Tuesday, January 31, 2012

Päevaraamat 2: 16.–31. jaanuar

Võib-olla ma eksin, aga minu meelest jõudsid nn. ilmatargad, keda mõned meie ajalehed nii kangesti osundada armastavad, teha vahepeal täieliku kannaka: kui sügisel pakuti kärtsakat ja lumerohket talve, siis pärast nurjunud valgete jõulude ennustust hakati rääkima, et ega õiget talve tulegi.
Tõde, tundub, on nende kahe äärmuse vahel. Igatahes on nüüd armsas kodulinnas juba 18. jaanuarist peale olnud paarkümmend (pluss-miinus paar) sentimeetrit lund, nii et suusatajatel on hulk sõite tehtud. Ja temperatuuritulp tikub juba mõnda päeva nii madalale kükitama, et tahaks hakata teist tasapisi ülespoole tsurkima. Lund on eelmisel nädalal laekunud kõrgrõhuala tõttu lisandunud napilt, nii et aitab ehk täitsa paarist lumekaardist, et olukorda dokumenteerida:



... see on 17., ...















... see 20. ...












... ja see 31. jaanuari oma.




Väike – ehkki moonutatud valgusega – isiklik fotomälestus on mul ka selle aja suurimast lumesajust. Kui hommikul 8.15 paiku kodumajast välja astusin, aitas välk IXUSel teha sellise pildi



Aga ma olen püüdnud pildistada ka Emajõe jäätumist. Esimene suurema jää päev oli 19. jaanuaril












Ja mõned võrdlused:



... 22., ...












... 24. ...
















... ja 26. jaanuari seis.

















Või 22. ...













... ja 24. jaanuar.
















Neis kahes kohas enam suurt midagi võrrelda pole, sestap tuleb võtta uus: 22. ...











... 28. ...













... ja 30. jaanuar.
















20. jaanuaril avasin oma selle aasta purikapiltide galerii (mis, vähemalt praegu tundub nii, mullusega võrreldava esinduslikkuseni küündida ei jõua), ...


... 24. jaanuaril jäid silma selle aasta esimesed katuserookijad ...














... ja 26. jaanuari päeval tegin lumise pildistusringi Toomemäel.














Ikka tikun pildistama ka ilmasamba veeseisunäitu. Siiani selle aasta suurim arv oli 22. jaanuaril: 160 cm. Seejuures oli näiteks 14. jaanuari seis olnud ainult 105 cm. Viimastel päevadel on vesi taas tasapisi langema hakanud.


















Lumejutu juurde klapib muidugi hästi ka teadmine, et 22. jaanuaril peeti rahvusvahelise suusaliidu FIS eestvõttel esimest korda maailma lumepäeva (World Snow Day).
See kasvas välja FIS-i 2007. aastal alustatud kampaaniast “Tooge lapsed lumele” (Bring Children to the Snow). FIS-i šveitslasest presidendi Gian Franco Kasperi sõnul toob lumepäev märksa rohkem kasu kui nii mõnigi teine samalaadne kampaania: üritus aitab lähendada perekondi ning panna nad ühiselt lund nautima ja selle omadusi uurima, samas õpitakse tundma keskkonda ning saadakse teadmisi lumeohutuse kohta.
Aga president ei salga, et ühtlasi püütakse peatada suusaspordi tipporganisatsioonile muret tegev võistlussuusatajate juurdekasvu aeglustumine.
Päeva ingliskeelseks motoks oli valitud kolm e-d: “Explore, Enjoy, Experience” (“Uuri, naudi, koge!”).

Sattusin sel päeval imeilusas talveilmas jalutama kesklinnast Annelinna ja muidugi ka pildistasin. Võite ise otsustada, kas lumepäevalisi oli ootuspärasel hulgal või mitte. Siiski tasub siia lisada, et telerist näidati samal ajal Otepää maailmakarika etappi.


Vähemalt üht last nägin ka













Aga oli paar suusatajat, ...













... mõni kepikõndija ...













