Thursday, October 31, 2013

Tundmatul Raplamaal II



Ei hakka hommikul küsima, kuidas keegi meist 4. juuli ööl Kehtna majandus- ja tehnoloogiakooli hostelis magas; mina igatahes mitte eriti hästi. Aga kindlasti pole see ei toa ega voodi viga: mul tikubki võõras paigas hõre uni olema. Tõusen kella peale 7.25 ja plaan kella 9 paiku startida saab kenasti täidetud. Ütleme lahkele perenaisele „Aitäh!“, muu hulgas ka selle foto klõpsamise eest, mis sai eelmise postituse algusesse.

Tänane esimene sihtkoht Keava oli üks neid, mis sai sõiduplaani küsimärgiga: kui tundub, et tikub kiireks, siis jätame selle välja. Eilse põhjal on arvata, et ei lähe kiireks.
Keava alevikuni on sõita on umbes 4 kilomeetrit. et.wikipedia.org/wiki/Keava:
Vanim teade Keavas asunud linnuse kohta on Vene kroonikates 1054. aastast (Kedipiv). See on üldse esimene kirjapanek Rapla maakonna paikade kohta. Keavast itta jääva Linnaaluste küla kohta on esmane teade aastast 1241 (Litnanas), Keava küla kohta 1410. aastast (Kedempe), selle asemele rajatud Keava mõisa kohta 1486. aastast (Kedenpäh).

Meid huvitav on alevikust veel mõni kilomeeter edasi. Esmalt jääb silma suur vare, Keava mõisa peahoone. Hoolitsetud muru ja lähedal asuv elumaja näitavad, et tegemist on eravaldusega. Sellistesse kohtadesse on mul alati kerge tõrge tikkuda. Pererahvas – üks vanahärra koeraga – on pealegi õues.
Pikkade sajandite vältel oli Keava mõis naabermõisa Ingliste omanike valduses. 1767. aastal siirdus mõis Gustav von Staali omandusse, kes ehitas 1770–80tel aastatel mõisa ka esindusliku peahoone. Tollal valminud varaklassitsistlikku peahoonet iseloomustab kaarakendega kolme akna laiune pealeehitus, mida kroonib kolmnurkfrontoon.
/../ Alates 1853. aastast kuni võõrandamiseni 1919 oli mõis von Fersenite suguvõsa omanduses; viimane võõrandamiseelne omanik oli Max von Fersen. 1905. aasta ülestõusu ajal mahapõletatud mõisahoone taastati algsele lähedasel kujul. Alates 1950test aastatest on peahoone taas varemetes.


Mõisahoonele on ainuomased otstel asuvad silinder-
võlvidega tiibehitised (ainulaadsed Eestis), mida kasutati arvatavasti tõlla-
kuuridena.









Õues hakkab silma vanast loorehast seatud lillekast. Õiteilu näeb aga ka vareme aknaavades.










Arvukatest kõrvalhoonetest on kauneim historitsistlik kaarakendega viljakuivati 19. sajandi lõpuosast. Ülejäänud hooned on reeglina kas varemeis või hävinud.
Mina põgenen peahoone juurest just nimelt selle kuivati juurde: seal paiknevat toonekurepesa kaema.

Terve reisi vältel tundub mulle, et Raplamaal on valge-toonekurgedel olnud lasterohke suvi. Selles pesas on vähemalt kolm järeltulijat.

Kui uuesti peahoone juurde tagasi vantsin, on kaaslased vanahärraga jutule saanud. Papi olevat praeguse mõisaomaniku vanaisa. Muu hulgas öelnud ta, et hoone jäänud varemetesse taasiseseis-
vumisaja alguses: kuni sinnani olnud seal rahvamaja. Osundus mõisaportaalist mõni rida tagasi väidab hoopis midagi muud.




Edasi jälle tolmusele teel.












Veel mõni kilomeeter edasi, siis peatume lillelisel teepervel.












  
Muidu poleks ehk õiget rajakest märganudki, aga õnneks on siin viit olemas.
Keava mägede lõunapiiril vastu põlde on üksik järskude nõlvadega küngas (kõrgus merepinnast 82 m). See on Linnamägi – muistne Keava linnus. Siinne kants oli Muinas-Harju lõunapoolseim kaitseehitis /../  Siseõue pind oli 30×80 m, seda ümbritses kivivall, mis nüüdki veel jälgitav, ja tolle peal palktara. Novgorodi letopissist on teada, et 1054. aastal tegi äsja troonile tõusnud Kiievi-Novgorodi vürst Isjaslav Jaroslavitš oma esimese sõjaretke eestlaste maale, kus vallutas linnuse nimega Osek Kedipiv. See on ainuke kirjalik teade kantsi kohta.


Natuke on tõesti vaja mäest üles ronida.










Künkale pandud teabetahvel teab pisut rohkem kui Vikipeedia.















Meeli kinnitab, et ju see ongi teabetahvlil mainitud kaev.









Merike meenutab lapsepõlve.

Linnamägi vaadatud, tuleb autod ümber pöörata ning läbi Keava aleviku ja üle raudtee taas Rapla-Türi maanteele tagasi sõita. Seal pöörame paremale ja sõidame viis kilomeetrit põhjakaarde (mööda näiteks Valtu tuulikust); siis teeme jälle parempöörde ning leiame kolm–neli kilomeetri pärast koha nimega Pae.

Väikeses niitmist ootavas parklas on meie kolmele hobusele parajalt ruumi.

Teabetahvli suurim tekst teatab, et tegemist on eravaldusega, aga muu olulisem info on ka siiski olemas, õpperaja skeemgi juures. On veel teinegi, rohke eesti- ja ingliskeelse tekstiga tahvel, kus kirjas mitu paigaga seotud küll vanapaganast, küll allmaakäikudest pajatavat legendi. Muidugi, isevärki koht sundis esivanemaid seletusi otsima.
et.wikipedia.org/wiki/Pae_maastikukaitseala:33 ha suurusel (Pae maastiku)kaitsealal kaitstakse karstivorme ning ajaloomälestiste poolest rikast maastikku. Kaitseala moodustati 2006. aastal juba 1959. aastast kaitse all olnud Pae karstiala baasil. Pae karstialale jääb Eesti mandriosa suurim karride ala (karr on karstuvate kivimite pinna sisse tekkinud lahustumisuure).

