Thursday, August 29, 2019

Suviseid pildikesi Setomaalt V. Saatse muuseum, seebipuut, Jumalamägi ja Obinitsa


Eelmise postituse lõpetasin sõnadega jääme samasse külla, nüüd saan teada, et panin natuke mööda: meie järgmine sihtmärk Saatse muuseum polegi täpselt öeldes 67 elanikuga Saatses, vaid Saatse 9 elanikuga naaberkülas Samarinas (elanike arvud võtan Setomaa valla kodulehelt https://setomaa.kovtp.ee/kulad).


Autod jäävad 11.20 paiku parklasse, …




 … mille ääres kena lillerida.




Sama platsi teises servas on ka Saatse bussipeatus, …




… kust sõiduplaani kinnitusel just eriti palju ühissõidukeid ei lähtu.




Platsi kolmanda serva täidab suuremas osas maja, mille pärast me siia sõitsime: fotol on Saatse muuseumi tagakülg.

Siingi aitab asjadega kursis olla Külävüü stend, mida allpool jälle koos muuseumist leitud tekstidega tsiteerin või kohati kokku võtan.
Saatse muuseum, Värskas asuva Seto talurahvamuuseumi filiaal, paikneb endisaegse elava kaubatee ääres Samarina külas. Siit kulges maantee Petseri ja nn Ranna ehk Pihkva järve ranniku /../ suurte külade vahel. Praegu on tee riigipiiriga läbi lõigatud ning Saatse on jäänud Eestimaa ja Setomaa kaugeimasse kagunurka üsna isoleeritult. Kahe riigi vahel on siiski ka piiripunkt, mida saab ületada vaid jala või jalgrattaga.

Ega muud, kui kõnnime ümber muuseumi, …

… et uksest sisse astuda. Muuseumi sildi kohal on tunnustustahvlid: 2018. aastast Setomaa vallalt ning 2010. ja 2014.aastast Värska vallalt. Kunstnik on kasutanud nii rohkete vinjettidega tähemärke, et Värska siltidel jääb mulle fraasi lõpp lausa arusaamatuks.

Meid võtab vastu lahke muuseumitöö-
taja (vasakul, tema kõrval Meeli ja Erika), kes oleks ilmselt valmis väga pikalt kõike seletama ja selgitama. Piirdume siiski umbes 40–45-minutise visiidiga. Muuseumi video jääb vaatamata lihtsalt seetõttu, et täna ei taha see käivituda.



Esmalt saame ülevaate majast, kus muuseum tegutseb. Muuseumi esimeses toas on selle kohta põhjalikud tekstid ja head fotod kenades puitraamides, millele on põletatud selgitused – ilus ja omanäoline kujundus.
Maja saatus kaugeltki sama ilus pole: mõnegi majas tegutsenud kooliga seotud olulise tegelase elu on lõppenud vägivaldselt. Kunagise mõisnik Samorodski häärberi vundamendile maja ehitanud külakooliõpetaja Andrei Trusliti (1861–1918) lasksid maha punased, tema lesel tuli äraelamiseks maja üürile anda riigi viinapoele ja ise selles töötada. Peretütar Liidia abiellus õpetajaks suunatud Hugo Ploomipuuga, nad asusid sellesse majja taas elama ja üürisid osa ruume Saatse algkoolile, kus Hugo töötas õpetajana, hiljem juhatajana. Paraku küüditati perekond 1941. aastal Siberisse; Hugo suri seal 1944, perekond sai lõpuks küll Eestisse tagasi, aga mitte oma koju. Pärast sõda hakkas Saatse kool majas tööle 1948. aastal. Sel seinal on ülemisel fotol Truslitite, alumisel Ploomipuude pere.

Selle kõrval antakse ülevaade Viktor Veeberi (1918–1992) elust. Veeber tuli Saatse kooli õpetajaks 1956. aastal ja sai aasta hiljem kooli direktoriks. Just tema eestvõttel ehitati 1963 Saatse uus koolimaja ja nii sai vana koolimaja hiljem muuseumile. Veeber ise oli innukas koduloouurija ja just selle töö tulemusena loodigi sammhaaval ka Saatse muuseum.

Siin on need sammud põhjalikult kirja pandud; toon neist mõne välja:
1974 – menukas näitus Saatse kultuurimaja koduloonurgas, seda loetakse muuseumi sünniajaks;
1980 – isetegevuslik muuseum;
1988 – Põlva koduloomuuseumi osakond;
1998 – Seto talurahvamuuseumi filiaal; muuseumi juhatajaks sai isa tööd jätkanud Renaldo Veeber.



