Teisel ööl
hotellis Kaliningrad on uni mõneti hõredam, aga väga kurta pole siiski põhjust.
Tõusen 6.45 ja 7.15 läheme sööma.
Pärast 8.30 seame
end toast lahkuma: kaheksandalt korruselt pakkidega mööda treppe alla koperdada
oleks liig, aga mine seda liftimajandust tea; ikka on mõtet jätta varuaega
„trammiooteks“.
Nii olemegi juba 8.40
fuajees ...
... ja varsti
kõnnime bussi poole. Tagaplaanil on näha kurikuulus Nõukogude
maja, millest sai eelmises postituses pikemalt kirjutatud.
Siit tuleb giid
Margit „välismälu“ sületäiega.
Ärasõit
millegipärast venib, teele läheme alles 9.08. Sõidame loodesse, alguses
mööda Nõukogude prospekti.
Esimene tänane
peatus tuleb veel linna piires, Fort nr. 5 juures. Viimane aeg on põgusalt ette
võtta teema, millest seni olen üsna mööda läinud: Königsberg kui kindluslinn.
Suure otsimise
järel leian selle kohta ka mõned skeemid, see siin on pärit võrgupaigast sovietmedals.ucoz.com/_si/0/88211832.jpg.
Eks linn
asutatudki ju kindlusena ja kindluslinnaks jäi ta II maailmasõja lõpuni. Meie
päevini on ühtteist alles teisest kindlustuste vallist, mis rajati 1850.
aastatel, ning 19. sajandi lõpul valminud fortide rõngast.
Kasutan järgnevas
artiklit ru.wikipedia.org/wiki/Фортификационные_сооружения_Кёнигсберга:
Tegelikult ei
läinud neid võimsaid kindlusi 13. sajandi lõpust kuni II maailmasõjani kordagi
vaja. Sellele vaatamata reageeris Königsberg igale uuendusele sõjaväeinseneride
mõtetes operatiivselt ja ehitas taas uue kindlustuse või tugevdas
olemasolevaid.
/../
Esimene
linnamüür ehitati aastail 1355–1370, igal väikesel linnal – Altstadtil,
Kneiphofil ja Löbenichtil – oli seejuures oma müür. Ühtse valli sai Königsberg
ümber 1626–1634, selles oli 32 rotundi ja raveliini ning kaks väravat lõunasse
ja seitse Pregelile. 1657. aastal lisati mere poole Friedrichsburgi kindlus.
Peeter I (erinevalt
üleeelmises postituses öeldust pean Vikipeedia põhjal kinnitama, et noor Peeter
käis siin ka 1697. aastal...) olevat just sellest kindlusest saanud mõtte
ehitada oma uue pealinna kaitseks Kroonlinn.
Teine linnavall
(kaart: content.foto.mail.ru/mail/neringa_iris/2995/s-3370.jpg)
ehitati kindral Ernst Ludwig von Asteri plaanide järgi aastail 1843–1859.
Esimene rajatis ses ringis oli kaitsekasarmu Kronprinz. Uue kaitsevööndi
perimeeter langes osaliselt kokku eelmise ringi perimeetriga.
Kindlustused
kaotasid paarikümne aastaga oma sõjalise tähtsuse, sõjavägi müüs need 20.
sajandi alguses linnale ja osa lammutati linna arengu huvides. Näiteks kohale,
kus olid asunud Steindammi ja Tragheimi väravad, rajati hoopis Hansaväljak,
praegune Võiduväljak. Aga näiteks Kroonprintsi kaitsekasarm, Wrangeli ja Dohna
tornid, Tähetorni bastion ning seitse väravat on tänini alles. Mainitud
tornidest, samuti Friedrichsburgi väravast on pildid kahes eelmises postituses,
...
... siia lisan
veel Kuningavärava (Königstor) pildi. Sõitsime sellest väravast esimesel
õhtul mööda ja läbi bussiakna tegin paar hädist pilti. Siia panen siiski
sellise, kus värav täies ilus peal (foto: Irina Yakubovskaya / Wikimedia).
Siit on kenasti
näha, et kavandajad ja ehitajad ei mõelnud sugugi ainult funktsionaalsusele,
vaid ka uhkele väljanägemisele. Ehitusmaterjaliks oli peale telliste ka
liivakivi.
Kavandi tegi
Friedrich August Stüler, läänefassaadil olid kolm Wilhelm Stürmeri loodud
üheksa meetri kõrgust liivakiviskulptuuri: kuningad Ottokar II ja Friedrich I
ning hertsog Albrecht von Brandenburg-Ansbach, samuti Samlandi, Natangeni,
Böömimaa, Preisimaa ja Brandenburgi vapid.
II maailmasõjas
sai värav kõvasti kannatada, näiteks lõid punaarmeelased kujudel pead maha.
Fotol (Vitaly Volkov / Wikimedia) on näha, kui kurb oli värava välimus
veel 2002. aasta suvel. Linna 750. aastapäevaks tehti
arhitektuurimälestis korda ja oli valitud juubeli ametlikuks sümboliks. Praegu
tegutseb hoones maailmamere muuseumi filiaal, mis tutvustab Peeter I sidemeid
Königsbergiga.
