Tuesday, December 31, 2019

Tehtud: olen nüüd käinud kõigis Euroopa riikides! Kiirpõige Kosovosse, II Ferizaj ja Gračanica


Pärast kella 11 oleme suurelt maanteelt veidi lääne poole sõitnud ja trügime mööda liiklusest kihavaid tänavaid ühes hoopis suuremas kohas. Sellel on albaania ja serbia keeles jälle päris erinevad nimed, vastavalt Ferizaj (Ferizaji) ja Uroševac (Урошевац); oleme umbes 55 km kaugusel Skopjest ja 35 km Prištinast. Nimi Ferizaj tulenevat linna ajaloo esimese hotelli nimest Feriz’s ja see omakorda tuletati hotelli asutaja Firuz Agha nimest.

Buss jääb meid teiste busside seltskonda ootama; otsemaid hakkab silma linna kohal askeldavate kraanade rohkus.



Käsil olevaid ehitusi näeme sel päeval silmatorkavalt palju ja Asip kinnitab, et erinevalt näiteks Albaaniast, aga ka Makedooniast, ehitatakse need ühe hooga ka valmis.
Kõnnime giidide sabas paar tänavavahet


… ja ületame raudtee. Tähelepanu äratab ka autode rohkus; tore on täheldada mitmeid majade otsaseinale võõbatud suuri kirevaid pilte.
Selle foto vasakus servas on tagaplaanil näha meid jalutuskäigu sihtmärk: kaks kõrvuti paiknevat usuhoonet. Ega suurt rohkem linnas vaatamisväärsusi olevatki.


Veel üks tore fassaadimaal, pildi vasakus servas paistab järgmine.

Üle raudtee kõndides märkan vasakul üht iseäralikku torni; püüan pärast Asipilt selle kohta pärida, aga ta kas ei tea või ei saa minu küsimusest aru.



Ja veel hakkab rööpaste kõrval ja vahel silma rohkesti prahti; paraku tuleb Lõuna-Euroopas rännates üsna sageli tõdeda, et hädasti oleks vaja üht põhjalikku „Teeme ära!“ kampaaniat.



Vähemalt sama tihti näeb selles Euroopa osas ka selliseid uskumatuid juhtme-
pussakaid.




Keegi arvab, et ju näpatakse niiviisi elektrit. Nagu öeldakse: ei kinnita ega lükka umbes.






Meeldivama „korduspildina“ tasub mainida samuti Lõuna-Euroopale iseloomulikke tänavakohvi-
kuid.






Veel üks uhke valmimisjärgus ehitis.







Nagu juba öeldud, kõnnime kahe pühakoja poole. Seda, et moslemite mošee ja serbia õigeusu kirik on rajatud lausa ühe aia sisse, esitletakse ikka kui tõendust Ferizajs läbi aegade valitsenud tolerantsusest ja rahumeelsest kooseksisteerimisest; just nii räägitakse ka meile. Võib-olla ongi nii olnud, tänapäeval pole enam erilist põhjust seda üldse mainida, sest serblasi linnas enam sama hästi kui ei elagi: väheste leitud andmete põhjal näib, et näiteks romasidki on rohkem.

Mulla Veseli mošee oli ehitatud Osmanite võimu ajal, 1890. aastatel. Ingliskeelse Vikipeedia üsna lüheldasest artiklist leian kinnituse, et mošee hävis
II maailmasõjas Saksa armee pommirünnakutes. Praegune mošee rajati aastail 1941-1942, üks minarett lisati 1957., teine 2003. aastal.





Püha Tsaar Uroši õigeusu kirik on ehitatud vahemikus 1928–33 ja pühendatud Serbia tsaarile Uroš V-le, kes valitses riiki 1355–71. Just sama mehe nimest pärineb ka linna serbiapärane nimi Uroševac. Nimelt kui I Balkani sõja tulemusena läks võim serblaste kätte, punnisid albaanlase mõnda aega vastu. Selle eest tapeti hiljem karistuseks 300–400 meest ja Skopje katoliku peapiiskopi Lazër Mjeda kinnitusel oli ellu jäänud ainult kolm üle 15-aastase moslemist albaania mehe. Ka linna ümbruses (toonase kandis see nime Ferizović) lõhuti albaanlastega asustatud külad maha ja linn ise nimetati ümber Uroševaciks. Kuna põhiosas elanikest on ikka olnud albaanlased, siis ei kasutata seda nime tänapäeval mujal, kui ehk ainult slaavikeelsetel veebikülgedel, näiteks olevat nii kirjas ka Skopje bussijaama veebis.
Esialgu oli kavas ehitada kirik mošeest 100 meetri kaugusele, aga olude sunnil jäi vahe palju väiksemaks.