Tsiteerin veel Külävüü stendilt:
Muuseumi loomine 1974. aastal oli märgiline sündmus seto rahva ajaloos, sest tegu oli esimese seto kultuuri tutvustava muuseumiga kogu Setomaal ja maailmas. Viktor Veebrist sai muuseumi juhataja; koostöös mõttekaaslastega /../ koguti palju väärtuslikke fakte, fotosid ja esemeid Saatse külast ja selle lähiümbrusest. Suur osa eksponaatidest on muuseumile kingitud, osa ostis Viktor Veeber oma tagasihoidliku õpetajapalga eest ise.
Muidugi on väljas eksponaate setode elust-olust, …


… nende käsitööd, …



rahvariideid, …



muusikariistu, millel on mänginud kohalikud rahvamuusikud, …




väiksemaid



… ja suuremaid tööriistu. Külävüü stendil on kinnitatud, et
Saatse muuseum on vanim ja suurima esemekoguga muuseum Setomaal. Sel on eriline koht eeskätt seto meestekultuuri tutvustajana, samuti on kogus /../ vene kalurikülade kultuuri iseloomustavaid esemeid ning setode usuelu ja kiriku seotud teemasid tutvustav väljapanek /../. Suurim on 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi esimesest poolest pärit erilaadsete põllutööriistade kollektsioon. Muuseumis on tallel täiskomplekt vanemaid linatöötlusvahendeid. Linakasvatus oli 20.sajandi algul setodele väga tähtis elatusallikas, millega võis koguni rikkaks saada. /../ Setomaal kasvatatud lina ehk Petseri lina oli tuntud kaubamärk ka välismaal.
Muuseumis on kena väljapanek seto savinõusid. Savinõude valmistamisel oli Saatse kandi külades väga oluline roll. Kes poleks kuulnud potisetodest, kes vahetasid potte ja kausse kaltsude vastu! Kaltsud viidi Räpina paberivabrikusse, kus linakaltsust võis valmida isegi rahapaber.
Meid vastu võtnud proualt kuuleme, et muuseum saab läbi Setomaa kultuuriprogrammi kultuuriministeeriumilt töötaja palgaraha, muus osas rahastab muuseumi vald.
Natuke räägime ka elust Setomaal üldiselt. Kuuleme, et kui väljastpoolt võib tunduda, et siin elatakse hästi, siis tegelik seis nii särav ei ole. Setomaale tullakse pigem suvitama ja puhkama, mitte elama. Piiriga lõigati ära Petseri ja Leningradi turg ja see annab valusalt tunda.
Saatse kool pandi 2006 kinni, osa sealt toodud kraami on nüüd muuseumi teisel korrusel.


Osa muuseumi eksponaate




… on väljas õuemajas parkla taga.






Õues on ka välilava




… ning plats





piiripostidega, …




… mille juures tuleb ilmtingimata poseerida (vasakult Erika, Eha, Helgi ja Meeli). Päris piiripostile ei luba seadus lähemale kui 10 meetrit minna!

Üsna täpselt tund pärast saabumist, 12.20 paiku, ütlema vahvale ning hoole ja armastusega üles ehitatud muuseumile „Hüvasti!“ ja asume taas teele.




Sõidame tuldud teed tagasi kuni oleme üle Piusa jõe, seal pöörame vasakule Matsuri-Sesniki teele. Suundume kohta, mille reklaame „Vana-Jüri seebipuut“ oleme tee servas korduvalt näinud, nii et huvi on üles köetud.




Mingit trükimaterjali mul seebipoe kohta pole, väikese tekstijupi leian vaid portaalist https://www.puhkaeestis.ee. Poe aadress on Kolossova küla, Vahtraoru talu – ja see on väga kaunis paik.


Majagi on toredakene, …





… koos hoolikalt laotud puuriitade ja kõrvalhoonetega jätab ta natuke kindluse mulje.




Kokku pole hoitud ei lilledega








  ega igasuguste iluasjakestega. Aga peale nende ja silmatorkava hinnasildi on ukse kõrval ka mälestustahvel.




