Monday, December 30, 2013

Kaliningradi oblastis: põgus põige „39. kuningriiki“, II




Viis järgmist tundi meie pikast reisipäevast mööduvad Pregolja kallastel, sestap siis veidi ka sellest suurimast tervenisti Kaliningradi oblastis voolavate jõgede seas.

Venelaste Прего́ля on preisi keeles Preigara või Preigile, leedu keeles Skara või Prieglius, saksa keeles Pregel. Mulle tundub harjumuspäraseim kasutada seda viimast nime.
Jõgi suubub Kaliningradi/Wisła lahte, tema pikkus on 123, koos pikima lisajõe Angrapaga 292 km. Jõe valgla on 15 500 km2, niisiis oblasti pindalast veidi suurem.
Pregel saab alguse Tšernjahhovski linna lähedal, Instrutši ja Angrapa ühinemiskohas. Instrutši saksapärane nimi on Inster, enne sõda kandis Tšernjahhovsk Insterburgi nime, niisiis „loss Insteril“.


Staraja Pregolja – vaade üle Kanti saare kulgevalt estakaadsillalt.



Tšernjahhovski juures 20, Kaliningradis 80 meetrit lai ning ülemjooksul 2–3 ja alamjooksul 8–16 meetrit sügav Pregel on kogu pikkuses laevatatav.
Pärast Gvardeiskit (Tapiau) linna, Ozerki küla lähedal hargneb Pregel kahte rööbiti voolavasse harusse. Põhjapoolne kannab nime Novaja Pregolja, Uus Pregel, ja lõunapoolne Staraja Pregolja, Vana Pregel. Paljude kohtades on jõed lisaharudega ühendatud ja nii moodustub hulk saari. Viimane neist enne jõesuuet on Kneiphof ehk praegusaegse nimega Kanti saar; selle järel ühinevad Vana ja Uus Pregel jälle ühtsesse sängi.

Just Kneiphofi me nüüd kaema lähemegi. Sõidame esmalt üle saare – mööda Lenini prospekti estakaadsilda. Jätame bussi 13.20 Staropregolskaja kaldapealsele ning saame korralduse olla 15.15 Viktoria kaubanduskeskuse juures Meesilla lähedal.
Saarele läheme mööda estakaadi, ...


... minnes jääb silma esinduslik hoone jõe lõunakaldal. Mõni allikas nimetab seda meremeeste kultuuripaleeks, teine noorte kultuuri-
keskuseks; ehk on majas ruumi mõlemale. Aga ehitatud on see aastail 1870–75 Bremeni arhitekti Heinrich Mülleri projekti järgi börsihooneks.





Nagu kogu kesklinn, oli seegi hoone pärast brittide 1944. aasta õhurünnakuid varemetes, jäi sellisesse seisu rohkem kui 20 aastaks ning leidis sageli kasutust filmivõtete paigana. Näiteks olevat siin üles võetud Revaz (Rezo) Tšeidze kuulsa filmi „Sõduri isa“ (1964) lõpustseenid. Väidetavalt olevat maja 1967. aastal lõpuks taas üles ehitatud sellepärast, et asjatundjad leidnud hoonel vene uusklassitsismi elemente! Maja väliskuju taastati üsna algupärasena, interjöör aga kavandati ümber.

Suumin estakaadilt lähemale Kneiphofi suure naabersaare Oktjabrski (vana nimega Lomse) põnevad hooned; neid vaatame pärast lähemalt.

Raske oleks mitte nõustuda Margitiga, kes ütleb, et estakaadi ehitus rikkus suure osa saarest ära. Sillaalune olevat paik, kuhu pimedas on õigem üksi mitte tulla. Ja kole näeb see välja tõesti.







Vaade estakaadi juurest ida poole on hoopis kenam. Valge laik tee vasakus servas on muidugi pruutkleit. On reede ja noorpaare näeme veel ja veel.
Me oleme Kaliningradis korra varem käinud, tõenäoselt 1971. aastal, kui olin Gussevis sõjaväes. Ainus udune mälupilt sest kaugest ajast on just nimelt siit Kneiphofilt, aga nüüd ma seda tegelikkusesse paigutada ei oska: näen mälusilmas hoopis mingit küngast ja suurt varet sellel, kust üksildasena tõuseb esile Kanti hauaorv.
Pistan siia veelkord eelmises blogipostituses juba toodud Merian-Erbeni kaardi 1652. aastast (allikas: Wikimedia). Just kaardi keskel, Vana Pregeli suurest käänust loodes, on Kneiphof. Pole raske märgata, et 17. sajandi keskel oli ta maju täis: see oligi ju omaette väike linn. Nimi tulenevat preisikeelsest sõnast knypabe, mis tähendab üleujutatavat ala.


Nurgake sõjaeelselt Knephofilt: Jacobi ja Sinise torni tänavate ristmik, taustal – katedraali torn (allikas: Wikimedia).






