Lillefestival 2013: aiad täis tervist ja kunsti

Umbes sama moodi nagu jõulu eel Piparkoogimaania-näitust, ootan ma kevadsuvel Tallinna lillefestivali. Tänavu avati see 24. mail juba viiendat korda, ikka Tornide väljakul linnamüüri varjus. Selleks aastaks on korraldajad aiameistritele välja mõelnud teemad „Aed kui kunstiteos” ja „Tervendav aed”. Festival kestab kuni 24. augustini.

Käisin jaanipäeva-eelsel nädalal kunstaedu kaemas kaks korda: kiire pooltund 19. juunil, põhjalikum poolteisttund 22. juunil. Mis seal salata: esimese korra järel olin ehk natuke pettunudki. Ma usun, et üks põhjus võis olla tunne, et ma pole oodatud. Sest kiosk, kust saada infomaterjali, ei töötanud, kohe esimesel jaamapoolsel (sealt ma tulin) aial polnud teabetahvlil teksti, üks aed oli veel hoopis puudu – ja õhtul kodus leidsin, et peaaegu olematu on info ka festivali kodulehel, seda siis ligi neli nädalat peale avaõhtut.

Ja pean tunnistama ka seda, et sellist ahhaa-tunnet, nagu mullu ungarlaste spektriaeda silmates otsemaid tekkis, tänavuste esmamuljete seas polnud.

22. juunil oli olulisim muutus see, et kioskil olid luugid lahti ja lahkelt seletusi jagav meesterahvas kohal, nii et sain vajaliku infovoldiku kohe näppude vahele. Aia nr. 8 tahvel oli endiselt puudu, aga aed nr. 25 lõpuks valmis saanud. Ja kui on küllalt aega aedu korralikult uurida ja tekste lugeda, hakkab mõnigi neist ikka kohe päris hästi meeldima. Et mitte unustada – ühe etteheite tahan korraldajatele veel teha (ja seda mitte esimest korda): ka tänavu näeb välismaiste autorite aedade selgitustahvleil guugeltõlgitud teksti. Ei taha kuidagi uskuda, et seda poleks võimalik vältida. Ja tekstid on mitmete tänavuste aedade puhul töö mõistmiseks vähemalt minusuguse pikajuhtmelise jaoks väga olulised.

Igast aiast tegin ka mõne pildi ja valin nüüd igast vähemalt ühe eriliste kommentaarideta ka siia. Aia nime järel on sulgudes kategooris lühend, kui see ikka teabest selgelt näha on: AK on Aed kui kunstiteos, TA – Tervendav aed.

Aed nr. 1: osaühing 3olives, Mu süda usub (AK).

Aia nr. 2 kohal on kolmandat aastat osaühingu Artes Terrae paene lambakari.

Aed nr. 3: Vladparal õppekeskus, Imelikud jõud (TA).

Aed nr. 4: Maali Roomet (Eesti maaülikool), Rütmimäng (AK).

Aed nr. 5: Kuressaare linnavalitsus, Kutse Kuressaare 450 (AK).

Aed nr. 6: Odessa (Ukraina), Mere sümfoonia (AK).

Aed nr. 7: SÜ PinkMonumental, Homage Ehavere puuseppadele (AK). Praegu ses suhtes natuke õnnetus seisus aed, et on kõrval kasvava vana jalaka tekitatud suures seemnesajus, aga jalakaseemned pole teab mis kaunid...

Aedade nr. 8 ja nr. 9 juures on väike kukla sügamise koht. Nimelt on nr. 8-l, nagu juba kurdetud, infotahvel tühi. Bukleti väitel peaks see olema aktsaseltsi Fiskars Estonia aed ja nr. 9 osaühingu Husqvarna Eesti oma. Viimase teabetahvel aga kannab kirja Fiskars. Nii et aed nr. 8 jääb (esialgu)  anonüümseks ja nimetuks. 

Aed nr. 9 kohta – looja siis Fiskars Estonia – panen kaks pilti. Selle nimi on Aed abivahendiga liikujatele (TA).

Täiendaval selgituslehel on teinegi nimi: Fiskars'i hooliv aed. Ja üks selle hoolivuse näitaja on see, et peale tavalise infotahvli on ka teine: Braille' kirjas.

Aed nr. 10: Kiiev (Ukraina), Uus tase (TA).

Aed nr. 11: Räpina aianduskool, Hüva leili! (TA).

Aed nr. 12: Eesti maastikuarhitektuuri üliõpilaste selts, Julge hernes (AK).

Aed nr. 13: osaühing Hüüp, Kompostikunstikast (AK?).

Aed nr. 14: Eve Christa, Aed kui kunstiteos – Liblikaefekt / … üks tiivalöök võib muuta maailma.

Aed nr. 15: osaühing Kino, Kiida krantsi! Ehk kummardus äärelolijatele (AK?).

Et selle töö mõtet seletamata ja selgitustekste osundamata paremini mõista, lisan ühe pildi veel.

