Wednesday, January 10, 2018

Minu Fäärid, XXXI. Kaugelt nähtud Nólsoy lähivaates

Oleks näotu jätta enne lõplikku Tórshavnist lahkumist kirjutamata naabersaarest Nólsoyst. Ma pole sinna küll ühelgi reisil sattunud, aga pealinnas ringi uidates on ta ju ikka silma all olnud – kui parajasti just pilved või udu teda jälle oma embusse pole võtnud, sedagi juhtub üsna sageli.

Näiteks 2016. aastal oleme öömajal hotellis, mille eest avaneb Nólsoyle lausa otsevaade. Pilt on tehtud 23. juulil, kui on Fääride kohta üsna hea ilm ja saar kenasti näha.

Et saare asukohta markeerida, sobib hästi lõigend Google Maps’i kaardist https://www.google.ee/maps/@61.9854034,-6.7212318,12z. Nólsoyd Streymoyst lahutav väin kannab nime Nólsoyarfjørður ehk Nólsoy fjord.

Mõni allikas ütleb Tórshavni ja Nólsoy vahekauguseks neli, teine viis kilomeetrit; ühendust pidav liiklusfirma Strandfaraskip Landsins laevuke Ternan (2015) sõidab seda vahet 20–25 minutit. Kuni 2010. aastani sõidutas inimesi saarele Ritan, mis nüüd kursseerib Hvannasundi ning Fugloy ja Svinoy vahet (vt eelmisest postitusest).


Minu enda küllap parim ülevaatlik pilt Nólsoyst on see, mis tehtud 3. juulil 2015 bussiaknast, kui sõidame parajasti ümber pealinna piki Lääneringteed. Hästi on näha saare üsna omapärane kuju: nagu oleks mingile suurele terava koonu ja küürus seljaga mereelukale lühikese nöörijupiga midagi sappa riputatud. Sellest „nöörijupist“, saare kõige madalamast kohast sammuke põhja pool asub ka saarega sama nime kandev ainus asula.
Kes lugenud Heineseni „Head lootust“ või Jacobseni „Barbarat“, sellel on tõenäoselt meeles kohanimi Nõelasaar, mille taha laevad sadamast väljudes kaovad; romaanide tõlkijal Arvo Alasel on olnud kombeks tõlkida ka kohanimesid ja Nólsoy või taanipärase Nolsø tõlge olevat just Nõelasaar (mina leian küll internetisõnastikest, et nõel on fääri keeles nál ja taani keeles nål, aga jälle ohkan: et kes küll teab neid sõnamuutuste vorme...). Ühe teooria nime päritolu kohta pakub taanikeelne Vikipeedia: nimi Nólsoy tulenevat saare lõunatipu koopa Bålholið (Nåleøjet) nimest. Saaga järgi on selgitus küll hoopis see, et Nól olnud esimese saarele elama asunud mehe nimi, nii et Nólsoy on siis pigem Nóli saar. Hääldatakse seda nime umbes nölsooi. Nólsoylt on pärit fääri perekonnanimi Nolsøe.
Kuni 2005. aastani, mil Nólsoy liideti Tórshavni omavalitusega, kuulus saar ka nn välissaarte, Útoyggjar, hulka.

Põhjaloode ja lõunakagu suunaline saar (kaart: Anker Eli Petersen, Postverk Føroya, 2005 / Faroestamps.fo / Wikimedia) on üle üheksa kilomeetri pikk, saare pindala on 10,3 km². Nólsoy on Fääri saartest kõige madalam, kõrgeim tipp on Eggjarklettur (372 m) Høgoyggj mäel. Lõunapoolse künka kõrgeim koht on Skúvafjall (234 m). Hoopis madalam saare põhjaosa kannab nime Stongin(i poolsaar) ja seda ühendab muu saarega kitsas ja madal maariba, millest suuremad lained võivad maruilmaga, eriti idatormide aegu üle käia. Saar talitleb siis kui tähtis lainemurdja, ilma milleta poleks Tórshavni nii ilmastikutundliku lahe äärde ilmselt üldse saanudki rajada.

Paras segadus on saare tuletornidega. Sellelt samalt saare kaardilt – ja mitte ainult sellelt – jääb mulje, et neid on vaid üks, saare lõunatipus. Ent guugeldades satub sama nime all ette kahe ilmselgelt erineva tuletorni fotosid. Õnneks leian veebilehe Lighthouses of the Faroes (http://www.unc.edu/~rowlett/lighthouse/fro.htm) ja sealt saab selgeks, et tegelikult on tuletorne siiski kaks. Borðan, 5,5 meetri kõrgune metallsilinder, on püstitatud 1900. aastal saare kõige lõunapoolsemale rannakaljule (lähivaade – Henrik Sjøri foto kuvatõmmis sellelt samalt veebilehelt, ...

 ... vaade merelt – Stig Nygaard / Wikimedia, 2008). Punase, valge ja rohelise tulega Borðan meenutab natuke valgusfoori.

Teine, küll palju kehvema kvaliteediga merevaade veel (Henrik Sjøri foto kuvatõmmis mainitud Fääri majakate veebilehelt): siin on näha üks Nólsoy tähelepanuväärseid loodusobjekte: auk kaljus, millest ilusa ilmaga saab paadiga läbi sõita. Kas mitte see polegi see koobas, millest nimi Nólsoy olevat tuletatud, nagu veidi aega tagasi kirjutasin? Et on nagu nõelasilm?

Teine mereteenäitaja asub umbes 800 meetrit eemal, saare kagupoolseima neeme Øknastangi rannakaljul (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2007) ja mainitud veebilehe andmeil nimetatakse seda lihtsalt Nólsoy tuletorniks (Nólsoyar Viti), ehkki on eelmisest tublisti uhkem. Rõduga 14 meetri kõrgune kivist torn on ehitatud 1893. aastal ja selle tuli paistab 30 km taha. Kõnealune veebileht lisab, et vahel kutsutakse sedagi tuletorni nimega Borðan ja et nii lähevadki kaks meremärki omavahel sassi. Seda jõudsin fotode otsinguil mitu korda kogeda.


Øknastangil seisev majakas trükiti 1985. aastal ka Fääride postmargile, ...








... 2005. aastal vermiti aga Taani 20-kroonise mündi reversile (kuvatõmmis veebilehelt https://en.numista.com/catalogue/pieces14564.html); graveerija muide ei keegi muu kui meile hästi tuttav Hans Pauli Olsen.
Taanikeelne Vikipeedia kinnitab, et Borðan (muu jutt veenab mind, et pigem on silmas peetud siiski majakat Øknastangil) on „Torn maailma lõpus“ ehk William Heineseni viimasele romaanile (1976) nime andnud objekt. Edasi on kirjas, kuidas majakat kohapealt murtud rahnudest ehitati – just see viitab Øknastangi tuletornile – ning et majaka juures väikeses asumis elas kunagi kolm perekonda kokku kümne lapsega, nii et seal oli isegi väike kool. Proctori reisijuht teab pajatada, et kaks majakast kõrgemal mäenõlval paiknevat maja ehitanud tegelikult II maailmasõja ajal petteobjektiks inglased, et ajada sakslasi segadusse. Tänapäeval kasutavat neid tehnikud, kes käivad vajaduse korral tuletorni putitamas. Tuletorni lähedal rannas on ka maabumiskoht, nimeks Stallurin ehk „Tall“: paadid seisid seal külg-külje kõrval nagu hobused tallis.
Ingliskeelsest Vikipeediast loen, et esimesed tulemärgid olid Nólsoyle paigutatud 18. sajandi lõpul sihiga aidata neid, kes Taani võimude seisukohalt olid salakaubavedajad ja püüdsid murda kuningliku kaubandusmonopoli ainuvõimu.

Kui majakatega pean kõvasti vaeva nägema, siis üks teine foto, mida oskan küll juba igatseda, aga mitte veel otsida, satub kätte päris juhuslikult. Nimelt tahan kangesti aru saada, kuidas see saarega sama nime kandev asula, Nólsoy, ikkagi paikneb. Ingliskeelse Vikipeedia väide, et ta on „saare edelarannikul Stongini poolsaarel“, mind selles just eriti ei aita. Võrgupaigast http://village66.com/nolsoy-faroe-islands/ avastatud foto teeb aga asja kenasti selgeks: „Stongini poolsaare lõunaots“ oleks hoopis selgem väide.
Suurem osa külast on fotol kenasti peal: sadam on muidugi dominant, aga ka kiriku ja jalgpalliväljaku leiab vaevata üles. Kirikut vaatame hiljem ka lähemalt, kohaliku jalgpallimeeskonna nimi olgu aga kohe kirjas: NÍF Nólsoy.
Päris surmkindel ei saa olla, aga küla kaarti uurides julgen arvata, et kõige põhjapoolsem nõlvaalune pikk rohelise katusega hoone on kool.

Selles kompaktses ja kirevas külas (foto: DavideGorla / Wikimedia, juuni 2013) elab praegu mõnevõrra üle 200 inimese, kellest väidetavasti umbes 40 sõidab igal hommikul tööle Tórshavni. Mõnest allikast loen, et uuemal ajal kolib saarele noori peresid, sest elamispind on seal märksa odavam kui pealinnas, linna tööle on aga liinilaeva või isikliku paadiga vägagi mugav sõita. Laias laastus elanike arv siiski langeb; maksimum, 358 inimest, oli 1977. aastal. Väljavõte taanikeelse Vikipeedia elanike arvu tabelist: 1801 – 100, 1840 – 153, 1890 – 209, 1901 – 240, 1921 – 268, 1960 – 244, 1966 – 306, 1970 – 324, 1977 – 358, 1983 – 350, 1989 – 345, 1995 – 352, 2000 – 259, 2005 – 264, 2010 – 253 ja 2014 – 214 elanikku.
Nólsoy elanikke kutsutakse nólsoyingar (ainsuses nólsoyingur).