Ülejäänud kuuest
säilinud väravast täidab esialgset ehk linnast välja ja linna sisse suunavat
rolli Brandenburgi värav, Friedlandi väravas on muuseum ja Rossgärteri värav on
kasutusel kui restoran. Veel kaks, Raudteevärav (Eisenbahnhof Tor) ja
Väljatungivärav (Ausfalstor), on antud ajaloomuuseumi filiaalideks, aga on
esialgu korda tegemata. Restaureerimistööd on käsil ka Sackheimi värava juures.
Linna
kindlustuste ehitus viidi lõpule 19. sajandi lõpul vägeva fortide ringiga (skeemi
allikas www.tiwy.com), mis rajati umbes
viie kilomeetri kaugusele linnamüürist ja koosnes 12 suurest ja 5 väikesest
kindlustusest. Rõnga läbimõõt on umbes 13 km, ümbermõõt üle 40 km. Fortide
vahekaugus oli 2–4 km, et kindlustada silmside ja laskealade kaetus.
Kohtadesse, kus maastik ei lubanud seda reeglit jälgida, ehitati lisaks
väiksemad kindlustused. Fordi garnisonis oli reeglina 200–300 meest ning 30–40
kahurit.
Tellisest
võlvseinte paksus oli vähemalt meeter, peale kuhjati kolm meetrit mulda. Fordid
nimetati kuulsate väejuhtide ja kuningate järgi.
Vaevalt oli see
kaitsevöönd valminud, kui leiti, et relvade areng ja mürskude võimsuse kasv
jätab fordid liiga nõrgaks ning kohe alustati täiendava kaitsekihi ehitusega.
Siiski leiti 20. sajandi alguses, et fort kui kahurväe tulepunkt on jäänud
ajalukku ning neid saab veel kasutada ainult kui jalaväe tugipunkte ning
ladusid.
I maailmasõda
Königsbergini ei jõudnudki. II maailmasõjas ei tähendanud aga äsja kirjeldatud
fortide aegumine sugugi seda, et neid oleks olnud lihtne vallutada. Königsberg
on ikkagi ainuke linn, mis polnud mõne riigi pealinn, aga mille vallutamise
eest anti NSV Liidus välja medal.
Alles on kõik
fordid, huvilistele on neist avatud kolm: nr.1 ehk Stein, nr.3 Friedrich
Wilhelm I ning nr. 5 Kuningas Friedrich Wilhelm III. Just viimase juurde jõuame 9.25.
Fort,
väljavenitatud kuusnurk, on 215 meetrit pikk ja 105 meetrit lai.
Forti ümbritseb
kivisein ja muldvall ning vallikraav, mille laius 21 ja sügavus 5
meetrit.
Üle vallikraavi
käinud ülestõstetavat silda kaitses betoon-
tulepunkt, millest alles vaid
rusud.
Vallidel on Punaarmee
relvi, mille juures osa (meessoost) reisikaaslasi läheb üsna leili. Ei
häbene tunnistada, et mind ei huvita sellised riistad vähimalgi määral.
Punaarmee
vallutas viienda fordi 1945. aasta aprilli alguses, tervelt 15 meest said selle
eest Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse. Fordi juurde on rajatud piiramist ja
vallutust meenutav memoriaal.
Fordis on ka
väike muuseum ja mõni rühmakaaslane on nii huviline, et jõuab seda isegi
vaatamas käia.
Vikipeediast on
veel lugeda, et fordi juures korraldatakse vahetevahel, näiteks militaarpühade
aegu, tormijooksu instseneeringuid ja muid asjakohaseid etendusi.
Et Kaliningradi
kaitserajatiste teema lõpetada, tuleks vist öelda mõni sõna ka (kuri)kuulsa
maa-aluse linna kohta. Giid Margit räägib meile sellest kui igati tuntud
asjast, mida ta, tundub, on lausa ise uurimas käinud: laius, kõrgus ja muud
detailid. Artikkel ru.wikipedia.org/wiki/Подземный_Кёнигсберг
kinnitab, et see on
hüpoteetiline
saksa-aegsete maa-aluste rajatiste süsteem. Käesoleval ajal puuduvad selle
olemasolu kohta materiaalsed kinnitused ja selle võib kanda linnalegendide
hulka.
Kaliningradi
kollektor (foto:
padonak39/Wikimedia) on osundatavas artiklis arvatud üheks võimalikuks
legendi tekkimise põhjuseks.
Edasi tuuakse
artiklis ära see legend – et Punaarmee tormijooksu ajal barrikadeerisid
sakslased sissekäigud ja uputasid osaliselt maa-aluse linna, kuhu on peidetud
hulk aardeid, sh Merevaigutuba – ning esitatakse poolt- ja vastuväited. Et
mina pole käikudest käinud ega neid näinud, ei pea ma ka vajalikuks seda teemat
pikemalt käsitleda.
9.50 asume jälle teele.
Selle tee servas
on asustus hoopis tihedam, kui üleeilsel sõidul Sovetskist Kaliningradi. Üks
esimesi asulaid kannab nime Tškalovsk; kuulus vene lendur Valeri Tškalov olevat
1936. aastal teinud oma Pariisi-lennul Königsbergis vahemaandumise.
