Ei oska tagant
järele enam öeldagi, miks ja kust sellele reisile mineku idee tekib. Natuke ehk
seetõttu, et kunagi kauges nooruses on mul tulnud seal ju kaks aastat „suurt
kodumaad“ teenida. Kindlasti mängis oma rolli linna ümbritsev salapäraoreool
ning mõneti ehk seegi, et loeme jubedat raamatut „Königsbergi naised
1945–1948“, mis räägib punaarmeelaste jõletegudest linnas. Natuke ehk ka
sellepärast, et tagasiteeks on märgitud Kura säär, kus on seni käimata.
Igatahes on meie otsus abikaasa Erikaga üksmeelne ja 27. juuni varahommikul
kell 5 istume Tartus bussi.
Nagu Tensi-Reiside
bussiretkel kombeks, algab reis tunne-oma-kodumaad-tiiruga: esmalt Tallinna,
kus kell 8 liitub rahvusraamatukogu ees rühma põhiosa (fotol),
seejärel juba lõunakaarde peatusega Pärnus, kus tulevad peale viimased
reisilised. Sõidutab meid varasemast tuttav bussifirma OleRai, rooli keeravad
vaheldumisi firma üks omanikke Raivo ja tema poeg Andre. Raivoga oleme
kindlasti käinud Šveitsis, aga tundub, et kusagil veel.
Jala paneme maha
ka Iklas, kus käime keha kinnitamas. Silma hakkab Tartu õlletehase
hiigelreklaam, ainus millegi eestimaisega seotu tutvustus siin piiril. Ju
õlleke siis ongi meile kõige tähtsam...
Suudan Ikla
kantiini maha jätta oma reisipäevikuks mõeldud oranži märkmiku; õnneks on üks
pooltühi märkmeplokike veel kogemata kotis.
Teele läheme 11.40
paiku. Läbi Läti ja Leedu veeredes saame giid Margitilt esimese
teabekuhja Kaliningradist ja Kaliningradi oblastist. Puhkust annab Margitile
aegajalt Lembit Ulfsak: kuuleme helisalvestuselt juppe Königsbergist pärit
saksa kirjaniku Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni romaanist „Õpetlikke
ülestähendusi kõuts Murri sulest“ (Lebens-Ansichten des Katers Murr nebst
fragmentarischer Biographie des Kapellmeisters Johannes Kreisler in zufälligen
Makulaturblättern) (pildi allikas: www.jpc.de/).
14.35 jõuame Leetu, 14.55
pildistan teeservas isemoodi Leedu lehmi ...
... ja veel paar
minutit hiljem peatume kusagil Joniškise lähedal koha juures, mille nime Plūgo
brolių parkas tõlgin veebisõna-
raamatu abil ka eesti keelde, aga jätan
selle targu siia lisamata. Peatume selleks, et süüa, aga selgub, et sellega
läheks väga palju aega.
Kasutame siis
kohta otse vastupidisel eesmärgil ehk käime kempsus ning uudistame-pildistame
siinset rohket ehtleedulikku puitkitši. 15.20 sõidame jälle edasi ...
... ning leiame
lõunasöögikoha 15.45 hoopis Šiauliai servast väljast ilmetust,
seest üsna uhkest hiigelkaubanduskeskusest, kus söömisvõimalusi õige
mitu. Meie valime restorani Ararat.
16.50 saame taas teele. Tuleb tunnistada, et
kui Lätigi teed eriti kiita pole, siis Leedus on asi veel tüki maad hullem.
18.55–19.05 oleme Leedu piiril, seejärel tuleb
üle Nemunase/Neemeni viival Kuninganna Luise sillal kümmekond minutit
oodata pääsu Venemaa piirikontrolli. Põhja pool suurt jõge on Panemune,
lõunakaldal Sovetsk endise nimega Tilsit.
Veepind väreleb
kummaliselt. Arvan, et seda värelust põhjustavad mingid vee kohal suruvad
putukad, aga ega ma kedagi ei näe küll.
Kuninganna
Luise silda (foto:
David Lisbona / Wikimedia) me korralikult ei näegi, sest jõeäär on
piiritsoonina tarastatud. Aga mälupilt 1970. aastast on mul tast täitsa olemas;
ei tea ainult, kuidas silda toona nimetati. Seda pole paraku kirjas ka
venekeelse Vikipeedia üsna põhjalikus artiklis (ru.wikipedia.org/wiki/Мост_королевы_Луизы). Sellest on lugeda, et 416 meetri
pikkune sild üle selles kohas 220 meetrit laia jõe ehitati aastail 1904–07, et
aastail 1914–44 käis üle silla tramm ja et sakslased lasksid silla taganedes
õhku 22. oktoobril 1944. Silla lõunavärav jäi alles, aga silla taastamise järel
võeti sealt maha kuninganna Luise bareljeef ja asendati 1964. aastal NL vapiga,
aastaarvu 1907 asemel pandi üles silla taastamise aasta, 1947. 2000. aastate
alguses kinnitati preisiaegsed detailid, sh Luise bareljeef, sillale tagasi.
Tänavu leiti, et sild vajab kapitaalremonti, tema väliskuju lubatakse tulevase
remondi käigus alles jätta.
Selline oli sild enne
II maailmasõda, …
… selline on aga kuninganna
Luise bareljeef sillal (foto: Severafim/
Wikimedia).