... ja mitu kalameest Anne kanalil, ...














... päev sobis ka selleks, et jalutada koera ja meest.















Tugev tuleasemelõhn jõe ja kanali vahel andis juba ette teada, et olen jõudnud äsjase tuleskulptuuri asupaika, mille kõrval oli lahatud küllap linna jõulupuud.
Kuidas seal Ott Arderi – Rene Eespere laulus oligi? Et
Vaid kuusest mul on endistviisi kahju,
sest kuusega koos tuppa tuleb rõõm.
Ent pärast aetakse ta kuskil ahju,
kus endasse ta neelab tulelõõm.
Näärilauluks kirjutatud, aga siiani tuleb igal aastal jõulu- ja uusaastajärjes meelde.


Ja üks lumemo-
tiiv veel. Nende kahe nädala ainus käik Tartust välja viis mind 18. jaanuaril Tallinna, kus järjekordselt võisin konstatee-
rida, et talvised pealinna täna-
vad on jalaluu-
dele märksa ohtlikumad kui peaga linna Tartu kõnniteed. See näide siin on Viru väljakult posti-
maja vastast.
Minu arvates on põhjus, miks Tallinnas isegi peatänavatel kõndimine nii ohtlikuks muutub, lihtsate hooldusreeglite eiramine: kui on visatud soola ja see on lume vesiseks muutnud, tuleks see otsekohe ära koristada, mitte aga lasta tal kuumaastikuks külmuda, millele koguneb siis veel lahtine soga peale. Aga ju ma eksin, sest nii lihtsast asjast peaks ju tark linnavalitus ometi aru saama. Ju seal on ikka mängus kellegi kuri ja vaenulik käsi nagu Tallinna äparduste puhul enamasti ikka

20. jaanuaril kirjutasin Loodusajakirja e-nädalakirjas Uudistaja: “Koduköögiakna taguses selvesööklas on kundede arv kasvanud, aga mitte veel ähvardavalt suureks, sest naabruskonnas on teisigi kiirlinnutoidu kohti. Vaatluste maht pole kuigi esinduslik, aga seni tundub, et lemmiktoit on Balsnacki kera. Natuke nõutud oldi alul maapähklivõrguga, aga nüüd, tundub, on nipp käes, kuidas sealt nokatäisi välja õngitseda.”

Praegu pean tunnistama, et kliendid käivad harvem. Äkki on põhjus selles, et need rasvakerad tikuvad suure külmaga liiga kõvaks? Püüan neid purustada, aga siis pudiseb sisu jälle võrgust välja. Olen natuke nõutu.







Üks tore linnuelamus oli 19.jaanuaril, ehkki väga põgus: ehmatasin kodutänaval maja tagant välja astudes lendu kuus viirpuumarjadega keha kinnitanud hallrästast. Kui nii lähedalt saad vaadata, paned värvivaesel talvisel ajal lausa imeks, kui kenad nad on! Pildistada poleks ma neid jõudnud isegi juhul, kui IXUS mul lausa käes oleks olnud.

Küll pildistasin 22. jaanuaril Emajõel seal väidetavasti juba mõnda aega tegutsenud täisalbinootilist sinikaelparti.
Ja veel linnuilmast: üsna talvise visuaaliga 26. jaanuari päevane jalutuskäik Toomemäel mõjus helitaustalt väga kevadisena: laulsid lausa kolmest linnuliigist solistid. Rasvatihane viilis küll kahesilbilist laulu; keegi oli samal päeval Tartus kuulnud kevadisemaks peetavat kolmsilbilist “sitsikleiti”. Puukoristajate esitus oli mitmenokane ja -viisine. Ja kolmandana lõi rütmikalt kaasa soo- ehk salutihane.



