Kossu nr 2 ja üks ammune reis

Nagu juulikuus sageli juhtus, oli mu kolmene tütrepoeg Aksel oma onu Reinu hoole all, sedapuhku askeldasid nad suvekodus verandal. Korraga hõikas laps: „Vaata, uss!“. Peagi uurisid pirakat tulnukat kõik, kes parajasti kodus. Kellelgi meist tekkis isegi mõte võõrnälkjast. Sain oma napi loodusetundmisega siiski kindlalt väita, et see ta olla ei saa: jätkuline „roomik“ ju! Ja oskasin oletada, et küllap see on ühe kopsaka liblika röövik. 

„Julge mehena“ võtsin kutsumata külalise näppude vahele ja toimetasin õue. Mõõtsin ta ka üle – oma 8–9 sentimeetrit pikk – ja klõpsasin paar fotot. Sinnapaika asi toona jäigi.

Millalgi sattusid fotod mulle jälle silma alla, saatsin need liblikatargale Urmasele vaadata ja sain vastuse: „Pajumailane“. Ei öelnud see nimi mulle suurt midagi, ehkki olen lapsepõlves veidi liblikaid püüdnud ja kogunud. Aga kõiketeadev dr Google juhatas mulle kätte suure, ehkki mitte teab mis uhke välimusega ööliblika foto ja teatas muude andmete seas tegelase ladinakeelse nime: Cossus cossus.

„Lihtinimene“ näeks pajumailast ilmselt sellisena (foto: Wilgenhoutrups, Saxifraga-Marijke Verhagen), …

… entomoloog seaks oma kogusse aga juba sirutatud tiibadega öölenduri (foto: SIP Haapala / Wikimedia Commons)

 

Ja otsemaid keris vaimusilm ajas aastakümneid tagasi ja lõi pigem heli- kui värvipildi – halva tee tõttu klopitud ja tülpinud inimesi täis bussis äratavad meid ärevad hüüded: „Tšervjak, tšervjak!“ ja vist ka „Ubej! Ubej!“.

Tahes-tahtmata pidin hakkama otsima 1974. aasta (jah, aasta oli mul õigesti meeles!) reisipäevikut ja muretsesin albumeid täis riiulitega kapi juurde minnes juba ette, et kuidas ma selle õige küll suure köidete hulga seast üles leian. Aga kui kapiukse lahti tegin, sain järjekordse tunnistuse mu naise kiiduväärsest tublidusest: kõik albumid on saanud sedeli ja pealegi seatud ajalisse järjekorda!

See ja järgmised fotod selle kirjatüki juures on just ümberpildistused sellest albumist; originaalid on ikka tublisti paremad, aga üldjoontes saab ehk mingi mulje kätte ka nendelt hädistelt koopiatelt. 

Meie toonased päevikud valmisid nii, et matkapäevad jaotati omavahel ära ja igaüks kirjutas sellest päevast just nii, nagu õigeks pidas. Kui taas koju jõudsime, toksis keegi masinal need jutud ümber; neljas-viies koopia pole küll teab mis ilus, aga siiski loetav. Tekstidele kleebiti fotod juurde ja lasti lehed albumiks köita. (Kursiivis tekstid järgnevas on tsitaadid sellest päevikust).

Nüüd olen seda Vepsamaa-matka päevikut paar nädalat uurinud, väga huvitav lugemine, olin enamvähem kõik selle ammugi unustanud. Paraku pole päevade juures „allkirja“: et kes just seda päeva kirjeldas. Püüan ise autoreid ära arvata ja paaril juhul see ilmselt ka õnnestub. Ja kõige lihtsam on ära tunda üht ülespuhutult sõnadega veiderdavat kirjutajat: kohati sedavõrd keeruliselt sõnastatud lausetega, et mõte tikub uduseks jääma. Paraku olen see autor mina ise… Kahjuks on see tšervjaki-insident jäänud kirja panemata.

Äsja oli juhust veel lausa kolmelt toonaselt matkakaaslaselt üle küsida; ei, nemad seda lugu ei mäleta, ainult Kossu tuleb vist meelde. Nii et ma ei saa üle kartusest, et äkki olen seda kõike unes näinud või lihtsalt välja mõelnud. Aga Vepsamaal me tookord tõesti matkasime ja Kossu oli seal ka.

Ma ise enam ei mäleta, aga abikaasa kinnitusel tekkis idee just Vepsamaale matkama minna ilmselt geograaf Ott Kursi ajakirja Eesti Loodus selle sama 1974. aasta esimeses numbris ilmunud artiklist „Vepsa kõrgustikul“, mille juures isegi väike kaart. Meie matkapäevikus on korrektselt ka kasutatud kirjanduse loend, aga üheksast viitest on see Ott Kursi kirjatöö ainus eestikeelne, ülejäänuist üks soome- ja teised venekeelsed, neist kaks kaarti. Nõukogude-aegsed kaardid olid teadagi ebatäpsed või lausa vigased ja päevikust on selge, et kui me poleks aegajalt kohanud heinalisi, karjuseid ja kalamehi, oleksime ekselnud veel palju rohkem, kui nüüd välja kukkus. 

Sest paraku oli selle imeilusa loodusega ala inimasustus jäänud väga hõredaks. Ega ma hästi ei tea, aga küllap käis siitki üle küüditamislaine: siinsedki põlisasukad olid „ne-russkije“, seega kahtlane element, pealegi vähemalt edukam osa kahtlemata ka „kulakud“! Aga muidugi toimus ka kaasaegne ränne suurematesse keskustesse – kuni ju üsna lähedal asuva Leningradini välja. Sellised mahajäetud asulad on kurvad, eriti kui mõelda, et olime Leningradist vaid paarisaja kilomeetri kaugusel ja ilmselt väga viljakatel maadel…

 

Mõnigi kord sattusime küladesse, kus oli hulk hüljatud palkmaju, mõned lausa kahekorruselised. Siiski oli ka inimesi, kes kõigele vaatamata olid jäänud paikseks ja neilt saime mitut moodi abi.

 

Näiteks pärast ööbimist toreda Šatozero ääres …

 … saime endale kuni Krivozeroni teejuhiks mehe, kes oli tulnud looga järele. Kõige tervema lobudiku juures võtab ta looga õlale /../ja püssi püsti kätte. Nii jätkame teekonda „vahistatutena“, käed üles tõstetud, „valvur“ püssiga ees. Nimelt katab Šatozero küla õuesid nüüd paks nõgesevaip, millest läbisaamine (ja veel paljasääri) on omaette kunsttükk.

Krivozeros, kus mees mullikaid karjatas, käisime tema suvises elamises, poollagunenud maja veidi korda seatud toas. Meid kostitati piima ja hapupiimaga, vahetuskaubana „Turisti eine“ eest saime pool hiiglaslikku kodus küpsetatud leiba (mida Ann sel pildil parajasti lõikab).

Matkasime tookord üheksakesi. Kaheksa matkaselli olid kursusekaaslased, 1970 Tartu ülikooli lõpetanud keemikud, ja neist nelja-viiega oleme jätkanud enamvähem igasuviseid matku või reise kuni käesoleva aastani välja, enamasti ikka Eestis (fotol vasakult alates Rein, Evi, Tõnu, Toomas, Erika, Merike, Sigrid, Ann). Üheksas tookordne kaaslane oli rühma pesamuna, meist kuus kuni üheksa aastat noorem keemiatudeng Natalia ehk Nataša või kodusemalt Nata (fotol paremalt esimene).

Ja just Nata tõi meie seltsi kümnenda „kaaslase“, Kossu. Tsisteerin päevikust: Äkki karjatab Nata: „Kus on minu Cossus cossus?“ Meie ei saa millestki aru, aga kui Nata otsitu ühelt seljakotilt üles leiab, on ta tohutu õnnelik, ja meie saame teada, et see on vaid liblikaröövik.

Lisan siia selgitusi. Esiteks oli osa Nataša perest kirglikud harrastus-lepitopteroloogid ja see liblikas oli nende kogust puudu. Nii tekkis neiul natuke hull idee röövik endaga koju kaasa viia ja lasta tal liblikaks kasvada! Aga teiseks oli Nata kodune keel vene keel; ta rääkis väga ilusat eesti keelt, aga ilmselt oli ta sõnavara üsna piiratud. Seepärast tekkis aegajalt ka väikesi arusaamatusi: et millest ta nüüd ometi aru ei saa, suurepärane hääldus viis meelest, et neiu siiski pole eestlanna… Küllap just samal põhjusel nimetas ta ka röövikut ladinakeelse teadusnimega, kindlasti ei teadnud ta eluka eestikeelset nimetust.