Tammume mõne minuti pühakodasid ümbritseva tara värava juures, sest Asip peab võimaliku sissepääsu üle kellegagi läbirääkimisi. Lõpuks jääb nii, et mošeesse me sisse ei saa, küll tehakse aga lahti kiriku uks.
Arhitekt Josif Mihajlović Jurukovski projekteeris kolmiklehe kujulise alusmüüriga viie kupliga pühakoja; müürid ehitati betooni, maa- ja telliskivide segust ning kaeti krohviga. Kiriku ülemise osa eeskuju oli Gračanica kloostri kirik; üsna pea läheme seda kirikut vaatama.

Peakuppel


… toetub neljale sambale.





Giid Ervin seletab, mis on mis õigeusu kirikus.





Üks külgapsiididest. Kiriku siseseinad on dekoreerinud Janko Kuzmanović Galičnikist ja Viktorija Puzanova Mitrovicast




Puust ikonostaas on pärit 19. sajandist ja selle oli kirikule kinkinud Serbia kuningas Aleksandar I Karađorđević.

Ikonostaasi ülemise rea keskel näeme Püha õhtusöömaaja pilti. Kui vaadata jüngrite paigutust ja asendeid, siis tundub, et ikoonikunstnikule on „modelliks“ olnud Leonardo da Vinci kuulus maal. 



Püha õhtusöömaaja kohal on õigeusukiriku kujunduses sage „kõikenägev silm“.
Lauakesel ikonostaasi ees on peale pühapiltide ka rahatähti, küllap toodud annetuseks. Ei julge öelda, mis riigi raha on hunnikukeses pealmine, igatahes pole tegemist euroga, mis, nagu enne öeldud, kehtib ka Kosovos.
Pärast NATO rahuvalvajate KFOR-üksuse Kosovosse tulekut 1999. aasta juunis olevat albaanlased kiriku rüüstanud ja põlema pannud. Pühakoda rünnati ka 2004. aasta rahutuste käigus, 2013. aastal sodisid albaanlastest natsionalistid seinu grafitiga. Nii palju siis tolerantsusest ja rahumeelsest kooseksisteerimisest Ferizajs …
Taastamistööd algasid 2015. aastal ja esimene jumalateenistus korrastatud kirikus peeti 2016. aasta septembris. Kohale oli tulnud ka paarsada endist linna serblasest elanikku. Ingliskeelse Vikipeedia väitel elas Ferizajs enne Kosovo sõda 12 000 serblast, nüüd ainult mõni üksik.
Kokku oli 2011. aastal linnas olnud üle 42 600 elaniku, kogu omavalitsuses üle 108 600.

Veerand tunniga saab kirik üle vaadatud, tagasi bussi juurde läheme veidi teist teed mööda. Pole just aega väga ringi vaadata, aga tundub, et head kohta, kust saaks parema foto, nii et mõlemad pühakojad oleksid peal, pole praegu eriti võtta.

Seepärast panen siia Vikipeediast võetud foto (foto: Xhemstar / Wikimedia). Selle juurde sobib hästi portaalist www.tripadvisor.com leitud tekst: Mošee ja kiriku ees on mõned purskkaevud, kus lastele meeldib mängida ja saada suvel värskendust: kuna veejoad purskavad otse maapinnalt, saab nende vahelt läbi kõndida või jalgrattaga sõita.

Mulle tundub, et neid purkkaeve ei pruugi enam ollagi, sest siingi aina ehitatakse ja ehitatakse. Välisfondid on väga lahked töid rahastama; Asip ütleb, et ehitataks rohkemgi, oleks ainult ruumi. Tõepoolest hakkab nii siin kui ka eriti veel hiljem Prištinas silma, et kohati laotakse maju nagu klotse tihedasti üksteise kõrvale ja üldpildist eriti ei hoolita.


Selle ehitusplatsi servast on hea vaade salapäraseks jäävale tornile, mida mainisin ka siia poole tulles. Võimalik, et tegemist on kellatorniga, aga kella selles praegu päris kindlasti ei ole.




