Päevaraamat 22: 1. – 16. detsember

Talv kestab. Mul pole seekord olnud kuigi palju aega jälgida, mida ennustajad talve kohta on öelnud, aga seda kosteti vist küll, et sadanud lumi jääb nüüd tükiks ajaks maha. Siiani on see lubadus kehtinud. Küll on sünoptikud tikkunud hirmutama ülemäära karmi külmakraadide prognoosiga: kahekümne miinuskraadine pakane on jäänud õnneks seni tulemata.

Lund on eri kohtades lisandunud suuresti erinevalt; panen siia võrdluseks jälle paar EMHI lumekaarti:

... see on 2. detsembri hommikust, ...

... see 12. ...

... ja see 16. detsembrist.

 

Päike pole teab mis suur haruldus olnud. 2. detsembril näen teda lausa korteri mõlema külje akendest: madal lõunakaarepäike küünib täpselt peegelduma ületänavamajade ülemise korruse aknaist.

3. detsembril märkan paari motiivi, mis näivat kinnitavat, nagu oleks lumetalv juba kaua kestnud: kasvavad nii purikad, ...

... kui ka kohati ähvardavana tunduvad rippuvad lumepangad.

Samast päevast veel üks loojangu eelne ja paar loojangu järgset pildistust:

Raekoja juba traditsiooniliseks saanud advendikalender näitab seekord Eesti kunsti ja on ühtlasi reklaam platsi teises otsas asuvasse kunstimuuseumisse välja pandud näitusele „Talvevalgus“. Selle pildi klõpsan kell 15.15, ...

... tund hiljem on hoopis pimedam.

Jõuluehteis puid on ka Emajõe kaldapealseil, ...

... jões ujuvad aga selle talve esimesed jäälahmakad. Vesi on 132 cm üle kokkuleppelise nulli. Ja jälle sajab lund.

5. detsembril teen selle kuu seni ainsa (õnneks!) Tallinna-sõidu ja otsin sealtki mõne jõuluootuse motiivi. Üksiti võin täie rahuldustundega kinnitada, et ehkki me pole ka Tartus sugugi alati tänavate heakorraga rahul, siis Tallinnas on asi palju hullem.

Hmm, tundub, et töökohamajal on suuri probleeme soojalekkega. Pilt 7. det-

sembrist.

8. detsembril näitab ilmasammas lausa uskumatult kõrget vett: 176 cm!

Põhjus teadagi see, et jõe servadesse on linnaski tekkinud jää ja voolusäng seetõttu kitsam.

9. detsembril langeb temperatuur ligi 10 miinuskraadini, 10. detsembril vist allagi selle. 9. detsembril juhtun just loojangu eel jalutusretkel olema.

10. detsembril Baeri maja aias.

11. detsembri hommikul tuiskab, nii et bussile annab päris sumbata. Millegipärast jätan umbes teed pildistamata (pidanuksin kindlasti pildistada hoopis Veski tänava kõnniteelõiku meie toimetuse maja juures: järjekordselt on meie kojamees jõudnud selle eeskujulikult puhtaks lükata, samal ajal on ülejäänud osa tänavast üsna raskesti läbitav...). Küll teen paar pilti õhtul, kui tuisk on ammu üle, aga natuke lund pudeneb ometi.

Agar tegevus viiendal õhtutunnil Raekoja platsil: kes pildistab, kes kelgutab, kes on selle viimase tegevuse käigus haiget saanud ja vajab nüüd lohutust.

Emajõe veetase on taas taandunud: ilmasammas näitab vaid 136 cm.

12. detsembril eelistan kord jälle töötada kodus, parema arvuti taga kui tööl. Keskpäevapäike näitab end läbi pilvelina; jälle langeb rahulikke helbeid. Eelmisel õhtupoolikul peaaegu sulani tõusnud temperatuur on taas veidi alanenud, aga ilm on ikka pehme.

Saabuvas hämarikus teen ka väikese jalutuskäigu kodu lähedal. Kogen järjekordselt, et kõige parem on liikuda hooldamata radadel, mille on lihtsalt tuhanded astujad siledaks ja kõvaks tallanud. Suurematele kõnniteedele mu koduses Annelinnas riputatakse aina kloriide, nende mõjul pehmenenud lund aga paraku korralikult ära ei lükata ja nii tuleb sumbata pahkluuni ebameeldivas pehmes pudrus. Näen rohkem kui üht emmet, kelle teekond lapsevankriga on energiakulult ilmselt täiesti võrreldav paraja rassimisega jõusaalis. Uhiuue hiigel-Prisma juurest lähtuval teel põikab üks vaene käruori vankriga lausa autode vahele: seal on pind hoopis kõvem ja siledam.