Ristisime uustulnuka kohe Kossuks. Natal algavad oma mured. Ei tea, mida Kossu, vaeseke, tahab, kas süüa /../ või nukkuda.“ „…ta on juba küllalt suur /../, pealt pruunikas, alt roosakas-punane, kõva „koonu ja otsaesisega“, käib kokku ja lahti nagu Teppo lõõts. Lõpuks klanib Nata Evilt etüleenpurgi, puistab sinna mulda ja sammalt, et Kossul oleks hea nukkuma heita.

Just sealt purgist siis Kossu enne kirjeldatud bussisõidul plehku panna üritaski. 

Aga nüüd veel matkast. Olime kodust ära kokku kümme päeva, 16.–25. juulini. Tartust sõitsime Moskva rongiga Tapale (ja Evi unustas sinna oma fotoka…), sealt Leningradi rongiga Leningradi ning siis tuubil täis Petrozavodski rongiga Lodeinoje Polesse, kus oli aega käia Sviri ehk vepsa keeles Süväri jõe ääres. Fotol olemegi oma kodinatega Lodeinoje Pole bussijaamas.

Järgmine etapp oli 120-kilomeetrine bussisõit Vinnitsõsse Ojati jõe ääres. Suure ringiga sõit mööda käänulist ja auklikku teed koos pika peatusega Podporožjes võttis aeg lausa viis tundi!

Vinnitsõs tulnuks järgmist bussi oodata kuus tundi, aga kümneka eest viisid siia toonud bussi juhid meid Järvedesse ära! Ütlen igaks juhuks, et nende kohanimedega on asi üsna segane, sest enamvähem kõigil kohtadel on paralleelnimed – üks vepsa, teine vene keeles, Ja tundub, et vähemalt neid vene nimesid on vahel veel ka rohkem kui üks, eri allikates erinevad. Aga las see praegu jääb, sest kellele need nimed ikka midagi eriti ütlevad.

Fotol ületame Ojatit, sest  naaberkaldal tundus paik lõuna valmistamiseks sobivam olevat. 

 

Samasse õhtusse mahtus üks bussisõit veel: Järvedest Ladvasse (fotol). Maastik teeservas meenutas Lõuna-Eestit. Sõidul Ladvasse oli meil huvitav vestlus kahe kohalikuga. Saime teada üksikasju oma edasise marsruudi kohta, meid hoiatati kohutavate sääse-, parmu- ja kihulaste parvede kohta, kes meid kõik Nažmozeros ootama pidid. Kuulsime ka mõne sõna vepsa keelt ja üldse oli väga lõbus.

Jutt lendavate loomakeste rohkusest pädes ilmselt juba ka meie esimese  öömajakohas Ladvast veidi väljas ühe ojakese ääres, sest päevikusse on kirjas: teatud asjakohaselt toimingult saabunud Tõnu oli väga nördinud, sest kui tal enne seda käiku olnud veel üks sääsehammustusest vaba koht, siis nüüd polnud enam ühtegi. Ja ega me teistelgi õhtutel-öödel puremata jäänud…

Järgmisel, 18. juuli hommikul algas siis tegelik matk. Meil tuli /../ astuma hakata mööda metsveotraktorite poolt läbitavat teed (kui Ladva külani käivad bussid regulaarselt, siis sealt edasi oleks nagu maailma lõpp, s.t. liigeldavate teede lõpp).  Eile bussisõidukaaslastelt saadud tee kirjeldus sobis tegelikkusega kenasti kokku. 

Kõndisime sel päeval läbi umbes veerandsada kilomeetrit. Päeva esimeses pooles korjasime nii palju punase kübaraga puravikke, et lõunapausi ajal praadisime  nad ära – oli kena vaheldus tavamenüüle!

 

Mõneski kohas läks tee läbi madalate jõekeste, ette tuli mõnigi tõeline mudaauk, millele on toodud ka ohvriande.  Fotol parafraseerivad Evi ja Rein Vera Muhhina kuulsat skulptuurigruppi „Rabotsij i kolhoznitsa“.

 

Just siis, kui väsimus hakkas päris maha murdma, tuli nähtavale tänane sihtmärk ja öömajapaik Nažmozero.

Nägime järve lähedal punast telki; selgus, et selles peatuvad Kiievi geograafid. Saime nende juures kaeda piirkonna värvilisi aerofotosid ja metskonnakaarte ning nõuandeid homseks. Siingi kohtasime ka vepslasi-karjuseid. 

Sääsepiinarohke ja sellest tulenevalt napi unega öö järel leidsime lohutust ja kosutust suplusest ja hommikusöögist. Kohe taas teele me ei asunud, sest kiievlased olid meile kätte näidanud hea murakakoha. Epiteet „hea“ oli ilmselge alahinnang, isegi „suurepärane“ olnuks liiga vähe öelda! 

 

Marju jätkus nii lõunasöögiks  kavandatud kompoti kui ka kaasa võetud moosi vaaritamiseks.

 

Et meie puhkus oleks põhjalik, laenasid Evi ja Nataša kohalikelt karjustelt paadi ja sellega saime kordamööda kahe-kolmekesi järvel sõita. 

Võib-olla puhkasime veidi liiga hästi, võib-olla oli põhjus muus, aga sel päeval tegime matka suurima eksirännaku. Päevikust jääb ausalt öeldes mulje, et selle valele teele suundumise algatasin paraku just mina…

Nüüd on paras koht pista siia meie matka kaart. Kavas oli minna Nažmozerost umbes kirdesse,  Maslozero kaudu selle järvistu suurima järve, 8,2-ruutkilomeetrise Šimozeroni. Läksime ja läksime, aga mida polnud, see oli Maslozero. Kui olime hakanud arvama, et ju oleme tast kogemata mööda läinud ja tuleb minna otsejoones Šimozeroni välja, oli Evi see, kes taipas kompassi vaadata. Alles siis selgus, et läheme soovituga peaaegu vastupidises suunas, kuhugi kagu ja lõuna vahele… 

Teekond oli üsna raske, enamasti rinnuni heinas ning läbi mudaaukude ja üle ojade. Uue suuna järgi tundus, et ilmselt jõuame Kljonožero ehk Vahtrajärveni (nagu ikka, kannavad sama nime nii järv kui ka küla) – ja nii oligi. Seegi küla oli hüljatud, aga siingi oli heinalisi ja neilt saime sellele arvamusele kinnitust. Vepslased ajanuks meiega heal meelel juttu, aga me olime selleks liiga väsinud…

Järgmiseks päevaks seadsime sihi jõuda Šimozero külastusse. Uurisime heinalistelt marsruudi võimalikult täpselt välja; nad pakkusid ka varianti, millist teed pidi liikudes oleksime saanud kaardilt näha kagupoolse „pauna“ maha lõigata, aga eilsetest kogemustest õppides ei julgenud me enam riskida ja jäime truuks võimalikult suurtele teedele. Niiviisi kujunes päevatee pikkuseks kindlasti üle 30 km.

 

Tee oli kindlasti kuivem ja parem kui eilne. Jälle röövisid aega peatused maasikatest lausa punavate välude servas. Teeäärne mets oli kohati üsna ürgmetsa nägu. Pikalt tundus, et mõlemal pool maapind langeb, nii et tee kulgeb siin ilmselt mööda seljandikku. 

Küll tegi liiga õhusoe, nii et lõunapausi ajal ühe madalakese oja ääres käisid kõik „ujumas“ (fotolt on näha, miks ma panin viimase sõna jutumärkidesse…).

Kui olime kagusse ulatuva U-kurvi läbinud, hakkas kaardil meie tähelepanu üha enam köitma paremat kätt jääv nimetu järveke – ehk piirduks täna teekonnaga selleni?!

Veidi naljakas lugu oli kolme-nelja vastutulijaga. Esmalt saime kenasti jutule ühe naisterahvaga, kes ütles, et selle „unistuste järveni“ on umbes 7 kilomeetrit. Järgmisena lähenenud mees jäi aga meist mõnikümmend meetrit eemal seisma – ja pistis siis vastassuunas ummisjalu punuma! Umbes samuti käitus jalgrattur, kes ei peatunud, vaid viipas vaid umbmääraselt käega. Huvitav, kelleks nad meid pidasid? 3–4 km järel peatasime meiega samas suunas liikunud mootorratturi, kes arvas, et järveni on umbes kilomeeter. Seda „ühte kilomeetrit“ läbisime sama kaua kui eelnevat kolme. Lõpuks hakkas veesilm siiski orus paistma, aga temani ei viinud rajanatukestki ja järsud kaldad olid nii paksult metsa kasvanud, et ei mingit võimalust telkida. Sestap astusime edasi ja need, kes viisi peavad, laulsid ergutuseks laule, mida võis vaid esimeses lähenduses nimetada marsilauludeks ja mis kõlasid palju vaiksemalt rohkete tõusude ajal.