Ternaniga Tórshavnist tulija satub sellisele laiale sadamakaile (foto: Erik Christensen / Wikimedia, detsember 2007).









Küla on otse sadama kõrval (foto: Björn Elíson / Wikimedia, jaanuar 2007). Külla sisse astuda on ühtaegu omamoodi pidulik ja samas asula merelist paigutust hästi rõhutav: te kõnnite läbi kašeloti lõualuust tehtud värava! Taanikeelne Vikipeedia väidab, et värav oli püstitatud Taani kuninganna Ingridi külaskäigu auks Nólsoyle 1970. aastate keskel.
Sadamale lisavad värvi fääri paadid ja paadikuurid.
Saksakeelne Vikipeedia rõhutab kontrasti Tórshavni sadamapiirkonna elava sagimise ning Nólsoy maalilise kaluriküla rahu ja vaikuse vahel. Ju see nii ongi, seda enam, et autosid Nólsoy külas (sama hästi kui) pole. Kui aga võrrelda välissaartega, mille hulka Nólsoy veel paarteist aastat tagasi kuulus, on siinne kogukond muidugi püsivam.

Selle seeria 18. postituses kirjutasin pisut Nólsoylt pärit iseõppinud maalikunstnikust Steffan Danielsenist (1922–1976), kelle praktiliselt kogu looming kujutab tema sünnisaart. Paar Danielseni maalidega fotot hoidsin selle osa jaoks, aga tema maalidega on ilmunud ka rida Fääride postmarke. Näiteks 1990. aastal käibele antud postimaksevahendilt on näha, et pole see Stongini poolsaar nii madal ja lame ühti, ...

... 1985. aasta mark talvepäevapildiga näitab vaadet just vastupidises suunas: saare kõrge lõunaosa poole. Eraldi tasub esile tõsta selle margi graveerijat: Czesław Słania (1921 – 2005), Poola kaevuri poeg, on kindlasti kõige legendaarsem markide ja rahatähtede graveerija, kes on jõudnud koguni Guinnessi rekordite raamatusse – kõigi aegade suurima postmargi graveerijana. Sellel postimaksevahendil on minikoopia 17. sajandi Rootsi kunstniku David Klöcker Ehrenstrahli laefreskost „Rootsi kuningate suurteod“ Rootsi rüütelkonna majas. Guinnessi rekordite raamat kinnitab ka, et Słania on oma rohkem kui 1000 postmargiga selle ala kindel rekordiomanik. Omandanud terasegraveerija oskused, tegi ta oma esimese margi, ühe Poola väljaande, juba 1951. aastal; viimane Słania töö, ÜRO postiteenistuse postiminiatuur ÜRO peaassamblee 60. sessiooniks, valmis kunstniku surma-aastal 2005. 1956. aastal kolis Słania Rootsi ja on eriti palju graveerinud just Rootsi ja teiste põhjamaade, seal hulgas Fääri saarte marke, aga üldse on ta neid teinud 29 riigile.

Nólsoy suurimaks turistlikuks vaatamisväärsuseks loetakse ikka seda kašeloti lõualuust „linnaväravat“. Sel fotol on värav küla poolt vaadatuna, taustaks sadam ja saare kõrge lõunaosa (foto: Mike Hansen / Wikimedia, juuli 2002).
Matk üle Eggjarkletturi tipu kuni majakani pakub kindlasti suurepäraseid vaateid – kui ei juhtu jälle olema udune ilm.

Hästi säilinud vanade majade kõrval tuleb kindlasti esile tõsta 1863. aastal ehitatud kirikut. Sellelt Steffan Danielseni 1972. aasta maalilt (minu foto Tórshavni kunstimuuseumist, 2015), kus esiplaanil lainetusega üle ujutatud sadam, jääb mulje, et kiriku ümber müüri veel pole (18. osas kirjutasin, kui detailitäpne kunstnik Danielsen oli, nii et vaevalt ta jätnuks seda kujutamata).

Seevastu juunis 2013 tehtud pildil (foto: DavideGorla / Wikimedia) on madal müür olemas.

Leiud näitavat, et umbes samas kohas oli pühakoda ka katoliku kiriku aegadel. Eelviimane kirik oli ehitatud 17. sajandil ja lammutati 1862. Praegune kirik pühitseti 1863. aasta augustis ja see on ehitatud kivist; katust katab kiltkivi. Valgeid seinu kaunistavad kenasti rohelised uksed, aknaraamid ja katuserandid.

Jumalakoja sisemus on üks Fääri väikesaarte uhkemaid. Kumer lagi on taevakarva sinine, kuldsete tähtedega kirjatud. Avara kooriruumi tagasein on samuti kumer, altar on sellest ettepoole tõstetud. Altarimaal on Christian Holm-Isakseni tehtud koopia Taani kunstniku Anton Dorphi maalist „Jeesus Marta ja Maarjaga“. Kenad valged, mustritega kaunistatud on kantsel ...

... ja ristimisnõu alus. Aknaid teevad uhkemaks toredad rohelised ja punased klaasid nende ülaosas (3 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/224-nolsoy-nolso-kirke).

Ainus gastronoomiline asutus külas on kohvik, Kaffistovan í Nólsoy. Vikipeedias leiduv pilt (foto: Erik Christensen / Wikimedia, detsember 2007) on liiga väike, et hakata lõigendit tegema, aga kiri värava taga teises reas seisva rohelise katusega pruuni maja ülemise korruse akende all on tõepoolest Kaffistovan. Kohvik talitlevat üksiti ka lihtsa hotellina ja seal on ka turismiinfopunkt. Kõhnema rahakotiga reisijad leiavad ulualust kämpingus.

Iga-aastane eriline üritus saarel on augustis toimuv Ovastevna, pealinnas peetava rahvuspüha Ólavsøka kohalik, tagasihoidlikum koopia. Sellega meenutatakse üht saare kangelast Ove Joensenit, kirjutasin temast ühe lause 20. osas.
Ove Joensen (1948 – 1987) (foto: https://alchetron.com) oli fääri meremees ja seikleja, Tórshavni kaluri poeg, kes elas Nólsoyl. Inspireerituna esimese mehena üle Tasmaania mere Uus-Meremaalt Austraaliasse sõudnud Colin Quincey seiklusest, ehitas ta 1984. aastal 30-jalase fääri paadi Diana Victoria, et läbida 900 meremiili ehk 1700 km Fääridelt Kopenhaagenisse. Kaks esimest katset nurjusid: esimesel põrkus paat nii tugevasti laevaga, et sai viga, teisel puhus ületamatult tugev vastutuul. 1986. aastal õnnestus mehel lõpuks üksinda sõudes 41 päevaga jõuda Kopenhaagenisse, kus teda tervitasid tuhanded inimesed. Taanlased hakkasid meest kutsuma Ro-Ove (Sõude-Ove). Samasugune rahvarohke vastuvõtt ootas meest ka kodus. Paraku uppus Ove veidi rohkem kui aasta hiljem, kui kukkus 24. novembril 1987 koduteel Runavíkist Skálafjørðuris üle parda ja uppus; mehe surnukeha leiti alles kaks päeva hiljem. Mõnedel andmetel mängis õnnetuses oma osa ka alkohol.
Ovastevna heategevusüritustel kogutakse raha küla siseujula ehituseks, seegi on Ove Joenseni algatus: raha kogumine algas tema kuulsa paadiretkega.

Diana Victoria (foto: Arne List / Wikimedia, 2008) on hoiul äsja mainitud kohviku ja turismiinfopunkti soklikorrusel, ...










... „kašelotivärava“ kõrval on aga Ove Joenseni mälestuskivi (foto: Arne List / Wikimedia, 2008); umbes samasugune olevat ka Shetlandi saartel Aithi külas, kus lõppesid mehe kaks esimest, nurjunud ülemeresõudu. Joenseni haud on Nólsoy kalmistul, vaatega ookeanile.

Teine kuulus saarelt pärit mees on muidugi Fääride rahvuskangelane Nólsoyar Páll, sünninimega Poul Poulsen Nolsøe (1766 – 1808 või 1809) (pilt on pärit 1967. aastal käibele lastud Fääride 50-krooniselt rahatähelt / Wikimedia). Tema nimi on selle seeria postitustest korduvalt läbi käinud, esimest korda 2. osas, viimati 28. postituses. Meenutan: Páll oli kaupmees, kes püüdis 19. sajandi alguses võidelda Fääre 1271–1856 kurnanud Taani kuningliku kaubandusmonopoliga. 20-aastaselt läks ta Ameerikasse laevaehitust õppima, hiljem sõitis laevadel Kopenhaageni ja Fääride vahel ning seal tekkiski mõte, kuidas ebaõiglasele monopolile vastu astuda. Sõprade abiga taastas ta Hvalba lähistel Suðuroyl madalikule jooksnud laeva. Nime Royndin Friða (tõlkes umbes vist ilus proov või hea lootus) kandnud alus oli viikingi aegadest alates esimene ookeanikõlbulik fäärlasele kuulunud kaubalaev. Sellega tegi Páll mitu kaubareisi Kopenhaagenisse ja Bergenisse; näiteks 1805. aastal hankis Fääride söe eest Norrast fäärlastele eluvajalikku rõugevaktsiini. Muidugi olid nende reiside vastu mitte ainult Taani võimud, vaid ka Fääride eliit, kellele monopol võimaldas suurepärast tuluallikat. 1807. aastal õnnestus Pállil veenda isegi Taani kroonprintsi Frederikki sellise kaubanduse ebaõigluses, ent puhkenud Napoleoni sõjad lükkasid vältimatud muutused veel mitmekümneks aastaks edasi: monopol lõppes alles 1856. Ometi usutakse, et just Pálli julged teod panid jää liikuma.