See märgib seto laulja killõ Kala Maria sünnikohta.
Üle neljakümne aasta taguselt Setomaa-reisilt raadiomängu „Õige valik“ edukamate osalejate seltskonnas on sõna killõ mulle hästi meelde jäänud, see oli isegi meie ühisloodud laulu sees. Ja ma olen ikka teadnud, et see tähendab seto koori kõrgeimat häält. Igaks juhuks guugeldan ja leian võrgupaigast http://laul.setomaa.ee/artiklid/seto_mitmehaeaelsus pika lõigu, millest ma eriti aru ei saa, aga see ei takista mind selle algust siia ümber trükkimast: Seto koor jaguneb kaheks kohustuslikuks partiiks, millel on rahvapärased nimetused – torrõ ja killõ. Torrõ on peamine partii, mida lauldakse mitmekesi ja mis kordab (enamasti muudetud kujul) eeslaulja viisi. Killõ on soleeriv kõrvalhääl, mis püsib helirea ülemistel astmetel.


Võimalik, et poes aukohal oleval portreel on sama vanadaam, aga kindel ei saa ma olla.






Veel üks omapärane interjööri kujunduselement.






Aga me oleme ju ikkagi seebipoes, nii et viimane aeg on näidata ka seebivalikut ja kleepida vahele enne juba mainitud lõik puhkaeestis-portaalist:
Vana-Jüri seebipood on üks õige omamoodi paik. Siin töötab Setomaa esimene ja ainus meessoost seebimeister Silver Hüdsi, kes andis seebikojale nime oma vanaisa Jüri järgi. Igas seebis on midagi Setomaa loodusest. Kõige erilisem lisand on lähedalasuva Petseri kloostrist pärit püha vesi, mida ei leidu üheski teises maailma seebis. Hitid on tõrvaseep, rabaseep, Piusa liivaseep. Igaüks leiab kindlasti oma lemmiku!
Seebikoja peremehel on oma lugu rääkida, aga loo kuulmiseks peab ise kohale sõitma.

Meil jääb „ainsa meessoost seebimeistri“ Silver Hüdsi lugu paraku kuulmata, sest peremees pole kodus. Nii pean ta portreegi laenama sealtsamast puhkaeestis-portaalist. Meile teeb poe lahti, müüb seepe ja kohvi mu kaaslannade mäletamist mööda omaniku poeg, igatahes erilisi jutujooksuga ta silma ei paista. Kahju muidugi! Aga kohv on hea ja puut’ist ostetud seep töötab hästi, on praegugi käigus.

Peremehe nimi on poes ometi olemas: sellel tänukirjal. Vastu valgust tehtud foto on paraku liiga tume, seepärast olgu selle tekst siin korratud. Paberit pole välja andnud üldse mitte seebispetsialis-
tid, vaid sihtasutus Hiite Maja: Setomaa Tsätski nulga Kolossova küla Jumalamäe hoidmise eest.

See Jumalamägi on päris lähedal, meie siiasõidutee ääres, ja see on meie reisi järgmine peatuspunkt. Sinnapoole kõndides ei saa jätta imetlemata siinseid toredaid rootsipunaseid maju.

Ja teeservas kasvav on samuti pildistusväärne. Küsin eksülemuselt, kuulsalt botaanikult Toomas Kukelt üle: mesiohakas ja päevakübar, ilmselt lõhislehine päevakübar. Mesiohakaid on ka mitu, aga pildist jääb väheseks täpsemaks liigi määramiseks.



Siis ongi Jumalamäe viit.




Künkale viiva raja kõrval õitsevad toredad lillekesed.





Siililegi selge, et eks nad mingid kassitapulised ole, kas just kassitapud ise või hoopis seatapud, pean jälle eksülemuselt üle küsima. Ja vastus tulebki, et pildil paistab olema tara-seatapp, kassitapu lähisugulane. Küll see "seatapp" on ikka üks vahvasti ambivalentne taimenimetus!

Kui Eesti „mäed“ on sageli peaaegu lamedad, siis Jumalamägi on ikka küngas mis küngas.

