Kriisipiirangud teevad
niigi (kirjutamis)laisa inimese veel laisemaks. Olles kümme päeva n.ö hoogu
võtnud, saan alles nüüd lõpuks härjal sarvist kinni ja ideed teoks tegema asuda.
Väheke veider pealkiri
sel postitusel, kas pole? Aga just umbes selline mõte tuli pähe 25. aprilli „väljasõidul“.
Väljasõit sai jutumärkidesse pandud küllap õigustatult: sõitsime kõigest Tartu Toomemäele, kodust ehk mõne
kilomeetri kaugusele. Aga viimaseil aastail üsna vähe ja ikka ainult kodu
lähistel liikuva inimese jaoks on suur asi seegi ja aitäh tütrele, et ta
sellise „transporditeenuse“ ette võttis!
Tuleme autoga Kuradisilla alt, …
… sest Inglisilla alt tulev Lossi tänav on
Ülikooli tänava ümberehituse tõttu suletud.
Toomemäega on mul ses mõttes eriline suhe, et tegelikult mõistma, miks ta just
selline on, hakkasin alles ajal, mil elu mõtteline keskjoon ammu ületatud.
Aastatuhande-
vahetusel tuli esimest korda elus painama oht töötuks jääda. Pärast
elu kindlasti huvitavaimat kümmet tööaastat Eesti Raadio toimetaja rollis –
sealt lahkumine oli kurvastav ja pigem poolsunduslik kui vabatahtlik – tegin
pehme maandumise ornitoloogiaühingu projektijuhi ka väga toredasse ametisse.
Aga see Hollandi MATRA-programmi projekt sai 2001. aastal otsa ja meie uut
taotlust enam ei rahuldatud. Mu teenimatult kõrgeks kruvitud enesehinnang sai seejärel
hävitava matsu, kui umbes viieteistkümnest töökohaotsingu avaldusest ainult
paarile vastati ja sedagi eitavalt. Ma arvan, et just see väga tume tulevik oli
põhjus, miks ma läksin sel ajal Tartu rahvaülikooli korraldatud
giidikursustele.
Põhimõtteliselt olin n.ö
illegaalselt ennegi giiditööd teinud, mitte ainult Tartus, vaid sõitnud ka
mõned korrad eri marsruutidega ja eri büroode või muude tellijatega
Norra-reise. Nii et ma teadsin põhimõtteliselt, mis mind ees ootab. Mida ma ei
teadnud, oli see, et ainult eesti ja vene keeles töötades (minu ainult keeltekooli
kaheaastasel kursusel tuginenud inglise keel oli liiga lahja, et see Tartu
vähemalt tookord väga norivailt giidiatesteerijailt heakskiidu oleks leidnud,
igatahes ei julgenud ma proovida…) teenib selle tööga kaugelt liiga vähe, et
hinges püsida. Ja veel ei teadnud ma, et ma tean oma sünni- ja kodulinnast nii
vähe. Olen hiljem püüdnud neid toonaseid nappe teadmisi ikka meeles pidada,
eriti kui tikkusin giiditavaid kaaslinlasi küsitledes imestama, et miks nad
küll oma linnast õieti midagi ei tea…
Kokku olin giidiametis 14-15 aastat. Kontrollisin üle: viimast tellitud Tartu-ekskursiooni, mis hõlmas ka Toomemäge, juhatasin 2014. aasta septembris; 2015. – ehk tõsisema seljahäda (taas)tuleku aastal käisin veel mõnel oma leivanumbri-reisil Peipsiääre vanausuliste juurde ning koperdasin korra veel oma kursuse kokkutulekule tulnutega Tartu kesklinnas, et viimase viie aastaga kõige rohkem muutunud kohti näidata. Ja oligi mu giidielu otsas.
Kokku olin giidiametis 14-15 aastat. Kontrollisin üle: viimast tellitud Tartu-ekskursiooni, mis hõlmas ka Toomemäge, juhatasin 2014. aasta septembris; 2015. – ehk tõsisema seljahäda (taas)tuleku aastal käisin veel mõnel oma leivanumbri-reisil Peipsiääre vanausuliste juurde ning koperdasin korra veel oma kursuse kokkutulekule tulnutega Tartu kesklinnas, et viimase viie aastaga kõige rohkem muutunud kohti näidata. Ja oligi mu giidielu otsas.
No nii, sain jälle kord
oma elukäigu üht pikka juppi kirjeldada, millegipärast on see mulle meeldima
hakanud… ☺ Nüüd on ammu aeg tegeliku teema juurde jõuda.
Giidimine giidimiseks,
ega see ole ju ainus põhjus Toomemäele
sattuda! Aga tõesti-tõesti polnud ma sinna nii ammu sattunud, et kui ühest
küljest on nüüd nähtu tore déjà vu,
siis ühtlasi pakub see ka mõndagi uut või lausa üllatavat.