Mis siis muud, kui õpperada avastama. Kohe on selge, et niidetud seda mõnda aega pole ja küllap on matkajaidki olnud napilt.











Kohati tuleb murda läbi paraja võpsiku ...











... ja ronida üle tuulemurru.












Aga enamasti on punavalgeid linttähistusi raja servas küllalt tihedalt, ...










... nii et suurema jao numbriposte leiame üles. Mingil hetkel siiski eksime rajalt ja paari vaatluspunkti ei jõua.











Ent tähtsaima näeme ära: sellised on siis karrid, ....

... karstuvate kivimite pinna sisse tekkinud lahustumisuurded, nagu eespool öeldud.


Neid suuremaid uurdeid nimetab skeem karsti-
lehtriteks, ...











... selle päris suure kohta, kuhu Andrus poolest saadik ära mahub, jääb selgitus leidmata.










Siin on ka kultuuripärandit: vanemast ajast lubjaahju jäänused, ...



















... uuemast – metsa unustatud küttepuud.
10.40 oleme parklast tagasi, otsime – aga õnneks ei leia – puuke ning 10.50 sõidame Juuru poole edasi.
See on jälle pigem juhus, et teeserva mõisatest jääb Hõredal käimata ja mõisaportaalis Eesti kõrgklassitsismi üheks tippteoseks nimetatud, paraku hüljatud ja lagunenud mõisahoone nägemata, ...

... Ingliste mõisa vaatame aga üle.
www.mois.ee/harju/ingliste.shtml: Ingliste mõisat (saksa k Haehl) on esmamainitud 1526. aastal, mil ta kuulus von Anrepitele. /../ Alates 1724. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis von Staalide suguvõsa valduses, mõisa viimane omanik oli Rudolf von Staal.
Kõrgel soklil paiknev ühekorruseline barokne kivist peahoone püstitati mõisa 1760. aasta paiku. L-tähe kujulise põhiplaaniga hoone vasaku tiiva alusmüürid pärinevad keskajast. Hoonet ilmestas kõrge kelpkatus koos arvukate väljaehitustega. Kolme akna laiune keskrisaliit on veidi eenduv ning lõpeb katuses kahe korruse kõrguse massiivse torniga. Tornil oli algselt barokne paisutustega kiiver.

Hoone põletati 1905. aastal, misjärel ta taastati veidi muudetud kujul. Tollal ehitati hoone tagaküljele astmikviiluga historitsistlik trepikoda.
Võõrandamisjärgselt asus hoones pikki aastakümneid kool. Hoone põles taas 1984. aastal. /../ Hoone tornikiiver ja teise korruse väljaehitused on viimase põlemise järgselt taastatud muudetud kujul. Kaasajal on mõisahoone eraomanduses.

/../ Algselt oli mõisas ka hulk kõrvalhooneid, kaasajal on neist alles aga vaid riismeid. Üks tähelepanuväärsemaid kõrvalhooneid oli pikk kaaristuga ait peahoonest põhja pool. Kaasajal on sellest algkujul alles vaid mõlema otsa varemed. Aida keskosa on tundmatuseni ümber ehitatud.
Hästi põnev maja tegelikult: otsa poolt vaadates võiks arvata, et vare, aga pole seda ühti.

Mõisa vastas hakkavad silma viidad. Kes siis Kalle Hamburgi kartulitalust poleks kuulnud, aga AS Ingle nõuab kodus guugeldust. Kodulehelt (www.ingle.ee) saab lugeda, et see on suurimaid kemikaalide edasimüüjaid Eestis. Veab Venemaalt, Hiinast, Rootsist, Soomest, Hollandist, Poolast ja mujalt sisse üle 300 artikli kemikaale ja keemiatoorainet ning müüb tööstuskemikaale Baltikumis, Venemaal ja Skandinaaviamaades. Veel teatab leht, et aktsiaseltsi moto on Maksimaalselt paindlik ja lühim teenuste kett tootjalt tarbijani!


Märkamata ei jää sild ...











... üle Keila jõe.











Mõisast jälle põhiteele tagasi sõites teeme minu eestvõttel peatuse ka Ingliste küla vahel, kust enne kiiruga läbi tuhisesime.









Tasus peatuda küll: siin on tore veesilmaga park, ...












 
... kus mitu kändu on saanud kodukaunistusülesande ...


... ning kus üle tiigi kaardub sild ...













... ning tiigis õitsevad vesikupud.














Pargi sügavusest leiame algselt kes teab mis otstarbel ehitatud maja, millest nüüd saanud laululava või kõlakoda.
11.25 läheme taas teele.

Kümme minutit hiljem peatume Juuru Mihkli kiriku juures, ...

... teisel pool teed jälle uhkelt kollendav rapsipõld, lilleline maariba servas.

Krutsifiks kiriku ukse kohal.
www.eelk.ee/h_juuru.html: Kui Juuru peaingel Miikaelile pühendatud kirik 1300. aasta paiku ehitati, oli tegemist ühelöövilise, võlvimata ja tornita pühakojaga, nagu olid seda teisedki Harjumaa kirikud tol kaugel ajal. Praeguse kooriruumi näol on see kolme idaaknaga algkirik osaliselt alles. Koor võlviti 15. sajandi lõpus, pikihoone aga jäigi võlvimata. Suured muutused tegi Juuru kirik läbi alles 19. sajandil. 1847 püstitati kõrge pseudogooti läänetorn (tornikiiver hävis pikselöögist 1964. kevadel, taastati järgmisel aastal). 1893-95 ehitati vana kirik kubermanguarhitekt Erwin Bernhardti projekti järgi ümber. /../ Ümberehitatud Juuru Mihkli kirik pühitseti 27. augustil 1895.
Samalt lehelt saab lugeda, kuidas olla tekkinud Juuru nimi:
Juuru hakatud kirikut ehitama. Otsitud selleks sobivat kohta. Arutatud ja peetud nõu, kuid õiget paika pole osanud keegi näidata. Pandud siis härjad vankri ette, laotud raske kivikoorem peale ja lastud nad sihitult minna. Otsustatud nii: kuhu kivikoorem ümber läheb, sinna ehitatakse kirik.
Härjad vedanud koormat hulk aega. Viimaks jäänud vankri rattad suure tamme juure taha kinni ja kivikoorem vajunud küljeli. Sinna ehitatudki kirik ja pandud talle nimeks Juuru kirik. (Eesti Kirjandusmuuseum. RKM I 2, 773 (7). Üles kirjutanud Juuru Keskkooli õpilased 1959. aastal).