Uue silla
avamisega tähistati 1907. aastal üksiti ka saja aasta möödumist linna ajaloo
küllap tähelepanuväärseimast sündmusest. Toona Tilsiti nime kandud linnas,
Neemenile ankurdatud parvel, sõlmisid juulis 1807 Tilsiti rahulepingud
Vene imperaator Aleksander I ja Napoleon I (pilt: Wikimedia). Preisimaal
tuli lepingutega loobuda umbes pooltest oma sõjaeelsetest valdustest nii
pindala kui ka rahvaarvu poolest. Nendest aladest lõi Napoleon Prantsuse
vasallriigid: Vestfaali kuningriigi, Varssavi hertsogiriigi ja Danzigi
vabalinna; muud loovutatud alad anti teistele Prantsuse vasallidele ja
Venemaale. Venemaa-Prantsuse liidust lepingutele vaatamata teadagi asja ei
saanud.
Küll mainitakse
lepingutega seoses, et Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III kaunis abikaasa, lapseootel Luise
Auguste Wilhelmine Amalie (1776–1810) (pilt ikka Wikipediast) oli
üritanud enne ametlikke kohtumisi Napoleoni eravestluses veenda lepingu
tingimusi Preisimaa huvides leevendama; Napoleon paraku järele ei andnud.
Tasub lisada, et
noorelt surnud Luise üheksast lapsest sai vanim poeg Friedrich Wilhelm IV-na
Preisimaa kuningaks, järgmine poeg Wilhelm Friedrich Ludwig alul Preisimaa
kuningaks ja siis esimeseks Saksa keisriks nimega Wilhelm I ning tütar
Frederica Louise Charlotte Wilhelmina Nikolai I abikaasana Venemaa keisrinnaks
Aleksandra Fjodorovnaks. Kuidas lõpetas Napoleon, pole mõtet lisada.
Ajaloojutte saab
siia ehk liiga palju. Lisan vaid, et Tilsit kasvas Tilse jõe suudmesse 1288.
aastal rajatud Teutooni ordu lossi ümber ja sai linnaõigused 1552. aastal.
1946. aastal nimetati linn ümber Sovetskiks; tema vapil on ikka
kuulus sild (allikas: Wikimedia).
Üks isiklik
tagasivaade siiski veel ka. Lõpetasin 1970. aastal Tartu ülikooli ja sel aastal
kupatati valdav enamik meessoost lõpetanuid Vene sõjaväkke rühmakomandörideks.
Saatus tahtis, et osa meist kvalifitseeriti paari kuuga jalaväelastest ümber
tankistideks ning see ümberõpe toimus just Sovetskis. Ülejäänud osa kahest
sõjaväeaastast möödus mul linnas nimega Gussev (saksa-aegne Gumbinnen);
sellesse linna meie seekordne reis ei ulatu.
Nüüd reisi juurde
tagasi. Väikese ootamise järel saame sillast üle ja sõidame piirivalve õuele.
Seal tuleb, pass näpus, minna kontrolli. Olen üks viimaseid kontrollitavad.
Naispiirivalvuril on passi sirvides midagi küsida: „Miks te kevadel Gruusias
käisite?“ Olen mõneti hämmingus, aga vastan, et samal põhjusel, miks nüüd siin
olen: turismireisil. Kohe tuleb järgmine küsimus: „Mis linnades seal käisite?“
Loen üles Tbilissi, Kutaissi ja Batumi – ja tänan pärast jumalat, et viimase
asemel kogemata Suhhumi ei öelnud: siis oleks reisi ehk läbi olnud...
Meie pagasi vastu
huvi ei tunta, ometi läheb üsna kaua aega, nii et piirivalve väravatest veereme
välja alles 20.45.
Ega ma 40 aasta
tagusest Sovetskist peale Luise silla suurt muud ei mäletagi kui klompkividest
igikestvat sakslaste tehtud sillutist ja punaseid kasarmuid. Aga neid teisi ma
bussiaknast ei märka. Üritan pildistada monumente: seda, mis jalgrattale
püstitatud, ja teistki, mootorratast ülistavat, aga fotodest ei saa asja.
Enam-vähem selge tuleb üks niisamapilt ...
... ja teisena
foto kirikutest, mida mu ammuse siinoleku ajal muidugi veel olemas polnud.
Kell 21 oleme linnast väljas ja kilomeetripost
teatab, et Kaliningradini on 104 km. Sõidame mööda Sovetskist edelasse kulgevat
maanteed (kaart: infrastruct.wordpress.com). Tee on parem kui Lätis ja
Leedus, teeserv esialgu aga väga räämas. Päris palju on metsa või pigem võsa.
Tasapisi saab siiski näha ka mõnd üsna küla nägu küla ja niidetud heinamaid
ning varsti ka põlde ja kariloomi. Asustus tundub siiski üsna hõre ja liiklust
samahästi kui polegi. Kui üks pirakas radarijaam välja arvata, siis pole
sõjaväe kohalolek eriti märgatav. Kusagil hakkavad silma naftat pumpavad
tüüpilised „koogutajad“.
Kui ühel
esinemisel selle kaardi (allikas: Wikimedia) seinale projekteerisin,
kommenteeris keegi kohalt: „Nagu suurte vuntsidega elukas!“. Põhjapoolne
„vunts“ on teadagi Kura säär, mida mööda koduteed alustame, lõunapoolne Wisła
maasäär, venelastel nimega Balti/Baltijskij maasäär. Oblasti keskel voolav
kõige suurem jõgi on Pregolja ehk Pregel; just sel jõel paikneb ka Kaliningrad.