Kindlasti ei pole üllatav
see, et ehkki on laupäeva keskpäev, oleme meie neljakesi siin ühed vähesed liikujad; inimesed on covidi-ajastul ikka tublid kodu püsima
ja 2+2-reegleid järgima! Küllap kasvõi aasta tagasi kohanuks samal kuupäeval
ja samal tunnil siin mitmes eri keeles selgitusi kuulavaid reisihimulisi ja
muidu jalutajaid. Tänaste jalutajate koguhulk on vist loendatav lausa paari käe
sõrmedel, nii et varbaidki ei pea appi võtma. Paar tervisejooksjat ja üksildane
jalgrattur veel lisaks.
Üks paar mängib Toomeoru
väljakul tennist.
Muidugi on suletud siinne
kohvikuke Rotund, …
… sama mõistetavalt on
valge-punane pael ümber ja punane hoiatussilt küljes Professorite allee kõrval
väikesel platool paikneval mänguväljakul.
Meie seltskonna noorim liige Aksel ei tea selle üle kurvastada, talle
tegevust jätkub. Jalutamise kõrval …
… on siin võimalusi mäkke ronida –, …
… hea, kui emme vahepeal tagant lükkab! –,
... imelike asjanduste …
… ümber joosta …
… ja peitust mängida, …
… nii et vahepeal peab ka
veidi istuma (foto ala-allkirjaga Millal need kohtuniku-onud kord küll
tulevad?!).
Üks minu soove sel käigul
on pildistada mõnda kenasti õitsevat
vahtrat: on ju parajasti aeg, mil see puu oma toredate õitega veel üsna
halli pilti rõõmsamaks värvib. Tuleb meelde, et ülikooli taasavamise 200.
aastapäeva eel uuendati suurte vaidluste järel Professorite allee äärseid vahtraridu. Mina tookord vist avalikult sõna
ei võtnud, aga oma meeles olin pigem uuenduse poolt – erinevalt näiteks mu auväärt
orgaanilise keemia õppejõust, tulihingelisest muinsuskaitsemehest Tullio
Ilometsast, kelle ideedega ma enamasti muidu ikka nõus olin. Tema oli toona kindlalt vanade puude raie vastu.
Uuendus kukkus aga lõppkokkuvõttes täitsa kenasti välja, ent praegu valmistavad need vahtrad mulle
pettumuse: no ei õitse teised peaaegu üldse mitte.
Nii saan lõpuks selle
käigu parima vahtraõiepildi
toomkiriku kõrval vanaldaselt, siin muidu valdavate pärnade vahele sattunud
puult.
"Aeglase surma" juurest
tuleb hommiku esimene, üsna väike üllatus: ülemise trepi kõrvale ehitatakse kaldteed.
Jõudu ehitajatele, aga ma
luban endale teatud skepsist: ikka
oma giidiaegadest mäletan, kuidas kord üritas üks klient alumise trepi kõrvale
ehitatud teel ratastooli lükata, aga ei saanud hakkama – kalle oli liiga suur.
Aga olgu, elame-näeme:
selle tahvli kinnitusel on kaldtee
suvesüdameks valmis. Ja jalgratturile on kaldtee igal juhul õigem allasõidukoht
kui mujal muru kamarasse vagusid künda.
Kui nüüd siis pargis
kaarega ümber Toomkiriku varemete
kõnnime, teen oma peas väikest giiditeadmiste kontrolli; lobisemishimulise
vanamehena tüütan mõnd mõtet ka välja öeldes abikaasat.
Kuulsa vene skulptori Aleksandr
Opekušini loodud Karl Ernst von Baeri (1792–1876) mälestussamba juures näiteks
mõtlen, et küllap jääb Baeri-onu pea
tänavu pesemata. Või tehakse seda siiski 2+2 reeglit arvestades? Mäletan oma
giidiaegadest, kuidas püüdsin jälgi ajada, millal ja kuidas see komme üldse
algas. Pakkumisi, mäletan, oli mitmeid, aga rahuldava tulemuseni ma vist ei
jõudnudki.
Mälestussam-
mast
ümbritseva aia sees mäletan varasemast justkui nagu krookusi. On need kadunud
või ära õitsenud või polnudki neid tegelikult? Igatahes märkan nüüd õitest
ainult kanakoolet ja siniliiliat ehk sillat.