Loodusmuusika juurest edasi päris muusika valda. Üle mitme aja käisime kontserdil: Vanemuise kontserdimajas astus sarjas “Kuldne klassika” üles Pihkva Filharmooniaorkester (Симфонический оркестр Псковской областной филармонии, siia lisatud pilt on näpatud kontserdi kavalt) Gennadi Tšernovi juhatusel.
Tundub, et oli omajagu neid, kes mõtlesid “pähh, mingi Vene provintsi orkester!”, sest saali mahtunuks inimesi ikka veel päris palju. Mina minekus ei kahelnud, sest kava esimeses pooles oli üks minu lemmikuid instrumentaalkontsertide seast, Tšaikovski Viiulikontsert D-duur. Ja teine pool tõeline “levimuusika”: katkendid Tšaikovski Luikede järvest ja Uinuvast kaunitarist ning Hatšaturjani Gajanest, Spartacusest ja Maskeraadist; seal hulgas omaaegsed ER soovikontsertide püsihitid Mõõkade tants Gajanest ja Valss muusikast draamale “Maskeraad”.
Publik oli vaimustuses: kaks lisapala on sellel ilmne kinnitus. Mõni päev hiljem sattusin ETV MI-saates nägema intervjuud dirigendiga. Sellest selgus, et nii tema kui ka hulk muusikuid on tegelikult piiterlased, kes tulevad Pihkvasse vaid proovidesse ja esinema. Kodulinnas antavat suhteliselt vähe kontserte, sest oblasti filharmoonia saalis on 900 kohta ja seda pole niisama lihtne rahvast täis koguda.


Paar tähelepanekut: orkestris on tähelepanuväärselt palju naisi. Aga teiseks – ja seda tähelepanekut jagas ka üks eakas daam, kellega mõni päev hiljem juhtusin kontserdi üle muljeid vahetama – olid külalismuusikud äärmiselt tõsised, lausa mornid. Too eakas daam arvas: “Ju kardavad või põlgavad eestlasi!” Ei julge seda uskuda, aga silma hakkas see tõesti. Ainult dirigent oli muhedam.
Küll säras nagu päike natuke võrakaelast poisikest meenutav suurepärane viiuldaja, 1969. aastal sündinud Rodion Zamurujev (foto: novgaz-rzn.ru). Temagi rääkis MI-s ja kiitis Eestit, kus ta olevat olnud üldse esimest korda, ja eestlasi lausa taevani.


Üks rõõmus leid ka teistlaadi muusikast. Sattusin seda laulu esimest korda kuulma Maian Kärmase saatest Vikerraadios ja olen nüüd Youtube’ist mitu korda üle kuulanud. Soovitan teilegi: http://www.youtube.com/watch?v=5gUdF_00yfo.
Jaagup Kreemi kena ballaad noorukese, minu kindla Superstaari-saate lemmiku Rosanna Lintsi suurepärases esituses. Kui millegi üle norida, siis minu arvates pole helipuldi nupukeeraja töö olnud päris laitmatu: kohati tikub pillisaade Rosannat matma. Aga selle väidetavasti terve albumi poole pürgiva koosluse koostöö edasisi tulemusi ootan suure põnevusega.

Seda ei tahaks küll samamoodi kultuurisündmuste hulka arvata, et oleme peale igasuguste muude võõrpühade läinud tõelisse pöördesse ka Hiina uusaastast. Aga selle vastu, et sel puhul mitmele poole jääskulptuure püstitatakse, pole mul iseenesest midagi. Kodulinn Tartu sai sel aastal, tõsi, päris veidra taiese.

Linnakunstnik Tiit Kaunissaarelt pärit idee on teostanud Aivar Simson ehk Simson Seakülast. Kuju pealkiri “Johannes draakoniga” veel mõistmisvõtit ei anna, veidi rohkem aitab lisapealkiri “Eesti film 100”. Kujur selgitas, et filmipioneer Johannes Pääsukese pea asemel on kompositsioonil kaamera, mille objektiiv on surutud väheldase draakoni suhu.














