Kolmenimemees: Päevaraamat 1: 1.

See on nüüd jälle üks mu hull äkkidee, mis tuli pähe laupäeval, 14. jaanuaril, kui oli üle mitme aja veidi mahti linnas luusida ja pilte teha. Mõttekäik oli selline: olen blogipidajana olnud hoopis laisem väikesi sündmusi salvestama kui aastatagusel „esimeste blogiproovide“ ajal. Eks üks põhjus ole ka see, et ilmaoludest ja tublisti vähenenud liikumisvõimalustest tingituna pole mul just kuigi köitvat materjali. Samas mingeid pilte ma ju siiski ikka veel teen ja ühtteist vahel juhtub ka. Ehk katsukski siis hakata neid pilte ja väikesi sündmusi blogisse ritta panema, näiteks kui kuu kokkuvõtteid.

Ja edasi kohe tuli meelde meie tänavuselt topeltjuubelikirjanikult Oskar Lutsult käiku läinud üldkasutatav mõtetera: „Kui tervet ei jõua, siis tee poolgi!“ Arendan mõtet edasi: äkki pole tervet kuud korraga aega teha, hakkan siis eestotsaga peale! Mõeldud-tehtud (= tegema hakatud, vaatame, kui kaugele jõuan...).

Aastavahetusel õitsesid ülikooli botaanikaaias lilled. Natuke nirusid roose pildistasin ja palju uhkemaid musti lumeroose (olen botaanikakauge inimesena alati natuke hämmingus: miks on valge kena lille nimes epiteet „must“?!). Oleksin vist leidnud ka transilvaania sinililli, kui taibanuks otsida; tean küll, kus nad kasvavad. Alles lehest nägin, et neilgi õied valla.

Aasta vahetus siiski väheste külmakraadidega ja isegi mingi valge kirmega maas. Käisime kesklinnas ilutulestikul, kurvalt palju oli metsikult röökivaid noori ja väga noori inimesi, igal teisel šampusepudel näpus. Eks ma joonud koolipõlves ise ka, aga mitte avalikult ja tänaval. Ja niimoodi vist ei röökinud ka.

Kodus istusin veel tükk aega üsna nürilt üleval ja mõtlesin, et uus aasta võiks tulla parem küll kui eelmine. Oli ses 2011.-ski rõõmsat ja huvitavat, aga siiski jäid rasked ja kurvad mälestused ilmselgelt peale.

1. jaanuaril käisime hommikul kalmistul, minu vanemate haual. Nii natuke siis Raadil lund oligi, nagu fotol näha.

Päeval kuulasin nagu ikka Viini uusaasta-

kontserti. Oli seekord hästi tore, mulle väga-väga meelepärase kavaga; aitäh, Mariss Jansons! Ja mõtlesin juurde, et, näe, lätlane – olgu siis pealegi, et Venemaa lätlane – juhatab Viinis juba teist korda; meie ässad pole sinna veel pääsenud. Õhtune kodumaine samuti ETV-st tulnud muusikakogemus oli paraku otse risti vastupidine: Andres Mustoneni juhatatud kontsert sobis aasta esimesse päeva minu jaoks sama vähe kui sadul sea selga. Ja edev Mustonen ise jättis eriti tobeda mulje vaheajapalades, kus ta justkui väliskülalisi intervjueerides lobises lakkamatult ja mitte kuigi sisukalt hoopis ise.

Õhtul magasin maha päikeseloojangu ilusama osa, aga midagi aknast siiski pildistasin.

See-eest 2. jaanuari hommikul bussipeatusse vantsides märkasin esmalt teisel pool jõge lausa kullana säravaid Siili tänava põnevalt moodsa maja aknaid. Taipasin selle peale üle õla tagasi vaadata ja nägin vaimustavalt värvilist päikesetõusu.

Samal päeval sattusin korra ka jõe äärde. Aastahaku veeseis Emajões on 86 sentimeetrit üle mõõdujaama nulli. Väikseim arv, mida sügise jooksul ilmasambal märkasin, oli 19 cm, kevadine 2011. aasta rekord 315 cm.

3. jaanuari hommik võttis vastu paksu uduga.

Kuidagi kangesti detailselt ilmateemaliseks tikub mu päevaraamatu algus. Püüan selle motiivi siis veidi üldisemas laadis lõpetada. Talve pealehakkamine oli üsna jõetu; veel novembris vist peaaegu kõigi nn. ilmatarkade pakutud valged jõulud jäid ära ja aastavahetuski polnud kuigi valge. 1. jaanuari hommiku EMHI lumekaardilt leian aga üllatava tumesinise laigu Läänemaalt. Lääne-Nigulas lausa 18 cm! Olevat õhtul sadama hakanud ja lisa tulnud öö otsa.