Johann Karl Simon Morgensterni (1770–1852), Tartu
ülikooli raamatukogu esimese direktori ja ülikooli kunstimuuseumi rajaja väga
tagasihoidliku mälestusmärgi juures
tuleb meelde vana naljakas lugu. Ehk oli see meie „pronksiajal“, kui iga mingil
moel eemaldatav metallasjandus ka eemaldati ja tassiti kokkuostjatele, või siis
millalgi hiljem, igatahes oli ükskord samba nimetahvel kadunud. Ja peagi
kirjutas keegi selle asemele Колобок, maakeeli Kakuke, tuntud
muinasjututegelane. Barbaarne muidugi, aga omal moel naljakas kah, sest samba
tipus trooniv kerake on ju tõesti nagu kakuke!
Järgmine sambapaar,
paremal, Musumäe lähistel, kirikumees
Villem Reiman, vasakul teisel künkakesel esimene eestlasest poeet ja filosoof Kristjan Jaak Peterson, kätkeb isemoodi vastuolu: oli ju Reiman igasuguste
muude tegude kõrval ka kirglik karskusliikumise aktivist, Kristjan Jaak
seevastu aga kuuldavasti eriti karskete elukommetega ei hiilanud…
Aga eks need kaks meest
elanud ka üpris erinevatel aegadel: Kristjan Jaagu lühike elutee kestis
1801–1822, Reiman (1861–1917 ) sündis temast 60 aastat hiljem.
Mälestussam-
maste
asukohtade vastuolulisuse lahendus peitub muidugi hoopis mujal. Kui skulptor Jaak Soansi ja arhitekt Allan
Murdmaa Petersoni-kuju 1983. aastal
avati, polnud loojate ja avajate seas üsna kindlasti kedagi, kes oleks osanud
mõelda, et 21 aasta hiljem (taas)avatakse lähikonnas ka Villem Reimani monument.
Panin eelmises lauses sõnapoole „taas“ sulgudesse, sest ma ei ole juhtunud
nägema 1931. aastal avatud Amandus Adamsoni loodud Reimani-kuju fotot. See
mälestussammas eemaldati EKP juhtide käsul ideoloogilistel kaalutlustel 1950.
aasta kevadel, mil sama saatus tabas ka Emajõe-äärset Vabadussammast ehk
Kalevipoega ja ülikooli peahoone tagust Gustav II Adolfi monumenti.
Ma nimelt kahtlen
millegipärast, kas 2004. aasta juunis vanasse asukohta püstitatud uus Villem
Reimani mälestussammas (autor Mati Varik) on ikka samasugune nagu too vana,
sest minu silma jaoks on Variku loodu kuidagi proportsioonist väljas: kas liiga
jurakas alus või liiga väike mehike…
Enne kiriku varemeid
tuleb meelde üle vaadata üsna nende kõrval asuv potern, mis kunagises, rootslaste loodud ja hiljem venelaste
ümberehitatud kaitsesüsteemis võimaldas varjatud ligipääsu Karl XI bastioni külgplatvormile (sellel kõrgub Musumägi, mille all
on omakorda kunagise Moskva torni ehk Moskva rondeeli rusud). Vist oma 15
aastat tagasi asuti seda mälestist taastama, aga mingil hetkel ind rauges ja
niimoodi ta seisma on jäänudki. Sellest on muidugi kahju, sest küllap huvitaks
selline vaatamisväärsus mitte ainult turiste, vaid ka kodulinlasi; see aitaks
paremini mõista ka bastionide talitust.
Toonane raamatukogu oli tore ja omamoodi romantiline. Mina
seal tudengiajal, 1965–1970, küll kuigi palju istunud pole, sest eelistasime
millegipärast õppida „Gogolis“, sel ajal selle vene kirjaniku nime
kandnud linnaraamatukogus, mis nüüd on 1987.
aastast kandnud Oskar Lutsu nime. Kui ülikooli suure juubeli eel 1982 sai TÜ
raamatukogu Tiigi, Akadeemia ja Struve tänava vahelisse kvartalisse uue kodu,
osalesin nagu vist kõik toonased ülikooli töötajad raamatute ümberkolimisel.
Mäletan, et
giidikandidaatide läbikaalumisel küsiti sageli, miks on kiriku seintes nii palju auke. Sama küsisid giidilt mõnigi
kord ka ekskursandid, see oli hea võimalus dialoogi tekitada ja küsimus tagasi
põrgatada: „Mida teie arvate?“. Minu mäletamist mööda oli valdav pakkumine
„Laskeavad!“. Siis sai soovitatud mistahes august sisse piiluda: need pole ju
läbivad avad. Mäletan, et suhteliselt harva jõuti õige ideeni: müüride
ehitamise ajal hoiti tellinguteks kulunud
puitu kokku ja seina poolt toetati horisontaalsed, seinaga risti prussid neisse müüriavadesse.
Juhin ühtlasi tähelepanu,
et see on üks neid väheseid tänaseid fotosid, kus peale mu perekonnaliikmete on
veel kedagi näha.