Kui korra vaadata
veel eelmist kaarti, siis hakkab seal ehk silma, et „vuntsid“ lähtuvad
maaninalt, millel hoopis teise maailmajakku juhatav kohanimi Sambian
Peninsula. Eestikeelsetel kaartidel pole ta siiski mitte Sambia ega ka
saksapärane Samland, vaid venepäraselt Zemljandski poolsaar.
Venemaa
läänepoolseima ja väiksema oblasti pindala on 15 125 km², elanikke
eri allikate andmeil 942–955 tuhat. Tegemist on teadagi ajaloolise
Ida-Preisimaa põhjaosaga, mis anti Nõukogude Liidule Potsdami rahulepinguga.
Kokku oli Ida-Preisimaa territoorium 37 000 km2 ja seal elas
1939. aastal ligi 2,5 miljonit inimest. Ligi 22 000 km2 sai
sõja järel endale Poola.
Panen siia ka oblasti
lipu ...
... ja vapi pildid.
Selline sümboolika kinnitati 2006. aastal. Võrgupaigas ru.wikipedia.org/wiki/Герб_Калининградской_области
on kirjas täpsed seletused, kuidas värve ja sümboleid tõlgendada. Läheks pikaks
seda kõike eesti keelde ümber panna; piirdun mõne üksiku tõigaga. Nii
sümboliseerib merevaigust kroon oblasti kuulmist Venemaale, vappi ümbritseb
oblastile 1966. aastal omistatud Lenini ordeni lint, imperaator Jelizaveta
Petrovna monogramm meenutab aga, et 18. sajandil kuulus ala lühikest aega
Venemaale.
21.35 paiku jõuame Talpaki asula juures oblasti
kõige suuremale, eraldatud sõidusuundadega autoteele, mille kate on mõnda aega
mõnevõrra konarlikum kui senisel teel. Kaliningradini on siit veel 57 km.
Tubli tükk veel
jäänud teekonnast kulgeb kitsastel ümbersõiduteedel, kuna lõpuks ometi olevat
käsile võetud mitme nimega silla ümberehitus. Berliini või Palmburgi või
Pribrežnoje sild on pikki aastakümneid olnud oblasti üks omamoodi kurbi
sümboleid, mida näidati mõneski sõjafilmis ja mille kohta on levinud veidraid
legende (foto: calvertjournal.com). 1935. aastal valminud sild ei olnud
lahtikäiv, nagu sageli väidetakse, vaid tema rajamisel kasutati nimme
konstruktsiooni, mis teeks ta sõjaoludes võimalikult hõlpsasti õhitavaks. Ja
1945. aastal tuligi sakslastel seda teha. Üks sõidusuund tehti korda 1970.
aastatel ja nüüd siis väidetavasti on käsile võetud teine. Miks seda varem ei
ole tehtud, ei oska mina öelda. Aga see on mulle tegelikult väike pettumus, et
see fotodelt ja filmidest tuntud motiiv „looduses“ nägemata jääb.
Loojuv päike
värvib taeva kirjuks. Linna piiri taga on vägev meditsiinilinnak, 22.13 sõidame
linna piirist sisse ja ...
... 22.30
oleme päris linna keskel asuva hotelli Kaliningrad juures. Remondi ja parkivate
autode tõttu me päris treppi ei saa ning ka tubade jagamine ja lifti ootamine
võtab omajagu aega.
Nii et oma tuppa
822 jõuame alles 22.55. Tuba on alul liiga soe, aga väljas on alla
20 kraadi ja avatud aken aitab temperatuuri normi saada. Kõik muu vajalik
tundub normaalselt talitlevat, aga vesi kraanis on tugeva kloorilõhnaga. Välja
minema õhtul ei hakka, sest päev on olnud niigi väga pikk. Kell 23.45
algab öörahu.
Öö vastu 28.
juunit möödub meeldivalt: temperatuur püsib sobiv, kuigivõrd ei sega ka
tänavamüra. Nii et kui veidi enne 6.30 ärkan, tunnen ennast kenasti
väljapuhanuna.
Esimene asi on
teha traditsioonilised vaade-aknast fotod. Oleme õuepoolses toas, kust
paistab rida lipplipipeal-lapplapipeal nõukogudeaegseid maju, ...
... aga ka ülikooli
peahoone ...
... ning veidi
upitades linna peakiriku kuldsed kuplid.
Trepikojast
pääseb ka hotelli tänavapoolse külje akende juurde ja siit on vaadata mõneti
rohkem. Otse hotelli ees pöörab suurele, üle Kanti saare ehk Kneiphofi viivale
sillale üks linna peatänavaid – Lenini prospekt, ...
... veidi
vasakule jääb sellel saarel asuv linna kuulsaim ehitis katedraal ...
... ja veel
rohkem vasakule linna skandaalseim ehitis, ikka pooleli administratiivhoone,
mida on kutsutud ka „maasse kaevatud robotiks“.
Veidi pärast kell
7 läheme hommikusöögile, söögisaal on avar ja viisakas, ehkki
pretensioonitu mööbliga, toiduvalik korralik (giid Margit ütleb küll pärast, et
mereäärselt linnalt ootaks rohkem kala), teenindajad väga noored. Ühe eriti
ujeda olekuga poisi abi läheb mul vaja: ei suuda kuidagi kohviautomaadile oma
soove arusaadavaks teha.