Ületame meile tulekust juba tuttava väljakukese




… ja raudtee.
Aga ma õpin Ferizajst kirjutades selgeks ka ühe mulle uue sõna: bifurkatsioon. Teistes eluvaldkondades on sõnal ka teisi tähendusi, aga antud juhul on tegemist hüdroloogia-alase terminiga. Maakeeli on see jõe kahenemine, vooluveekogu jagunemine kaheks haruks.
Ferizajs voolava Nerodimka bifurkatsioon on eriline, lausa unikaalne, sest harud suubuvad lõpuks eri meredesse: vasak või põhjapoolne haru Sitnica Ibari, Morava ja Doonau kaudu Musta merre, parem haru Lepenaci ja Vardari kaudu Egeuse merre.

Võtan Vikipeediast ühe foto veel (allikas: KFOR, Task Force Falcon Public Affairs Office / Wikimedia). See on Ferizajsi veidi ida pool paiknev Camp Bondsteel, Ameerika Ühendriikide armee baas, milles töötab KFOR-i idapoolse lahingugrupi (MNBG-E) peakorter. Baas on nimetatud Vietnami sõja kangelase James Leroy Bondsteeli auks.
2,5 meetri kõrguse aiaga ümbritsetud baasi pindala on 3,86 km2. Ehitustööde käigus tasandati kaks mäge ja täideti nende vaheline org. Baasi lääneservas on 52 helikopteri maandumisplatsi. Balkanimaade suurimas USA baasis on ruumi 2000 sõjaväelasele ja seal on olemas kauplused, hospidal, tuletõrje üksus, sõjaväepolitsei jaoskond, sööklad ja baarid, kaks võimlat, kabel, pesumaja, palliväljakud ja muu eluks vajalik. Sõjaväebaas on kohalik suurim tööandja.
Giidide väitel teenib baasis praegu vaid paarsada sõjaväelast.

Kui bussi poole tagasi kõnnime, küsin Asipilt, kus on albaanlasel parem elada, kas Albaanias, Makedoonias või Kosovos. „Kosovos!“ vastab ta kõhklematult, „Siin pole korruptsiooni!“ Ülemäära objektiivne see hinnang ilmselt pole, vähemalt Transparency Internationali 2018. aasta riikide korruptsiooni edetabelis olid kõik kolm mainitut 180 riigi seas üsna keskel, seejuures Põhja-Makedoonia ja Kosovo lausa jagasid 93. kohta, kusjuures Makedoonia oli eelmise kokkuvõttega võrreldes veidi tõusnud, Kosovo aga sama palju langenud. Albaania oli pisut tagapool, 99.
Samas kinnitab Asip, et välismaale (küllap peab ta silmas eelkõige lääneriike) tööle läinud kosovarid siia reeglina enam ei naase. Ja veel: Kosovos olevat majad kolm korda kallimad kui Serbias. Ehk siis siin müüdud maja hinnaga saab Serbias osta kolm maja.

11.45 oleme jälle sõidus, esimesed kümme minutit oleme kehval vanal teel, 11.55 jälle suurel korralikul maanteel. Bussiaknast midagi teab mis huvitavat vaadata ei ole, ikka see Kosovo keskosa üsna tasandikuline maa, ainult taamal on mägede laineline joon.

Väikest vaheldust pakuvad külad, mõnesse on püstitatud ka kasvuhooneid.
Mingil hetkel sõidame läbi küla nimega Babush, see olevat tõlgitav kui „isa küla“.


Majad on enamasti tagasihoidlikud, aga tunduvad olema korras. Kruntidel on tihti aiad ümber.




Üsna palju tundub olema söötis maad. Giidid seletavad, et põllupidamine ei tasu ennast ära, tulusam on ehitada bensiinijaam või motell.
Valdav osa maad on riigi omanduses, aga seda saavat üsna odavalt rentida. Samas kontrollitavat üsna valvsalt, kuidas seda maad kasutatakse.


Siin on taamal vist karjäär.




Enim kasvatatav kultuur tundub olema mais.




Veel üks suurem kasvuhoone. Maastik on muutunud veidi künklikumaks.




On see ehk kapsapõld? Tagaplaanil näha rida üsna ühesuguseid maju tuletab meelde, et kusagil on teest vasakul, minu pildistussektorist väljas, terve küla ühesuguseid väikesi maju, nii et Ervin küsib, kas see pole mitte põgenikelaager. „Ei,“ vastab Asip, „hoopis parlamendiliikmete suvilad!“

12.35 paiku läheb asustus palju tihedamaks, kusjuures jälle on palju ehitamisel maju: oleme jõudnud pealinna Priština külje alla.