Need viisteist aeda paiknevad siis Tornide väljaku keskosa ja Nunne tänava vahelisel alal, …

… ülejäänud sadama pool keskplatsi linnamüüri vahetuses läheduses kuni Suurtüki tänavani.

Aed nr. 16: Luua metsanduskool, Aed kui kunstiteos. Kunst = elu.

Siingi kulub selgituseks ära ka teine pilt.

Aed nr. 17: Luua metsanduskool, Tervendav aed, Aeglane hetk. Üks neid seadeid, mille puhul on selgitus lausa vältimatult vaja läbi lugeda.

Aed nr. 18: Kieli haljastusamet (Saksamaa), Der Heilgarten – eine lange Pflanzenreise (TA).

Aed nr. 19: aktsiaselts Schetelig EV, Taimehullu linnaaed.

Aed nr. 20: Keskkonnahoolduse OÜ, Sõlmes on köitmise ja vabastamise vägi (AK).

Aed nr. 21: Tallinna kesklinna valitsus, Seitse. Jarru aed.

Aed nr. 22, Eesti kunstiakadeemia skulptuuriosakond, ja ...

... aed nr. 23, Eesti kunstiakadeemia keraamika osakond, moodustavad ühtse terviku – Tervendav kunst (AK). Siingi on mõistlik lugeda selgitusi. Infolehelt saab ka täpselt teada, kes on mis osa seadest teinud.

Aed nr. 24: Udatšnõi projekt, Peterburi. Töö nimetust pole teabetahvlil märgitud.

Aed nr. 25: bukleti kinnitusel samuti Peterburi aiakunstnike töö; teabetahvel on paraku tühi.

Aed nr. 26: Schwerin (Saksamaa), Garden as Art (AK).

Sedagi seadet aitab teine pilt ehk paremini lahti mõtestada.

Aed nr. 27: Budapest (Ungari), Vaimu voog (TA).

Aed nr.28: Helsingi, The art of garden is in you – it's how you look at things (AK).

Aed nr. 29: Kaarel Lääne, Kreete Mägi ja Priit Paalo, No Stress (TA).

Aed nr. 30: Piret Kümmel ja Kristel Ratassepp, Kunst(lik) loodus.

Aed nr. 31: Moskva (AK).

Loodetavasti õnnestub umbes kuu aja pärast taas üle vaadata, mis aedades on vahepeal toimunud.

Kasepääl juhtub

5. juunil on asja sõita Jõgevamaale, Peipsi serva Kasepää valda: Peipsi koostöö keskus (CTC) esitleb käed-külge-eksponaatidega täiendatud näitust Peipsi järve elu tuba.

Kui Tartust bussiga kohale vurame, on CTC kolmeliikmeline naiskond näitusemaja uksel naeratades vastas.

Mina pean siiski esmalt põikama naabermaja juurde: näe, Peipsi serval õitseb sirel veel väga kenasti. Tartus on see aeg paraku juba ümber: isegi hilisõitsejatel Ungari sirelitel on õied osalt pruunid.

Aga tundub, et ega Eeva Kirsipuu-Vadi (paremal) ja Piret Pungas-Kohv meid esialgu väga sisse kutsuma tikugi; tahavad ikka veel trepil edasi naeratada. Sest viimane ”käed-külge” eksponaat on veel meisterdamisel. Siis tuleb võiduka näoga meistrimees uksele, valminud jublakas ülestõstetud käes. Pisuke tseremoonia võib alata.

Olen sel näitusel varemgi käinud; siis, tõsi, siseneti veel maja tagaküljelt. Suuri muutusi pole raske märgata: stendide ülaosad on laias laastus vist üsna endist nägu, aga ”alumisel korrusel” on kõik uus.

Nüüd tuleks kogu lugu Agu Sihvka kombel algusest peale ausalt ära rääkida. Eeva isegi viitab oma avasõnavõtus, et ”Toomas Jüriadot tsiteerides...”

Jah, tõesti arvan ma, et olen selle näituse avamisel käinud kaks korda, aga oleks võinud käia lausa neli: sedavõrd seiklusliku, et mitte öelda lausa dramaatilise saatusega ekspositsioon. Fotol oleval tahvlikesel on see ajalugu kokkuvõtlikult kõik – või enamvähem kõik – kenasti kirjas.

Näiteks seisab siin must valgel, et näituse esimene osa avati 30. juunil 2005 Kallastel. Olen nõus, sellest linnavalitsuse majas toimunud üritusest on mul ka paar fotot. Aga mul on fotosid näitusest ka umbes kuu aega varasemast ajast. Ja kusagile mälusopis on kindel teadmine, et CTC algatatud ja Studio Viridise tehtud kalamulaažide ja Peipsi kolmemõõtmelise kaardiga näitust avati teine kord veel (või pigem oli just see 30.06.05 avamine TEINE avamine): kui lisandusid stendid inimestest. Mäletan veel, et hindasin seinu toona ilmselgelt ületäidetuiks.