Näha on hulk
sõjamemoriaale. Margiti kinnitusel olevat siin kusagil ka Martin Bormanni
suvila. 10.07 sõidame läbi Pereslavskoje, mille järel pöörab paremale tee
Svetlogorski peale. Meie jätkame Jantarnõi suunas, kuhu on jäänud 25 km. Kumatšovos
hakkavad silma 14. sajandi kiriku, siinses pruugis kirha varemed, mille
müüridel toonekurepesa. Varemete kõrval on kohvik nimega Аист ehk Toonekurg.
Liigume toredal lainjas-künklikul maastikul. 10.20 pöörame paremale kitsamale
ja kehvema kattega teele, mille servas mõnigi vägev viljapõllulahmakas.
10.27 tuleb teha vasakkurv ja peagi on
teeservas selline asula alguse mosaiikmärk.
Umbes selle
tähise juures, mille lähedal ka sõjaväeosa, peaksimegi merevaigukarjääri poole
ära pöörama, aga viita seal vist pole, igatahes sõidame hooga linna keskmesse
välja ja peame lõpuks teed küsima.
Bussi aknast
hakkab muu hulgas silma üks veider koht, mida seletada ei oska. Venekeelsest
Vikipeediast leian, et see on „märk, mille juures kõik pildistavad”?! (foto:
Студия Артемия Лебедева / Wikimedia).
Veidi andmeid
kohati teineteisele vastu rääkivatest artiklitest de.wikipedia.org/wiki/Jantarny
ja ru.wikipedia.org/wiki/Янтарный:
Jantarnõi, kuni
1946 Palmnicken, on linna tüüpi asula, kus 5590 elanikku (2013). Siin asub
oblasti üks enim külastatud turismiobjekt – maailma ainus merevaigukombinaat.
Asula
esmamainimine kui Palweniken on pärit aastast 1398, kui Palmenicken – 1491.
Juba 17. sajandil oli põhiline majandustegevus seotud merevaiguga, mida toona
korjati käsitsi. Selle kõrval tegeldi ka põllupidamise, kalapüügi ja
kauplemisega. Hiljem kasvas Palmnickeniga kokku põhjapoolne naaberküla
Kraxtepellen.
Merevaik (foto: Lämpel/Wikimedia)
Tugeva impulsi
Palmnicken-Kraxtepelleni arengusse andis firma Stantien & Becker
tööndusliku merevaigutootmise algus aastal 1870. Asulasse jõudis siis
Fischhauseni raudtee. 20. sajandi alguseks oli Palmnicken tuntud ka suvituskohana.
Merevaiku toodi
esimestel kümnenditel pinnasest välja kaevanduskäikudes, šahtid kandsid nimesid
Anna ja Henriette; 1913. aastal lisandus karjääriviisiline kaevandamine.
Esialgselt 50-tonniselt aastatoodangult jõuti 1937. aastaks 650 tonnini; ametis
oli 700 töötajat.
Jantarnõiga on
seotud üks masendavsünge episood II maailmasõja lõpust, mille meenutuseks on
püstitatud mälestusmärk (foto: Hans-Christian Kords /Wikimedia). 1945.
aasta talvel saadeti punaarmee sissetungi ohu tõttu likvideeritud Stutthofi
koonduslaagrist siia poole teele mõne allika järgi 6000, teise järgi koguni üle
7000 naisvangi, valdavalt Poolast ja Ungarist pärit juudid. Suur osa suri või
tapeti juba pika ränga marsi jooksul, Palmnickeni jõudnud 2000–3000 lasti siin
maha ja ilmselt vähemalt osa laipu peideti šahti Anna. Ühe versiooni kohaselt
on just samasse käiku peidetud ka kuulus merevaigutuba. Ellu oli neist
tuhandetest väidetavalt jäänud vaid mõniteist juuditari.
Aga tuleme nüüd
jälle rahulikku tänapäeva tagasi. Kui pärast asjatut põiget linna õige tee
kätte leiame, paistavad selle servast ka merevaigukombinaadi hooned, mis küll
vähemalt osaliselt varemetes. Siis peatab meid tõkkepuu, mille juures ilmselt
kontrollitakse, kas oleme ikka usaldusväärsed ja need, kelle ennast kinnitame
olevat. Karjääri poolt tuleb parajasti vastu poolakate buss.
Põgusa sõidu
järel peatume väikeses parklas, mille juures lehvib selline lipp. Kui ma
õigesti aru saan, on sellel arv 65. Ju see näitab aega, kui kaua on
merevaigu-
maardla olnud praeguse riigi majandada. Kuni 1970. aastani oli
kasutatud vana, 1913. aastal käiku läinud karjääri, 1976. aastast
kaevandatakse merevaiku siinsest karjäärist nimega Primorskoje.
Karjääri serval
piirdeaia juures ootab meid säravalt naeratav giid Natalja ja teeb asja
kiirelt selgeks.
See, mida siit
näha saab, on vähemalt mulle üllatav, ehkki just samalaadset pilti näitas ka
eile merevaigumuuseumis eksponeeritud makett. Ega ma vist eriti juurelnud
olegi, kust ja kuidas merevaiku kätte saadakse, aga pigem on alateadvuses olnud
pilt mererannast, kus jalutaja võib mõne toreda särava vaigupisara leida või
varbaga liivast välja uuristada ...