Lõpuks ometi hakkas mets vahetuma lagendike vastu, kus kasvas põdrakanep. Nagu maa alt kerkisid meie ette Šimjärve külastu ja järv. Oli, mida vaadata: punane loojuv päike valgustas järvesoppe ääristavatele küngastele hajutatud küla. Läbi poollagunenud majade aknaaukude paistis punane valgus, punakalt valgustatud rohi liikus vaikselt. Kusagil karbinurgas peaks mul sellest ilust ka paar slaidi olema. Ja päeva sissekande viimane fraas ka: … kõrvalt vaadates meenutas kogu seltskond arvatavasti lonkavate invaliidide rongkäiku.

21. juuli (päevikusse on kirjutatud, praegu piinlikki lugeda, vabariigi 34. aastapäeva…) võtsime vastu Šimozero ääres loomade jootmise kohas.  Küla nimi olnud Ohta. Pärast suplust seni kõige parema põhjaga järves ja hommikusööki asusime kella 10 paiku teele. 

Jälle möödusime kurbadest kunagi ilmselt jõukate majapidamiste ja ühiskondlike hoonete varemetest, … 

… külastu koosneb mitmest külast ja nii oli varemeid nii meie kõrval kui ka ees.

Õhtul olime pisut jutelnud kohaliku tavarüüpe bražka joobes onu Vanjaga, kes oli meid hommikuks külla kutsunud. Temaga me hommikul siiski ei kohtunud, küll aga tema kaasa Anna Vassiljevnaga, kes rääkis, et nemad ainsatena ei lahkunud siit 1959. a, kui kõigile maksti uude kohta ümberasumise eest. Onu Vanja kui Suure Isamaasõja II grupi invaliid saanuks korteri mistahes valitud elukohas. Praegu elavat peale nende külastus veel kaks mutikest, neist üks suremas… Kõlama jäi suur kurbus kodukohast lahkumise pärast, mis siiski on paratamatu, kuna nende inimeste varustamine toiduainetega piirdub kahe traktorivisiidiga aastas, mis toob suhkrut ja jahu.

Loen päevikust, et vaatasime ka kaht kirikut ja kalmistust, aga neist millegipärast fotosid pole. Üks kirik olnud omal ajal muudetud klubiks, teine laoks. 

Pärast külastust lahkumist jäime kohe esimesel teeristil jälle sedavõrd nõutuks, et Erika ja Nata pöördusid tagasi heinalisi küsitlema. Nii saime õige suuna kätte ja ühtlasi teada, et Šimozerost Jandozerosse on 5 km, Jandozerost Šatozeroni 9 ja Šatozerost Krivozeroni 3 km. Andmed osutusid tõeseks, aga pole vist vaja öelda, et suunaviitasid ega kilomeetriposte neil teedel polnud, küll aga omajagu hargemisi ja pööramisi, nii et selgi päeval pisut ka ekslesime, ent õhtuks olime senistest kõige mahajäetuma mulje jätnud Šatozero külas. Samanimeline järv oli sopiline kinnikasvav karstijärv, üsna ilus, aga metsiku ümbruse tõttu sünge. Neli jalgsimatka päeva on olnud ühegi vihmatilgata ja täis huvitavaid sündmusi.

Nüüd tulevad seigad, millest olen juba kirjutanud, ka Šatozero järve pilti kasutasin siin juba teist korda: rohkem sellest kohast päevikus fotosid pole. Üks lisaseik siiski: Nataša teatab järvest tulles /../, et nägime meetripikkust musta madu, kes lookles veest välja rohu sisse. Aga tühja sest maost, küllap ta nastik oli. Probleem oli pigem teeotsa leidmine, sest seekord viibime küll täiesti mahajäetud paigas. Nagu kõrgemalt poolt saadetud ilmub meile seegi kord teejuht nagu välk selgest taevast, sest juba Ann hüüabki: „Näete, seal tuleb ju üks mees mäest alla!“ Mees oli see, kes oli tulnud looga järele, kes meid siis Krivozeroni „konvoeeris“, seal piima ja hapupiimaga kostitas ja vahetuskaubana pool suurt leiba andis. 

Kaunis Krivozero järv vaadatuna künkalt, puu otsast, oma saarte ja soppidega. Küla ise jätab rusuva mulje sissevajunud katuste ja mustandavate aknaavadega. Oleme selliseid juba küll näinud.

Saame healt teejuhilt veel hulga suuniseid ja soovitusi; näiteks ütles ta, et meie kavades olev Kapšozero pole suurem asi, ja soovitas hoopis Palozerot. Ütlesime mehele „Palju tänu!“ ja jätkasime. Muu hulgas ronisime ühe triangulatsioonitorni otsa ja imetlesime kaunist maasikku, maiustasime kord maasikate, kord mustikatega, üritasime jõekeses ujuda või ennast vähemalt jahutada. Mets /../ on võrratu, rada lookleb kord mäest alla, kord üles, korda palistab teda valgetüveliste kaskede, kord haabade allee, kord roheliste mütsidega männid.

Lõunapausiks leidsime koha järve ääres ja just siin saime Nata vahendusel tuttvaks Cossus cossusega. Pool tundi pärast teele asumist tuleb jälle „tankimispaus“: Metsalune lausa sinab mustikatest. /../ Marju on nii palju, et aja või kahe käega sisse, aga ükskord saab ikka küllalt. 

Vasakul hakkab mändide vahel sinama järveke, vesikupud kui poti istutatud. Et vett kätte saada, tuleb Tomil ja Reinul lausa kõhuli lasta. Joogiks on rabajärve vesi imehea. Järve äär punab murakatest ja kuigi kõhud on veel kõvasti täis äsja söödud mustikaid, ei jäta me kollaseid murakaid maha. 

Varsti lõpeb traktornaja doroga ja algab bolšaja  ehk metsaveotee, /../edasiliikumine enam nii libedasti ei lähe, sest vajuma sügavalt liiva. Mõlemal pool teed on teinud oma tööd vaigukogujad, nüüd ootab metsa mahavõtmine.

Peagi jõudsime teeristile, mida meie kaardil pole ja mida ei maininud ka meie teejuht. Segaduse ajal märkame ka põtra, keda mõned meist peavad esiti pronkskujuks, aga kui veidi lähemale astuvad, jalutab „kuju“ väärikalt metsa. Kohe jääme äikesevihma kätte, võtame plastikaadid selga ja liigume edasi otsekui ühe küüruga kaamelite karavan. Peagi jõuame triangulatsioonitornini. Mööda märgi ja libedaid tornipalke ronimisest on tulu: esiteks on lähedal kaks järve, üks paremal, teine vasakul ees; teiseks kubiseb raiesmik maasikatest.

Ja jälle tuleb abi: … kohalik mootorrattal mööduja. Saame teada, et oleme Nemža teel, tee teised otsad viivad metsa. Tornist nähtud järved on vastavalt Palozero ja Kapšozero. Vastupidi meie ootustele mees neid eriti ei kiida, /../ jääb mulje, et need on jälle ühed sopaaugud, aga kala olevat seal kõvasti. Ka kuuleme, et teel liigub ka autosid: hommikul viiakse töölised metsa, õhtul tuuakse Nemžasse tagasi.

Nüüd astume hämaras otse edasi, märkamata enam kaskede alleedega punavaid maasikaid. Järv osutus tõesti kinnikasvavaks ja kui olime endale juba laagriplatsi leidnud ja „majad“ püsti pannud, selgus, et veele pääseb ligi umbes kilomeetri kaugusel… Aga polnud hullu, saime hakkama. Arvutame kokku tänase kilometraaži – 25 peaks täis tulema. Telkidesse pugesime kõuemürina saatel.

Järgmine hommik kujunes pikaldaseks ja lõppes pärast ligi keskpäevani veninud hommikusööki sellega, et kuna suurel teel jõuravad palgilastis MAZ-id ja „Uraalid“, hakkas seltskond lagunema: Ann ja maasikaallergiaga Sigrid sõitsid Nemžasse, et toitu juurde osta ja öömajapaik leida, teised läksid aga esialgu eile avastatud maasikarohkele raiesmikule .

Maasikaid oli palju küll, isegi Rein arvab, et oi sa raisk ja midagist lolli. Ainult Evi annab teada, et kusagil Saaremaal olnud maasikaid rohkem, pealgi veel punasemaid ja magusamaid.