13. detsembri varahommikul jõuavad sahad õhtul ja öösel sadanud rohke lume vaevalt kõrvale lükata, kui juba vallandub uus helbevoog.

Raadio räägib mulle hommikust saati, et on „peamiselt pilves ilm“. Tartus särab keskpäeval päike üsna tükk aega. Kui pärast kella 13 välja lähen, on ta rohkem siiski õhukese katte taga, nii et paistab kohati nagu kuu, ...

... kohati pääseb aga lund kuldama küll.

Päikese vastasküljel on taevas sinine mis sinine.

 

Kõnnin suuresti samadel radadel, kus eile. Aga astuda on hoopis parem. Öösel ja hommikul sadanud värske valge on minema sahatud või pühitud, soola aga, tundub, raputatud pole. Või on siis 7–8 miinuskraadi tema tõhusaks toimimiseks juba liiga palju. Ja tee on sile ja kõva.

Ka 14. detsembri hommikuks on tulnud lumelisa. Lähen pärast paaripäevast vahet kesklinna ja saan järjekordselt näha seda ülimat usinust, millega Raekoja plats ehk liigagi lumevaba hoitakse. Taas mõtlen, et ehk tasuks osa siin raisatud energiast mõne olulisema teejupi puhastuseks kulutada.

Jalakäijate sild on juba mõnda aega olnud omamoodi näitusetaristu, ...

... nüüd on seal väljas “Uusnurk – tulevikuvormide sõnastik”, millest üks osa kajastab jõulukaunistuste võistlust.

Emajõgi on 131 cm kõrge ja kesklinna vahel veel laialt lahti. Kui aga bussiga Tähtvere poole sõidan, märkan oma üllatuseks, ...

...et alates Vabadussillast on vesi kaanetatud. Ja tulen seda pärast spetsiaalselt pildistama.

Jääl on olnud silla all rähklemist.

Nädalavahetuseks, 15. ja 16. novembriks, ähvardab ilmajaam rannikul millegi tormilaadsega. Sisemaale ulatub see kohati tugeva tuule ja pinnatuisuna. Aga laupäeval, 15. novembril paistab Tartus mõnda aega jälle ka päike. Ilm on ilus siiski vaid aknast vaadates: väljas on 7–8 külmakraadi ja vinge tuule käes pole kuigi õdus kõndida. Pühapäeval pole paraku isegi aknast ilus vaadata...

Muust.

Seekord esmalt telerirõõmudest. 1. ja 2. detsember on laupäeva ja pühapäev ning ma raiskan mõlemast tubli tüki väärtuslikku aega Eurospordile. Sama juhtub ka järgmisel ja ülejärgmisel nädalavahetusel. Mis parata: laskesuusatamise ülekanded on mulle täiesti narkootilise mõjuga – vaatamata sellele, et mitu lemmikut on paraku erru läinud. Küll tuleb uusi, miks mitte näiteks võidukas Norra teatenaiskond (foto: biathlonworld.com)!

Olen ööl vastu 5. detsembrit Tallinnas poja juures öömajal ja vaatan seetõttu hommikul Terevisooni; tavaliselt olen sel ajal (Viker)raadiokuulaja, aga pojal pole raadiot, küll aga uhiuus hiigelekraaniga teler. Saan sellest saatest jälle kord põhjuse mõelda, kuidas hästi unustatud vanast saab kord hea uus. Nimelt räägib üks õpetajanna seal „täiesti uuest viisist“ paberil korrutustehet teha. See „täiesti uus viis“ on täpselt seesama, mida meile üle poole sajandi tagasi koolis õpetati...

7. detsembril saab joone alla Piret Järvise ja Indrek Treufeldti veetud sari „27“ – reisikollaaž läbi Euroopa Liidu riikide (foto: http://etv.err.ee). Ehkki reisisaadetehuviline, jätsin ma selle sarja esiotsa kahe silma vahele, kuni sattusin poolkogemata üht järge nägema – ja sain sedamaid saate austajaks. Piret Järvisest pole ma siiani midagi pidada osanud, aga selles saates sai ta armsal moel väga kenasti hakkama. Rääkimata muidugi Treufeldtist, kelle põhjalikkust ja laia silmaringi olen ikka imetlenud. Intellektuaal niikuinii, on ta praeguses Eesti meedias väga haruldane erand, kes suudab teha intervjuusid vähemalt viies kui mitte rohkemas keeles. Sellega on meil üldiselt väga halvasti: lausa piinlik, kui isegi venelasi ja sakslasi küsitletakse nüüd peaaegu alati ikka inglise keeles. Aga sari oli huvitav ja üksikteemade valik igati vahva, sugugi mitte mööda pealinnade peatänavaid kulgev.