Loomulikult on
selline kujutluspilt mitte lihtsalt naiivne, vaid suisa tobe, kui mõelda
sadadesse tonnidesse ulatuvale aastatoodangule.
Tegelikkus on
selline, et vägev Valgevenes toodetud tehnika peab esmalt pealt ära
koorima 50-meetrise liivakihi. Esimesed 30 meetrit uhatakse hüdromonitoriga
kilomeetri-paari taha merre (tänu sellisele pidevale liivalisale ei suuda
tormid ära viia siinset kõrgelt hinnatud supelranda!), ...
... edasi tõstab
sammuv ekskavaator ülejäänud liiva kuhja, et sellega kaevandatud ala jälle
täita. Siis paljastub 5–7 meetrit paks sinisavikiht ja just sellest merevaik
välja pestaksegi. Üks kuupmeeter savi sisaldab keskmiselt üks-kaks kilo
merevaiku, kohati mitu korda rohkem. Ka savi tõstab algul ekskavaator,
järgnevalt uhatakse see hüdromonitoriga torude kaudu vabrikusse. Soolases vees
tõuseb merevaik pinnale ja on fraktsioonidesse jagatav.
Töötajad
seisavad, kummikud jalas, jalgupidi vees ja võtavad käsitsi välja üle 100
grammi kaaluvad tükid. Rohkem kui kilogrammised saadetakse Moskvasse, eriti
väärtuslikud lähevad muuseumisse. Peenemad fraktsioonid sõelutakse. Päeva
jooksul saab niiviisi kätte paar-kolm tonni väärtuslikku mineraali. Töö käib
vaid aprillist-maist kuni oktoobrini, sest seitsme kraadi juures muutub
merevaik hapraks. Tehakse öötööd: õhtul kella 17-st hommiku kella 8-ni, et
ratsionaalsemalt kasutada elektrienergiat. Aastatoodang olevat praegu 300–400 tonni,
töötajaid on umbes 400.
Karjääris on
korraga tööl 20–30 inimest, töö käib kolmes vahetuses. Natalja ei tee saladust,
et väga eriline töötajate kategooria on valvurid. 1990. aastatel oli kant olnud
väga kriminaalne, varastati mis hirmus. Nüüd on kord majas: valvemeeskond pole
kohalikest meestest, vaid piiterlastest, kes tuuakse siis kaheks kuuks, mille
jooksul nad kinniselt territooriumilt lahkuda ei tohi.
Omal ajal oli
töötajaid olnud 2500 ja aastatoodang oma 800 tonni. Siis veeti savi
vagonettidega rikastustehasesse, mille varemeid me enne nägimegi. Praegu
kohapeal merevaigust midagi ei tehta: toodetakse vaid toormerevaiku ja müüakse
see maha; kuhu ja kui palju, on saladus. Varem oli valmistatud ka
merevaikhapet, -õli, lakke jmt., aga 2002. aastal läinud firma pankrotti
(saksakeelne Vikipeedia räägib eufemistlikult midagi keskkonnakaitsest...);
praegune tootja on föderaalettevõte.
Merevaigulakk
olevat eriti nõutud kraam muusikariistatootjatel. Mineraali vajavat ka
kosmeetikatööstus ja omal ajal pandud merevaikhapet isegi põldudele, nüüd kulub
see rohkem ära farmaatsiatööstuses. Natalja ütleb kavala naeratusega, et
sellest saavat näiteks suurepärast pohmellirohtu.
Geoloogide
arvates sisaldavat merevaiku Primorskoje karjääris umbes kolme kilomeetri
pikkune ala; 37 aastaga on 1200 meetrit läbi sõelutud. Tööd arvatakse jätkuvat
veel 50–60 aastaks.
Selliseid
merevaigutarkusi täis tuubitud, saame aega ka ringi kaeda. Publikule mõeldud
alal on tore liivakast, kuhu on liiva sisse puistatud natuke
merevaiguraasukesi ...
... ning suurem
osa meist ja vahepeal saabunud veel ühest bussitäiest rahvast käib seal
entusiastlikult kühvlikesega sonkimas. Ja kõik sonkijad ka leiavad midagi.
Esoteerika-
austajaile
on püstitatud 3,3 meetri kõrgune kuldlõike-
mõõtudes püramiid, mille
valmistamiseks olevat kulunud 800 kilo merevaiku.
Mis imelised
omadused merevaigul on, võib püramiidi kõrvalt lugeda...
... ja siis
püramiidis sees energia-
voogusid oodata.
Ja muidugi on
vaba voli müügipunktis rublasid kulutada.
Käin korra
piidlemas platsi kõrval asuvat hoonet, ilmselt siis kohta, kus seda
varandust savist välja uhutakse. Eriti maaliline see maja pole, ...
... hoopis
kenamad on seina ääres kasvavad siniõielised taimed, mida söandan pidada siguriks.