Mõned meist jõudsid ka veel pooljuhuslikult üles leitud Kapšozeros ihu jahutada (ilm oli jälle palav; müristas küll, aga vihma ei tulnud), Erika Merike ja Tõnu hääletasid ennast sel ajal ühele metsaveoelukale ja pärast suplust meie, ülejäänud neli, teisele. Selgus, et just sama autoga olid Nemžasse saanud ka Ann ja Sigrid. Suure raputusrohke teekonna lõppu teatas silt teeserval „Karmanovskaja“, seda nime kannab Nemža külastu suurim küla; meie sakiline metsatiir oli sellega lõppenud.

 

Nagu hommikul kokku lepitud, saime Nemža bussipeatuses jälle kõik üheksakesi kokku. Päris tore oli pärast aina hüljatud ja lagunenud majadega külasid näha ka teistsugust. Külarahvas lööb selgelt välja Põhja-Vene heledapäisus. Ann on päeval ühele tüüpilisele nemžalasele, pisikesele sinisilmsele blondiinile Tartu märgi kinkinud ja nüüdseks näib noor daam olevat muutunud eakaaslaste suureks kadedusobjektiks.

Küla vahel kepsutasid ringi rõõmsameelsed tallekesed, aga näha oli ka meid kahtlustavalt seiravaid pahaendelise ilmega krantse.

Kes teab mitmendat korda saime end Ojati jões jahutada. Meie lemmikjõgi on siis õige sügav: kui taguots põhja toetada, on vett kaelani. Jõe ääres võtsime ka einet, pärast astusime veel kord läbi poest. Seejärel sõitsime PAZ-liinibussiga Vinnitsõsse (Andronovskojesse).

Seal selgus ootamatult, et osa meist asuks koduigatsuse tungil juba täna koduteele ehk siis sõidaks Podporožjesse või Lodeinoje Polesse, et astuda rongil. 

Jäi siiski nii, et täna läheme telkima, homme aga tõmbame tuurile joone alla.

Esmamulje peaaegu linna mõõtu Vinnitsõ kohta on kirjas niiviisi: Ojatist pooleks kriipsutatud oru vastaskülge kroonib ilus mets, aina üks suur telkimispaik. Aga meie paikneme paraku külapoolsel kaldal ja siin on vaid majad. Kohalike tädide soovitusel kõnnime maanteed mööda külast välja ja otse eeski kerkib metsaseljaline künkanõlv. Merike meenutab Karpaate, Nataša Kunaširi. Peagi jõuame sillani, mille all tõelise mäestikujõena kive peksev jõetulv kannab Šokša nime. Selle äärde siis laagrisse jäimegi. Vaadete kenadust rikkus vaid eemal põlev saepurulade, aga kui tuul oli teiselt poolt, siis polnud hullu; lasksime ennast kärestikukohinal uinutada.

Õhtul olime küll vaadanud, et muru on madalaks mälutud, aga et lehmakooke oli hõredalt ja pealgi tundusid nad mitte kuigi värsketena, siis jäime sellele platsile pidama. Paraku see siiski OLI karjamaa ja meid äratas poole seitsme paiku paljuhäälne ammumine. 

Hommikusöögi kohta pandi päevikusse muu seas kirja, et seda sai nii palju, et jätkus ka vähkidele. Nimelt olid Merike ja Erika jões hommikul tõesti ühe suurte sõrgade ja vuntsidega eluka leidnud.

 

Muidugi lasksime Šokša kärestikul ennast jahutada ja loksutada.

 

Lõpetamist vajas ka eelmise päeva sündmuste kirjapanek.

Jõudsime telgid ja muu koli enne kokku panna, kui sadama hakkas. Võisime rahumeeli konstateerida, et plastikaatide kaasavõtmine nii asjatu polnudki, nagu vahepeal näis. Vihmaga koos tuli tugev tuul,  jõgi oli tumemusta värvi, suure tuule tõttu ei teadnud ta, vaeseke, kummale poole voolata. Kaldaäärsed lepapõõsad olid vastu maad lookas /../ Kahjuks oli tuul prügimäe poolt, mistõttu tuli sealtpoolt ohtrasti suitsu ja kõrbeva saepuru lõhna. Kui veel juurde lisada välk ja müristamine, siis peaks pilt saama täielik.

Lakkamatus sajus tuli rutata ka bussipeatusesse, Podporožje bussis said jalad alul veel vatti edasi: polnud istekohti; tasapisi neid siiski vabanes. Kahe sõidutunni suurimad vaatamisväärsused olid kraavi läinud metsaveo MAZ ja Gomorovitši pooletunnise peatuse ajal külalollike Jurotška, kellele kõik naist otsisid…

Podporožjes (Ei mingeid vaatamisväärsusi – räpane ja tolmune töölisasula.) käisime restoranis söömas ja kauplustes, kust osteti kokku üksjagu kraami, mida Tartus või Tallinnas naljalt ei leia.

Kui siis lõpuks bussipeatuse juurde oma kottide järele läksime, küsis üks vastu tulnud härra vist päris tõemeeli, et „miks te kained olete?? Podporožjes peab purjus olema!“ Tundus, et nii vist tõesti oligi…

Nr 6 buss, kus peame natuke konduktoriga oma üüratu pagasi pärast jagelema, viib meid 5 km kaugusele raudteejaama, mis kujutab enesest üsna koledat teivasjaama ning temast pole suuremat mõtet rääkida. Jõudsime veel käia ühisel viimasel söömaajal ja lõkkeõhtul Sviri ääres, mis on Podporožje kohal päris ilus jõgi ja eriti ilus veel pimedas.

Kell 1.24 saabunud Petrozavodsk–Leningradi rongi peale trügimine ja võitlus kohtade eest vagunis (muidugi suutsime vilunud kohalikega konkureerides vallutada vaid kolmandaid riiulikorruseid…) vääriks omaette peatükki, aga las ta olla; võtan päevikust vaid fakti, et ühes pingivahes oli kokku 16 reisijat. Lõpp hea, kõik hea, hommikul kell 8.41 jõudsime elusalt Leningradi. Edasine ei paku sportlikku huvi ja tõmbame siinkohal eesriide ette. 

Küll pean ilmselt kirjutama, mis sai Cossus cossustest. Aus vastus on, nagu ikka: ma ei tea. Küllap sai Natašaga, kellega töötasime hiljem ülikoolis aastaid samas kateedris, nende Kossust räägitud, aga ma ei mäleta, mida just. Ja nüüd mul temaga enam sidemeid ei ole.

Meie Kossu nr 2 üritas korra mööda seina üles ronida, aga kukkus sealt rohu sisse ja kadus. Kõiketeadev Vikipeedia ütleb, et „röövik elab puidus 2–3 aastat. Seejärel röövik talvitub maapinnal võrgendis ning nukkub kevadel. Nukufaas kestab 2–6 nädalat. Valmikud ilmuvad juunis.“ Vaat nii!

Suurendusklaasiga tagasivaatepeegel

Kriisipiirangud teevad niigi (kirjutamis)laisa inimese veel laisemaks. Olles kümme päeva n.ö hoogu võtnud, saan alles nüüd lõpuks härjal sarvist kinni ja ideed teoks tegema asuda.

Väheke veider pealkiri sel postitusel, kas pole? Aga just umbes selline mõte tuli pähe 25. aprilli „väljasõidul“. Väljasõit sai jutumärkidesse pandud küllap õigustatult: sõitsime kõigest Tartu Toomemäele, kodust ehk mõne kilomeetri kaugusele. Aga viimaseil aastail üsna vähe ja ikka ainult kodu lähistel liikuva inimese jaoks on suur asi seegi ja aitäh tütrele, et ta sellise „transporditeenuse“ ette võttis!

Tuleme autoga Kuradisilla alt, …

… sest Inglisilla alt tulev Lossi tänav on Ülikooli tänava ümberehituse tõttu suletud.

Toomemäega on mul ses mõttes eriline suhe, et tegelikult mõistma, miks ta just selline on, hakkasin alles ajal, mil elu mõtteline keskjoon ammu ületatud. Aastatuhande-

vahetusel tuli esimest korda elus painama oht töötuks jääda. Pärast elu kindlasti huvitavaimat kümmet tööaastat Eesti Raadio toimetaja rollis – sealt lahkumine oli kurvastav ja pigem poolsunduslik kui vabatahtlik – tegin pehme maandumise ornitoloogiaühingu projektijuhi ka väga toredasse ametisse. Aga see Hollandi MATRA-programmi projekt sai 2001. aastal otsa ja meie uut taotlust enam ei rahuldatud. Mu teenimatult kõrgeks kruvitud enesehinnang sai seejärel hävitava matsu, kui umbes viieteistkümnest töökohaotsingu avaldusest ainult paarile vastati ja sedagi eitavalt. Ma arvan, et just see väga tume tulevik oli põhjus, miks ma läksin sel ajal Tartu rahvaülikooli korraldatud giidikursustele.

