Päevaraamat 19: 30. september – 20.oktoober

September lõppes üsna jaheda ja vihmase päevaga. Tartus tilkus põgusalt, Tallinnas jõudsin aga parajalt märjaks saada: kõndisin korraks lennujaamast Ülemiste keskusesse ja tagasi ning sel ajal hakkas parajasti nii kõvasti sadama, et kipakas kokkupandav vihmavari mind kuigivõrd ei päästnud.

Võtan siia EMHI lehelt ka traditsioonilise ilma kuukokkuvõtte. Septembri keskmine õhutemperatuur oli Eestis paljuaastasest jälle ligi kaks kraadi suurem (vastavalt 12,8° ja 10,9°). Kõige suurem soojanäit (24,7°) mõõdeti 12. septembril Narva-Jõesuus, kõige vähem (2,0°) 10. septembril Jõgeval. Vihma sadas normist rohkem (85 vs. 68 mm) ning päikesepaistetunde oli tublisti vähem (114 vs. 146 tundi). Suurim ööpäeva sajuhulk, 38 mm, tuli 24. septembril Kundas.

Esimese oktoobrinädala veetsin hoopis soojemas keskkonnas: meie saabumispäeval (lendasime üle Viini) valitses Makedoonia pealinnas Skopjes 34 kraadine palavus. Ega see järgmistelgi päevadel kuigivõrd järele andnud.

See, et sel aastal juba teist korda endisesse Jugoslaaviasse sattusin, oli kui järjejutt: augustikuise Bosnia-Montenegro-Serbia reisi ajal tuli võimalus Makedooniasse minna juhuslikult kõneks ja muidugi haarasin ma kohe „härjal sarvist“. Reisisin seda sorti inimeste seltskonnas, kellega ma just kuigi sageli ei lävi: koos Eesti äridelegatsiooniga.

Esimesel paaril päeval tuli seetõttu osaleda ka mõnelgi ametlikul üritusel, näiteks esmaspäeva ennelõunal Makedoonia-Eesti ärifoorumil, kohustusega teha rohkesti fotosid.

 

Käisime ühiselt mitmeski ettevõttes, mille seast ei puudunud muidugi ka veinikojad.

Esimesed kolm ööd olime majutatud Skopjesse, paraku mitte kesklinna, nagu esialgu lubatud, vaid sellest tubli kolm-neli kilomeetrit eemal, linna lääneservas viietärnihotellis Aleksandar Palace. Seetõttu jäi tutvus selle üpris omapärase linnaga põgusamaks, kui muidu kahe päevaga oleks jõudnud. Meelde jäi esmajoones ehitusplatsi tunne – pooleli on hulk esindushooneid – ning päratu kogus kõikvõimalikke monumente, neist on osa samuti alles rajamisel. Meie giidi Ott Sandraku sõnul loovad makedoonlased sel moel oma „monumentaalidentiteeti“.

Tuntuim neist sammastest on muidugi see, mida ametlikult nimetatakse eufemistlikult „Sõdalane hobusel“, mis aga kujutab mõistagi Makedoonia Aleksandrit. See 14,5 meetrit kõrge pronkstaies tõsteti 10 meetri kõrgusele pjedestaalile mullu suvel ja selle autor on üllatuslikult naine, Valentina Stefanovska.

Kui ajakirjanikud pole midagi sassi ajanud, siis oli esialgu kavas hoopis valge marmorkuju. Ja 2009. aastal ei tehtud saladust, et projekti mõte tekkis ummikusse jooksnud läbirääkimiste tõttu Kreekaga endise Jugoslaavia vabariigi nime üle. Ateena on ju keeldunud oma naabrit konstitutsioonilise nime Makedoonia vabariik all tunnustamast, sest sama nime kannab ka Põhja-Kreeka provints. Seepärast näemegi näiteks olümpiamängudel Makedoonia ees kantavat silti FYROM: “endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik”. Kreeka on keelanud laskmast Makedooniat NATO-sse ning ei luba pidada läbirääkimisi Euroopa Liidu liikmelisuse üle.

Kreeklaste jonn tundub laustobe. Aga sama veider on näha kõiki neid kolosse kerkimas riigis, kus töötus olevat oma 35% ja üle kolmandiku inimesi elab allpool vaesuspiiri. Aleksandri isa Philippos II veel pooleli kuju on kuuldavasti veel suurem; silmaga hinnates kindlasti mitte väiksem.