Aga olgu, ehk on see siiski vaid unenägu. Küll on paraku tegelikkus, et 28. oktoobril 2006 oli näituse tookordses asupaigas, stalinistliku klassitsismi stiilis linnavalituse hoones tulekahi.

Ma ei tegi täpselt, kuivõrd sai ses tulekhjus kannatada Peipsi järve elu tuba. 29.oktoobri Postimehest on lugeda, et Tules hävisid hoone teisel korrusel asuv saal ja kultuurimaja ametiruumid, veekahjustusi sai raamatukogu, aga ka et Esimesel korrusel asuvad ruumid said veekahjustusi, kuid tuli sinna ei levinud. Just esimesel korrusel oli ka Peipsi järve elu tuba. Vareme, mis ilmselt oleks olnud üleehitatav, laskis toonane linnapea lammutada ja selle asemele ehitati tilluke kõlakoda.

Oli, kuidas oli, aga 1.aprillil avati näitus Emajõe Suursoo keskuses. Minu meelest on see keskus algusest peale olnud üks suhteliselt õnnetu ja vähefunktsionaalne rajatis, aga mingiks ajaks sai väljapanek jälle katuse alla. Sattusin ka seal paar korda käima ja eks see ruumike olnud ikka kitsas ja õhuvaene küll. Lõpuks hakati looduskaitsevaldkonda taas reformima (loodan, et keegi kirjutab kunagi analüütilise mälestusteraamatu kõigist neist muudatustest, mis selles ametkonnas 21. sajandil on toimunud. Oi kui palju suuremaid ja väiksemaid inimdraamasid see raamat ilmsiks võiks tuua...) ja uus peremees RMK – loodetavasti olen õigesti aru saanud – pidas vajalikuks näituse keskusest 2010. aastal välja puksida.

Lõpuks leiti konkursiga uus kodu: 2011. aasta 9. mail avati see Kasepää vallas Tihedal. Koht on muidugi suurepärane, sest näituseruumi aknast avaneb lähivaade järvele.

Pilt ka näitusestendi teisest küljest. Ja seal taga, kus seisab üks mees, on mind esimeste käikude järel kõige enam köitnud eksponaat: suur Peipsi järve ruumiline kaart või makett. Olen selline maketihaige..

.

Aga siis peab Eeva Kirsipuu-Vadi kõnet ja kõik kuulajad on väga rõõmsad. Jagatakse käepigistusi ja kallistusi ja midagi söödavatki abilistele, kes on kohale tulnud. Muidugi ei jää kiitmata ka tore koostöö Kasepää vallavalitsusega.

Ja vallavanem Jüri Vooder kiidab omakorda CTC naisi ja toob kingituseks orhidee.

Piret Pungas-Kohv on Eeva sõnul käed-külge-eksponaatide peamine autor ja nüüd tuleb tal need kõik ette näidata. Selles kastis, mille juures ta parajasti kükitab, on lugu kalameeste põhiteemast ehk kalade pikkusest, ...

... siin aga sellest, millest räägivad kala soomused. Kokku on mängulisi eksponaate kümmekond. Nii saab kala kokku nööpida, kangutada rekordsäga raskust kotti, seada kokku Peipsi pusle, vaadata, kui pika paelussi võib kalalt saada, mängida linnubingot – ja ega kõike või ka välja lobiseda. Muidugi hakkab CTC näituse toel tegema keskkonnakoolitusi.

Kõrval on üks ruumike veel, kus saab vaadata filmi. Ja veel üks, milles Peipsi infokeskus, mis jagab huvilistel teavet Peipsimaa vaatamisväärsuste kohta.

Ja üks tähtis lause asjakohasest pressiteatest: Peipsi järve näituse käed-külge eksponaadid valmisid tänu Euroopa naabrus-ja partnerlusinstrumendi Eesti-Läti-Venemaa piiriülese koostöö programmi 2007–2013 kaasfinantseeritavale projektile ”Inimene ja loodus” (olgu siis pealegi, et mu keeletoimetaja satuks terminist naabrus-ja partnerlusinstrument sügavasse masendusse...).

Aga mina saan tänu ühele vallavalitsue mehele (loodan, et ma leidsin veebist õige nime: ehitus-keskkonnaspetsialist Ilari Domaskin) teada, milline peab lõpuks välja nägema majatagune rajatis, mille juures käisin ka mullu mais ja mida täna mitu meest hoolega ehitavad.

Pildil on ta selline.

Ja nagu kuulutus näitab, pole aega enam kuigi palju.

 

Peipsi vesi jääb minust proovimata, sest nagu lastelaul ütleb, ei saa vaid need, kes köhivad. Ja mina paraku köhin juba neljandat nädalat... Igatahes suplejaid on.

Käin raputamas ka kõrvalmajas asuva samovarinäituse ust, aga juba teist korda sel kevadel jään pika ninaga.