Põhimõtteliselt olin n.ö illegaalselt ennegi giiditööd teinud, mitte ainult Tartus, vaid sõitnud ka mõned korrad eri marsruutidega ja eri büroode või muude tellijatega Norra-reise. Nii et ma teadsin põhimõtteliselt, mis mind ees ootab. Mida ma ei teadnud, oli see, et ainult eesti ja vene keeles töötades (minu ainult keeltekooli kaheaastasel kursusel tuginenud inglise keel oli liiga lahja, et see Tartu vähemalt tookord väga norivailt giidiatesteerijailt heakskiidu oleks leidnud, igatahes ei julgenud ma proovida…) teenib selle tööga kaugelt liiga vähe, et hinges püsida. Ja veel ei teadnud ma, et ma tean oma sünni- ja kodulinnast nii vähe. Olen hiljem püüdnud neid toonaseid nappe teadmisi ikka meeles pidada, eriti kui tikkusin giiditavaid kaaslinlasi küsitledes imestama, et miks nad küll oma linnast õieti midagi ei tea…
Kokku olin giidiametis 14-15 aastat. Kontrollisin üle: viimast tellitud Tartu-ekskursiooni, mis hõlmas ka Toomemäge, juhatasin 2014. aasta septembris; 2015. – ehk tõsisema seljahäda (taas)tuleku aastal käisin veel mõnel oma leivanumbri-reisil Peipsiääre vanausuliste juurde ning koperdasin korra veel oma kursuse kokkutulekule tulnutega Tartu kesklinnas, et viimase viie aastaga kõige rohkem muutunud kohti näidata. Ja oligi mu giidielu otsas.

No nii, sain jälle kord oma elukäigu üht pikka juppi kirjeldada, millegipärast on see mulle meeldima hakanud… ☺ Nüüd on ammu aeg tegeliku teema juurde jõuda.

Giidimine giidimiseks, ega see ole ju ainus põhjus Toomemäele sattuda! Aga tõesti-tõesti polnud ma sinna nii ammu sattunud, et kui ühest küljest on nüüd nähtu tore déjà vu, siis ühtlasi pakub see ka mõndagi uut või lausa üllatavat.

Kindlasti ei pole üllatav see, et ehkki on laupäeva keskpäev, oleme meie neljakesi siin ühed vähesed liikujad; inimesed on covidi-ajastul ikka tublid kodu püsima ja 2+2-reegleid järgima! Küllap kasvõi aasta tagasi kohanuks samal kuupäeval ja samal tunnil siin mitmes eri keeles selgitusi kuulavaid reisihimulisi ja muidu jalutajaid. Tänaste jalutajate koguhulk on vist loendatav lausa paari käe sõrmedel, nii et varbaidki ei pea appi võtma. Paar tervisejooksjat ja üksildane jalgrattur veel lisaks.

Üks paar mängib Toomeoru väljakul tennist.

Muidugi on suletud siinne kohvikuke Rotund, …

… sama mõistetavalt on valge-punane pael ümber ja punane hoiatussilt küljes Professorite allee kõrval väikesel platool paikneval mänguväljakul.

Meie seltskonna noorim liige Aksel ei tea selle üle kurvastada, talle tegevust jätkub. Jalutamise kõrval …

… on siin võimalusi mäkke ronida –, …

… hea, kui emme vahepeal tagant lükkab! –,

... imelike asjanduste …

… ümber joosta …

… ja peitust mängida, …

… nii et vahepeal peab ka veidi istuma (foto ala-allkirjaga Millal need kohtuniku-onud kord küll tulevad?!).

Üks minu soove sel käigul on pildistada mõnda kenasti õitsevat vahtrat: on ju parajasti aeg, mil see puu oma toredate õitega veel üsna halli pilti rõõmsamaks värvib. Tuleb meelde, et ülikooli taasavamise 200. aastapäeva eel uuendati suurte vaidluste järel Professorite allee äärseid vahtraridu. Mina tookord vist avalikult sõna ei võtnud, aga oma meeles olin pigem uuenduse poolt – erinevalt näiteks mu auväärt orgaanilise keemia õppejõust, tulihingelisest muinsuskaitsemehest Tullio Ilometsast, kelle ideedega ma enamasti muidu ikka nõus olin. Tema oli toona kindlalt vanade puude raie vastu.

Uuendus kukkus aga lõppkokkuvõttes täitsa kenasti välja, ent praegu valmistavad need vahtrad mulle pettumuse: no ei õitse teised peaaegu üldse mitte.

Nii saan lõpuks selle käigu parima vahtraõiepildi toomkiriku kõrval vanaldaselt, siin muidu valdavate pärnade vahele sattunud puult.

"Aeglase surma" juurest tuleb hommiku esimene, üsna väike üllatus: ülemise trepi kõrvale ehitatakse kaldteed.

Jõudu ehitajatele, aga ma luban endale teatud skepsist: ikka oma giidiaegadest mäletan, kuidas kord üritas üks klient alumise trepi kõrvale ehitatud teel ratastooli lükata, aga ei saanud hakkama – kalle oli liiga suur.

Aga olgu, elame-näeme: selle tahvli kinnitusel on kaldtee suvesüdameks valmis. Ja jalgratturile on kaldtee igal juhul õigem allasõidukoht kui mujal muru kamarasse vagusid künda.

Kui nüüd siis pargis kaarega ümber Toomkiriku varemete kõnnime, teen oma peas väikest giiditeadmiste kontrolli; lobisemishimulise vanamehena tüütan mõnd mõtet ka välja öeldes abikaasat.

Kuulsa vene skulptori Aleksandr Opekušini loodud Karl Ernst von Baeri (1792–1876) mälestussamba juures näiteks mõtlen, et küllap jääb Baeri-onu pea tänavu pesemata. Või tehakse seda siiski 2+2 reeglit arvestades? Mäletan oma giidiaegadest, kuidas püüdsin jälgi ajada, millal ja kuidas see komme üldse algas. Pakkumisi, mäletan, oli mitmeid, aga rahuldava tulemuseni ma vist ei jõudnudki.

Mälestussam-

mast ümbritseva aia sees mäletan varasemast justkui nagu krookusi. On need kadunud või ära õitsenud või polnudki neid tegelikult? Igatahes märkan nüüd õitest ainult kanakoolet ja siniliiliat ehk sillat.

Johann Karl Simon Morgensterni (1770–1852), Tartu ülikooli raamatukogu esimese direktori ja ülikooli kunstimuuseumi rajaja väga tagasihoidliku mälestusmärgi juures tuleb meelde vana naljakas lugu. Ehk oli see meie „pronksiajal“, kui iga mingil moel eemaldatav metallasjandus ka eemaldati ja tassiti kokkuostjatele, või siis millalgi hiljem, igatahes oli ükskord samba nimetahvel kadunud. Ja peagi kirjutas keegi selle asemele Колобок, maakeeli Kakuke, tuntud muinasjututegelane. Barbaarne muidugi, aga omal moel naljakas kah, sest samba tipus trooniv kerake on ju tõesti nagu kakuke!

Järgmine sambapaar, paremal, Musumäe lähistel, kirikumees Villem Reiman, vasakul teisel künkakesel esimene eestlasest poeet ja filosoof Kristjan Jaak Peterson, kätkeb isemoodi vastuolu: oli ju Reiman igasuguste muude tegude kõrval ka kirglik karskusliikumise aktivist, Kristjan Jaak seevastu aga kuuldavasti eriti karskete elukommetega ei hiilanud…

Aga eks need kaks meest elanud ka üpris erinevatel aegadel: Kristjan Jaagu lühike elutee kestis 1801–1822, Reiman (1861–1917 ) sündis temast 60 aastat hiljem.

Mälestussam-

maste asukohtade vastuolulisuse lahendus peitub muidugi hoopis mujal. Kui skulptor Jaak Soansi ja arhitekt Allan Murdmaa Petersoni-kuju 1983. aastal avati, polnud loojate ja avajate seas üsna kindlasti kedagi, kes oleks osanud mõelda, et 21 aasta hiljem (taas)avatakse lähikonnas ka Villem Reimani monument. Panin eelmises lauses sõnapoole „taas“ sulgudesse, sest ma ei ole juhtunud nägema 1931. aastal avatud Amandus Adamsoni loodud Reimani-kuju fotot. See mälestussammas eemaldati EKP juhtide käsul ideoloogilistel kaalutlustel 1950. aasta kevadel, mil sama saatus tabas ka Emajõe-äärset Vabadussammast ehk Kalevipoega ja ülikooli peahoone tagust Gustav II Adolfi monumenti.