Paraku pean ühtlasi
tõdema, et teadmised on ajaga auklikeks kulunud. Kui just eelmise foto tegemise
ajal küsib abikaasa, kas kiriku tornidesse
viivad trepid on kõik puha kivist, nagu müüriavast paistab (muidugi on ka
tema seal käinud, aga enam ju kõiki detaile ei mäleta!), siis vastan
kõhklematult jaatavalt.
Juba mõni hetk hiljem
laseb ka silm veenduda selle väite
ekslikkuses.
Täpselt samamoodi panen
veidi hiljem kõvasti mööda Püssirohukeldri rajamisajaga. Selle sel sajandil oma
lae kõrgusega (1028,2 cm ) maailma kõrgeima pubina Guinnessi rekordite
raamatusse pürginud koobassaali rajasid 18. sajandi viimase kolmandiku alguses omaaegsesse
looduslikku vagumusse Vene sõjaväe inseneriüksused.
Enne juba näidatud õitsva
vahtra all ootab mind aga päeva suurim üllatus, mis üksiti näitab, et mu
viimasest Toomemäel käigust peab olema möödunud vähemalt 11 kuud.
Nimelt on sinna
paigutatud hulk stende, millelt saab
väga põhjaliku ülevaate Toomemäest ja Toomkirikust.
Kodus juhatab dr Google
mind ülikooli muuseumi kodulehele, kus kinnitatakse, et see väliekspositsioon avati mullu 6. juunil.
Muidugi rändab mu mõte
jälle tagasi giidiaegade algusse, mil ma koostasin kellegi teise eeskujul aina
paksenenud kausta ajalooliste fotode hallipoolsete koopiatega, et saaks juttude
kõrvale ka midagi tõenduse ja selgitusena näidata. Mäletan, et sobivate piltide
leidmiseks tuli näha kõvasti vaeva ja tuhnida läbi paras mägi trükiseid. Ja
neid pilte, nii kehvakesed nagu nad toonasest paljundusmasinast tulid, vaadati alati
suure huviga.
Aga nüüd – vois là – astud kolmest pööratavast
kuubikust koosneva pildi juurde ja keerad ette hoone välimuse pärast Krause ümberehitust ja enne seda, kui Poola
restauraatorid ehitasid endise raamatukogu ümber ülikooli muuseumiks.
Oleks vaja veidi rohkem
aega, võib-olla leiaksin ka mooduse, kuidas tahukad püsiksid just selles
asendis, et iga pilt saaks tasapinna-
liseks ja püsiks selliselt ka foto
klõpsamise ajal; praegu olen sellega üksjagu hädas.
Sellisena saan kätte
varemete kuju Liivi sõjast Põhjasõjani,
…
… sellisena veel lõhkumata kiriku välisvaate, kuhu küll
tornid ei ole mahtunud …
… ja sellisena tookordse läbilõike.
Sel stendil võrreldakse Tartu toomkirikut mõne teise meie kandi keskajal rajatud pühakojaga: kahe Tallinna kiriku, Riia
toomkiriku ja Lübecki Maarja kirikuga. Siinse kiriku mõõtmetega pole hakatud
mängima: mida ei tea, seda ei tea. Lööviosa katuseharja kõrguseks pakutakse
31,5 meetrit, aga küllap kõige huvitavamat mõõtu, tornide originaalkõrgust,
isegi ei oletata.
Selle viie jälle ümber telje pööratava rist-
tahukaga posti fotod
pannuks mind mu kaugetel giidikausta koostamise aegadel eriti keelt limpsama:
väga põnevad eri aegadest fotod toomkiriku varemetest, …
… mis esmajoones
keskenduvad kiriku põhjapoolse
läänetorni funktsioneerimisele veetornina.
Väidetavasti vanimal fotol (ca 1860) varemetest veel
mingit veetorni pole.
19.–20. sajandi vahetusel
ülikooli arhitekti ametit pidanud Reinhold
Guleke (1834–1927) kavandas veepaagi ümber kabelit meenutanud majakese. See olevat kohal püsinud 45 aastat.
Gulekese töid on Tartus tänaseni näha, enamasti on need ikka punased
tellishooned, millest vahest tuntuim ühiselamuks ehitatud, aga kaua aega hoopis
ajalooarhiivina teeninud majamürakas Juhan Liivi tänaval, aga ka
tudengi-
korporatsioonide konvendihooneiks ehitatud majad Veski, Kuperjanovi ja
Tähe tänaval ning kunagine võimla, praegune Tartu Uue teatri asukoht.
Selline kast on mulle tuttav, ju oli ta samasugune ka meie üliõpilasaastail. Foto
allkiri kinnitab, et see olevat ehitatud
1934, foto on aga 1938. aastal teinud keegi R. Christin.