Linna jõudmisest annavad märku suuremad ja …




kirevamad majad, suurenev autode hulk




… ja kaubandus-
keskus.



Aga me ei sõida veel Priština kesklinna; oleme eeslinnas nimega Veternik. Sellel ristteel, kus paremal paistab pirakas maja katusekirjaga Gorenje, …



… pöörame paremale ja sõidame sellest Gorenje suurest kaubamajast mööda. Kaubamaja kõrval on ka sama nime kandev hotell.




Sel Google Mapsi kaardi lõikel on Veternik punase piirjoonega esile tõstetud. Maanteede R6 ja R7 rist, millelt ära pöörame, on kaardi alumises vasakus veerandis. Ja Veterniki keskel pöörame paremale, teele M25-2, mis ühendab Prištinat Ida-Kosovo linna Gjilaniga, ja sõidame seda mööda jupikese kagu suunas.

12.50 oleme otsapidi linnas nimega Gračanica. Läbi selle voolab jõgi, mille nimi on Gračanka (Грачанка / Graҫanka) või siis samuti Gračanica. Nimi tulenevat sõnast Gradac, mis tähendab kindlustatud linna. Kas linna nimi tuleneb jõe nimest või vastupidi, ei oska ma öelda.
Ma ei teagi, kas mul läheb sel kohal giidi jutt lihtsalt kõrvust mööda või polnud sellest tõesti juttu, aga ma ei pane tähele, et väga rõhutataks serblaste osakaalu ses asulas. Seepärast paneb mind seda postitust kirjutades tõsiselt kukalt sügama see bussiaknast tehtud foto. Ilmselgelt pole ausammas albaanlastega asustatud aladel nii tavaline Albaania rahvuskangelase Gjergj Kastrioti Skanderbegi kuju; selle tunnen kohe ära väga iseloomuliku kiivri tõttu. Pilti lähemalt uurides saan aru, et mälestussamba taga on ju pealegi Serbia trikoloor!
Lõpuks leian ka Internetist, et tegemist on tõesti serblasega. Miloš Obilić on pigem müütiline kui tegelikult elanud 14. sajandi vürst Lazari aegne Serbia sõjamees, kes olevat Kosovo lahingus tapnud sultan Murad I. Tollastes allikates polevat Obilićist kusagil juttu, nii et pigem on tegemist folkloorse, väljamõeldud tegelasega. Aga ometi kuulutati mees 19. sajandil Serbia kiriku pühakuks. Kuna Kosovo lahingust tuleb juttu siis, kui jõuame õhtuhakul selle äärmiselt verise madina memoriaali juurde, jäägu see teema praegu sinnapaika.
Vikipeediast saan lõpuks teada, et Gračanica ligi 11 000 elanikust on peaaegu kolmveerand serblased, kellest suurem osa on siia pagenud pigem albaanlastega asustatud pealinnast. Viiendiku elanikest moodustavad mitmete roma hõimude inimesed, albaanlasi elavat linnas ainult poolesaja ringis.


Gračanica on osa seni ainult paberil eksisteerivast Kosovo Serbia omavalitsuste ühendusest, millesse peaks kuuluma 10 omavalitsust kogupindalaga 1708 km2, kus elab umbes 124 000 elanikku. Kosovo kaardil (allikas: Varjačić Vladimir (http://sr.wikipedia.org/wiki/Корисник:Варја ) / Wikimedia) on need omavalitsused märgitud helesinisega. Kuna kaart on võetud serbiakeelsest Vikipeediast, siis rõhutatakse pealkirjas muidugi Kosovo iseseisvuse ühepoolsust.
Ühendus oleks pidanud muutuma ametlikuks 2015. aastal ja siis pidi sellega kaasnema Serbia lubadus mitte blokeerida Kosovo pääsu Euroopa Liitu. Ent kui 2015. aasta novembris ei leidnud Kosovo liikmelisus UNESCO üldkonverentsil vajalikku 2/3 liikmete toetust, külmutas Kosovo vastukaaluks omapoolse „jah“-sõna selle ühenduse töö algusele.
2000. aastate algusest on teada mitmeid serblaste vastaseid relvastatud vägivallajuhtumeid Gračanicas ja selle lähiümbruses, kus paar alaealist ka hukkus. Vägivallatsejad öeldakse olevat olnud albaanlased. Sestap leiti, et Gračanicat läbiv maantee Priština ja Gjilani vahel on serblastele väga ohtlik. Ehkki uuemal ajal pole selliseid juhtumeid enam olnud, olevat serblaste usaldamatus ja hirm siiani alles. Sestap leidsid serblased, et oleks vajalik rajada ringtee ümber linna, mis väldiks transiitliiklust ja vähendaks ka liiklusummikuid.
Pärast seda, kui Kosovo kuulutas 2008. aastal välja iseseisvuse, muudeti Lipljanist, Kosovo Poljest ja Prištinast eraldatud Gračanica piirkond omaette omavalitsuseks. Hulk albaania rahvusest kosovare pidavat seda mitmel moel Serbia toetatud enklaavi ohuks Kosovo iseseisvusele.