Alul spetsialiseerus linn kaubandusele ja laevandusele. 19. sajandi lõpus oli olemas oma raekoda, katedraal, mis kasutusel ka kogudusekirikuna, ja tihe hoonestus. Ehituslikult ja arhitektuurselt oli linn lihtne: kitsad kõrged fassaadid, valdavalt 4,5 või 5,2 meetrit ühe, harvem kahe trepikojaga, kus kitsas ebamugav trepp; iga fassaad eristus naabritest dekoori ja kaunistustega. Vesine pinnas raskendas massiivsete hoonete ehitust: maasse oli vaja rammida pikad tammevaiad. Aga kaubanduslikus mõttes tähtis asend kahe maismaa- ja ühe veetee ristumiskohal sundis elanikke mitte mõtlema kulutustele, kui oli vaja pinnast tugevdada.
Inglise pommitajate rünnakutes purustati Kneiphof peaaegu täielikult. Suhteliselt palju jäi alles vaid katedraalist. Kui Königsberg jäi pärast sõda Nõukogude Liidule, oli saar aastail 1945–53 kasutusel kui kivimurd. Kuna polnud sugugi selge, kas linn jääb ikka venelastele, veeti siit välja kõik, mida vedada andis; varemed lammutati tellisteks, need laeti praamidele ja veeti taastustöödeks Leningradi. Esimeses järjekorras lammutati jõele lähemal olnud majad, seda ka juhul, kui hoone olnuks taastatav. Taastamise mõtet ei tulnud toona kellelegi pähe.
1970. aastatel muudeti saar esmalt „dendropargiks“, hiljem „Skulptuuride pargiks“. Tõuke selleks andis estakaadsilla rajamine. Praegu leiab enamik arhitekte, et sellise silla mõte oli halb, kuna on igasugusest kasutusest välja jätnud veerand saart. Toona oli see aga julge insenerimõte, mis leevendas kesklinna suuri liiklusprobleeme.
Sellest samast Vikipeedia artiklist leiab ka ülevaate ideedest, mille järgi on tahetud muuta Kneiphofi alates 1990. aastatest, kui Kaliningrad avati välismaalastele. Mõni neist on olnud üsna pöörane, näiteks leningradlaste pakutud kõrgetele sammastele paigutatud skulptuurid, põhiliselt Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni teoste tegelastest. Hoopis enam meeldis linlastele kohaliku arhitekti Juri Zabuga kava kaevata lahti hävinud majade vundamendid ja luua omalaadne arhitektuuriajaloo muuseum. Veel on pakutud võimalust pügada saarel kasvavaid puid sel moel, et need kopeeriksid kunagiste majade siluette jm.

Kui 1990. aastate alguses leiti „Kneiphofi kuberneriks“ kutsutud ehitusjuhi Igor Odintsovi ja tema mõttekaaslaste eestvõttel raha katedraali taastamiseks, laskis Odintsov saare keskele paigutada kivi teatega, et siia rajatakse mälestusmärk „Rahu kõigile“. Sedagi mõtet kritiseeriti ägedalt ja seegi jäi teostamata, aga kivi on siiski alles.
Üks osundus viimati viidatud Vikipeedia artiklist veel:
Tuleb arvestada, et Kaliningrad on oma ehitustega Königsbergi kogu tema territooriumilt välja tõrjunud ja Kneiphof on selle viirastuslinna viimane kants, mille ainuke materialiseerunud osa on taastatud katedraal.
Vastavuses Kaliningradi keskosa ümberehitusprogrammiga kavandatakse taasluua ka Altstadti (pseudo-)ajalooline hoonestus.


Kas Kneiphofile kunagi kerkib maju, olgu siis vanade koopiaid või midagi hoopis uut, oskab ehk öelda Igor Mang. Praegu on saarel vaid muuseumiks ja kontserdisaaliks degradeeritud endine Königsbergi katedraal.
Kui sellel suvel tehtud fotole ...












... 1906. aastast pärit postkaart kõrvale panna, tuleb tunnistada, et vähemalt esimesel pilgul tundub väliskuju olema taastatud üsna originaalilähedaselt.
Esimene katedraal ehitati vahemikus 1297–1302 Altstadtis. Pärast piiskop Siegfried von Regensteini surma Samlandi piiskopiks saanud Johann Clare leidis, et vana kirik on liiga väike ja küsis 1327. aastal ordult Kneiphofil maad uue peakiriku ehituseks.
Ehituse täpne alguspäev pole teada, „sünnipäevaks“ loetakse kirjalik esmamainimine 13. septembril 1333. Esialgu kavatseti rajada kindlus-kirik, aga ordu suurmeister Luther von Braunschweig leidis, et „noolelennu kaugusele lossist pole mõtet teist kindlust ehitada“.
Kuna hiigelehitis pidi kerkima ebakindlale pinnasele, tuli vundamendi alla rammida üle tuhande tammevaia. Tellistena kasutati Altstadti lammutatud kiriku kive. Et kive üle Pregeli kohale tuua, ehitati spetsiaalselt Katedraalisild (Dombrücke) ja raiuti Altstadti linnamüüri Katedraalivärav (Domtor). Mõlemad pidid olema ajutised, aga värav jäi alles kuni 1944. aasta pommitamiseni. Seevastu sild lammutati mõnikümmend aastat hiljem. Poleks seda tehtud, jäänuks sõnastamata ka kuulus seitsme silla ülesanne ja graafide teooria poleks ehk veel sündinud (sellest veidi hiljem).

Katedraali kooriosa vanal postkaardil (allikas: Wikipedia).
 