Ma nimelt kahtlen millegipärast, kas 2004. aasta juunis vanasse asukohta püstitatud uus Villem Reimani mälestussammas (autor Mati Varik) on ikka samasugune nagu too vana, sest minu silma jaoks on Variku loodu kuidagi proportsioonist väljas: kas liiga jurakas alus või liiga väike mehike…

Enne kiriku varemeid tuleb meelde üle vaadata üsna nende kõrval asuv potern, mis kunagises, rootslaste loodud ja hiljem venelaste ümberehitatud kaitsesüsteemis võimaldas varjatud ligipääsu Karl XI bastioni külgplatvormile (sellel kõrgub Musumägi, mille all on omakorda kunagise Moskva torni ehk Moskva rondeeli rusud). Vist oma 15 aastat tagasi asuti seda mälestist taastama, aga mingil hetkel ind rauges ja niimoodi ta seisma on jäänudki. Sellest on muidugi kahju, sest küllap huvitaks selline vaatamisväärsus mitte ainult turiste, vaid ka kodulinlasi; see aitaks paremini mõista ka bastionide talitust.

 Ja siis Toomkirik ehk Peeter-Pauli katedraal, mis seisab varemeis juba Liivi sõjast ehk 16. sajandi lõpust saati. 1760. aastatel lammutati ka see, mis oli veel alles kiriku kõrgetest kaksiktornidest: kindlustuste toonased juba vene sõjaväeinseneride koostatud ümberehituskavad võinuks viia selleni, et kogu kirikuvare oleks oma raskuse mõjul koos nõlvaga Toomeorgu vajunud. 19. sajandi hakul, pärast seda, kui mägi oli koos varemetega annetatud taasavatud ülikoolile, mõlgutas ülikooli iseõppinud arhitekt Johann Wilhelm Krause (1757–1828) mõtteid paigutada tornidesse observatoorium, löövi ülikooli kirik ja kooriossa raamatukogu. Teoks sai tehtud neist plaanidest ainult viimane kolmandik. 

Toonane raamatukogu oli tore ja omamoodi romantiline. Mina seal tudengiajal, 1965–1970, küll kuigi palju istunud pole, sest eelistasime millegipärast õppida „Gogolis“, sel ajal selle vene kirjaniku nime kandnud  linnaraamatukogus, mis nüüd on 1987. aastast kandnud Oskar Lutsu nime. Kui ülikooli suure juubeli eel 1982 sai TÜ raamatukogu Tiigi, Akadeemia ja Struve tänava vahelisse kvartalisse uue kodu, osalesin nagu vist kõik toonased ülikooli töötajad raamatute ümberkolimisel.

Mäletan, et giidikandidaatide läbikaalumisel küsiti sageli, miks on kiriku seintes nii palju auke. Sama küsisid giidilt mõnigi kord ka ekskursandid, see oli hea võimalus dialoogi tekitada ja küsimus tagasi põrgatada: „Mida teie arvate?“. Minu mäletamist mööda oli valdav pakkumine „Laskeavad!“. Siis sai soovitatud mistahes august sisse piiluda: need pole ju läbivad avad. Mäletan, et suhteliselt harva jõuti õige ideeni: müüride ehitamise ajal hoiti tellinguteks kulunud puitu kokku ja seina poolt toetati horisontaalsed, seinaga risti prussid neisse müüriavadesse.

Juhin ühtlasi tähelepanu, et see on üks neid väheseid tänaseid fotosid, kus peale mu perekonnaliikmete on veel kedagi näha.

Paraku pean ühtlasi tõdema, et teadmised on ajaga auklikeks kulunud. Kui just eelmise foto tegemise ajal küsib abikaasa, kas kiriku tornidesse viivad trepid on kõik puha kivist, nagu müüriavast paistab (muidugi on ka tema seal käinud, aga enam ju kõiki detaile ei mäleta!), siis vastan kõhklematult jaatavalt.

Juba mõni hetk hiljem laseb ka silm veenduda selle väite ekslikkuses.

Täpselt samamoodi panen veidi hiljem kõvasti mööda Püssirohukeldri rajamisajaga. Selle sel sajandil oma lae kõrgusega (1028,2 cm ) maailma kõrgeima pubina Guinnessi rekordite raamatusse pürginud koobassaali rajasid 18. sajandi viimase kolmandiku alguses omaaegsesse looduslikku vagumusse Vene sõjaväe inseneriüksused.

Enne juba näidatud õitsva vahtra all ootab mind aga päeva suurim üllatus, mis üksiti näitab, et mu viimasest Toomemäel käigust peab olema möödunud vähemalt 11 kuud. 

Nimelt on sinna paigutatud hulk stende, millelt saab väga põhjaliku ülevaate Toomemäest ja Toomkirikust.

Kodus juhatab dr Google mind ülikooli muuseumi kodulehele, kus kinnitatakse, et see väliekspositsioon avati mullu 6. juunil.

Muidugi rändab mu mõte jälle tagasi giidiaegade algusse, mil ma koostasin kellegi teise eeskujul aina paksenenud kausta ajalooliste fotode hallipoolsete koopiatega, et saaks juttude kõrvale ka midagi tõenduse ja selgitusena näidata. Mäletan, et sobivate piltide leidmiseks tuli näha kõvasti vaeva ja tuhnida läbi paras mägi trükiseid. Ja neid pilte, nii kehvakesed nagu nad toonasest paljundusmasinast tulid, vaadati alati suure huviga.

Aga nüüd – vois là – astud kolmest pööratavast kuubikust koosneva pildi juurde ja keerad ette hoone välimuse pärast Krause ümberehitust ja enne seda, kui Poola restauraatorid ehitasid endise raamatukogu ümber ülikooli muuseumiks.

Oleks vaja veidi rohkem aega, võib-olla leiaksin ka mooduse, kuidas tahukad püsiksid just selles asendis, et iga pilt saaks tasapinna-

liseks ja püsiks selliselt ka foto klõpsamise ajal; praegu olen sellega üksjagu hädas.

Sellisena saan kätte varemete kuju Liivi sõjast Põhjasõjani, …

… sellisena veel lõhkumata kiriku välisvaate, kuhu küll tornid ei ole mahtunud …

… ja sellisena tookordse läbilõike.

Sel stendil võrreldakse Tartu toomkirikut mõne teise meie kandi keskajal rajatud pühakojaga: kahe Tallinna kiriku, Riia toomkiriku ja Lübecki Maarja kirikuga. Siinse kiriku mõõtmetega pole hakatud mängima: mida ei tea, seda ei tea. Lööviosa katuseharja kõrguseks pakutakse 31,5 meetrit, aga küllap kõige huvitavamat mõõtu, tornide originaalkõrgust, isegi ei oletata.

Selle viie jälle ümber telje pööratava rist-

tahukaga posti fotod pannuks mind mu kaugetel giidikausta koostamise aegadel eriti keelt limpsama: väga põnevad eri aegadest fotod toomkiriku varemetest, …

… mis esmajoones keskenduvad kiriku põhjapoolse läänetorni funktsioneerimisele veetornina.

Väidetavasti vanimal fotol (ca 1860) varemetest veel mingit veetorni pole.

19.–20. sajandi vahetusel ülikooli arhitekti ametit pidanud Reinhold Guleke (1834–1927) kavandas veepaagi ümber kabelit meenutanud majakese. See olevat kohal püsinud 45 aastat. 

Gulekese töid on Tartus tänaseni näha, enamasti on need ikka punased tellishooned, millest vahest tuntuim ühiselamuks ehitatud, aga kaua aega hoopis ajalooarhiivina teeninud majamürakas Juhan Liivi tänaval, aga ka tudengi-

korporatsioonide konvendihooneiks ehitatud majad Veski, Kuperjanovi ja Tähe tänaval ning kunagine võimla, praegune Tartu Uue teatri asukoht.

Selline kast on mulle tuttav, ju oli ta samasugune ka meie üliõpilasaastail. Foto allkiri kinnitab, et see olevat ehitatud 1934, foto on aga 1938. aastal teinud keegi R. Christin.

1958. aastal on seina alla kasvanud lausa noor kuusik või mis puud need seal õieti on. Ma ei mäleta, et oleksin seal sellist „haljastust“ näinud. Ega seegi ausalt öeldes meelde ei tule, et varemed olid nii lagunenud. Küll on meeles jutt, et ülikooli alpinistid käisid nende seinte peal harjutamas.

