Wednesday, September 15, 2021

Kossu nr 2 ja üks ammune reis


Nagu juulikuus sageli juhtus, oli mu kolmene õepoeg Aksel oma onu Reinu hoole all, sedapuhku askeldasid nad suvekodus verandal. Korraga hõikas laps: „Vaata, uss!“. Peagi uurisid pirakat tulnukat kõik, kes parajasti kodus. Kellelgi meist tekkis isegi mõte võõrnälkjast. Sain oma napi loodusetundmisega siiski kindlalt väita, et see ta olla ei saa: jätkuline „roomik“ ju! Ja oskasin oletada, et küllap see on ühe kopsaka liblika röövik. 

„Julge mehena“ võtsin kutsumata külalise näppude vahele ja toimetasin õue. Mõõtsin ta ka üle – oma 8–9 sentimeetrit pikk – ja klõpsasin paar fotot. Sinnapaika asi toona jäigi.

Millalgi sattusid fotod mulle jälle silma alla, saatsin need liblikatargale Urmasele vaadata ja sain vastuse: „Pajumailane“. Ei öelnud see nimi mulle suurt midagi, ehkki olen lapsepõlves veidi liblikaid püüdnud ja kogunud. Aga kõiketeadev dr Google juhatas mulle kätte suure, ehkki mitte teab mis uhke välimusega ööliblika foto ja teatas muude andmete seas tegelase ladinakeelse nime: Cossus cossus.


„Lihtinimene“ näeks pajumailast ilmselt sellisena (foto: Wilgenhoutrups, Saxifraga-Marijke Verhagen), …


… entomoloog seaks oma kogusse aga juba sirutatud tiibadega öölenduri (foto: SIP Haapala / Wikimedia Commons)

 

Ja otsemaid keris vaimusilm ajas aastakümneid tagasi ja lõi pigem heli- kui värvipildi – halva tee tõttu klopitud ja tülpinud inimesi täis bussis äratavad meid ärevad hüüded: „Tšervjak, tšervjak!“ ja vist ka „Ubej! Ubej!“.


Tahes-tahtmata pidin hakkama otsima 1974. aasta (jah, aasta oli mul õigesti meeles!) reisipäevikut ja muretsesin albumeid täis riiulitega kapi juurde minnes juba ette, et kuidas ma selle õige küll suure köidete hulga seast üles leian. Aga kui kapiukse lahti tegin, sain järjekordse tunnistuse mu naise kiiduväärsest tublidusest: kõik albumid on saanud sedeli ja pealegi seatud ajalisse järjekorda!

See ja järgmised fotod selle kirjatüki juures on just ümberpildistused sellest albumist; originaalid on ikka tublisti paremad, aga üldjoontes saab ehk mingi mulje kätte ka nendelt hädistelt koopiatelt. 

Meie toonased päevikud valmisid nii, et matkapäevad jaotati omavahel ära ja igaüks kirjutas sellest päevast just nii, nagu õigeks pidas. Kui taas koju jõudsime, toksis keegi masinal need jutud ümber; neljas-viies koopia pole küll teab mis ilus, aga siiski loetav. Tekstidele kleebiti fotod juurde ja lasti lehed albumiks köita. (Kursiivis tekstid järgnevas on tsitaadid sellest päevikust).

Nüüd olen seda Vepsamaa-matka päevikut paar nädalat uurinud, väga huvitav lugemine, olin enamvähem kõik selle ammugi unustanud. Paraku pole päevade juures „allkirja“: et kes just seda päeva kirjeldas. Püüan ise autoreid ära arvata ja paaril juhul see ilmselt ka õnnestub. Ja kõige lihtsam on ära tunda üht ülespuhutult sõnadega veiderdavat kirjutajat: kohati sedavõrd keeruliselt sõnastatud lausetega, et mõte tikub uduseks jääma. Paraku olen see autor mina ise… Kahjuks on see tšervjaki-insident jäänud kirja panemata.

Äsja oli juhust veel lausa kolmelt toonaselt matkakaaslaselt üle küsida; ei, nemad seda lugu ei mäleta, ainult Kossu tuleb vist meelde. Nii et ma ei saa üle kartusest, et äkki olen seda kõike unes näinud või lihtsalt välja mõelnud. Aga Vepsamaal me tookord tõesti matkasime ja Kossu oli seal ka.