Õhtune muusika-, vee- ja värvimäng Aleksandri sammast ümbritsevas purskkaevus on kahtlemata efektne. Siiski on Skopje mõjusaim mälestussam-

mas üks hoopis väiksem, mis meenutab hiigel-

katastroofi: 26. juulil 1963 kell 5.17 linna tabanud maavärinat magnituudiga 6,1. Veel suurem mälestis sest traagilisest sündmusest on Skopje kunagise raudteejaama varemed, mille üks ots kasutusel muuseumina.

Kindlasti jääb meelde ka see iseäraliku kujuga hoone. 1979. aasta Nobeli rahupreemia laureaadi ema Teresa mälestusmaja püstitati 2009. aastal kohta, kus kunagi asunud katoliku kirikus tulevane Tegeva Armastuse Saadikute ordu looja 1910. aastal ristiti kui Agnes Gonxha Bojaxhiu.

Monumendirohkes Skopjes on ka tore vanalinn, uhkeldavast keskosast hoopis rohkem maad ligi, aga elu ja saginat täis.

 

Kolmapäeva keskpäevast kuni laupäeva õhtuni sõitsime aga mööda mägist maad ringi ja saime Eestist ligi kaks korda väiksemast (pindala 25 713 km²) riigist ilmselt küllaltki hea ettekujutuse.

Pärast väga kuiva suve on rohelist küllaltki vähe näha …

… ja vett jõgedele paisutatud veehoidlates napilt. Et saada aru, kui suur on hiiglaslik ülevoolutoru Crna Rekal ehk Mustal jõel ehk kui kõrge on muidu vee alla jääv kuiv kaldanõlv, tuleb vaadata heledat täpikest torust vasakul veepiiril: see on valge särgiga mees.

Veel kaks näidet külastatud linnadest. 43 000 elanikuga Veles paikneb riigi suurima jõe Vardari järskudel kaldanõlvadel. Vardar voolab läbi ka Skopjest.

Küllap kauneim Makedoonia linn, Velesiga umbes üht mõõtu Ohrid kõrgub samanimelise järve idakaldal ja meil õnnestubki teda seirata-pildistada ka järvelt, väikestest kipakatest mootorpaatidest. Linn ja järv on seni ainsa Makedoonia paigana kantud UNESCO maailmapärandi loendisse.

Üks foto Ohridist veel: paraku ainus selle reisi pilt, kus ühte kaadrisse on sattunud kaks eri konfessioonide pühakoda – õigeusukirik vasakus ja mošee paremas servas. Tegelikkuses ei ole selline vaade sugugi nii haruldane. Kui rõõmsalt ja sõbralikult põhiliselt makedoonlastest õigeusklikud ja põhiliselt albaanlastest muslimid tegelikult koos elavad, seda muidugi põgusa reisiga selgeks ei saa. Aga just äsja, juba pärast reisi, sattusin kuulma kellegi poliitikavaatleja arvamust, et rahvuste ja uskude vahelise vaenu plahvatus Makedoonias on vaid aja küsimus. Kangesti tahaksin loota, et kõneleja eksis.

Vahelduseks linnadele: riigi vanima, Pelisteri rahvuspargi mägiküla nimega Matoviśte.

Muidugi ei jäta Ott Sandrak meid viimata arheoloogiamälestiste juurde. Paaris kohas on säilinud uhked mosaiigid, näiteks antiikse Peoonia pealinna Stobi varemetes.

Vardari orgu pidi sõidame välja Demir Kapija ehk Raudvärva kanjonini. Kõige efektsemaid vaateid õnnestub näha siiski vaid bussiaknast, sest Thessalonikisse viiva suure liiklusega tee ääres pole „õiges kohas“ peatustaskuid.

Suplushuvilised sulpsavad vette nii Prespa (pildil) kui ka Ohridi järve rannal; esimesest teise juurde viib üsna halvas – et mitte öelda ohtlikus – seisus tee üle 1600 m kõrguse kuru Galićica rahvuspargis.

Nii Bitolas (fotol) kui ka Strugas saame osa igas suhtes kirevast turumelust.

Prilepit kutsutakse – ja küllap õigustatult – Makedoonia marmori-, paprika- ja tubakapealinnaks.

Pean mõnda silti mitu korda lugema, et nimedest aru saada. Makedoonlaste kirg ingliskeelseid sõnu oma igapäevakeelde võtta tundub olema veel suurem kui meil. Ja slaavi tähtedega kirjutatult näeb näiteks selle poekese nimi päris koomiline välja.

Tagasi tuleme 7. oktoobril taas üle Viini. Seal on meil kahe lennu vahel lausa üle viie tunni aega ja nii on tellitud buss linnaeks-

kursiooniks. Paraku on just selleks ajaks Viinis seni valitsenud mõnus suvemoodi ilm otsa saanud: vähe sellest, et sajab – puhub ka nii kõva tuul, et mu vaene vihmavari lahkub lõplikult elust ja leiab ajutise varjupaiga ühes valsipealinna prügikastis. Aga sisukas ja pöörase tempoga ekskursioon saab vanalinnas tehtud …

… ja üks õige viini vasikašnitsel söödud.

