Suviseid pildikesi Setomaalt II. Võõpsu, Beresje, Lüübnitsa, Usenitsa ja Mikitamäe

Nüüd on aeg ausalt üles tunnistada, et eelmise postituse üldpealkiri on eksitav: pigem võinuks see olla „Pildikesi teel Setomaale“, sest ega Räpina ole ju „päris Setomaa“. Kui kuni viimase suure haldusreformini võis see olla natuke nii ja naa küsimus, et kust see maa siis õigupoolest algab, siis nüüd on meil omaette haldusüksus Setomaa vald.

Sestap on viimane aeg pista teksti vahele ka Setomaa kaart. Kummalisel kombel pole internetist õigupoolest üldse midagi valida: leian ainult ühe „söödava“ kaardi, portaalis https://lounaeestlane.ee/ leiduva (https://i1.wp.com/lounaeestlane.ee/wp-content/uploads/2017/04/Clipboard01-8.jpg).

Osundan Vikipeediast:

Setomaa vald on omavalitsusüksus Eestis Võru maakonnas.

Setomaa vald moodustati 2017. aastal Meremäe, Mikitamäe ja Värska valla ühinemise teel. Samuti liideti Setomaa vallaga Misso valla Luhamaa nulk ehk setu külad Hindsa, Koorla, Kossa, Kriiva, Leimani, Lütä, Mokra, Määsi, Napi, Pruntova, Põrstõ, Saagri, Tiastõ, Tiilige, Toodsi ja Tserebi. Mikitamäe vallavolikogu ei nõustunud vabatahtlikult Setomaa vallaga liituma ja vaidlustas sundliitmise Riigikohtus, kuid jäi seal kaotajaks.

/../ Setomaa vallas on üks alevik – Värska ja 156 küla.

Niisiis jõuame tegelikult Setomaale alles Võõpsus. Kui kaardilt hoolega vaadata, siis jääb küll mulje, et ka Võõpsu (või suur osa Võõpsut) kuulub pigem Räpina valda. Ka need pildil näha viidad asuvad alles küla idanurgas, teisel pool Võhandu jõge. Tõe saan kätte kodus, „Külavüü“ stendi teksti lugedes.

Mõni sõna ka alumise pruuni viida „Poloda nulk“ kohta:

Nulk ehk kolk on setode rahvapärane mitteametlik haldusüksus, mis on hõlmanud ainult seto, mitte vene külasid. Arvatavasti on nulgad kujunenud välja loodulike piiride järgi: nulki on lahutanud üksteisest suuremad soo- ja metsaalad, jõed, ojad või orud. Ühte Setomaa nulka kuulub keskmiselt 20 küla, igas nulgas on olnud oma piirkondlik identiteet: isemoodi kombed, laulud, rõivad ja keelepruuk. Kokku on setod eristanud 12 nulka, kusjuures nende piirid võivad kohati olla üsna ähmased. Poloda nulk hõlmab Setomaa põhjaosa Võõpsust kuni Suurõ-Rõsnani.

Aga need pildid teen tegelikult mitte enne, vaid alles pärast kaht järgmisena peatusi väärinud küla, Beresjet ja Lüübnitsat.

Asi selles, et pildistada saab neid tee vasakust servast, Võõpsu tsässona juurest, aga teeservas pole kolmele autole küllalt ruumi, pisikesse parklasse sõit nõuaks omajagu manööverdamist. Seepärast jääbki üle Võhandu minekul seal peatus tegemata. Meie reisi juht Eha ütleb pärast Lüübnitsat, kui hakkame Võõpsu poole tagasi sõitma, et sõitku meie auto Räpina-Värska maanteele jõudes veel veidi tagasi, et saaksin tsässonat pildistada, teised ootavad meid lõunasse suunduval teel järele. Hea mõte, muidu jäänuks paar olulist pilti puudu!