Kusagil külas, vist kohviku taga (aadressi ma leida ei oska), on väike muuseum, Husið við brunn („Maja kaevu juures“), mille vanim osa, suitsutuba ehk roykstova on ehitatud 17. sajandil ajupuidust (foto: http://www.jenskjeld.info/). Hiljem juurde ehitatud idaosa jaoks piisas ühest männitüvest, mis osteti 1828. aastal Saksunis kaldale jooksnud puidukoormast (vt. 7. postitusest). Selle majaosa ehitanud mees Gamli Jáki ostis 1858. aastal majale ka ahju, Nólsoy esimese ja ühe esimese kogu Fääridel. Üle 300 aasta – kuni 1960. aastani – elas majas ühe ja sama perekonna kümme põlve. 1985. aastal tehti maja Fääride ajaloomuuseumi ja -ühingu abiga korda ja muudeti Nólsoy koduloomuuseumiks, mille külastus tuleb ette kokku leppida.

 Paar pilti külast veel, mille kohta ma paraku midagi kirjutada ei tea. Esiteks veel üks Steffan Danielseni maal, 1969. aasta Á Geilini í Nólsoy („Koht Nólsoys“) (minu foto Tórshavni kunstimuuseumist, 2015), kunstnikule omaselt väga detailitäpne.

Ka ei leia ma mingit selgitust kirikumüüri taga seisva ürgse välimuse, aga tugeva uksega hoone kohta (foto: Raki Man / Wikimedia, juuni 2012).

Veidi ka külast välja. Enne oli juttu populaarsest matkateest üle Eggjarkletturi mäe saare lõunaotsa tuletornide juurde. Teekond algab mööda Korndaluri tänavat või teed, Korndalursgøtat, mis näha postituse alguses, pärast tuletornijuttu toodud õhuvaatel kui ainus tee, mis suundub paremale ehk lõunakaarde. Üsna selle mineku alguses, kilomeetri jagu lõuna pool, tuleb olla tähelepanelik, et märgata kahel pool teed madalaid rohtunud varemeid (foto: http://www.six-bones.com/). See on Korndalur (=Viljaorg), esimene koht Nólsoy saarel, mis oli pikka aega asustatud – keskaegses asulas olnud lausa 18 maja. Nime põhjal võib järeldada, et küllap oli tegemist viljaka oruga, kus teravili hästi edenes. Kirikut polevat selles külas siiski olnud; see olnud kusagil põhja pool.
15. sajandist peale oli hakanud küla elanikkond kahanema, sest koliti tasapisi sinna, kus nüüd asub Nólsoy asula. Ligi 200 aastat oligi saarel kaks küla, 17. sajandil jäi Korndalur aga lõplikult tühjaks. Tänapäeval olevat eristatavad kümmekond vundamenti, osa nelinurksed, osa ümmargused. Suurim neist kannab nime Prinsessutoftir: legendi kohaselt olevat seal elanud šoti printsess.
Muusika- ja reisihuviline Katy, kelle blogist http://www.six-bones.com/ võtsin siia lisatud foto (mujalt ma selle koha pilte ei leidnudki!), kirjutab seal, et Prinsessutoftir olnud vaata et tema Nólsoy-külastuse põnevaim elamus. Mary toob ära ka legendi, mis lugeda Nólsoy turismiinfost. Ikka tuntud lugu: isa polnud nõus lapseootel tütre peigmehevalikuga, noored põgenenud ja leidnud varjupaiga Nólsoyl. Kuningas saanud aastaid hiljem põgenike jälile, läinud neid tapma – ja nüüd järgneb õnnelik lõpp: nähes noorte ilusat elu ja kohanud lapselapsi, heldinud tähtis mees sedavõrd, et leppinud rõõmsalt juhtunuga.

Natuke veel loodusest. Küllap tähtsaim on märkida, et Nólsoyl pesitseb üks maailma kõige suuremaid, mõne allika kinnitusel lausa kõige suurem atlandi tormipääsu (Hydrobates pelagicus) koloonia: hinnanguliselt 50 000 pesitsuspaari. Illustratsioonideks kasutan üht kahest selle liigiga margist Fääride 2005. aasta maailma looduse fondi WWF seeriast (Postverk Føroya, kunstnik: Astrid Andreasen) ...

... ja 2007. aasta marki müürilindude väikepoognast, mille on kujundanud kunstnik Edward Fuglø, keda mainisin Fääride kunstimuuseumist pajatanud 18. postituses muu hulgas kui hinnatud loodusmarkide kujundajat.
Peaaegu üleni must, ainult laialt lumivalge päranipualaga ja valkja triibuga tiiva alaküljel, kuldnokastki pisem tormipääsu (fääri keeles drunnhviti) on väikseim merelind. Pesitsema hakkab ta alles neljandal või viiendal eluaastal ja muneb oma ainsa muna ise kaevatud urgu või läheb lunni koopasse „kaasüüriliseks“, samuti sobivad kaljulõhed ning müüripraod. Pesitsussaarele tuleb tormipääsu ainult pesitsusperioodil ja liigub ainult ööpimeduses, kogu ülejäänud elu veedab ookeanil. Muna hauvad vanalinnud vaheldumisi kolme ööpäeva kaupa 38–50 päeva, pojukese tiivule kasvamiseks kulub veel 55–85 päeva! Toiduks on tormipääsul sellised väheldased mereelanikud, kes ta nokast alla mahuvad. Vanalinnu maos muutuvad need õliseks oranžiks vedelikuks, millega toidetakse poegi. Tormipääsu saab ookeanil hakkama ka väga karmides ilmastikuoludes ja seetõttu on meremeestel tema suhtes igasuguseid ebausklikke eelarvamusi, samas on mõni anarhistlik rühmitus valinud ta oma sümbollinnuks.
Kui lugeda juurde 30 000 paari lunne ja hulk teistest liikidest linde, seal hulgas ka sada paari krüüsleid (meenutan, et nagu mitmel teisel liigil, näiteks kuldnokal, hahal ja käblikul, on ka krüüslil oma endeemne fääri alamliik), siis kokku arvatakse Nólsoyl pesitsevat 90 000 paari merelinde ja muidugi on saar kuulutatud ka BirdLife Internationali tähtsaks linnualaks ehk IBA-ks. Nagu mujalgi Fääridel on ka sel saarel lunnikoloonia viimase sajakonna aasta jooksul kahanenud, vahel süüdistatakse ülemäärast linnupüüki, aga pigem on peasüü siiski lunnile sobivate kalade allakäigus ja saastunud ookeanis. Ent mis seal vahet: pahategija on igal juhul inimene.
Vist kusagil mujal Fääridel pole sigivaid kahepaikseid, aga Nólsoyl on: seal elavat rohukonna (Rana temporaria) väike asurkond. Ka imetajad pole Fääride looduses tavalised; Nólsoyl elab aga nii valgejäneseid (Lepus timidus) kui ka hiiri, mõlemad on sinna jõudnud paraku küll inimese kaasabil. Ent koduhiire puhul väidetakse koguni, et Nólsoyl on oma alamliik, seejuures üks maailma kopsakamaid: Mus musculus faroeensis (oma koduhiire alamliik olevat ka Mykenese ja Fugloy saarel).

Nólsoyl tegutseb 1970. aastal fäärlaseks hakanud Taanist pärit ornitoloog Jens-Kjeld Jensen. Ta on osav taksidermist, kellelt võib osta peaaegu mistahes Fääridel pesitseva linnu topise. Mees ise väidetavalt linde ei püüa, vaid ostab neid saarte elanikelt, sööb ära ja teeb nahast topise.











Koos suveniirimeistrist elukaaslase Marita Gulklettiga peavad nad väiksest poodi ja muuseumi (2 x foto: http://www.jenskjeld.info/). Maja aadress on Í Geilini 37; see on vasakut kätt eelviimane, kollane maja külast põhja poole väljuva tee ääres (vt jälle küla õhuvaadet). Ühiselt hoiavad Jens-Kjeld ja Marita korras ka päratu hulga fotodega tohutu põhjalikku veebilehte http://www.jenskjeld.info, millelt saab teada vist peaaegu kõike Nólsoy või üldse Fääride looduse – ja mitte ainult looduse kohta. Jens-Kjeld korraldab saarel ka loodusretki, seal hulgas öiseid matku atlandi tormipääsu pesitsualale Suður í Dølumis Eggjarkletturi jalamil, Nevið’ neeme lähedal idarannikul (vt saare kaarti); umbes tunnise matka kaugusel külast. See väike lind on enamasti tumm, aga häälitseb nii pulmalennul kui ka öösiti pesapaigal. Siis – tsiteerin Lars Jonssoni raamatu „Euroopa linnud“ eestikeelsest tõlkest – kostab pesaõõnsusest võrisevaid tõusvalõpulisi „ooarrr“-helisid, mida katkestavad valjud luksatused.