Pärast sööki on
mahti korraks välja põigata: hangin hotelli kõrval asuvast lehekioskist
pooleteiseliitrise vee (21 rbl., õhtul ostsin hotellis suure januga 95 rbl.
eest 0,3-liitrise Eviani...) ja märkmiku (40 rbl.; ühe euro eest sai sõidu eel
Tavidist väheke üle 42 rubla).
Esimeste linnas
astutud sammude juurde sobib kindlasti ka linna 1999. aastal kinnitatud vapp.
Selle selgitus on venekeelses Vikipeedias (ru.wikipedia.org/wiki/Флаг_Калининграда)
veidi lühem kui oblasti omal, seepärast teen siia vabas vormis tõlke.
Purjekas
sümboliseerib enklaavi sidet ülejäänud Venemaa, Püha Andrease lipp Venemaa
eestkostet. Purjeka keskel on linna (täpsemalt Altstadti, minu vahemärkus) ajalooline hõbevalge-purpurne
vapp, millel linna asutaja, Böömimaa kuninga Ottokar II kroon ja rist, Vapikilp
on ümbritsetud medali „Königsbergi vallutamise eest“ rohe-musta lindiga.
Kaheteistkümnest helmest merevaigukee purjeka all sümboliseerib piirkonna
inimtegevuse tosinat peasuunda.
Linna lipp on
vapikilbiga sama värvi (väidetavalt lasuursinine) kangas, mille keskel ka
samasugune purjekas.
Linna asutasid
Pregeli jõe parema kalda kõrgele künkale, Preisi kindluse Twangste asemele
1255. aasta jaanuaris Teutooni ordu suurmeistri Poppo von Osterna rüütlid ning
Böömimaa kuningas ja Austria hertsog Ottokar II, kes oli tulnud rüütleile appi
pärast kaotust kohalikele elanikele. Just Preisi paganate allutamiseks oli
rüütlid omakorda kohale kutsunud Poola kuningas. Alul ehitati puust loss, aga
juba 1257 algas tellislossi ehitus. /../
Königsberg 1651.
aastal, Merian-Erbeni kaart 1652 (allikas: Wikimedia)
Kuni 1721.
aastani kandis ametlikult Königsbergi („Kuningamäe“) nime ainult loss, ehkki
ümbruskonna inimesed ühendasid juba palju varem sama nime alla ka seda
ümbritsevad kolm linna: vahetult lossi juures olnud Altstadti („Vanalinna“),
ida poole tekkinud Löbenichti ja Pregeli samanimelisel saarel asunud Kneiphofi.
/../
Loss, need
kolm linna ja väiksemad lähikonna asulad ühendati Königsbergiks 1724. aastal.
/../
Pärast
30-aastast sõda 1454–1466 tunnistas Teutoni ordu ennast Poola vasalliks ja viis
pealinna Königsbergist Marienburgi (tänasesse Malborki). 1525. aastal muutis
ordu suurmeister Albrecht teokraatliku riigi Poolale alluvaks ilmalikuks Preisi
hertsogiriigiks ja kuulutas enda hertsogiks. Hertsogiriigi pealinnaks sai
Königsberg.
7-aastase sõja
ajal vallutasid Königsbergi venelased. linna elanikud vandusid truudust
Jelizaveta Petrovnale ja linn kuuluski aastail 1758–62 Venemaale. Just seetõttu on oblasti vapil Jelizaveta
Petrovna monogramm.
Königsbergi
loss 20. sajandi alguse
postkaardil.
Königsbergi
õhuvaade 1925. aastast (mõlemad
pildid Wikimediast).
Pärast seda,
kui Potsdami lepinguga anti see osa Ida-Preisimaad NSV Liidule, oli linna 370 000
sõjaeelsest elanikust alles jäänud 20 000, kes saadeti peaaegu eranditult
1947. aastal Saksamaale. Vaid mõned spetsialistid jäeti 1948.–50. aastani
taastama ettevõtete tööd. Neile keelduti andmast NSVL kodakondsust ja
deporteeriti lõpuks Saksamaale. Asemele toodi inimesi NL-st.
4. juulil 1946
anti pärast Mihhail Kalinini surma linnale ja oblastile tema nimi. Kuuldavasti polnud Kalininil selle maaga
olnud vähimatki pistmist. Soovist linna nime muuta räägib giid Margit ja
sellest saab lugeda ka Vikipeediast.
Venemaal on ju
mitu linna oma vana nime tagasi saanud, näiteks Leningrad, Sverdlovsk, ja
Kalinin on taas Sankt Peterburg, Jekaterinburg ja Tver. Königsbergi kõrval on
pakutud ka lühinime König, mida turismireklaamidest juba kasutatavatki, või
siis mingit slaavipärasemat mugandust, näiteks Korolevets.
Huvitav on ka
Venemaal mitut moodi väga populaarse lodjapuu venekeelsest nimest kalina
tuletatud Kalinograd või siis Kantgrad terve oma pika elu selles linnas elanud
suure filosoofi Immanuel Kanti (1724–1804) auks. Mistahes nimi sobiks paremini
kui praegune...