See siis ongi Võõpsu tsässon. Tsässon on teadagi Setomaale omane õigeusu külakabel. Tsässonat muudest majakestest eristav väike rist kaob minu fotol üsna lehestikutausta ära, aga tegelikult on ta ikka olemas küll.

Aga foto vasakus alanurgas on näha ka väikest puhkenurgataristut; veel on pildil kaks stendi. Parempoolne jääb mul liigse kiirustamise tõttu (teised ju ootavad!) pildistamata; siit saaksin tegelikult „isikliku“ Setomaa kaardi!

Ega ma seda kusagilt lugenud ei ole, aga olen üsna kindel, et sõna „tsässon“ on laenatud vene tšasovnjast. Vikipeedia kinnitusel on dendrokronoloogiliste uuringutega leitud, et Võõpsu tsässon on tõenäoliselt ehitatud 1710. aastal. Restaureerimine lõppes 2010 ja pisike pühakoda pühitseti uuesti 2011. aasta suvel.

Stendilt loen juurde, et tsässon on Setomaa Eesti-poolse külje suurim, 8,3 x 4 m; ilmselt on see endine ait. Erinevalt teistest tsässonatest on siin kaks siseruumi. Tsässona nimipühak on püha peapiiskop Nikolaus Imetegija, setopäraselt püha Migul.

Kui Setomaa kaardiga stend jääb pildistamata, siis lausa kaks pilti teen „Külavüü“ stendist. Siit leiangi vastuse mulle segaseks jäänud piiriküla kohta:

Võõpsu (Võõpso) küla on kui värav Setomaa piiril. See on Setomaa vanim küla, kujunenud Võhandu jõe parempoolsele kaldale tänavkülana ühe kilomeetri pikkusel joonel. Suurem asula – Võõpsu alev – jääb teisele poole jõge, Eestimaale. Need kaks asulat on arenenud küll kõrvuti ja paljuski läbipõimunult, kuid siiski mõnevõrra erinevalt. Võõpsu küla on alati olnud seto küla ja kahe asula vahelt, piki jõge, on ajalooliselt jooksnud piir Eestimaa ja Setomaa/Petserimaa vahel. Varasemal ajal tehti kahel asulal selgelt vahet; praegust Võõpsu küla nimetati Eesti poolelt vaadatuna Üle-Võõpsuks, venelased kutsusid seda aga Lõbovkaks. Võrumaa Võõpsu puhul kasutati nii saksa kui ka vene keeles nime Wöbs (Vebs). Petserimaa Võõpsus elasid õigeusklikud setod ja venelased ning küla kuulus Kolpino kirikukogudusse, 1930. aastail liideti siinne kogudus Räpina kogudusega.

Veel on lugeda, et Võõpsu on ajaloos olnud Pihkva ja Liivimaa vahelise kaubatee olulisim sadam ja kauplemiskoht. Kunagi peatusid siinses sadamas ka Tartu-Pihkva liini reisilaevad.

Suur osa alevist hävis 1939. aasta kevadel suurtulekahjus; pärast sõda lõppes ka laevaliiklus. Esimene sild kahe Võõpsu vahele ehitati alles 1946, enne käis ühendus parvedega.

Jutt Võõpsu kohta sai nüüd ehk ülemäära pikk, sest rohkem me siin ringi ei vaatagi. Setomaa põhilise turismimarsruudi „Külävüü“ kohta (vt näiteks https://www.visitsetomaa.ee/et/kylavyy) aga nii palju, et see avati uues kuues 2014. aasta aprillis. Võõpsust Luhamaani looklevale 100-kilomeetrisele Seto Külävüü rajale on paigaldatud 130 uut viita, 12 välikaarti, 8 puhkekohta ja 3 infotulpa. Meile on stendid sel reisil (ja mulle selle postitusterea kirjutamisel) suurepärane teabeallikas.