Formaalselt lõpetati Jumalaema ja Püha Adalberti kiriku ehitus 1380. aastal, aga tööd tegelikult jätkusid. Nii maaliti löövide freskod aastail 1380–1400, 15. sajandil ehitati tornid, millest ühe tippu paigutati tuulelipp. Tornid põlesid 1544. aastal. Lõunatorni kiiver ehitati uuesti üles, põhjatornil piirduti vaid väikese viilkatusega.
Kirik oli alul ühelööviline, hiljem lisati lääneossa kolmelööviline laiendus. Ordu ajal palvetasid ühelöövilises osas rüütlid, kolmelöövilises lihtrahvas.
1519. aastal oli katedraalis viimane katoliiklik teenistus, neli aastat hiljem , 27. septembril 1523 pidas luterlane Johann Briesmann esimese saksakeelse teenistuse. Sellest ajast kuni 1945. aastani oli katedraal luteri pühakoda.
1528 sai pühakoda Kneiphofi linnakirikuks. Peagi avati tema lähedal Albertina ülikool ja  katedraal hakkas täitma ka ülikooli kiriku rolli. 1558. aastast hakati omaette kabelisse matma ülikooli professoreid; viimasena leidis seal viimse puhkepaiga Immanuel Kant. Kirikusse on maetud ka hertsog Albrecht ja tema rohked sugulased.
1640. aastal paigutati torni ajanäitaja, 1695. aastal ilmus kirikusse orel.
Katedraal 1844. aastal (pilt: Nicholls und Allanson / Wikimedia)
Kiriku pikkus oli 88,5, kõrgema, lõunatorni kõrgus 50,75 ja pikiosa kõrgus 32,14 meetrit.

1944. augustis pommitasid linna briti lendurid. Esimesel põrguööl, vastu 27. augustit, linn eriti ei kannatanud, küll aga teisel ründeööl vastu 30. augustit, mil Kneiphof ja üldse suurem osa linnast purustati. Umbes sada inimest, põhiliselt lapsed, kes olid uskunud, et otse tornikiivri all on nad kindlalt kaitstud, hukkusid, nagu paljud teisedki königsberglased.
Katedraalist jäänud hiigelvare oleks päris kindlasti lammutatud, kui selle seina ääres poleks olnud Immanuel Kanti hauda.
Kaks fotot arvatavasti 1965. aastast: välis- ...
... ja sisevaade (allikas:travel.beeline.ru).1960. aastal sai varemetest vabariikliku tähtsusega mälestis, aga midagi nende päästmiseks ette ei võetud. Esimene katse alustada restaureerimistöid tehti alles 1976, aga väidetavasti põhjustas need pigem kurja kui kasu: ümber kukkus põhjatorni veel säilinud frontoon, tugevalt kannatasid epitaafid kiriku sees.













Katedraali varemed 1982. aasta suvel (foto: Huhu Uet / Wikipedia)
Vaidlustesse lisas hoogu alanud perestroika. Välja käidi mitu varianti, millest reaalseim (ja lõpuks sisuliselt tegelikkuseks saanud) oli taastada katedraal saksa rahaga. Mõned nimetasid seda aga sakslaste „roomava okupatsiooni alguseks“. Teiseks pakuti võimalust kirikut mitte restaureerida, vaid konserveerida. Kolmandaks soovitati kirik üle anda katoliiklastele, ent viimaseid oli oblastis vähe, pealegi oli kirik ju pikema aja olnud luteri, mitte katoliku pühakoda. Arvati ka, et kiriku võiks muuta konfessioonidevaheliseks keskuseks.
1992. aastal asutati Igor Odintsovi juhitud firma Кафедральный Собор ja pärast uuringuid alustati 1993. aastal konserveerimis- ja 1994. aastal restaureerimistöödega. Näiteks pandi 21. juunil paika tornikiiver, appi tulid Balti laevastiku helikopterid.
1995–1996 restaureeriti epitaafe ja Immanuel Kanti haud. 1995. aasta sügisel paigutati torni ajanäitaja ja neli tornikella: 1180-, 700-, 500- ja 200-kilone.


See olevat Kaliningradi täpseim ajanäitaja, sest ajaloolise kella sihverplaati kordava „fassaadi“ taga on nüüdisaegne Siemensi kellamehhanism, mis kontrollib aega maa tehiskaaslaste abiga.






1996–1998 taastati katust (foto: Vitali Volkov / Wikipedia).
Et katus saaks kergem, asendati originaali kivikatus vaskplekiga.
Osundatud venekeelses Vikipeedia-artiklis on restauraatoritele ka etteheiteid. Öeldakse, et välisvaatest leiab originaaliga võrreldes hulga kõrvalekaldeid ja et sisekaunistustest ei maksa parem rääkida (lisades küll, et see käinuks ka üle jõu).
Mõnest leitud allikast olen avastanud vihjeid, et võib-olla on restaureerimine vähendanud seinte niigi kaheldavat püsivust. Vajumine on pühakoda kollitanud läbi ajaloo, aga nüüd olevat see muutumas ebaühtlaseks.

Jõuame katedraali juurde natuke enne seda, kui on algamas orelikontsert, aga õnneks lubatakse meid siiski veel muuseumikülastajatena sisse.
Kiriku ees seisab makett, mida esialgu pean Kneiphofiks. Alles kodus fotot lähemalt uurides saan aru, et põhiosa on siiski Königsbergi loss. Ja vasakul on pronkskatedraal.


Hoonesse – ei saa ju öelda, et pühakotta! – astudes on päris veider vaadata valgeks lubjatud idaseina, kohta, kus peaks olema altar.


Seevastu lääneseinas uhkeldab vägev orel; kui ma Margitist õigesti aru sain, siis suuresti president Putini kingitus (Putinile olevat Kaliningrad üldse väga südamelähedane, sest siin elavat tema (eks)ämm).
Katedraali praegused orelid on ehitanud Potsdami orelifirma Alexander Schuke Potsdam Orgelbau.
Peaorel valmis 2008. Pilli barokkprospekt on ehitatud 1944. aastal hävinud Josua Moosengeli 1721. aastal valminud instrumendi järgi. Tal on 90 registrit, 6269 vilet, neli manuaali ja pedaal.