Jantarnõist ja
merevaigust veel niipalju, et kusagil on siin ka üks tore sukeldujate
seas kõrges hinnas järv, mis pole mitte looduslikku päritolu, vaid veega
täitunud vana merevaigukarjäär (foto: Al99999/Wikimedia).
Veel on
Vikipeediast lugeda, et Jantarnõi liivarand on oblastis kõige laiem (ja nagu
enne juba mainitud, ei suuda rannahoovused nii palju liiva ära uhtuda, kui
karjäärist juurde tuleb). Rannas on rannavõrkpalli ja -jalgpalli platsid, kus
korraldatavat ka rahvusvahelisi võistlusi. Samuti võisteldavat Jantarnõis
rahvusvahelisel tasemel merevaigupüügis – mida see ka iganes ei tähenda. Veel
mainitakse Beckeri parki – nimetatud merevaigutehase asutaja järgi –, kus
rohkesti põnevaid puid, ning muuseumikompleksi ”Merevaiguloss”, kus kõige muu
kõrval vene ebausu muuseum.
11.30 läheme jälle teele; oli põnev paik!
Margit räägib, et
teda püütud enne veenda, et giidi tuleb siia Kaliningradist kaasa võtta ja
pärast jälle sinna tagasi viia. Täna tuli välja, et nataljad on ka kohapeal
olemas.
Siis jagab giid Svetlogorski
kaarte ja loeb ette Thomas Manni jutu, mis olevat just seal kirjutatud.
Tee on
Jantarnõist Krasnotorovkani jube mis jube, ent teeservapildi teeb rõõmsaks
õitsev põdrakanep. On külakesi, on põlde, aga on paraku ka karuputkevälju.
Keskpäeval jõuame
Gratšovkasse ja bussile hääletab üks proua, kunstnik, nagu selgub. Tema ei
kasuta meie järgmise sihtkoha kohta mitte nime Svetlogorsk, vaid aina
Rauschen. Ja kinnitab, et nii ütleb enamik linlasi. Võib-olla saan
millestki valesti aru, aga ilmselt just selle kunstnikuproua kaudu saame endale
pärast linna kohaliku giidi!
Veidi jälle
teavet vene- (http://ru.wikipedia.org/wiki/Светлогорск_(Калининградская_область))
ja saksakeelsetest (http://de.wikipedia.org/wiki/Swetlogorsk)
Vikipeedia artiklitest.
Asula
esmamainimine nimega Rusemoter pärineb aastast 1258; nimi tulenevat
preisikeelstest sõnadest ja olevat tõlgendatav kui ’vee uhutud aukudega
kallas’.
Asula paiknes
praeguse Tihhoje (Vaikse) järve ääres (foto: Сергей Наганов /
Wikimedia), mida eraldab merest kõrge liivadüün. Ühe allika järgi 14.,
teise järgi 15. sajandil tekkis praegune nimi Rauschen, mille olevat pannud
teutooni rüütlid. Nemad rajanud järve voolavale Katzenbachile (Kassiojale)
paisu ja selle juurde vesiveski; nii tekkis ka veskitiik. Veski olnud siinsele
rahvale oluline tööandja.
19. sajandi
alguses läks Euroopas moodi puhkus ja suplus mere ääres ning üles leiti ka
Rauschen, esiotsa rohkem järve äär, sest pääsu mere äärde takistas düün. Veski
kõrvale hakkasid kerkima villad ja pansionaadid ning 24. juunil 1820 avati siin
ametlikult kuurort. Eriti populaarseks sai viimane pärast seda, kui 1840.
aastal käis pärast kroonimispidu Rauschenis Preisimaa kuningas Friedrich
Wilhelm IV. Nüüd hakati tema korraldusel rajama ka mugavaid pääse mere äärde
ning kindlustama randa.
Siiski jäid need
tööd eraisikute õlule ning kuni 20. sajandi alguseni oli Rauschen idülliliselt
vaikne, väheste puhkajatega suvituskoht (pildil on vana postkaart 20.
sajandi algusest; allikas: Photoglob AG, Zürich, Switzerland / Wikimedia).
Olukord muutus,
kui 1900. aastal jõudis siiani raudtee, Samlandbahn, ning ehitati Rauscheni
jaam, praegune Svetlogorsk-1. Kuus aastat hiljem pikendati raudteed mereni,
praeguse Svetlogorsk-2-ni. Peagi avati linnas ka hipodroom.
Linn jagunes sellega
kahte ossa: alumisse järve ääres ja ülemisse mereäärsel düünil. Viimane paikneb
merepinnast umbes 60 meetri kõrgusel ja 1912. aastal avati 90 meetri pikkune
funikulööriliin mere äärde. Funikulöör töötas umbes 60 aastat, siis asendati ta
köisraudteega. 1908. aastal kerkis mere äärde puust promenaad ja selle juurde
viivad serpentiinteed. Suvitajate seas oli hulk kuulsusi: 19. sajandil
helilooja ja dirigent Carl Otto Nicolai ning filosoof Wilhelm von Humboldt,
kuulsa loodusteadlase Alexander von Humboldti vend, 20. sajandil – kirjanik
Thomas Mann ja kunstnik Käthe Kollwitz. 20. sajandi alguses lisandus ülalinna
hulk uhkeid villasid.