Räpinast tulles pöörame esmalt üsna kohe pärast Võhandu silda vasakule. Õige kurviline tee jõuab peagi hargnemiseni, võtame vasaku haru ja jõuame Beresjesse (eestipäraselt Peresi). Seegi käik jääb väga põgusaks – sõidame läbi küla kuni vanausuliste kalmistuni, vaatame seal mõne minuti ringi – ja jälle teele. Millegipärast ei tee ma seal ühtegi foto. Aga ma käisin Beresjes ka 18. augustil 2012 koos seegi kord rooli keerava Andrusega ja kirjutasin siis sellest pisut ka siin blogis. Võtan toonasest reisist mõne iseloomuliku pildi; tuleb arvestada, et kalendri järgi oli toona üle kuu hilisem aeg. Sel fotol on läbi küla kulgev tee, kitsas ja käänuline nagu siia toonud maanteegi.

Olen toona kirjutanud, et ega majad minu silma jaoks vanausuliste maju ei meenuta, …

… aga praegu leian, et nii sellel …

… kui ka tollel majakogumil on Varnja või Kolkja külamajadega see ühine joon küll, et majandushooned on elumajaga koos, ühes kobaras, võib-olla küll mõneti teistsuguse paigutusega.

Hakkasid nii siis kui hakkavad ka nüüd silma mõned isemoodi tänavanimed: peale selle pildi Lukova ja Navoloki veel Terebniki (kas viimasel on mingi seos lähedal asuva Terepniki neemega, ei õnnestu mul teada saada).

Vanausuliste kalmistu on küla tagumises otsas, …

… (jälle 2012. aasta üleskirjutust tsiteerides) üldiselt küllalt korras, aga paljud ristid on viltu, nagu oleks siin sulav igikelts (viimased seitse fotot on, nagu juba mainisin, 2012. aastast minu tollasest ixusest).

Aga kaks tänavust fotot ka, mõlemad Erika tehtud. Need on mulle, mitte ainult pikaaegsele giidile, vaid ka aastaid giide õpetanud inimesel ülimalt õpetlikud. Sellel fotol on tüüpiline vanausuliste rist.

Ilma et keegi oleks seda palunud, asun kunagisi üsna pähe kulunud, aga mõne viimase giiditöövaba aastaga ununema hakkavaid tarkusi meenutades seletama, miks see rist on just selline, nagu ta on: milleks rist- ja põikpuud, miks on üks neist viltu, mida tähendavad tähed ristil jne. Mida räägib pildil olijate kehakeel? Seda, et jutlustaja on maru innukas – ja et kuulajatel, võib-olla ühe erandiga, on lihtsalt igav … Nii et ma võin taevast tänada, et ei ürita selle tegevusega enam raha teenida!

Need ristil näha kirjad peaksid olema lühendid sõnadest (vabandust, kui minu arusaamine vanavene keelest on lünklik!) Царь Славы // Iсус / Христос // Сынъ / Божiй).

Et minna edasi, tuleb esialgu sõita mööda tuldud teed tagasi kuni teede hargnemiseni. Seal võtame nüüd teise teeharu ja 13.20 peatume …

… päris Lüübnitsa piiril.

Beresjes mainitud 2012. aasta augustikuisel reisil koos Andrusega siia kanti käisime ka Lüübnitsas ja siis seda tsässonat veel polnud: pühakojake ehitati 2015. aastal. See on 19. augustil tähistatava Issandamuutmise püha ehk paasapäiv’a tsässon. Kusagil siin lähedal olnud palvela ka varem.

Kenad sildid annavad teada tähtsaid daatumeid.

Juba siin, selgelt külast väljas, laiuvad sibulaväljad. Eks suuremale osale eestlastest, kes üldse Lüübnitsast midagi teavad, olegi ta esmajoone tuntud kui uskumatult populaarse sibula- ja kalalaada toimimiskoht; seda peetakse alates 2001. aastast ja ikka augustikuu viimasel nädalavahetusel, tänavu siis 24. ja 25. augustil. Mina, ei saa salata, olen aastaid mõelnud, mis vägi see küll õigupoolest on, mis sunnib inimesi bussitäite kaupa siia „maailma servale“ sõitma – ja ega ma vastust tea siiani… Vahva koht on küll, seda ei saa eitada.