Selle jalamil olevalt teabetahvlilt on lugeda, et
Omapärase nime saamisloost on räägitud mitmeid legende. 2007. aastal võtsid kohalikud külainimesed ette ja puhastasid Jumalamäe võsast. Mäele pandi ka Setomaa viljakusjumala Peko kuju. Tänaseks on Jumalamägi kujunenud kohalike jaoks tähtsaks ja pühaks paigaks, kuhu viiakse ande ning käiakse uut jõudu ja energiat kogumas. Peko juures käiakse, et saada õnnistust endale, oma perel ja sõpradele, üritustele ja kindlasti ka Setomaale. Peko peab lugu neist, kes temast lugu peavad. Jumalamäge on külastanud ja sellega oma lugupidamist üles näidanud Eesti Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves (2010. a) ning Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus (2009. a).
Edasi tuleb stendil lõik 2009. aasta ajalehes Sakala avaldatud intervjuust „seebimehe“ Silver Hüdsiga, kus ta räägib mõne legendi Jumalamäe kohta, muidugi seto keeles, aga minu õnneks on tõlge juures. Mulle meeldib kolmest legendist kõige rohkem see, et just siin mäel võtnud jumal need hinged vankri peale, kellel oli ette nähtud taevasse minna. Aga üksiti tuleb välja, et intervjuu andmise ajal oli seebimeister üksiti mitte ainult Kolossova külavanem, vaid ka Setomaa sootska.

Teabetahvlil on ka kirjas, et selle energia-Peko on künka tippu meisterdanud meile Saatse kooli loo juurest juba teada kunstnik Renaldo Veeber. Muidugi läheb otsemaid ohverdamiseks (Meeli, tagaplaanil Helgi ja Ann) …






… ja paarikaupa poseerimiseks (Ann ja Andrus, pildistab Merike).




Ja „Me too“: tuleb minulgi püüda ennast kuju kõrval sirgemaks lükata; Erika on sirge ilma lükkamata.


Künkal on muudki vaatamis- ja arutlusväärset. Näiteks, et kas selle lõhe on kasesse tekitanud välk ja mis seen ses praos õilmitseb. Arutluse tulemused on mul kahjuks ununud …




Seenehooaeg on Jumalamäel igatahes avatud.






Eha räägib, et kusagil siin Kolossovas olevat ka kindlustalu. Äkki on see Jumalamäe lähedal asuv, enne juba nähtud majakobar?






Neljakandilise põhiplaani ja vägeva taraga on ta küll.



Muljeid on nii palju, et muudkui arutame ja arutame: Ülo, Meeli ja Helgi ning …





Erika, Eha, Merike ja Andrus. MIDA just arutame, pole jälle enam meeles…



Aga et „aeg ei peatu, ei, ei!“; sõidame jälle mööda Matsuri maanteed lõunakaarde ja jõuame peagi päris-päris riigipiiri äärde. Seda kinnitab näiteks suur plagu, mis kutsub Eesti ja Läti teemaksu maksma.

Oleme Matsuri külas; teeviit osutab koopaküla Piusat, aga sinna me seekord ei lähe, oleme ju sama seltskonnagagi seal pealegi käinud.



Koidula raudteesõlmest saan sõidu peal paar hädist läbi-autoakna-pilti, aga täielikku tühjust näitavad needki. Siin kuluks ära droon, et tõdeda kogu selle hiigelrajatise mõttetust praeguses ajaloolõigu.
Vikipeedia artiklis on hoopis rongirohkem foto; ei hakka sellega tegelikkust lakeerima, aga veidi teksti võtan küll:
Aasta 2011 keskpaigaks ehitati seoses Koidula piiripunkti ja seal asuva Koidula raudteejaama renoveerimisega Piusa lähedal /../ kokku Valga poolt tulev Valga–Petseri raudtee ja Tartu poolt tulev Tartu–Petseri raudteelõik, mistõttu sai võimalikuks rongiliiklus nn Kagu-Eesti kolmnurgas (Tartu–Valga–Koidula–Tartu).

Tee kulgeb mõnda aega päris raudteega rööbiti, siis teeme järsu küünarnukkpöörde, sõidame üle raudtee ja hakkame liikuma piki Võmmorski-Obinitsa-Kääpa maanteed.



Obinitsa ongi meie järgmine sihtkoht, jõuame sinna paarteist minutit enne kella kaht ja teeme esimese peatuse künka otsas, siinse Seto lauluema kuju juures.

