Kolmenimemees: Päevaraamat 10: 13.

Püüan seekord olla napisõnalisem: liiga paljude tegude tegemiseks on jälle jäänud liiga vähe aega, seepärast tahan selle kokkuvõtte kähku valmis kirjutada.

Aga eks mul ole vist seekord ka vähem riputusväärilisi pilte, sest nii uhkeid vingerpusse nagu esimesel aprillidekaadil naljakuu ilm rohkem ei visanud. Heitlik oli ta ometi. Mõnigi kord tundus, et nüüd läheb küll tõesti soojaks ja ilusaks, aga võta näpust: juba järgmine päev võis olla taas jahe, tuuline ja vihmane. Ja ikka ja jälle tuli meenutada ilmamehest sõbra Ain Kallise kinnitust Eesti „meteoroloogilisest suurusest“: ilma erinevused põhja ja lõuna või lääne ja ida vahel on sageli olnud ääretult suured.

Nüüd, kuu viimastel päevadel, kui neid ridu vormistan, on Tartus peaaegu käes see kõige ilusam tärkava roheluse aeg ja päevast päeva aset leidvad muutused ses suhtes peaaegu silmaga jälgitavad.

Vihma on kahe ja poole nädalaga sadanud omajagu palju. Ehk saab sellega seletada ka seda, et kui vahepeal jõudis Emajõe veetase tänavusest maksimumist paarkümmend sentimeetrit madalamale langeda (foto on tehtud 16.04), siis peagi tõusis ta taas: ...

.. 24. aprilliks 198 ja ...

... 28. aprilliks lausa 204 cm üle mõõdujaama nulli ehk vaid sentimeeter alla tänavuse maksimumi.

19. aprillil käisin Tallinnas ja püüdsin bussiaknast pildistada, kui lai on veeväli Kärevere luhal, ...

... ning saada kinnitust, et Kuivajõgi pole veel kuivaks jäänud.

Ilusa uduhommiku sain koduaknast pildile 25. aprillil.

Aga üks esimesi tõeliselt sooje päevi oli Tartus 22. aprillil. Lodžal kuumenes õhk lausa 25 kraadini.

Selle päeva temperatuuridest on kirjutatud, et kell 15 mõõdeti Toila-Orus 3,9 kraadi sooja, vähem kui 200 kilomeetrit eemal asuvas Korelas aga 17,5 kraadi.

Seni suurim soe, mille meediast leidnud olen, on 27. aprilli Korela 23,5°.

Veidi lillede ja roheluse tulekust. 15. aprillil andsid mu koduümbruse hoolikamate korteriühistute kinnisvara päikesepoolsel küljel tooni sinililled

Niimoodi rohetas muru Annelinnas Kaunase puiestee ääres 17. aprillil.

Esimene pildistamisväärne pung jäi aparaadi ette 21. aprillil Supilinnas.

22. aprillil on Ihaste luht üsna värviline, rõõmsamaid toone lisavad pajud, ...

... näiteks raagremmelgas ...

... ja tuhkurpaju, ...

... aga ka paiselehed, ...

... säravad kui kevadine päike

Mesilane on suutnud oma õietolmukor-

vikesed juba õige täis toppida.

Rohetavad hekid 23. aprillil Liivi tänaval ...

... ja 24. aprillil Vabaduse puiesteel.

25. aprillil on luhavõsa veel värvilisem.

Nüüd üks seeriake pilte ülikooli botaanikaaiast: 21. aprillil domineeris varjulisel alal veel sillasinine, ...

... päikselisel nõlval konkureeris sellega juba lõokannuse lillakasroosa.

28. aprillil on silla üsna kaotsi läinud ja lõokannus võimul, ...

... ent juba tungib tasapisi esile kollane kannakoole.

Botaanikaia sinililli: 21. aprillil leian sini-valge paari, ...

... 28. aprillil aga sini-valge-roosa kolmiku; paraku küll hästi pimedas kohas, kus ma ei oska paremat pilti aparaadist välja pressida.

Igakevadisi modelle Annelinnast: kask 24., ...

... 26., ...

... 28. ...

... ja 30. aprillil;

... kastan 24., ...

... 28. ...

... ja 30. aprillil ...

... ning toomingas 25.

... ja 30. aprillil.

28. aprillil lokkasid kohalikul “geotermaalalal” ehk soojatrassi peal esimesed võililled.

Ühe portsu lillepilte jätan tahapoole, nüüd veidi muust: kaootiliselt muljetest, mõtetest ja tegudest.