1958. aastal on seina alla kasvanud lausa noor
kuusik või mis puud need seal õieti on. Ma ei mäleta, et oleksin seal
sellist „haljastust“ näinud. Ega seegi ausalt öeldes meelde ei tule, et varemed olid nii lagunenud. Küll on
meeles jutt, et ülikooli alpinistid käisid nende seinte peal harjutamas.
Selle foto allkiri
kinnitab, et veetsisternid eemaldati
1979. aastal pärast tulekahju. Ka selline vaade pole tuttav, ehkki ma
sattusin sellest ilmselt korduvalt mööda käima: elasime tookord Kingissepa
(nüüdse Jakobi) tänava ülemises otsas ja eks vahel sai ikka ka väikese ringiga üle
Toomamäe keemiahoonesse tööle või töölt koju kõnnitud.
Fotosid on enamgi ja minu
jaoks on see äärmiselt põnev pildirida, mis paneb veel kord kahetsema, et pole
ise oma eluajal kuigi palju kodulinna pildistanud.
Järgmine stend pajatab piiskopilinnusest Toomel. Siin näha
paljudes ajalooõpikutes ja muudeski raamatutes leiduv keskaegse Tartu skeem oli
minu giidi-visiitkaardil, kui A5-formaadis lehekest ikka sobib visiitkaardiks
nimetada. Jõudsin neid jagada ilmselt sadu.
Umbes sama, aga teatud
täpsustustega kaart on ka järgmisel
stendil, …
…mille nimi „Bastionid Toomel“. Mäletan uduselt oma hämmingut esimestel giidikursuse loengutel, kui räägiti mingitest bastionidest.
Mis pagana bastionid?! Pole võimalik! Mida see muud näitab, kui et mingit
„rebastele“ mõeldud Tartut tutvustavat ekskursiooni meile ülikooli alguses
ilmselt ei tehtud ja ka ise polnud oma sünni- ja 1965. aastal kodulinnaks
saanud Tartu ajaloo vastu piisavalt huvi tundnud. Giiditöö, mida oligi kõige
huvitavam teha just kaaslinlastele, näitas selgelt kätte, et ega ma polnud ses
suhtes mingi suur erand.
Nüüd hiljem olen mõelnud,
et ei tea, miks on Tartu bastionidel kõigil Rootsi kuningate ja kuningannade
nimed. Esialgu ehitasid neid ju tõesti rootslased, aga pärast Põhjasõda olid
venelased väidetavasti selle süsteemi vastu taevast lasknud ja omad
kindlustused asemele ehitanud. Mine tea, ehk olid neil siis ka vene nimed??
Pole sellest kunagi kuulnud. Nii et üha enam saan aru, et mu haridus kodulinna
ajaloo kohta on endiselt lünklik ja giiditöö eest saadud tasu tundub olema
natuke välja petetud sissetulek!
Stendi teisel poolel on tõesti juttu …
… ka vene-
aegsetest bastionidest, samuti Püssirohukeldri rajamisest, aga
sellele nimetuste küsimusele ei leia ma muidugi ka siit vastust.
Muidugi on omaette stend Toomemäele ehitatud esimestest ülikooli
majadest, needki on valdavalt seotud Johann Wilhelm Krausega: juba mainitud
katedraali varemetesse ehitatud raamatukogu; tähetorn, mis oli alul ümara
kupliga ja alles siis, kui observatooriumis töötanud kuulus astronoom Friedrich
Georg Wilhelm Struve (1793–1864) suutis vaatlusteks hankida toonase
astronoomiliste vaatluste tippriista Fraunhoferi refraktori, tuli torn tänasele
kujule ümber ehitada; Vana anatoomikum, mis esialgu oli vaid ümmargune
ringauditooriumiga hoone, mida hiljem kaks korda tiibhoonetega laiendati (kuna
ehituskohaks oli valitud kitsuke bastion, tuli tiivad ehitada kaarjad, sirgele
poleks nad mahtunud); praegune õppehoone, mis kaua aega oli talitlenud sünnitusmajana
ja kus nii mina ise kui ka mu kolm last ilmale tulnud jne.
Aga stendi keskmisel
fotol on hoopis Vallikraavi, Baeri, Lossi ja Juhan Liivi tänava ristmiku lähedal
paiknev Rahvuste monument. Jah, muidugi on ka see ülikooliga seotud, sest ikka
sellesama Krause projekteeritud peahoone ehitati ju vana Maarja kiriku varemete
asemele ja vundamendiaugust välja kaevatud kadunukeste jäänused maeti Toomeorgu
ümber; toona oli see linnast väljas.