Ma ise enam ei mäleta, aga abikaasa kinnitusel tekkis idee just Vepsamaale matkama minna ilmselt geograaf Ott Kursi ajakirja Eesti Loodus selle sama 1974. aasta esimeses numbris ilmunud artiklist „Vepsa kõrgustikul“, mille juures isegi väike kaart. Meie matkapäevikus on korrektselt ka kasutatud kirjanduse loend, aga üheksast viitest on see Ott Kursi kirjatöö ainus eestikeelne, ülejäänuist üks soome- ja teised venekeelsed, neist kaks kaarti. Nõukogude-aegsed kaardid olid teadagi ebatäpsed või lausa vigased ja päevikust on selge, et kui me poleks aegajalt kohanud heinalisi, karjuseid ja kalamehi, oleksime ekselnud veel palju rohkem, kui nüüd välja kukkus. 

Sest paraku oli selle imeilusa loodusega ala inimasustus jäänud väga hõredaks. Ega ma hästi ei tea, aga küllap käis siitki üle küüditamislaine: siinsedki põlisasukad olid „ne-russkije“, seega kahtlane element, pealegi vähemalt edukam osa kahtlemata ka „kulakud“! Aga muidugi toimus ka kaasaegne ränne suurematesse keskustesse – kuni ju üsna lähedal asuva Leningradini välja. Sellised mahajäetud asulad on kurvad, eriti kui mõelda, et olime Leningradist vaid paarisaja kilomeetri kaugusel ja ilmselt väga viljakatel maadel…

 

Mõnigi kord sattusime küladesse, kus oli hulk hüljatud palkmaju, mõned lausa kahekorruselised. Siiski oli ka inimesi, kes kõigele vaatamata olid jäänud paikseks ja neilt saime mitut moodi abi.

 



Näiteks pärast ööbimist toreda Šatozero ääres …



 … saime endale kuni Krivozeroni teejuhiks mehe, kes oli tulnud looga järele. Kõige tervema lobudiku juures võtab ta looga õlale /../ja püssi püsti kätte. Nii jätkame teekonda „vahistatutena“, käed üles tõstetud, „valvur“ püssiga ees. Nimelt katab Šatozero küla õuesid nüüd paks nõgesevaip, millest läbisaamine (ja veel paljasääri) on omaette kunsttükk.


Krivozeros, kus mees mullikaid karjatas, käisime tema suvises elamises, poollagunenud maja veidi korda seatud toas. Meid kostitati piima ja hapupiimaga, vahetuskaubana „Turisti eine“ eest saime pool hiiglaslikku kodus küpsetatud leiba (mida Ann sel pildil parajasti lõikab).


Matkasime tookord üheksakesi. Kaheksa matkaselli olid kursusekaaslased, 1970 Tartu ülikooli lõpetanud keemikud, ja neist nelja-viiega oleme jätkanud enamvähem igasuviseid matku või reise kuni käesoleva aastani välja, enamasti ikka Eestis (fotol vasakult alates Rein, Evi, Tõnu, Toomas, Erika, Merike, Sigrid, Ann). Üheksas tookordne kaaslane oli rühma pesamuna, meist kuus kuni üheksa aastat noorem keemiatudeng Natalia ehk Nataša või kodusemalt Nata (fotol paremalt esimene).

Ja just Nata tõi meie seltsi kümnenda „kaaslase“, Kossu. Tsisteerin päevikust: Äkki karjatab Nata: „Kus on minu Cossus cossus?“ Meie ei saa millestki aru, aga kui Nata otsitu ühelt seljakotilt üles leiab, on ta tohutu õnnelik, ja meie saame teada, et see on vaid liblikaröövik.