Margit räägib
korduvalt kaliningradlaste enesemäärangu probleemidest ja sellest, kuidas nad
püüavad oma piirkonda promoda. Sageli kasutatakse liitena „balti“ või siis
merevaigu venekeelsest nimetusest tuletatud „jantar(nõi)“.
Ühe omapärase variandina
mainib Margit ka populaarset „39. kuningriiki“, mis lähtub kunagisest
kuningriigi pealinna staatusest ning oblasti indeksist 39 Venemaa indeksite
süsteemis. Tõepoolest leiab seda numbrit ka mujalt, kui autode numbrimärgid:
...
... näiteks
ajalehekioskilt ...
... ja
teabetahvlilt. Isegi oblasti duuma veebilehe aadress on www.duma39.ru.
Ja sisukas oblastit esitlev veebikülg on www.prussia39.ru.
Venekeelse
Vikipeedia kinnitusel (ru.wikipedia.org/wiki/Калининград)
oli Kalingrad 2010. ja 2013. aastal ajakirja Секрет Фирмы reitingu kohaselt Venemaa parim linn ning portaalis rbc.ru valitud Venemaa
seitsme ilusaima linna sekka. See teine väide võtab vähemalt esimesel
hetkel veidi kukalt sügama, esimesele leiab aga kinnitust ka mujalt:
Kaliningrad, nii linn kui ka oblast, ilmselt on Venemaa mastaabis üks kõige
edukamalt areneva majandusega paiku. Isegi ajakiri Forbes on Kaliningradi
valinud Venemaa parima ärikliimaga linnaks.
Sama
Vikipeedia-artikli andmeil on linnas ametlikult 441 376 elanikku, aga
neile lisanduvat 120–180 000 inimest nii oblastist kui ka mujalt
Venemaalt, kes töötavad ja elavad Kaliningradis „suhteliselt legaalsel moel“.
Nii et tegelikult on elanikke 600 000 ringis. Ligi 88% linlastest
on venelased, ligi 0,5% on ka sakslasi, aga need pole mitte sõjaeelsete elanike
järeltulijad, vaid nn. volga sakslased, enamasti Kasahstanist ümber asunud.
Margit kinnitab,
et linn on samas näiteks Tallinnaga võrreldes palju kompaktsem nagu
jõeäärsed linnad – ja seda enam jõeäärsed kindluslinnad – enamasti ikka:
tunniga jalutad ühest servast teise.
Tuleme varakult
hotellist välja; liiklus on sel suurel tänaval vägagi tihe. Ühissõidukeist on
käigus nii bussid, trollibussid kui ka trammid. Otse hotelli vastas on kino
ladina tähtedega lugedes meile tähendusliku nimega.
Ringi vahtides
märkad üldse igasuguseid naljakaid asju.
Kell 9 istume
bussi, aga ärasõit millegipärast viibib: alles 9.10 saame liikuma. Algab
linnaekskursioon; esimene sõit on pikuke: vaid mõni minut – linna tähtsaima
väljaku Võidu väljaku serva Tšernjahhovski tänavale.
Väljaku keskel
uhkeldab alles 2005. aastal valminud Triumfisammas, Võidu orden tipus.
Just 2005. aastaks väljak korda tehtigi: siis tähistati linna asutamise 750.
aastapäeva. Viimasega olnud ka vaidlusi: et ehk oleks õigem tähistada
Kaliningradi 60. aastapäeva, sest Königsbergist on alles tõesti väga vähe.
Siiski pidavat paljud kohalikud ka linna sõjaeelset ajalugu enda jaoks väga
oluliseks.
Königsbergi ajal
oli väljaku nimi alates 1918. aastast Hansaväljak, 1934 nimetati ümber
Adolf-Hitler-Platziks.
Pärast sõda
püstitati siia Stalini ausammas; see asendati 1958. aastal Leniniga (foto:
MicHael Galkovsky / Wikimedia). Fotol on näha, et Lenini selja taga käib
suur ehitustöö.
Kui see ehitis
hakkas valmima, teisaldati ka Lenin. Sest see ehitis on ...
... väljaku
nüüdne dominant – 2006. aastal valminud Lunastaja kirik (Храм
Христа Спасителя).
„Palee“ sellest paremal on muide kaubanduskeskus. Ka viimase ees ilutsev
purskkaev valmis samal 2006. aastal.
Kiriku projekteeris arhitekt Oleg Kopõlov.
Kirik on 70 meetrit kõrge ehk meetri jagu kõrgem kui Pariisi Notre Dame. Kellatorn
on ehitatud kirikust eraldi.
Kiriku sisemus on
avar ja valgusküllane.
Siinsed
õigeusklikud lootvat, et kirik muutub peagi katedraaliks: kui oblast saab
omaette piiskopkonnaks.
Kui suurem osa
Königsbergi kesklinnast hävis II maailmasõjas, siis see keskmest veidi põhja
pool asuv väljak jäi suuresti puutumata. Seepärast on siin mitu sõjaeelsetki
hoonet. Näiteks sellel fotol on tagaplaanil näha endine Königsberg
Nordbahnhof, põhjavaksal (1930), ...
... kiriku vastas
seisab aga Stadthaus (arhitekt Hanns Hopp, 1923), mis on just samas
funktsioonis: Kaliningrad linnaduuma ja -valitsuse tegevuskoht.
