Sunday, December 25, 2016

Minu Fäärid, IX. Eysturoy: Eiði ja Slættaratindur

Eelmises postituses sõitsime Sundini väina servas põhja poole nii piki lääne- kui ka idaserva teed. Seepärast arvan, et ehkki mõistlikum oleks kõik need Streymoy saare kohad, kuhu olen sattunud, järjest läbi vaadata, tundub praegu loogilisem selle saare lõunaosa hilisemaks jätta ning käia enne ära ka mõnes Eysturoy saare põhjaosa paigas. Esmajoones pean silmas Eiðit, mida eelmises postituses ju nii siit- kui ka sealtpoolt Sundinit eemalt pisut piidlesime.

Esmalt meeldetuletuseks Fääride kontuurkaart (allikas: Vikpeedia), kus Eysturoy punasega esile tõstetud. See on saarestiku suuruselt teine saar (286,3 km2) ja saarel elas 2011. aastal Vikipeedia andmeil 10 839 inimest. Kaardilt hakkab otsemaid silma, et Eysturoy rannajoon on veel palju liigendatum kui Streymoyl. Kaks pikka fjordi, kirderannikult saarde lõikuv Funningsfjørður ja lõunas algav Fääride üldse suurim fjord Skálafjørður ehk Kongshavn (’kuninga sadam’) ulatuvad nii sügavale saare sisemusse, et esimese lõuna- ja teise põhjaotsa vahele jääb ainult mõni kilomeeter. Nende kahe fjordi lääneserva ääristab kõrgete tippudega mäeahelik, nii et saare läänerannikult saab otse mainitud fjordide äärde autoga ainult kaht teed mööda: kas läbi Norðskáli lähedal algava tunneli (Norðskálatunnilin) saare keskosas või piki kitsast ja mägist teed Eiði ja Funninguri vahel. See on kindlasti üks kogu saarestiku kõige põnevamaid maanteid. Kolmas võimalus Skálafjørðuri äärde jõuda on pikk tee ümber läänepoolse saareosa lõunatipu.

Eysturoy (kaart ikka Vikipeediast) on üleni väga mägine: tippe on kokku 66, nende seas Fääride kõrgeim, 880-meetrine Slættaratindur. Kui ma nüüd kaarti uurin, jõuan arusaamisele, et neist Fääride saartest, kus ma käinud või mida vähemalt lähedalt seiranud olen, on just Eysturoyl kõige rohkem käimata-nägemata asulaid või piirkondi. Näiteks pole ma sattunud saare suurimasse asulasse, 1500 elanikuga Fuglafjørðurisse (’lindude fjord’) idarannikul, ka mitte kõige tihedamalt asustatud omavalitsustesse, Runavíkisse ja Nesisse saare lõunaotsas. Üldse olen saare idapoolel olnud just sedavõrd, kuivõrd on vaja selleks, et jõuda Borðoy saarele, saarestiku suuruselt teise linna Kalksvíkisse.


Seda postitust kirjutades vaatan Vikipeediast põgusalt ka nendest käimata-nägemata paikadest kirjutatut ja jõuan arvamusele, et isuäratusena tasub neistki võtta mõni foto. Sellel fotol on Fuglafjørðuri keskosa üldvaade, ...

... sellel aga linna moodne, 1984. aastal valminud kirik (mõlemad fotod: Erik Christensen / Wikimedia).
Fuglafjørðuri üks vaatamisväärsusi on ka saarestiku vulkaanilist päritolu meenutav soojaveeallikas (varmakelda).



Runavík on vähem kui 500 elanikuga küla, aga samas suure, ligi 4000 elanikuga kommuuni keskus. Küla on esmajoones tähtis oma suure sadama tõttu, kuhu pärast viimaseid ümberehitusi saavad tulle ka ristluslaevad. Fotol on taastatud vesiveski Runavíkis (foto: Jon Fossa / www.faroeislands.dk).
Runavíkist on meil korra juba juttu olnud: seoses sellega, et 2019. aastal peaks valmima merealune 11-kilomeetrine tunnel Eysturoyartunnilin, mis lühendab oluliselt selle kandi inimeste teekonda Tórshavni. Tunneliehitus on juba alanud, ehituse eelarve on umbes miljard fääride krooni.

Nes on 230 elanikuga küla, Nesi kommuunis elab aga ligi 1300 inimest. Ka Nesis on on väga moodne kirik (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia), 1994. aastal pühitsetud Fríðrikskirkjan. Teised suuremad asulad kommuunis on Toftir ja Saltnes.