Rauscheni kuulsus
suvituskohana püsis 1945. aastani, esmajoones oli ta oluline königsberglaste
jaoks. Sõjas sai linn võrreldes ülejäänud oblastiga suhteliselt vähe kannatada
ja seetõttu on siin küllaltki palju 19. sajandi ja 20. sajandi alguse ehitisi.
Kuna NL muutis terve oblasti militaarpiirkonnaks, kadus Svetlogorskiks ümber
nimetatud Rauschen turismisihtpaikade nimistust.
1990. aastatest
on see kuulsus taas tagasi ja Venemaal tuntavat linna lausa ’Põhjamaa
Sotšina’. Linna vapp ...
... ja lipp Wikimediast.
Asjakorraldus
võtab aega, aga 12.25 tuleme ülalinna peatänaval, mis kannab ikka veel
Lenini nime, Svetlogorsk-2 raudteejaama juures bussist maha ja meile
tuleb giidiks kohalik matemaatika-
õpetaja Sveta. Teab palju, aga päris giid ei
ole: on sageli seljaga meie poole ja räägib väga vaikselt, nii et kuulevad
enamasti vaid lähedal olijad. Aga tore ikkagi!
Ütleb, et linnas
on umbes 15 000 elaniku, Vikipeedia pakub küll vähem: 11 219 (2013).
Koole olevat üks: seesama, kus Sveta õpetab.
Esimene
vaatamisväärsus on enamvähem üle tänava: skulptor Oleg Melehhovi 2006.
aastal avatud „Konn-printsess“, teadagi tuntud muinasjututegelane.
Tahvlike kuju kõrval õpetab: „Pane sõrm esmalt oma huultele, siis tema huultele
– ja su palavaim soov täitub! “ Veebilehelt www.svetlogorsk-tourism.ru/ leian
veel teisegi tarkuse: kui printsessi puudutate, tulete Svetlogorskisse
kindlasti veel tagasi.
Mööda düüni
lõunanõlva laskuvad tänavad on üsna suure kaldega. Tänavakeste ääres on
rohkesti kenasid maju. Tähelepanu-
väärselt palju kasvab majade vahel suuri puid.
Linna ehitavat
eramuid põhiliselt mujalt Venemaalt pärit inimesed, ka näiteks rikkad
moskvalased.
Jõuame Hoffmanni
põiktänavale, kus on ainult paar maja. Üks neist on hotell „Дом
сказочника“, „Muinasjutuvestja maja“.
Esimeses
Kaliningradi-postituses ma mainisin Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni, Königsbergis
sündinud saksa kirjanikku ja heliloojat, aga ka kriitikut, juristi,
karikaturisti (ja teab mis kõik veel...). Oli ilmselt üks omamoodi mees, kes
näiteks muutis kolmanda oma ristitud eesnimedest (Ernst Theodor Wilhelm
Hoffmann) Mozarti auks Amadeuseks ja kasutas samas oma teostel autorinime E. T.
A. Hoffmann. Eluaastad olid tal 1776–1822.
Tema lood on
aluseks Jacques Offenbachi ooperile „Hoffmanni lood“, tema romaanil
„Pähklipureja ja Hiirekuningas“ põhineb Pjotr Tšaikovski ballett „Pähklipureja“.
Samuti olevat Léo Delibes just Hoffmanni kirjatöödele tuginedes loonud balleti
„Coppélia“ ning Robert Schumanni „Kreisleriana“ programmi alus on Hoffmanni
loodud tegelaskuju Johannes Kreisler.
Seda kõike pole
raske internetist üles leida, küll pole ma suutnud avastada, kas ja milline oli
Hoffmannil seos Rauscheniga. Ilmselt siiski oli, kui siin on temanimeline
tänav, kus seisab ta mälestussammas ...
.. ja skulptor Sergei
Usatšovi „E. T. A. Hoffmann. Inimolemuse kahesus“ ...
... ning veel
hulk kujukesi, mis ilmselt kujutavad kõik Hoffmanni lugude tegelasi; ...
... see siin
võiks olla kõuts Murr, keda ka esimeses postituses mainisin.
Minu jaoks on
kõige põnevam objekt sel tänavakesel siiski Königsbergi makett: pooltuhat
hoonet, mis olid suures rüütlipealinnas aastail 1510–1544, rüütliajastu
loojangul. Makett on valmistatud mõõtkavas 1:120 ja selle mõõdud on 9х12
meetrit.
Küllap tunnete
ära: esiplaanil on Kneiphof. Selle tagant paistab Altstadt linnamüüri ja
kõrge lossikiriku torniga. Ja paremale jääb Löbenicht; olemas on oma harudega
ka Pregel.
Märkan, et katedraal
on tornideta, ja mõtlen, et küllap siis on peetud silmas 1544. aasta
tulekahju järgset aega. Samas kutsun ennast korrale: nii tähenärija ilmselt ei
maksaks olla...
Selle teabetahvli
põhjalikus tekstis on kirjas, et все работы по созданию экспозиции
выполнены калининградским мастером Усачевым С. Н. и его учениками,
samas leian võrgupaigast akuaku.ru/dostoprimechatelnosti/maket-srednevekovogo-kionigsberga
lause Создатель миниатюрного государства — поэт Борис Бартфельд,
пожелавший показать калининградцам, каким их город был в старину. Nii et
võta sa kinni, kes tegelikult on maketi autor.