Lisan siia selgitusi. Esiteks oli osa Nataša perest kirglikud harrastus-lepitopteroloogid ja see liblikas oli nende kogust puudu. Nii tekkis neiul natuke hull idee röövik endaga koju kaasa viia ja lasta tal liblikaks kasvada! Aga teiseks oli Nata kodune keel vene keel; ta rääkis väga ilusat eesti keelt, aga ilmselt oli ta sõnavara üsna piiratud. Seepärast tekkis aegajalt ka väikesi arusaamatusi: et millest ta nüüd ometi aru ei saa, suurepärane hääldus viis meelest, et neiu siiski pole eestlanna… Küllap just samal põhjusel nimetas ta ka röövikut ladinakeelse teadusnimega, kindlasti ei teadnud ta eluka eestikeelset nimetust.

Ristisime uustulnuka kohe Kossuks. Natal algavad oma mured. Ei tea, mida Kossu, vaeseke, tahab, kas süüa /../ või nukkuda.“ „…ta on juba küllalt suur /../, pealt pruunikas, alt roosakas-punane, kõva „koonu ja otsaesisega“, käib kokku ja lahti nagu Teppo lõõts. Lõpuks klanib Nata Evilt etüleenpurgi, puistab sinna mulda ja sammalt, et Kossul oleks hea nukkuma heita.

Just sealt purgist siis Kossu enne kirjeldatud bussisõidul plehku panna üritaski. 

Aga nüüd veel matkast. Olime kodust ära kokku kümme päeva, 16.–25. juulini. Tartust sõitsime Moskva rongiga Tapale (ja Evi unustas sinna oma fotoka…), sealt Leningradi rongiga Leningradi ning siis tuubil täis Petrozavodski rongiga Lodeinoje Polesse, kus oli aega käia Sviri ehk vepsa keeles Süväri jõe ääres. Fotol olemegi oma kodinatega Lodeinoje Pole bussijaamas.

Järgmine etapp oli 120-kilomeetrine bussisõit Vinnitsõsse Ojati jõe ääres. Suure ringiga sõit mööda käänulist ja auklikku teed koos pika peatusega Podporožjes võttis aeg lausa viis tundi!

Vinnitsõs tulnuks järgmist bussi oodata kuus tundi, aga kümneka eest viisid siia toonud bussi juhid meid Järvedesse ära! Ütlen igaks juhuks, et nende kohanimedega on asi üsna segane, sest enamvähem kõigil kohtadel on paralleelnimed – üks vepsa, teine vene keeles, Ja tundub, et vähemalt neid vene nimesid on vahel veel ka rohkem kui üks, eri allikates erinevad. Aga las see praegu jääb, sest kellele need nimed ikka midagi eriti ütlevad.

Fotol ületame Ojatit, sest  naaberkaldal tundus paik lõuna valmistamiseks sobivam olevat

 

Samasse õhtusse mahtus üks bussisõit veel: Järvedest Ladvasse (fotol). Maastik teeservas meenutas Lõuna-Eestit. Sõidul Ladvasse oli meil huvitav vestlus kahe kohalikuga. Saime teada üksikasju oma edasise marsruudi kohta, meid hoiatati kohutavate sääse-, parmu- ja kihulaste parvede kohta, kes meid kõik Nažmozeros ootama pidid. Kuulsime ka mõne sõna vepsa keelt ja üldse oli väga lõbus.

Jutt lendavate loomakeste rohkusest pädes ilmselt juba ka meie esimese  öömajakohas Ladvast veidi väljas ühe ojakese ääres, sest päevikusse on kirjas: teatud asjakohaselt toimingult saabunud Tõnu oli väga nördinud, sest kui tal enne seda käiku olnud veel üks sääsehammustusest vaba koht, siis nüüd polnud enam ühtegi. Ja ega me teistelgi õhtutel-öödel puremata jäänud…

Järgmisel, 18. juuli hommikul algas siis tegelik matk. Meil tuli /../ astuma hakata mööda metsveotraktorite poolt läbitavat teed (kui Ladva külani käivad bussid regulaarselt, siis sealt edasi oleks nagu maailma lõpp, s.t. liigeldavate teede lõpp).  Eile bussisõidukaaslastelt saadud tee kirjeldus sobis tegelikkusega kenasti kokku. 

Kõndisime sel päeval läbi umbes veerandsada kilomeetrit. Päeva esimeses pooles korjasime nii palju punase kübaraga puravikke, et lõunapausi ajal praadisime  nad ära – oli kena vaheldus tavamenüüle!