Üks ajalooline, 1898. aasta foto ka Nólsoy kaljudest: võetud on see Briti raamatukogus digiteeritud raamatu The Faröe Islands… With map and illustrations., by JEAFFRESON, Joseph Russell 155. leheküljelt (allikas: Wikimedia).
Sellega juhatan sisse taanikeelsest Vikipeediast pärit ajaloofaktide valiku, mida ma varasemas tekstis pole kasutanud:
1674 jooksis madalikule Hollandi laev Konning David; meeskond päästeti ja Nólsoy elanikud said väärilise tasu;
1677 heitsid Nólsoy juures ankrusse neli Prantsusmaa sõjalaeva, et rünnata Tórshavni. Sealne Skansin andis lahinguta alla ja prantslased röövisid linna;
1706 mainitakse Korndalurit kirjasõnas; varsti pärast seda jäetakse see asulakoht maha;
1782 avab kuninglik monopol Stonginil, Nólsoy põhjaosas, kauplemiskoha;
1810 saab valmis Nólsoy ja Suðuroy inimeste ehitatud kuunar ja käib samal aastal kaks korda Šotimaalt hädapäraseid kaupu toomas;
1818 ehitatakse Nólsoyl 9-tonnine luup, ühemastiline purjekas Jubelfesten;
1822 Nólsoy laevakojas valmib 100-tonnine kuunar;
1836 hukkub 6-mehe paat, mis käis uue koolimaja jaoks ehitusmaterjali toomas, ainult üks mees pääseb;
1837 valmib uus koolimaja;
1846 esitavad Nólsoy elanikud Roskilde ringkonnakohtule kaebuse koolikohustuse kohta, mille tõttu ei saa 7–14-aastaseid poisse enam kalapüügile kaasa võtta;
1848 Nólsoyl ehitatakse kaubandusmonopoli loaga 16-tonnine luup Fortuna, millega käiakse mitu aastat kalapüügil, aga lõpuks tekivad majandusraskused, sest monopol maksab saagi eest liiga vähe;
1859 valmib neljas ja viimane laev, 30-tonnine Simon Peter. Ka sellega saadakse häid saake, aga kuna hinnad on endiselt kehvad, müüakse alus kolme aasta pärast maha.
Ja lõpuks meenutan 24. osas kirjas legendi, mis puudutabki rohkem Sandoyd kui Nólsoyd. Nimelt et sealne kaljumürakas Trøllhøvdi olevat ühe äpardunud trolli pea: tahtnud teine Sandoyd Nólsoyga kokku vedada, kinnitanud köie ühe otsa saare külge ja sidunud teise ümber oma kaela, aga tõmmanud liiga äkiliselt ja jäänudki ilma peata.

Nüüd on meil jäänud veel ette võtta sõit Tórshavnist lääne poole, et jõuda tagasi lennuväljasaarele Vágarile, seal enne äralendu ringi vaadata, aga käia ka kuulsal linnusaarel Mykenesil.


Tuesday, January 9, 2018

Minu Fäärid, XXX. Jätkub laevareis Põhjasaarte vahel, II

Olemegi Kunoy ja Kalsoy saarte vahelt väljas: vasakut kätt on nüüd aina lõputu avameri. Nii et põhjust vaadata on põhiliselt ainult paremale, ent samas võivad konkreetsesse, kindlate kohanimedega juttu lüngad sisse tulla. Kaugeltki mitte iga saarenuki või kaljuseina kohta ei oska ma enam kindlalt öelda, millise saare küljes see just on. Ja paraku ei mahu need kõige uhkemad seinad enam fotodele ära, sest oleme liiga lähedal. Teisalt – kui oleksime kaugemal, ei näeks jälle detaile.

Selle kaadriga on kõik selge: poeg Rein tegi õnneks uhke lainurkvaate Kunoy saare põhjaotsast. Kui panna siia kõrvale seitsme pildi tagune Thorbjoerni foto Kunoyarnakkurist, siis on ühist päris raske leida. Nagu mitu korda kinnitatud, oleneb siin kõik tohutul määral täpsest vaatenurgast. Kas kõrge harja kõrgeim koht pildil on ka tegelik kõrgeim punkt Havnartindur (818 m), ei oska ma muidugi öelda. Küll olen kindel, et Havnartindurist veel vähemalt meetri võrra kõrgem Kunoyarnakkur jääb jälle „nurga taha“. Mõnda selle foto detaili näeb ka järgmistel tavaformaadis fotodel, mille ma hulga kaadrite seast välja olen valinud.

Näiteks selle pildi keskel on amfiteatri moodi lohu sisse püstitatud majake, temast paremal näeb teise majakese katust. Ei usu, et need võiks olla küünid: kes seal kõrgel ikka heina teeb; ent mine neid fäärlasi tea… Pigem pean neid siiski näiteks linnupüüdjate varjeteks või öömajaks. Silma hakkavad ka vägevad uhteorud ja natuke „Noa laeva plangutust“.

Sama koht suumimata (Reinu foto).
Mingi osa on ka Kunoy põhjaotsa kaljudest kinnitatud IBA-ks ehk BirdLife Internationali tähtsaks linnualaks. Esmajoones on see paik oluline atlandi tormipääsudele ja krüüslitele. Paraku tõid inimesed 1914. aastal Klaksvíkist saarele rändroti (Rattus norvegicus), kes on sellest alates linnuasurkondadele, eriti urgudes pesitsevale lunnile palju kahju teinud.


Mitmes kohas on näha, kuidas on töötanud looduse killustikuvabrik.









Oleme pisut rohkem saare külje pealt otsa poole nihkunud. Kalju on siin märksa rohkem püstloodis, lähenedes ehk sellele, kuidas Kunoy põhjaots fotodel tavaliselt välja näeb.
Aga meelde tasub jätta sellel …







  
… ja sellel pildil (Reinu foto) kõrge kalju jalamil näha kolmnurkne moodustis, …















… mis tegelikult on osa ühest suuremast kaljurahnust. Kõrge kaljuseina all tundub ta üsna väheldane.

 Ent vahepeal väike suum poolel kaljuseinal olevast veidi rõhtsamast rohetavast kohast: …









… ei tea muidugi, kui paks siin see mulla- või turbakiht on, aga sellesse võiksid ju vist lunnid suuta küll oma pesakoopaid kaevata. Sel laevasõidul mina vist küll ühtegi lunni ei märka.









Nüüd on meie ketš Dragin nii palju edasi popsutanud, et oleme minut-paar tagasi väheldasena tundunud kaljurahnule tublisti lähemale jõudnud. Ja selgub, et see on meie laevukesest ikka mitu korda kõrgem.

 Ka see sambamürakas












… tundus eemalt vaadates tagasihoidliku kaljutükikesena.











Aga nüüd (kell 14.26) on tähtis moment: nähtavale on ilmunud järgmine, tegelikult ülejärgmine (sest Borðoy põhjaots on veel varjus) saar: Viðoy (Reinu foto).

Minut hiljem on korraga pildil lausa neli saart: paremal mustendab Kunoy, tema kõrval hoopis heledam Borðoy, vasakul on Viðoy ning selle ja Borðoy vahel kumerdub Fugloy. Kes hoolega vaatab, näeb Viðoy nõlva alaosas maju: see on Viðareiði küla (vt 27. postitust).

Nüüd on paras koht pista siia jälle tuttav lõigend kaardist https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Map_of_the_Faroe_Islands_af.svg, et saaks piltidel vaatamisnurki hinnata.

Valin neid fotosid sedapidi ja teistpidi – ikka leian, et, näe, sellel on see detail ja tollel jälle too – ja nii jääb neid ikka liiga palju. Ehk on olulisemgi, et saaksin vähemalt iseenda jaoks selgeks, mis täpselt neist ühel või teisel on.
Siin on esiteks see osa Viðoy saarest, mis jääb Viðareiði külast põhja poole; just selle põhjasein, 754 meetri kõrgune Ennibergi neeme vertikaalkalju, on meie retke sihtkoht.
Ka on pildil Borðoy saare põhjaosa ja nende vahel jälle Fugloy saare platoo.

Viðoy saare kõrgeim koht on Villingadalsfjall (841 m); usutavasti on see muhk sel pildil olemas. Just sellele tipule viis matk, mille kirjeldusega saksakeelset blogipostitust (http://www.hikr.org/tour/post80242.html) ma eelmises osas viitasin, kirjutades, et pärast selle lugemist on mul tunne, nagu polekski ma Fääridel käinud.


Ei suuda kuidagi vastu panna ahvatlusele võtta sealt üks panoraamvaade: teeb ikka kadedaks küll!

Ja teine pilt samast: nii tihedalt on Viðareiði külast alanud matkarada tähistatud. Matkajad ise on selle üle väheke muianud, kommentaatorid arvavad aga, et selline vaev võib mõnel juhul olla vägagi tänuväärne: näiteks kui laskudes satute ootamatult peale tulnud udulaama sisse (2 x foto: http://www.hikr.org/tour/post80242.html).

Siin on ehk huvitavaim uurimisobjekt Borðoy saare põhjaotsa triibulisus. Aga näha on ka Fugloy saar, mis taustaks Viðareiði külale.

Kõik need on ka sellel väiksema suumiga pildil, aga minu jaoks on kõige olulisem paremas serva näha Kunoy saare kirdenurka moodustunud kaljust sarv: see aitab mul mõnel teisel fotol Kunoy ära tunda.







Siin sama sarv suumitult.










Viðareiði küla Viðoy saarel ja Fugloy saar. Imestan, kui madalal Viðareiði paikneb: kui olime külas endas (vt 27. postitus), tundus see olema ookeanist ikka üsna palju kõrgemal. Eks kõik olene ikka sellest, mis kõrval ja mis taustal, mastaabid muutuvad!