Kui vähegi meeles on, siis olen neid EMHI lumekaarte päevast-päeva usinasti oma arvutisse kopeerinud: niiviisi reas on neid päris põnev vaadata nagu omamoodi seiklusmultikat! :-))

Ühe olulise vaatlusjaamaga tundub küll probleeme olema: kagunurkseimas Tuulemäe jaamas, mille tumesinine loodepool-

seimaga peagi konkureerima hakkas ja sellest ka möödus, on mõnel hommikul näit puudu. Küllap siis on lumekiht neil kordadel seal lihtsalt mõõtmata jäänud (näitena siin kaart 7. jaanuarist).

Järgmisel päeval kekkasid oma lumelademe-

piltidega ka Näoraamatus nii harjukad kui mulgid.

11. jaanuari hommikuks oli moodustunud tore sinine kaheksa, mis kattis üsna täpselt Viljandi- ja Jõgevamaa, ...

... aga sama päeval tulnud ja eriti järgmisel valitsenud sula ja vihm tegid valge korra peaaegu kõikjal – välja arvatud seesama juba mainitud Tuulemäe – oluliselt õhemaks (kaart 13. jaanuari hommikust).

Paljud kohad said natukenegi suuski kandvalt valgeks alles aasta teise täisnädala lõpuks (15. jaanuari kaart). Aga ega näiteks kodulinnal Tartul ses suhtes millegagi uhkustada olnud, eriti kui võrrelda Vanaküla 29 või Tuulemäe 27 sentimeetriga.

Jaanuari esimese poole ilmajutule tuleb kindlasti lisada, et jälle oli palju tuult; kõige rohkem 4. jaanuaril, kui edelatuul kergitas vee Pärnus üle 160 cm ehk tänavatele. Tartus oli lihtsalt üks mitmetest väga tuulistest päevadest. Mitu korda sai näha päikest, kusagil oli löönud välku – üsna segased on olnud ilmarinde lood ja laulud.

Minu subjektiivne talv algab siis, kui satun kuulma esimesi linnaleevikesi. Sel talvel oli see 2. jaanuaril. Näinud ja ammugi mitte pildistanud ma neid sel aastal pole; lisatud pilt on koduaknast võetud 2010. aasta märtsis lõpus.

Jõuluaja lõpetasime 8. jaanuaril: siis sai kuusk välja viidud.

Seekordne piparkoogimaja tohtis mõne päeva veel laual iluleda, aga siis lahutati temagi osadeks.

6. jaanuaril tegin selle perioodi ainsa põike Tartust kaugemale: Tallinna, Säästva Eesti instituuti Meelis Uustali intervjueerima. Olin Tallinnas kaks ja pool tundi ning jõudsin pärast intervjuud korra läbi kõndida vanalinnast, mis venelastest turiste tihedalt täis. Niimoodi sain osa ka vene jõuludest. Paar aastat tagasi, kui olin veel usin giid, andis see aeg üsna tublisti tööd: Peterburi rühmad Tartus.

8. jaanuaril sai aga ka rahvaloendus ära tehtud. Läks üsna ludinal, kuigi ma ei saa kuidagi aru, miks näiteks elukoha märkimine küll nii mitmesammuliseks on aetud. Panin asjaosalise soovil kirja ka Brüsselis töötava vanema poja kui Eestist lahkunu.

Muide, mõtlesin täitsa ise välja, et sel plakatil peaks olema Mihkel Veske.

Käisin nende kahe nädala jooksul põgusalt ka kahel näitusel, põhiliselt ikka pilte tegemas. Üks neist on otse töökohas, Baeri majas. Muidugi ikka väsimatu ja ideedest pakatava Vaike Hangu koostatud, seekord siis 86-aastase kunstniku Guara Muuga töödest. Sobis väga hästi jõuluaega, sest Muuga on palju teinud ka jõulukaarte, iga kaart isesugune.

10. jaanuaril oli näituse-
külastajaid korraga terve saalitäis: looduskaitse seltsi Tartu osakonna rahvas. Taimi joonistava kunstniku näitusele sobib selgitusi jagama muidugi botaanik: räägib Toomas Kukk.

Siin aga annab Guara Muugale lilli Vaike Hang.

Üks nurgake oli ka entomoloog Vambola Maavara päralt, kes oli harrastus-
kunstnik.