Helgil tekib rühmafoto tegemise soov. Et mulle ei meeldi ennast fotolt vaadata, sean ka ennast tema kõrvale pildistama. Vasakult Ülo, Erika, Merike, Eha, Maret, Ann, Meeli ja Andrus.

Siis sõidame jälle vuhinal läbi küla; see on toredasti kenas korras, …

… kuni küla teises servas kõrguva vaatetornini.

Teadsime varasematest kogemustest, et vaatetorni juures on toreda vaatega koht einet võtta; aeg on ju ammu seal maal, et kõhud hakkavad oma nõudma.

Kui vaatan võrdluseks 2012. aasta pilte, siis tuleb küll öelda, et see plats on nüüd märksa uhkem ja heakorrastatum. Vaatetorn seisab maantee järvest kaugemal küljel, järvepoolsele küljele on vahepeal kerkinud paar lastele mõeldud atraktsiooni: majake-liutee…

… ja piraatide laev, …

... küljes silt nii tähtsa tekstiga, et kõik sõnad tuleb kirjutada lausa suure algustähega.

Märkan roostikus helevalget laiku. Hõbehaigrud, kes mitte väga kauges minevikus sattusid Eestisse harvade eksikülalistena ja siis hoolsalt arvele võeti, on meile umbes kümnel viimasel aastal mitmele poole pesitsema asunud. Aga mina, kes ma liigun praegu üsna vähe ringi, pole teda Eestis varem näinudki.

Seltskond tassib toidukorve, mina viilin ja ronin hoopis vaatetorni. Nagu ikka, loen astmed kokku: 52.

Suumimata vaade alla; seltskond askeldab toiduga. Radaritorniga neem vasakul ongi Beresjes mainitud Terepniki neem, sellest paremale jääv maa on aga juba Venemaa, Mteži, eestipäraselt Vantuse neem samanimelise külaga. Arvatavasti umbes siin, Beresje/Lüübnitsa ja Mteži vahel on ka koht, kus Lämmijärv läheb üle Pihkva järveks.

Suumin välja söögiga askeldajad ning …

… vaated vasakule, Terepniki neeme ja …

… Lüübnitsa küla poole.

Pildistan ka paremale viivat maanteed; selle otsas on üks küla veel, Audjassaare, kuhu ma pole sattunud ja küllap ei satugi. Fotolt ei saa täpselt aru, kus kulgeb eraldav vesi Eesti ja Venemaa, Kolpino ehk Kulkna saare vahel. Ilmselt ongi kogu veetagune maa fotol Kulkna ja hoolega uurides arvan puude vahelt leidvat ka Kulkna kiriku. Kahjuks jääb suumitud foto siin tegemata.

Sel pildil välja suumitud küla peaks olema Medli ehk Medele. Sealt on näha ka kas piirivalve- või radaritorn.

Nii lähedale lubab mu aparaat suumida hõbehaigru.

Aga siis sööma. Nagu ikka meie reisidel, on toiduvalik rikkalik, mitmekesine ja maitsev.

Peale vaatetorni …

… on teisel pool teed ka üks elutähtis rajatis.

Torni kõrval on ka siinne „Seto Külävüü“ stend. Mõni nope sellelt:

Ehkki Lüübnitsa asub Setomaal, on see vene küla. /../ Beresje /../ on ainus vanausuliste küla Setomaal.

Ajalooliselt kuulusid kõik praeguse Mikitamäe valla rannakülad, sealhulgas Lüübnitsa, Kulkna koguduse alla (siia pean osundusele kohe vahele pistma, et juba on üsna uus stend „hapuks läinud“: Mikitamäe valda ju enam pole). Sestap on paljude külaelanike esivanemad maetud Kulkna surnuaiale – see on ju ainult kahe kilomeetri kaugusel. Aga paadi või praamiga, nagu vanasti, sinna nüüd paraku enam ei saa, teha tuleb hiigelring Koidula piiripunkti kaudu.