Kirikuaias on säilinud (juurukirik.ee/kirik) viis kivist rõngasristi, mis on kuulunud ilmselt eesti vabatalupoegadele. Üks neist pärineb 17. sajandist ja kannab eestikeelset raidkirja „Sihn maggab Paia Jost üx auwus vannamees kes ellas Waggaste hincka ussko sees Anno 1687“.

Võssa kasvanud Juuru Vassili Suure õigeusukirikust on õige vähe alles. Võrgupaigast www.ektv.ee/est.uudised.php?uudis_id=2638 võib lugeda, et see olevat olnud üks kaunimaid Baltimaades. Juuru õigeusu kihelkond moodustati 1887. aastal – luterlusest õigeusku liikumise laine ajal. 1890. aastal kinkis Juuru mõisnik Berend von Maydell kiriku ja kalmistu jaoks kaks maatükki. /../
Kiriku projekteeris arhitekt Ervin Bernhardt, kes on Raplamaal lisaks Velise õigeusukiriku /../ ning mitme luteri kiriku projekti autor. Tema kavandi järgi on ümber ehitatud ka Juuru Mihkli kirik. Oma loomingule iseloomuliku kellatorni on Bernhardt Vassili Suure kirikul paigutanud tavatult nurka. /../
Juuru õigeusklike seas leidus nii eestlasi kui ka venelasi. Kogudus jäi aga väikesearvuliseks, osa /../ õigeusku pöördunuist naasis hiljem luteri kirikusse. 1933. aastal oli Harjumaa Apostlik-Õigeusu praostkonna andmeil koguduses 241 liiget. 60ndaiks oli alles veel kümmekond liiget, 1960. aastal kirik suleti ning kogudus ühendati Lelle omaga. Hoone sai oma valdusse Mahtra sovhoos. 70ndate aastate lõpuks olid kuplite katused lagunenud ja seinad pragulised.

Teel Juurust Raplasse vaatame keskpäeval kümmekond minuti ringi Maidla mõisa juures.
Sellenimelisi mõisaid olevat Eestis lausa viis.  
et.wikipedia.org/wiki/Maidla_m%C3%B5is_(Juuru_kihelkond): Esimesed teated Maidla mõisast pärinevad 1452. aastast. Sel ajal Maydellidele kuulunud mõisa keskuseks oli tõenäoliselt vasallilinnus. /../
17. sajandil läks Maidla koos Päärdu ja Kullamaa mõisaga Taubedele. /../1800. aastal omandasid mõisa taas Maydellid. 1919. aastal võõrandati mõis Joseph von Maydellilt.
Pärast Vabadussõda andis Eesti valitsus mõisasüdame maad ja hooned autasuks taanlasest kolonel Richard Gustav Borgelinile, kelle valdusse jäid mõisahoone ja keskmisest suurem asunikutalu kuni 1930ndate aastate alguseni. Pankroti äärel olev kolonel müüs oma valdused tolleaegsele välisministrile Karl Selterile, kelle valduses oli kuni 1940. aasta juunipöördeni. Pärast sõja lõppu 1945. aastal läksid peremeheta jäänud maad ja inventar Ametiühingute kesknõukogu abimajandile, kes kasutas neid ligi kolm aastat. 1950. aastast asub endise mõisa härrastemajas Maidla lastekodu ning hoone on heas korras.

Mõisa ait-kuivati.

Paar minutit hiljem peatume Nõmme kõrtsi juures. Selle avastas reisisihte valides Erika ja pani kirja kui võimaliku kohvijoomise koha. Praegu arvame, et kohvi on ehk veel vara juua ja kügeleme veidi nõutult maja ees.


Mina, mis seal salata, piirdukski vaid selle ehk paarisaja-aasta vanuse maja väliskuju uuringuga.










Siis aga avastab keegi, et kõrts on just mõni minut tagasi, keskpäeval avatud – ja juba me parvleme baarileti juures. Kohv, selgub, on siin väga hea ja maksab ainult ühe euro.







Nagu selliste majade puhul tavaline, osutub ta seest hoopis suuremaks kui väljast tundub. Ruum, kus meie rüübet võtame, ...









... kannab nime Tantsutall. Aga on ka väiksemaid ruume: ...













... Kiltrikambris on tosin veidi mugavamat istevõimalust (foto: www.nommekorts.ee)...


... ning Sakste-
kambris kaheksa lausa lukstooli. On ka veel kahekümne-
kohaline Kõrtsikamber.









Kui avarasse õue luusima lähen, ...












... näen tiibhoonet ja kuulen ühelt teenindajalt, et paar-
kümmend inimest mahuvad jääma kõrtsi öömajale.










 
Õues on veel omaette saunamaja.
Kui kodus kõrtsi kodulehte uurin, saan aru, et ju see üks Rapla rahva pidutsemiskoht ole. Igal laupäeval on mõni külalissolist või -ansambel, aasta lõpuni kirjas kavas on mitu mullegi tuttavat nime. Ja vahvaid nimetusi leian kõrtsi menüüst: näiteks soojad suupisted Vallavaene, Vallasant, Ahh-Sa-Raks, Teine Eesti, Selge Sohk jne.
Täitsa tore, et sisse astusime!

Jälle mõni minut sõitu ja kell 12.40 oleme Rapla kiriku juures parklas. Otsustame, et kuna küllap on huvid erinevad, võiks igaüks omaette kuni poole kaheni ringi vaadata.
Olen Raplasse mõne korra ikka põgusalt sattunud, aga peale kiriku on vist ainus mulle veel teada ehitis siin nõukogude ajal laineid löönud Rapla KEK-i haldushoone, mille projekteeris Toomas Rein ja mis valmis 1977. aastal.