Küll tahan iriseda sarja lõpetanud „Eesti mängu – Euroopa eri“ üle. Gaute Kivistik Rohke Debelakina on mulle vägagi meelt mööda olnud: no peab ikka olema isevärki ajuehitus, et selliste ideede peale tulla! Eesti mängu juhina on ta aga oma kaugelt ülemäärase ja üpris mõttevaba lobaga mulle väga häiriv. Küllap on nii soovinud mängu väljamõtlejad, minu jaoks pole vahet: mina tahaksin, et nappi mänguaega hoopis teisiti kasutataks. Näiteks konkreetselt selle mängu puhul oleks ju väga tore olnud kasvõi ühelauseline seletus, kes, kuidas ja millal Fääri saared ikka Taanile kaardimänguga kaotas või mil moel tõi Portugali printsess Inglismaale kella viie tee kombe. Paraku sai selle asemel kuulda lõputuna tundunud sisutut loba.

 

5. detsembril olen Tallinnas vabahariduse õpetajate seltsi koosolekul. Olen selle kevadel 20-seks saava väikese ühingu asutajaliige. Seekord saan seltsikaaslasi ka veidi harida: räägin oma äsjase Makedoonia-reisi muljetest ja näitan pilte, kokku poolteist tundi. Panin sel puhul kokku ka sellise infolehe.

Väike avalik ülesastumine on ka 7. detsembril: aitan „lobiseva mikrofonijalana“ lõpetada Eesti Looduse 13. fotovõistluse. Kuna 7.–8. detsembril on Tartus parajasti keskkonnamess Elukvaliteet, siis toimub ka meie tseremoonia Tartu Näituste messihallis – esimest, aga loodetavasti ka viimast korda. Valik polnud hea, sest küllap kauguse tõttu on rahvast napilt, messilt tulev helitaust häiriv ja – mis kõige hullem – fotosid ekraanile projitseeriv tehnika kehvapoolne.

Suurepärase, rohkeid kasulikke näpunäiteid täis ettekande peab polaarrändur Timo Palo, ...

... lõbus ja hariv on kuulata Loodusajakirja vastutava väljaandja Indrek Rohtmetsa pajatusi Aafrika loomariigist ja inimestest. Muidugi näitavad mõlemad mehed ka rohkesti pilte.

Pärast auhinnatseremooniat teen kiire tiiru messil ja kõrvalhallis tegutseval jõululaadal; viimasel töötunnil on rahvast juba üsna napilt. Lapsed tunnevad esmajoones rõõmu muidugi loomadest („maheloomadest“, nagu teatab silt uksel!).

Ikka on kohal Loodusajakiri, leti taga meie reklaamijuht Elo Algma.

Järgmisel päeval satun Raekoja platsil olema just täistunnil, kui messile ja jõululaadale väljub järjekordne tasuta Jõulubuss.

Põhiosa aega kulub tööle. Teen kaks raadiointervjuud (Helen Arusoo ja Erki Tammiksaarega), selle aasta viimased; panen kokku ühe Uudistaja ja hakkan tasapisi toimetama aasta viimast. Veel valmistun esinemisteks ja üritan blogida – nii need päevad kaovad.

Põhiliselt bussisõitude aegu saab üks raamat läbi loetud, väga huvitav ja hariv, eriti arvestades, et olen viimased kuud olnud Lääne-Balkani lainel: 2005. aastal Ilmamaa kirjastuse üllitatud Mark Mazoweri „Balkan: lühiajalugu“.

16. detsembril on kaks tähtsat ja peaaegu kohustuslikku jõulueelset sündmust. Esimesest, mis leiab aset koduköögis, võtan osa vaid pealtvaatajana ja pildiklõpsajana, ...

... teise nimel lähen aga suhteliselt soojast kodust õhtul külma kätte, et vaadata kes teab juba mitmendat korda Tšaikovksi „Pähklipurejat“. Muiaku kolleeg pealegi, et „ah see lastetükk!“, mulle on see tõepoolest peaaegu vältimatu osa jõuluajast; ju ma siis ikka olengi lapsemeelne. Mis seal salata: Marius Petipa klassikaline versioon meeldib mulle vist siiski rohkem. Aga midagi pole häda ka koreograaf Pär Isbergi seatud hoopis Rootsi viidud variandil, mida tantsib Vanemuise vahva balletitrupp. Pealegi on ju imeline muusika ikka seesama! (foto: vanemuine.ee)