Kooriorel on ehitatud 2006. aastal nüüdisaegse prospektiga. Pillil on 32 registrit ning kaks manuaali ja pedaal.















Kooriorel otsevaates (foto: Suigres1/
Wikimedia)









Üks külgkabelitest.













Tähelepanu köidavad vitraažaknad.


















Taastatud vapiaken (foto: Mehlauge/Wikipedia)

















Paistab, et selles rohkem muuseumis kui pühakojas on siiski kombeks küünlaid panna.










Katedraalis on mõndagi vaatamisväärset, näiteks seintele riputatud vanad fotod. Sellel siin on sõjaeelne maju tihedalt täis Kneiphof.










Veel on seintel mitu marmortahvlit; see siin on pühendatud Albertina ülikooli kuulsaimatele õpetlastele, teiste seas Eestist pärit Karl Ernst von Baerile.















Kirikus on siiski ka kaks tegutsevat kabelit. Luteriusu kabeli uks on paraku kinni, küll saame sisse õigeusu kabelisse.















Sellest ka teine vaade.


















Kui hakkame minema kiriku loodenurga juurde Kanti hauale, hakkab silma rööbastel liikuv teleskoopiline plasttunnel.










Kui kontserdil on vaheaeg, pikendatakse see üle tee asuva väga soliidse kempsu juurde, et muusikanautija näiteks vihma kätte ei peaks astuma.











Filosoof Immanuel Kant (1724 – 1804) on küllap kuulsaim königsberglane. Pärast surma maeti Kant katedraali, aga 1880. aastal viidi tema maised jäänused kiriku loodenurga juurde ehitatud neogooti kabelisse. Teadlase 200. sünni-aastapäeval 1924. aastal asendati murenev kabel arhitekt Friedrich Lahrsi projekteeritud mausoleumiga.










Kanti haud ja mausoleum on enamvähem ainsad objektid, mille linna vallutanud nõukogulased alles jätsid. Nüüd on tekkinud omapärane komme: vastabiellunud toovad mausoleumi juurde lilli.







See mälestuskivi on pandud kohta, kus asus Albertina ülikool. Kõrgkool asutati 1544. aastal kui kolmas protestantlik ülikool Wittenbergi ja Marburgi järel. Ülikooli asutas hertsog Albrecht von Brandenburg-Ansbach, seepärast kutsuti seda Albertus-Universität Königsberg või lühidalt Albertina.
Mõistagi pandi ka Albertina 1945. aastal kinni. Nüüd kinnitab Immanuel Kanti nimeline Balti föderaalülikool, et on Albertina traditsioonide jätkaja.


Ülikooli asutaja Albrecht von Brandenburg-Ansbachi mälestussammas katedraali kõrval.


















Veel üks tagasipilk katedraalile, siis on aeg ...

... mööda Meesilda Kneiphofilt lahkuda. Nagu näete, on Kneiphofi ainsal tänaval, Kanti tänaval ajalooline klompkivisillutis.

Kogemata leian veebiküljelt www.robswebstek.com/2009_05_01_archive.html kaks väga kõnekat õhufotot: Kneiphof 1930. aastatel ...

... ja tänapäeval.

Üksiti on paras koht meenutada Königsbergi seitsme silla mõistatust. Nimelt ühendas 18. sajandi esimeses pooles Altstadti, Kneiphofi, Lomset ja Pregeli lõunakallast omavahel seitse silda. Kellelegi tuli pähe küsida: kas saab üle kõikide sildade jalutada niiviisi, et igast sillast minna üle ainult üks kord? Matemaatik Leonhard Euler tõestas 1736. aastal, et see polegi võimalik, ning pani üksiti aluse graafide teooriale. Keiser Wilhelm arvanud küll, et lahendab probleemi vähimagi vaevata: laseb lihtsalt ühe silla juurde ehitada...

Toonased sillad kandsid nimesid Krämerbrücke (Pudukaupmeeste sild), Grünebrücke (Roheline sild, nende kahe aset täidabki nüüd selle postituse alguses mainitud 546 meetrit pikk ja 27 meetrit lai raudbetoonist estakaadsild), Köttelbrücke (Rupskisild), Schmiedebrücke (Sepasild), Holzbrücke (Puusild), Hohebrücke (Kõrgesild) ja seitsmendana Honigbrücke, mida enamasti on tõlgitud Meesillaks, aga mille nimi võivat tuleneda ka sõnast Hohn – pilge või mõnitus. Sest kui see valmis ehitati, said Kneiphofi elanikud seda mööda otse Lomsele ja ei pidanud Altstadti sildu kasutama.
Säilinud on seitsmest sillast originaalkujul Meesild, 1904. aastal ümber ehitatud Puusild ning sama nimega, aga uus ja veidi teises kohas Kõrgesild.

Meesild, vene keeles Медовый мост ja saksa keeles Honigbrücke, ainus enamvähem ehedal kujul säilinud sild, on jäänud nüüd vaid jalakäijatele. Erandkorras võivad üle silla sõita katedraali juures või Skulptuuride pargis tehtavaid töid teenindavad masinad. Sild oli nn klappsild, tõstetava keskosaga, aga ehkki see mehhanism on vähemalt osaliselt alles, ta enam ei tööta. Ühe silla nime versiooni panin eelmise pildi juures kirja, teine variant on ikka tõesti Meesild: et Kneiphofi raehärra krahv Besenrade olevat sillaehituse eest tasunud meepüttidega.