Väidetavasti Eestis rohkem töötavaid kahe torniga kirikuid polegi, kui Rapla Maarja-Magdaleena kirik ja Tallinna Kaarli kirik.
Legendi järgi olevat siingi kirik paika pandud härgade tahte järgi: sinna, kuhu nad kivikoormaga teisel pool jõge hiiepuu all seisma jäid. Esimese kiriku olevat 13.sajandi II poolel ehitanud Padise kloostri tsistertslased. Praeguse kiriku ehituse algataja oli õpetaja Carl Eduard Malm. Nurgakivi pandi 1899. aastal, projekti autor oli Rudolf-Morits von Engelhardt, aga teine arhitekt Friedrich Axel von Howen muutis esialgseid kavu.
1901.aastal valminud Rapla kirik on üks stiilipuhtamaid uusromaani stiili järgivaid ehitisi Eestis. Rapla kiriku omapära teiste maakirikutega võrreldes seisneb eelkõige tema suurtes mõõtmetes ja kahe torniga fassaadis.


Laudadest võlvid olid Rapla uue kiriku ehitamise ajal väga moodsad. Kiriku koor järgib gooti kunsti traditsioone. /../ Luteri usu kirikutele tehtud ettekirjutus oli, et kantslist lugev õpetaja peab olema nähtav ruumi igast punktist. Selleks ehitati seinte äärde väärid, kuhu paigutati astmetena tõusvad pingiread. Vitraažakende vapid kuuluvad neile ümbruskonna mõisnikele, kes olid seotud uue kiriku ehitusega.
/../


Kiriku kantsel valmis Christian Ackermanni töökojas 1700. aastal. Altariseina valmistas Rapla kirikule Lüübeki päritoluga Tallinna meister Quirinus Rabe 1737. Altarimaali autoriks on Carl Siegismund Walther, 1862.












Rapla kiriku esimese oreli ehitas 1841.aastal kohalik köster Ludwig Johann Karell. /../ 1939.aastal valminud heakõlaline vendade Kriisade orel on juba kolmas Rapla kirikus.
Meie reisi aegu oli parajasti täies hoos XXI Rapla kirikumuusika festival.
 

Kirikuaias paiknev Jaan Koorti loodud kuuemeetrine Saaremaa dolomiidist mälestusmärk Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud Rapla kihelkonna meestele (1923). Langenuid oli kokku toona 142. 1940. aastal lõhutud sammas taasavati 23. juunil 1989, skulptoriks Tõnu Maarand.












 
Kiriku kõrval asuv pastoraat on teadaolevalt Rapla vanim hoone – ehitatud 18. sajandi viimasel veerandil.


Pastoraadi ette on istutatud Priiuse tamm: 1816. aasta pärisorjuse kaotamise auks. Puu täpne istutusaeg ei ole teada.















Kiriku juurest viib üle Vigala jõe ...















... Kivisild
et.wikipedia.org/wiki/Rapla_kivisild: Sild ehitati arvatavasti 19. sajandi lõpul vana puusilla asemele /../ Kahe kaarega paekivist kaarsild on 27,5 meetrit pikk ja 8 meetrit lai.  /../ Sild renoveeriti põhjalikult 2009. aastal.


Rapla kivisild on Rapla linna sümbol ning ta on kujutatud endise linna ja praeguse Rapla valla vapil.













Ega muud jõuagi, kui natuke piki peatänavat, Tallinna tänavat kõndida.











Majas nr.9 ...











... on noorusaastatel elanud helilooja Raimond Valgre.













Kenade majade ja parajalt rohke haljastusega tänava ääres ...


... märkame ka Rapla kultuurikeskust ...











... ning kaht omapärast taiest. „Alu mõisahärra“ (2006) loojad on skulptor Raimo Kuusik ja sepp Toomas Tõnisson ja ...















... „mälestussamba“ püstitamise põhjus on tahvlil kenasti kirjas.











Kultuurikeskuse ees paiknevat skulptor Elo Liivi „Rapla linna pead“ ...



















... tuleb hoolikamalt uurida.
Tartu tudengite peapesu komme – seal teadagi Karl Ernst von Baeri mälestussambal – on jõudnud ka Raplasse: siin pestavat kevadeti seda „Rapla linna pead“. Pesijaks mitte tudeng, vaid kohaliku võimu esindaja ning pesuvahendiks mitte šampus, vaid šampoon.


Tegelikult on mul kindel soov Rapla kohta teabematerjale hankida. Paraku ei satu vajalikku suunaviita enne märkama, kui on juba kiire ja käsil tagasitee kohtumispaika.








Siiski jõuan korraks turismiinfo-
punktist läbi söösta ja saada lahkelt perenaiselt Helikalt peotäie trükiseid.











Anne soovitusel sõidame läbi ka 1780. aastal rajatud Rapla kalmistult, kus mitmete tuntud nimedega perekondade, näiteks Lilienfeldide, Krusensternide ja Tiesenhausenite, aga koguni ka Nipernaadide viimsed puhkepaigad.

Kell 14 hakkame liikuma Alu mõisa poole ja laseme ennast alguse eksitada asjaolust, et surnuaed asub Alu teel: viimane muutub kohe pärast kalmistu parklat kergliiklusteeks.
14.10 oleme kohal. Uhket peahoonet on päris raske pildile saada: kõrghaljastus segab.
Alu mõisast (saksa k Allo) pärinevad esmateated 1409. aastast. Mõis oli arvatavasti juba keskajal kivihoonestusega. 17. sajandil kuulus mõis von Uexküllidele ja von Wrangellidele. Põhjasõja järgselt vahetas ta palju omanikke; ta on olnud nii von Rosenite, von Bistramite kui ka von Tiesenhausenite suguvõsade valduses.
1858. aastal omandas Alu mõisa naabermõisa Sikeldi omanik Otto von Lilienfeld. Ta lasi lammutada vanemad arhailiste keldritega hooned ning hakkas rajama uut peahoonet. 1862. aastal alustati ehitustöid Narva Kreenholmi arhitekti Paul Friedrich Wilhelm Alishi juhtimisel; hoone valmis 1875. aastal lõplikult aga Friedrich Modi projekti järgi.

Tulemuseks oli Eesti üks omapäraseid neogooti stiilis mõisahooneid, mille massiivne kuubikujuline vorm, viiekorruseline nurgatorn ning sakmeline rinnatis olid mõjutatud keskaegsest linnusearhitektuurist.
Rudolf von Lilienfeldilt 1919 võõrandatud mõisahoones asus 1920–30tel aastatel kool, peale teist maailmasõda oli ta Eesti Põllumajandustehnika omanduses.