Oleme lendu peletanud parve jää-tormilinde. Ehk on siit mõni kalatöötluslaev läbi sõitnud: sel linnul on kombeks noppida merre heidetud kalarappeid.









Sellisena pildistan Haraldsundi lahte kell 14.36, …









… sellisena aga 14.42. Vasakul Borðoy, paremal Kunoy.










Kunoy kirdekülg.






Lõpuks ometi on Borðoy tagant välja pääsenud Viðareiði küla lõunanaaber, kooniline Malinsfjall (754 m). Ei seda ega küla põhjast varjavat Villingadalsfjalli (841 m) me 2015. aastal külas viibides ei näinud: udu oli ees.


Üksildane jää-tormilind, Viðareiði küla ja Fugloy saar.








Tuleme ümber Kunoy.









Kuidas Fugloy kaob










… ja tuleb tagasi.














Suumitud fotol on Viðareiði kirik ja majad päris kenasti näha. Just selles kirikus juhtus 27. osas kirja pandud anekdootlik juhtum, kui musta nahaga vapper merehädaline kirikuteenri surmani ära ehmatas. Ärge öelge, et selline jutt oli rassistlik!

 Hakkame jõudma Viðoy otsa juurde. Saare madalast kohast paistab peale Fugloy esimest korda üle ka Svínoy. Nüüd on mul kõik Fääride saared nähtud!








Hvannasundi lahe algus: vasakul Viðoy, paremal Borðoy.










Ongi Viðoy ots, erisugused kaljuformeeringud: kihiline sein, …








… vägev sammas, …














… omamoodi looduslikud skulptuurid, …











… salapärased läbikäigud, …







… kuulus vertikaalne sein, mis hakkab jääma udutupsude embusse. Oleme Fääride kõige põhjapoolsema maismaatüki juures.












Mastaape on raske tajuda; kapteni sõnul on esimene roheline kaldus pind umbes 60–70 meetri kõrgusel; seda vaatame peagi lähemalt.












Kui edasi sõidame, ilmuvad taas välja kirdepoolseimad saared Fugloy










… ja Svínoy.
Päike on taas kadunud ja ookeani pinnal hakkab roomama udu.







Aga nüüd tagasi mainitud rohelise kaldus ala juurde: …











… kui hoolega vaadata, märkame sellel väikest onnikest.









Kui kipper teeb ühe telefonikõne, avaneb uks, välja astub mees ja lehvitab meile. Kapten oli enne maininud, et hommikul vara sõitsid siia kaljudele linnupüüdjad.

Kisub tuuliseks, niiskeks ja jahedaks, …

 Poeg Reingi on taas riideid lisanud.


Mööda sõidab rannavalvelaev.







16.07 pöörame tagasiteele. Sestap on viimane aeg kirjutada ka Fääride saarestiku kirdepoolsematest saartest Fugloyst ja Svínoyst, mis on nüüd ju ära nähtud.










Meie sõidu loogika järgi peaksime esmalt käima varem nähtud Fugloyl, ent ma lähtun pigem Fääride loogikast: kui just ei tehta lihtinimese jaoks küllap pigem liiga luksulikku helikopterireisi, sõidetakse neile saartele enamasti ikka postipaadiga Hvannasundist ja nagu reisimarsruudi kaart (kaart: Anker Eli Petersen, Postverk Føroya, http://www.faroestamps.fo / Wikimedia, 2005) kinnitab…

 maabub laevuke esmalt Svínoyl, asulast veidi eemal läänerannikul Svinoyreiðis.

Siin on küll kohe vajalik üks õiend või täpsustus. Erik Christensen, mees, kes Vikipeediale andnud päratu hulga fotosid Fääride kohta (pärit on ta tegelikult Taanist Jüütimaalt Sonderburgist ja elab nüüd uuesti Taanis, Ærø saarel, aga oli aastail 2001–2013 Fääride lõunapoolseima saare Suðuroy elanik ja laskis ennast Fääridel, neil mehe enda sõnul väikestel „tindiplekkidel“ kaugel Põhja-Atlandil, otsemaid lummata), klõpsas need pildid juba 2004. aastal ja siis kurseeris sel liinil postipaat Másin (2 x foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004).

Nüüd võitleb sellel raskel ja ohtlikul mereteel – sest isegi ilusa ilmaga on Svínoyarfjørður Borðoy ja Svínoy vahel ning Fugloyarfjørður Fugloy ja Svínoy vahel karmid – tublisti suurem ja võimsama jõuseadmega alus, 1971 Hollandis ehitatud mootorlaev Ritan (foto: Hennerjordan / Wikimedia, 2014). Mõlemal laevukesel on „linnuline“ nimi: Másin on tuletis sõnast mási = hõbekajas, Ritan sõnast rita = kaljukajakas.
Suvel teeb parvlaev päevas neli, talvel kolm reisi. Teekonnale Hvannasundist Svínoyle kulub pool tundi, Svínoylt Fugloyle Kirkja külla 15 ja Kirkjast Hattarvíkisse 10 minutit. Tuleb kindlasti rõhutada, et tegelik sõiduaeg sõltub suuresti loodetest, tuulest, lainetusest jne ning pole sugugi haruldane, kui sõiduplaan on pea peale pööratud või laevuke ei saagi teele minna. Meresõidu ohtlikkust Fugloyarfjørðuril illustreerib asjaolu, et 7. detsembril 1941 uppus seal aurik SS Sauternes.
Proctor rõhutab ka, et ei Svínoyl ega Fugloyl pole kohta, kuhu tuule või saju eest varju pugeda; kõik vajalik toimetulekuks ootamatult halveneva ilmaga peaks reisilisel kaasas olema.
Svínoyl käib kolm korda nädalas ka helikopter.

Svínoy (kaart: Anker Eli Petersen, Postverk Føroya, http://www.faroestamps.fo / Wikimedia, 2005) – hääldus umbes svuinoi või svuini –, taanipärase nimega Svinø, kuulub muidugi välissaarte (Útoyggjar) hulka (vt selgitust eelmises osas). Saare nimi on tõlgitav kui Seasaar.
27,4 km2 suurune saar on suhteliselt lame, aga siiski võib seal eristada seitset mäetippu, millest kõrgeim Havnartindur (586 m). Üldkujult on saar niiviisi ülalt vaadates ehk natuke mudida saanud kaheksa kujuline, koosnedes kahest ebavõrdse pindalaga poolsaarest, mis ühendatud üsna kitsa maaribaga.

Suurema osa rannikust moodustavad järsunõlvased kaljud (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004).






 Rannikul on ka Svínoyl jälle BirdLife Internationali tähtis linnuala ehk IBA, esmajoones ikka atlandi tormipääsude, lunnide ja krüüslite kaitseks (foto: Zairon/Wikimedia, 2013).







2009. aastast kuulub Svínoy Klaksvíki kommuuni alla. Saarel on ainult üks, saarega sama nime kandev asula (foto: Ulrich Latzenhofer / Wikimedia, 2009), mis asub just selle kitsaima koha idaküljes Svínoyarvíki lahe sopis. Saare eraldatuse ja kauguse tõttu on elanike arv aina langenud: 2016. aasta alguses veel 26 inimest, 10 aastat varem aga 55. Aga just sel 2016. aastal tuli Svínoyle 10 inimest juurde.

Kui ajalukku tagasi vaadata, on elanikke olnud tunduvalt rohkem: 1860 90, 1911 187 ja 1921 koguni 204 inimest; ka 1960. aastatel elas saarel veel üle 200 inimese. Kool asutati saarel 1888. Pildil on Svínoy 1961. aastal (foto: Bjarne Stoklund/Nationalmuseet / Wikimedia).

2005. aastal oli koolis veel kaks õpilast, ent nüüd eelistatakse teiste saarte koole. Tühjaks jäänud õpetaja korter on kasutusele võetud kogukonnamajana. Selle ja järgmisel fotol on Svínoy tänavad.




Kalanduse kõrval pakub elatusvõimalusi põllumajandus, kuna saare pinnas on suhteliselt viljakas. Võimalik, et oma nime on saar saanud saareelanike kombest pidada sigu: see olnud viikingiajast kuni keskajani üsna tavaline. Kui ma õigesti mäletan, siis praeguseks on seapidamine kogu Fääridel küll soiku jäänud.
Teine teooria saare nime päritolu kohta arvab, et siinsed asukad võisid olla pärit Seasaare nimelisest külast Norras. Ja vist 2015. aasta reisi ajal räägitakse meile legendi ujuvast saarest, mis jäänud paigale alles siis, kui nõid oma emisele võtme sappa sidus ja tal saarele ujuda laskis. Proctori reisiraamatuski on sama legend kirjas, kusjuures seal on lisatud väga oluline asjaolu. Olin ikka mõelnud, et miks ometi pidanuks emis sellise teekonna ette võtma; Proctor seletab ära: teda oodanud saarel kult!
(2 x foto: Torbenbrinker/Wikimedia, 2006)

Svínoyd peetakse üheks kõige esimeseks asulaks Fääridel. Fäärlaste saaga (Faereyinga saga) kinnitusel oli esimene asunik viikingipealik Svínoyar Bjarni. Suhteliselt lame maa saare keskel oli lihtsasti haritav ja hoonestatav. Ka oli lahtede vahelisele alale rajatud asulasse võimalik mõlemalt poolt randuda. Pildil on Svínoy 1899. aastal (foto: Generalstabens topografiske Afdeling (Danish General Staff, topographic department) - http://www.matrikul.fo/gs/a2808.htm).