Sõja-eelne vaade Meesillale: Lomse saarel seisis siis 1896. aastal rajatud Uus sünagoog. See lammutati 1938. aasta juudivastaste pogrommide aegu (allikas: Dr Husen, freies Archiv / Wikimedia). Võrgupaigast ru.wikipedia.org/wiki/Реконструкция_центра_Калининграда leian kinnituse, et sünagoog tahetakse taastada. Samas on kirjas veel muidki üsna ulmelistena tunduvaid mõtteid, millest ehk üks realistlikumaid on ehitada katedraali lähedale Albertina hoone, kuhu koliks ülikooli filosoofiateaduskond, ning mõned muud ülikoolimajad, näiteks ühiselamud ja raamatukogu. See täidaks vähem kui poole saarest, ülejäänud osa jääks ikka Skulptuuride pargi alla. Aga radikaalsem idee nõuab kogu saare täitmist keskaega jäljendava tihehoonestusega. Et siiani on varemgi tegeldud lennukate plaanide kavandamisega, millest ellu on viidud üsna vähe, ei maksa esialgu ka ehk neid kavu liiga tõsiselt võtta.


Lähivaade Meesillale ei jäta vähimatki kahtlust, kui tähtsat rolli mängib see koos Kneiphofiga noorte kaliningradlaste abiellumistavades.

Mõndagi „abielulukku“ meisterdades on nähtud tõsiselt vaeva.

Sillalt lõunakaarde vaadates pole pilt just teab mis kaunis või omapärane: Staropregelskaja kaldapealsele on viimastel aastatel püstitatud Kaliningradi keskosale mitte väga iseloomulikud majamürakad.


Hoopis toredam on vaade itta, täpsemalt kagusse, kuhu alates 2006. aastast on rajatud Kalaküla, vene keeles Рыбная деревня.
See on üks tõesti tegelikkuseks saanud tükike Kaliningradi kesklinna ümberkujunduskavadest. Kusagilt küll sellele kinnitust (ega ümberlüket) ei leia, aga millegipärast arvan, et tegemist pole vana hoonestuse taastamise, vaid lihtsalt keskaega jäljendava stilisatsiooniga.
Kompleksi ehitusega alustati 2006. aastal. Praegu peaks juba käsil olema teine ehitusjärk, aga veel on pooleli kohtuprotsess linna administratsiooni ja kaitseministeeriumi vahel: viimane pole nõus oma valduses olevat maad linnale ehituste alla loovutama. Selle aasta alguses, tundub, said Kaliningradi oblasti kuberner Nikolai Tsukanov ja Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu siiski kokkuleppele ja küllap läheb töö peagi käima.
Fotol on vasakult alates näha infokeskus, majakakujuline vaatetorn, „Jõevaksal“, mis tegelikult pole jõevaksal, vaid maja, milles kohvik ja asutused, ning võõrastemaja „Škiperskaja“.
Kiri majaotsal kinnitab: „Etnograafiline kaubandus-käsitöökeskus Pregeli kaldal on asutatud 2005. aastal, Kaliningradi-Königsbergi 750. aastapäeva auks“.
Võrgupaigast www.youtube.com/watch?v=Rn6MpU581Hk leian ühe veidi võdiseva video, kust kenasti näha selles postituses kirjeldatud paikade asend.


2012 novembris avati Kalakülas kolm toredat skulptuuri: ahvikesega kippar, ...












... külastajaid kutsuv trahteripidajanna ...
















... ning parun Münchhauseni saabas ja mõõk. Margit rääkis juba siiasõidul, kui Lätis Münchhauseni muuseumi kandis olime, et Kaliningradiski olevat see pöörane parun au sees: leiduvat vähemalt kaks muuseumi ja ka mingi klubi. Kusagil näidatavat koguni selle vaala skeletti, kelle kõhtu parun sattus.

Käime „Jõevaksalis“ maiustamas ...


... ning läheme üle Oktjabrskaja tänava, ...












... kust näha ka piki kaldapealset Kõrgesilla poole 2010. aastal valminud Kalaküla hooned.












Mõni neist on (vist) korterelamu, mõnes on hotell, mõnes kontorid.
Igatahes tuleb Kalaküla pilte vaadates meelde Margiti korduv väide: saksa pärandist hoolivad linlased ehk rohkemgi kui vene omast. Järjest rohkem hakkavat see peegelduma ka kohanimedes: üha sagedamini kasutatakse vähemalt paralleelvormidena vanu. Nõukogude-aegsetesse lollustesse suhtuvat kaliningradlased irooniliselt, reisida eelistavat pigem Leetu ja Poolasse kui Venemaale.


Üle Oktoobri tänava tõmmatud palakal on järjekordne muigama panev uus-venekeelne sõnaühend.











Mõni juhuslik näide ka Lenini prospekti äärest.











Ju siis pole ka venelastel võimalik omakeelseid vasteid leida.












Mõne puhul, nagu see otse meie hotelli kõrval asuv kohvik, ei saa isegi päris täpselt aru, millega tegemist.










Ühe eriti naljaka näite leiame teiselt poolt Oktoobri tänavat, ...












... suurest Viktoria kaubandus-
keskusest, ...












... kus käime odavaid ja täitsa maitsvaid Venemaa komme ostmas.












Nostalgia sunnib ka tünni juures kalja maitsma; pole teine suurem asi.










15.20 asume taas bussiga teele.














Et maailmamere muuseumini jõuda, tuleb teha kolm keerulist tagasipööret. Küllap pole Kaliningradi liiklusskeem just kõige paremini kohandunud aina suureneva autohulgaga. Fotol peaksid olema Moskva prospekti äärsed majad.