1999. aastal omandas mõisahoone Kaitseliit, kes rajas sinna oma õppekeskuse. Seoses sellega restaureeriti mõisahoone 2000. aastate algul.
Meie innukad naised peavad sel uksel ka läbirääkimisi sissepääsu teemal, aga tulemusi need ei anna.


Peahoone juures asub maaliline park koos tiigiga.

















Ses kenas pargis hakkab silma üks huvitav kivi ...











... ja väike sild, ...












... peahoone juures on hoolitsetud roosiaiake.










Kõrvalhooneid on säilinud vähe, vaatamis-
väärseim on neogooti stiilis ait.










Siinsed toonekurepojad jäävad loendamata: pesa on liiga kõrgel.



















Kõige suurema huviga uurime väga omapärast mälestusmärki, mille olemasolust ei teadnud meist vist keegi. See avati 26. juunil Kaitseliidu kooli 9. aastapäeval Kaitseliidu ja seltsingu Kivihunta koostöös ning seda kutsutakse mälestusmärgiks kõikidele purustatud mälestusmärkidele.

Mälestusmärk on kokku pandud 30. septembril 1923. aastal Rapla kirikuaias avatud ja 1940. aastal purustatud mälestussamba originaal-
tükkidest. See on seesama Jaan Koorti Saaremaa dolomiidist 6,4 meetri kõrgune sammas, mille koopiat Raplas uurisime..


Mälestusmärgi külgedel on rohkesti lugemist.












 
Teised plaadid kannavad pealkirju „Rapla mälestusmärgi loomise lugu“, „Mälestusmärgi taastamise lugu“ ja „Hävitatud mälestusmärkide mälestuseks“.
Samba jäänused kaevati Alu mõisapargi servas välja 1988. aastal. Paraku polnud nad samba taastamiseks enam kõlbulikud ja Rapla kirikuaeda rajati vana samba koopia. Originaalsamba säilinud tükke hoiti algul Mahtra talurahvamuuseumi juures ja hiljem Rapla kirikuaia pargi tagaosas.
Kaitseliidu koolile tegi ettepaneku oma õuel vana samba tükkidele koht leida seltsingu Kivihunta liige ja Kaitseliidu taasasutaja Toomas Tõnnisson (uudised.err.ee/index.php?06207882).

Tähelepanu köidab mälestusmärgil kasvav tore taime. Kodus uurin ülemuselt, botaanik Toomas Kukelt järele: see on müürlill, Cymbalaria muralis. Sissetoodud liik, tal on omapärane nähtus geokarpia – viljad käänduvad mulda või kaljupragudesse, kinnitab Kukk.

Lahkume Alult 14.30. Esialgse programmi järgi pidime siit suunduma Jalase maastikukaitsealale – ja seda me teemegi: eile sai ju käidud küll, aga looduse poolest huvi pakkuvad kohad jäid leidmata. Eile lähenesime lõuna-, nüüd põhjakaarest, kuna edasi on kavas sõita Varbolasse. Paraku on tulemus sama, mis eile: ühtegi viita ega plaani me teeservas ei avasta.
 
Olgu siis vähemalt kirjas, mida näha lootsin (www.eestiloodus.ee/artikkel495_482.html):
Jalase külast põhja poole jäävat suurt lookõrgendikku hüütakse Abrumetsaks, lõunapoolset Oodava nõmmeks, ida poole jääb Lipstu nõmm. Neil kõrgendikel katab suurtel aladel paekihte väga õhuke mullakiht, paiguti see puudub hoopis, kogu ala on tugevasti karstunud. Abrumetsas ja Oodava nõmmel köidavad tähelepanu abrud, mis on kujunenud aluspõhja jääajaeelses kulutuses: need on väga eriilmelised, kuni paari meetri sügavused lohud. Mõne abru põhjas on väike allikas, mõnes vesi neeldub, mõne põhi on soostunud ning kattunud lodumetsaga.
Kõrgendike nõlvadel paljanduvad kohati kuni poolteise meetri kõrgused astangud, need tähistavad kunagise Balti jääpaisjärve rannajoont. Kõrgendikke ümbritsevad soised metsad, mis lähevad üle rabadeks: põhjas on Sõbessoo, lääne pool Parka ja Kõrvetaguse raba.

Järgmine peatuspaik on Varbola linnamägi. Tuleme parklas autodest välja kell 15.10 ja võtame sissejuhatuseks ette lõunasöögi.

Keha kinnitatud, lähen esmalt vaatama seda, mis jäi silma siiasõiduteel, veidi maad enne parklat. Esiteks mõned vägevad puud, mis mõjuvad kui sissesõiduvärav, ...

... siis ohvrikivi, millele keegi pannud kalmuküünla, ...

... ja Põlli küla kenasti kujundatud teabetahvel.
www.pollikyla.ee/: Põlli küla on 2472 ha hajaküla, kus talukohti kasutatakse nii alaliseks elamiseks kui ka suvekodudena. Küla on väärtusliku loodusmaastikuga ning ajaloolis-kultuurilise tähtsusega paik – kõige ilusamaks, huvitavamaks ja omapärasemaks objektiks Põlli külas on Varbola linnus. Varbola maalinn on üks Muinas-Eesti suurimaid linnuseid.

Vahetult enne parklat on Toomas Ehrpaisi mälestuspink, mis avati mullu augustis Varbola puupäevade ajal ja mille on meisterdanud Hiiumaa meister Ivo Mänd.  
maaleht.delfi.ee/news/mets/metsuudised/metsamees-toomas-ehrpaisi-malestuseks-valmis-pink.d?id=64811502: Toomas Ehrpais (1947–2002) oli Vardi metskonna kauaaegne metsaülem, kes oli ka Varbola puupäevade korraldamise tava algataja ja üks peakorraldajaid oma elu lõpuni. Pühendunud metsamehena ei piirdunud ta tegevus metskonnaga, vaid ta oli aktiivne paljudes eluvaldkondades.
Pink on valmistatud jalaka- ja tammepuidust – keskel olev Toomas Ehrpaisi kujutav skulptuur ja pildil vasakule jääv inimesekujutis on jalakast ning istmeplangud ja linnukujutis on tammest.
"Pingi servadesse jäävad lind ja inimene on sümboolsed ja näitavad, et Toomasel, kes elas keset loodust ja inimesi, oli mõlemal pool oma kindel roll ja koht," ütles Ivo Mänd.
Pink praegu veel oma paika ei jää, kuna vajab töötlemist. Püsipingina paigaldatakse see samasse kohta järgmise aasta augustis, kui linnusele naasevad ka nelja kuninga puuskulptuurid.