Samas kõrval on
ka väga asjalik 16. sajandi Königsbergi kaart; mujalt pole ma sellist
leidnud.
Veel üks vaade Hoffmanni
põiktänavale.
Kui düünist on
alla tuldud, siis tuleb ka taas mäkke vantsida. See tänav kannab Karl Marxi
nime ...
... ning sellel
asub ka turismi infopunkt, ...
... kust võimalik
hankida linna skeem: mitte just teab mis briljantne, aga abiks seegi.
Silma hakkab mõni
skulptuur, mille nime või autorit ma leida pole osanud.
Tore reklaam
pannkoogi-
restorani seinal: pannkook pole kiil, kõhtu lõhki ei aja!
Peatänavale ehk
Lenini tänavale jõudes pöörame paremale ja järgmisel suuremal tänavaristil
jälle paremale, et jõuda Oktjabrskaja ja Kurortnaja tänava nurgal ühe Rauscheni
sümboli, 1900.–1908. aastal rahvusromantismi stiilis ehitatud veetorniga
vesiravilani (arhitekt Otto Walter Kuckuck).
Minu meelest on
madalam, kupliga ehitis naerul näoga. Torn on 25 meetrit kõrge ja 1978. aastal
paigaldati sinna skulptor Nikolai Frolovi tehtud päikesekell.
1967. aastal
trükiti vesiravila NSV Liidu postmargile.
Aga siis on aeg minna
mere äärde. Kokku viivat 60 meetri kõrgusest rohelisest nõlvast alla kuus
käiku: kolm kitsamat terastreppi, üks päikesekella juurde suunduv lai pinkide
ja lilleklumpidega trepp ning kaks vahepealset. Üht neist kahest kasutamegi.
Vikipeedias on
kirjas, et veel Brežnevi võimu ajal ehitatud köisraudtee ja lift ei ole käigus,
nii et paksudel, elatanud või puudega inimestel on mere äärde saamisega
probleeme. Kaks esimest määratlust käivad ka minu kohta, aga pole hullu:
saan hakkama.
Nii head pilti düünist
ja rannapromenaadist mina muidugi teha ei saa (foto: Andrey Fimushkin /
Wikimedia).
Merepinnast hea mitu
meetrit kõrgemal kulgev promenaadi all on näha päevitajaid, kellest mõned
söandavad ka supelda, ...
... promenaadil
endal on hulk mõnusaid istekohti, mis valdavalt hõivatud, ning
kõikvõimalikke võimalusi raha kulutada.
Ent ruumi on
leitud ka mõnelegi kunstiteosele. Selle kohta siin leian ainult nime: „Sireen“.
Hoopis rohkem
saan juba tuttavast portaalist www.prussia39.ru/
ja Vikipeediast teada „Nümfi“ kohta. Selle on loonud Hermann Brachert
(1890–1972) 1938. aastal Georgenswaldes, praeguses Otradnojes. 17-aastase
modelli nime leian ainult venekeelsest allikast, seepärast ei riski hakata seda
transkribeerima: Кете Циган, abielus Порст.
1945. aasta
lahingutes sai kuju kannatada, aga taastati. 1980. aastatel paigutati
skulptuuri ümber mosaiik-merekarp.
Kõnnime välja allakäiguteedest
suurimani. Treppe kasutatavat suviste festivalide ajal ka tribüünina.
Trepi jalamil on
10-meetrise läbimõõduga päikesekell „Sodiaak“, skulptor Nikolai Frolovi
juhitud autorite kollektiivi töö, mis valminud septembris 1974.
www.prussia39.ru väitel on kell kompositsiooni
originaalsuse ja kellaaja täpsuse tõttu kantud Guinnessi reordite raamatusse.
Kohe kella
kõrvalt viib trepp liivarannale.
Ikka samast prussia39-portaalist
leian toreda pildi sõjaeelsest plaažist. Mulle tundub, et sellel on
liivariba hoopis laiem.
Siis kõnnime
tagasi promenaadi keskosa poole, kus vanade saksa lainemurdjate kohale
on ehitatud külgharu.
Selle pealt on
vaade mõneti teistsugune.
Jube
betoonjurakas on mittetöötava lifti šaht.
.JPG)
Sama vaade natuke
teise nurga alt: parema kvaliteediga foto ja uhkema lainetusega meri (foto:
Benutzer:Brunswyk / Wikimedia).
Vaade külgharult
ka ida poole üldisemalt ...
... ja lähemale
suumitult.
Jõuame
promenaadil rüübata kes kohvi, kes õlut, aga siis hakkab aeg otsa saama. Tuleme
üles ilmselt juba sõja eel ehitatud serpentiini mööda, mis kohati tikub
lagunema, ...
... aga on
täiesti kasutatav.
Jõuame Oktjabrskaja
tänava toredate majakestega osale ...
... ja sealt
pöörame jälle Leninile, kus rohkesti kaubandust ...
... ning
söögi-joogikohti.