820 elanikuga Toftiri (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia) küllap kuulsaim ehitis on staadion, 6000 vaatajat mahutav Svangaskarð, kus enne seda, kui ehitati uhke rahvusstaadion Tórshavni, pidas alates 1991. aastast oma rahvusvahelisi kodumänge Fääride südi jalgpallikoondis.
Saltnesis elab umbes 150 elanikku.

Mainida tuleb ka saare keskosa idarannikul asuvat Leirvíkit, kust algab Borðoy saarele Klaksvíkisse viiv tunnel, ning mitmes suhtes põnevat Gøtat, aga neist asulatest sõidame mõnes hilisemas postitusest läbi. Meenutan ka seda, et läänepoolse naabersaare Streymoyga ühendab Eysturoyd üle Sundini kulgev sild, mida fäärlased nimetavad naljaga pooleks ainsaks üle Atlandi ookeani viivaks sillaks; tegelikult on samasugused sillad ka näiteks Šotimaa saartel.

Ent tulen nüüd lõpuks pärast seda ülevaadet tagasi Eysturoy kõige põnevamasse, põhjapoolsesse ossa ja suundun Eiðisse.
Eiði (hääldus aie, kus a on ehk tavalisest natuke pikem ja e lühem) tähendab fääri keeles ’maakitsust’, sest eks küla ju asugi maakitsusel saare enda ...

... ja selle loodetipu, 343 meetrini kõrguva kaljuneeme Eiðiskolluri vahel. Tubli osa külast on roninud ka Eiðiskolluri lõunanõlvale. Muide, just sellest asukohast tuleneb väike keeleline iseärasus: fäärlasel sobivat öelda – eesti keelde tõlgituna – nii “elan Eiðis” kui ka “elan Eiðil”.
2003. aasta reisi ajal käime Eiðis lõunasöögil, 2016. aastal saame külas pool tundi ringi uidata, 2015 sõidame tast aga mitu korda mööda, küll ühel, küll teisel pool Sundini väina, ja kuna on ilus ilm, saan teha hulga üldvaatepilte, seal hulgas need kaks.

Eiði on samanimelise kommuuni (Eiðis kommuna) keskus, kokku oli omavalituses, mille alla käivad ka eelmises postituses nähtud Ljósá ja Svínáir, 2016. aasta alguses 687 elanikku, neist 621 Eiðis endas. Kommuun kuulub nende Fääri piirkondade sekka, kus elanike arv kasvab; seda kinnitavad võrdluses eelmises lauses toodud arvudega taanikeelsest Vikipeediast leitud elanike arvud 2015. aasta kohta: kommuunis kokku 679, külas 617 (foto 2016).
Kirjalikus allikas on Eiði esmakordselt mainitud 14. sajandil, aga on märke, mis kinnitavad, et küla on asutanud viikingid juba 9. sajandil.

Jõukus tuli Eiðisse koos avamerekalandusega. Sadamat rajada oli siia ilmselt suhteliselt mõnus, sest Eiðiskollur peab põhjakaaretuuled kinni. Ometi on siiagi ehitatud väga võimsad muulid.
Taanikeelse Vikipeedia kinnitusel on Eiði mitme traaleri kodusadam ja siin tegutseb neli kalandusfirmat. Külas on ka paar tööstusettevõtet, kaks panka, postkontor ja tankla.

Üks rajatis, mida Eiðiga seoses mainitakse, on kõrge mast, arvatavasti üldse Fääride kõrgeim ehitis. Päris surmkindel ma pole, aga usutavasti on jutt sellest punavalgest “ridvast” selle üleväinafoto keskel. Mast kuulub varem taanlaste, nüüd väidetavasti prantslaste hallatava navigatsioonisüsteemi Loran-C juurde. Seoses satelliitnavigatsiooni peadpööritava arenguga on enamikus paikades Lorani-laadsetest süsteemidest loobutud, aga siin on see veel alles. Loen läbi päris pika seletuse 1957. aastal kasutusele võetud Loran-C kohta, aga aru saan liiga vähe, et hakata mingit kokkuvõtet tegema.

Teisel üleväinafotol on näha, et alumine Eiði tänav ulatub pika majareana läände.

