Teekond Võidulast Laupale on mõistagi hoopis napim kui Tartust Võidulasse: neli kilomeetrit suurele teele tagasi ja sealt umbes veerandsada Türi poole. Viit suunab teid tõeliselt uhke lossi juurde otse Pärnu jõe kaldal.
Jõuan sissejuhatuseks infotahvlilt lugeda, et ”Mõisa viimased omanikud olid von Taubed. 1856. aastal valmis uus härrastemaja, mis 19. detsembril 1905 maha põletati. Mahapõlenud hoone asemele ehitati aastatel 1911–1913 praegune peahoone, mis on juugendstiili retrosuuna esinduslikemaid näiteid Eestis”. Ruttan seda ”esinduslikeimat näidet” otsekohe millegipärast just jõe poolt, sillalt pildistama ...
... ja võtan seal kergemeelselt järgmisse kaadrisse jõel liikuva kanuu. Veeliikur pöörab otsekohe nina kaldasse ja paar minutit hiljem on sõitja, lüheldane ja kõhetu vist umbes minu vanune mees, otsejoones meie jutul. Esimese valuga ei saagi aru, mida ta oma kehvas eesti keeles pärida tahab; siis taipan, et küsimuse mõte on uurida, kas keegi ehk ka vene keelt tönkab.
Noh, tönkan küll. Ja saan endale järgmiseks tunniks hoolealuse.
Vladimir on nimelt Tallinnast, väidetavasti elupõline õpetaja ja õppejõud. Sõitnud Tallinnast jalgrattal Türi-Allikule, üürinud sealt kanuu ja kavatseb mõlatada Pärnusse. Kui märkas aga kaldal sellist paleed, pidi ju ometi järele uurima, mis koht see selline on.
Kui ütlen, et üks pisike maakool, pole tema imestusel otsa ega äärt; ei taha esmalt seda vist hästi uskudagi. Talle on suur rõõm kuulda, et kohe on algamas ekskursioon – ja veel rohkem tundub ta rõõmustavat selle üle, et nõustun talle giidi juttu tõlkima.
Korraks kaob Vladimir kuhugi ära ja sel ajal on aega uurida maja esikülge. Kui veelkord tsiteerida infotahvlit, siis öeldakse seal, et ”fassaadi dekoor on äärmiselt luksuslik ja rikkalik”. Oleks rumal sellele vastu vaielda. Küll läheb infotahvli jutuga veidi vastuollu piletilauast saada voldik, kus seisab, et mõisahoone on neoklassitsistlikus stiilis, dekoor enamasti rokokoostiilis juugendi mõjutustega. Olgu peale, ärme närime tähte!
Astume fuajeesse; kõik on ka siin värske ja vastne. Kooli väga põhjalikult ja kenalt kodulehelt (http://www.laupapk.edu.ee/) saan üle kontollida, mis mul ekskursiooni käigus üles jäi kirjutamata: ”2008. aasta suvel algas koolimajas kaks ja pool aastat kestnud siseremont, mille kogumaksumus ulatus 20 miljoni eesti kroonini”.
Üleskirjutused jäävad tegemata seetõttu, et välja ilmub Vladimir, kes on lühikesed paadisõidupüksid vahetanud ülikonnapükste vastu, aga vabandab ometi registreerimislaua daamide ees, et pole nii uhke maja jaoks küllalt esinduslikult riides...
Saan üsna pea aru, et tõlkida on raske: Vladimir tikub kõike kommenteerima – ja sel ajal läheb hulk juttu kaduma. Pole aega ei ülestähendusi teha ega kõike soovitut pildistada. Üks asi, mida mul õpetaja ja õppejõuna töötanud mehele ilmselt selgeks teha ei õnnestugi, on see, et mõisa ei võtnud ”saksa paruneilt” ära nõukogude võim. Ehk teisisõnu: et ka enne suurt ilmasõda eksisteeris Eesti vabariik.
Giidiks tuleb mees (vasakul), kes ennast ei tutvusta, aga kelle kohta registreerimis-lauast pärast kuulen, et ta olevat kooli majandus-juhataja. Mainitud veebilehe andmeil peab seda ametit Laupa koolis Peeter Sergejev.
Rühm on tähelepanuväärselt suurem kui näiteks Võidulas või ka järgmises paigas Säreveres. Ju see Laupa ikka üks mängu tõmbenumbreid ole. Muide, just selles koolis olevatki mõisakoolide liikumine ja ka mõisapäevade pidamise komme alguse saanud.
Muidugi teab majandusjuhataja detailideni kõike maja remondist. Rühmas on tähelepanuväärselt palju mehi –ˇja nende hulgas omakorda mitu ilmselt üsna suurt ehitushuvilist. Sestap on giidi jutus palju sellist, mille mina lihtsalt kõrvust mööda lasen.
Seltskonnas on ka vist selle päeva noorim kaashuviline.
Detailidest jääb mul siiski ka midagi meelde. Näiteks see, et dekoreeringud on püüdnud jälgida originaale. Ja viimastest on siin-seal detaile alles hoitud.
Valgustite kohta ütleb giid, et nende puhul on valiku esmakriteerium olnud paraku odavus, aga siiski nii, et stiilist mitte väga välja langeda.
Oleme jõudnud teisele korrusele, saali – või tohiks seda kutsuda aulaks?!
Seintel on rohkesti maale. Neid laenavat kool lähikonna kunstnikelt.
Seoses ühega neist räägib giid lõbusa loo. Kui kunagiste mõisaomanike Taubede järeltulijad kooli külastasid, olnud nad väga liigutatud: see ju ilmselt nende suguvõsale pühendatud pilt (Taube on saksa keeles teadagi tuvi). Kunstnik pidanud siis häbelikult tunnistama, et see tal küll meeles polnud mõlkunud...
Selle Eesti vaibakunstnike kootud auhinna andis koolile üle president Ilves isiklikult: 2009. aastal tunnistati Laupa põhikool konkursi ”Eesti kaunis kool” võitjaks.
Väga mugavad ja kenad ruumid on katuse all ka õpetajatele. Mullu õppis koolis 88 last, neid õpetas 19 pedagoogi.
Spordisaal on leidnud koha kunagises mõisniku kabinetis, kus seinas olnud peidus ka vägevalt kindlustatud hiigelšeif, millel varanduse-otsijadki omal ajal kallal käinud.
Jälle saab Vladimir (vasakpoolseim) imestada: olid vast ”saksa parunitel” suure toad.
Majast väljume läbi keldrisse rajatud riietehoiu ja koridori, mida enne remonti lihtsalt polnudki. Nii pole ka seinas uhkeldav kivimürakas mitte mingi ehitusaegne liialdus, vaid lihtsalt ühe remondimehe vigur.
Vladimiriga pikka hüvastijättu ei tule, ehkki tänusõnu on ta sorav lausuma. Aga siis peab ta kärmelt jõe äärde ruttama ja vaatama, kas kanuu ikka veel alles. Ja Pärnuni on veel pikk maa, pealegi on peagi teel ootamas Jändja pais, mille eest paadi laenutajad meest hoiatanud olid.
Aga meie pöörame auto ikka suurel teel kirde poole: kuue kilomeetri taga on Särevere.
No comments:
Post a Comment