Viimati jäin jutuga pooleli Lauterbrunneni orus.
Istume pärast Hobusesabakose vaatamist taas bussi ...
... ja sõidame veelkord läbi Interlakeni: linnakesse nimega Wilderswil, täpsemalt selle linnakese raudteejaama.
Seal on kõrvuti tavarongi-
perrooniga Wilderswil-Schynige platoo hammasrongi platvorm.
Tutvustav buklett ütleb, et selle rongiga rändate oma (vana)vanavanemate aega: kiirusega 12 km/h roomab rong autentsetele puitliipritele kinnitatud relssidel 1967 meetri kõrgusele üle merepinna.
Esimene sõit Schynige platoo raudteel tehti 14. juunil 1893; kuni selle ajani pidid rändureid, nende teenindajaid ja nõlvadel töötajaid mäkke tarima hobused ja eeslid. Schynige platoo raudteele kuulusid ka selle lähistel asuvad mägihotellid, aga ka majutuse ja toitlustamisega teenitud rahast ei piisanud raudteekulude katteks ja nii müüdi see juba 1895 Berni mägismaa raudteele.
Meid vedav elektrivedur on pärit veel I Maailmasõja eelsest ajast, aga töökorras on ka üks 1894. aastast pärit auruvedur. Vagunid, milles sel trassil reisijaid sõidutatakse, on ka kõik veteranid: valmisajaga 1893–1931.
Mõni oluline kaader jääb sõiduärevuses klõpsamata, aga vähemalt see saab dokumenteeritud, et üks vagun – ainult tillukesest elektrivedurist ja kahest vagunist rong koosnebki – on reserveeritud meie rühmale.
13.25 läheme teele; aknast paistab Wilderswil. Meile on sellel pildil oluline vastasnõlval paiknevast kolmest majast keskmine, kõige suurem: see on meie tänane hotell.
Veel siledal maal veereme üle Lütschine jõe; huviline rattarändur võtab meie mineku videosse.
Siis oleme nõlval, mis muutub tasapisi järsemaks, aga muru oleks kui raseerimis-
masinaga pügatud.
Üks korralik majapidamine.
Raudtee pöörab üsna järsult paremale ja nähtavale ilmub Wilderswili naaberküla Gsteigwiler.
Suurepärane näide sellest, kuidas vaatenurk pilti täiesti muudab: kui enne tundus meie hotell (pildil kõige heledam maja) asuvat nõlval, metsa vahel, siis nüüd on ta linnakese serval künkal.
Puurindes on põhiliselt lehtpuud, esmajoones pöök. Umbes kolmandiku sõidu, 14 minuti ehk 1,87 kilomeetri järel on Roteneggi jaam, esimene koht, kus tõusev ja laskuv rong teineteisest mööda saavad. Järgneb rida tunneleid, millest esimeses pöördub raudteeserpentiin järsult vasakule.
Nähtavale on ilmunud Thuni järv.
Nõlvakarjamaadel tunnevad ennast mõnusasti veised. Lehtpuude asemele on ilmunud okaspuud – alul nulud, hiljem kuused.
Jälle kurv paremale ja nüüd saab näha ka Interlakenist ida pool asuvat Brienzi järve. Just asukoha tõttu kahe järve, Thuni ja Brienzi vahel on Interlaken oma nime saanudki. Kaht järve ühendab Aare jõgi.
Brienz on Thuniga üsna sarnane pikk (14 km), kitsas (2,8 km) ja sügav (kuni 260 m) järv, aga sellest tublisti väiksem: 29,8 km². Normaalveeseisu puhul on Brienz 564 meetrit üle merepinna ehk kuus meetrit kõrgemal kui Thun. Ühine on kahele järvele ka see, et Brienzigi on uputatud hulk sõjamoona. Viimaseil aastail on hakatud muret tundma, kas sellest ei või järv äkki reostuda, kaalutakse isegi võimalusi uputatut välja tõsta. Seni peetakse Brienzi üheks puhtaimaks ja ühtlasi toitainevaesemaks Šveitsi järveks. Väärtusliku delikatessina hinnatakse siinset ahvenat ehk kohalikus pruugis Eglit.