Minu jaoks päeva rabavaim
leid on siiski veel ees. Selle saan kätte suurelt stendilt või skeemilt „Kui hästi tunned Tartu ajaloolisi
kindlustusi?“.
Sellel Regio kaardil on
veel üks variant enne juba paar korda nähtud keskaegse Tartu skeemist; jämeda
punase ja tumepruuni joonega on kujutatud linna ja piiskopilinnust ümbritsenud
müüri vastavalt hävinud ja säilinud osad. Teema on mulle lähedane, millalgi
2005. aasta paiku pakkusin vist Hansapäevadeks välja linnamüüri ekskursiooni,
tegin kindlussüsteemi elementide asukohad ja nimed endale nii hästi selgeks, kui
oskasin, ja juhatasin seda käiku vist päris mitmel aastal.
Üks asi, mille toona selgeks sain, oli see, et enamvähem kõik olid unustanud mehe, kes kunagi linnamüüri tornide ja väravate asukohad välja mõõtis ning need väidetavasti oma kulu ja kirjadega kiviplaatidega tähistas. Kiviplaadid, millele ta tornide ja väravate nimed on raiunud, olevat muide vanad sillutisekivid. Mina mäletan oma Viljandi lapsepõlvest veel hästi, et mitmel pool olid kõnniteed just selliste sileda pealispinnaga graniitplaatidega kaetud; vist oli neid ka mõnel pool veel minu ülikooliaegses Tartus.
Üks asi, mille toona selgeks sain, oli see, et enamvähem kõik olid unustanud mehe, kes kunagi linnamüüri tornide ja väravate asukohad välja mõõtis ning need väidetavasti oma kulu ja kirjadega kiviplaatidega tähistas. Kiviplaadid, millele ta tornide ja väravate nimed on raiunud, olevat muide vanad sillutisekivid. Mina mäletan oma Viljandi lapsepõlvest veel hästi, et mitmel pool olid kõnniteed just selliste sileda pealispinnaga graniitplaatidega kaetud; vist oli neid ka mõnel pool veel minu ülikooliaegses Tartus.
Praegusel ajal saab selle
mehe nime linna kodulehe muinsuste alajaotusest kätte: see oli insener Johannes
Maadla, mina kuulsin seda tookord pärast päris piki uurimisi ja otsinguid Tartu kuulsalt
postkaardikogujalt Kalju Leivalt. Leian nüüd ikka dr Google’ilt abi otsides, et
hea kunagine kolleeg Ene Puusemp on omaaegse linna arhitektuuriosakonna
järelevalveinspektori Johannes Maadla millalgi 1960. aastatel tehtud
kujuteldamatult hiiglaslikku tööd maininud oma 2003. aasta detsembris ilmunud Postimehe-artiklis
(https://www.postimees.ee/1389559/linn-esitleb-vanalinnamuuri-koos-varava-ja-torniga).
Üsna kurb, et hoopis suuremat
tähelepanu ja tagant järelegi tunnustust vääriv töö on tegelikult taas
unustusehõlma vajunud.
See kaart on natuke interaktiivne: teatud kohtades on kaardil klapid, mida teistpidi pöörates näeb vastava koha fotot.
Millegipärast on kaardis lihtsalt auk kohas,
kus asub praegune Hugo Treffneri gümnaasium ja millest osa on nn
Printsessi maja.
Väike nime-
seletus: 17. sajandi alguses tegutses majas Jaani
kiriku tütarlastekool, 18. sajandi lõpus oli see aga paruniproua Tscherkassowi
(kes neiuna oli Kuramaa printsess Hedvig Elisabet Biron) oma. Seepärast siis Printsessi maja. Juba 19.
sajandi alguses tuli majja kool.
Aga mitte kõik see pole
üle-eelmise foto juures mainitud „päeva rabavaim leid“.
See mind väga rõõmustanud leid
on selle foto keskel: Sortie
ehk väljasööstuvärav. Vähemalt sama innukalt ja hoopis kauem, kui ma ajasin
omal ajal linnamüüri tähiste ajaloo jälgi, olen otsinud just sellele kunagi täiesti
kogemata leitud tähisplaadile kirjutatu, Sortie, tähendust – ja see oligi mul tänaseni
leidmata. Ma ei hakka loendama kõiki neid ajaloolasi ja teisi asjatundjaid, kellelt
seda olen pärinud, isegi Kalju Leivast polnud sedapuhku abi…
Tegelikult võinuks
ju ka ise taibata, sest sõna Sortie (väljapääs) olen ju kasvõi lennujaamades näinud! Aga selle plaadi foto tuleb hiljem, ikka jalutuskäigu
järjekorras.