Veidi ka leivateenimisest. Põhitööd, nuputreimist Loodusesõbrale, Eesti Loodusele ja Uudistajale oli sel kahel nädalal natuke rohkem kui minu mõõdukas laiskus oleks soovinud; veel oli ühtteist lõpetada ka Eesti Looduse intervjuu juures.
Salvestasin neli intervjuud Kuku saatele Loodusajakiri. Eetris on jõudnud käia kolleegide Katre Palo ja Toomas Kuke jutt vastavalt Eesti Looduse viktoriinist ja aasta puust õunapuust ning Tartu ülikooli teaduskooli direktori Viire Sepa pajatus andekatest lastest, olümpiaadidest ning sellest, kuidas Eesti ühiskond ja ajakirjandus andekatesse suhtub.

Viire Sepa tööruumis pildistasin sel suvel Eestis toimuva 43. rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi vimplit. Viire Sepp on nimelt selle väga suure 15.–24. juulil Tartus ja Tallinnas aset leidva ürituse juhtkomitee akadeemiline sekretär. Neljanda intervjuu, loomade arengupuust, salvestasin TÜ loodusmuuseumi BALTICDIVERSITY projektis hõivatud bioloogi Marko Proustiga ja see peab saatesse jõudma 2. veebruaril.
Esimest korda sel aastal käisin reisijuttu rääkimas; seekord Põhja-Norrast Tartu põltsamaalaste klubile.
Üle hulga-hulga aja oli ka üks giiditöö pakkumine Tartus, aga ilmselt peeti mu hinda liiga soolaseks, nii et asjast asja ei saanud.


Priskemad palad vajuvad teadagi põhja, seepärast jätan minagi nende kahe nädala põhisündmuse siia seekordse jutu lõppu. 18. jaanuaril õnnestus osaleda Tallinnas Chianti Classico konsortsiumi veinitootjate esitlusel Tallinnas Nordic Hotel Forumis. Kutse sain Maakodu kaudu ja üldse mitte seetõttu, et nad oleksid mu vahepeal oma veinikorrespondendiks ülendanud. Küll aga käisime Maakodu Toscana-reisi aegu nähtavasti üldse teise Eesti rühmana (esimese oli Maakodu esimene rühm nädal varem...) mullu 5. oktoobril Siena lähedal Villa Geggianos (vt. http://toomasjuriado.blogspot.com/2011/10/toscana-napates-ilu-v-suutuse.html). Villa peremehed Andrea ja Alessandro Boscu Bianchi Bandinelli kääritavad ka Chianti Classicot ja olid nüüd üks 15 Baltikumi esitlusreisile tulnud tootjast. Kuna sügisesed kohtumised Toscanas olid meeleolukad, avaldanudki vennakesed soovi meiega taas kohtuda.
Kuna minek sai juba ette võetud, siis möllisin ennast ka pressikonverentsile ja pean nüüd tõesti plaani Chianti Calssicost midagi veidi pikemalt kirjutada. Küll mitte kui veinist, vaid kui põnevast 700-ruutkilomeetrisest piirkonnast, millest seitsmendik on veiniistanduste ja kümnendik just nimelt Chianti Classico istanduste all.
Ainult seal Chianti Classicot toota tohibki, sel tootmisel on aga veel hulk lisanõudeid. Kokku kuulub tootjaid ühendavasse konsortsiumisse 570 veinikoda ja nad saatsid näiteks 2010. aastal maailmale 248 310 hektoliitrit veini.

Sellest ja paljust muust sai pressi-
konverentsil kuulda. Pildil on avasõnu lausu-
nud Itaalia suur-
saadik Rosa Maria Chicco Ferraro, Chianti Classico kommu-
nikatsiooni- ja turundusjuht Silvia Fiorentini ning konverentsi juhtinud sommeljee Peep Moorast.






Chinati Classico pudeleid eristab teistest Chianti veinidest kuldsel taustal musta kikkaga pitser (Gallo Nero). See oli 13. sajandil Chianti liiga vapp ja on nüüd 1924. aastal asutatud Chianti Classico veinikonsortsiumi sümbol. Musta kuke legend on enne viidatud oktoobrikuises blogipostituses kirjas. Silvia Fiorentini näitas aga pressikonverentsil fotot Firenzes Vecchio palees eksponeeritud Giorgio Vasari maalist, mis olevat üldse esimene pilt sellest kuulsast kukest.