Kindlasti on üks serbia kogukonna tugisambaid ja just sellesse paika kinnistumise põhjusi meie siinne sihtkoht. Sõidame maailmakuulsast objektist esmalt rööbiti tema piirdeaiaga mööda, – …



parklasse.




Siis jalutame tagasi värava juurde, …

… mille silt annab teada, et oleme jõudnud 14. sajandil rajatud Gračanica kloostri (serbia keeles Манастир Грачаница / Manastir Gračanica, albaania keeles Manastiri i Graçanicës) juurde.


Väravast sisse astunule vaatab vastu uhke kirik ja muidugi hakkame usinasti pildistama. Paraku on siingi nii, nagu mõneski teises pühakojas: kirikus sees pildistada ei tohi. Tuulan põhjalikult mööda Vikipeediat ja leiangi päris palju fotosid ka kiriku sisemusest, aga kõik see ei aita minu ülikehvaks jäänud nägemismälu: no ei tule mulle sisevaade enam meelde, mäletan ainult, et see oli ülimalt uhke, võib-olla et üks kõige suurejoonelisemaid, mida ma õigeusukirikutes üldse olen näinud.

Millegipärast olen väga kitsi välisvaadete pildile klõpsamisega. Nii laenan Vikipeediast nii külgvaate (foto: Shkurte ramushi / Wikimedia, 2015) …


… kui ka tagakülje foto (foto: IvanZPetrovic / Wikimedia, 2015).



Kummalisel kombel on rohked külgvaateid tehtud ikka lõunaküljest. Leian vaid paar põhjakülje pildi (foto: Xhemail Shabani / Wikimedia, 2015).
Tundub, et ega lõuna- ja põhjakülg eriti erine.


Küll leiab mõnegi erinevuse 1913. aastal tehtud fotolt (foto: Auguste Léon / Wikimedia).

Kirikust tuleb meile rääkima Trojan (fotol koos meie giidi Erviniga).
Püüan siis tema jutu põhjal tehtud märkmetest ja Vikipeedias leiduvast midagi kokku õmmelda. Vahele pistan siia ikka Vikipeediast leitud fotosid; paraku ei saa ma järgneva adekvaatsuses sugugi kindel olla.

Pühakoja ehitajana tuuakse välja Serbia kuningas Stefan Milutin (foto: https://en.wikipedia.org/wiki/Gra%C4%8Danica_Monastery), kes hoiab sellel Gračanica fresko koopia lõigendil käes kiriku mudelit.
Nemanjići dünastiasse kuulunud Stefan Uroš II Milutin (Стефан Урош II Милутин; ca 1253 – 29.10.1321) oli Serbia kuningas aastail 1282–1321. Ta oli üks vägevamaid keskaegse Serbia valitsejaid, kes tõrjus jõuliselt Bütsantsi keisri Mihael VIII Palaiologose kaitseid suruda Balkanile peale rooma katoliiklust. Nagu rida teisi Nemanjići monarhe on ta kuulutatud Serbia õigeusukiriku pühakuks, kelle mälestuspäeva tähistatakse 30. oktoobril. Ta on valitud saja kõigi aegade kõige mõjukama serblase hulka.
Stefan Milutin valitsusajal rajati mitu kirikut ja kloostrit, Gračanica oli neist viimane.

Sellel Gračanica kiriku eeskoja freskol on Stefan Milutin koos oma ema Anjou Hélèneiga (allikas: Vanjagenije / Wikimedia), kellest on üsna vähe teada. Sündinud olnud ta 1236. aasta paiku ja olnud „prantsuse ja katoliikliku päritolu“.

