Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, II. Jerevan: kuulsusi rahatähtedel, mälestussambail ja tänavanimedes

Nüüd sõidame mulle aina majesteetlikumana tunduvaid tänavaid mööda hommikust juba tuttava Kaskaadi juurde. Esimene käik on siin sellesse roosast tuffist majja: raha vahetama. Saame hoobilt väga rikkaks – kui summasid silmas pidada: vahetan 100 eurot ja saan selle eest 52 700 drami. (AMD).

Õhtul hotellis teen saadud rahadest ka „portreed“. 1000-dramisel on Jeghiše Tšarents (1897–1937), luuletaja, kirjanik ja ühiskonnategelane, keda on nimetatud Armeenia 20. sajandi kõige olulisemaks luuletajaks. Nooruses toetas kommuniste ja liitus bolševike parteiga, 1937 langes aga stalinistliku terrori ohvriks. Kirjamees on ka 5000-dramisel: Hovhannes Tumanjani (1869–1923) peetakse Armeenia rahvuspoeediks.

Samade rahatähtede tagaküljel on vastavalt vana Jerevan ja Lori maastik Martiros Sarjani maalil.

10 000-dramisel näeme tuntud poeeti-lüürikut, kirjanikku ja ühiskonnategelast Avetik Isahakjani (1875–1957), 20 000sel aga eelmises lõigus mainitud kunstnikku Martiros Sarjani (1880–1972), Armeenia rahvusliku maalikoolkonna rajajat.

Boonide tagaküljel on Gjumri vanalinn ja osa veel ühest Sarjani maalist.

50- ja 100-dramine paberraha võeti 2004. aastal käibelt maha, 500ne peaks veel käibima, aga näppu seda ei sattu. Sel rahal on arhitekt-uusklassitsist Aleksander Tamanjan (1878–1936), kelle teosed Jerevanis kõikjal meie ümber, ning booni tagaküljel Tamanjani projekteeritud valitsushoone. 50 000sel on vastavalt Edžmiatsini katedraal ning Armeenia tähtsaim pühak Gregor Valgustaja ja kuningas Tiridates Suur; suurima väärtusega, 100 000 sel boonil ajaloo esimene kristlik kuningas, Aramea-Süüria valitseja Abgar V Must.

Kähku hakkab rahakotti kogunema münte. Praegused 2000–2004 aasta väljalaske mündid on väikesed ja kerged, nominaalidega 10, 20, 50, 100, 200 ja 500 drami; kusagil antakse mulle ka eelmise, 1994. aasta väljalaske hoopis suuremat mõõtu 10-dramine, ju on needki veel käibel.

Kui rahapaberil Aleksander Tamanjani näha ei õnnestu, siis nüüd seisame tema mälestussamba ees Kaskaadi jalamil. Skulptor Artašes Hovsepjani tehtud kuju avati 1974.

Esmajoones tänu Tamanjanile on Jerevan selline, nagu ta on. Venemaal Jekaterinodaris 1878 sündinud ja 1904 Peterburi kunstide akadeemia lõpetanud mees projekteeris Venemaalgi mõned tähelepanuväärsed hooned ja valiti 1917 kunstide akadeemia presidendiks. 1923 kolis Tamanjan aga Jerevani ja tegutses siin mitte ainult juhtiva arhitektina, vaid ka riigimehena. Tema kavandatud on mitu Armeenia linna, näiteks Leninakan (nüüd Gjumri) (1925), Stepanakert (1926), Nor-Bayazet (nüüd Gavar), Ahta-ahpara (mõlemad 1927), Edžmiatsin (1927–1928) jt. Tamanjani loodud Jerevani generaalplaan kiideti heaks 1924. Sellega muudeti väike provintsilinn kaasaegse Armeenia pealinnaks, peamiseks tööstus- ja kultuurikeskuseks. Tema projektides domineeris neoklassitsism, aga ta rakendas ka rohkesti kohalikku eripära, näiteks punast tuffvooderdust, traditsioonilist kivinikerdust jm. Tamanjan mängis esimest viiulit ka Armeenia mälestiste taastamisel, olles ajaloomälestiste kaitse komitee juht. Tamanjani ja tema abikaasa, vene-prantsuse Benois’ suguvõsast pärit Camilla Edwardsi poegadest Gevorgist ja Juliusest said samuti tunnustatud arhitektid, kes jätkasid isa tööd. Aleksander Tamanjan suri 1936 ja on maetud Jerevani Komitasi Panteoni.

Mälestussamba nurgas on Tamanjani visandatud Jerevani üldplaan.

Siis hakkame läbi pargi liikuma Kaskaadi poole. Juba pargis on rohkesti skulptuure: kõik see kokku on Cafesjiani kunstimuuseum.

Olen juba maininud, et ärimees ja filantroop Gerard Leon Cafesjian (1925–2013) oli 1915. aasta genotsiidi eest Ameerikasse põgenenud armeenlaste poeg. Mehe üpris seiklusliku eluloo jätan siin refereerimata, küll on oluline see, et oma varanduse kogus ta kirjastuskompaniis West Publishing. Pärast erru minekut 1996. aastal teatas ta avalikult, et tahab nüüd pühenduda oma vanemate päritolumaa, sadu aastaid võõrvõimude ikke all äganud ja lõpuks iseseisvuse saavutanud Armeenia abistamisele. Olles kindlustanud oma perekonna tuleviku, asutas ta Cafesjiani perekonna fondi ja eraldas selle kaudu üle 128 miljoni dollari Armeeni projektidele: aitas luua eratelevisiooni, kinnisvara- ja taastuvenergia firmad ning jätkas pooleli jäänud Kaskaadi ehitust. Kogu neist projektidest teenitud kasum paigutatakse uutesse Armeenia arengut toetavatesse projektidesse.

Foto Kaskaadi jalamil on Cafesjianist tehtud 2009. aastal (foto: Cafesjian Museum Foundation / Wikimedia).

Cafesjian kunstikeskus avati pidulikult novembris 2009, kohal olid Armeenia juhid eesotsa president Serž Sargsjaniga.

Klõpsin näiteks fotod mõnest parki paigutatud skulptuurist. Kõigil on ka selgitussildid juures, aga mõne unustan pildistamata. Pole hullu: kodus selgub, et väike guugeldus aitab sellest puudusest valdavalt üle saada. Kõik on puha moodne kunst, see siin näiteks hispaanlase Jaume Plensa Shadows I (2006).

Portugallanna Joana Vasconcelos, Pavillon de Thé (AP), 2012.

Kõige tähelepanuväärsemad on vist siiski Columbia maalikunstniku ja skulptori Fernando Botero kolm pronksskulptuuri: Roomas sõdalane (1985–1986), ...

... Suitsetav naine (1987) ...

... ja Gatto ehk Kass (1999).

Tahes-tahtmata hakkab silma ka ameeriklase Peter Woytuki alumiiniumist Kiivi (2011).

Aga siis hakkame Liliti eestvõttel Kaskaadi treppe pidi üles ronima.