Miks huvitab teema mind kui loodusajakirjanikku? Aga seepärast, et tervikuna väga huvitavate pärandmaastikega Toscanas on Chianti Classico piirkonnal veel eriti eriline koht. Kuna tegemist on üsna mägise alaga, ei saa seal kuigivõrd kasvatada ei teravilja ega piimakarja ning maaviljeluses on tähtis koht oliivisaludel ja viinamägedel. Selleks, et säiliks Toscana maastiku reputatsioon ühe maalilisema pärandmaastikuna maailmas, tuleb seal tegutsevatel tootjatel, valdavalt väiketootjatel, kinni pidada küllalt rangetest reeglitest. Enamik veinimõisaid ja -talusid järgib maheviljeluse põhimõtteid. Väiketootjatele ongi suureks toeks Chianti Classico konsortsium.

Ajakirjanikud täidavad pressikonverentsi järel mahukat küsimustikku












Käes on aeg veine proovida













Vennad Alessandro (vasakul) ja Andrea Boscu Bianchi Bandinelli













Salute! Cin cin!

Aga 31. jaanuaril sain kätte ka oma selle aasta esimese härmatisepildi.

Friday, January 20, 2012

Päevaraamat 1: 1.–15. jaanuar

See on nüüd jälle üks mu hull äkkidee, mis tuli pähe laupäeval, 14. jaanuaril, kui oli üle mitme aja veidi mahti linnas luusida ja pilte teha. Mõttekäik oli selline: olen blogipidajana olnud hoopis laisem väikesi sündmusi salvestama kui aastatagusel „esimeste blogiproovide“ ajal. Eks üks põhjus ole ka see, et ilmaoludest ja tublisti vähenenud liikumisvõimalustest tingituna pole mul just kuigi köitvat materjali. Samas mingeid pilte ma ju siiski ikka veel teen ja ühtteist vahel juhtub ka. Ehk katsukski siis hakata neid pilte ja väikesi sündmusi blogisse ritta panema, näiteks kui kuu kokkuvõtteid.

Ja edasi kohe tuli meelde meie tänavuselt topeltjuubelikirjanikult Oskar Lutsult käiku läinud üldkasutatav mõtetera: „Kui tervet ei jõua, siis tee poolgi!“ Arendan mõtet edasi: äkki pole tervet kuud korraga aega teha, hakkan siis eestotsaga peale! Mõeldud-tehtud (= tegema hakatud, vaatame, kui kaugele jõuan...).

Aastavahetusel õitsesid ülikooli botaanikaaias lilled. Natuke nirusid roose pildistasin ja palju uhkemaid musti lumeroose (olen botaanikakauge inimesena alati natuke hämmingus: miks on valge kena lille nimes epiteet „must“?!). Oleksin vist leidnud ka transilvaania sinililli, kui taibanuks otsida; tean küll, kus nad kasvavad. Alles lehest nägin, et neilgi õied valla.

Aasta vahetus siiski väheste külmakraadidega ja isegi mingi valge kirmega maas. Käisime kesklinnas ilutulestikul, kurvalt palju oli metsikult röökivaid noori ja väga noori inimesi, igal teisel šampusepudel näpus. Eks ma joonud koolipõlves ise ka, aga mitte avalikult ja tänaval. Ja niimoodi vist ei röökinud ka.
Kodus istusin veel tükk aega üsna nürilt üleval ja mõtlesin, et uus aasta võiks tulla parem küll kui eelmine. Oli ses 2011.-ski rõõmsat ja huvitavat, aga siiski jäid rasked ja kurvad mälestused ilmselgelt peale.