Kell 23 oleme lõpuks Tallinnas ja tänu reisikaaslasele Jürile saan kohe Tartusse edasi. Euroopas veel käimata riikide arv on kahanenud kahele: Moldova ja Kosovo (viimasest sõitsime reisil väga lähedalt mööda).

8. oktoobril kuulen kodus, et ilm Eestis on oktoobri alguses olnud ikka soe: ei mingeid öökülmi, päeval aga kõikjal paar- või mituteist kraadi sooja. Vihma on tulnud kuidas kuskil, 5. oktoobril on puhunud aga paras marutuul.

Nädal 8.–15. oktoober on mõneti jahedam, nädala lõpul on paaril ööl ka miinustemperatuuri. Sademeid on vist õige iseloomustada tuntud fraasiga „aegajalt sajab paiguti hoovihma“.

9. oktoobril teen veidi pilte. Sügis on mõne sammukese edasi astunud küll: vahtrapuna on vähemaks jäänud – nagu ka lehti puus.

Aga näiteks Vallikraavi-Näituse nurgal leiab võrades ka küllalt rohelist.

Paar värvikat pilti Kassitoomelt: lähi- …

… ja üldvaates.

10. oktoobril põikan Emajõe äärde. Veetase on ilmasamba andmeil praegu 78 cm. Väikseim number, mis mulle pärast suve silma on jäänud, on 28. septembri 68 cm.

Kaar- ja Vabadussilla vahel on ette võetud kõnnitee remont.

11. oktoobri pildiretkel jään koduümbrusse Annelinnas ja riputan päev hiljem väikese valiku klõpsatust ka Uudistajasse (vt. http://www.eestiloodus.ee/uudistaja440.html). Siia lisan veel ühe: kella kümnesest udust.

Üks hoopis rõõmsamas tonaalsuses pilt 12. oktoobrist: sel päeval näeb Tartus ka rohkesti sinist taevast. Sirelid ja mõnd teistki liiki põõsad on veel rohelised mis rohelised.

Tallinnas seevastu sajab vähemalt õhtul kõvasti vihma. Tean seda seetõttu, et vaatan telerist Eesti jalgpallurite 0:1 allajäämist Ungarile.

Ka laupäeval, 13. oktoobril ei jää sinine taevas Tartus päris nägemata. Aga vihma tibutab ikka ka.

Nädal on üsna pingeline. Ehkki võimalikult palju tööd sai enne reisi ette ära punnitud, pole tast puudust ka nüüd. Olin enne reisi ka ühe käki kokku keeranud: kolmapäeva õhtul helistab Kuku peatoimetaja Hindrek Riikoja, et mu järgmise hommiku saates on tehniline praak sees. Ongi – ja nii rumala näpukaga tekkinud, et lausa piinlik hakata üle seletama. Karistuseks on mitu tundi siblimist nii õhtul kui ka järgmisel hommikul. Aga korras saade on neljapäeval 10.05 lõpuks eetris. Üks saade on lõigata ka laupäeval, ööl vastu reedet saadan tellijaile ja panen arhiivi enne juba mainitud Uudistaja. Ja majandada on ka reisil tehtud 3000 pilti.

Üks väike kultuuriline meelelahutus siiski ka: 9.oktoobril vaatame Vanemuise väikses majas Jüri Lumiste seatud kontsert-lavastust Hispaania öö (foto: http://www.vanemuine.ee/hispaania-). Täitsa tore tükk!

Töise nädala lõpetab 14. oktoobril giiditöö ekskursioonil vanausuliste juurde ja Alatskivile, seekord Tartust, reisifirma Est-Reisid kaudu.

 

Välja sõidame kell 9; ringi algus on geograafiliselt veidi ebaloogiline, aga vanausulistel on täna püha, pokrov: neitsi Maarja kaitse ja eestpalve püha. Seepärast käime esmalt Kolkja vanausuliste muuseumis ja alles siis sõidame Varnja kirikusse (fotol), vastuvõtjaiks ikka Anna Portnova ja Zoja Kutkina.

Siis kihutame küladetagust kiiremat teed mööda Alatskivile, esmalt Kivi kõrtsi lõunale ja siis Alatskivi lossi.