Kaskaad kui struktuur on pärit kaugelt varasemast ajast kui Cafesjiani keskus; Vikipeediast ei saagi aru, miks seda hiigeltreppi 1971. aastal üldse ehitama hakati. Kuna tipus olevat jurakat nimetatakse Armeenia NSV 50. aastapäeva mälestussambaks, siis tuleb pähe, et ehk oli see mõeldud lihtsalt väikese trepikesena selle samba juurde?! NSV Liidus oli gigantomaania sel ajal ju väga moes. Veel kirjutab Vikipeedia, et Kaskaadi kavandasid arhitektid Džim Torosjan, Aslan Mkhitarjan ja Sargis Gurzadjan ning see valmis 1980. aastal. Kahjuks pole ma leidnud fotosid, et näha, milline ta sel ajal välja nägi.

Taipan lisa otsida Cafesjiani kunstimuuseumi üsna põhjalikult kodulehelt http://www.cmf.am/ ning seal on kirjas, et idee ühendada linna põhja- ja keskosa ehk siis ajalooline elupiirkond ja kultuurikeskus „tohutu rohelise alaga, millel kosekesed ja aiad“ pärineb linna generaalplaani visandanud Aleksander Tamanjanilt.

Plaan vajus aga unustusehõlma ja tuli uuesti meelde – ja aastaarvud hakkavad nüüd Vikipeedia omadest erinema – 1970ndate lõpus Jerevani peaarhitektile Džim Torosjanile. Torosjan lisas Tamanjani monumentaalse trepi ideele pika šahti eskalaatoritega ning sisehallide, saalide ja aedade võrgustiku rohkete skulptuuridega, mis kajastaksid Armeenia rikkaliku ajaloo- ja kultuuripärandit. Veel on kirjas, et 1980ndatel läkski ehitus käima, aga jäi pooleli seoses 1988. aasta maavärina ja NSV Liidu lagunemisega 1991.

Edasisega on asi selge: Gerard Cafesjian suutis projekti 2002. aastal uuesti käivitada. Seitsme aastaga tegi kompleks läbi täieliku uuendus- ja ümberehituskuuri ning sai osaks hiiglaslikust Cafesjiani kunstikeskusest.

Samast allikast leian ka mulle ikka meeldivaid arve: Kaskaadil on 572 astet, ta on 50 m lai ja 302 m pikk, kaugus monumenditerrassini on 450 ning kaldenurk 15 kraadi. Lõpetamata osa on 78 m, monumenditerrass 118 m kõrgusel.

Fotol on Kaskaadi teise nivoo servades näha sammastel kükitavad inimkujud – polüestrist, resiinist, fiiberklaasist ja terasest Sun, Moon, Earth ehk Päike, Kuu, Maa (2012) on juba mainitud Jaume Plensa looming. Kujudel on sees LED-valgustid, nii et pimedas nad helendavad.

Kaskaadil on kokku viis nivood, iga üks vormistatud isemoodi purskkaevudega. Sel fotol on esimene, maapinnast vaid veidi kõrgem tase.

Jaume Plensa ühe kuju taga on näha uhke roosast tufist maja. Kreeka lipp reedab, et tegemist on selle riigi saatkonnaga. Kohe näha, et Kreeka on tõesti puruvaene riik!

Kaskaadi sees on korruste vahel on tõepoolest eskalaatorid, millest paar tükki küll meie käigu ajal ei tööta. Vahekorrustelt pääseb sisesaalidesse; selle lõbu eest tuleb ka maksta (täispilet 1000 ADM) ja näha on seal enamasti mõned ajutised näitused või ka osa püsiekspositsioonist. Aga nagu fotolt näha, on eksponaate ka eskalaatori kõrval.

Foto teisest nivoost on klõpsatud veidi halva nurga all, nii et selle keskel olev karvane või okkaline elukas, Korea kunstniku Ji Yong-Ho Lõvi pole väga hästi näha. Tehtud on ta terasest ja ... vanadest mootorratta kummidest. Kunstniku siht olevat hoiatada inimesi keskkonnasaate ja iseenda loodavate ohtude eest.

Selle samuti teisel nivool paikneva kuju – läbi seina astuja – nimetust ja autorit ma veebist ei leia.

Vaateid ka linna poole: hotelli kõrvalmaja katusele on maalitud päike, noodid ja noodivõtmed, ...

.. see on aga meie hotell. Kõige siinpoolsema viimase korruse akna taga on minu tuba nr. 55.

Kolmas nivoo.

Eksponaat neljanda nivoo siseruumist: britt Maylee Christie Hiigelorhidee mosaiikklaasist, keraamikast ja poolvääriskividest.

Neljanda nivoo ...

... skulptuuride andmeid ma samuti veebist ei leia.

Igatahes on siin üks õige malbena tunduv jääkaru ...

... ja kaugeltki mitte sama malbe mees, ...

... terrassi serval liiguvad klaastaiesed.

Tugevasti suumitud foto läänekaarest: Karen Demirtšjani kontserdi- ja spordi-
kompleks. Kahe suure saali ja muude ruumidega kompleks valmis 1983, põles 1985 ja avati uuesti 1987. 1999. aastal, pärast kurikuulsat tulistamist Armeenia parlamendis, anti kompleksile tapetud parlamendi spiikri Karen Demirtšjani nimi; kokku hukkus toona kaheksa inimest. Demirtšjan (1932–1999) oli NL ajal pikki aastaid Armeenia KP esimene sekretär ja ülemnõukogu esimees ning mängis kompleksi rajamisel olulist rolli. 1988 Mägi-Karabahhi sündmuste ajal kaotas mees Moskva toetuse ja võeti ametist maha. 1998. aastal tuli üllatuslikult poliitikasse tagasi ja oli üsna edukas isegi presidendivalimistel.

Kompleks müüdi 2005. aastal ühele armeenlase juhitud Venemaa kompaniile, aga uued omanikud sattusid võlgadesse ja alates 2014. aastast on hoone valitsuse otsusega hoopis Armeenia kaitseministeeriumi valduses.

Viimase, viienda nivoo ...

... sportlike figuuride autorit pole ma samuti leidnud.

Kui ka järgmisest trepist üles minna, jõuate ehitusplatsi kõrvale, kus kõrgub küll kraana, aga ilmselgelt pole siin ehitusmeistrid ammu käinud. Planeeritud on sinna suur muuseumihoone, aga kas ja millal üsna algjärgus ehitust jätkatakse, pole kusagilt lugeda.

Veel üks vaade ooperiteatri poole – ja siis hakkame laskuma, enam mitte eskalaatoril, vaid mööda välistreppe.

Treppide kõrval on lillepeenrad, ...

... kus praegu õitsevad lopsakad lõvilõuad.

Kaskaadi jalamil olevalt skeemilt saab uurida, mis trepistikul kus asub ja millal näitustele sisse pääseb.

Kaskaadi teema (seekordseks) lõpetuseks Vikipeediast võetud uhke talvisel pimedal ajal tehtud foto (foto: Serouj Ourishian / Wikimedia). Siit leiab mõndagi juba jutuks olnut – näiteks Tamanjani mälestussamba ja tema projekteeritud ooperiteatri –, viimasest vasakul ja veidi kaugemal on valgusega esile tõstetud alles tänavu kevadel sisse pühitsetud Püha Anna kirik ja selle kõrval pisike 13. sajandi Katoghike Jumalaema kabel.