Künkalt avaneb kena vaade, seal hulgas küla idaserva taga asuvale 20-hektarilisele Obinitsa järvele (selle paralleelnimed on Obinitsa paisjärv, Tuhkvitsa veehoidla, Tääglova veehoidla).  Vikipeedia kinnitusel lõppes 4534 m pikkuse kaldajoonega veekogu rajamine Tuhkvitsa ojale /../ 1995. aastal. Kaunis ja puhtaveeline järv on sobiv nii ujumiseks, kalapüügiks kui paadisõiduks. Obinitsa järve vasakpoolses kaldas on allikatekkeline liivakivi paljand ja /../ Obinitsa Juudatare nimeline koobas.

Veel Vikipeediast:
Seto lauluema kuju /../ püstitati Setomaa lauluemade, eeskätt Hilana Taarka, Miko Ode ja Irö Matrina mälestuseks. Mälestusmärk avati 1986. aastal IV Setu Leelopäevade ajal. Selle autor on skulptor Elmar Rebane. Kuju on valmistatud graniidist, selle kõrgus on 3 meetrit ja mass 9 tonni.

Seoses Obinitsa paisjärve avamise-pühitsemise ristikäigu ning Seto Muuseumitarõ avamisega avati 3. juunil 1995 Seto lauluimä kuju juures teistegi kohalike laulikute Mast Hemmo (1900–1983), Lust Nasta (1893–1983), Luik Okse (1882–1958) ja Vahvik Tepa (1893–1978) mälestuskivid.


Lauluimä kuju kõrval on kivimürakas, millesse raiutud kohalikus keeles kirjast saan ma aru niimoodi, et ei tohi laulmist unustada.





Mälestuskive on künkal tõesti terve parv, …




… seal hulgas ka sellistele laulu-
memmedele, …




… kelle nime eelnevast loendist ei leia.





Künkal on ka selgitav teabetahvel, natuke küll sandis seisu, aga teksti kannatab veel lugeda.
Näiteks on siin kirjas, et lauluema kuju läks maksma üle 10 000 rubla. Veel on tahvlil pikk selgitus leelo kohta ja paari tähtsaima lauluema elulood. Mina, kes ma iialgi pole leelo austaja olnud, olen midagi paraku kuulnud ainult Taarkast, seda muidugi ainult tema kohta vändatud filmi tõttu.



Aga künkal on vaadata muudki, kui lauluimä kuju ja mälestuskivid, näiteks väga tore, heas seisundis kaseallee.


Parkla tagant, kuhu oma autod seadsime, paistab pruun maja.




See on midagi sellist, mida ma varem kunagi kuulnud pole: Obinitsa endine kool-kirik. Võtan teksti jälle Vikipeediast:
ehitust alustati aastal 1897, pühitseti 1904. aastal. Sellele eelnes Obinitsa külakogukonna otsus 1894. aasta 16. detsembrist, millega anti krunt nr 34 Obinitsa kiriku kogudusele kiriku ja kooli ehitamiseks ja niikaua kasutamiseks, kui kirik ja kool on olemas.

Baltimaades haruldane kool-kirik oli puust kahekorruseline kellatorniga hoone. /../ Obinitsa kool-kirikul on olnud suur kultuurilooline tähendus Obinitsa ja kogu Setomaa jaoks. /../ Algul oli alumisel korrusel kaks klassiruumi, poiste elutuba, kaks korterit ja köök. Ülemisel korrusel asus naisõpetaja korter, tütarlaste elutuba, suur kooliruum ja kirikuruum. Kool-kirikust teisel pool teed asus preestrimaja.

1950. aastal suleti kirik, hoone anti täielikult kooli kasutada. Kellatorn lammutati, hoone ehitati täielikult ümber koolimajaks. Tänapäeval pole Obinitsa kool-kiriku hoone enam kasutuses.
Samast on leida, et ka Hiiumaal Kõpus on kooli ja kiriku ühishoone.


Nüüd sõidame küla servast üsna küla keskele, 1995. aastal avatud Obinitsa muuseumi juurde.
Kokkuvõtte muuseumi kohta teen Vikipeedia abil. Peale Obinitsa Seto muuseumitarõ on muuseumi osa ka 4 km eemal paiknev Seto kindlustalu ehk Luikjärve talu.
Viimane, Tobrova külas asuv objekt on meil ka reisikavas, aga millalgi otsustatakse sinna mitte minna.

Muidugi on muuseumi eesmärk koguda ja säilitada /../ piirkonna külade ajalugu, esemeid ja kultuuripärandit. 2012. aasta seisuga on muuseumi kogudes ligi 2000 eksponaati. Valdav osa muuseumi esemetest on ajavahemikust 1910–1940.