See on kõik väga kena. Ja eemalt paistab üsna kena ka linnamäe nõlval kõrguv piiramistorn.















Paraku on see lähemalt vaadates üsna nirus seisus, ...













... nii et keelusilt on igati loogiline.

Ronin nõlvast üles ringvallile. www.puhkaeestis.ee/et/varbola-linnamagi:
1212. esmamainitud Varbola linnus on Eesti ja kogu Põhja-Euroopa suuremaid ja võimsamaid muinaslinnu.
Loometsa põlispuude varju looduslikule paeastangule rajatud 576 m ringvall on 2–5 m kõrge. Paekivimüürile lisandus mitme meetri kõrgune palkidest kaitserajatis.


Ringvalliga piiratud plats on korralikult niidetud ...











... ja leidub ka teabetahvleid. Näiteks saab teada, et see siin on kaev.










Varbola enim pildistatud motiiv on küllap läänevärav.

Läänevärav on lahtikaevatud ja rekonstrueeritud

Huvitav teada:
• Müüride ladumiseks veeti kohale veerand miljonit hobusekoormat paekivi
• Varbola linnus jäi kõigi vaenlaste poolt vallutamata


• Siin näed piiramistorni, kiviheitemasinat ...












... ja müürilõhkujat











Võib-olla olen lihtsalt pahuras tujus, aga olen Varbolat pidanud peaaegu kultuslikuks ja popiks kohaks, seepärast on mu üldmulje mõningane pettumus. Kindlasti soodustavad seda tunnet viltuvajunud viidad .


... ning pooleldi mädanenud ...













 
... või lausa ümber kukkunud puukujud. Jälle kord mõtlen, et ju on RMK oma hoole alla kahmanud siiski liiga suure tüki, mida lihtsalt ei suudeta korras hoida.

Kell 16 läheme jälle teele – Tallinn-Pärnu maanteele, kus pöörame paremale. Ning 11 kilomeetri pärast jälle paremale: Hageri ja Kohila peale. Käbiküla ja Pihali vahel liigume korraks Harjumaal, siis jõuame taas Raplamaale tagasi. Kernu-Kohile tee esimene ots on väga käänuline, Harjumaa lõigus tugevalt profiilis kurvidega. Ja teeservas on jälle väga kena maastik uhkete männikõverikega.

16.22 peatume Hageri Lambertuse kiriku juures.
www.eelk.ee/~khageri/index.php?txt=3: Esimene kirik ehitati Hagerisse Taani misjonäride poolt arvatavasti juba 1221. a. Ei sellest ega ka järgnevast kirikust pole peale nime säilinud tänaseni midagi. Püha Lambertus on Eestimaal tundmatu pühak. Peale Hageri ei ole meil ühtegi teist selle pühaku kaitse all olevat kirikut.
/../ 1886.aastal kirikuõpetajaks saanud August Hörschelmanni eestvedamisel asuti planeerima aga täiesti uue kiriku ehitust. Luba saadi selleks 1889. a.
Viimane jumalateenistus vanas kirikus peeti 9. sept.1890. a. ja uus kirik pühitseti kasutusse 13. sept. 1892. a.

Uue kiriku projekt on tehtud kubermanguvalitsuse arhitekti Erwin Bernhardi poolt ja ehitajaks oli meister Lukk Koselt. Uue jumalakoja arhitektuur kõneleb historismiajastu keeles – tegemist on omas laadis stiilse ehitusega, kus on kokku sobitatud romaani, gooti ja idakiriklikud kirikuehituse kogemused.


Kirikaias hakkab silma von Brevernite hauaplats, ...















... samuti üks rõngasrist.














Otse kiriku kõrval asuv Hageri hooldekodu avati 2001. aastal (www.hagerihooldekodu.eu/).

16.45 paiku oleme Kohilas. 
 http://et.wikipedia.org/wiki/Kohila: Kohila on alev Rapla maakonnas Keila jõe kaldal, Kohila valla keskus. Enamik Kohila poode asub Vabaduse tänaval. Alevis on palju parke. Seal asub Raplamaa suurim eestikeelne gümnaasium, spordikompleks ning kaasaegne staadion.
Need on muidugi kõik toredad kohad, aga meie tahame näha esmajoones kaht siinset mõisat. Umbes kolme ja poole tuhande elanikuga alev on liiga suur selleks, et umbropsu otsida.

Paari juhatuse järel jõuamegi Tohisoo mõisa juurde.
www.mois.ee/harju/tohisoo.shtml: Tohisoo mõis (saksa k Tois) on asutatud arvatavasti 17. sajandil. Tollal kuulus mõis Burtidele. Põhjasõja järgselt vahetas mõis mitmeid omanikke – ta on kuulunud nii von Bellingshausenite, von Bockide, von Essenite kui ka von Korffide aadliperekondade omandusse.
1744. aastal siirdus mõis päranduse teel Berend Johann von Wrangellile. Von Wrangellide aadliperekonna omandusse jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik Benita von Wrangell abiellus 1920. aastatel rootslase Carl Mothanderiga; nende kätte jäi osa mõisasüdamest kuni 1939. aasta ümberasumiseni. Carl Mothander on kirjutanud balti aadlike elust raamatu ”Parunid, eestlased ja enamlased”, mis on eesti keeles ilmunud 1997. aastal.
/../
Praegune historitsistlik peahoone valmis mõisas 1910. aastatel. Hoonet iseloomustab maakivist vundament ning keeruka kujuga viilud fassaadi kolmel risaliidil. Peasissepääs on kujundatud väikese hulknurkse eenduva ehitisena. Tagakülg on keskelt kahekorruseline ning seda ilmestab keskosas väike veranda.
Nagu fotolt näha, on käsil mõisa noorenduskuur.