1. jaanuaril käisime hommikul kalmistul, minu vanemate haual. Nii natuke siis Raadil lund oligi, nagu fotol näha.
Päeval kuulasin nagu ikka Viini uusaasta-
kontserti. Oli seekord hästi tore, mulle väga-väga meelepärase kavaga; aitäh, Mariss Jansons! Ja mõtlesin juurde, et, näe, lätlane – olgu siis pealegi, et Venemaa lätlane – juhatab Viinis juba teist korda; meie ässad pole sinna veel pääsenud. Õhtune kodumaine samuti ETV-st tulnud muusikakogemus oli paraku otse risti vastupidine: Andres Mustoneni juhatatud kontsert sobis aasta esimesse päeva minu jaoks sama vähe kui sadul sea selga. Ja edev Mustonen ise jättis eriti tobeda mulje vaheajapalades, kus ta justkui väliskülalisi intervjueerides lobises lakkamatult ja mitte kuigi sisukalt hoopis ise.

Õhtul magasin maha päikeseloojangu ilusama osa, aga midagi aknast siiski pildistasin.












See-eest 2. jaanuari hommikul bussipeatusse vantsides märkasin esmalt teisel pool jõge lausa kullana säravaid Siili tänava põnevalt moodsa maja aknaid. Taipasin selle peale üle õla tagasi vaadata ja nägin vaimustavalt värvilist päikesetõusu.

Samal päeval sattusin korra ka jõe äärde. Aastahaku veeseis Emajões on 86 sentimeetrit üle mõõdujaama nulli. Väikseim arv, mida sügise jooksul ilmasambal märkasin, oli 19 cm, kevadine 2011. aasta rekord 315 cm.










3. jaanuari hommik võttis vastu paksu uduga.













Kuidagi kangesti detailselt ilmateemaliseks tikub mu päevaraamatu algus. Püüan selle motiivi siis veidi üldisemas laadis lõpetada. Talve pealehakkamine oli üsna jõetu; veel novembris vist peaaegu kõigi nn. ilmatarkade pakutud valged jõulud jäid ära ja aastavahetuski polnud kuigi valge. 1. jaanuari hommiku EMHI lumekaardilt leian aga üllatava tumesinise laigu Läänemaalt. Lääne-Nigulas lausa 18 cm! Olevat õhtul sadama hakanud ja lisa tulnud öö otsa.
Kui vähegi meeles on, siis olen neid EMHI lumekaarte päevast-päeva usinasti oma arvutisse kopeerinud: niiviisi reas on neid päris põnev vaadata nagu omamoodi seiklusmultikat! :-))


Ühe olulise vaatlusjaamaga tundub küll probleeme olema: kagunurkseimas Tuulemäe jaamas, mille tumesinine loodepool-
seimaga peagi konkureerima hakkas ja sellest ka möödus, on mõnel hommikul näit puudu. Küllap siis on lumekiht neil kordadel seal lihtsalt mõõtmata jäänud (näitena siin kaart 7. jaanuarist).







 Järgmisel päeval kekkasid oma lumelademe-
piltidega ka Näoraamatus nii harjukad kui mulgid.












 
11. jaanuari hommikuks oli moodustunud tore sinine kaheksa, mis kattis üsna täpselt Viljandi- ja Jõgevamaa, ...












... aga sama päeval tulnud ja eriti järgmisel valitsenud sula ja vihm tegid valge korra peaaegu kõikjal – välja arvatud seesama juba mainitud Tuulemäe – oluliselt õhemaks (kaart 13. jaanuari hommikust).










Paljud kohad said natukenegi suuski kandvalt valgeks alles aasta teise täisnädala lõpuks (15. jaanuari kaart). Aga ega näiteks kodulinnal Tartul ses suhtes millegagi uhkustada olnud, eriti kui võrrelda Vanaküla 29 või Tuulemäe 27 sentimeetriga.
 