Praeguses muuseumihoones asus enne 1994. aastat Obinitsa raamatukogu. Aga selle aasta kevadel kolis raamatukogu uutesse ruumidesse Obinitsa lasteaia hoones. Sama aasta augustis oli tühjaks jäänud raamatukogu hoones I Seto Kuningriigipäeva raames pühaserättide näitus. Sellest sai alguse Liidia Sillaotsa soov luua Obinitsasse väike koduloomuuseum. 3. juunil 1995 pühitseti sisse Obinitsa Muuseumitarõ. Samal päeval toodi Seto lauluema monumendi juurde maakive, millele panna mälestustahvlid kohalikele suurleelotajatele /../. Obinitsa paisjärv pühitseti Obinitsa koguduse preestri Rafael Hindrikuse poolt.


Muuseumiga samal platsil on üks suurem maja



… ja selline onnike. Saan alles seda postitust kirjutades aru, et „onnikesel“ on rist ja tegelikult on see tsässon (Erika foto).
Kalmistu ja uue kiriku juures olevalt Külävüü stendilt saab pärast lugeda, et tegemist on üsna uue hoonega, mis  ehitatud aastal 2007. Tsässona juurde korraldatakse paasapäiv’a eelõhtul kirikust lähtuv ristikäik, muul ajal kasutatakse hoonet seto kultuuri tutvustamiseks. Tsässon oli külas varemgi ja asus samal kohal. Vana tsässonahoone toodi 1950. või 1960. aastatel kalmistu kõrvale, kus see peagi lagunes.

Aga muuseumiaias on ka kiiged, pink ja laud. Kell on juba üle kahe ja kõhud tühjad, nii et laud viib otsemaid mõttele siin einet võtta.




Meie viisakad naised käivad selleks muuseumi perenaiselt luba küsimas ning kõigil meil on peagi võimalik näha tema säravat lubavat naeratust.

Luba käes, alustame selle reisi viimase pruukostiga, esirinnas muidugi üks paks ja kõver vanamees. Veel on sellel Erika fotol (vasakult) Eha, Meeli, Maret, Merike ja Helgi.




Söömise kõrval on aega silmata toredat vitstest lillekasti, …




… milles pikutab üks mu lemmiklilli kellukas.



Muuseumi seina ääres on mälestuspink muuseumi asutajale, setopäraselt öeldes Sillaotsa Liidile.



Vaatame õige pisut siin keset Obinitsat ka ringi ja leiame mitu toredat majapidamist. Vägeva väravaga Tedre talul on nimigi juures.


See kodu jätab vägeva kindluse mulje, …




… see aga on hoopis edevam.




Viimane koht Obinitsa programmis on kalmistu ja selle kõrval asuv kirik. Siin on meil esiteks õnne ja teiseks oskame kiiresti reageerida: parajasti tulevad kirikust mehed ja asutavad autoga lahkuma. Jõuame enne kohale, kui äraminek teoks saab; kaks meest olevat Ukrainast pärit, olid nad nüüd hutsuulid või hoopis Ukrainas tagakiusatavad ungarlased. Aga töid juhatab eestlane, mitte lihtsalt remondi eestvõtja ja eestööline, vaid mu kaaslannade teadmist mööda koguni koguduse preester ise. Tema laseb meid remondis olevasse Issanda Muutmise kirikusse sisse …

… ja jagab ka veidi selgitusi.
Enne oli juttu, et 1950. aastal pandi Obinitsa minu jaoks täiesti ainulaadne kool-kirik kinni; põhjus on Vikipeedias kenasti kirjas:
vastavalt leninlikule dekreedile tuleb kool kirikust lahutada ning koguduselt võtta kooli tarbeks kirikuhoone. Selline tegevus põhines toonase Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe Arnold Veimeri kirjalikul korraldusel Meremäe valla täitevkomitee esimehele.
/../ Kogudusele anti uue kiriku rajamiseks üks hektar maad ja kaks vana mahajäetud hoonet.

Remonditavas jumalakojas tundub olema veel üsna palju teha, aga ikonostaas ehk pildisein on paigas.



Spikerdan kiriku ja kalmistu juures seisvalt Külävüü stendilt:
Praeguse õigeusu kiriku ehitas kohalik rahvas ülempreester Vilemon Talomehe (1903–1989) algatusel ühiskondlikus korras poolsalaja. 1951. aastal tehti kiriku ehitamiseks arvukalt takistusi, ent ehitus õnnestus siiski lõpetada. Ikonostaas (kujusein) toodi uude pühakotta suletud Helme-Tõrva kirikust.