Svínoy kivikirik on ehitatud 1878 Mikladaluri meistri Johannes Petersoni juhtimisel varem samal kohal seisnud puidust kiriku asemele.

Altaripilt, Jeesus Maarja ja Martaga, on koopia Carl Blohi maalist, mis ripub Frederiksborgi lossi kabelis. Lae all ripub ikka fääri purjeka mudel (2 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/1973-svinoy-kirkja).

Oletatakse, et pühakoda on rajatud enne mainitud suurtaluniku Svínoyar Bjarni hauale. Kiriku eeskojas on suur, nime Bjarnarsteinur saanud hauakivi (foto: Torbenbrinker/Wikimedia, 2006), mis leiti 1828. aastal lammutustööde käigus ja arvatakse tõesti pärinevat Bjarni aegadest. Külaelanikud olid kivi olemasolu mäletanud ka aegadel, kui ta oli veel varjus. Samamoodi arvatakse, et enne kirikut võis sel kohal olla viikingite ohverduspaik.
Selle sama saaga väitel oli Svínoyar Bjarni õde Guðrun vägeva viikingipealiku Tróndur í Gøtu ema (vt ka 26. postitust). Huvitav ajaloofakt on seegi, et just Svínoylt on teada viimane ketserluse eest täide viidud surmanuhtlus Fääridel: see mõistetud 1583. aastal Jacob Eudensenile, kes keeldus loobumast katoliku usust ja astuma luteri usku.


Kuna Svínoyl on erinevalt enamikust teistest saartest suhteliselt palju lamedat maad (foto: Eileen Sandá / Wikimedia, 2009), saab siin ette võtta igaühele jõukohaseid retki, näiteks saare põhjaserva Yvir á Dali orgu, kus kunagi turvast kaevati. Selle retke kõrgeim punkt on ainult 137 m ümp. Tänu sellisele maastikule ongi Svínoyl hoopis rohkem põllumajandusmaid kui mujal Fääridel. Saarel on ka kalakasvandus.



Külast sadamasse toova tee ääres on väike külapood (foto: Torbenbrinker/Wikimedia, 2007). Saarele on rajatud korralik sadam, aga ka kaasaegne lehmalaut.
Sihtotstarbelist turismitaristut pole, küll saab paaris kohas telkida.
Sõiduautosid saarel pole, küll mõned tarbesõidukid.
Võrgupaigast http://heima.olivant.fo/~anfinn/svinoy.htm leiab Svínoy kohta mõned õhufotod.

Kaht saart siduma sobib hästi see foto: esiplaanil on küll üks Svínoy kalju, ent taga Kirkja küla Fugloyl (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004).

Ja veel paremini pilt, mille näppan Jens-Kjeld Jensen tohutu ulatuslikust, harivast ja väga kaunite fotodega portaalist: siin on esiplaanil Fugloy Kirkja küla ja taga Svínoy omapärase siluetiga põhjarannik. Otse Kirkja vastas on kalju nimega Kallanes, „kutsumise neem“: siit olid Svínoyle turvast lõikama tulnud Fugloy elanikud hõiganud paati, mis nad koju tagasi viiks (foto: Marita Gulklett / http://www.jenskjeld.info). Kirjutan Nólsoy saarel elavast paarist, fäärlannast Marita Gulklettist ja taanlasest Jens-Kjeld Jensenist pisut järgmises postituses.

Alustame Fugloy saarega samuti nagu Svínoyga: taas sadamast.

Teisel fotol tõstetakse Kirkja sadamas laevalt, ikka sellelt Svínoy puhul mainitud Másinilt kaupa maha (2 x foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2004).
Võib-olla ma eksin, aga millegipärast tundub nappe tekste lugedes, et Másin oli kohalikule rahvale meelepärasem kui uus Ritan. Maha tulla on paadilt kahe laine vahel keeruline, eriti kui sul on ka mingeid pakke. Aga sama laevaga peavad saarele jõudma ka tünnid kütusega kohaliku elektrijaama jaoks ning ära tuleb viia jäätmed. Kolm korda nädalas peab Klaksvíki ja Tórshavniga ühendust helikopter.
Kuna sadam pole murdlainetuse eest kaitstud, pani see saare majandusliku arengu 20. sajandi alguses seisma. Kogu elatis ja napp sissetulek tuli põllumajandusest, vähesest kalapüügist ning lindude, esmajoones lunnide püügist. 1960. aastatel jõudis saarele ometi ka elektrivool, 1980-ndatel ehitati tee Kirkja ja Hattarvíki vahele ja saarel hakkas käima helikopter.
Kui 20. sajandi alguses elas saarel veel 250–300 inimest, siis nüüd on neid, kes püsivad saarel aasta ringi, Hattarvíkis viie ja Kirkjas 20 ringis; tööandjad on pood ja sadam.

Fugloy öeldakse olevat väga eriline: üks terviklik basaltmassiiv, väga järskude nõlvadega ja seetõttu raskesti ligipääsetav (2 x foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2002). Umbes samasuguseid „pätsi pilte“ on olnud ka minu fotode seas, ainult kaugemalt üles võetud.

Fugloy on kaardilt vaadates (allikas: Anker Eli Petersen, Postverk Føroya, http://www.faroestamps.fo / Wikimedia, 2005) üsna täpselt südamekujuline, ainsa „defektina“ idakaldal Hattarvíki laht.
Saare nimi tähendab tõlkes Linnusaart, sest siin on ikka pesitsenud palju linde; saare taanipärane nimi on Fuglø. Seegi saar on IBA ehk BirdLife Internationali tähtis linnuala, kus enamikul saartel oluliste lunnide, atlandi tormipääsude ja krüüslite kõrval on tähelepanuväärne ka mõnekümne väikekoovitaja (Numenius phaeopus) pesitsupaari olemasolu.
Kunagi olevat saarel pesitsenud ka praeguseks välja surnud hiidalk (vt 1. ja 25. postitust). Saare idaküljel on koguni kalju nimega Gorfuglarókin ehk Hiidalgirinnak ja kirjalikud allikad tõepoolest kinnitavad selle praeguseks välja surnud linnu pesitsust 18. sajandil.
Imetajatest käivad Fugloy vetes regulaarselt hallhülged, inimene on sisse toonud mägedes ringi liduva valgejänese ja koduhiire; viimasel on siin, nagu mõnel teiselgi saarel, kujunenud lausa kohalik endeemne alamliik.
Taimestik on Fugloyl tänu viljakale pinnasele hoopis lopsakam ja roheline kuni mäetippudeni välja ning siin kasvab ka mõni haruldus, näiteks kohalik silmarohuliik Euphrasia foulaensis.
Ingliskeelses Vikipeedias loendatud kolm saare mäge ei klapi täpselt sellega, mis näha kaardilt: Klubbin (620 m) on olemas, Vikipeedia Norðbergist (549 m) näeb kaardil vaid nime ning Mikla (420 m) hoopis puudu.

Saare kirdekalju, mille suurim kõrgus 448 meetrit, kannab nime Eystfelli. Sellest paremal paiknev tohutu kaljupank on Stapin, Fääri saarte kõige idapoolsem punkt. Rahn on 47 meetri kõrgune (foto: Eileen Sandá / Wikimedias, 2010).

Eystfellil on 445 meetri kõrgusele püstitatud 8 meetrit kõrge sõrestiksilinder: Fugloy või Eystfelli tuletorn. Tasub tähele panna kummalisi kaljumoodustisi: looduslikku rõngast ning „Egiptuse vaaraod“, mis tõepoolest meenutab vaarao profiili (foto: Jógvan Horn / kuvatõmmis võrgupaigast https://www.unc.edu/~rowlett/lighthouse/fro.htm).

Väga omapärane on Stapini seinale, 32 m kõrgusele kinnitatud 3,5 m kõrgune Bispeni või Stapi tuletorn, mille juurde pääseb vaid paadiga ja siis mööda treppe ronides. Võis olla ikka tükk tööd, et selline paika saada! Taustal kõrgub 425 m kõrgune kalju (foto: Gert Norðoy / kuvatõmmis võrgupaigast https://www.unc.edu/~rowlett/lighthouse/fro.htm).

Saarel on kaks küla, mida eelnevalt olen ka maininud: Hattarvík ja Kirkja.
Hattarvík (taani Hattervig), Fääride idapoolseim asula, asub idarannikul ja on kolmest küljest mägedega piiratud (foto: Eileen Sandá / Wikimedia, 2010). Küla on asutatud 900. aasta paiku. Hattarvíkis tehakse korda vanu kivimaju, mis väidetavalt on kuulunud meestele, keda kutsutakse üldnimega Flokksmenn. Høgni Nev, Rógvi Skel, Hálvdan Úlvsson ja Sjúrður við Kellingará olid mässajad, kes hoidsid Põhjasaari keskajal tükk aega oma võimu all. Lõpuks mehed hukati, teiste seas Sjúrður við Kellingará, kes lükkas tagasi võimaluse saada armu, soovides olla kuni lõpuni kaaslastega.

Küla kivikirik on ehitatud 1899. aastal. Ehitaja nimeks on Taani kirikuportaalis märgitud PC Johannesen Tórshavnist. Kirikul oli alul roheline tinakatus; nüüd on see nagu vundamentki võõbatud punaseks.

Seest on kirik valge, lagi ja pingid helesinised. Põneva tosinast pildist koosneva altarikaunistuse sai kirik oma 100. aastapäevaks (kunstnik Oggi Lamhauge, sünd. 1971). Taani keele oskaja võib Taani kirikuportaalist uurida piltide sümboolikat.