Jõuame maailmamere muuseumini (Музей Мирового океана) 15.35 paiku ja jääme siia umbes kaheks ja pooleks tunniks; vaatamist jätkuks ka palju kauemaks.
Otsemaid hakkab silma, et muuseumi juures on hulganisti noori väga pidulikult riietatud inimesi. Ju siis on midagi teoksil.
Paberil asutati muuseum 12. aprillil 1990 Vene NFSV ministrite nõukogu määrusega. Sisuline töö algas 1994. aastal, kui siia Peeter Suure kaldapealse äärde viimasesse peatuspaika jõudnud uurimislaevale Vitjaz sisustati esimesed näitusepinnad. Ja tegelikuks esimeseks tööaastaks loetakse 1996. aastat, kui muuseumis tähistati Venemaa laevastiku 300. sünnipäeva.

Aastal 2000 lisandus Vitjazile erru läinud diisel-elektriline allveelaev Б-413 ja 2001 uurimislaev Kosmonaut Viktor Patsajev. Samal aastal hakati konserveerima Jantarnõi merevaigukarjäärist leitud 19. sajandi puupurjeka jäänuseid. 2003 sai valmis konverentsisaaliga peahoone, 2006 lõpetati sadamalao ehk Packhausi kapitaalremont ja ümberehitus näitusehooneks ning aasta hiljem avati seal näitus „Mereline Königsberg-Kaliningrad“.


2007 anti muuseumile üle 19. sajandi arhitektuuri-
mälestis Friedrichsburgi värav. (foto: Lutz Schneider / Wikimedia)








Valik väikesi allveepaate.













Esiti ei oska arvata, mis kaadervärk see õieti on. Tasapisi hakkan millegipärast arvama, et sild.










Toredasti kujundatud nurgake muuseumi territooriumist, ...













... millel asub ka Kanti pink (Скамья Канта).
Nimelt olevat Immanuel Kant tavatsenud vanemas eas siin jalutamas käia, pingil istuda ja melu jälgida. „Selleks, et näha kogu maailma, pole vaja Königsbergist ära sõita – piisab, kui tuled sadamasse ja vaatad siin eri maade lippudega laevu,“ olnud tal kombeks öelda.

Enne juba mainitud vana sadamaladu ehk Packhaus, kus alates 2007. aastast näitus „Mereline Königsberg-Kaliningrad“. Just siin on välja Jantarnõist leitud 19. sajandi purjekas, püsiekspositsioon annab põhjaliku ülevaate, kuidas sadamas on elu edenenud. Teisel korrusel on ruumi ajutistele näitustele.
Võrgupaigast world-ocean.ru/morskoj-kenigsberg-kliningrad leiab kinnituse, et see on Kaliningradi ainus maailma parimate muuseumide nõuetele vastav näitusesaal. Hanwelli kliimaseade hoiab vajalikku režiimi, valgust annavad valgusdioodid, mis ei riku eksponaate. Head olud võimaldavad siia tuua nüüd ka hinnalisi välisnäitusi.
Näide eksponaatidest on võetud võrgupaigast vik-us.livejournal.com/, sest pildistada saalides ei lubata. Giidineiu Jelizaveta jutt on sisukas ja huvitav, aga paraku on ta nii vaikse häälega, et veidigi eemal seistes enam õieti midagi ei kuule.

Siis suundume ringkäigule väidetavalt maailma suurimale uurimislaevale Vitjaz.
Ehitatud on alus 1939. aastal Bremerhavenis kui külmutuslaev Mars, mis vedas Lõuna-Ameerikast Hamburgi banaane. II maailmasõja ajal kasutasid sakslased teda transpordilaevana; pärast sõda läks reparatsioonide käigus esmalt Suurbritanniale, aasta hiljem NSV Liidule. Alul kasutati alust kaubalaevana, aastail 1947–49 ehitati Ida-Saksamaal Wismaris ümber NL teaduste akadeemia teaduslaevaks, mis sai 19.sajandi maailmareiside korveti auks nimeks Vitjaz.
30 tööaasta jooksul (1949–1979) tegi Vitjaz kokku 65 uurimisreisi, läbis kokku umbes 800 000 miili ja käis 49 riigi 100 sadamas. Ekspeditsioonidel lõid kaasa 50 NL teadusinstituudi töötajad ning 20 maailma riigi teadlased, ka sellised kuulsused nagu Thor Heyerdahl ja Jacques-Yves Cousteau.
Ilmselt tuntuim Vitjazi saavutus on Mariaani sügaviku mõõtmine 1959. aastal. Kajaloodiga saadi tulemuseks 11 022 meetrit. 1960. aastal mõõtis Jacques Piccard batüskaafil Trieste veerõhu järgi sügavuseks 10 916 meetrit. Kumb number on õigem, ei teata lõplikult tänini. 1955. aastal Vitjazil tehtud esimesel katsel Mariaani süvikut mõõta osales ka eestlasest meregeoloog Ivar Murdmaa.
Kui laev 1979. aastal erru saadeti, kaaluti tema lammutamist vanarauaks, aga arvestades laeva olulisust ookeaniuuringuis võeti 1992. aastal vastu otsus muuta Vitjaz muuseumiks.


Põhjaliku ekskursiooni teeb meile giidineiu Aleksandra (fotol keskel; ülejäänud kaks tüdrukut on seltskonnast, kes lihtsalt meie rühmaga omal initsiatiivil liitus ja meid kohati kõrvale tikkus suruma...).














Meie seltskonna pesamuna proovib ära ka laeva salongi klaveri.













Vaade laevalaelt. See foto annab mulle usku pidada neid torne sillaks: tagaplaanil on teine väga sarnane – ja see ON sild, praeguseni kasutatav. Ja seda postitust kirjutades leiangi Vikipeediast kinnituse: see on aastail 1865—1929 kasutusel olnud tõstetava keskosaga raudteesild.