Keskaegse serbo-bütsantsi ehituskunsti suurimaks saavutuseks peetav Gračanica kirik valmis just Stefan Milutini surma-aastal 1321 ja on rajatud 13. sajandi Püha Neitsi kiriku varemetele; viimane oli omakorda ehitatud 6. sajandi kolmelöövilise kristliku basiilika alusmüüridele. Trojani kinnitusel on need valged alusmüürid siiani näha.

Ma saan vist peaaegu aru Trojani selgitustest, et kiriku ülaosa väidetavalt ainulaadne ülesehitus koosneb kahest ülestikku paigutatud ristist: suurema risti peal on väiksem ja sellel omakorda peakuppel, mida toetavad neli sammast. Risti haarade vahel on neli väiksemat kuplit.

Kiriku müürid on laotud vaheldumisi kividest ja tollele ajale iseloomulikest õhukestest tellistest.


Altariruumi moodustavad kõrvuti kolm apsiidi, keskmine teistest laiem (2 x foto: Xhemail Shabani / Wikimedia).


Et kiriku välisilme veidi autoriteetsemalt kokku võtta, püüan siia tõlkida või pigem ümber jutustada ka paar lõiku saksakeelse Vikipeedia Gračanica kloostrit tutvustava artikli sissejuhatusest; loodan, et ma terminitega väga metsa ei lähe…
Viie kupliga kuppelristkirik on Palaiologoste renessansi esinduslik sakraalehitis ja samas Bütsantsi kunsti üks tuntumaid rajatisi. Nn makedoonia kooli stiilis pühakoda ületab oma eeskujusid, näiteks Thessaloniki Kõigi Pühakute kirikut, teostuse täpsuse, ehituse osade vormilise integratsiooni ja vertikaali rõhutamisega. Kirikusisesed suursuguses stiilis freskod on Serbia 14. sajandi esimese poole tähendusrikkaimad.
Gračanica pühakoja vormiline kujundus – rütmiline siluett ja imepärased kõrged tornitrumlid, mis tõstavad püramiidjalt esile peakupli – teeb temast ehitise, mis on serbia rahvusarhitektuuri parima esindajana olnud eeskuju paljudele sakraalehitistele.

Giid Trojan rõhutab, et pühakoda on 95% säilinud vaatamata sellel, et 500 aastat tema kahe aasta pärast 700 aastani jõudvast ajaloost on tulnud elada Osmani impeeriumi võimu all. Klooster oli tema sõnul rikas, seetõttu oli mõtet ta alles hoida. Kogu ajaloo jooksul pole see olnud mošee ja siin on pidevalt toimunud jumalateenistused.
Kuni II maailmasõjani oli see mungaklooster; nüüd elab kloostris umbes 25 nunna. Igal aastal käib kloostrit vaatamas 100 000 inimest.

Kiriku sisemuse kirjeldamisega jään muidugi veel rohkem jänni, sest nagu juba kirjutasin, pole mul sellest mingit mälupilti. Veebist leitav tekst pisut aitab, aga ainult pisut.
Suurem jagu kiriku freskosid, mille põhiautoriteks peetakse 13.–14. sajandi vahetuse silmapaistvamaid kreeka freskokunstnikke Michael Astrapast ja (tema poega) Eustychiost, pärineb aastaist 1321–1322 ja nad on enamasti väga hästi säilinud. Kõige vanemad on pärit kiriku ehitusajast ja asuvad peasaalis, hilisemad on eeskojas.
Pühakoja uksest sisse astute satute esmalt eeskotta ehk narteksisse. Sellelt fotolt – ja veel mõnelt – tunneb tänu suurele aknale otsekohe ära, et see tõesti on narteks, sest mujal ju pole suuri aknaid.

Nagu kirik ise, on ka eeskoda on väga uhkesti dekoreeritud (2 x foto: GentiBehramaj / Wikimedia). Näiteks on siin esimest korda maalitud kogu Nemanjići dünastia, alates Stefan Nemanjast (ca 1113–99) kuni Stefan Milutini, …



… tema kaasa kuninganna Simonida (2 x Časlav Colići koopia, 1983, Belgradi rahvusmuuseumi freskogalerii; foto: Mickey Mystique / Wikimedia)




… ja poeg Konstantini (fragment, allikas: Wikimedia).