Vana altarikast, millel tsitaadid Matteuse ja Johannese evangeeliumist, ripub nüüd kiriku tagaseinas rõdu all (3 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/202-hattarvik-hattervig-kirke).

Teine Fugloy küla Kirkja (taanipäraselt Kirke) (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2004) asub saare lõunatipus. Küla juurde kuuluv maa laiub üle saare läänekülje kuni nüüd elaniketa Skarðsvíkini. Skarðsvíkis on arheoloogid leidnud muistse asula jälgi; arvatakse, et see oli kas Kirkja või Hattarvíki elanike ajutina elupaik.
Kirkjast avanevad vaated lõunasse üle Fugloyarfjørðuri Svínoy saare neemede poole või lääneloodesse Fääride põhjapoolseimale neemele Ennibergile ja Viðareiði maakitsusele. Need ja imeilusad loojanguhetked on olnud nii Fääri kui ka välismaa kunstnike lemmikmotiivid.


Kirkja on tõlkes „kirik“. Kirkja kirik (fääri keeles Kirkju kirkja) – „Kiriku kirik“ – on ehitatud 1933 (foto: Eileen Sandá / Wikimedia, 2010). Samast on leitud endiste puidust kirikute jäänuseid ja Tórshavni insener Louis Zachariasen kavandaski pühakoja vana kiriku eeskujul. See on mustaks tõrvatud puitehitis valgete akendega, algselt mätas-, nüüd rohelisest laineplekist katusega.

 Kooriruum on löövist eraldatud puidust iluvõrega. Altarimaali autor on kuulus  Sámal Joensen-Mikines, maali on kirikule kinkinud J. Zachariasen Tórshavnist, küünlajala A. Weihe Selatrað’st. Laes on siin lausa kolm laevamudelit: kaks fääri paati ja üks luup. Kiriku kell on valatud Smithske valukojas Aalborgis. 
Kirikus on käinud ka kuninganna Margrethe ja prints Henrik.

Kiriku valduses on üks Fääride kõige vanemaid piibleid (2 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/215-kirkja-kirkja).
Kahe kiriku olemasolu saarel põhjendatakse sellega, et ühest külast teise oli enne tee ehitust 1980ndatel lihtsalt väga raske kõndida; posti toimetati ometi ühest külast teise just mööda maad, mitte meritsi.

Rohkete Fääri-filmide seas, mida neid postitusi koostades olen leidnud, on ka üks väga tore video, milles saab teha toredasti kaasa kolme rännulise reisi Hvannasundist Fääride kahele kaugele kirdesaarele, Svínoyle ja Fugloyle, seal hulgas kõndida viis kilomeetrit ühest Fugloy külast teise: https://www.youtube.com/watch?v=6Datpd87_Ro. Tõsi, Ritan sõidab selles videos teistmoodi marsruudil: Hvannasund–Hattarvík–Kirkja– Svínoy. Aga transpordifirma Strandfaraskip Landsins kodulehelgi http://www.ssl.fo on selline marsruut, nagu näitab enne esitatud kaart, nii et ma ei näe põhjust hakata oma kirjatöös saarte järjekorda muutma. Natuke näeb videos laevale tulekut ja mahaminekut, mis tõesti pole kuigi mugav (foto: kuvatõmmis videost), tõusu Fugloy kõrgeimale mäele Klubbinile (620 m), toredaid vaateid ümbritsevatele saartele ja pisut vilksab pildist läbi Svínoy talutöid: heinategu ja lammaste pügamist.

Leian ka ühe loo mütoloogiast. Fugloy olnud kunagi ujuv saar, kus elasid trollid. Alati, kui inimesed püüdsid saarele jõuda, pildusid trollid neid kividega ja sundisid taganema. Kord olnud meestega kaasas ka preester, kes saanud väga pahaseks, kui jälle kivirahe algas, ja visanud trollide pihta kaasas olnud piibli. Kui see trollide ette maandus, hakanud maapind vappuma, saar jäänud paigale ja trollid muutunud rohtunud mägedeks, mida näeb nüüd saarel eriti Kirkja ümbruses. Nii said inimesed tulla saarele elama.
See on üks võimalikke legendi versioone, on ka teistsuguseid, aga põhimotiiv on siiski piibli mõjul peatunud saar ja millekski elutuks muutunud trollid.
Võrgupaigast http://heima.olivant.fo/~anfinn/fugloy.htm saab vaadata Fugloy aerofotosid.

Aga nüüd jälle meie 22. juuli 2016 laevareisi juurde tagasi.
Ilm on tõesti läinud tuuliseks ja rõskeks, nii et lähen mõneks ajaks laeva kajutisse sooja.






Siin on kõik vajalik olemas, ka sanitaarruumid ja väike köögiplokk, mille pilt kahjuks ei tule välja.









Vahepeal jälle tuule kätte. Taevas on uuesti päris pilves. 15.30 paiku teen möödasõidul kaks fotot ka Hvannasundi väinast, …








… kusagil seal tagaplaanil on õige pisut näha ka Norðdepili ja Hvannasundi külad, esimene Borðoy, teine Viðoy saarel.












Kui oleme taas jõudnud Kalsoyarfjørðurisse, tüürib kapten laeva nüüd Kalsoy saare poole (tulles kulgesime pigem Kunoy saare ranniku lähedal) ja 16.05 paiku jõuame Mikladaluri orus asuva Mikladaluri küla juurde. Hommikul nägime seda ainult kaugelt. Mikladalur tähendavat tõlkes „suurt orgu“.

Mitu allikat väidavad üksmeelselt, et Mikladalur (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2006), taanipärase nimega Mygledal, on Kalsoy suurim asula. Kui aga vaadata viimaseid kättesaadavaid arve, siis tundub, et pigem on Húsar temast mööda läinud: kui Mikladaluri kohtas on viimased arvud pigem alla, siis Húsari kohta pigem üle 30. Ja siingi on elanike arv ikka olnud languse teel. See sai eelmisse osasse juba kirja, et küla kuulub Klaksvíki kommuuni alla, nagu ka see, et Mikladalurit ühendavad naaberkülade Húsari ja Trøllanesiga tunnelid.
Seal sai ka kirjutatud, et küla on esmamainitud aastaist 1350–1400 pärinevas „Koerakirjas“ (Hundabrævið), nüüd leian taanikeelsest Vikipeediast, et siiski juba 1298. aasta seadusdokumendis „Lambakirjas“ (Seyðabrævið). Samast loen, et kuningatalunike nimistus oli 1584. aastal ka üks Mikladaluri mees.
Mikladaluri kool ehitati 1885, aastail 1870–1926 oli saarel olnud ainult üks kooliõpetaja, kes siis käis kordamööda õpetamas kõigis neljas külas. Üks kurvem lugu ka: 1838. aasta mais sõudsid kuus meest paadiga Mikladalurist Tórshavni, tagasiteel jäi paat aga Norðragøta juures tormi kätte ja kõik kuus meest said hukka.

Küla paikneb sügavas ja laias samanimelises orus ja siitki avanevad imelised vaated (foto: DavideGorla/Wikimedia, 2013).Tagaplaanil on teadagi Kunoy saare põhjaots.
Külas on ennistatud vana jahuveski, mis suudab oma töö ära teha ka üsna kesise veehulga abil. Alles on ka vana ääsiga sepikoda ja küla vana pesukoht selle kõrval.

 Vana sadamakoht, mis oli kasutusel tunnelite eelsel ajal, on kapitaalne, ent siiagi maabuda pole ilmselt teab mis lihtne.








Küla kivikirik on aastast 1859, 1915. aastal tugevdati Hans Olavus Mansen juhtimisel selle seinu (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2006). Valgeks lubjatud kirikul on punane tinakatus. Kogudus olevat väga elujõuline ja küla paistavat silma aktiivse karskusliikumise poolest.

Seegi kirikusaal on kumera siniseks värvitud laega. Löövi kummaski küljes on üheksa pinki, rõdul veel kuus. Laes ripub kahe mastiga purjeka makett. Kiriku kell on valatud pühakoja valmimise aastal Kopenhaageni valukojas Gamst og Lunds eftf.

Altarimaali „Jumal aitab meid“ autor on Tórshavni kunstnik Jógvan Waagstein ja see on maalitud 1949. aastal. Maalil on hätta jäänud fääri paat ja möllavaid laineid rahustav Jeesus (2 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/222-mikladalur-mygledal-kirke).











Küla kohal püüab pilku väike metsasalu, Viðarlundin í Mikladali, ikka aed ümber, et lambad ei tuleks puid pügama (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2006). 1953 istutatud pooleteisthektarine salu kuulub Mikladaluri omavalitsusele.