Selle foto allkiri kinnitab, et veetsisternid eemaldati 1979. aastal pärast tulekahju. Ka selline vaade pole tuttav, ehkki ma sattusin sellest ilmselt korduvalt mööda käima: elasime tookord Kingissepa (nüüdse Jakobi) tänava ülemises otsas ja eks vahel sai ikka ka väikese ringiga üle Toomamäe keemiahoonesse tööle või töölt koju kõnnitud.

Fotosid on enamgi ja minu jaoks on see äärmiselt põnev pildirida, mis paneb veel kord kahetsema, et pole ise oma eluajal kuigi palju kodulinna pildistanud.

Järgmine stend pajatab piiskopilinnusest Toomel. Siin näha paljudes ajalooõpikutes ja muudeski raamatutes leiduv keskaegse Tartu skeem oli minu giidi-visiitkaardil, kui A5-formaadis lehekest ikka sobib visiitkaardiks nimetada. Jõudsin neid jagada ilmselt sadu.

Umbes sama, aga teatud täpsustustega kaart on ka järgmisel stendil, …

…mille nimi „Bastionid Toomel“. Mäletan uduselt oma hämmingut esimestel giidikursuse loengutel, kui räägiti mingitest bastionidest. Mis pagana bastionid?! Pole võimalik! Mida see muud näitab, kui et mingit „rebastele“ mõeldud Tartut tutvustavat ekskursiooni meile ülikooli alguses ilmselt ei tehtud ja ka ise polnud oma sünni- ja 1965. aastal kodulinnaks saanud Tartu ajaloo vastu piisavalt huvi tundnud. Giiditöö, mida oligi kõige huvitavam teha just kaaslinlastele, näitas selgelt kätte, et ega ma polnud ses suhtes mingi suur erand.

Nüüd hiljem olen mõelnud, et ei tea, miks on Tartu bastionidel kõigil Rootsi kuningate ja kuningannade nimed. Esialgu ehitasid neid ju tõesti rootslased, aga pärast Põhjasõda olid venelased väidetavasti selle süsteemi vastu taevast lasknud ja omad kindlustused asemele ehitanud. Mine tea, ehk olid neil siis ka vene nimed?? Pole sellest kunagi kuulnud. Nii et üha enam saan aru, et mu haridus kodulinna ajaloo kohta on endiselt lünklik ja giiditöö eest saadud tasu tundub olema natuke välja petetud sissetulek!

Stendi teisel poolel on tõesti juttu …

… ka vene-

aegsetest bastionidest, samuti Püssirohukeldri rajamisest, aga sellele nimetuste küsimusele ei leia ma muidugi ka siit vastust.

Muidugi on omaette stend Toomemäele ehitatud esimestest ülikooli majadest, needki on valdavalt seotud Johann Wilhelm Krausega: juba mainitud katedraali varemetesse ehitatud raamatukogu; tähetorn, mis oli alul ümara kupliga ja alles siis, kui observatooriumis töötanud kuulus astronoom Friedrich Georg Wilhelm Struve (1793–1864) suutis vaatlusteks hankida toonase astronoomiliste vaatluste tippriista Fraunhoferi refraktori, tuli torn tänasele kujule ümber ehitada; Vana anatoomikum, mis esialgu oli vaid ümmargune ringauditooriumiga hoone, mida hiljem kaks korda tiibhoonetega laiendati (kuna ehituskohaks oli valitud kitsuke bastion, tuli tiivad ehitada kaarjad, sirgele poleks nad mahtunud); praegune õppehoone, mis kaua aega oli talitlenud sünnitusmajana ja kus nii mina ise kui ka mu kolm last ilmale tulnud jne.

Aga stendi keskmisel fotol on hoopis Vallikraavi, Baeri, Lossi ja Juhan Liivi tänava ristmiku lähedal paiknev Rahvuste monument. Jah, muidugi on ka see ülikooliga seotud, sest ikka sellesama Krause projekteeritud peahoone ehitati ju vana Maarja kiriku varemete asemele ja vundamendiaugust välja kaevatud kadunukeste jäänused maeti Toomeorgu ümber; toona oli see linnast väljas.

Minu jaoks päeva rabavaim leid on siiski veel ees. Selle saan kätte suurelt stendilt või skeemilt „Kui hästi tunned Tartu ajaloolisi kindlustusi?“.

Sellel Regio kaardil on veel üks variant enne juba paar korda nähtud keskaegse Tartu skeemist; jämeda punase ja tumepruuni joonega on kujutatud linna ja piiskopilinnust ümbritsenud müüri vastavalt hävinud ja säilinud osad. Teema on mulle lähedane, millalgi 2005. aasta paiku pakkusin vist Hansapäevadeks välja linnamüüri ekskursiooni, tegin kindlussüsteemi elementide asukohad ja nimed endale nii hästi selgeks, kui oskasin, ja juhatasin seda käiku vist päris mitmel aastal.
Üks asi, mille toona selgeks sain, oli see, et enamvähem kõik olid unustanud mehe, kes kunagi linnamüüri tornide ja väravate asukohad välja mõõtis ning need väidetavasti oma kulu ja kirjadega kiviplaatidega tähistas. Kiviplaadid, millele ta tornide ja väravate  nimed on raiunud, olevat muide vanad sillutisekivid. Mina mäletan oma Viljandi lapsepõlvest veel hästi, et mitmel pool olid kõnniteed just selliste sileda pealispinnaga graniitplaatidega kaetud; vist oli neid ka mõnel pool veel minu ülikooliaegses Tartus.

Praegusel ajal saab selle mehe nime linna kodulehe muinsuste alajaotusest kätte: see oli insener Johannes Maadla, mina kuulsin seda tookord pärast päris piki uurimisi ja otsinguid Tartu kuulsalt postkaardikogujalt Kalju Leivalt. Leian nüüd ikka dr Google’ilt abi otsides, et hea kunagine kolleeg Ene Puusemp on omaaegse linna arhitektuuriosakonna järelevalveinspektori Johannes Maadla millalgi 1960. aastatel tehtud kujuteldamatult hiiglaslikku tööd maininud oma 2003. aasta detsembris ilmunud Postimehe-artiklis (https://www.postimees.ee/1389559/linn-esitleb-vanalinnamuuri-koos-varava-ja-torniga).

Üsna kurb, et hoopis suuremat tähelepanu ja tagant järelegi tunnustust vääriv töö on tegelikult taas unustusehõlma vajunud.

See kaart on natuke interaktiivne: teatud kohtades on kaardil klapid, mida teistpidi pöörates näeb vastava koha fotot.

Millegipärast on kaardis lihtsalt auk kohas, kus asub praegune Hugo Treffneri gümnaasium ja millest osa on nn Printsessi maja. 

Väike nime-

seletus: 17. sajandi alguses tegutses majas Jaani kiriku tütarlastekool, 18. sajandi lõpus oli see aga paruniproua Tscherkassowi (kes neiuna oli Kuramaa printsess Hedvig Elisabet Biron) oma. Seepärast siis Printsessi maja. Juba 19. sajandi alguses tuli majja kool.

Aga mitte kõik see pole üle-eelmise foto juures mainitud „päeva rabavaim leid“.

See mind väga rõõmustanud leid on selle foto keskel: Sortie ehk väljasööstuvärav. Vähemalt sama innukalt ja hoopis kauem, kui ma ajasin omal ajal linnamüüri tähiste ajaloo jälgi, olen otsinud just sellele kunagi täiesti kogemata leitud tähisplaadile kirjutatu, Sortie, tähendust – ja see oligi mul tänaseni leidmata. Ma ei hakka loendama kõiki neid ajaloolasi ja teisi asjatundjaid, kellelt seda olen pärinud, isegi Kalju Leivast polnud sedapuhku abi… 

Tegelikult võinuks ju ka ise taibata, sest sõna Sortie (väljapääs) olen ju kasvõi lennujaamades näinud! Aga selle plaadi foto tuleb hiljem, ikka jalutuskäigu järjekorras.

Esmalt märkan väga tuttavat nägu. Kindlasti on sellest kusagil trükisõnas ka juttu olnud, kes on see kaunis tudengineiu TÜ muuseumi uue püsinäituse reklaamil. Mina tundsin teda ka just sel ajal, kui see foto on tehtud ja jõudnud üleliidulise ajakirja Ogonjok esikaanele. Neiu toonane nimi, Tiina Alla, ehk palju ei ütle, küll teatatakse teda väga hästi praeguse nimega: Tiina Park, vahvate reisisaadete autor ETV-s.