Kaaslased on jälle usinad ka sissepääsuvõimalusi uurima ja lahke perenaine lasebki meid majja.
Võõrandamisjärgselt kolis peahoonesse kool. Kooli tarbeks ehitati 1938. aastal hoone fassaadiosale peale teine korrus. Tagafassaad on säilitanud enam-vähem algse välimuse. Kaasajal paikneb mõisahoones Kohila Koolituskeskus. Mõisaparki on rajatud keraamikakoda.
Kõik on kena ja korras ning majas leidub toredaid detaile: ...


... keerdtrepp, ...

















... huvitavate ornamentidega radiaatorid, ...











... isemoodi valamu.

















Ja kõikjal on rohkesti kunsti, ...












... kohati üsna iseäralikku.


















Need vaibad on tekstiilikunstnik Ehalill Halliste näitus „Tanu all. Eesti mõrsjad ja noorikud“.

Olime juba kodus mõisa veebilehelt lugenud, et just meie sealoleku ajal peaks Tohisoo mõisas toimuma suurevormilise keraamika sümpoosion. Nii ongi – ja lahke perenaine lubab meid seda ka keldrikorrusele piiluma: neisse ruumidesse, kus uks on pärani, saab sisse piiluda.

On igasuguseid põnevaid taieseid, see siin näiteks pole ju midagi muud kui pirakas hernekaun.

Kui majast välja tuleme, vaatame õues üle keraamika põletusahju.

Mõisa juurest tuldud teed tagasi sõites palun kiire pildistuspeatuse: vabadussõja mälestussamba juures.
Samba kavandi valmistas kujur A. Starkopf. Nurgakivi paigaldati 5. juunil 1938. Sammas avati 9. juulil 1939. Sammas lõhuti 20. juunil 1941 kohalike punaste võimumeeste korraldusel. Kohalikud mehed suutsid sõdurikuju päästa, viies öövarjus skulptuuri Posti tänavas oleva maja trepikotta. Saksa okupatsiooni ajal toodi sõdurikuju tagasi, samba alus korrastati ja taasavati 26.juulil 1942. Mälestussammas hävitati 1944. a hilissügisel. Pronkssõdur ja kirjadega tahvlid kisti samba küljest lahti, mõni aeg hiljem lammutati ka graniitosa ja tükid visati lähedalolevasse jõkke. 50. aastatel oli samba asukohta paigaldatud kipsist pioneer tuviga.
Samba taastamisjoonised koostas Kohilast pärit arhitekt M. Hammer. Kivitöö tehti Kohila kivitööstuses. 23. juunil 1991 pandi nurgakivi, sammas taasavati 23. juunil 1993.

Autoaknast jääb Kohila lõunaservas silma ka endine vesiveski, kus asub praegu baar. Peatuse teeme Kohila Eesti Apostliku Õigeusu Angerja Issanda Taevaminemise kiriku juures.
Kirik on ehitatud aastail 1899–1900 arhitekt Vladimir Lunski projekti järgi ja pühitsetud 28. jaanuaril 1901. Sõna Angerja tundub mulle kiriku nimes päris veidrana. Kui aga pärast Pahkla poole sõidame, märkame sama nimega küla. Küllap siis kogudus ja kirik selle järgi oma nime ongi saanud.


Ja veel üks kiire fotopeatus: üle Keila jõe viiva jalakäijatele mõeldud vantsilla pärast.












Sõidame uuesti alevi keskele ja sealt teise mõisa, Kohila mõisa juurde.  
www.mois.ee/harju/kohila.shtml: Kohila mõisat (saksa k Koil) on esimest korda mainitud 1438. 16.–18. sajandil kuulus mõis von Wrangellide perekonnale, alates 1771. aastast kuni 1906. aastani aga von Brevernite aadlisuguvõsale, kes ehitasid mõisakompleksi ka esinduslikumalt välja. Hiljem kuulus mõis Kohila Paberivabrikule.
Keila jõe vasakul kaldal paiknev kahekorruseline stiilne klassitsistlik peahoone on ehitatud 19. sajandi esikümnenditel. Lamedate katustega hoone keskosa kaunistas võimas kuue sambaga portikus. Hoone otsad olid ühekorruselised. Peale 1905. aasta põletamist taastati hoone muudetud kujul — kõrge katusega, otsaviiludega ja ilma portikuseta. Portikuse asemele rajati postidele toetuv kinnine veranda.

Teine veranda lisati hoone tagaküljele. Kaasajal on hoone eravalduses, selle vasakus tiivas tegutseb kauplus.

Suur osa mõisa kõrvalhooneid olid paigutatud mõisa peahoone esise ovaalse auringi äärtesse. Enamik kõrvalhooneid olid vormilt tagasihoidlikud (paljud säilinud). /../ Kaasajal on mõisasüda jäänud Kohila alevi piiresse, mõisa sihitee on muutunud alevitänavaks.
Ei oska kusagilt leida, mis on olnud selle korstnaga kõrvalhoone esialgne otstarve.




Igatahes praegu näib siin pesitsevat raamatukogu.












 
1893. aastal Keila jõe äärde ehitatud mõisa väike paberiveski arenes 1907. aastal suureks paberivabrikuks. Tänaseni töötava vabriku hooned paiknevad teisel pool mõisat jõe paremal kaldal, olles 1960-80. aastatel tugevalt ümber ehitatud.
Üle jõe me minema ei hakka; eemalt vaadates jätab vabrik igatahes nii hüljatud mulje, et ei tahaks isegi uskuda, et ta siiani tegutseb.

Kohila mõisa juurest asume teele 17.40 paiku, nii et varuvariandina programmi pandud Pirgu ja Seli mõisad jätame mõne tulevase reisi jaoks ning siirdume seiklema väikestele teedele – otsima Pahkla Suurkivi.

Üsna peagi saame aru, et oleme nõukogude-
aegse sõjaväe-
baasi maadel. Jälle üks tagantjärele-
tark näide kehvast ettevalmistusest: alles seda blogi kirjutades saan teada, et kolleeg Katre Palo on Pahkla raketibaasi kivihiiglastest kirjutanud põhjaliku matkarajaloo juba 2011. aasta oktoobrikuu Eesti Looduses.