Meie tuleme esmajoones siiski vaatama kaldale püstitatud meie juba hea tuttava Hans Pauli Olseni skulptuuri hüljesnaisest (fääri keeles kópakonan). Juba 3. postituses oli selle skulptuuriga plakat – pildistasin seda Vágari lennujaamas.
Ma usun, et olen kusagil eelmistes osades ümber jutustanud ka selle legendi, miks kuju siia püstitati, aga ei suuda seda praegu üles leida. Olgu see siis uuesti kirjas. Kuna allikas oli ilmselt teine, siis võib ka ümberjutustus esialgsest erineda – ja on sellest kindlasti detailsem.
Loo üks peategelane on hüljesnaine, tuntud ka mitme teise rahva folklooris, näiteks brittidel kui selkie. Need pärimused põhinevad uskumusel, et hülged on tegelikult vabatahtlikku uppumissurma surnud inimesed, kes tulevad kord aastas, kolmekuningapäeva eelõhtul kuivale maale, heidavad endalt hülgenaha ja tunnevad inimesena endast taas rõõmu, näiteks tantsivad rannal.
Kord sattunud üks noor Mikladaluri talumees hüljesinimeste tantsu vaatama ja armunud ühte selkie-neidu. Mees peitnud ta naha, nii et neiu ei saaks öö lõpul hülgena merre tagasi pöörduda. Mees astus alasti neiu ette ja sundis ta endaga abielluma. Naha peitis ta kodus kirstu ja hoidis kirstu võtit enda käes nii päeval kui ka ööl. Nii möödus mitu aastat ja paarile sündis mitu last.
Ühel päeval taipas kaugel merel kalastamas olnud mees, et võti jäi koju. Ta sõudis kogu jõudu kokku võttes koju tagasi, aga avastas seal, et nahk ja naine on kadunud: selkie oli merre naasnud. Lapsed oli ta koju jätnud ja teinud kõik endast oleneva, et need viga ei saaks: kustutanud koldes leegi ja peitnud ära teravad esemed.
Kord plaaninud Mikladaluri mehed minna ühte kaugesse koopasse hülgeid küttima. Ööl enne seda näinud mees oma hüljeskaasat unes. See öelnud talle, et ta ei tohi tappa suurt isashüljest, kes lebab koopa sissekäigu juures: see olevat hüljesnaise kaasa. Samuti ei tohi puutuda nende kaht poega. Et seda ei juhtuks, kirjeldas ta täpselt poegade välimust. Mees ei võtnud aga paraku unenäos kogetut kuulda: koos oma kaasjahilistega tapsid nad kõik hülged, kellele ligi pääsesid. Kodus saak jagati, meie talumees sai endale suure isashülge ja tema mõlema poja loivad.
Õhtul, kui suure hülge pea ning poegade loivad olid toiduks keedetud, kostus suitsutoas tohutu kärgatus ning hüljesnaine ilmus kohutava trollina. Ta nuhutas toitu kaussides ja hakkas karjuma needusi: „Siin on mu mehe laiade sõõrmetega pea, siin Háreki käsi ja siin Fredriku jalg. Nüüd järgneb kättemaks Mikladaluri meestele: mõned neist hukkuvad merel, mõned kukuvad alla mägedest ning seda nii kaua, kuni surnud mehed saavad kätest kinni hoides moodustada ringi ümber terve Kalsoy saare!“
Kui naine oli need sõnad lausunud, kadus ta taas tohutu äikesekärgatuse saatel ja hiljem pole keegi teda näinud. Ent kuni tänaseni hukkuvad Mikladaluri küla mehed nii merel kui ka mägedes ja kõigil elavail on põhjust karta, sest ohvreid pole veel nii palju, et hukkunute ring ümber Kalsoy oleks sulgunud.

Näen tükk vaeva, et leida kuju kohta lähemaid andmeid: kui suur, millal püstitatud jne. Lõpuks avastan igati huvitava veebilehe http://mermaidsofearth.com, kus on ka hulk kenasid fotosid. Seal on kirjas, et Olseni pronksist ja roostevabast terasest kuju avati 1. augustil 2014.

On ka kirjutatud, et kuju on üheksa jalga kõrge; see peaks siis olema 274 cm. Kuna parajasti käib kuju kõrval mitu inimest fotode jaoks poseerimas, saame kinnituse, et see võiks olla õige küll. Proctori reisiraamatust loen, et külast kaile tooval trepil olevat 146 astet ja et maja trepi otsa juures on Pakkhúsið, kus rännuline saab üürida öömaja.







Ei saa kuidagi vastu panna ka soovile näpata sealt veebilehelt ka üks selkie eestvaade, pealegi meile juba tuttava fotograafi pildistatud (foto: Marita Gulklett / mermaidsofearth.com)











Paari minuti pärast jätame pronks-selkie ja Mikladaluri selja taha ja jätkame koduteed.
Mõni nope Mikladaluri kohta veel. Esiteks: hüljesnaise ja talumehe järeltulijad olevat siiani äratuntavad, eelkõige kätte kuju tõttu – mõni allikas ütleb, et need on eriti lühikeste sõrmedega, teine – et need meenutavad hülge loibi.
Teiseks – teine legend, Páll fangi. 9. juunil 1657 olevat Poul Johannesen Mikladalurist mõistetud sunnitööle Bremerholmis Kopenhaagenis, kuna oli tapnud oma isa. Enne seda, kui mees suudeti Taani saata, oli tal õnnestunud kolm korda põgeneda Tórshavni Skansini vanglast ja ta elanud lausa terve aasta Kalsoy mägedes. Lõpuks üritanud ta põgeneda väikese paadiga Norrasse, püüti aga Norðuroyaris kinni grindajahi konksu kasutades. Kogu see lugu ongi kokku võetud terminisse „Poulipüük“, Páll fangi.
Mainime ka paari Mikladalurist pärit tuntud inimest: kunstnik Hans í Mikladali (1920–1970), kirjanik Hans Jákup Glerfoss (sünd. 1937) ja meile ehk kõige tuntumana skulptor Fridtjof Joensen (1920–1988), teda olen nimetanud kindlasti vähemalt kolmes postituses: 8., 11. ja 14.

Peagi põgenen jälle kajutisse sooja, sest ilm läheb üha sandimaks. Kapten tõstab mingil hetkel ühe pingi seljatoest välja ekraani, millelt saab jälgida nii telesaateid kui ka muud; näiteks kuvatakse meile jooksvalt laeva liikumistee.

Vahepeal käin siiski ka väljas ja klõpsan mõne foto. 16.44 jääb pildile Kunoyartunnilini Kunoy küla poolne ehk läänepoolne suue. Leian, et olen taaspildistanud peaaegu täpselt hommikuse foto, ainult ilm on tublisti kehvemaks läinud.


16.47 Kunoy kihilised mäed.











16.50 vägev org Kunoy lõunaotsas.










17.05 vasakul Kunoy, paremal Borðoy, nende vahel Strondverkið’ elektrijaam koos oma toiteveetoruga. Kõik see kordab vastupidisel kujul keskpäevast minekut.









Samas minutis, 17.05, teede hargnemine: üleval tee Árnafjørðuri tunnelisse, mäest laskuva tee vasakpoolne haru viib Ániri (Ánirnari) külla ja Norðhavnisse, Klaksvíki Põhjasadamasse, parempoolne kütusehoidlasse.

17.08 Klaksvíki esimesed majakobarad Klaksvíki lahe idakaldal.









Peale elamute ka sadama- ja tööstushooneid









… ning esimesed laevad sadamakaide ääres.










See suur laev seisis siin juba hommikul.










17.12 hakkame jõudma sadamasse.










17.14 selle laevukese kõrvale tulemegi.
Ja siis ei muud, kui 17.20 jälle bussile ning mööda kolme saart ja läbi nelja tunneli Tórshavni poole.











Ei suuda kuidagi jätta pilte klõpsimata ka teel olles. Sõidame küll läbi juba varasemast tuttavate paikade, aga esiteks olen ikkagi ju suurepärasel pildistuspositsioonil ja teiseks saab varem nähtut näha teise nurga all. 17.27 läheneme Põhjasaartetunnelile (Norðoyatunnilin), …


… mis ühendab Borðoy ja Eysturoy saart.









Ongi 6,3 km merealust toru läbitud ja oleme Eysturoyl. 17.33 on ees Leirvík oma liiklusringi, meremärgi …








… ja vägevate muulidega.









Leirvíki sadam













… on otse küla servas või lausa küla keskel.









Näha saab ka eelmisest sõidust tuttavat Leirvíki kirikut.








17.36 hakkame sisenema Leirvíki tunnelisse (Leirvíkartunnilin, valminud 1985, pikkus 2238 m), mis aitab meid läbi Leirvíki ja Gøta vahelise mäe.







Ringristmik Norðragøta kohal kurul, kus haruneb tee ka Fuglarfjorðurisse.









17.39 laskume Norðragøta poole, siit ülevalt paistab ta suurem, kui külas endas olema tundus.








Norðragøta kalatöötlustsehh ja sadam. Kes oskab otsida, leiab üles ka kiriku, muuseumi Gøtu Fornminnisavn ja Tróndur í Gøtu mälestussamba.








17.43 laskume Skálafjorðuri äärde.









17.44 teedesõlm Undir Gøtueiði ja Skipanesi külade kohal Skálafjorðuri ääres.







Sama liiklussõlme ringristmik.











Skálafjorðuri teisel kaldal on Skála küla sadama ja Fääride suurima laevatehasega Skála Skipasmiðja.











17.45 Piki Skálafjorðuri äärset maanteed loode suunas.













17.47 Fääride kohta päris tihe liiklus.
Läbi Norðskálatunnilini sõidame Sundini väina äärde ning üle Brúgvin um Streymini silla Streymoy saarele. Ilm läheb veel sandimaks: Sundinil sajab. Edasi piki Sundini lääne- ja Kollafjørðuri fjordi põhjakallast Kollfjarðartunnilinisse – ja selle lõunaotsast on vaid paarteist kilomeetrit Tórshavnini. Hotelli juures oleme 18.40 paiku, pealinnas pole ilmal häda midagi.

Päeva viimase pildi teen 19.20 hotelli kõrval hiina restoranis Seven, kuhu väikese seltskonnaga sööma läheme ja kus meid teenindab hästi pehme inglise keelega pisike aasialanna. Sojaga loomaliha ja Okkara siider maksavad kokku 149 DKK. Rein läheb veel linna, minule tänaseks aitab,

Aga mu virtuaalreisil on jäänud üle vaadata veel kolm saart.