 

Mõneski kohas läks tee läbi madalate jõekeste, ette tuli mõnigi tõeline mudaauk, millele on toodud ka ohvriande.  Fotol parafraseerivad Evi ja Rein Vera Muhhina kuulsat skulptuurigruppi „Rabotsij i kolhoznitsa“.

 

Just siis, kui väsimus hakkas päris maha murdma, tuli nähtavale tänane sihtmärk ja öömajapaik Nažmozero.

Nägime järve lähedal punast telki; selgus, et selles peatuvad Kiievi geograafid. Saime nende juures kaeda piirkonna värvilisi aerofotosid ja metskonnakaarte ning nõuandeid homseks. Siingi kohtasime ka vepslasi-karjuseid. 

Sääsepiinarohke ja sellest tulenevalt napi unega öö järel leidsime lohutust ja kosutust suplusest ja hommikusöögist. Kohe taas teele me ei asunud, sest kiievlased olid meile kätte näidanud hea murakakoha. Epiteet „hea“ oli ilmselge alahinnang, isegi „suurepärane“ olnuks liiga vähe öelda! 

 

Marju jätkus nii lõunasöögiks  kavandatud kompoti kui ka kaasa võetud moosi vaaritamiseks.


 

Et meie puhkus oleks põhjalik, laenasid Evi ja Nataša kohalikelt karjustelt paadi ja sellega saime kordamööda kahe-kolmekesi järvel sõita. 

Võib-olla puhkasime veidi liiga hästi, võib-olla oli põhjus muus, aga sel päeval tegime matka suurima eksirännaku. Päevikust jääb ausalt öeldes mulje, et selle valele teele suundumise algatasin paraku just mina…

Nüüd on paras koht pista siia meie matka kaart. Kavas oli minna Nažmozerost umbes kirdesse,  Maslozero kaudu selle järvistu suurima järve, 8,2-ruutkilomeetrise Šimozeroni. Läksime ja läksime, aga mida polnud, see oli Maslozero. Kui olime hakanud arvama, et ju oleme tast kogemata mööda läinud ja tuleb minna otsejoones Šimozeroni välja, oli Evi see, kes taipas kompassi vaadata. Alles siis selgus, et läheme soovituga peaaegu vastupidises suunas, kuhugi kagu ja lõuna vahele… 

Teekond oli üsna raske, enamasti rinnuni heinas ning läbi mudaaukude ja üle ojade. Uue suuna järgi tundus, et ilmselt jõuame Kljonožero ehk Vahtrajärveni (nagu ikka, kannavad sama nime nii järv kui ka küla) – ja nii oligi. Seegi küla oli hüljatud, aga siingi oli heinalisi ja neilt saime sellele arvamusele kinnitust. Vepslased ajanuks meiega heal meelel juttu, aga me olime selleks liiga väsinud…

Järgmiseks päevaks seadsime sihi jõuda Šimozero külastusse. Uurisime heinalistelt marsruudi võimalikult täpselt välja; nad pakkusid ka varianti, millist teed pidi liikudes oleksime saanud kaardilt näha kagupoolse „pauna“ maha lõigata, aga eilsetest kogemustest õppides ei julgenud me enam riskida ja jäime truuks võimalikult suurtele teedele. Niiviisi kujunes päevatee pikkuseks kindlasti üle 30 km.

 

Tee oli kindlasti kuivem ja parem kui eilne. Jälle röövisid aega peatused maasikatest lausa punavate välude servas. Teeäärne mets oli kohati üsna ürgmetsa nägu. Pikalt tundus, et mõlemal pool maapind langeb, nii et tee kulgeb siin ilmselt mööda seljandikku. 

Küll tegi liiga õhusoe, nii et lõunapausi ajal ühe madalakese oja ääres käisid kõik „ujumas“ (fotolt on näha, miks ma panin viimase sõna jutumärkidesse…).

Kui olime kagusse ulatuva U-kurvi läbinud, hakkas kaardil meie tähelepanu üha enam köitma paremat kätt jääv nimetu järveke – ehk piirduks täna teekonnaga selleni?!