Et fotod on hullult tasapinnalised, tuleb selleks, et lisada kolmas mõõde, vaadata detaile. Sellelt fotolt on näiteks näha, et maanteelt külla laskuv tee on õige käänuline; samamoodi serpentiintee läheb majade vahelt üles Eiðiskolluri nõlvale – mille muu pärast, kui et kõrguste vahed on päris suured.
Esipaanil näha kirikust ja jalgpalliväljakust kirjutan natuke hiljem. Elamukobarast jupikese kõrgemal laiutav pikk valge, mitme korpusega maja on Eiði kool.
Ja veel nõks kõrgemal ja veidi paremal olev suurem valge maja peaks on Eiði hotell, mis olevat küll 2011. aastal oma töö lõpetanud (4 x 2015).

Vikipeedia pakub hoopis uhkema foto (ikka Erik Christensen, Porkeri). Hotellist, tõsi, on pildil vaid pool maja paremas servas. Ent valgete seinte ja rohelise katusega kool tõuseb siin eriti hästi esile.

Koolil on väga põhjalik koduleht http://www.eidisskuli.dk, aga paraku ainult fääri keeles, ka mitte taani keeles. Fääri keele jaoks pole ma aga korralikku tõlkeprogrammi siiani suutnud avastada. Seepärast pean leppima infoga taanikeelsest Vikipeediast: kool on asutatud 1965, maja laiendati 1995. ja 2000. aastal; koolis on seitse klassi, seal õpib umbes 70 last, keda õpetab üheksa õpetajat (foto: http://www.eidisskuli.dk). Kooli kodulehel on 2012/13 õppeaasta klasside fotod ja neil on kõige väiksem klass 7. – ainult neli õpilast, seevastu 6. klassis käis lausa 15 last.

 Kooli küljes on nii vägev spordisaal, et sinna mahub sisse normaalmõõdus käsipalliplats (foto: www.vp.fo). Käsipall on emamaal Taanis enamvähem rahvusspordi staatuses ja küllap mängitakse seda siis ka Fääridel, ehkki siin jääb ta populaarsuselt kindlasti jalgpallile alla.


2003. aastast on mul negatiivilt Photopointis skaneeritud foto toonasest hotellist, kus käisime siis lõunal. Fotol on nii meie giid Sámal kui ka meie „kuninglik“ auto numbrimärgiga Krone 12. Olen reisipäevikusse kirjutanud:
Eiðile on mäelt laskudes väga tore vaade: ookean on peegelsile, majad hästi kirevad. Sámal: „Fäärlased värvivad suviti maju ja talvel mängivad kaarte!“.
Restorani kohta ütleb Sámal, et seda peab taani-fääri segaperekond, seepärast on mastides mõlema maa lipud. Lõuna on rohke, vast isegi liiga rohke. Peale liha on liual ka paltus ja krevetid, pole aga meile harjumuspäraseid kartuleid: lisandiks on paar viilu kurki ja tomatit ning viinamarjad.
Üks uhke mälestus on samalt reisilt veel: võimalus jälgida, kuidas helikopter mäele elektriliini maste paigaldab.

Nüüd asun selle postituse kõige raskema osa juurde. Nagu enne kirjutasin, oleme 2016. aastal Eiðis pool tundi. Enamik kaaslasi ruttab mööda käänulisi tänavaid ülesmäge, mina oma seljahädaga jään üsna alumisse osasse ja teen seal mitukümmend pilti Eiði majadest, mille kohta mul paraku midagi tarka öelda ei ole. Sestap on ikka jälle see „mida võtta, mida jätta“-probleem.


Küla alumise osa keskel kiriku lähedal on midagi väljaku taolist, kusagil seal tuleme bussist maha.






Platsi servas on väike parkla; selle piirdemüür on ühtaegu ka järgmise terrassi tugi.







Müüril on viit karavaniparkla poole. Karavanilaager on oma ajaloo tõttu väärt omaette fotot ja selgitust, mis tuleb veidi hiljem.











Müüri on endale sobilikuks kasvukohaks arvanud kenade kollaste õitega lill. Tark ülemus määrab selle kambria ebamagunaks (Meconopsis cambrica).

Platsilt laskub lääne poole veidi alla tänav – just see, mis kulgeb piki Eiðiskolluri jalamit pikalt lääne poole.
Ent üsna tänava alguses on vasakut kätt murukatusega majake, mis võib-olla seostub hiljem koduf leitud tarkusega, et kusagil Eiði keskel peab renoveeritud talumajas olema väike koduloomuuseum Látrið, kus olemas ka traditsiooniline, Saksunis mainitud roykstova ehk suitsutuba. Muuseum olevat kusagil päris kiriku lähedal, nii et ehk see ongi.