17.50 tuleme mööda trappi Vitjazilt jälle maha.


















Suur osa muuseumi territooriumist on parajasti ehitusplats: algusjärgus on futuristliku muuseumi-
hoone ehitus.










Bussile minnes kõnnime mööda 1978. aastal rajatud kalurite mälestussambast „Ookeanipüügi pioneeridele“, mis kujutavat kaht purje või hoopis kaht peopesa. 2009. aastal lisati meresõitjate ja kalameeste kaitsepühaku Nikolai Imetegija ehk Niguliste kuju.

Sõidame hotelli juurde, teen seal ülikiire eine ja 18.40 olen taas all, et minna koos nendega, kes viitsivad, uuesti välja, Alumise tiigi äärde piknikut pidama: Margit on varunud kastitäie puuvilju.
Alumist tiiki (Нижний пруд) kutsutavat kõnekeeles pigem Alumiseks järveks (Нижнее озеро), Königsbergi ajal kandis ta nime Schloβteich, Lossitiik. Tiik on piklik kitsas veekogu pikkusega 1200 meetrit ja pindlaga kümne hektari kandis.
Nagu Üleminegi tiik, on ka see kunstlik veekogu: 1256. aastal paisutasid rüütlid Pregeli lisajõekese Kassioja (Katzecbach). Niiviisi võib öelda, et see on vanim inimkätega loodud objekt linna; vanim säilinud ehitis on 1288. aastal ehitatud Kirche von Juditten, Juditteni linnaosa kirik, mis nüüd on muudetud Püha Nikolai õigeusu kirikuks.
Muide, vanu lääne-kristlikke kirikuid kutsutakse linnas ja oblastis kirhadeks. Peale katedraali ja Juditteni kiriku on neid linnas alles veel üheksa ja nad pärinevad hoopis uuemast ajast: 19. sajandi lõpust – 20. algusest. Mitu neistki on saanud õigeusukirikuks, katoliiklikus Püha Perekonna kirikus (Kirche Zur heiligen Familie) on orelisaal, Kuninganna Luise kirikus aga nukuteater.
Alumise tiigi ülesanne oli varustada veega lossi vallikraavi.

Tiigi ääres on vabaõhukohvik Amsterdam, kus istub vaid mõni üksik inimene. Margit käib küsimas, kas võiksime ehk seal oma puuvilju süüa, aga teenindajad ütlevad, et ei julge seda lubada: ülemused võivad pahaks panna

Alumise tiigi ümbrus on märksa rohkem räämas kui Ülemise tiigi äär. Aga inimesi siin on: kes püüab kala, kes toidab linde, kes libistab õllekest või tegeleb mitte millegi tegemisega. Muide, linna arenguplaanidest on lugeda, et kuhugi tiigi kaldale ehitatakse tulevikus muusikateater.

Seama end ühe tiigikääru äärekividele sisse ja teeme juttu õlut rüüpavate noormeestega sellest, mis vees peegeldub: püsivalt pooleli Nõukogude majast, nõukogude aja silmapaistvaimast, aga ilmselgelt igas mõttes ebaõnnestunud ehitisest. Mäletan, et lugesin sellest äpardunud rajatisest kunagi juba Literaturnaja Gazetast – olid ajad, kui olin selle suhteliselt vabameelse lehe pidev lugeja.


Maja seisab teadagi samal künkal, kuhu 13. sajandil ehitati Königsbergi loss, väidetavasti küll mitte lausa lossi, vaid pigem vallikraavi kohal. Panen siia Wikimediast pärit pilte, esimeseks vaade lõunaküljest 20. sajandi alguses.















See on vaade idast, ...













... see läänest ...









... ja see põhjast.










Just lossi kirikus ja mitte katedraalis pühitseti Preisi kuningaks 1701. aastal Friedrich I ja 1861. aastal Wilhelm I, hilisem esimene Saksamaa keiser.


1945. aastal oli loss varemeis, aga ilmselgelt taastatav.

















Veel üks vana foto, pildistatud Kanti mausoleumi juurest 1949. aastal.











Pildilt saab ehk aru, miks on hoonet kustutud ka „maasse kaevatud robotiks“: oleks nagu kahe silmaga pea, keha õlgadest allpool on aga mulla all. Saksa turistid kutsuvat Nõukogude maja „uueks Königsbergi lossiks“.

Juba 1950. aastatel tehti plaane ehitada lossi varemete asemele toona moes olnud stalinistlikus stiilis kõrghoone. Linna peaarhitekti Lev Misožnikovi joonistatud 1967. aasta üldplaneering nägi ette, et Alumise tiigi ja Pregeli vahele rajatakse Keskväljak, millele tuleb 28-korruseline Nõukogude maja. Maja pidi koosnema kahest tahuktornist, mis kaetud reljeefpaneelidega ning ühendatud kahel tasapinnal kinniste galeriidega.
Väljakule pidid tulema purskkaevud, lilleklumbid ja vabaõhu-kontsertsaal. Hoones pidid hakkama tegutsema NLKP oblastikomitee ja täitevkomitee. Pole saladus, et projekt oli kuulsa Brasiilia arhitekti Oscar Niemeyeri loomingu „vaba interpreteering“. Lossivaremete lammutamise ja Nõukogude maja ehituse kirglik tagantlükkaja oli oblastikomitee esimene sekretär Nikolai Konovalov.
Varemad lasti õhku 1953.; Nõukogude maja ehitus algas 1970. aastal. Õige pea selgus, et pinnas on nii suure ja raske hoone jaoks ebapüsiv, perestroika ajal lisandusid probleemid rahaga ja korruste arvu kahandati 21-le. 80. aastate lõpuks oli 95% tööst tehtud, aga koera sabast jäigi üle astumata.
1995. aastal üritati vahepeal juba lagunema hakanud maja korda teha, aga sellega tegelnud firma läks pankrotti. Järgnesid kahtlased ostud-müügid, millega seotud segadused pole kohtutes siiani lõpplahendust leidnud.
Linna 750. aastapäevaks värviti hoone üle ja pandi aknad ette, aga maja tulevik on endiselt ebaselge. 30. novembril 2011 nimetas oblasti kuberner Nikolai Tsukanov Nõukogude maja „Kaliningradi häbiplekiks“ ja kinnitas, et Königsbergi loss tuleb taastada. Oponendid seevastu ütlevad, et sellise tohutu maja lammutamine oleks linnas valitseva elamispinnapuuduse olukorras äärmiselt ebaeetiline.

