Andku meediajumal mulle andeks, kui ma eksin, sest ega kõike ei jõua jälgida ja üheks põhitegevuseks saanud guugeldaminegi ei suuda alati kogu tõde kätte näidata. Aga mulle tundub tõesti, et III Tallinna lillefestival sai teenimatult tagasihoidliku meediakajastuse. Nägin eelmisel nädalal ikka päris tükk vaeva, et leida veidigi rohkem andmeid lõpptulemuste kohta kui mõnes kanalis paljunenud Raepressi lühinupuke kolme auhinnasaanu nimedega.
Mu enda väga subjektiivse arvamuse kohaselt olid selle aasta aiad keskelt läbi võttes tõesti mõneti igavamad kui kahel eelmisel aastal – või äkki suutsid need eelmised nii palju üllatada, et mu üllatumisvõime jõudis lihtsalt piirile. Aga kui üks ettevõtmine on köitnud üle poole miljoni inimese tähelepanu – nii korraldajad hindasid –, siis oleks see olnud väärt küll natuke suuremat ajakirjanduse tähelepanu, eriti kui arvestada selle suve positiivsete uudiste nappust.
Seepärast oli mul lausa hea meel, kui täna leidsin lõpuks nii festivali ametlikult leheküljelt http://lillefestival.tallinn.ee/ kui ka korraldajate veebist http://www.kadriorupark.ee/Lillefestival.html veidi pikema loendi äramärgitutest. Näiteks kolmapäeval, neli päeva pärast festivali lõpetamist 27. augustil, seda seal veel polnud. Kokku oli festivalil 31 aeda 11 riigi aiakunstnikelt, äramärgitute loendisse on neid ülendatud 13. Postitan need tulemused siis ka siia blogisse, lisades fotosid ja mõne omapoolse arvamuse.
31. juulil kirjutas Tallinna botaanikaaia direktor Karmen Kähr Aialehes (http://www.aialeht.ee/news/aialeht/varia/article.php?id=32371213), et lillefestival on tõelisele aiandushuvilisele suurepärane võimalus jälgida aia arengut ja tutvuda uute trendidega nii taimede valikus kui aiakujunduses ja et kui oled huvitatud ka ise aiandusest ja uutest trendidest, kuid pole veel piisavalt julge katsetamaks, külasta festivali vähemalt neljal korral kogu toimumise aja jooksul. Nii näed, kuidas käituvad erinevad lahendused vahelduvate ilmastikuolude ja teiste tegurite mõjul. Samuti, milliseks ja kui kiiresti kasvavad taimed, kuidas neid omavahel sobitada ja välistada enda jaoks mittesobivad variandid. Alles sügisel saad aiast tegeliku pildi!
Mina muidugi mingi eriline aiandushuviline pole, lihtsalt niisama ilunautleja. Aga selles olen Karmen Kähriga kindlasti nõus, et aedu on vaja korduvalt vaatamas käia. Mina kahjuks nelja korrani ei jõudnud, käisin kolm: 25.–26. juunil, 21. juulil ja 21. augustil, iga kord küll suhteliselt ja kahetsusväärselt jooksujalu. Aga kõigist aedadest tegin kolmel korral ka mingisugusegi pildi; kahel esimesel korral oma korralikuma aparaadi ehk Pentax istD-ga, kolmandal käigul lahkus see aga sobimatul hetkel elust ja nii pidi aitama alati taskus valves Canon IXUS 105
Aukirja ja auhinna parimana teemas „Rannaküla aed“ pälvis aed nr. 17 – Eesti vabaõhumuuseumi „Rannarahva rajad“. Jaanipäevajärjes kujundusega silmahakkav, taimestikult kena, aga veel tagasihoidlik.
21. juuli: tõeline õievärvipillerkaar.
21. august: ilmselt vihmas veidi räsida saanud, aga ikka värvirõõmus.
Samasuguse tunnustuse teemas „Rahvusmustrid“ sai aed nr. 18 – Tallinna botaanikaia ja osaühingu Manglusson „Rahvusmustrid Eesti kultuurmaastikus“. Selle üle olen eriti rõõmus, sest oma viimasel käigul üritasin osaleda rahva lemmiku valimisel; paraku sain teada, et olen hiljaks jäänud (huvitav, miks küll arvamuste kogumine nii varakult ära lõpetati?!). Aga tahtsin pakkuda just seda aeda. 25. juunil hakkas aed esmajoones silma vahvate tarade-väravatega, taimed olid veel madalakesed.
21. juuli: sirgunud on põlluviljad, lilled pakuvad värvirõõmu.
21. august: viljad kui müür, lilled armsalt kodused. Muide, autoritena olid teabetahvlil kirjas „Maastikuarhitektid Erge Sonn ja Karmen Kähr“. Nii et Karmen Kähri nelja vaatamiskorra soovitus käis väga hästi ka tema enda loomingu kohta.
Rahvas valis oma lemmikuks aga sakslaste aialoomingu, platsi nr. 31 ehk Schwerini maastikuarhitektuuribüroo Proske & Steinhausen „Ranniku aia“. Jaanikuul kõndisin äärmisest aiast lihtsalt õlgu kehitades mööda.
Juulis hakkas tekkima veidi suurem huvi.
Augustis oli schwerinlaste aia „korruselisus“ ja õite värvigamma kindlasti üks efektsemaid.
Kolme aia loojad said tunnustuse eduka osaluse eest.