Eesti filoloog Tiina oli minust paar kursust eespool, aga me sattusime põgusalt suhtlema minu ülikooliaegse üsna aktiivse tegevuse tõttu ülikooli ajalehes ja klubis; pealegi olid meie isad olnud omal ajal head tuttavad. Armin Alla oli muide balletitantsija, hiljem aga väga edukas fotograaf. Viimasel asjaolul pole küll mingit seost sellega, et ta tütar täiesti juhuslikult sellisele väga laialt levinud fotole modelliks sattus.

Aga siis tuleme trepist alla – ja jälle meenub üks küsimus, mida vahel ekskursantidelt küsisin: „Mäletate, all-linnas on Jaani kiriku peasissekäik muust tänavapinnast madalamal, see siin aga hoopis kõrgemal. Ometi on mõlemad pühakojad ehitatud ligikaudu samal ajal. Mis te arvate, miks on see nii?“. Kuna esimene vastus oli ikka, et katedraal ehitatigi künkale, siis tuli täienduseks selgitada, et künkale muidugi, Toomemägi ongi ja all-linnast paarkümmend meetrit kõrgemal, aga mingit „küngast künkal“ siin algselt polnud. Õige vastuse suudavadki öelda vast ainult need, kes teavad, kuivõrd on Toomemägi üldse veel looduslik ja kui palju inimese muudetud. Kui rootslased 17. sajandil muldkindlustuste ehituse ette võtsid, võeti pinnast selleks ju just Toomemäe enda laelt ja seda kulus väga palju. Ainult kiriku ja piiskopilossi kõrvalt ei saanud  kogu mulda ära viia. Seepärast on ka vaid kiriku ja praeguse tähetorni lähiümbruses veel lootust pinnasest mingeid muistiseid leida.

Veel üks mulle uudislik nähtus: muuseumikünka ja Inglisilla vahel on näitus „Kultuuride kohtumispaik – Tartu“. Jälle kodus leian TÜ muuseumi kodulehelt, et see näitus on ajutine: avati mullu suvel ja peaks olema väljas kuni järgmise aasta 1. jaanuarini. Osundan sealt lehelt: 19. ja 20. sajandil tõi ülikool Tartusse õppejõude ja üliõpilasi paljudest Euroopa maadest, eriti Lätist, Poolast, Ukrainast, aga ka Armeeniast, Gruusiast, Saksamaalt ja mujalt. Siin hariduse saanud noored läksid nii itta kui ka läände, kandes kaasas Tartust saadud teadmiste ja kogemuste pagasit.

Välja on valitud 16 silmapaistvat eurooplast, kes on Tartu ülikoolis kas õppinud või õpetanud. Kõik nad on hiljem oma tegevusega mõjutanud oma maa või Eesti kultuurielu või poliitikat või saanud oma teadussaavutustega kogu maailmas tuntuks.

Mis seal salata: mina oskaks neist midagigi öelda napilt poolte kohta. Ja portreelt tunnen ära ehk ainult Parroti, Pirogovi ja võib-olla ka Abovjani.

Näitusel portreteeritud isikute lugusid illustreerivad ajaloolised fotod nendega seotud paikadest Tartus.

Näiteks Lätist pärit David Hieronymus Grindeli (1776–1836) nimi on mulle muidugi tuttav: keemik ja farmatseut ju ikkagi! Küll ei teadnud ma siiani, et just tema järgi on saanud nime Läti farmaatsiafirma Grindex.

Veel üks viis, kuidas Toomemäel on jäädvustatud suurmeeste ja -naiste mälestust, nimeplaatidega pingid. Mõnel juhul on nimelisi pinke  saanud ka paigutada kohta, mis on isikuga lähedalt seotud. Näiteks Moritz Hermann Jacobi (1801–1874) on laiemalt tuntud kui galvanoplastika leiutaja. Aga Tartu ülikoolis pidas ta peale professori töö ka ülikooli arhitekti ametit ja just tema on projekteerinud ajaloolise Inglisilla praeguse versiooni. Sestap on pink Inglisilla lähedal.

Pinke on eri ajastutest ja …

… eri erialadelt inimestele; nendegi seas on selliseid, keda ma kuulnudki pole.

Hoopis erilisem tunne on seista pingi ees, mis on nimetatud inimese auks, keda oled aastakümneid tundnud.

Psühholoog Peeter Tulviste (1945–2017), TÜ rektor 1993–1998, sai omanimelisel pingil ka ise istuda: see avati professori 70. sünnipäeval 2015. aasta oktoobris.

Astume mööda ka ülikooli sisulise asutaja Johan Skytte mälestussamba (autor Tiiu Kirsipuu) juurest, selgi fotol on taustal näha paari nimesilti kandvat „Heade mõtet pinki Toomemäel“ – nii seda pingisarja nimetatakse.

Aga selle pitsatikujulise samba juures tuleb mulle alati meelde, kui olin 2007. aastal akrediteeritud ajakirjanikuna samba avamisel. Kohal viibis Rootsi kuninganna Silvia ja võib-olla sellepärast hoiti ajakirjanikke sambast ja asjalistest nii kaugel, et mingigi korraliku foto oleks saanud ainult teleobjektiiviga. Mulle tegi see kõvasti nalja, sest sama aasta kevadel olin Uppsalas Linné-päevadel saanud kuningannat pildistada mõne meetri kauguselt, seejuures olid seal peale Silvia kohal ka mitte ainult kuningas Karl XVI Gustav ja kroonprintsess Victoria, vaid ka Jaapani keiser Akihito ja keisrinna Michiko …

Aga siis võtangi ette käigu täna avastatud tähendusega Sortie-plaadi juurde. Selle, Karl IX ja Karl X Gustavi bastionide vahelt laskuva Toomemäe tagumise kaldtee ja tähetornitaguse raja juurde viiva tee ääres see plaat ongi.

Kõigepealt jääb teest paremale, kunagisi laibakuure ja ladusid peitva künka laele üks teine plaat, mis tähistab suurt kindlusetorni. Kui hoolega vaadata, leiab plaadi selleltki fotolt üles.

Siin on ta lähemalt. Miks on Valge torni plaat teistsuguse kujundusega kui enamik ülejäänuid, ei tea ma jälle öelda, võin ainult oletada.

Ja teest vasakul, juba üsna kõnealuse tee lõpus, ongi see minu jaoks kaua salapäralooriga varjatud plaat. Praegu kevadel, kui muru veel madal, pole teda raske silmata; mõnikord suvel või sügisel olen pidanud väheke vaeva nägema, et teda leida ja mõnele loodetud selgituse teadjale näidata…

Niisiis Sortie ehk väljasööstu-

värav. Natuke piinlik jah, et ise selle tähenduse peale ei tulnud, ilmselt oli oma-

jagu probleem minu kehv orienteeru-

mine gooti tähtedes: ma polnud päris kindel, kas esimene täht on ikka S. Aga olgu öeldud, et ka eespool viidatud linna kodulehe muinsuste alajaotuses seda plaati kirjas ei ole.

 Plõksan muinsuste vahele ka ühe linnupildi: oksal istub pruuni mütsikesega põldvarblane, taustaks ülikooli ajalooline tähetorn.

Tagasiteel mind Inglisillal ootava perekonna juurde peatun hetkeks Püssirohukeldri kohal vaateplatvormil. Siin tikkusin ekskursantidelt ikka küsima Arvake, mis on teie jalgade all? Vastus 10 meetri tühjust tundus mõnelegi hirmutavana. Siis tuli seletada, et Vene sõjaväeinseneride rajatud Püssirohukelder on nii palju pidusid edukalt üle elanud, et ühe reisirühma raskust kanda pole neile võlvidele sugugi üle jõu.

See koht nõudiski omal ajal natuke tähelepanu hajutavat loba ja/või tähelepanu juhtimist eemalt paistvatele kirikutornidele ja muudele huviväärsustele.

Sest lähivaade oli ju kaua aega päris jube. Sel pildil esiplaanil näha hoone oli pikalt hüljatud, kole ja räämas. Venemaalt tulnud turistidele pidin siis pidama loengut kapitalismi ja eraomandi iseärasustest, see lepitas. Paari Peterburi reisijuhiga olin päris hädas: nad tõid oma reisijaid mulle mitu järjestikku aastat ja mu jutt oli neil ilmselt enamvähem peas. See hoone oli üks piinlikke seletusi vajanud koht, teine oli praeguse hotelli Lydia kõrvalt trepist üles tähetorni juurde tulles: Lydia vundamendiauk oli ju aastaid suisa hüljatud. Mäletan siiani ühe Piiteri proua irvitust: Ah ikka veel teete arheoloogilisi väljakaevamisi?!

Vaat nii palju mälestusi ja heietusi ühest veidi üle tunni väldanud perekondlikust käigust ehk rännust toredasti uuendatud minevikuradadel.