Allatulek võtab hullult aega, jõuame rääkida ka Armeenia ilmast. Praegu on +27 kraadi. Lilit ütleb, et eelmisel talvel oli Ararati orus olnud –17 – –20 kraadi ja et Gjumris võivat temperatuur langeda ka –40ni.  
13.25 on kõik lõpuks jälle väljakul, hakkame liikuma ooperiteatri poole ja Lilit arvab, et küllap tahame nüüd ka süüa. Ega vastu ei ole, hommikusöögist juba tubli viis tundi möödas.

Kõndides veendun, et esiteks on Jerevanis väga palju rohelust ja teiseks peavad armeenlased väga lugu oma suurmeestest, nimetavad nende järgi tänavaid ning panevad neile meelsasti mälestussambaid. Meilegi jääb mitu tükki teele, esimesena William Saroyan (1908–1981), Ameerika draama- ja proosakirjanik, kes võitnud nii Pulitzeri draamaauhinna kui ka Oscari – parima filmiks saanud jutustuse eest. Osmani impeeriumist põgenenud armeenlaste järeltulijana kirjutas Saroyan palju ka Armeenia immigrantide elust Californias. 2008. aastal avatud mälestussamba autor on Davit Yerevantsi.

Eesti keeles Saroyani loomingut vist kuigi palju lugeda ei saa, aga midagi siiski: näiteks 1959. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud novellikogumik „Terves ilmas ja lausa taevas“ ning üks lugu 1962. aasta ameerika novellivalimikus „Broadway öö“.

Vikipeediast loen, et mõni kirjandusloolane on Saroyani pidanud 20. sajandi keskosa üheks silmapaistvamaks, ehkki alahinnatud autoriks ja pannud ta ühte ritta Hemingway, Steinbecki ja Faulkneriga. Samast on lugeda, et pool Saroyani tuhka maeti Californias, pool Jerevani Komitasi Panteonis helilooja Aram Hatšaturjani, kunstnik Martiros Sarjani ja filmilooja Sergei Paradžanovi lähedale. Kõik kolm mainitud meest tulevad peagi ka meil jutuks.

Jõuame pargiossa, kus müüakse rohkesti maale ja akvarelle. Lilit manitseb mõnda kaaslast mitte nende juurde takerduma – oleme ilmselt päevaplaanist maas, pealegi on meil ühel järgmistest päevadest lausa plaanis käik teisele kunstiturule ehk vernissaažile –, küll seisatame aga kahe ausamba juures.

Martiros Sarjani (1880–1972), Armeenia rahvusliku maalikoolkonna rajajat, olen seoses paberrahadega juba kaks korda maininud. Venemaal sündinud ja õppinud mees tuli esimest korda oma esivanemate maale alles 21-aastaselt ja tegi siin kohe hulga suure tunnustuse leidnud maastikumaale. Rändas hiljem ka idamaades, 1915 aitas Edžmiatsinis genotsiidi eest põgenenud inimesi, jõudis elada Georgias ja taas Venemaal ning töötada 20ndate teises pooles paar aastat Pariisi. 1928 tuli ja jäi Armeeniasse. Tasub mainida, et rohkete maastikumaalide ja teatrikujunduste kõrval on ta tuntud Armeenia NSV vapi kujundajana ning kavandanud Armeenia esimese rahvusteatri eesriide.

Martiros Sarjani nime kannab kogu park; marmorkuju (1986) autor on Levon Tokmadžjan. Sarjani Jerevani-kodus on nüüd muuseum, kus saab näha sadu kunstniku töid.

Näide noore Martiros Sarjani loomingust: Kaevu juures. Kuum päev (1909) (allikas: Wikimedia).

Sama pargi teises servas oleva skulptuurigrupi juures tuleb otsemaid midagi tuttavat ette: muidugi, see on stseen 1972. aastal stuudios Armenfilm valminud linateosest „Mehed“ (armeenia keeles Tghamardik; režissöör Edmon Kjosajan); lugu kõneleb neljast Jerevani taksojuhist – Vazgenist, Sakost, Surenist ja Aramist. Monument pandi püsti 2007, selle autor on David Minasjan.

Igavesti on mulle mällu sööbinud Sureni osatäitja Frunzik Mkrttšjani äravahetamatu profiil. Frunzik, õige nimega Mher Mkrttšjan (1930–1993) oli kindlasti üks nõukogude perioodi Armeenia suurimaid näitlejaid, kelle üleliiduline kuulsus põhines eelkõige osatäitmistel komöödiates Aibolit-66 (Rolan Bõkov, 1966), Kaukaasia vang (Leonid Gaidai, 1966) ja Mimino (Georgi Danelija, 1977). Aga Armeenias hinnati teda ka hoopis sügavamate rollide eest. Kuulsa komödiandi isiklik elu oli täis traagikat: ta abikaasa jäi paranemislootusteta vaimuhaigeks ja Mkrttšjanist sai kahe väikese lapse üksikvanem. Poeg jagas paraku ema saatust, tütar aga hukkus autoõnnetusel. Kui mees 1993. aastal suri, tuli teda ära saatma tuhandeid inimesi. Maetud on Mkrttšjangi muidugi Komitasi Panteoni.

Ülejäänud kolm osatäitjat olid filmis – ja seisavad skulptuuril Mkrttšjani kõrval – Azat Šerents, Avetik Gevorgjan ja Armen Aivazjan.

Läbi parkide oleme jõudnud ooperiteatri esisele väljakule ja selle keskel on mälestussammas meile ehk kõige rohkem tuntud nimega armeenlasele – Aram Hatšaturjanile.

Lugesin Tbilisis sündinud ning põhiliselt Moskvas õppinud ja elanud Aram Hatšaturjani (1903–1978) eluloo ingliskeelsest Vikipeediast enda arvates üsna hoolikalt läbi, aga ei märganud ühtegi viidet, et ta oleks Armeenias pikemalt elanud. Küll on ta Jerevanis muidugi viibinud; sellele viitab kasvõi maja-muuseumi olemasolu. Ka on ilmselge, et mees pidas ennast armeenlaseks – Euroopa armeenlaseks, nagu ta oli rõhutanud – ning et armeenia rahvamuusikal oli oluline mõju tema loomingule ja viimasel omakorda suur mõju Armeenia 20. sajandi muusikale. Nii et armeenlaste jaoks on väljaspool kahtlust, et tegemist on suurima Armeenia heliloojaga. Meile tuleb Hatšaturjani nime kuuldes ilmselt otsemaid meelde „Mõõkade tants“ balletist „Gajane“ ja valss muusikast Lermontovi „Maskeraadile“, aga eks me ole kuulnud ka ballettist „Spartacus“ ja ehk üht-teist muudki. Oli Armeenia NSV hümni autor. Jõudis Stalini ajal veidi aega ka „formalistina“ põlu all olla, aga sai kõrge tunnustuse tagasi; oli rahvusvaheliselt hinnatud dirigent ja õppejõud ning aktiivne ka ühiskondlikult, olles kaua aega NSVL heliloojate liidu juht.