Idasse suunduva tänava ääres on tihedalt maju, enamasti kõik heledates toonides.








Ülesmäge suunduva tänava nurgal on suunaviit spordisaali ja kooli poole. Kitsastel tänavatel kuluvad ristteele ära peeglid, et ära hoida liiga lähedane kokkupuude kaasliiklejaga.







Samal tänavanurgal lehvib ühel maja Fääride lipuke.









Need majad paistavad olema vanemad, ühel on peal mätaskatus.









Kividest laotud tugimüüre näeb Eiðis rohkesti, aga on ka kividest laotud rohmakaid kõrvalhooneid.









Ülesmäge kulgevatel tänavatel ...









... on maja iga nurk ise kõrgusega. Selle maja uksel märkan ingliskeelset silti, et külastajad on oodatud, aga ülejäänud tekst on paraku fääri keeles.








Selle putkagi otstarbe saaks ehk fääri keelt osates selgeks.








Kahtlustan, et seekord pole tegemist haldjate majaga, aga mine sa tea.









Parkivatele autodele ...















... pole kitsastel tänavatel sugugi lihtne kohta leida.










See on vist väike katlamaja.













Ometi leian koha, kust avaneb ka natuke avaram vaade. Kirik on hea mõõdupuu: nii kõrgele ma oma koperdusega jõuangi. Aga pildil on muudki vaadata: mäkke maanteele viivat teed, Gjógvi poole kulgevat maanteed ennast ja mäel vist ka enne mainitud Loran-C puna-valget masti.
Ja kui tundub, et esiplaanil kasvavad lopsakad taimed võiksid olla kartulid, ...

... siis just nii ongi: majade vahel on tõesti väike kartulimaa. All lahesopi ääres paistvad suured valkjad hallid on küllap kalatöötlus- või mingi muu tööstusettevõte.

Kus vähegi ruumi, on majade juurde rajatud aiakesed, kust ei puudu ka põõsad ja puud.








Mitmel pool märkan aedades batuute.








Aga siis mäest alla, sest tahan minna ka kirikusse.









Fääride lipu ja kooli suunava sildiga tänavanurk juba paistab.








See valge maja on kirikuga samal tänaval ja samal kõrgusel.








Erilisi kaunistusi majadel pole, ...














... nii et kui ühe leian, ...











... pean selle põhjalikult jäädvustama.








Küll on mitmel pool lilli, olgu väiksemates ...











... või lausa suurtes pottides. Lill meenutab kangesti härjasilma ehk seda, keda tavaliselt karikakraks nimetatakse. Kasutan taas ülemuse abi ja tema ütleb, et see on tõesti üks härjasilm, nimelt soohärjasilm (Mauranthemum paludosum).


All-linna teadetetahvel näitab, et Eiðis käib tihe seltsielu (kõik need viimased 30 küla pilti on aastast 2016).















Nüüd siis need kaks all-linna objekti, mille kohta enne ütlesin, et kirjutan neist hiljem. Esmalt jalgpalliväljak (foto 2015), jalgpallimeeskonna EB/Streymur koduväljak; meeskond tekkis 1993. aastal, kui liitusid Eiðis Bóltfelag ja Ítróttarfelagið Streymur.

Mul on siis võrdluseks kõrvale panna 2003. aastal Eiði hotelli juurest võetud foto negatiivi skaneering. Kvaliteet on kehv, aga see on selgesti näha, et praeguse palliplatsi asemel laiutas siis tühi heinamaa.

Palliplats oli toona päris ookeani ääres (üks mu vähestest 2003. aasta digifotodest). Sámal: Kui nad palli auti löövad, saavad selle Islandilt kätte!
Saksakeelne Vikipeedia kinnitab, et seda väljakut (niðri á Mølini) peeti oma paigutuse tõttu kogu Taani kuningriigi kauneimaks.

Aga ega plats ole tühjaks jäänud: 2015. aasta aprillist tegutseb seal aasta ringi karavanide parkla (2015). Kämpingus on ruumi kümnele karavanile ja 60 inimesele, olemas on köök ja muud vajalikud ühisruumid.