Sealgi on täna midagi teisiti: sissejuhatuseks kuulame teise korruse kammersaalis Nõmme muusikakooli õpilaste kontserti. Lapsed mängivad väga kenasti, kuulajaid on nii rohkesti, et paljud jälgivad kontserti ukse tagant. Mina kasutan aega selleks, et ometi kord päris põhjalikult üle vaadata Eduard Tubina muuseum: siiagi kostab muusika väga selgelt kätte.

 

Järgneb tavapärane lossituur. Selgituste jagaja on minu jaoks seekord uus – Piret, vähemalt seitsmes giid, keda olen lossis kuulanud.

Käime ka Alatskivi kalmistul Laksi Tõnise ja Juhan Liivi haual, lõpuks siirdume Kallastele devoni liivakivi paljandit ja vanausuliste kalmistut kaema. Pool kuus oleme Tartus tagasi.

Lõppeva nädala ilm on olnud eelmisest jälle mõneti soojem. Sügisilma muutlikkust aitavad kinnitada 16. oktoobril tehtud pildid.

Kui hommikul pärast kell 10 satun märkama Google maps’i autode lahkumist parklast, tibutab veel natuke vihma.

Pool tundi hiljem olen teel Tartu Kukusse ja siis on kuiv.

Veel pool tundi hiljem Vanemuise pargis märkan esimesi lapikesi sinist taevast.

Tiigi kaldal toidab neiuke saiaga parte ja mul käib korraks peast läbi mõte, et ehk tuleks tütarlast valgustada selle tegevuse kahjulikkusest. Laidan mõtte siiski endamisi maha.

Küll ei saa vastu panna, kui on võimalus pildile klõpsata kena ports lehekulda…

… ja Küüni tänava pargis ka muid lehevärve.

Keskpäeval on taevas juba peaaegu selge ja ilusaks jääb ilm õhtuni.

Ka 18. septembril on Tartus suurem osa päevast ilus ilm (raadio kinnitab, et Tallinnas sadavat...), ...

... aga üsna tugev tuuleke puhub alla hea kastanisaagi.

Mu igasügisene küsimus: miks lähevad ühel ajal küllap umbes samasugusesse pinnasesse istutatud sama liiki puud eri aegadel kollaseks?

Eilne, 19. septembri ilm oli juba lausa imeline: päikseline ja soe, ehkki tuul oli taas küllalt jõuline. Nende mõne päevaga, mil ma Tähtvere pargis pole käinud, on mu sügisesed lemmikpuud künnapuud igatahes peaaegu lagedaks puhutud, vahtratest rääkimata. Vaid hobukastanid on veel üsna “riides”.

Enne olen Annelinnas bussi oodates mitu minutit jälginud künnivarest, kes ilmselgelt tunneb mõnu tasakaaluharjutustest õhukaablil ja ei lase ennast isegi pildistajal häirida.

Kusagil Hermanni tänaval jääb aga fotoka vaatevälja üks väga rohkelt marjane kukerpuu.

Õhtupoolikul olen paar tundi Elva külje alla Waide motellis Vapramäe-Vellvare-Vitipalu sihtasutuse fotovõistluse „Märka mind!“ lõpetamisel ja annan seal üle Loodusajakirja auhinnad: Loodusesõbra tasuta tellimuse pluss just trükikojast tulnud ajakirjanumbri.

VVV üritustel käin alati suurima heameelega: Gea Järvela (vasakul) ja Triinu Pertels on lihtsalt nii toredad ja tublid.

Viitsin klõpsata üldse kaks pilti; teisel on kaks kuulsat loodusfotograafi Arne Ader (vasakul) ja Urmas Tartes, kes on kõigil kuuel korral moodustanud VVV fotovõistluse žürii ning sisustanud oma juttude ja fotovalikutega põhiosa lõpuõhtutest. Seekord tuli neil valik teha 1022 foto seast. Seda on 115 rohkem kui eelmisel aastal; osalejaid oli 215.

 

Tulemusi saab vaadata VVV kodulehelt http://www.vvvs.ee/. Peaauhinna sai Tallinna noormees Karl Ander Adami pildiga „Merehädalised”. Putukateadlase taustaga Urmas Tartes teadis seletada, et sellises elavas keras päästavad end üleujutuse korral kuklased.

Õhtul vaatan ETV-st Peeter Simmi 1989. aastal tehtud filmi ”Inimene, keda polnud” kauni Katri Hormaga peaosas (fotol koos Raine Looga, foto: cinema.de). Oma lakoonilisuses üllatavalt hea; polnud sattunud seda varem vaatama.

Soe on ka 20. oktoober, aga vihmasepoolne. Välja ma ei saagi: istun terve päeva arvutis ja valin järgmise nädala esinemisteks pilte...