Narteksist leiab ka Serbia õigeusukiriku kirikupeade freskod alates esimesest peapiiskopist ja üksiti ka esimesest pühakust Rastko Nemanjićist ehk Püha Savast  (1171–1236) kuni patriarh Makarije Sokolovićini.
Narteksist oli võetud ka fresko, mida kasutasin veidi eespool ja millel on mungarüüs kuningas Milutin koos oma ema Hélène d'Anjouga, kes riietatud nunnaks.



Samuti on siin võimas Viimse kohtupäeva fresko (foto: Pavle Cikovac / Wikimedia).



Eeskoja kagunurgas on fotol näha matusefresko. Mulda sängitatav kadunuke peaks sellel olema Gračanica metropoliit Dionisije, kelle ajal 16. sajandil maaliti pühakotta mõned uued freskod.





Seinad eeskojast kiriku kesklöövi viiva ukse ümber on samuti rikkalikult dekoreeritud (2 x foto: GentiBehramaj / Wikimedia).


Kirikusaali astuja tähelepanu köidab selle kohal kummuv kuppel (foto: Godgivemeeverythingiwant / Wikimedia), …




suumituna veel uhkemalt.



Kui sama kohta veidi teise nurga all pildistada, saab nende kahe fotoga kenasti selgeks, kui tihedalt on peale kupli lae täis maalitud ka kupli seinad ja kirikusaali lagi (2 x foto: Julian Nyča / Wikimedia, 2013).

Peasaali freskodest, mis kujutavad stseene Jeesuse elust ja illustreerivad kirikukalendrit, on fotosid kahjuks väga napilt, aga siin on freskosid rohkesti ja need on väga värvirohked (foto: Arben Llapashtica / Wikimedia, 2013). Trojani kinnitusel on freskodel lausa 150 piibliepisoodi ning üle 4000 näo.

Pealöövi kõrval on mõlemal pool külgkabelid, mida Bütsantsi arhitektuuris kannavad nime parakklesion. Põhjapoolse külgkabeli freskod kõnelevad Püha Nikolause elust, lõunapoolses on stseene Vanast Testamendist ning Kristuse ja Jumalaema elust (foto: Ardian Lumi / Wikimedia).


Panen siia veel mõned Vikipeediast leitud fotod. Neil kujutatud freskod on tõenäoselt kusagil peasaalis või külgkabelites. Ja mine tea: mõni võib pärineda ka narteksist; infot on Vikipeedia fotode sisukirjeldustes liiga napilt. Sel freskol on Ristija Johannes.







Üks kõige kuulsamaid freskosid, mille reproduktsiooni võib leida mitmest allikast, on Jumalaema matused (2 x foto: The Yorck Project (2002) 10.000 Meisterwerke der Malerei (DVD-ROM), distributed by DIRECTMEDIA Publishing GmbH / Wikimedia). Fresko on väga detailirohke, siia on maalitud ka peainglid, apostlid ja Jeesus lapsega.


Kahelt freskofragmendilt





… leian mõned Kristuse jüngrid (2 x foto: GentiBehramaj / Wikimedia), …





… sellelt aga apostel ja evangelist Matteuse (foto: Mickey Mystique / Wikimedia).



Sellel ilmselt ühes külgkabelis pildistatud freskol on nähtavasti Serbia õigeusukiriku pühakud (foto: GentiBehramaj / Wikimedia). Siin on eriti hästi näha see, mis paistab mõnelt teiseltki fotolt: osaliselt paljad müürid. Reegel on selline, et nii väärtusliku ja rangelt kaitstava objekti puhul freskode purunenud osi ei tohi taastada.




Epimahus Ateenast (vasakul) oli 3.–4. saj eKr insener ja arhitekt, kes konstrueeris hiigelsuure masina Helepolise, „linnade võtja“, mida pidi kasutatama Rhodose piiramisel.
Clement I oli neljas paavst, kes valitses 1. sajandi lõpus üheksa aasta jooksul ja kes on nii katoliku kui ka õigeusukiriku pühak (foto: http://www.heiligenlexikon.de/Fotos/ Wikimedia).



Epiphanius (ca 310–320 – 403) oli 4. sajandi lõpus Küprosel Salamise piiskop, kes pälvis tugeva õigeusu eestkõneleja kuulsuse. Temagi on nii katoliku kui ka õigeusukiriku pühak (foto: User:Argos'Dad / Wikimedia).