Esmalt märkan väga tuttavat nägu. Kindlasti on
sellest kusagil trükisõnas ka juttu olnud, kes on see kaunis tudengineiu TÜ muuseumi
uue püsinäituse reklaamil. Mina tundsin teda ka just sel ajal, kui see foto on
tehtud ja jõudnud üleliidulise ajakirja Ogonjok esikaanele. Neiu toonane nimi,
Tiina Alla, ehk palju ei ütle, küll teatatakse teda väga hästi praeguse nimega:
Tiina Park, vahvate reisisaadete autor ETV-s.
Eesti filoloog Tiina oli
minust paar kursust eespool, aga me sattusime põgusalt suhtlema minu
ülikooliaegse üsna aktiivse tegevuse tõttu ülikooli ajalehes ja klubis; pealegi
olid meie isad olnud omal ajal head tuttavad. Armin Alla oli muide balletitantsija,
hiljem aga väga edukas fotograaf. Viimasel asjaolul pole küll mingit seost
sellega, et ta tütar täiesti juhuslikult sellisele väga laialt levinud fotole
modelliks sattus.
Aga siis tuleme trepist alla – ja jälle meenub üks küsimus,
mida vahel ekskursantidelt küsisin: „Mäletate, all-linnas on Jaani kiriku peasissekäik muust tänavapinnast madalamal, see siin aga hoopis kõrgemal. Ometi on mõlemad pühakojad ehitatud ligikaudu samal ajal. Mis te arvate,
miks on see nii?“. Kuna esimene vastus oli ikka, et katedraal ehitatigi
künkale, siis tuli täienduseks selgitada, et künkale muidugi, Toomemägi ongi ja
all-linnast paarkümmend meetrit kõrgemal, aga mingit „küngast künkal“ siin
algselt polnud. Õige vastuse suudavadki öelda vast ainult need, kes teavad, kuivõrd on Toomemägi üldse veel looduslik ja kui palju inimese muudetud. Kui
rootslased 17. sajandil muldkindlustuste ehituse ette võtsid, võeti pinnast
selleks ju just Toomemäe enda laelt ja seda kulus väga palju. Ainult kiriku ja piiskopilossi kõrvalt ei saanud kogu mulda ära viia. Seepärast on ka vaid kiriku ja praeguse tähetorni lähiümbruses veel lootust pinnasest mingeid muistiseid leida.
Veel üks mulle uudislik
nähtus: muuseumikünka ja Inglisilla vahel on näitus „Kultuuride kohtumispaik – Tartu“. Jälle kodus leian TÜ
muuseumi kodulehelt, et see näitus on ajutine: avati mullu suvel ja peaks olema
väljas kuni järgmise aasta 1. jaanuarini. Osundan sealt lehelt: 19. ja 20. sajandil tõi ülikool Tartusse
õppejõude ja üliõpilasi paljudest Euroopa maadest, eriti Lätist, Poolast,
Ukrainast, aga ka Armeeniast, Gruusiast, Saksamaalt ja mujalt. Siin hariduse
saanud noored läksid nii itta kui ka läände, kandes kaasas Tartust saadud
teadmiste ja kogemuste pagasit.
Välja on valitud 16 silmapaistvat eurooplast, kes on Tartu ülikoolis kas õppinud või
õpetanud. Kõik nad on hiljem oma tegevusega mõjutanud oma maa või Eesti
kultuurielu või poliitikat või saanud oma teadussaavutustega kogu maailmas
tuntuks.
Mis seal salata: mina
oskaks neist midagigi öelda napilt poolte kohta. Ja portreelt tunnen ära ehk
ainult Parroti, Pirogovi ja võib-olla ka Abovjani.
Näitusel portreteeritud isikute lugusid
illustreerivad ajaloolised fotod
nendega seotud paikadest Tartus.
Näiteks Lätist pärit David Hieronymus Grindeli (1776–1836) nimi on mulle muidugi tuttav: keemik
ja farmatseut ju ikkagi! Küll ei teadnud ma siiani, et just tema järgi on saanud
nime Läti farmaatsiafirma Grindex.
Veel üks viis, kuidas
Toomemäel on jäädvustatud suurmeeste ja -naiste mälestust, nimeplaatidega pingid. Mõnel juhul on nimelisi pinke saanud ka paigutada kohta, mis on isikuga
lähedalt seotud. Näiteks Moritz Hermann Jacobi
(1801–1874) on laiemalt tuntud kui galvanoplastika leiutaja. Aga Tartu ülikoolis pidas ta peale professori töö ka ülikooli arhitekti ametit ja just tema on
projekteerinud ajaloolise Inglisilla praeguse versiooni. Sestap on pink
Inglisilla lähedal.
Pinke on eri ajastutest ja …
… eri erialadelt inimestele; nendegi seas on
selliseid, keda ma kuulnudki pole.