Kaks korda on mind suutnud jahmatama panna iganädalane lugemiskuhil nimega Eesti Ekspress. Esimesel korral lihtsalt info vahendajana, kui teatas, et “Ivan Makarov lõpetas märtsis iganädalased meediakommentaarid Vikerraadios /.../ pärast seda, kui kuulis, et juhtkond nõuab tema tekstide eelnevat läbivaatamist.” Põhjus olnud see, et Makarovi kommentaar pahandanud Keskkerakonna peasekretäri, ERR nõukogusse kuuluvat Priit Toobalit.

Makarovi kommentaarid olid minu jaoks väga oodatud, püüdsin ennast alati neljapäeval õigeks ajaks Vikerraadio kuuldele seada. Toobalil pole ma seevastu siiani ühtegi vaimsuse tunnust avastanud, ei tema juttudes ega isegi mitte pilgus. Masendav, kui pooletoobalised hakkavad otsustama, mida meil sobib kuulata ja mida mitte.

Teisel korral tõi negatiivseid emotsioone lehe 19. aprilli juhtkiri. Pekka Erelt kritiseeris seal kampaaniaid, tuues näiteks konnade päästmise teel: „Kampaania negatiivne ja isegi ohtlik mõju ongi tõsimeelne tegelemine teisejärguliste asjadega, mis meediakära tõttu kipuvad varjutama olulisemat.” Kirjutanuks isand Erelt seda repliigina, võinuks arvata, et tegemist on ühe loodust vihkava tegelase isikliku porinaga. Paraku ilmus mõtteavaldus, nagu öeldud, juhtkirjana. Ju siis peabki Eesti Ekspress kümnete inimeste pingutusi meie väikesi naabreid aidata „negatiivseks ja isegi ohtlikuks”.

Tegin selle ajaga viis intervjuud, nende seas ühe pika: ilma- ja huumorimehe Ain Kallisega. See ilmub maikuu Eesti Looduses.

Intervjuule minnes otsisin välja ainsa pildi, kus oleme Ainiga mõlemad peal. Tehtud on see 8. märtsil 1966 Tartu ülikooli klubis. Tema oli siis viimase kursuse geograafiatudeng ja ülikooli klubi tõeline staar, mina juhuslikult üheks õhtuks tähelepanukeskmesse sattunud keemiarebane.

Väikestest, Kuku-raadio Loodusajakirja-saatele mõeldud intervjuudest üks oli Tartu kesk-

konnaharidus-

keskuse juhataja Janika Ruusmaaga. Imetlesin seda tegema minnes taas kord keskuse sünnipäevaks valminud kudumisgrafitit, mida olin alul pidanud üsna mõttetuks ettevõtmiseks. Aga õnneks sain vähemalt tagant järele aru, kui hästi see täitis oma eesmärgi „juhtida inimeste tähelepanu keskuse tegevusele ning selle ruumilisele paiknemisele ja kohalolule Tartu haridusmaastikul”, nagu ütles teo algataja Terje Ong.

21. aprillil põikasin põgusalt läbi Supilinnast, ikka Supilinna päevade, seekord juba üheteistkümnendate pärast. Mullu käisin kohal lausa kolmel päeval, seekord oli mahti vaid põhipäeva ehk laupäeva hommikul. Kui kell 11 (innustatuna teatest, et linn avab sel ajal lauluväljaku juures jalgrattaplatsi, aga seda ei õnnestunudki leida) Tähtvere tänavat pidi ...

... päeva põhilise sündmuskoha poole liikusin, valitses täielik vaikelu.

Käisin vaatasin Herne tänaval üle maja, mille mõõtude vastavuse üle normidele ja detailpla-

neeringule on tuliselt vaielnud linn, arendaja ja Supilinna selts.

Peagi hakkab silma ka selle aasta põhiline erijoon: Supilinna lipud. Mulluste päevade ajal viisid kratid originaallipu lava küljest minema; selle peale otsustas selts teha rohkem lippe. Kõigi 2004. aastast alates linnaosa ilusaimateks majadeks tunnustatud majade elanikud said lipu seltsilt. Näiteks see maja pälvis auväärse tiitli tänavu, ...

... see mullu, ...

... see aga 2007. aastal.

Vähemalt üks lipp lehvis ka sellisel majal, mis parimaks pole pärjatud.