Sellelt 2016. aasta fotolt jääb ruumiliselt vale mulje, nagu oleks jalgpalliväljak lausa kalmistu aia taga. Tegelikult on neil ikka paarkümmend meetrit vahet ja väljak on surnuaiast ka omajagu madalamal.

Ja lõpuks Eiði kirik. Kivist pühakoda on ehitatud 1881. aastal. Vikipeediast leitud 1899. aastal tehtud fotolt on näha, et toona oli ta elamutest üsna eemal.

Nüüd on muud majad pühakoja üpris sisse piiranud (2015).

Kõik järgnevad fotod kirikust on jälle 2016. aastast. Taani arhitekti Hans Christian Ambergi (1837–1919) kavandatud kirik on kiltkivikatusega ning krohvitud ja valgeks lubjatud seintega ehitis, kummalgi küljel viis akent. Idaküljes on väike kooriosa, läänes võimas, ehkki madalpoolne torn. Just selline torn olevat Ambergi loomingule iseloomulik.


Torni püramiidkatuse all on ajanäitaja, omakorda selle all huvitava sambaga poolitatud aken. Sissekäik kirikusse on samuti läänetornist. Kirikul on kaks tornikella. Üks, mille kinkisid kogudusele Kopenhaageni vabamüürlased, on valmistatud 1881. aastal Saksamaal, teine on valatud Norras Tønsbergis.
Kui mõelda Eiði elanike arvule – ja küllap oli neid ehituse ajal ligi poolteist sajandit tagasi veel hoopis vähem –, siis tundub küll, et sellise küla jaoks on kirik liiga suur, peaaegu katedraali mõõtu. Selle kohta on kirjas selline lugu, et materjal toodi saarele Inglismaalt ja samal laeval oli teine kirik veel, mis veeti Islandile. Olevat juhtunud nii, et Eiðis võeti laevalt maha just see Islandile mõeldud kirik. Viga märgati alles siis, kui laev oli juba avamerel – ja löödi eksitusele käega. Kui see ka tõsi pole, siis vähemalt on ilus lugu!

Eiði kirik pole esimene pühakoda Fääridel, kuhu sisse astun, seepärast pole üllatus ehk nii suur, kui oli esimest nii uhket interjööri silmates. Aga hele, kirev ja rõõmus on ta tõesti. Sinine kaarjas lagi












… toetub mõlemal poolel riiulit meenutavatele konsoolidele, seinu kaunistavad rohked kenad mustrid.







Omapärase, taevalikke losse kujutava altari kohal …














… on ümmarguses raamis maal lambast.









Lillemustritega kantsel.














Orelirõdu ja orel











… ning tekst ukse kohal.









Isegi pingid on kaunistustega.













Kuuekandilise alusega ristimisnõu on valmistanud Joannes Petersen Mikladalurist.











Põhjamaade mereäärsetes kirikutes on tavaline, et laes ripuvad laevade mudelid. Eiði kirikus on neid lausa kaks. Üks on kolmemastiline kuunar, ..









… teine aga (kuri)kuulus Norske Løve, „Norra lõvi“, Ida-India kompanii 36 kahuriga laev. Millal laev ehitati, pole päris kindlalt teada, sest sama nime on kandnud hulk laevu, aga kõige rohkem pakutakse aastat 1704. 1707. aasta detsembri alguses pikale reisile läinud laeva tabas üks õnnetus teise järel – küll masti puruks löönud pikne, küll mituteist meest tapnud hiigellaine. Lõpuks uppus laev 31. detsembril Eysturoy idarannas Lamba lähedal, sada meest pääses eluga. Kohe alustati ka laeva päästetöid, aga öösel mattis maalihe vraki enda alla. Sellest laevahukust on loodud laule, luuletusi ja legende. Ühe poeemi saatel tantsitakse Fääridel ka nende kuulsat ridatantsu. Räägitud on kulla-aardest, mis oli laevaga põhja läinud, ja sukeldujad on käinud seda ka otsima, ent tulemusteta. Küll päästeti laeva kell ja viidi Tórshavni katedraali, kus ta on siiani. Samas on ka Norske Løve mudel; Eiði kiriku mudel öeldakse olevat selle mudeli koopia.

Paar pilti ka kalmistult. Mind huvitab väga, mis valge maja on kalmistu kõrval; maja otsal on kiri Korndals Býlið, aga veebist leitud sõnaraamat mind ei aita. Mulle tuleb lihtsalt meelde giid Sámali üsna irooniline märkus 2003. aastal: et Eiðis on kõik targalt paika pandud – kohe vanadekodu kõrval on kalmistu ja kirik. Ehk see ongi siis vanadekodu.