Veidi naljakas lugu oli kolme-nelja vastutulijaga. Esmalt saime kenasti jutule ühe naisterahvaga, kes ütles, et selle „unistuste järveni“ on umbes 7 kilomeetrit. Järgmisena lähenenud mees jäi aga meist mõnikümmend meetrit eemal seisma – ja pistis siis vastassuunas ummisjalu punuma! Umbes samuti käitus jalgrattur, kes ei peatunud, vaid viipas vaid umbmääraselt käega. Huvitav, kelleks nad meid pidasid? 3–4 km järel peatasime meiega samas suunas liikunud mootorratturi, kes arvas, et järveni on umbes kilomeeter. Seda „ühte kilomeetrit“ läbisime sama kaua kui eelnevat kolme. Lõpuks hakkas veesilm siiski orus paistma, aga temani ei viinud rajanatukestki ja järsud kaldad olid nii paksult metsa kasvanud, et ei mingit võimalust telkida. Sestap astusime edasi ja need, kes viisi peavad, laulsid ergutuseks laule, mida võis vaid esimeses lähenduses nimetada marsilauludeks ja mis kõlasid palju vaiksemalt rohkete tõusude ajal.

Lõpuks ometi hakkas mets vahetuma lagendike vastu, kus kasvas põdrakanep. Nagu maa alt kerkisid meie ette Šimjärve külastu ja järv. Oli, mida vaadata: punane loojuv päike valgustas järvesoppe ääristavatele küngastele hajutatud küla. Läbi poollagunenud majade aknaaukude paistis punane valgus, punakalt valgustatud rohi liikus vaikselt. Kusagil karbinurgas peaks mul sellest ilust ka paar slaidi olema. Ja päeva sissekande viimane fraas ka: … kõrvalt vaadates meenutas kogu seltskond arvatavasti lonkavate invaliidide rongkäiku.

21. juuli (päevikusse on kirjutatud, praegu piinlikki lugeda, vabariigi 34. aastapäeva…) võtsime vastu Šimozero ääres loomade jootmise kohas.  Küla nimi olnud Ohta. Pärast suplust seni kõige parema põhjaga järves ja hommikusööki asusime kella 10 paiku teele. 

Jälle möödusime kurbadest kunagi ilmselt jõukate majapidamiste ja ühiskondlike hoonete varemetest, … 

… külastu koosneb mitmest külast ja nii oli varemeid nii meie kõrval kui ka ees.

Õhtul olime pisut jutelnud kohaliku tavarüüpe bražka joobes onu Vanjaga, kes oli meid hommikuks külla kutsunud. Temaga me hommikul siiski ei kohtunud, küll aga tema kaasa Anna Vassiljevnaga, kes rääkis, et nemad ainsatena ei lahkunud siit 1959. a, kui kõigile maksti uude kohta ümberasumise eest. Onu Vanja kui Suure Isamaasõja II grupi invaliid saanuks korteri mistahes valitud elukohas. Praegu elavat peale nende külastus veel kaks mutikest, neist üks suremas… Kõlama jäi suur kurbus kodukohast lahkumise pärast, mis siiski on paratamatu, kuna nende inimeste varustamine toiduainetega piirdub kahe traktorivisiidiga aastas, mis toob suhkrut ja jahu.

Loen päevikust, et vaatasime ka kaht kirikut ja kalmistust, aga neist millegipärast fotosid pole. Üks kirik olnud omal ajal muudetud klubiks, teine laoks. 

Pärast külastust lahkumist jäime kohe esimesel teeristil jälle sedavõrd nõutuks, et Erika ja Nata pöördusid tagasi heinalisi küsitlema. Nii saime õige suuna kätte ja ühtlasi teada, et Šimozerost Jandozerosse on 5 km, Jandozerost Šatozeroni 9 ja Šatozerost Krivozeroni 3 km. Andmed osutusid tõeseks, aga pole vist vaja öelda, et suunaviitasid ega kilomeetriposte neil teedel polnud, küll aga omajagu hargemisi ja pööramisi, nii et selgi päeval pisut ka ekslesime, ent õhtuks olime senistest kõige mahajäetuma mulje jätnud Šatozero külas. Samanimeline järv oli sopiline kinnikasvav karstijärv, üsna ilus, aga metsiku ümbruse tõttu sünge. Neli jalgsimatka päeva on olnud ühegi vihmatilgata ja täis huvitavaid sündmusi.