Juba minut hiljem on näha ka Thun ja suur osa Interlakenist.
Võib-olla on see mingi optiline pete, aga nii tegelikkuses kui ka nüüd piltidelt tundub Brienz olema hoopis sinisema veega kui Thun. Siin pildil on näha lausa kolm järve ääres asuvat linna või asulat: sealpool kaldal Ringgenberg, siinpool Böningen ja Aare jõe väljavoolu juures Interlaken.
Natuke sürrealistliku väljanägemisega kompleks, mis pildil puudest moodustatud nurgas esile tõuseb, on JungfrauPark: ilmselt omamoodi segu seiklus-, lõbustus- ja teemapargist. Üle kompleksi kõrguvas keras asuvat panoraamkohvik. Pargi omanik olevat (kuri)kuulus Erich von Däniken, sestap võib tema suunitlust ette kujutada. Asutatud on park 2003. aastal, aga juba 2006 pandud majandusraskuste tõttu kinni. 2009 hakkas kompleks siiski taas talitlema.
Breitlaueneni mägihotell oli tegutsenud juba enne raudtee tulekut; praegune maja on siiski uuemast ajast. Jätab mahajäetud mulje, aga bukletist on lugeda, et see kuulub Gstigwileri suusaklubile ja on avatud kõrghooaja nädalavahetustel.
Breitlaueneni nõlvad.
Breitlaueneni jaam. Oleme teel olnud 34 minutit ja läbinud 4,6 kilomeetrit.
Jaamakompleksi üks tähtsamaid maju.
Ühe eriti kõveriku koha peal õnnestub ka raudteed pildistada. Pildilt on hästi näha, et mäel on vaid üks rööpapaar: Roteneggi ja Breitlaueneni jaam on ainsad kahe teega kohad, nii et tõusev ja laskuv rong saavad teineteisest mööda.
Veel üks vaade Interlakenile, Thuni järvele ja raudtee-
serpentiinile.
Vast suudate sellelt pildilt leida Interlakeni keskelt suure rohelise välja ja nelinurga selle sees? Selle kunagi kloostrile kuulunud ala Höhematte oli meie giidi kinnitusel juba 1864. aastal rühm inimesi linna heakskiidul ära ostnud, et sinna ei saaks ehitada kõrgeid maju, mis varjaksid vaate kolmele kuulsale tipule, Eigerile, Mönchile ja Jungfraule.
Veel üks tore loomake. Breitlaueneni kandis on suvisel kostil ka mitmekümne-
pealine piimakari. Kogu piimast saab vürtsikas juust, mida võib jaamast osta. Ka askeldavat suvekarjamaadel karjake kärssninasid ja mõned kabjakandjad.
Siis sõidame läbi järjekordse tunneli, Grätli, ja sellest väljudes on äkki meie ees lausa peopesal esimene vaade kuulsale tipukolmikule: Eigerile, Mönchile ja Jungfraule. Kohalikud kutsuvat Grätlit „Ah-ja-oh“-tunneliks, sest just need sõnad vallanduvad siin kõige sagedamini välisreisijate huulilt.
Küllap siin need karjakasvatajad ja juustutootjad toimetavadki.
Kui hästi hoolega vaadata, siis on raudtee lõpus näha Grätli ehk „Ah-ja-oh“-tunneli suue.
Nüüd oleme juba mõnest mäeharjast kõrgemal.
Ka sellel pildil on tunnelisuu, paremas servas. See on kõige kõrgemal asuv selle raudtee tunnel, Stepfegg.
Nimetame sügaval orus paistva jõe X jõeks, ehkki tahaksin arvata, et see võib olla üks Lütschine harudest.
Viimane pilt vaguniaknast: olemegi üleval. Suures ärevuses jäävad täpsed ajad fikseerimata, sestap tuleb uskuda bukletti ja sõiduplaani: läbisime 52 minutiga 7257 meetrit ning tõusime 584 meetri kõrguselt üle merepinna 1967 meetri kõrgusele.
Lähed vasakule – jõuad mägihotelli ja restorani, ...