Paigas on ka sissekäigu kohal pühapildirida.
Lisajuttu Vikipeediast:
Kiriku ehitust ei toetanud ka Võru maakonna praostkond, nemad tegelesid Meeksi kiriku ehitamisega. 9. jaanuaril 1952 alustati takistustest hoolimata kiriku sisekujundamist.


Jumalaema.
Valga kirik andis Obinitsa kogudusele üle Tõrva kiriku varad (kirikukell, ikoonid, kroonlühter, küünlajalad, altar, preestri teenistusriided). Kohalikud talumehed annetasid ehituseks rohkesti ehitusmaterjale, palka ei saanud meestele muidugi kuidagi maksta. Toetas ka Eesti Piiskopkond. 15. juunil 1952 pühitseti sisse tellinguis kirik. Obinitsa Apostliku Õigeusu kiriku pühitses Tallinna piiskop Roman Issanda Muutmise auks.
27. oktoobril 1953 andis piiskop Roman Vilemon Talomehele tänukirja, et ta on ennastsalgavalt ja ohvrimeelselt rakendanud kõik oskused, parima tahte ning tööjõu Obinitsa kogudusele uue nägusa kiriku ja kõrvalhoonetega preestrimaja ehitamiseks. Tema tööd on õiglaselt hinnanud ka püha patriarh, kes autasustas teda paalitsa (vaimulik mõõk) kandmise õigusega.


Ristilöödu ja …




… ja kuulsad neli tähte ristipuul: Jeesus Naatsaretist, juutide kuningas.



Aga tööd on kirikus veel ees küll ja küll.




Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Obinitsa Issanda Muutmise kiriku välisvaade altariruumi poolt.
Külävüü stendilt saab muu hulgas lugeda, et selle kandi suurim püha on 19. augustil /../ peetav kiriku templipüha paasapäiv, mis toob siia tuhandeid inimesi /../. Paasapäiv’a ei tohi segamini ajada ülestõusmispühadega, mida setod nimetavad paasapühadeks. Paasapäiv tuleb slaavikeelsest sõnast спас, mis lähtub Kristuse venekeelsest nimest ja tähendab Päästjat. Paasapäiv on setode kultuuris mee- ja õunapüha: alates sellest päevast võib hakata värsket mett ja õunu toiduks tarvitama. /../
Obinitsa paasapäiv’a kiriklik tähistamine algab püha eelõhtul peetava suure õhtuteenistusega. Hommikul peetakse kirikus püha Johannes Kuldsuu liturgia. Sageli on kohal ka metropoliit ja paljud teised preestrid. Sellel järgneb traditsiooniline ristikäik ümber kiriku ja siis suundutakse omaste haudadele, kuhu kaetakse uhked lauad. Preester käib ringi ning õnnistab haudu ja loeb palveid. /../ Pidustused jätkuvad päev hiljem, 20. augustil, kui Obinitsast mõni kilomeeter lõuna pool paiknevas Lepä külas peetakse kirmast.

Kiriku kõrval asub Obinitsa surnuaed.
Ikka Külävüü stendilt:
Obinitsa küla kalmistu on rajatud ligi 1500 aastat tagasi. Selle vanim osa on Sakalovapalo kääbaskalmistu (8.–9. saj), mis asub Tuhkvitsa oja kaldal männimetsas. Kalmistu hilisem osa on rajatud 19. sajandi algul varasema kääbaskalmistu ning kesk- ja uusaegse külakalme kohale.

Obinitsa kalmistul on teiste hulgas kuulsa kohaliku lauluema Hilana Taarka (1856–1933) haud.

Taas väike mõttepaus.

Kalmistult ja üldse Obintsast lahkumisel paar fakti veel (Erika foto).
1994. aastal sai just Obinitsast alguse Seto kuningriigi traditsioon. 2015. aastal kandis Obinitsa aga järjekorras üldse teisena soome-ugri kultuuripealinna tiitlit; esimene oli 2014 Udmurdimaa Starõje Bõgi küla.
Vikipeedia kinnitusel elas selle aasta 1. jaanuaril Obinitsas 142 inimest.
Sõidame nüüd üsna otsejoones lõunakaarde, Meremäele.