Nüüd tulevad seigad, millest olen juba kirjutanud, ka Šatozero järve pilti kasutasin siin juba teist korda: rohkem sellest kohast päevikus fotosid pole. Üks lisaseik siiski: Nataša teatab järvest tulles /../, et nägime meetripikkust musta madu, kes lookles veest välja rohu sisse. Aga tühja sest maost, küllap ta nastik oli. Probleem oli pigem teeotsa leidmine, sest seekord viibime küll täiesti mahajäetud paigas. Nagu kõrgemalt poolt saadetud ilmub meile seegi kord teejuht nagu välk selgest taevast, sest juba Ann hüüabki: „Näete, seal tuleb ju üks mees mäest alla!“ Mees oli see, kes oli tulnud looga järele, kes meid siis Krivozeroni „konvoeeris“, seal piima ja hapupiimaga kostitas ja vahetuskaubana pool suurt leiba andis. 

Kaunis Krivozero järv vaadatuna künkalt, puu otsast, oma saarte ja soppidega. Küla ise jätab rusuva mulje sissevajunud katuste ja mustandavate aknaavadega. Oleme selliseid juba küll näinud.

Saame healt teejuhilt veel hulga suuniseid ja soovitusi; näiteks ütles ta, et meie kavades olev Kapšozero pole suurem asi, ja soovitas hoopis Palozerot. Ütlesime mehele „Palju tänu!“ ja jätkasime. Muu hulgas ronisime ühe triangulatsioonitorni otsa ja imetlesime kaunist maasikku, maiustasime kord maasikate, kord mustikatega, üritasime jõekeses ujuda või ennast vähemalt jahutada. Mets /../ on võrratu, rada lookleb kord mäest alla, kord üles, korda palistab teda valgetüveliste kaskede, kord haabade allee, kord roheliste mütsidega männid.

Lõunapausiks leidsime koha järve ääres ja just siin saime Nata vahendusel tuttvaks Cossus cossusega. Pool tundi pärast teele asumist tuleb jälle „tankimispaus“: Metsalune lausa sinab mustikatest. /../ Marju on nii palju, et aja või kahe käega sisse, aga ükskord saab ikka küllalt. 

Vasakul hakkab mändide vahel sinama järveke, vesikupud kui poti istutatud. Et vett kätte saada, tuleb Tomil ja Reinul lausa kõhuli lasta. Joogiks on rabajärve vesi imehea. Järve äär punab murakatest ja kuigi kõhud on veel kõvasti täis äsja söödud mustikaid, ei jäta me kollaseid murakaid maha. 

Varsti lõpeb traktornaja doroga ja algab bolšaja  ehk metsaveotee, /../edasiliikumine enam nii libedasti ei lähe, sest vajuma sügavalt liiva. Mõlemal pool teed on teinud oma tööd vaigukogujad, nüüd ootab metsa mahavõtmine.

Peagi jõudsime teeristile, mida meie kaardil pole ja mida ei maininud ka meie teejuht. Segaduse ajal märkame ka põtra, keda mõned meist peavad esiti pronkskujuks, aga kui veidi lähemale astuvad, jalutab „kuju“ väärikalt metsa. Kohe jääme äikesevihma kätte, võtame plastikaadid selga ja liigume edasi otsekui ühe küüruga kaamelite karavan. Peagi jõuame triangulatsioonitornini. Mööda märgi ja libedaid tornipalke ronimisest on tulu: esiteks on lähedal kaks järve, üks paremal, teine vasakul ees; teiseks kubiseb raiesmik maasikatest.

Ja jälle tuleb abi: … kohalik mootorrattal mööduja. Saame teada, et oleme Nemža teel, tee teised otsad viivad metsa. Tornist nähtud järved on vastavalt Palozero ja Kapšozero. Vastupidi meie ootustele mees neid eriti ei kiida, /../ jääb mulje, et need on jälle ühed sopaaugud, aga kala olevat seal kõvasti. Ka kuuleme, et teel liigub ka autosid: hommikul viiakse töölised metsa, õhtul tuuakse Nemžasse tagasi.