20. sajandi keskpaigas ulatus elanike arv peaaegu 250-ni, praegu on külas püsielanikke umbkaudu 80.

Lüübnitsa küla on esimest korda mainitud /../ 1582. aastal, kuid küla oli juba varem olemas.

Räägitakse, et Lüübnitsa on nime saanud Peeter I-lt, kes käinud siin suviti puhkamas ja randade ilus nautimas (vn любоваться – imetlema).

Põhitegevus on läbi aegade olnud kalapüük ja kala kuivatamine; omal ajal oli kohustus püüda kala ka Petseri kloostrile. Oluline tegevusala on köögiviljakasvatus, enamasti kasvatatakse sibulat, aga üha enam ka küüslauku.

Mõni minut enne kella 14 sõidame edasi, uuesti Räpina–Värska maanteele.

Paarkümmend minutit sõitu viib meid järgmise peatuseni Usenitsa (kasutatakse ka nimekujusid Usinitsa, Usenitsõ, Usenitse, isegi Uuseni ja Uusna) küla tsässona juures. Siin on mulle võõras isegi küla nimi, vaatamisväärsustest rääkimata. Millegipärast ei taipa ma teha tsässona ümbrusest üldisemat fotot, sest otsemaid sööstan pildistama kivi, millel tuttava nimega mälestustahvel. Nasta Pino (1932–2017) kirjutas enamasti lugusid, mis mulle väga meeldisid. Olin omal ajal üliusin ajalehe Edasi kaastööline ja toimetuses puutusin Nasta Pinoga õige põgusalt ka kokku, oli kena inimene. Kivil nimetatakse teda kirjanikuks, mina paraku tema ilukirjandust – ta olevat lausa mitme romaani autor – lugenud ei ole.

Kivi paigaldati siia esiotsa küll kohalike koolide mälestusmärgina; Nasta Pino plaat lisandus pärast ajakirjaniku surma.

 Pärast kuuleme, et Nasta Pino sünnipaik on siit tegelikult natuke eemal, aga perekond Pinol on sama kohaga muudki seost. Esimene Usenitsa tsässon oli ehitatud alles 1948. aastal ja ehitaja polnud keegi muu kui Nasta Pino isa Vassili. Aastaarvu silmas pidades tuleb arvata, et pidi ikka olema õige julge mees!

Sel fotol on kuueotsaline õigeusu rist katusel selgesti eristatav.

Aastaarvude kohta mälestusplaadil tsässona seinal ei oska ma kirjalikku kinnitust leida, aga ju näitab väiksem arv küla esmamainimise aastat ja teine ilmselt plaadi paigaldamise aega. 1993. aastal peeti ka esimene küla kokkutulek, ju siis see plaat pandigi.

Vahepeal oli unarusse jäänud tsässon üsna laguneda jõudnud, 1989 tehti aga külarahva ühiste pingutustega korda. Näha on, et nüüd peetakse tsässonat au sees ja seda ümbritsev plats on kenasti heakorrastatud.

See on Mihkli (Püha Miikaeli) tsässon, püha tähistatakse 14. oktoobril ja peale Usenitsa rahva tulevat siis tsässona juurde ka seitsme naaberküla elanikud.

Muidugi klõpsub tsässona ümber enamik meil kaasas olevaid pildistusmasinaid, sel fotol teevad pilti Erika ja Ülo.

Pildistamisväärne on ka pildistajate seljatagune: hoolikalt niidetud platsikese kõrval saavad lilled kaunilt õilmitseda.

Platsikese kohal lehvib uhkesti Setomaa lipp. Selline kujundus valiti välja 2003 Obinitsas toimunud VII Setu kongressil nelja kandidaadi seast. Valitud lipu õnnistas Värska kirikus isa Andreas.

Mälestuskivi kõrval kasvab tore äädikapuu.