Paljudel hauakividel on sellised linnukesed, pigem vist kurva moega (kordan üle, et kõik need Eiði fotod, kus teisiti pole märgitud, on 2016. aastast).









Kui Eiðist edasi idakaarde kulgeda, tuleb ületada Fääride mastaabis üsna kõrge, 392-meetrine kuru Eiðiskarð. Sellelt fotolt peaks olema näha nii üsna rööbiti veepeegliga kulgev siiasõidu- kui ka üles kurule pöörav tee. See teine on veel kitsam kui esimene ja väga käänuline – ning ikka uhkete vaadetega: kuulub ka sellesse Sóljuleiðir’urite ehk varsakabjateede kategooriasse, millest VII postituses kirjutasin. Varsakabja- ehk eriti kaunite vaadetega tee on nii kuni Funningurfjørðurini välja ja sealt põhja Elduvíkini kui ka 8 km pärast Eiðit algav Gjógvisse viiv haru. Põhiosa neist teedest võtame ette järgmistes postitustes, praegu sõidame ainult üles kuruni (see ja viis järgmist fotot on 2015. a).

Veidi maad enne seda on “kohustusliku peatuse” paik, kus on ka piknikukoht ja statsionaarne pikksilm.


Peatus 2015. aasta reisi ajal. Mees, kes hakkab parajasti üle tee tulema, on meie giid Per Hansen.





Vaatamis-
väärset on siin rohkesti, kasvõi see kohe bussi kõrval kerkiv otsekui laotud müür – ladunud on teda muidugi vaid loodus – …







…või idakaares küllap üle 600 meetri kerkiv mägi.










Aga põhimotiiv on muidugi läänekaares: kuulsad kaljurahnud – eesti keeles pole vist selliseid toredaid sõnu nagu raukarid või kekkurid või stakkurid?? – Hiiglane ja Nõid (Risin og Kellingin), vastavalt 71 ja 68 meetrit kõrged. Eelmises osas vaatasime neid teiselt poolt, Tjørnuvíkist. Pole raske märgata, et need kaks vaadet on väga erinevad, näiteks Nõia kaks jalga ei paista siit küljest sugugi silma. Rannamürakas nende taga on ka juba nähtud 343-meetrine kaljuneem Eiðiskollur.

2016. aasta reisil peatume samas kohas hilisel õhtutunnil, kui sõidame Gjógvist kultuuriõhtult ja rikkalikult õhtusöögilt Tórshavni poole. Esmalt sedastan, et juba tuttava mäe tippu on takerdunud pilv.






Reisikaaslased sinnapoole eriti vaatama ei tiku: kes ruttab pikksilma juurde, ...









... kel aga kaamera, see aina pildistab.











Valgus on igatahes huvitav; ka Eiðiskolluri otsas kükitab suur pilv.

Minu kõige kvaliteetsem foto Nõiast ja Hiiglasest on aga tehtud 2003. aasta reisi ajal.

Sellest peatuskohast veidi maad edasi kerkib idakaares, Gjógvi poole sõites teest vasakul vägev mägi, saarestiku kõrgeim tipp, 880-meetrine Slættaratindur. Mõni allikas märgib kõrguseks ka 882 või 884 meetrit. Hästi on näha, kuidas rida vulkaanipurskeid on kasvatanud mitmekihilise „piruka“. Ja vast saab enamvähem mõistetavaks ka mäe nimi, mis tõlkes tähendab ’lamedat tippu’.

Jalamilt on mägi suhteliselt laugem, edasi küllalt järsk. Silma hakkab üksildane lumelaik lõunanõlval (kaks x 2015, läbi bussiakna).
Siit tee poolt vaadates Slættaratinduri taga ehk kirdes kõrgub saarestiku kõrguselt teine mägi, 856-meetrine Gráfelli.

2016. aasta reisi programmis on pärast jalutuskäiku Eiðis (või nagu enne kirjutasin, võib öelda ka Eiðil) tõus Slættaratindurile. Paraku pole ilm suurem asi nagu suuremal osal sellest reisist, nii et kuulsaid vaateid tipust vist loota pole.