Hatšaturjani nime kannab Jerevani ooperiteatris asuv filharmoonia saal – just selle ees 1999. aastal avatud, Juri Petrosjan tehtud kuju seisabki –, muusikakool ja tänav; temanimelisi tänavaid ja muusikakoole on veel mitmes linnas, ka teistes riikides. 1982. aastal avati Jerevanis Hatšaturjani maja-muuseum, mis on päris meie hotelli lähedal.

Hatšaturjan oli aastail 1998–2004 käibinud 50-dramisel rahatähel; ükski teine Armeenia muusik pole rahatähele pääsenud. Jerevanis peetakse tema nimelist muusikavõistlust; helilooja nime kannab üks Aerofloti Airbus A319-112. Hatšaturjani käsitsi kirjutatud noodid ja filmimuusika kanti 2013. aastal UNESCO mäluregistrisse.

Aga siis on tõesti aeg einestada. Teatri juures asuv suur haljasala on terve vabaõhu-
restoranide ja -kohvikute kvartal, ...

... meie valime koha nimega Jazzwe, ...

.. kohe meie kõrval on Šokoladnitsa.

Ruum on suur ja avar ning rahvast sel tunnil (kell on 13.50) üsna vähe.

Teenindajad aitavad meil kolm lauda kokku lükata. Suured paberid me ees pole mitte ajalehed, vaid ajalehena vormistatud menüüd. Vasakult Jaak, Tiina, Hannes, Ruth, Lilit, Merike ja Ants.

Lilit ütleb pärast oma tagasihoidlikul moel, et tema ettekujutust mööda pidime me tegema kerge eine – aga läheb tõsiseks tellimiseks kahe või lausa kolme käigu ja õllega. Portsude suurusest pole aimugi ja kui alustuseks olen külma jogurtisupi spasi ära söönud ja pool liitrit õlut sisse kallanud, võiks juba aidatagi, aga tuleb ka veel hiigelpliin juustu ja seentega...

Mõned võtavad peale ka kohvi, mida osa maailma tunneb türgi kohvina, aga siin on ta mõistagi armeenia kohv (ja näiteks Küprosel küprose kohv) ... Minule läheb see ilmselge liigsöömine kokku maksma 4300 drami ehk ivake üle 8 euro.

„Kergele einele“ kulub aega peaaegu poolteist tundi.

Kui põhja pool ooperiteatrit on Aram Hatšaturjani mälestusammas, siis lõunapoolsel Vabaduse väljakul on sambaid lausa kaks, 1957. aastal püstitatud pronks- ja graniittaieste autorid on skulptorid Ara Sargsjan ja Ghukas Tšubarjan ning arhitektid Grigor Aghababjan ja Feniks Darbinjan.

Läänepoolsel on meile rahapaberilt juba tuttav rahvuspoeet Hovhannes Tumanjan (1869–1923), kirjan-ik ja aktivist, ...

... idapoolsel aga helilooja ja dirigent Aleksander Spendiarjan (Spendiarov) (1871–1928), keda peetakse Armeenia sümfoonilise muusika alusepanijaks ja klassikalise muusika patriarhiks. Kahte meest seob omavahel ja teatriga see, et nende ühisloominguga, ooperiga „Almast“ avati Jerevani ooperiteater 1933. aastal. Ooperi esietendus oli olnud 1930. aastal Moskva Suures teatris, Jerevani etenduse jaoks tegi tõlke Tigran Hakhumjan.

Teatrimaja projekteeris Aleksander Tamanjan, ehitusjärelvalves lõid kaasa ka tema pojad. Lõplikult valmis teater alles 1953. aastal. Esimese balletina tuli siin 1935. aastal lavale Pjotr Tšaikovski „Luikede järv“ – ja sama nime kannab teatrimaja lähedal paikneva haljasala veesilm.

Teatris on kaks saali. Nagu öeldud, kannab kontserdisaal Aram Hatšaturjani nime, teatrisaal on Aleksander Spendiarjani nimeline.

Teatriväljaku ääres hakkab silma tore kell, mis näitab pealegi õiget aega.

Meelespeakevade nädal iidses Hajastanis, I. Jerevan –vaade ülevalt ja pilguheit kaugesse minevikku

Ma ei teagi, miks ma kunagi varem polnud mõelnud, et peaksin ka Armeenias ära käima. Küll mäletan hästi, millal see idee esimest korda peast läbi käis: kui paar aastat tagasi tuli teade üle 300 eestlase „dessandist“ sellele mägede maale – ja eriti veel siis, kui sellesse seltskonda kuulunud kolleegi vaimustunud reisimuljeid kuulasin.

Sestap hakkasin reisisihtkohti valides Armeeniatki silmas pidama ja reageerisin kohe esimesel võimalusel, eirates isegi oma tava eelistada pigem mulle juba varasemast teada reisikorraldajaid. Ehkki olin reisibüroo Sandberg Reisid nime lugenud, ei teadnud ma neist vähimatki, aga panin ennast hilissügisel Eesti Ekspressist leitud reklaami peale pikema jututa kirja, kartes küll aastate jooksul kogetu põhjal, et ei kogune piisavat arvu soovijaid: keskmine eestlane eelistab ju rännata ikka vaid sissesõidetud paikadesse.

Millalgi varakevadel hakkasin huvi tundma, kuidas seltskond koguneb, ja sain teada, et reis toimub, seltskonnas üheksa inimest. Selgus, et Sandberg käibki reisil sageli väikeste rühmadega; minusuguse staažika rühmareisija jaoks lausa üllatav, aga meeldiv avastus.

Sandbergi juht Kaarel Liivamägi kutsus meid aprilli alguses ka Tallinna kokku, muidugi Armeenia restorani Mane; kohale tuli rohkem kui pool seltskonda ehk viis inimest. Ja 22. mail läks sõiduks.

1990. aasta augustist kasutusel olev Armeenia lipp: punase, sinise ja oranži ehk aprikoosikarva triibuga trikoloor. Värvivalikule on mitu seletust, näiteks vastavalt 1915. aasta genotsiidid aegu valatud armeenlaste veri, puhas taevas ja riigi vahvus. Vikipeedia kinnitusel on Armeenia põhiseadusesse kirja pandud selgitused tublisti keerukamad. Punane tähistab Armeenia mägesid, rahvuse püsivat võitlust oma ellujäämise eest, kristluse hoidu ning Armeenia sõltumatust ja vabadust; sinine armeenlaste tahet elada rahuliku taeva all ning oranž nende loovaid andeid ja töökat loomust.

Samasuguse värvikombinatsiooniga, aga teistsuguse pikkuse-laiuse suhtega lipp oli ka pärast I maailmasõda tekkinud, ent paraku ainult alla kolme aasta iseseisvuse säilitanud Armeenia vabariigil.

Sellise vapi võttis Armeenia ülemnõukogu kasutusele 1992. aasta aprillis. Iidsed, juba kristluse-eelses Armeenias tuntud sümbolloomad lõvi ja kotkas hoiavad kilpi, millel vanade Armeenia dünastiate kuninglikud insiigniad ja keskel püha mägi Ararat Noa laevaga.