Teine näitus, kust põgusalt läbi tormasin, oli keskkonna-
hariduskeskuses: meie võõrliikidest. Pildilt näha tublide inimeste nimedest on kõige olulisem ikka Annelie Ehlvest: tema oli selle sisuka näituse põhikoostaja.

Kõige ilusam eksponaat on ehk see, ...

... kõige vägevamad aga muidugi Sosnovski karuputk ja pargitatar ehk kirburohi.

Õpilastele olid näitusel muidugi ka töölehed.

Kahe nädala kõige põnevam käik oli aga kindlasti 12. jaanuaril teaduskeskusesse Ahhaa. Selle korraldas meie giidide ühingu rahvale lausa mitmes voorus ühingu juhatuse liige Irina Orehhova, kelle põhitöö ongi just Ahhaas. Pildil seletab ta meile laboris, kuidas siin šokolaadi tehakse.

Isegi natuke piinlik: kui Ahhaa ehituse ajal käisin seal tervel hulgal üritustel, siis valmis keskusesse jõudsin alles kaheksa kuud peale avamist, mis oli mullu mais.

Kuna me pole päris tavaline rühm, siis alustame sealt, kus tavaliselt lõpetatakse: poest.

Kaubavalik on tõesti muljetavaldav. Võib osta isegi elevandikakat: olevat väga väärt väetis.

Oleme kohal kokku kaks tundi ja see tähendab lihtsalt üsna kiiret läbisööstu. Julgen arvata, et see, kes ikka tõesti enamvähem kõike põgusaltki vaadata tahab, peaks varuma neli-viis tundi – kui muidugi nii kaua vastu peab.

Täisetenduse saame ülimoodsas planetaariumis, kus giidiks vahvalt kavala näo, aga väga ladusa ja sisuka jutuga giid Pille. Mina, ei salga, ei jää käiguga sellepärast rahule, et istun ilmselt halvimal kohal (kes käskis viimasena siseneda!): otse projektori juures ja selle sähvimine segab mind. Kui Ahhaa planetaariumisse lähete, siis soovitan soojalt trügida tagumisse ritta. Planetaarium on muide väljast vaadates päris tillukesena tunduvas ümmarguses munas.

Käik on kiire ja pilte klõpsin üsnagi kaootiliselt. Siin on kaks käigukaaslast vete võluvallas, ...

... siin olen aga otsustanud Olovernest mängida.

Elusaalis köidavad kõigi tähelepanu muidugi tibud. Giidineiu kinnitab, et paljudele tänapäeva lastele on rea muna-tibu-broilerikints osad üksteisest väga eraldi.

Aga siin seletab giidineiu Triin meile elu sipelgapesas.

Et ise aru saaksime, miks sipelgad ei tahtnud viltuste seintega pesas toimetada, juhatab ta meid samuti väga viltuste seinte ja põrandatega Šanghai majja. Päris iselaadne kogemus – uskumatult raske on liikuda ja tekib lausa peapööritus!

Ja lõpuks saame pilgu heita ka töötajate mugavatesse ruumidesse. Ning mõelda tänutundes Tiiu Sillale, kelle uskumatu kindlameelsuse ja tahteta poleks seda suurepärast keskust, kus esimese kaheksa kuuga käis üle 100 000 inimese, lihtsalt tulnud. Soovime südamest, et ta selgi korral saab karmist haigusest jagu.

Aga aitäh muidugi ka Irinale meid siia kutsumast!

Päevaraamatu esimese osa lõpujutuks jätan mulle kõige tähtsama. Alates uuest aastast ei pea ma enam nädalast nädalasse üksi rügama teha Loodusajakirja e-nädalakirja Uudistaja: nüüd teeme seda kolleeg Katre Paloga vaheldumisi. Katre esimene Uudistaja jõudis lugejateni 13. jaanuaril (http://www.eestiloodus.ee/uudistaja407.html). Pildil on Katre oma pojukeste Nanseni ja Auduniga.

See oli minu jaoks tõesti äärmiselt tähtis muutus. Tegin Uudistajat üksi üle nelja aasta ja sain sellest paraja depressiooniohuga stressi. Jalgu seinale ma jaanuaris siiski ei visanud: võtsin korraga teha kaks pikemat lugu. Loodusesõbrale 2011. aasta keskkonnateoks tunnistatud projektist HappyFish, Eesti Loodusele intervjuu teadusajakirjanike seltsi esimese Ökuli-auhinna saanud vulkaaniseismoloogi Heidi Elisabet Soosaluga. Mõlemad peaksid ilmuma veebruaris.