Lisan veel mõne asjasse puutuva foto. Millegipärast jääb ümber kiriku käimata, ehkki aega oleks selleks leidnud küll. Seepärast ei oskagi ma öelda, kas kiriku juurest kloostri põhiossa viiva tee ääres ka nüüd sellised uhked roosid kasvasid (foto: GentiBehramaj / Wikimedia, 2015).


Küll saan pildile klõpsata neid põõsaid, seal hulgas roose, mis on kiriku ja tänavale viiva värava vahel. Valges majakeses taga paremal on väike pood, kust ostan ka paar freskoreproduktsioonidega postkaarti. Majast leiab veel ühe üldvajaliku ruumi, kuhu sisenemine maksab 20 senti


Nende põõsaste seast leian ka punaste lehtedega kukerpuu.




Lisan siia veel fotod kloostri väravast, …




… kiriku kesklöövi



… ja ühe külgkabeli väikeste ümmarguste akende ridadest (3 x foto GentiBehramaj / Wikimedia, 2015).



Sellist vaadet (foto: Arian Selmani / Wikimedia, 2008) meie ei näinud ja ma isegi ei oska arvata, millisest küljest see on pildistatud, sest suure tänava poolsel aial, kust meie tulime, on ju okastraadist tõke peal. Aga see, mis tagaplaanil, peaks olema kloostri kogu ülejäänud kompleks peale suure kiriku.

Võib muidugi ka arvata, et ehk on olnud aegu, mil seda traattõket polnud (foto: Shpat Buzoku / Wikimedia, 2014). Järgmiselt fotolt paistab, et 2008 oli see vägagi olemas…

Kolm fotot Kosovo pöördelistest aegades: aprillis 2008 ehk umbes kaks kuud pärast Kosovo ühepoolset iseseisvuse väljakuulutamist seisab värav ees relvastatud Rootsi sõdur, ÜRO rahuvalvaja (foto: Arian Selmani / Wikimedia)

Kaks pilti on üles võetud 28. juunil 2009. Esimesel on jäädvustatud kiriku ees toimunud liturgia, kus askeldab terve hulk pühasid isasid (foto: Радосав Стојановић serbiakeelses Vikipeedias / Wikimedia), ...


… teine näitab, et tegemist pole lihtsalt kirikupühaga. Gregoriuse kalendri järgi 28. juunil (Julianuse kalendri järgi 15. juunil) on Vidovan (Видовдан) ehk Püha Vituse päev, mis Serbias nii kiriku- kui ka riigipüha. Serbia õigeusukirik tähistab seda kui Püha Prints Lazari ning 15. juunil 1389 Kosovo lahingus Osmani impeeriumi vastu langenud Serbia märtrite mälestuspäeva. Sellel lahingul ja sellel pühal on Serbia etnilises ja rahvuslikus identiteedis äärmiselt tähtis koht.

Veel viimane pilk Gračanica kloostri kirikule. Selle kohta sai nüüd küll välja otsitud lausa tavatult suur hulk fotosid ja andmeid, aga eks see ole tähtis vaatamisväärsus ka.
Kahe aasta pärast 700. asutamise aastapäeva tähistav klooster lisati 13. juulil 2006 UNESCO maailmapärandi nimekirja kui objekti „Kosovo keskaegsed mälestised“ täiendus. Sama nime all on nimekirjas veel Dečani ja Peći klooster ning Ljevisa Püha Neitsi kirik; nad on nimekirjas kui Serbias asuvad. Ma pole sellele kusagilt kinnitust leidnud, aga arvan, et põhjus on enne juba mainitud Kosovo läbikukkumine UNESCO liikmeks saamisel 2015. aastal: kui nimekirjas pole riiki, pole seal ka tema mälestisi.
Kuna Kosovo ja Serbia suhted on siiani ebakindlad, pidas UNESCO vajalikuks tõsta need objektid üksiti „Ohustatud maailmapärandi“ nimekirja. Ülejäänud kolme kohta ei oska öelda, aga Gračanica klooster ei tundu praegu küll kuidagi ohustatud olema.
Poole kahe paiku on aeg kloostrist lahkuda. Kobime parklas taas bussi ja see suundub nüüd tõesti pealinna Prištinasse.

Lahkume Gračanicast just samal marsruudil, nagu enne suurelt maanteelt tulime: mööda M25-2 ja läbi Veterniki maanteede R6 ja R7 ristini. Seal pöörame paremale, Priština poole; kell on saanud 14.