Jaanuari esimese poole ilmajutule tuleb kindlasti lisada, et jälle oli palju tuult; kõige rohkem 4. jaanuaril, kui edelatuul kergitas vee Pärnus üle 160 cm ehk tänavatele. Tartus oli lihtsalt üks mitmetest väga tuulistest päevadest. Mitu korda sai näha päikest, kusagil oli löönud välku – üsna segased on olnud ilmarinde lood ja laulud.

Minu subjektiivne talv algab siis, kui satun kuulma esimesi linnaleevikesi. Sel talvel oli see 2. jaanuaril. Näinud ja ammugi mitte pildistanud ma neid sel aastal pole; lisatud pilt on koduaknast võetud 2010. aasta märtsis lõpus.


Jõuluaja lõpetasime 8. jaanuaril: siis sai kuusk välja viidud.



















Seekordne piparkoogimaja tohtis mõne päeva veel laual iluleda, aga siis lahutati temagi osadeks.












6. jaanuaril tegin selle perioodi ainsa põike Tartust kaugemale: Tallinna, Säästva Eesti instituuti Meelis Uustali intervjueerima. Olin Tallinnas kaks ja pool tundi ning jõudsin pärast intervjuud korra läbi kõndida vanalinnast, mis venelastest turiste tihedalt täis. Niimoodi sain osa ka vene jõuludest. Paar aastat tagasi, kui olin veel usin giid, andis see aeg üsna tublisti tööd: Peterburi rühmad Tartus.






8. jaanuaril sai aga ka rahvaloendus ära tehtud. Läks üsna ludinal, kuigi ma ei saa kuidagi aru, miks näiteks elukoha märkimine küll nii mitmesammuliseks on aetud. Panin asjaosalise soovil kirja ka Brüsselis töötava vanema poja kui Eestist lahkunu.
Muide, mõtlesin täitsa ise välja, et sel plakatil peaks olema Mihkel Veske.













Käisin nende kahe nädala jooksul põgusalt ka kahel näitusel, põhiliselt ikka pilte tegemas. Üks neist on otse töökohas, Baeri majas. Muidugi ikka väsimatu ja ideedest pakatava Vaike Hangu koostatud, seekord siis 86-aastase kunstniku Guara Muuga töödest. Sobis väga hästi jõuluaega, sest Muuga on palju teinud ka jõulukaarte, iga kaart isesugune.






10. jaanuaril oli näituse-
külastajaid korraga terve saalitäis: looduskaitse seltsi Tartu osakonna rahvas. Taimi joonistava kunstniku näitusele sobib selgitusi jagama muidugi botaanik: räägib Toomas Kukk.










Siin aga annab Guara Muugale lilli Vaike Hang.














Üks nurgake oli ka entomoloog Vambola Maavara päralt, kes oli harrastus-
kunstnik.












Teine näitus, kust põgusalt läbi tormasin, oli keskkonna-
hariduskeskuses: meie võõrliikidest. Pildilt näha tublide inimeste nimedest on kõige olulisem ikka Annelie Ehlvest: tema oli selle sisuka näituse põhikoostaja.
















Kõige ilusam eksponaat on ehk see, ...















... kõige vägevamad aga muidugi Sosnovski karuputk ja pargitatar ehk kirburohi.



















Õpilastele olid näitusel muidugi ka töölehed.














Kahe nädala kõige põnevam käik oli aga kindlasti 12. jaanuaril teaduskeskusesse Ahhaa. Selle korraldas meie giidide ühingu rahvale lausa mitmes voorus ühingu juhatuse liige Irina Orehhova, kelle põhitöö ongi just Ahhaas. Pildil seletab ta meile laboris, kuidas siin šokolaadi tehakse.
Isegi natuke piinlik: kui Ahhaa ehituse ajal käisin seal tervel hulgal üritustel, siis valmis keskusesse jõudsin alles kaheksa kuud peale avamist, mis oli mullu mais.


Kuna me pole päris tavaline rühm, siis alustame sealt, kus tavaliselt lõpetatakse: poest.













Kaubavalik on tõesti muljetavaldav. Võib osta isegi elevandikakat: olevat väga väärt väetis.