Kui läheme üle
väljaku ja suundume juba jala Rahu prospekti algusse, hakkab paremat kätt põhja
poole kulgeva Garažnaja tänava alguses silma uhke kunagine Polizei-
präsidium,
politsei peavalitsuse maja (1912–14). Seegi on oma rolli säilitanud: siin on
nüüd FSB kontor.
Järgmise peatuse
teeme endise kohtumaja (Land- und Amtsgericht, 1914–16) ees, mis nüüd
üks Kaliningradi tehnikaülikooli hooneid. Meie huviobjekt pole aga mitte
niivõrd hoone ise, ...
... kuivõrd selle
ees seisvad „Võitlevad piisonid“ (August Gaul, 1912). Tavapärane on
kinnitada, et kuju sümboliseerib kaitsjate ja süüdistajate heitlust kohtumajas,
aga internetist leian kinnituse (ru.wikipedia.org/wiki/Борющиеся_зубры),
et skulptor ise sellist allegooriat silmas ei pidanud. Pealegi pidi kuju esmalt
pandama hoopis Münsteri peapiiskopi lossi juurde.
Asjaolule, kes ja
miks pullikeste elutähtsad kehaosad värviga on esile tõstnud, jätab seletuse
võlgu isegi Vikipeedia.
Sama haljasala
teises otsas seisab endine posti-
peavalituse hoone (1914–16), kus nüüd
asub Balti laevastiku staap.
Selle ette
püstitati 2003. aastal, Vene laevastiku 300. aastapäeval Peeter I
mälestussammas. See samal aastal surnud nimeka Moskva skulptori Lev Kerbeli
viimane töö on tegelikult Moskvasse 1998 paigutatud mälestussamba koopia.
Margit teab
öelda, et Peeter on linnas käinud ühe korra: 1703. aastal pärast võitu Rootsi
laevastiku üle.
Järgmine
esindushoone Rahu prospektil on draamateater. Enne sõda oli samal kohal
Luisentheater. Uhke sammasportaaliga hoone projekteeris toreda nimega arhitekt
Walter Kuckuck (eesti keeles tähendab Kuckuck kägu) ja see avati pidulikult
1912. aasta septembris. Hiljem ehitati teatrihoone mitu korda ümber.
Sõja järel olid
teatrist jäänud vaid varemed ja alles 1960. aastaks suudeti see arhitekt
P. Kuhtenkovi projekti järgi taas üles ehitada. Suures saalis on 931
kohta; olemas on ka väike saal. Enne linna 750. aastapäeva tegi maja läbi
värskenduskuuri.
Institutsioonina
on Kaliningradi draamateater asutatud juba 1947. aastal, aga töötas alguses
mujal. Tasub lisada, et teatrigi veebiaadressis on ikka tuttav arv: dramteatr39.ru.
Teatri karniisi
ehivad kuulsaimate vene kirjanike bareljeefid.
Teatri juurest
põiki üle prospekti asub veel üks oluline rajatis: Baltika staadion.
Margiti kinnitusel on staadionil 15 000 kohta, aga kui kohalik Baltika
kohtub Moskva Spartaki jalgpalli-
meeskonnaga, pressivat ennast vahel vaatama
kuni 21 000 inimest.
19. sajandi alul
oli samal kohal Flora park. Sajandi viimasel veerandil laskis pankur Walter
Simon sinna rajada spordi- ja mänguväljaku ning kinkis selle linnale. Hitleri
ajal oli väljak natsimarsside paik.
2018. aasta
jalgpalli maailmameistrivõistlusteks ehitatakse Kaliningradi jalgpallistaadion
45 000 vaatajale.
Veel on meie teel
loomaaed. Seegi on alguse saanud ühe ärimehe erakogust: aed avati
Hermann Claaßi eestvõttel 1898. aastal. Nii saavad venelased nüüd öelda, et see
on Venemaa üks vanemaid ja oma 16,5 hektariga ka suuremaid loomaaedu. Aias oli
siis 893 looma 262 liigist. Toetust aed riigilt ei saanud, aga mitmesuguste
ürituste toel (kontserdid, õhupallilennud) edeneti hästi, nii et 1910. aastal
oli kollektsioonis juba 2161 looma. Paraku lõpetas edukäigu I maailmasõda.
1914. aastal loomaaed suleti, hooneid kasutati militaarotstarbel. Ja ehkki töö
taastati 1918, ei tulnud head ajad enam tagasi: 1921. aastal oli loomi ainult
565.
II maailmasõja
elas üle vaid neli looma: hirv, eesel, mäger ja jõehobu Hans. Viimane oli
saanud punaarmee rünnaku ajal lausa seitse juhuslikku kuulitabamust ja leiti
poolsurnuna loomaaia juurest kraavist. Tubli veterinaar Vladimir Polonski
suutis hippopotamuse ometi terveks ravida. 27. juunil 1947 oli loomaaia teine
sünnipäeva; ainult 50 looma hulgas oli ka Hans, kellest sai loomaaia omalaadne
maskott. Kollektsioon hakkas siiski kiiresti kasvama; appi tulid teised
loomaaiad, aga ka Kaliningradi meremehed. Vikipeedia andmeil on nüüd seal 2264
looma 315 liigist
Läbi loomaia
voolab Pargi oja.
Üks foto ka
näitamaks, et Rahu prospektil on ka „tavalisi“, nõukogude-
aegseid maju.
Tänava sillutis,
tundub, on küll pärit sõjaeelsest ajast nagu ka Sovetskis.