Sõidupäev kujuneb pikaks: tõusen 5.50 ja 7.25 astun Tartus kodumaja ees taksosse, et sõita bussijaama; tule Jerevani hotelli Cascade ärklitoas number 55 kustutan 1.45 sealse aja ehk 2.45 Eesti aja järgi – nii et kokku ligi 21 tundi avasilmi.

 
Esimene lend, Tallinnast Kiievisse, võtab veidi üle poolteise tunni (13.30–15.05); jõuan sellega enamvähem valmis tänase Õhtulehe kaks ristsõna.

Ma ei tea, kas nii peabki olema, igatahes tuleme Kiievi Borõspili lennujaamas läbi passikontrolli reisijate tsoonist välja ning siis uuesti läbi passi- ja turvakontrolli sisse. Vahet pole, sest aega on meil pööraselt palju: edasilend on plaani järgi alles 19.30. Algul tundub suur ja korralik lennujaam peaaegu väljasurnuna, vaid üksikud inimesed liiguvad ringi.

Pikapeale läheb siiski rahvarohkemaks; pildil näha söögikohas manustan väga hea mereanni-wokiroa aedviljadega. Maksta saab eurodega, pudeli vett lennule ostan ühest baarist kaardiga; kõik toimib kenasti.

Väljalennu väravat ja aega muudetakse rohkem kui korra; lendu saame alles 20.25; viis minutit hiljem loojub siin päike.

Umbes kaks tundi ja 40 minutit hiljem ehk kohaliku aja järgi 7 minutit pärast keskööd saame rattad maha Jerevani Zvartnotsi lennujaamas. Ega ma viimast ei tulles ega minnes eriti vaadata jõuagi; seepärast panen siia Vikipeediast võetud foto (foto: Armenia The World / Wikimedia).

Giid Lilit on meil, nagu lubatud, lennujaamas kenasti vastas ja pool tundi pärast maandumist istume juba väikebussis, mille roolis Mesrop.

Lilit räägib suurepärast vene keelt ja jagab meile esimese infoportsu, millest midagi jõuan märkmikku kribida:

Jerevan tekkis 782. aastal eKr kui urartulaste Erebuni kindlus, sellest ilmselt ka linna nimi;

riigi keskuseks sai ta 17. sajandil;

ehitatud põhiliselt NL ajal ja õiget vanalinna ei olegi;

linnas elab umbes 1,2 miljonit inimest;

armeenlasi on Armeenias umbes kolm, mujal maailmas umbes seitse miljonit, neist kolm miljonit Venemaal, palju ka veel USA-s, Prantsusmaal, Lähis-Idas;

tegemist on peaaegu monorahvusliku riigiga: 98% on armeenlased; enne Karabahhi konflikti oli üsna palju asereid;

riigi keskmine kõrgus on 1800 m ümp, Jerevan asub ainsal siledamal alal Ararati orus umbes 1000 m kõrgusel; linna kõrguste vahe on 400 meetrit (900–1300);

kõrghooneid linna ei ehitata, kuna tegemist on seismiliselt aktiivse piirkonnaga;

kunagi linnas tegutsenud kasiinod viidi kuurortlinnadesse;

kuritegevus sama hästi kui puudub;

kell 21–23 töötavad Vabariigi väljakul muusikalised ja värvilised purskkaevud.

Sõidame linna sisse mööda admiral Hovhanness Isakovi (1894–1967) nime kandvat avenüüd, mööda hiiglaslikust USA saatkonnast, viljapuuaedadest, Ararati bränditehasest. Kui mööda Võidu silda (Haghtanaki kamurj) üle Hrazdani jõe sõidame, oleme kesklinnas. Edasi läheb tee piki Armeenia tähestiku looja Mesrop Maštotshi avenüüd, mille lõpust paistab käsikirjade muuseum Matenadaran ja üleval mäel Armeenia ema kuju. Need nagu paljud teisedki majad ja skulptuurid on valgusega uhkesti esile tõstetud. Tänaval kihutab mõni auto ülemeelikute noortega: Armeenias on koolilõpuõhtu. Jõuame näha ooperiteatrit ja Aram Hatšaturjani kuju selle ees, siis pöörame vasakule Marssal Bagramjani avenüüle ja sealt üsna kohe paremale, kitsukest tänavat mööda kella 00.55ks hotelli Cascade ette.

Olen üks esimesi toa saajaid, tilluke ja aeglasevõitu lift toimetab reisikaaslase Mati ja minu viiendale korrusele, katuse alla.

Mu tuba nr. 55 on palav, panen konditsioneeri käima, aga see on üsna jõuetu, seepärast avan akna ja lasen õuejahedust tuppa. Paremal on näha mingi kaldu mäkke tõusev tohutu betoonrajatis, mida mööda ronivad energilised ja häälekad noored, küllap ikka koolilõpetajad.

Siis avastan, et sõitsin üles ilma kohvrita... Huvitav, millal ma iseenda kuhugi maha unustan?! Mis seal ikka – korra veel alla ja üles tagasi. Tuba on üsna avar, aga võiks olla veidike funktsionaalsemalt sisustatud: riidepuid on vähevõitu ja ainuke riiul on sügavas seinaorvas, nii et esimestel päevadel löön pea korduvalt ära... Patt oleks siiski nuriseda.

Voodisse saan pärast vajalikke protseduure, nagu enne juba mainisin, kell 1.45.

Olen suhteliselt halb kohaneja ja harjumatus voodis vähemalt esimesel ööl kuigi hästi ei maga. Erand pole ka öö vastu 23. maid. Mõne segaja oskan ka välja tuua: esmajoones suhteliselt kitsas voodi, olen lihtsalt laiemaga harjunud, siis veel käima unustatud häälekas vannitoa ventilaator, lahtisest aknast kosta koer ja vastu hommikut rünnanud jahedus. Üldiselt on suurlinna kohta siiski vägagi vaikne. Ukse ja ventilaatori panen kinni ometi alles kella 6 paiku ja tõusen 7.30.

Esimene asi on teadagi teha fotod aknast. Paremal siis see õhtul juba nähtud betoonrajatis, mille nime ma sel hetkel veel ei tea, ...

... otse ees mäeküljel lõunamaiselt natuke ligadi-logadi majapidamised ja aiad, ...

... paremalt on paremini näha ka hotelli tagant kulgev kitsuke tänav.

Kell 8 laskun alla, võtan vastuvõtulaua töötajalt linnaplaani ja öösel sissekirjutuseks jäänud passi ...

... ja astun vaheseina taha hommiku-

söögile. Rahvast on veel vähe, rühma-
kaaslastest ainult Mati. Söögivalik on korralik, soojast kraamist näiteks ürtidega omlett, vorstikesed ja kohupiimaga pliinid. Paraku kohv on Nestle lahustuv.

Eine järel astun õue, ...

... hotell on meil selline.

Sissepääsuvärava vastas majaseinal on viit toaaknast juba nähtud rajatise juurde. see on siis hotellilegi nime andnud Kaskaad ehk Cafesjiani kunstikeskus.