Võrgupaigast russos.livejournal.com/916590.html leian foto, mis tehtud Rostelekomi Kaliningradi keskuse katuselt. Siin on näha, milline näeb välja Keskväljak ja kuidas paistab Nõukogude maja otsavaade. 

Poisid räägivad muu hulgas, et mitteametlikult tehakse majja ka ekskursioone, maksvat vist 150 rubla ringis. Ja nagu tellitult märkame, et keegi ongi katusel.

Kui puuviljad söödud, teeme omapäi veel väikese jalutuskäigu; esmalt otsime üles hommikul hotelli aknast paistnud ülikooli. Täpsemalt on see, selgub, bioökoloogia, geograafia ja geoökoloogia osakondade maja, ainus ülikooli hoone, mis tugevasti ümberehitatud kujul on tõesti pärit veel Albertina aegadest.
Nagu öeldud, nimetab praegune ülikool ennast Albertina ülikooli traditsioonide jätkajaks, mis mõistagi on uuemast ajast pärit seisukoht. 1947. aastal loodi linna Kaliningradi pedagoogiline instituut, 1966. aastal muudeti instituut Kaliningradi riiklikuks ülikooliks, 2005. aastal Immanuel Kanti nimeliseks Venemaa riiklikuks ülikooliks – sel tseremoonial olid kohal nii Vladimir Putin kui ka Saksamaa kantsler Gerhard Schröder – ning 2010. aastal ülendati Immanuel Kanti nimeliseks Balti föderaalülikooliks (Балтийский федеральный университет имени Иммануила Канта). Ülikoolis õpib üle 16 000 üliõpilase ja aspirandi. Föderaalülikoole olevat Venemaal üldse üheksa.


Selle sama bioökoloogia hoone juurde paiknev Immanuel Kanti monument on püstitatud 1992. aastal kui ...















... Christian Daniel Rauch 1857. aastal valminud, aga alles Kanti 60. surma-aastapäeval 1864 avatud kuju (foto: Dr Husen, freies Archiv / Wikimedia) koopia.


















Ülikoolihoone ja meie hotelli vahel on veel üks võimalik vaatamisväärsus: blindaažimuuseum, oblasti ajaloomuuseumi filiaal.
Tegelikult polegi see blindaaž, vaid pommivarjend, kus paiknes Saksa vägede staap ja kus Königsbergi komandant kindral Otto von Lasch teatas linna kapituleerumisest.
Väga põhjalik, huvitavate illustratsioonidega lugu sest paigast on võrgupaigas http://www.tiwy.com/pais/rusia/kaliningrad-zima-2010/lasch-bunker/eng.phtml.


Edasi kõnnime hommikustel radadel – mööda Lenini prospekti ja siis Rahu prospekti, ainult teisel pool tänavat. Võidu väljaku vastas on puu-
kabelikesega kena haljasala.








Üldse leiab Kaliningradi kesklinnast palju rohelust ja hoolitsetud lillepeenraid.











Parajasti on pärnade õitsemise aeg.


Sageli on haljasaladel skulptuure ja mälestus-
sambaid. See siin näiteks meenutab, et 1946. aastal moodustati Vene NFSV kooseisus Kaliningradi oblast.







Teatri vastas üle tänava asuv Friedrich Schilleri mälestussammas pole väidetavasti koopia, vaid tõesti Königsbergi kunstiakadeemia skulptuuriprofessori Stanislaus Caueri 1910. aastal valminud originaal. Schiller pole Königsbergis käinud, küll toodi 1810. aastal Stadttheater’is lavale tema Wilhelm Tell.










Kui hommikul siit mööda läksime, ütles Margit, et Schilleri park olevat noorte mitteformaalide kogunemiskoht.

Lisan paar fotot möödakõnnil silma hakanud tänapäevaseist kunstiteostest. Väga palju näeb vaateaknail kõikvõimalikke merevaigust valmistatud suuremaid ja väiksemaid nipsasjakesi.

Päris mitmel pool märkame pisikesi keevistaieseid, siin üks vahvamaid näiteid.
Ilm on mõnus, tänavail ja parkides liigub rohkesti inimesi. Aga mu jalad on juba mõnda aega püüdnud mind veenda, et aitab tänaseks küll. Täpselt kell 21 naaseme hotelli. Plõksin veidi telekapulti ja avastan kohaliku telestuudio Kaskad jälle uusvenekeelse nimega saate Тревелгид ... Öörahule jääme varakult: juba 22.50.
Oli igati vahva päev. Ainult mu vaene fotokas polnud küll sellist lõppu ära teeninud!