Lõpuks pöörame
paremale Kosmonaut Leonovi tänavale. Tänava alguse vastas väikeses pargis on
Rahu prospekti ääres skulptor Boriss Jedunovi 1980. aastal püstitatud mälestusmärk
„Kosmonautidele-kaasmaalastele“ (Памятный знак землякам-космонавтам).
Mälestusmärgi püstitamise
ajaks oli kosmoses käinud kolm oblastiga seotud meest. Kaliningradis keskkooli
lõpetanud Aleksei Leonov oli esimene avakosmosesse väljunud inimene (1965) ja
osales ka Sojuz-Apollo ühisprogrammis (1975). Väidetavasti on ka Leonov
toetanud Königsbergi nime taastamist. Teine Kaliningradis keskhariduse
omandanud mees Juri Romanenko oli Saljut-6 pardal 1977–1978 kosmoses 96 ööpäeva
ning on osalenud veel kahel lennul. Kosmonaut on muide ka Romanenko poeg Roman.
Kaliningradi oblasti Nesterovi linnas elanud ja õppinud Viktor Patsajev hukkus
Sojuz-11 pardal 1971. aastal. Hiljem on lisandunud veel neljas
kaliningradlane-kosmonaut: Aleksandr Viktorenko, kes on neli korda viibinud
orbitaaljaamas Mir, kokku 489 päeva.
Aga Margit lisab,
et rahvasuu kutsuvat mälestusmärki hoopis „Tervitus 9. seest“. 9. olevat siinne
range režiimiga vangla.
10.25 istume
Kosmonaut Leonovi tänaval taas bussi ja sõidame Ülemise tiigi (Ве́рхний
пруд) äärde Marssal
Vassilevski väljakule. Siin kõrval on merevaigumuuseum – ja sinna me nüüd
lähemegi.
Merevaigumuuseum
asub 1853. aastal ehitatud Dohna tornis. See on püstitatud osana
Königsbergi kaitserajatistest ja nimetatud Preisi kindral-feldmarssali Karl
Friedrich Emil zu Dohna-Schlobitteni (1784–1859) auks. Torni läbimõõt on 34
meetrit ja kõrgus 12 meetrit ning seal on kolm korrust, neist üks maa all. Kui
venelased aprillis 1945 Königsbergi ründasid, oli Dohna torni garnison üks
viimaseid alistujaid. Kuni 1969. aastani oli tornis sõjaväe kaubaladu, 1979.
aastast tegutseb siin merevaigumuuseum.
Teel siia
sõitsime mööda peaaegu identsest, Dohna torni peegelpildina samal ajal ehitatud
Wrangeli tornist (foto: prussia39.ru), mis nimetatud teise
kindral-feldmarssali Friedrich Heinrich Ernst von Wrangeli auks.
Merevaigumuuseum oli alul ajaloo-kunstimuuseumi filiaal,
alates 2004. aastast aga omaette institutsioon. 29 saalis saab merevaigust
üpris põhjaliku ülevaate.
Nii suurt
merevaigukamakat – kaal 4280 grammi – muidugi kuigi sageli ei leita.
Mõni lõik
Vikipeediast (et.wikipedia.org/wiki/Merevaik):
Merevaik on
taimse päritolu ja polümeerse ehitusega amorfne mineraloid.
Olenevalt
leiukohast kannab merevaik erinevaid nimetusi, näiteks birmiit (Myanmar),
retiniit (Hiina), sedariit (Kanada), sfauriit (Gröönimaa), ajkaiit (Ungari) ja
rumeniit (Rumeenia). Merevaiku on leitud ka Eesti rannikult, kuid need leiud on
väga haruldased.
Merevaik on
mitmesuguste Paleogeeni ja Neogeeni okaspuude kõvastunud vaik. Vahel on
merevaigu sees taimede ja putukate fossiile, ...
... need
merevaigutükid on eriti väärtuslikud.
Merevaik
koosneb peamiselt süsinikust (79%), vesinikust (11%) ja hapnikust (10%).
Lisandina esineb väävlit ja rauda.
/../
Iseloomulik on elektriseerumine näiteks villase riidega hõõrumisel. Merevaik on
andnud nime elektronile ja elektrile.
/../ Inimesed
tundsid merevaiku juba paleoliitikumis. Teda kasutati ehtekivina ja isegi
rahana. Merevaik oli väga hinnatud Vana-Kreekas. Talle omistati raviomadusi ja
kasutati lõhnasegude koostisosana, sest põletamisel eraldab merevaik meeldivat
lõhna.
/../ Merevaik
on merevaikhappe, merevaiguõli, kampoli jms tooraineks.
Maailma kõige
rikkalikumad merevaiguleiukohad asuvad Kaliningradi oblastis. Suhteliselt palju
on merevaiku ka Leedu rannikul. Sinna toovad merevaiku tormilained, mis
merevaigu tükke meresetetest välja toovad. Enamik maailma merevaigust on
Läänemere ja Dnepri jõe vahelises ligikaudu 2000 km pikkuses ja 500 km laiuses
vööndis. Läänemere merevaiku nimetatakse ka suktsiniidiks helmesmänni (Pinus succinifera) järgi.
Tuleb häbiga
tunnistada, et sellest maketist klõpsan küll foto, aga nähtavasse
kuigivõrd ei süvene. Sest muidu poleks ma järgmisel päeval Jantarnõi
merevaigukarjääri servas nii üllatunud.