Armeenia nimede transkribeerimisega jään otsemaid probleemide kätte: meelsamini harrastaksin harjumuspärast, juba noorusest tuttavat kirjapilti. Aga Gerard Leon Cafesjian (1925–2013) on Ameerikas sündinud, 1915. aastal genotsiidi eest põgenenud vanemate laps ja tema puhul on ameerikapärane kirjaviis muidugi ainuõige.

Aega on laialt, muidugi kõnnin siis selle 55 meetrit ja rohkemgi ära. Esmapilk Kaskaadile ...

... veenab, et igasuguseid moekaid skulptuure on nii nõlvaastmetel ...

... kui ka selle ees pargis. Arvan õigesti, et küllap tuleme seda hiigelrajatist linna-
ekskursiooni ajal vaatama ...

... ning sammun hotelli poole tagasi.

Natuke toimetan toas, 9.35 olen jälle hotelli ees – ja sugugi mitte esimesena: rühmakaaslased (paremalt) Merike, Lii, Tiina, Ants ja Mati on juba ootel.

Peagi tuleb ka meie bussike ja enne kokkulepitud kella 10 läheme sõitu. Pöörame paremale Marssal Bagramjani tänavale ja üsna kohe vajub mu suu ammuli: Jerevanis on lausa majesteetlikult suurejoonelised majad, enamasti ehitatud värvilisest, enim roosast tuffist. Istun bussis kolmandas reas ja väljavaade pole just hiilgav, nii et kõigile Liliti „vasakul see, paremal too“-lausetele ei jõua kaugeltki reageerida, seda enam, et püüan ka võimalikult palju kirja panna. Nii otsustan otsemaid, et mõnel hommikul tulen Bagramjanile neid maju vaatama. Igatahes on siin valitsus- ja loomeliitude hooneid, väga uhke parlament (endine KP keskkomitee), suur park, mille nurgas üks 1970ndatel ehitatud metroo 11st jaamast, Bagramjani mälestussammas ja selle taga mäel Ameerika ülikool, mis olevat väga prestiižne ja kuhu, ütleb Lilit, tema just keskkooli lõpetanud tütar on juba vastu võetud. Jerevanis olevat veel ka Prantsuse ja Vene ülikool.

Lilit pajatab ehitusmaterjalidest. Armeeniat kutsutakse ka kivide maaks ja ehitusmaterjaliks sobivate kivimite varud on tõesti väga suured; näiteks tuffi olevat lausa kolm miljardit kuupmeetrit. Tuff võib olla väga mitut tooni, peab hästi sooja ja on hõlpsasti töödeldav; pole siis ime, et betoonmajadki püütakse ikka tufiga katta. Leidub ka basalti, travertiini, graniiti. On muidki maavarasid, näiteks kulda ja hõbedat, vaske ja molübdeeni, tsinki ja boksiiti.

Juttu on veel Jerevani eelajaloost ja Erebuni kindlusest, kus tegi omal ajal väljakaevamisi kuulus vene arheoloog, Ermitaaži direktor Boris Piotrovski (1908–1990) (foto: Bundesarchiv, B 145 Bild-F078401-0011 / Engelbert Reineke / CC-BY-SA / Wikimedia). Sestap pole üllatav, et suur jagu leide rändas just Ermitaaži. Muide, 1992. aastast on selle kuulsa muuseumi direktor Boris Piotrovski 1944. aastal sündinud poeg Mihhail, ema poolt armeenlane.

Selliste juttude saatel oleme tõusnud üsna rängalt raputava sillutisega serpentiini mööda esimesse peatuspaika: Võidu parki Armeenia Ema juurde. Kell on 10.15.

Kuni 1962. aasta kevadeni seisis samal pjedestaalil ei kellegi muu kui „suure juhi“ Jossif Stalini 19 meetri kõrgune mälestussammas. See avati novembris 1950 ja selle autor oli skulptor Sergei Merkurov (1881–1952), nime järgi tundub ehk venelane, aga tegelikult hoopis kreeka-armeenia päritolu. Kui ma Lilitist õigesti aru saan, siis olevat just Merkurov Armeenias alles hoidnud Katariina II kuju, mis 2006. aastal Venemaale tagasi anti.

Arhitekt Rafael Israeljani kavandatud pjedestaal olevat tõepoolest sama, mis kandis ka Stalinit. Vikipeedia väitel näinud Israeljan ette, et see mees ei pruugi kuigi kauaks samba otsa jääda, ja projekteerinud tegelikult kolmelöövilise Armeenia kiriku! Väljast seda ei mõista, sisevaade (mida meie küll ei vaata) olevat aga tõesti väga sarnane Armeenia kiriku keskuses Edžmiatsinis (sellele kohanimele olen leidnud päris mitu kirjaviisi; kasutan siin seda, mis seisab EE 15. köites) asuva Püha Hripsime kirikuga.

 Stalini eemaldamise käigus olevat üks sõdur hukkunud ja mitu vigastada saanud, mis toonud rahva suhu ütluse, et, näe, Stalin tapab veel pärast surmagi. 22-meetrise pronksist valatud 1967 püstitatud Armeenia Ema autor on Ara Harutjunjan. Koos basaldist pjedestaaliga on monumendi kõrgus 51 meetrit. Ema otsaesisel särab kuldne diadeem. Kuju eeskujuks olevat mõned kuulsad minevikunaised, näiteks Ema Sose, Sose Vardanjan, kes sõdis koos meetega 19. sajandi lõpul türklaste vastu. Üksiti rõhutavat kuju perekonna vanemate naisliikmete tähtsat staatust ja väärtuslikkust.

Pjedestaalis tegutseb Armeenia sõjamuuseum, mis ehitati eelkõige teise maailmasõja meenutuseks, nüüd on aga suuresti pühendatud Karabahhi sõjale 1988–1994. Näiteks on tähtsana välja toodud lahing Šuša mägilinna pärast 8. mail 1992.

Mälestussamba ees põleb igavene tuli,

 ... seda ümbritsevad sõjamasinad.

Lilit seletab, et Armeenias on 9. mai au sees: mälestatakse sõjas langenud armeenlasi. Armeenia territooriumile teine maailmasõda ei jõudnud, ometi hukkus selle aegu Lonely Planeti Kaukaasia-raamatu kinnitusel 300 000 armeenlast. Mälestuspäeval tuleb Armeenia Ema juurde lilledega tuhandeid inimesi.

Armeenia Ema juures söandan ka giid Lilitist esimese ettevaatliku foto klõpsata (vasakul on reisikaaslane Lii). Ta on ennegi olnud Eesti rühmade giid ja teab näiteks, et eestlaste jaoks oli teine maailmasõda kõige muu kõrval ka vennatapp. Suhted venelastega tulevad meil korduvalt jutuks, ka siin mälestuspaigas.

Lilit ütleb, et Venemaa on ainuke, kellele Armeenia oma kahe suure vaenlase Türgi ja Aserbaidžaani vahel loota saab. Nende kahe naabriga on piir täiesti suletud: ei mingeid kasutatavaid raud- ega maanteid. (Armeenia kaart portaalist http://www.nationsonline.org/. Venelased aitavad armeenlastel ka Türgi piiri valvata ning Gjumris ja Jerevanis on Vene väeosad.