Selle loo najal olnuks minek kindlam, mitte selline ebalev nagu nüüd – kuni ometi annab üks viit teada, et oleme õigel teel.










 
Kaks aastat tagasi kirjutas Katre: Raketibaasi ja rändkive tutvustav matkarada on siiski veel küpsemisjärgus, nõnda ei leia ka meie selle alguspunkti ega muid tutvustavaid stende. Kuid loodetavasti paigaldatakse lähitulevikus siia teabetahvlid ja rajatähised, senikaua saab põnevamad paigad edukalt omal algatusel läbi käia. Paraku pole Katre lootused (veel) täitunud: tema loo juureski fotol näha “vanemat sorti skeem” on siiani ainus teejuht, pealegi on ta jalg vahepeal läbi mädanenud.











Veidi kindlust lisava teabe saame siiski kätte.


















Mägrakivi ehk Määrakivi leidmisega pole raskusi; et ta suurus selgem oleks, on Helgi mõõduks kõrval.

Teabetahvlil on kirjas: Mõõtmed: 7,2 x 7,0 x 3,7 m, ümbermõõt 20,4 m / Lugu: Kuna kivilõhest viis tunnel alla koopasse, kuhu inimene ligi ei pääsenud, siis arvati, et seal elab mäger. 1930-ndatel laskis Torupilli Kustas mägra maha ja sellega leidis ka kinnitust, et mäger seal tõepoolest elas.


Puude vahelt paistab vist ka Lasketiirukivi, aga me otsustame mitte hakata läbi võpsiku trügima, vaid suundume põhisihi poole.










Peagi jõuame järgmise viidani.




















Ja siin ta ongi: Eestimaa Kivide Kuningas ehk Pahkla Suurkivi.
www.puhkaeestis.ee/et/eestimaa-kivide-kuningas-e-pahkla-suurkivi: Pahkla Suurkivi on rändrahn, mille ümbermõõt on 29,5 m ja kõrgus 4,4 m. See ei ole Eesti suurim rahn, ometi on ta oma majesteetliku olekuga kuninga nime ära teeninud.
Pahkla mõisasaksad olla kivil pidu pidanud ja tantsugi löönud.

Seda viimast võib uskuda küll: kivipealne on suur ja sile.
Taas osundan teabetahvlilt: Mõõtmed: 10,0 x 8,0 x 4,8m, ümbermõõt 29,5 m / Legend: /../ Kivilõhesse kukkunud mõisahärra kulduur pidavat seal tänaseni olema.

Rahnu peal lõhedes kasvuvõimaluse leidnud taimed on joonistanud sinna toreda rohelise risti.
Katre on oma loos kirjutanud sellestki, et Pahkla Suurkivi juurde olevat saanud ka raketibaasi aegadel: Tol ajal kulges tee kuningkivini põhja poolt, mitte läbi sõjaväeala. Juurdepääs tähendas sel ajal jalutuskäiku mitmekordse okastraataiaga palistatud koridoris, samuti oli kivi ise aiaga külgedelt piiratud.
Kuna kõige uhkem kivi on nähtud ja kell juba 18.30, ei hakka me enam Mari nutukivi ja teisi vähemaid rahne otsima, vaid asume taas teele. Korraks kaalume ka võimalust üritada otse Tallinn-Tartu maanteele jõuda, aga teed tunduvad kahtlaselt kitsad ja auklikud ning nii sõidame üle nelja kilomeetri juba tuttavaid militaarradu Salutaguse-Tammiku teele tagasi.

Üks erisoov on mul veel: kuna oleme väga lähedal Tuhala nõiakaevule, tahan sealgi ära käia. Piinlik tunnistada, aga mul on see populaarne koht siiani nägemata.
Kümmekonna sõiduminuti järel jõuame Harjumaa piirile ja sealt mõne minutiga soovitud paika. 

Millegipärast kujutasin seda kohta hoopis teistsugusena ette. Vikipeediast loen, et Tuhala nõiakaev ei olegi Tuhalas, vaid Kata küla territooriumil.
et.wikipedia.org/wiki/Tuhala_n%C3%B5iakaev: Kaev hakkab suurvee ajal vett üle ääre ajama, kui vee vooluhulk Tuhala jões on vähemalt 5000 liitrit sekundis ja Eesti pikima, Virulase karstikoopa kohal on veetase 2,35 m kõrgemal kui Nõiakaevu pealne plate. Tuhala nõiakaev „keeb“ välja kuni 100 liitrit vett sekundis. On unikaalne karstiallikas, kuna veesurve tekib Tuhala maa-aluses jões ja tegemist ei ole arteesia kaevuga.


Kenasti korras platsil on mitu mälestuskivi või tähist. Geoloog Ülo Heinsalu uuris Tuhala karsti.










129 aastat on samas jagatud koolitarkust.











Tuhala looduskeskuse seinal on ...













... mälestustahvel skulptor Ülo Õunale, ...












... õuel aga mitu Ülo Õuna teost. Palusin jälle pildile ka mõõdupuu, seekord Andruse.










Isegi Tuhala energiasammas on väärinud kiviplaati.












 
Nii me siis toimetame: kes kallistab energiasammast, kes uurib, kas kaevust suvelgi ikka ka vett saab, kes klõpsutab pilte.

Veidi maad Nõiakaevust suure maantee poole juhatab viit meid veel ühe vaatamisväärsuse juurde.

Ka Tuhala Kaarli kirik asub Kata külas.
et.wikipedia.org/wiki/Tuhala_kirik: Kirik ehitati aastatel 1775–1777. Tuhala mõisniku Carl Johann Mellini järgi sai see nimeks Kaarli kirik. 1863. aastal ehitati barokne kirik teatud määral neogooti stiilis ümber. Kiriku läänekülge lisati massiivne torn.

Siis on tõesti aeg hakata kodude poole sõitma: kell on juba 19.15. Tartlased kogunevad jälle kõik Andruse, tallinlased Merikese ja jõgevamaalased Meeli autosse. Teise päeva peatused, kaardi servale jääv Tuhala välja arvatud, on märgitud sellel kaardil; oli teisi üsna rohkesti.
Kaheksa minutit hiljem jõuame Aruvallas Tallinn-Tartu maanteele.