 

Selle puukesega seotud info loodan meeles pidada sellega, et pildistan puu küljes märgata kollast sildikest. Paraku tuleb just see foto udune.

Stend Usenitsas pole küll Seto Külävüü kujundusega, aga infot, mida Ülo parajasti uurib, on rohkesti. Ühtteist sellest võtan ka siia kokku.

Küla nimi arvatakse tulenevat vene sõnast uzinitsa (just nii on stendil kirjas; minu arvates peaks see sõna olema uznitsa) ehk naisvang. Küll pole selge, kuidas võiks see sõna olla külaga seotud…

19.–20. sajandi vahetusel oli Suure-Usenitsa külas olnud 82, Väike-Usenitsas ehk Poolakestes 22 inimest; 1939 vastavalt 21 ja 12 talupidamist; 1996. aasta alguses 42 ja 26 inimest. Kirjas on siinsete omaaegsete suuremate talude omanike, külas tegutsenud poepidajate ja meistrimeeste nimesid ning põgus ülevaade siinse kooli tegevusest. Stendil on ka Usenitsa/Usinitsa buklett, Tero Helli luuletus „Kodoküla Usenitsa“, „Elujuhis“, mis olevat leitud 1692 St Pauli katedraalist, ning põhjalik ülevaade küla pidupäeva mihklipäeva kommetest: mis tähendus oli sel päeval talurahvale, mida sel päeval ei tohtinud või just tuli teha ning kuidas sai ilma ennustada.

Siis tuleb meie juurde tore üllatustervitaja, naabermajas elav vanaproua, kes küsib, kas tahame ehk tsässonat ka seest vaadata. Muidugi me tahame!

Tugiraami najal liikudes teebki ta meile ukse lahti. Selgub, et väiksel pühakojal on ka kitsuke esik ja siseuks.

Kuna eeskoda on tõesti väga kitsas, ei õnnestu mul oma aparaadiga sisemise ukse kohal olevat kirja …

… ühte kaadrisse mahutada.

Mulle on natuke üllatav – nii et küsin isegi üle, et kas ma valesti aru ei saanud –, et jumalateenistus toimubki tsässonas ainult kabeli nimipühaku päeval, mihklipäeval. Meil, nö luterlastel, on mihklipäev 29. septembril. Ma küll ei tea ja ei taibanud ka küsida, aga küllap on see, et setod tähistavad mihklipäeva 14. oktoobril, seotud erinevate kirikukalendritega – nii nagu on eri ajal ka õigeusklike ning katoliiklaste ja protestantide jõulud või lihavõttepühad.

Ka ikonograafias olen ma paraku tume nagu öö ja kõik giiditööga seotud mõne aasta taguste rohkete palvelakäikude jooksul omandatud teadmised on kahjuks ununud. Seepärast ei hakka ma oletama, millisel pühapildil sel väikesel ikooniseinal on kujutatud just Miikael (lisan siiski sulgudes, et kaldun keskmisel pühapildil näha valge habemega härrasmehe poole).

Kirikust saame kaasa ka väikese Usenitsa (sellele on trükitud küll nimekuju „Usinitsa“) küla voldiku; tsässonast väljuval Ehal on see näppude vahel. Tekst on seal sama, mis küla stendil, ainult mõned vead on parandatud.

Siis jälle autodesse, reis jätkub; järgmine peatus on õige lähedal.

Kolmveerand kolme paiku juhatab see viit meid Mikitamäe tähtsaimate vaatamisväärsuste juurde.

Loen veebilehelt https://www.visitsetomaa.ee, et Mikitamäe kultuurimaja esist platsi kutsutakse Tsässonate väljakuks, sest seal paikneb kaks tsässonat teineteise kõrval. Ju siis on maja väljaku servas kultuurimaja; silt hoonel ütleb küll hoopis, et see on Setomaa vallavalitsuse Mikitamäe teeninduspunkt. Mine tea, ehk mahuvad mõlemad sama katuse alla. Ukse kõrvale kinnitatud oranž postkast lubab oletada, et ehk on majas ka kohalik postipunkt. 1923–1954 oli siinse valla nimi Mäe vald.