Muide, selle aasta alguses oli Gjumris olnud ühe venelasest ajateenija osalusel senini lõpliku selguseta verine intsident: poiss tappis 7-liikmelise perekonna, teiste seas 6-kuise imiku.

Ehkki piiri on kokku 1254 km, on välismaailmaga maitsi side vaid 164 km loodes, kus asub Georgia, ning 35 km lõunas – Iraaniga, kellega on väga sõbralikud sidemed. Näeme iraanlasi järgmiste päevade jooksul korduvalt: nad käivad meelsasti Armeenias. Kahel maal on pikaaegne kultuuriside ja iraani keelgi olevat armeenia keelele kõige lähedasem.

Armeenia pikim mõõt põhjast lõunasse on 360 km, pindala vaid 29 743 km², millel elab, nagu öeldud, veidi üle 3 miljoni inimese. Aga kunagi oli Armeenia suurus 300 000 km². Püha mäe Ararati andis türklastele ära Lenin, Nahhitševani ja Karabahhi sai aserid. 4400-ruutkilomeetrilist Karabahhi peavad armeenlased küll siiani pigem enda omaks, aga ükski riik pole valdavalt armeenlastest elanikkonnaga Mägi-Karabahhi vabariigi iseseisvust tunnustanud.

Armeenia Ema kõrgub valvurina Jerevani kohal; üleval on hoopis jahedam kui all-linnas. Muidugi tuleb siit ka mõned vaated klõpsutada. Sellel fotol peaks olema märgatav majade vahel rohelise laigu keskel ülikooli tähetorni kuppel, sellest veidi kaugemal näha tsipake suurem kuppel paikneb meditsiiniinstituudi hoonel. Mäel vasakul seisab Jerevani teletorn.

Teise foto dominant on käsikirjahoidla Matenadanari juurde toov Mesrop Maštotshi avenüü, mille ääres vasakul kaarekujulise otsaga ooperiteater. Kaugemal paistab avenüüst paremal Jerevani paisjärv. Paraku ei näita ennast Ararat; mai olevatki kõige pilvisem ja vihmasem kuu ning püha mägi jääb vinekardinasse.

10.50 istume taas bussi ja sõidame serpentiini mööda alla – Matenadarani juurde.

Sõita pole mõistagi palju, vaid mõne minuti pärast oleme Matenadaran ehk Mesrop Maštotshi vanade käsikirjade instituudi juures. See on ühtaegu nii uurimisasutus, hoidla kui ka muuseum; maailma üks rikkalikumaid keskaegsete käsikirjade ja raamatute varamuid. Fotol esiplaanil Merike, Hannes ja Jaak.

Kesklinna põhjaservas asuva basaldist hoone on projekteerinud arhitekt Mark Grigorjan; ehitus vältas üsna kaua: 1945–1957.

Hoone-esise astangu jalamil on armeenia tähestiku looja Mesrop Maštotshi kuju. Aadliperekonnast pärit Mesrop Maštotsh elas aastail 362–440; armeenia tähestiku mõtles ta välja 405. aasta paiku. Seda oli vaja esmajoones kohalikus keeles piibli jaoks, aga muidugi sai sellest Armeenia riikluse tugevdaja ning sidemehoidja kodumaal ja võõrsil elavate armeenlaste vahel. 12. sajandil lisati 36le Maštotshi loodud tähele kolm juurde; kuni 16. sajandini asendas tähestik ka numbreid. Hulk õpetlasi toetab seisukohta, et just Maštotsh oli ka Kaukaasia albaanlaste ja gruusia tähestiku looja. Skulptuur kujutab Maštotshi koos oma lemmikõpilasega, kes olevat kirjutanud ka oma mentori eluloo.

Sügavate kultuurilooteadmistega giid Lilit juhib meie tähelepanu sellele, et arhitekt on hoonet projekteerides kasutanud keskaegse Armeenia kirikuarhitektuuri elemente, näiteiks portaali vormistus ...

... ja esiseina kolmnurksed nišid.

Paras koht öelda, et Lilit Mikaeljan on põhitöölt Jerevani ülikooli kultuuriloo lektor, kelle lähem uurimisala iraani kultuur. Naise haritust saame reisi jooksul pidevalt kogeda. Sinna juurde perfektne keel ja ladus jutt ning üldine väga meeldiv olek annab kokku suurepäraste oskustega giidi. Igatahes mina olen Liliti fänn kohe esimestest tundidest peale ja reisi jooksul saab hinnang aina positiivsemaks.

Hoone ees on kuue Armeenia tähtsa kultuuritegelase ja teadlase kujud. Need on Toros Roslin, 13. sajandil elanud Armeenia käsikirjade hinnatuim kaunistaja; 14.–15. sajandi filosoof, teoloog ja Armeenia kiriku pühak Grigor Tatevatsi; 7. sajandi filosoof, matemaatik, astronoom, geograaf ja alkeemik, Armeenia esimeseks teadlaseks nimetatav Anania Širakatsi; 5. sajandi ajaloolane, Armeenia ajaloo koostanud Movses Khorenatsi; 12.–13. sajandi vaimulik, õpetlane ja avaliku elu tegelane, esimese Armeenia seaduseraamatu koostaja Mkhitar Goš ning 13.–14. sajandi mõneti saladuslik, ainult hüüdnime järgi tuntud poeet Frik.

Hoone esise väikese väljaku servas on mitu hatškarit, Armeenia kuulsat, ainult siinsele iidsele kultuurile omast ristikivi.

Matenadarani eest algab üks Jerevani peatänavaid, Mesrop Maštotshi avenüü, mis nõukogude ajal kandis Lenini nime.

Siis on aeg käsikirjahoidlasse sisse astuda. Kui välisseinad on keskusel basaldist, siis sisekujunduses leidub ka marmorit ning mitmevärvilisi mosaiike ja pannoosid.

Aatriumis juhib Lilit meie tähelepanu kolmele uhkele pannoole: üks neist näitab Urartu riigi aega, teine Armeenia tähestiku loomise perioodi ja kolmas kuulsat antiikaja mälestist Garni paganlikku templit.

Ekspositsiooni ruumides pildistada ei lubata, nii jääb mul fotole püüdmata ka meile Matenadaranis selgitusi jagav neiu, välimuselt lausa koolitüdrukuna tunduv, aga samuti väga ladusa, mitte lihtsalt sorava, vaid lausa ülikiire jutujooksuga giid.

Pistan siia jutu vahele, mis osalt pärit mu põgustest üleskirjutustest, põhiliselt aga Vikipeediast, üsna seosetult mõned fotod, mis saadaval samuti Vikipeedias.

Käsikirja detail (foto: Retlaw Snellac / Wikimedia)

Esmakordselt on kirjalikult matenadarani tähenduses „käsikirjade hoiupaik“ mainitud 5. sajandil: toonane ajaloolane Ghazar Parpetsi kirjutas Edžmiatsinis hoitavatest kreeka- ja armeeniakeelsetest käsikirjadest. Edasi järgnes sel teemal mitu sajandit vaikust. Küll on teada, et tohutu hulga Armeenia käsikirju hävitasid 10.–15. sajandil türgi ja mongoli sissetungijad. Näiteks on keskaegne Armeenia ajaloolane Stepanos Orbelian maininud, et seldžuki türklased põletasid 1170. aastal Baghaberdis 10 000 armeenia käsikirja. 1441. aastal viidi matenadaran toonasest Armeenia Sitsiilia kuningriigi pealinnast Sisist Edžmiatsini. Kuna Armeenia oli pidevalt suurvõimude lahingupaik, rööviti seda seal korduvalt, viimati 1804. aastal.