Muidugi on
muuseumis rohkesti merevaigust valmistatud hinnalisi esemeid.
Foto kuulsast merevaigutoast.
Tuntud on
Peterburi lähedal Tsarskoje Selos asunud merevaigutuba, mis valmistati
1701–1709 Preisimaal, Preisi kuninga Friedrich Wilhelm I jaoks ning kingiti
Venemaa keiser Peeter I-le. Peeter I lasi paigutada merevaigutoa alguses 1717.
aastal Talvepaleesse, 1755. aastal viidi merevaigutuba üle Tsarskoje Selosse
Venemaa keisrikoja suveresidentsi. 1917. aastal langes merevaigutuba enamlaste
kätte, kes tapsid viimase keisri Nikolai II. Teise maailmasõja ajal leiti
merevaigutuba sakslaste poolt. Sakslased viisid selle pärast Tsarskoje Selo
vallutamist Königsbergi ja kui Punaarmee sellele lähenes, evakueerisid selle
edasi. Oletatavasti läks merevaigutuba vedanud laev Läänemerel põhja.
Tänapäeval saab näha merevaigutoa koopiat, mis on samuti merevaigust.
Selle 1957.
aastal vette lastud nõukogude aatomi-
jäälõhkuja Lenin maketi meisterdasid
merevaigust 1960. aastal V. Mitjanin ja A. Kvašin, ...
... selle 1628.
aastal oma esimesel reisil otsemaid põhja läinud Rootsi sõjalaeva Vasa
merevaigumudeli on aga muuseumile kinkinud Lukoili Kaliningradi haru
peadirektor J. Kadžojan.
Ehtehuvilistel
reisikaaslaste hulgast on kõvasti vedanud, sest parajasti on muuseumis käimas
mingi festival ja seetõttu on väljas lisaeksponaate. Mina tüdinen siiski üsna
kiiresti ja lähen Dohna torni kenasse siseõue hingama.
Siingi pole
silmailust puudust.
11.40 astun aga muuseumist välja. Meile on
antud vaba aeg kella 13ni ja kaaslased kavatsevad selle vist suuremalt jaolt
kulutada muuseumist veidi kesklinna pool asuval hiiglaslikul keskturul. Mina
olen aga siiasõidul märganud postkontorit ja ruttan sinna, et täita tavapärane
postkaartide saatmise rituaal.
Fotol on Dohna
torni vaade Ülemise tiigi poolt.
Tee nii turule
kui ka minu sihtpunkti läheb mööda Ülemise tiigi kaldapealset.
Ülemine tiik,
vene keeles Верхний пруд või Верхнее озеро kandis 1949. aastani nime
Обертайх (Oberteich). Selle rajasid kalakasvatuseks 1270. aastal Teutooni ordu rüütlid, ehitades
väikesele Pregeli lisajõele muldpaisu.
Nõukogude ajal
oli tiik üsna hukas ja saastatud, pärast NL lagunemist on seda puhastatud ja
kaldaid heakorrastatud, nii et nüüd olevat tiiki ümbritsev ala Margiti
kinnitusel üks Kaliningradi prestiižsemaid piirkondi.
Muru on pügatud,
teed siledad ja puhtad, rajatud on sillakesi, ...
... millel vahvad
sepised. Näha on jalutajaid ja koguni üht tervisejooksjat.
Otse muuseumi
juurest algab pikk letirida, kus põhiline müügiartikkel ikka merevaik.
Juba eelmisel
aastal Peterburi-reisil märgatud asjaolu: ka venelased on oma keelde üle
võtnud hulga muukeelseid sõnu. Slaavi tähtedega ja häälduse järgi
kirjutatult näevad need kohati üsna veidrad välja.
Postkontori leian raskusteta üles ja leti taga on
äärmiselt lahke teenindajanna, kes kannatlikult ootab, millal ma lõpuks teen
oma kaardi- ja margivaliku. Linna vaadetega kaarte pole raske leida, küll pole
paraku võtta Kaliningradi-teemalisi marke. Lepin siis kangelaslinnale kohaselt
ordenimarkidega. Postkaardi saatetasu on 25 rubla; niisiis jälle
tublisti odavam kui Eestis.
Paraku jääb
see postkontorist klõpsatud pilt viimaseks mu teenelise Pentax *istD-ga tehtud
fotoks: kohe pärast seda pillan aparaadi maha ja katki. Nii et kõik järgmised
fotod on tehtud väikeses ixus-ega.
Tagasiteel
Vassilevski väljakule põikan korraks ka turule, aga lasen sealt hästi
ruttu jalga.
Jääb veidi aega
uurida seda kompleksi, mille ääres meie buss seisab.
Kahekordne
Nõukogude Liidu kangelane marssal Aleksandr Vassilevski juhatas 1945.
aasta veebruarist 3. Valgevene rinde vägesid, kes vallutasid Köningsbergi.
2000. aastal
püstitatud mälestussamba autorid on skulptor S. Dronov ning arhitektid
P. Gorbatš, V. Mazurik ja J. Vassilevski, marssali poeg.
Väljaku
perimeetrile on paigutatud mälestustahvlid Königsbergi vallutamisel osalenud
216 NL kangelase ja 20 kahekordse kangelase nimedega, mis reastatud auastmete
järgi.
Veidi pärast
kella 13 läheme jälle sõitu – linna tuntuimasse paika.
No comments:
Post a Comment