Nüüd astume hämaras otse edasi, märkamata enam kaskede alleedega punavaid maasikaid. Järv osutus tõesti kinnikasvavaks ja kui olime endale juba laagriplatsi leidnud ja „majad“ püsti pannud, selgus, et veele pääseb ligi umbes kilomeetri kaugusel… Aga polnud hullu, saime hakkama. Arvutame kokku tänase kilometraaži – 25 peaks täis tulema. Telkidesse pugesime kõuemürina saatel.

Järgmine hommik kujunes pikaldaseks ja lõppes pärast ligi keskpäevani veninud hommikusööki sellega, et kuna suurel teel jõuravad palgilastis MAZ-id ja „Uraalid“, hakkas seltskond lagunema: Ann ja maasikaallergiaga Sigrid sõitsid Nemžasse, et toitu juurde osta ja öömajapaik leida, teised läksid aga esialgu eile avastatud maasikarohkele raiesmikule .

Maasikaid oli palju küll, isegi Rein arvab, et oi sa raisk ja midagist lolli. Ainult Evi annab teada, et kusagil Saaremaal olnu maasikaid rohkem, pealgi veel punasemaid ja magusamaid.

Mõned meist jõudsid ka veel pooljuhuslikult üles leitud Kapšozeros ihu jahutada (ilm oli jälle palav; müristas küll, aga vihma ei tulnud), Erika Merike ja Tõnu hääletasid ennast sel ajal ühele metsaveoelukale ja pärast suplust meie, ülejäänud neli, teisele. Selgus, et just sama autoga olid Nemžasse saanud ka Ann ja Sigrid. Suure raputusrohke teekonna lõppu teatas silt teeserval „Karmanovskaja“, seda nime kannab Nemža külastu suurim küla; meie sakiline metsatiir oli sellega lõppenud.

 

Nagu hommikul kokku lepitud, saime Nemža bussipeatuses jälle kõik üheksakesi kokku. Päris tore oli pärast aina hüljatud ja lagunenud majadega külasid näha ka teistsugust. Külarahvas lööb selgelt välja Põhja-Vene heledapäisus. Ann on päeval ühele tüüpilisele nemžalasele, pisikesele sinisilmsele blondiinile Tartu märgi kinkinud ja nüüdseks näib noor daam olevat muutunud eakaaslaste suureks kadedusobjektiks.

Küla vahel kepsutasid ringi rõõmsameelsed tallekesed, aga näha oli ka meid kahtlustavalt seiravaid pahaendelise ilmega krantse.

Kes teab mitmendat korda saime end Ojati jões jahutada. Meie lemmikjõgi on siis õige sügav: kui taguots põhja toetada, on vett kaelani. Jõe ääres võtsime ka einet, pärast astusime veel kord läbi poest. Seejärel sõitsime PAZ-liinibussiga Vinnitsõsse (Andronovskojesse).

Seal selgus ootamatult, et osa meist asuks koduigatsuse tungil juba täna koduteele ehk siis sõidaks Podporožjesse või Lodeinoje Polesse, et astuda rongil. 

Jäi siiski nii, et täna läheme telkima, homme aga tõmbame tuurile joone alla.

Esmamulje peaaegu linna mõõtu Vinnitsõ kohta on kirjas niiviisi: Ojatist pooleks kriipsutatud oru vastaskülge kroonib ilus mets, aina üks suur telkimispaik. Aga meie paikneme paraku külapoolsel kaldal ja siin on vaid majad. Kohalike tädide soovitusel kõnnime maanteed mööda külast välja ja otse eeski kerkib metsaseljaline künkanõlv. Merike meenutab Karpaate, Nataša Kunaširi. Peagi jõuame sillani, mille all tõelise mäestikujõena kive peksev jõetulv kannab Šokša nime. Selle äärde siis laagrisse jäimegi. Vaadete kenadust rikkus vaid eemal põlev saepurulade, aga kui tuul oli teiselt poolt, siis polnud hullu; lasksime ennast kärestikukohinal uinutada.