Külalislahkei-
maks nimetati mõistagi „Suur punane sohva merelinna aias“ platsil nr. 14, Saksamaa Kieli haljastusamet idee ja teostus. Tõepoolest, sel aial polnud traditsioonilist piirdenööri ümber; vastupidi: hiiglaslik istealus lausa meelitas ligi – ja sellele meelitusele suudeti harva vastu panna (foto 21.07).
Teine edukaks tunnistatu oli aed nr. 16, Pekingi aiandus- ja haljastusbüroo „Soojuse ja maheduse kodu“. Seegi aed kuulus minu isiklike lemmikute hulka, aga seda mitte niivõrd eksootiliste Hiina laternate ja arhitektuurse lahenduse poolest, kuivõrd seepärast, et aed oli alati kenasti korras ja minu jaoks väga põneva lillevalikuga (foto 21.07).
Ka kolmas esiletõstetu kuulus minu pingerea ülaossa, kusjuures minu arvates muutusid aia nr. 15, Turu keskkonna- ja planeerimisameti projekteerimis-
osakonna „Tuli toob sõnumi“ Läänemere märgutuled iga korraga järjest kutsuvamaks (foto 21.08). Kõigi kolme siin kiidetud aia üks oluline joon oli ka see, et nad jätsid algusest lõpuni korrektse ja hoolitsetud mulje.
Seitsme aia autoreid kiideti osavõtu eest.
Suurimaks üllatajaks nimetati aed nr. 20, Hollandi Groningeni „Vili, jalgratas ja aeg“. Näituse algusaegadel oli kindlasti just hollandlaste platsi juures enim uudistajaid. Kahjuks ikaldus aga peaaegu täeilikult nende suvinisu. Kui 21. augustil infokioski juures oma eelistust tahtsin teatada, siis kuulsin seal konsultandilt, et oma suur roll olnud selle aia äparduses Tornide väljaku varestel. Ja et mõnel teisel „viljapõllul“ tekkinud lausa ehtlinlik ökosüsteem: varblased püüdsid teri noolida, kassid omakorda varblaseoodet võtta... (foto 25.06).
Parima maastiku-
arhitektuurse lahendusena märgiti ära Eesti maastiku-
arhitektuuri üliõpilaste seltsi „Mere koorem“ (plats nr. 27). Seegi aed oli mulle väike pettumus. Ma ei tea muidugi, milline oli autorite kavatsus, aga mulle tundus juunis idee geniaalne: et rukkililled kasvatavad võrgust lainete alla sinise vee ja lillherned moodustavad karkassil ronides valge vahu. Paraku mina seda vahtu ei juulis ega augustis kuigivõrd ei näinud ning augustis jättis aed paljude kuivanud rukkilillenuttide tõttu ka suhteliselt korratu mulje (foto 21.07).
Jätkuvalt tugeva esinejana pälvisid esiletõste osaühing Topiary Art Today ja Eesti Kunstiakadeemia keraamika osakond, kelle ühistöö „Iidsed seosed“ (plats nr.23) paistiski silma rohke keraamika kasutusega ja püsis suuresti just tänu taimede väiksemale osakaalule läbi suve stabiilselt suhteliselt kena. Augustis siiski tahtnuks „murukatus“ veidi pügada (foto 21.07).
Parim ühiskonna-
kriitiline aed oli platsil nr. 2: Artes Terrae „Rannaküla lambaaed“. Selle ühiskonna-
kriitilisuse mõistmiseks tuli lugeda teabestendi (seda oli väga mõistlik teha mitme teisegi aia puhul): tegemist on Põhja-Eesti loopealsete viimase lambakarjaga, kes on moodustanud Lambapartei. Partei liider määgib paekaldal Toompea poole viimset appikarjet. Näitusekülastajatele pakkusid lambad aga „meeldivat istumist ja turnimist“ (foto 21.07).
Parim lugu oli žürii arvates „Vana kaluri unenägu“ (osaühing Liivi aiad, plats nr. 30). Tore lugu minu arvates ka, eelkõige juuli täies uhkuses sibulapeenrad, aga taas jättis aed suve lõpuks natuke väsinud mulje (foto 21.07).
„Kõige intrigeerivam lähenemine“ – sellise formuleeringuga tunnustati Kuressaare linnavalitsus tööd „Rahvusmustrid. Kuressaare“ platsil nr. 5. Ei hakka oma arvamust peale suruma, pigem tsiteerin üht juhuslikult kuuldud soliidse vanaproua lauset: „Noh, saarlased katsuvad ikka väga lihtsalt hakkama saada!“ (foto 21.08)
Ilma lisaepitee-
dita kiideti veel Eesti maaülikooli tööd „Kaks maailma ühes „Kevade“ loos“ (aed nr. 19). Millegipärast arvan, et see veidi ehk liigagi otsesõnune töö meeldis paljudele; igatahes minulgi on ta pigem edetabeli esipooles. Aga augustis vajanuks seegi aed lisahoolt (foto 21.08).
Lõppu veel üks osundus Karmen Kähri enne viidatud artiklist Aialehes:
Tänavuse festivali üks erisusi eelmise aastaga võrreldes on ehk rohkemate maastikuarhitektuuriga tegelevate firmade osalemine ning suurem ideeaedade osakaal valminud näidisaedade hulgas. Lootustandev on näha mitmeid aiandusalast haridust andvate koolide töid ning põneva lahenduse on andnud teiste kunstivaldkondade kaastööd.
Lõpetamisel kuulutati välja ka järgmise, 2012. aasta lillefestivali aedade teemad: „Valgus ja värv” ja „Feng shui aias”.
No comments:
Post a Comment