Oleme kohal kokku kaks tundi ja see tähendab lihtsalt üsna kiiret läbisööstu. Julgen arvata, et see, kes ikka tõesti enamvähem kõike põgusaltki vaadata tahab, peaks varuma neli-viis tundi – kui muidugi nii kaua vastu peab.









Täisetenduse saame ülimoodsas planetaariumis, kus giidiks vahvalt kavala näo, aga väga ladusa ja sisuka jutuga giid Pille. Mina, ei salga, ei jää käiguga sellepärast rahule, et istun ilmselt halvimal kohal (kes käskis viimasena siseneda!): otse projektori juures ja selle sähvimine segab mind. Kui Ahhaa planetaariumisse lähete, siis soovitan soojalt trügida tagumisse ritta. Planetaarium on muide väljast vaadates päris tillukesena tunduvas ümmarguses munas.












Käik on kiire ja pilte klõpsin üsnagi kaootiliselt. Siin on kaks käigukaaslast vete võluvallas, ...













... siin olen aga otsustanud Olovernest mängida.














Elusaalis köidavad kõigi tähelepanu muidugi tibud. Giidineiu kinnitab, et paljudele tänapäeva lastele on rea muna-tibu-broilerikints osad üksteisest väga eraldi.

Aga siin seletab giidineiu Triin meile elu sipelgapesas.














 
Et ise aru saaksime, miks sipelgad ei tahtnud viltuste seintega pesas toimetada, juhatab ta meid samuti väga viltuste seinte ja põrandatega Šanghai majja. Päris iselaadne kogemus – uskumatult raske on liikuda ja tekib lausa peapööritus!








Ja lõpuks saame pilgu heita ka töötajate mugavatesse ruumidesse. Ning mõelda tänutundes Tiiu Sillale, kelle uskumatu kindlameelsuse ja tahteta poleks seda suurepärast keskust, kus esimese kaheksa kuuga käis üle 100 000 inimese, lihtsalt tulnud. Soovime südamest, et ta selgi korral saab karmist haigusest jagu.
Aga aitäh muidugi ka Irinale meid siia kutsumast!





Päevaraamatu esimese osa lõpujutuks jätan mulle kõige tähtsama. Alates uuest aastast ei pea ma enam nädalast nädalasse üksi rügama teha Loodusajakirja e-nädalakirja Uudistaja: nüüd teeme seda kolleeg Katre Paloga vaheldumisi. Katre esimene Uudistaja jõudis lugejateni 13. jaanuaril (http://www.eestiloodus.ee/uudistaja407.html). Pildil on Katre oma pojukeste Nanseni ja Auduniga.
See oli minu jaoks tõesti äärmiselt tähtis muutus. Tegin Uudistajat üksi üle nelja aasta ja sain sellest paraja depressiooniohuga stressi. Jalgu seinale ma jaanuaris siiski ei visanud: võtsin korraga teha kaks pikemat lugu. Loodusesõbrale 2011. aasta keskkonnateoks tunnistatud projektist HappyFish, Eesti Loodusele intervjuu teadusajakirjanike seltsi esimese Ökuli-auhinna saanud vulkaaniseismoloogi Heidi Elisabet Soosaluga. Mõlemad peaksid ilmuma veebruaris.


Ja päris lõppu mõni 14. jaanuaril klõpsatud pilt. Avastasin, et Anne kanalil on nii palju jääkirmet peal, et see kannab lund, ...












... ja ebameeldivama üllatusena leidsin, et Turusilda lukutatakse jälle abielutruuduse tabadega.













Toidulootuses lähemale ruttavad pardid tuletasid meelde, et 14. ja 15. jaanuar olid rahvusvahelise kesktalvise veelinnuloenduse põhipäevad.












Vesi Emajões on nüüd jälle rohkem kui meeter üle mõõdujaama nulli ...















... ja see tõus oli ilmasambatagi näha.

Jõulupuu oli Raekoja platsil veel alles – eelviimast päeva.