Panen siia mõned bussiaknapildid ka sõidust Slættaratinduri jalamile. See esimene siin – ja mitu hilisemat fotot – piitsutavad hullusti mu kesist kujutlusvõimet ja ruumitaju. Põrnitsen lausa tunde nii kaarti kui ka nii oma kui ka poja tehtud ja veebist leitud fotosid, enne kui hakkan aru saama, kuidas need loodusobjektid üksteise suhtes asetsevad. Olukorda komplitseerib ikka jälle see enne mainitud probleem: tasapinnalist pilti on väga raske seada vastavusse ruumilise tegelikkusega.
Aga lõpuks jõuan siiski täie rahuldustundega selgusele: veesilm, mis vasakult paistab, on tõesti mäel asuv poollooduslik, pooleldi ülespaisutatud järv Eiðisvatn, mis toidab Sundini ääres asuvat hüdroelektrijaam Eiðisverkið’t, millest oli paar pilti eelmises postituses, ning maariba järve ja ookeani vahel pole sugugi mitte tamm, vaid see, mis on selle nurga alt näha kõrgest, ookeani poole laskuvast nõlvast; järv on ookeanist tegelikult palju kõrgemal, lausa 130 m ümp. Eiði on kusagil ees paremal, samuti palju madalamal.

Järgmised läbiaknafotod on peegelduse tõttu kehvad, aga näitavad siiski ära, millises maastikus me liigume. Piki paarikurvilist serpentiini tõuseme platoole, kus tee on napilt pooleteist auto laiune, möödasõidu-
taskutega, …





… ja käänuline. Ka lõunakaares on mägi, aga madalam kui põhjapoolne, ...








… ja nõlvadel on kergete aedadega piiratud karjamaad, kus näha lambaid.







Esmasõidu õigus on muidugi suuremal ehk bussil, sõiduauto tõmbub viisakalt taskusse.








Platoo ühes kõrgemas kohas









... on parkla, kuhu meie bussimürakas kenasti ära mahub, nii et jääb ruumi ka mõnele sõiduautole: neid tuleb ja läheb mitu tükki.







Parkla kõrval on ka väike puhkekoht.







10.55 tehtud pilt: seltskond ronib hanereas üle lambaaia ja alustab tõusu. Mul pole sugugi häbi maha jääda, sest olen konkurentsitult seltskonna vanim liige; loobub veel kaks inimest. Aga kui olekski häbi, ei lubaks selg ikkagi seda käiku ette võtta.





Poeg Rein läheb muidugi teele …













… ja vaatab korra veel tagasi, et mis see papa seal teeb.











Kohe alguses tekivad minekul vahed sisse. Kaaslaste nimesid ma enamasti ei tea, esirinnas on Perekond, nagu ma mõttes ütlen: kaks venda ja õde, kõik tunduvad üle keskmise sportlikud.

11.13: viimased tõusjad pole veel jõudnud esimese “pirukakihi” keskpaika, esimesed on juba teise kihi ülaosas.

11.18: tõusjad on täpikeste suurused. On näha, et enamasti ei minda enam otse nõlva pidi üles, vaid on hakatud sakitama.

Aga mis neid alt üles kribu-krabu pilte ikka vaadata, panen siia parem mõned poja tehtud fotod. 11.19: just siis, kui päris otse enam edasi ei saa ja valida tuleb pikem tee.

11.23 tehtud foto on põhiline, mis mind järve asendi suhtes lõpuks edasi aitab. Eiðisvatnist siinpool on näha tee, mida mööda tulime, taga aga Sundini väin ja Streymoy saar ja sellel on aimatav ka Haldórsvíki küla.

Udu võtab nähtavust paraku tugevasti maha, isegi mäe tipp on hägune, …

… rääkimata kaugematest vaadetest.
Aga ilusa ilmaga olevat Slættaratindurilt, mis on üks kümnest Fääride üle 800 meetri ulatuvast mäest, näha kogu saarestik. Ent vähe sellest: Slættaratindur olevat koguni Guinnessi rekordite raamatus, kuna seda olevat võimalik näha rekordiliselt kaugelt, 550 km tagant Vatnajökulli, Islandil asuva Euroopa suurima liustiku kõrgeimalt tipult 2119 m kõrguselt. Raamatus seletatavat seda valguse paindumisega atmosfäärse refraktsiooni tõttu. Teised autoriteedid on omakorda tõestanud selle väite paikapidamatust, nii et ei julge seda ei kinnitada ega ümber lükata.