Alles Ida-Armeenia inkorporeerimise järel Vene impeeriumi koosseisu 19. sajandi esimesel kolmandikul saabus stabiilsem periood. Käsikirju hangiti juurde ja seati nad turvaliselt hoiule. Kui 1828. aastal oli katalogiseeritud ainult 1809 käsikirja, siis 1914. aastal juba 4660 ürikut. Esimese maailmasõja ajal olid käsikirjad varjul Moskvas.

1280. aasta käsikiri „Filosoofia määratlused“ (foto: Retlaw Snellac / Wikimedia)

17. detsembril 1920 konfiskeerisid bolševikud Edžmiatsinis Armeenia apostelliku kiriku peakorteris hoitud raamatute ja käsikirjade kogu. Toonase bolševistliku Armeenia valitsuse juhi Aleksander Miasnikjani dekreediga 6. märtsist 1922 toodi tagasi Armeeniasse Moskvasse viidud käsikirjad ning kogu kollektsioon kuulutati riigi omaks 17. detsembril 1929. 1939. aastal viidi terve kollektsioon Jerevani, Aleksander Miasnikjani nime kandvasse raamatukokku. Olgu mainitud, et kahtlastel asjaoludel 1925. aastal lennuõnnetusel hukkunud Aleksander Miasnikjan on üks vähestest bolševikest, keda Armeenias siiani austatakse; Jerevanis on talle ka mälestussammas.

Lõpuks, 3. märtsil 1959 otsustas Armeenia NSV valitsus ehitada käsikirjade hoidla, mis sai 1962. aastal Mesrop Maštotshi nime. Matenadarani esimene direktor oli Armeenia akadeemik Levon Khatšikjan.

Matenadarani asutamise 50. aastapäeva puhul pandi riigi ja kiriku juhtide osalusel pidulikult nurgakivi hoidla teisele hoonele. See valmis arhitekt Arthur Mestšiani projekti järgi 2011. aastal.

1941. aastast annab asutus välja ametlikku ajakirja Banber Matenadarani (Matenadarani Teataja), millel on prantsuse- ja venekeelsed resümeed.

Käsikirja illustratsioon (foto: Retlaw Snellac / Wikimedia)

Matenadarani kollektsioonis on ligi 17 000 käsikirja ja 30 000 muud dokumenti, mis katavad väga laia ainevalda: historiograafiat, geograafiat, filosoofiat, õigekeelsust, kunstiajalugu, meditsiini, teadust. Nõukogude korra esimeste kümnendite jooksul tuli rohke täiendus käsikirjade arvel, mida oli hoitud Suur-Armeenia Vaspurakani ja Taroni piirkonna kiriklikes struktuurides, Armeenia ja muu NSV Liidu koolides, kloostrites ja kirikutes, Moskva Lazarevi-nimelises idakeelte instituudis, Iraanis Armeenia apostelliku kiriku piiskopkonnas Tabrizis ja Darašambi külas ning erakogudes. Peale Armeenia käsikirjade on Matenadaranis üle 2000 ajaloolise dokumendi näiteks araabia, pärsia, heebrea, jaapani ja vene keeles. 1997. aastal kanti Maštotshi Matenadarani vanade käsikirjade kollektsioon UNESCO vaimse pärandi esindusregistrisse.

Illustratsioon Armeenia evangeeliumist (foto: Shakko/Wikimedia)

Armeenia kollektsioonis on enim käsikirju ajaloo ja filosoofia vallast. Siin on klassikaliste ja keskaegsete ajaloolaste Movses Khorenatsi, Yeghiše ja Aristakes Lastivertsi töid ning teiste väljapaistvate isikute seadusloomealaseid, filosoofilisi ja teoloogilisi kirjutisi. Grigor Narekatsi ja Nerses Šnorhali teosed kuuluvad keskaegse Armeenia kirjanduse alusmüüri.

Eriline koht kuulub2500 illustreeritud armeenia käsikirjale, mille seas on Edžmiatsini evangeelium (989) ja Mugni evangeelium (1060). Kuulus on Yerzenkas Avaki kloostris 1200–1202 kirjutatud käsikiri, mille mõõdud on 55,3 x 70,5 cm ja mis kaalub 27,5 kg. Raamatus on 603 vasikanahast pärgamendilehte. Käsikirja leidsid esimese maailmasõja ajal Osmani impeeriumis mahajäetud Armeenia kloostrist kaks armeenlannat. Kuna käsikiri oli väga raske, jagati see pooleks. Üks pool maeti riidesse mähitult maha, teine viidi Georgiasse. Esimese leidis paar aastat hiljem Poola ohvitser ja müüs Bakuus maha. Sealt toodi see Armeeniasse tagasi. Mõlemad pooled on nüüd Matenadaranis ja me saame seda näitusel näha, koos kõige väiksema kollektsiooni käsikirjaga.

Veel mõned ülestähendused:

armeenlased olevat olnud araablaste ja hiinlaste järel kolmandad paberi valmistajad;

üks kollektsiooni 6. sajandi raamat on elevandiluust kaantega;

Matenadaranis on mitu raamatut, millest originaali enam alles pole, küll aga armeeniakeelne tõlge;

näeme vana Armeenia noodikirja, mis meenutab mulle vanausuliste neumasid;

esimene Armeenia trükitud raamat on aastast 1512;

esimene ajakiri – trükitud Indias – aastast 1794;

näitusel on eraldi ruumis evangeelium, millel usutakse olevat ravivõime, nii et selle juures käivad palvetamas ka muslimitest iraanlased.

Saan giidineiule ka ühe tarkusetera juurde anda. Ta räägib sellest, kuidas Hatšhatur Abovjan tõusis koos „ühe Saksamaa ülikooli rektori“ Parrotiga Araratile. Loodetavasti jäi ta uskuma, kui ütlesin, et see Saksamaa ülikool asub minu kodulinnas Tartus.

Sel kevadel on Armeenias igal sammul juttu 1915. aasta genotsiidi 100. aastapäevast; muidugi on asjakohane näitus välja ka Matenadaranis ja me vaatame ka seda. Karm lugu…

Ühe foto Matenadaranis siiski teen: vaate näitusesaali aknast Mesrop Maštotshi avenüüle.

12.25 paiku oleme jälle tänaval; klõpsan maja eest rinnatiselt fotole Mesrop Maštotshi pildistavad neiud. Sõidame jälle edasi; üsna Maštotshi avenüü alguses, Koriuni tänava nurgal, on veel üks tähtis turismiobjekt: üüratu kommipood mitte just eriti armeeniapärase nimega Grand Candy. Inglise keele pealetungi on nimedes siinseal märgata, aga kaugeltki siiski mitte nii palju nagu näiteks Venemaal.