat linnakeskmest eemale ja arutame näiteks selle üle, kas ikka oli vaja õigeusu kiriku aed eelmisel aastal suurtest puudest tühjaks raiuda, ...








 

... ja imestame linnavalitsuse julge värvikasutuse üle




















Teeme kindlaks, et üks kahest linna muuseumist, Heino Lubja kaalumuuseum on remondi tõttu tõesti kinni, nagu kinnitab ka veeb, tuleme veidi kesklinna poole tagasi ja ...









... pöörame linna kõige eksootilisema nimega uulitsale, Benito Agirre tänavale. Agirre oli hispaanlasest punalendur, kes viimase suure sõja aegu Mustvee juures alla lasti. Allikad pole teps mitte päris üht meelt, kas laskjaiks olid fritsud või hoopis vanjad...






Ületame sel tänaval Mustvee jõe, mida mõnusasti värvivad varsakabjad


Piki Jõe tänavat kõnnime jälle järve poole tagasi ja kiikame aedadesse. Enamasti kenasti korras teised; minu silma jaoks ehk ainult veidi liiga kitši-rohked









Jõesuudmes on näha kalamehi ja -naisigi










Mustveest kulgeme piki tänavküla lõuna poole ja teeme teel mõned peatused: näiteks Gavriil Frolovi haua juures, kuhu paari aasta eest paigutati kena mustast marmorist hauatähis









Aga siis otsime valla keskusest Kasepäält aadressilt Sõpruse 84 üles maja, kus 9. mail taasavati Peipsi infokeskus ja püsinäitus „Peipsi järve elu tuba“. Kirjas on, et laupäeval on punkt lahti kell 11–15. Kell on 14, aga uks kinni mis kinni. Õnneks jätkub mul visadust uurida ka maja tagakülge – ja kae imet; just seal sissepääs tegelikult ongi




Peispi järve elu toa avamisel olen aastaid tagasi kaks korda käinud Kallastel, kus aga asupaigamaja, linnavalitsus ühel pahal päeval ära põles. Näitus suudeti siiski päästa-taastada ning mõnda aega oli ta katuse all Emajõe Suursoo keskuses Kavastu lähistel. Meie looduskaitse pidevate reformide käigus tekkis vajadus teda veel kord kolida – ja Kasepää pole toale ilmselt üldse mitte paha paik. Toa põnevaim eksponaat on suur Peipsi järve makett. Uurime seda ...


... ja püüame mulaažide põhjal ka mõne kala selgeks õppida. Kogu see rikkus on valminud Studio Viridise meistrite käte all










Korraks uudistame ka infopunkti taha kerkivat lava ja arvame, et küll oleks uhke siin tormise ilmaga näiteks „Tormide randa“ mängida











Pikatorumees Karl saab modellideks luigepaari


Järgmine sihtmärk on Kallaste. Esmalt vaatame linna põhjapoolses servas, kunagises Pärsikivi külas Eduard Tubina sünnipaiga mälestuskivi, ...










... siis peatume aga keskväljakul, kus enamik maja hüljatud või mõni ka lammutatud. Näiteks kunagise kutsekooli hoone aknad on juba ammu laudadega kinni naelutatud










Siiski pole maja elutu














Edasi suundume devoni liivakivikalju kõrgeimasse ossa. Suviseid asukaid kaldapääsukesi, kellel siin Eesti suurim koloonia, ei ole ilmselt veel saabunud ...









... ja siingi on toomingaõied pigem pungas












Kalmistul saame tõdeda, et see on nagu alati suurepärases korras ja väga (kunst)lille-värvikirev









 


Kuulsas postikaardivaate paigas on aga muudki uudist, kui kõrge vesi ja kevadiselt rämpsune rand: kulpad on saanud uue kuju, kaldast üles viib aga vastne puidust trepp. Küllap on see hea mõte, sest varem on kallas trampimisega kõvasti kannatada saanud


Mõlema Kallaste „Aljoša“ juures meenub, et äsja oli 9. mai













Muidugi ei jää meil põikamata ka Alatskivi lossi. Välisvaade tundub värskem kui mullu ja ...











... parki heakorrastatum












Aga sisevaated võtavad mu järjekordselt tummaks. Viimati käisin siin mullu septembris ja pilt on taas tohutult muutunud – ikka paremuse poole. Nüüd on mööbel, ...


... lühtrid ...












 
... ja vaibad vist kõik paigas, oodata on veel ekspositsiooni: von Nolckenitest ja lossi taastamise loost











Teisele korrusele on ennast sisse seadnud Eduard Tubina muuseum, ...












... mis ametlikult veel avamata, Muuseumiöö tõttu aga lahti ...












... ja muusikat saab juba kuulata













Vaadata on ka kuulsast Väägverest pärit kõige kuulsama muusiku, kontrabassivirtuoosi Ludvigi Juhti mänguriist



















Koduteel põikame korraks ka Rupsile, Liivide muuseumisse. Mina piirdun seal ajutise näituse, Jorsa











... ehk Albert Paabu akvarellide väljapanekuga












Tõmbame pidureid ka Sookaldusel, kus veendume selles, mida oligi karta: kollaste nartsisside õitseaeg on selleks aastaks möödas mis möödas, ...










... aga neid on seekord olnud taas väga palju












Sookalduse toomingas näeb hoopis teistsugune välja kui tema Kallaste ja Mustvee liigikaaslased