... astud tagasi – satud tagasisõidu-
rongile, ...
... lähed otse – jooksed vastu kiltkivikaljut, ...
... lähed paremale – jõuad jaamahoone juurde. Selles on näituseruum ja kinosaalike ja koguni LOWA matkasaabaste proovikeskus. Aga mis meil neist – meie jääme ikka õhu kätte ja ...
... kõnnime esmalt läbi kohe jaama kõrval paikneva alpiaia. See 1927. aastal asutatud omanäoline botaanikaaed esitleb ülalpool metsapiiri kasvavaid taimi, kokku on neid siin umbes 600 liiki.
Aeda peab üleval 900 liikmega alpiaiaühing. Kel soovi kõik taimed üle vaadata, saab teha umbes poolekilomeetrise ringi, millel kõrguste vahe umbes 40 meetrit.
Igal liigil on silt kõrval: ladina- ja saksakeelne taimenimetus ning põgus kasvukoha kirjeldus.
Muidugi ei puudu ka kuulus Edelweiss ehk alpi jänesekäpp, ...
... väga dekoratiivne on alpi-ogaputk.
Üldmõistetavas keeles meeldetuletus.
Kui aga veidi ka ringi piiluda, siis selgub, et platoo pole sugugi mingi lame kaljupealne, vaid vägagi mõjusalt vaheldusrikka reljeefiga.
Jaamast veidi allpool on isegi grillikoht, kuhu vajalikud puud toimetab mõistagi raudtee.
Iselteni mägikooperatiiv peab platool lehmakarja; igal suvel töödeldakse umbes 200 tonni piima juustuks. (Nõlval, majadest paremal näha heledad täpikesed pole ausõna kivid, vaid lehmad: ise binokliga vaatasin!)
Kui ka väike eine võetud, ...
... läheme kolme kuulsat tippu piidlema.
Just sellised nad on: vasakult alates Eiger (3970 m), Mönch (4107 m) ja Jungfrau (4158m) (kõrgused on võetud mul reisil abiks olnud freytag&berndti kaardilt; mõne teise allika andmed võivad olla mõneti erinevad).
Jungfrau rübil, Jungfraujoch’il, 3454 meetri kõrgusel on Euroopa kõrgeim raudteejaam; turismikirjelduses nimetatakse seda sageli „Euroopa tipuks“ (Top of Europe). Sinnasõidulõbu eest tuleb priske summa lauale laduda: kõige odavam edasi-tagasipilet maksab 186 šveitsi franki.
Schynige raudteejaamast oleme juba tublisti kõrgemal, aga tõusta võib siin veel mitut matkarada pidi hoopis kõrgemale.
Tublimad meist ongi juba pärast alpiaia imetlemist asunud teele lähima vaatekoha, Daube poole.
Otsustame meigi üritada sinna jõuda, aga teist, lühemana tunduvat haru pidi. Esialgu on rada üsna malbelt lauge ...
... ja kulgeb kohati lausa allamäge.
Saab pildistada, kuidas parajasti laskuv rong jõuab „Ah-ja-oh“-tunnelisse.
Ent tõusu lõpp läheb nii karmiks, et ei pildista ma enam midagi: peaasi, et saaks nii üles, et ikka hing sisse jääks... Jääbki! Väikene istumine aitab hingamise jälle normaalseks.
Traditsioonilist kivikuhja ma tippu jõudmise märgiks kuhjama ei hakka, ...
... vaid võtan eeskuju vaadete vaatajaist.
Vaated on mõistagi veel uhkemad kui rongist, nii et minugi aparaati mahuvad korraga ära nii Thuni järve idaots, Interlaken kui ka Brienzi järve lääneots.
See viit teatab mulle kaks tõde. Esiteks: et olen 2076 meetri kõrgusel ehk 109 meetrit jaamast kõrgemal. Ja teiseks, et jaamani on ka lühemat rada pidi 20 minuti tee. Ärasõiduaeg läheneb, sestap tuleb astuma hakata.
Fixil oli tuline õigus, kui ta laulis, et „on ammu tuntud tõde see, lihtsam mäest on alla tee“ või kuidas see täpselt oligi.