Ja muidugi oli lipp ka keskpäeval peoplatsile liikunud rongkäigu ees. Rivis oli üsna võrreldavates hulkades lapsi, täiskasvanuid ja lemmikloomi.

Peoplatsil keerutasid Supilontrus, eraelus Nele Katvel, ja Supilinna seltsi juht Mart Hiob kilest köie ning ...

... Mart kinnitas lipu lava külge hoopis kõrgemale kui mulluse peo ajal.

Jõudsin põgusalt vaadata ka laadamelu ...

... ja sedastada, et jõel sõidutab rahvast Jõmmu.

Edasi ruttasin paharettide tegusid kaema. Öösel oli tulnud teade, et põletatud on ajaloolist Inglisilda. Põlenud osa polnud väga hullusti suur, tänu pritsimeeste kiirele sekkumisele jäid kandekonstruktsioonid kahjustamata. Eks sild näinud enne põlengutki üsna inetu välja: millegipärast tahavad paljud joonistus- ja kirjutushuvilised just seal kätt harjutada. Nii et tahtmata küll kuidagi pahategu heaks kiita, on kõigel halval siiski see hea külg, et ehk saab mälestis nüüd mõneks ajaks jälle korraliku välimuse.

Minuga ühel ajal sillale sattunud asjamees teadis küll kahetsevalt öelda, et ega linnal selleks äkkremondiks raha olemas ei ole, tuleb kusagilt leida.

Väljast vaadates ei pane pahandust ehk tähelegi.

Teisest pahanduspaigast olin lehest lugenud, aga kuna käin pärast Turusilla valmimist kesklinnast Annelinna ikka üle selle, siis polnud tast enne lähedalt mööda läinud. Olin näinud küll, kuidas eelmisel aastal pusiti mitu kuud ehitada Emajõe vasakkaldale Võidu ja Turusilla vahel sillakesi või platsikesi, ei teagi, kuidas neid täpselt nimetada. Ma ei ütle, et idee jõeäärt just sel moel elustada mind vaimustanud oleks, aga olgu peale –asi seegi, parem ikka, kui päris paljas kaldajärsak.

Nüüd sain siis ise lähivaates imetleda, mis pärast ehitust kibekärmelt juhtuma hakkas – ja ega ses midagi ootamatut ehk olegi. Täiesti võimatu on mõista kavandajate ja tegijate optimismi, et kombed Eesti VVVR-is ehk väikeses vastikus vargariigis on muutunud ning „vaseaeg” lõppenud. Igatahes riskiti puidust sildade ääred katta vaskplekiga – ja muidugi polnud kratte vaja kaua oodata.

Praegune pilt on kurb ja kohati lausa kole. Mine tea, võib-olla ka ohtlik, kui mõni väheldasem laps jõeveerde ukerdama pääseb.

Kui juba pahandustest juttu, siis 14. aprillil sattusin kõndima Kalda tee luhapoolsel kõnniteel. Selle serva aastavahetusest jäänud “kogupaugu-

aluste” hulk on lausa uskumatu.

22. mail, Maa päeval, oli Google’il selline tore päis: ülemise pildi roheline hakkas tasapisi õietama, kuni muutus alumiseks pildiks.

Päris uskumatu näitus on praegu väljas Tähtvere päevakeskuses, kus olen ikka tavatsenud lõunatamas käia. Need pildid on nimelt TIKITUD, autoriks autistist noormees Martin Kiis. Minu meelest on ta ise vasakpoolsel portreel.

Edasi seeria pilte 28. aprillist. Peetri kiriku vastset vaskset torni pildistasin mõeldes eelmisel kuupäeval manalateile läinud koloriitsele kaaslinlasele Tiit Veeberile, kellega omal ajal raadiotööd tehes põgusalt kokku olin puutunud. Peetri kiriku noorenduskuur jäi mehe viimaseks tööks ja särav tornikiiver üksiti vägevaks mälestussambaks.

Esimest korda sel aastal märkasin jõgitiire. Üks sai kalakese kätte, teised püüdsid seda kõva kiljumise saatel endale haarata, kuni edukam kalamees maandus lõpuks laternapostile einestama.

Sama päeva teine linnu-uudis oli must-kärbsenäpp. Päev varem kuulsin oma esimest selle aasta salu-lehelindu ja 30. aprillil väike-põõsalindu.

Botaanikaias oli soe küll, aga siiski üsna tuuline. Nii et nii kerge riietus annab ehk pigem tunnistust noorte inimeste kuumast verest kui suve lähedusest.