Õhtul olime küll vaadanud, et muru on madalaks mälutud, aga et lehmakooke oli hõredalt ja pealgi tundusid nad mitte kuigi värsketena, siis jäime sellele platsile pidama. Paraku see siiski OLI karjamaa ja meid äratas poole seitsme paiku paljuhäälne ammumine. 

Hommikusöögi kohta pandi päevikusse muu seas kirja, et seda sai nii palju, et jätkus ka vähkidele. Nimelt olid Merike ja Erika jões hommikul tõesti ühe suurte sõrgade ja vuntsidega eluka leidnud.

 

Muidugi lasksime Šokša kärestikul ennast jahutada ja loksutada.

 

Lõpetamist vajas ka eelmise päeva sündmuste kirjapanek.

Jõudsime telgid ja muu koli enne kokku panna, kui sadama hakkas. Võisime rahumeeli konstateerida, et plastikaatide kaasavõtmine nii asjatu polnudki, nagu vahepeal näis. Vihmaga koos tuli tugev tuul,  jõgi oli tumemusta värvi, suure tuule tõttu ei teadnud ta, vaeseke, kummale poole voolata. Kaldaäärsed lepapõõsad olid vastu maad lookas /../ Kahjuks oli tuul prügimäe poolt, mistõttu tuli sealtpoolt ohtrasti suitsu ja kõrbeva saepuru lõhna. Kui veel juurde lisada välk ja müristamine, siis peaks pilt saama täielik.

Lakkamatus sajus tuli rutata ka bussipeatusesse, Podporožje bussis said jalad alul veel vatti edasi: polnud istekohti; tasapisi neid siiski vabanes. Kahe sõidutunni suurimad vaatamisväärsused olid kraavi läinud metsaveo MAZ ja Gomorovitši pooletunnise peatuse ajal külalollike Jurotška, kellele kõik naist otsisid…

Podporožjes (Ei mingeid vaatamisväärsusi – räpane ja tolmune töölisasula.) käisime restoranis söömas ja kauplustes, kust osteti kokku üksjagu kraami, mida Tartus või Tallinnas naljalt ei leia.

Kui siis lõpuks bussipeatuse juurde oma kottide järele läksime, küsis üks vastu tulnud härra vist päris tõemeeli, et „miks te kained olete?? Podporožjes peab purjus olema!“ Tundus, et nii vist tõesti oligi…

Nr 6 buss, kus peame natuke konduktoriga oma üüratu pagasi pärast jagelema, viib meid 5 km kaugusele raudteejaama, mis kujutab enesest üsna koledat teivasjaama ning temast pole suuremat mõtet rääkida. Jõudsime veel käia ühisel viimasel söömaajal ja lõkkeõhtul Sviri ääres, mis on Podporožje kohal päris ilus jõgi ja eriti ilus veel pimedas.

Kell 1.24 saabunud Petrozavodsk–Leningradi rongi peale trügimine ja võitlus kohtade eest vagunis (muidugi suutsime vilunud kohalikega konkureerides vallutada vaid kolmandaid riiulikorruseid…) vääriks omaette peatükki, aga las ta olla; võtan päevikust vaid fakti, et ühes pingivahes oli kokku 16 reisijat. Lõpp hea, kõik hea, hommikul kell 8.41 jõudsime elusalt Leningradi. Edasine ei paku sportlikku huvi ja tõmbame siinkohal eesriide ette. 

Küll pean ilmselt kirjutama, mis sai Cossus cossustest. Aus vastus on, nagu ikka: ma ei tea. Küllap sai Natašaga, kellega töötasime hiljem ülikoolis aastaid samas kateedris, nende Kossust räägitud, aga ma ei mäleta, mida just. Ja nüüd mul temaga enam sidemeid ei ole.

Meie Kossu nr 2 üritas korra mööda seina üles ronida, aga kukkus sealt rohu sisse ja kadus. Kõiketeadev Vikipeedia ütleb, et „röövik elab puidus 2–3 aastat. Seejärel röövik talvitub maapinnal võrgendis ning nukkub kevadel. Nukufaas kestab 2–6 nädalat. Valmikud ilmuvad juunis.“ Vaat nii!