Hoopis erilisem tunne on
seista pingi ees, mis on nimetatud inimese auks, keda oled aastakümneid tundnud.
Psühholoog Peeter Tulviste (1945–2017), TÜ rektor 1993–1998,
sai omanimelisel pingil ka ise istuda: see avati professori 70. sünnipäeval 2015.
aasta oktoobris.
Astume mööda ka ülikooli
sisulise asutaja Johan Skytte
mälestussamba (autor Tiiu Kirsipuu) juurest, selgi fotol on taustal näha
paari nimesilti kandvat „Heade mõtet pinki Toomemäel“ – nii seda pingisarja
nimetatakse.
Aga selle pitsatikujulise
samba juures tuleb mulle alati meelde, kui olin 2007. aastal akrediteeritud
ajakirjanikuna samba avamisel. Kohal viibis Rootsi kuninganna Silvia ja võib-olla
sellepärast hoiti ajakirjanikke sambast ja asjalistest nii kaugel, et mingigi
korraliku foto oleks saanud ainult teleobjektiiviga. Mulle tegi see kõvasti
nalja, sest sama aasta kevadel olin Uppsalas Linné-päevadel saanud kuningannat pildistada
mõne meetri kauguselt, seejuures olid seal peale Silvia kohal ka mitte ainult
kuningas Karl XVI Gustav ja kroonprintsess Victoria, vaid ka Jaapani keiser
Akihito ja keisrinna Michiko …
Aga siis võtangi ette
käigu täna avastatud tähendusega Sortie-plaadi
juurde. Selle, Karl IX ja Karl X
Gustavi bastionide vahelt laskuva Toomemäe tagumise kaldtee ja tähetornitaguse raja
juurde viiva tee ääres see plaat ongi.
Kõigepealt jääb teest paremale, kunagisi laibakuure ja
ladusid peitva künka laele üks teine
plaat, mis tähistab suurt kindlusetorni. Kui hoolega vaadata, leiab plaadi
selleltki fotolt üles.
Siin on ta lähemalt. Miks
on Valge torni plaat teistsuguse
kujundusega kui enamik ülejäänuid, ei tea ma jälle öelda, võin ainult oletada.
Ja teest vasakul, juba üsna kõnealuse tee lõpus, ongi see minu jaoks kaua
salapäralooriga varjatud plaat. Praegu kevadel, kui muru veel madal, pole teda
raske silmata; mõnikord suvel või sügisel olen pidanud väheke vaeva nägema, et
teda leida ja mõnele loodetud selgituse teadjale näidata…
Niisiis Sortie
ehk väljasööstu-
värav. Natuke piinlik
jah, et ise selle tähenduse peale ei tulnud, ilmselt oli oma-
jagu probleem minu kehv
orienteeru-
mine gooti tähtedes: ma polnud päris kindel, kas esimene täht on ikka
S. Aga olgu öeldud, et ka eespool viidatud linna kodulehe muinsuste alajaotuses
seda plaati kirjas ei ole.
Tagasiteel mind Inglisillal
ootava perekonna juurde peatun hetkeks Püssirohukeldri
kohal vaateplatvormil. Siin tikkusin ekskursantidelt ikka küsima Arvake, mis on teie jalgade all? Vastus 10 meetri tühjust tundus mõnelegi hirmutavana.
Siis tuli seletada, et Vene sõjaväeinseneride rajatud Püssirohukelder on nii
palju pidusid edukalt üle elanud, et ühe reisirühma raskust kanda pole neile
võlvidele sugugi üle jõu.
See koht nõudiski omal
ajal natuke tähelepanu hajutavat loba ja/või tähelepanu juhtimist eemalt
paistvatele kirikutornidele ja muudele huviväärsustele.
Sest lähivaade oli ju kaua aega päris jube. Sel pildil esiplaanil näha
hoone oli pikalt hüljatud, kole ja räämas. Venemaalt tulnud turistidele
pidin siis pidama loengut kapitalismi ja eraomandi iseärasustest, see lepitas.
Paari Peterburi reisijuhiga olin päris hädas: nad tõid oma reisijaid mulle mitu
järjestikku aastat ja mu jutt oli neil ilmselt enamvähem peas. See hoone oli
üks piinlikke seletusi vajanud koht, teine oli praeguse hotelli Lydia kõrvalt
trepist üles tähetorni juurde tulles: Lydia vundamendiauk oli ju aastaid suisa
hüljatud. Mäletan siiani ühe Piiteri proua irvitust: Ah ikka veel teete arheoloogilisi väljakaevamisi?!
Vaat nii palju mälestusi ja heietusi ühest veidi
üle tunni väldanud perekondlikust käigust ehk rännust toredasti uuendatud minevikuradadel.