Väljakul on varrastes kolm lippu: Setomaa, Eesti ja Euroopa Liidu oma …

… ja nende all 1994 paigaldatud mälestuskivi, mis annab teada, kui vana on siinne asustus.

Ajalooürikutes on Mikitamäe küla esimest korda mainitud 1500. aastal Nikitina Gora nime all; vanimad arheoloogialeiud pärinevad hiljemalt teise aastatuhande algusest. Siinse hõreda asustuse ja suuremate teedeta kandi asukad elatusid peamiselt küttimisest ja kalapüügist. Põllumajandus hakkas arenema suhteliselt hilja, aga oli 20. sajandi alguseks siiski saanud elanike põhiliseks sissetulekuallikaks. Sõjaeelses Eesti vabariigis oli Mäe vald Petserimaa jõukamaid; 1922. aasta rahvaloenduse andmetel küündis valla elanike arv üle 3000.

Ülo uurib juba Külävüü stendi; minagi võtan just sealt infot järgmiste piltide allkirjade jaoks.

Mikitamäe vana tsässon on kogu Mandri-Eesti vanim puithoone: olevat teine ehitatud tõenäoliselt 1694. aastal. Algselt oli hoone asunud Tartu‒Petseri maantee ääres, Laossina teeristi kohal vanal kalmistul, kust ta nõukogude ajal, 1959, silma alt ära veeti. Omamoodi kinnitus sellele, et pühakoja lõhkujad saavad lõpuks ikka karistuse, on asjaolu, et kõik teisaldamisel osalenud mehed saanud ajapikku õnnetult surma. Uues asukohas jäi tsässon unarusse ja lagunes, aga 20. sajandi lõpus suudeti maja konserveerida. 2009 renoveeriti tsässon algsel kujul ja toodi toonase vallamaja ette platsile; hoone sai uue katuse, alumised palgiread ja põrand vahetati välja..

Vahepeal, 1998. aastal, oli aga ehitatud ka uus tsässon. Et mõlema Mikitamäe tsässona nimipühak on apostel Toomas, kutsutakse neid tuumapühäpäävä tsässonateks ja nende püha on tuumapühäpäiv (ka ollõtuspühi ehk kõllapühäpäiv), mida peetakse nädal pärast lihavõtteid.

Naised on nii kanged, et otsustavad külaplatsil koguni kiikuda, …

… mina lähen aga piiluma, mis maja paistab teeviida tagant, …

… teiselt poolt teed.

Mälestustahvel seinal annab teada, et aastail 1912–1954 tegutses majas kool.

Ikka jälle Külävüü stendilt on lugeda, et koolimaja ehitas omal kulul Mikitamäe elanik Semjon Reisengof; kool oli alul kolme-, hiljem kuueklassiline. 1925/1926. õppeaastal oli koolis õppinud 104 last. Praeguse põhikooli maja, siit mitte just kaugel, valmis Semjon Reisengofi vennapoja, koduloouurija ja toonase koolijuhataja Leo Reissari eestvõttel 1954. aastal.

Meid Usenitsas kenasti teavitanud lahke proua jutu järgi juba teame, et nüüd kuulub maja vahepeal ka riigikogulasena tegutsenud seto aktivistile Inara Luigasele. Tema on lasknud ehitada majja köögiploki ja aegajal tegutseb majas Inara Vanavalgõ Kohvitarõ. Setomaalgi on ju oma kohvikutepäev – Seto kostipäiv, tänavu 17.–18. augustil.

Iseäralik „skulptuurigrupp“ kohvitare ees. Keegi viskab nalja, et rattaringlus pole mitte ainult Tartus, vaid ka Mikitamäel.

Autoninad keeratakse nüüd kagusse, Setomaa pealinna Värska poole.