11.28: idakaares tundub olema selgem. Arvan, et eelviimane ja viimane mäeahelik sel fotol on naabersaared Kalsoy ja Kunoy.

11.53: pilk stardipaika. Peale meie bussi on parklas parajasti ka kaks sõiduautot.

Nüüd taas mu enda fotodega alla jäänute juurde. Bussijuht, kelle nimeks ütleb giid Ivi Ann, on töökas ja jõuab matka ajal kududa tubli tüki kampsunit. Ann oli üks meie bussijuhte ka 2015. aasta reisi ajal. Viimasel päeval sõitsid siis kaks bussi koos ja mõlemad juhid olid naised, teine neist seejuures vist üsna viimaseid nädalaid lapseootel.


Uurin pisut ümbrust. See mägi on Slættaratinduri ületeenaaber, mäe nimi peaks olema Vaðhorn ja kõrgus 726 m.






Otsustan kõndida veidi Gjógvi poole: truup ja selle kohal lambatõke.









Eest hakkab paistma järgmine fjord, Funnings-
fjørður.








Meie juurest sõidab vuhinal mööda takso ja peatub veidi maad edasi oru serval. Kui lähemale kõnnin, kuulen, et sõitjad räägivad vene keeles ja vaidlevad parajasti, kes keda pildistama peab. Pakun siis abi: mingu kõik pildile, mina pildistan. Vene keelt kuuldes on muidu üsna kõrgi olemisega seltskond sügavas hämmingus. Aga kui jutuks läheb ja nad saavad teada, et olen Eestist, tuleb see kõrk hoiak otsemaid tagasi…



Oru nõlval askeldavad lambad.












Just sellised nad siin on: igaüks ise karva.

Kümmekond minutit enne keskpäeva näen mäest laskujaid. Kas juba meie omad?


Siiski mitte, hoopis üks lastega kohalik perekond. Parklas on nad sellise näoga, nagu oleksid vaid pisut jalutanud.






Esimene rühma-
kaaslane, Vanem vend Perekonnast, tuleb 12.35 ja ütleb, et nad käisid ka päris tipus ära. Vikipeedia väitel võtab matk aega neli tundi ehk ligi poolteist tundi rohkem!






12.43 saabuvad Õde ja Noorem vend.







12.45 on näha mitut laskujat.









Ja 12.54 jõuab kuuendana alla Rein.











Ütleb, et käis platool, päris tippu ei tõusnud, …









,,, ja näeb ka väga värske välja.
Peagi on kõik teisedki all, nii et 13.20 läheme jälle sõitu.
Taanikeelsest Vikipeediast on lugeda, et suvisel pööripäeval on kombeks tulla siia mäele päikeseloojangut ja -tõusu vaatama, kusjuures tuldavat kogu saarestikust.









Lõpuks veel pisut mulle tõsist peamurdmist valmistanud järvest, Eiðisvatnist. No ei saanud ma tükk aega sellelt fotolt aru, et maatriibuga eraldatud veekogud on täiesti eri kõrgustel.



Esimene abi tuli sellelt fotolt, kus näha järve lõunaotsa ehitatud tamm või pais. Siit hakkab juba tekkima arusaamine, et tagaplaanil olev vesi on kusagil madalamal (mõlemad 2015). Kordan üle: kõrguste vahe on tegelikult lausa 130 meetrit!


Ja alles vaat Reinu Slættaratindurilt tehtud fotodelt – üks oli ka varem – läheb peas olev pilt paremini tegelikkusega kokku.
Eiðisvatni ehk Eiði järve, suuruselt viienda Fääride järve looduslik suurus oli 0,47 km2, SEV energiakompanii paisutas veesilma 1,14 km2-ni ja rakendas selle eile nähtud, Sundini ääres asuva hüdroelektrijaama turbiine käitama.
Eiðisverkið olevat Fääride vägevaim hüdroelektrijaam. Energiafirma SEV käivitas jaama 28.aprillil 1987. Alul oli jaamal kaks 6,7 megavatilist turbiini, nüüd on turbiine kolm installeeritud koguvõimsusega 21,7 MW. Keskmine aastatoodang on 55 GWh.


Fääride postmarkide hulgas on ka selline, millel peal nii Eiðisvatn kui ka Eiðisverkið, hüdroelektri-
jaam Sundini ääres, mida järve veed käima lükkavad.

Meie teekond jätkub üle Eiðiskarði Gjógvi poole.