Igatahes on aega isegi mägihotelli restoranist läbi astuda.
Rõdult alla piiludes muutun üha kindlamaks, et jõgi orus ON Lütschine, ainult ei tea, kas Valge või Must.
Siis veel veidi laskumist...
... ja olemegi jälle jaamas. Sel pildil on hästi näha, kuidas rööpapaar – või hammasraudtee puhul tuleb ehk öelda, et rööpakolmik – kohe pärast jaama üheks kokku sulab.
Juba meie rong tulebki, ...
... juba me istume oma vagunis ...
... ja juba klõpsutab kontrolör piletitesse auke. Kolm tundi Schynige platool on möödunud lennates.
Eks hulk pilte saa plõksutatud ka laskumisel, aga enamik motiive on tõusul juba olnud.
Siiski: saan vaata et filmina vaadatava seeria meie järel laskuvast rongist ...
... ning kaadri jaapanlastest, kellel Schynige-elamused veel ees.
Ja mis kõige tähtsam: pildi Breitlaueneni jaamaülemast. Meie giidi andmeil olnud mehel aasta tagasi küll hoopis uhkemad vuntsid.
Kell 17.15 oleme taas all ja teeme väikese põike ka mulle mu 11 aasta tagusel käigul üpris rahalõhnasena tundunud Interlakenisse. Nüüd arvan, et ehkki siin on tõesti väga noobleid kohti, on see umbes 5000 elanikuga linnake pigem siiski üks rännuhimuliste inimeste mõnus baas. Kiikame kasiinot ...
... ja teda ümbritsevat parki, ...
... imetleme jälle kord Aare jõe sinirohelist vett ning ...
... vaatame, kuidas õige süngeks tõmbunud taevast (saame siin isegi selle reisi ainsad paar piiska vihma) tüürivad langevarjurid end ...
... Höhemattele.
Aga siis lehvitame sellelegi linnakesele hüvastijätuks.
Võtame suuna üsna lähedale: rongisõidul juba nähtud Wilderswili hotelli „Schönbühl“. Saksa keele põhjal võiks arvata, et nimi vihjab „ilusale armukesele“, aga nagu juba öeldud, on see saksa keel, mida Šveitsis kõneldakse, tublisti teistsugune.
Hotell on tõesti künkal, kuhu manööverdamine on bussijuhile omaette fookus. Tuba trehvab selle reisi kindlasti kõige spartalikum, aga vaade aknast on vägev.
Otse akna all on bassein, mida tublimad meist proovimas käivad.
Järgneb selle reisi ainuke ühine õhtusöök. Rohkem pilte ma sellest teha ei söanda, aga oleks pidanud: küllap pole mind kunagi teenindanud nii kuulus mees kui seekord.
Pean selle kuulsa mehe pildi seepärast näppama veebist (http://www.jungfrauzeitung.ch). Tema nimi on Urs Räber ja ta võitis1984. aastal maailma karika kiirlaskumises. Maailma karikavõistluste etapivõite on Räberi arvel kaks, poodiumikohti kuus. Kahel korral käis mees ka olümpiamängudel: 1980. aastal oli Lake Placidis kiirlaskumise 18. ja neli aastat hiljem Sarajevos 5.
1984. aasta hooaeg jäi talle ka viimaseks ning nüüd peab ta Wilderswilis hotelli, mis esmajoones tundub olema mõeldud talisportlastele, aga toimib muidugi ka suvel.
Kiirlaskuja kohta üllatavalt väike (171 cm!) mees liigub kausside ja taldrikutega köögi vahet uskumatu kiirusega ning saab koos teda köögis aitava kaasaga meie bussitäie näljaste toitmisega ülikärmelt toime. Küllap on novembris 53-seks saav endine suusatäht endiselt väga heas vormis.
Õhtusöögi järel võtame ette ka väikese jalutuskäigu. Kõik, mis silma hakkab, on just nii tore nagu ühes väikeses Šveitsi linnakeses ikka.
Uni, muide, tuleb kitsavõitu toale vaatamata väga hea.
No comments:
Post a Comment