Kui lühidalt
kokku võtta, siis leian, et Rauschen/Svetlogorsk on vaimustav ja eks
seetõttu ole mu jutt temast saanud üks paras roosamanna. Et kõik hiilgav siiski
kuld ei ole, kinnitavad mõned ilmselt üpriski kriitilise fotograafi Sergei
Naganovi tehtud ja kommentaaridega Wikimediasse riputatud fotod:
See salu
mõõtudega umbes 100x100 meetrit Straussi tänaval on veel alles. Aga ehitajate
seatud tara kinnitab, et kõik need puud raiutakse maha ja asemele ehitatakse
kas kortermaja koos ümbritseva parklaga või 5–6 eramut. 10–20% puid jääb ehk
alles, aga aia taha.
Need
hooldamata, aga sümpaatsed ja veel tugevad saksaaegsed majad Fruktovaja
tänaval lammutatakse aastal 2014 ning neid ümbritsevad puud raiutakse kõik maha.
Nende asemel ehitatakse 2015. aastal kolme trepikojaga 9-korruseline maja ja
suur parkla.
Selle foto
allkirjaks on Naganov kirjutanud Stonehenge ja lisanud: kirjaoskamatult
ehitatud kaldakindlustuste tõttu pühivad keskmise tugevusega tormi lained esmalt
minema liivaranna, tugev torm lammutab seejärel ka kindlustused.
Isegi keskmise
tugevusega torm (aga neid on siin sageli) uhub mõne tunniga minema kõik
liivarannad. Siis kulub jälle kuid, enne kui meri kannab randa uue liiva – kuni
järgmise tormini. Plaaž punase keelusildiga tõestab, et Svetlogorsk on maailma
unikaalseim kuurort, kus pole kusagil päevitada ega supelda.
Ja veel üks
Naganovi foto, mida enne juba kasutasin. Fotograaf nimelt kinnitab:
loodustundlikumad inimesed pole sugugi õnnelikud, et Tihhoje järve kaldad
on tervenisti betooni aheldatud – nii kaovad lindude ja kalade elupaigad.
Panen siia lõppu
foto veel ühest vaatamisväärsusest, mida meile Svetlogorskis (vist) ei
mainitud, aga mille leidsin taas Vikipeediast (foto: Felix O / Wikimedia).
Aleksei Arhipenko juhitud arhitektirühma kavandatud ja 1994. aastal ehitatud Jumalaema
Ikooni kabel (часовня в честь иконы Божьей Матери "Всех Скорбящих
Радость") on esimene pärast II maailmasõda ehitatud õigeusu pühakoda
oblastis. Tegemist on mälestuskabeliga 16. mai 1972. aastal aset leidnud
katastroofi ohvritele.
Hrabrovo
lennuväljalt õhku tõusnud sõjaväetranspordilennuk An-24, milles mõnedel
andmetel kuus, mõnedel kaheksa katselendurit, kukkus mõniteist minutit pärast
lennu algust mere kohal lasunud paksust udust väljudes ja männilatvu raiudes
sellel kohal asunud lasteaiale, kus 23 last ja 3 täiskasvanut istusid parajasti
lõunalauas. Katastroofi põhjuseks peetakse kõrgusmõõtja vale näitu: enne lendu
oli An-24-le paigaldatud Il-14 kõrgusmõõdik, kontrollimata, kas see ka õigesti
töötab.
Kabelis on väike
ikonostaas ja hukkunute fotod.
14.30 oleme
kokkulepitud ajal bussi juures, teele saame 14.45: keegi hilineb.
Piirini on sõita 85 kilomeetrit.
Linna servas
takerdume tükiks ajaks bensiinijaama; jään tukkuma ja kui ärkan, siis jälle
sõidame. Tee on väga hea. Järgmine asula, mida giid mainib, on Pionerski, vana
nimega Neukuhren. Siingi olevat kuurort, aga ka suur sõjaväe radarijaam.
15.22 näeme
vasakul üsna suurt tuuleparki; mina loen kokku 21 tuugenit.
Pilt on hoopis
teine kui üleeile: asustus on palju tihedam, külades näeb rohkesti uuemaid
maju.
15.30 pöörame
vasakule Zelenogradski peale ja 15.35 linna servast läbi.
Klõpsan
bussiaknast paar pilti ja ühele jääb kogemata peale ka üks linna olulisi
vaatamisväärsusi: kahe vasakpoolse maja vahelt paistab taamal 1904. aastal
ehitatud veetorn.
Enne sõda kandis
linn nime Cranz ja vähemalt mingil ajal oli ta olulisemgi kuurort kui Rausch:
ingliskeelse Vikpeedia andmeil olnud ta aastail 1816–1895 tuntud kui das
königliche Bad, kuninga kuurort. Margit teab rääkida, et siin sellist
kõrget düüni kalda servas pole ja kaks kilomeetrit pikk plaaž on üks Läänemere
kaunimaid. Vikipeedia kinnitusel leiduvat linnas palju saja aasta vanust
juugendit.
15.40 näitab viit, et Morskoje asulani on 40
kilomeetrit; see peaks olema viimane Venemaa asula enne piiri.
Teeservas on
tohutult autosid: metsariba taga on meri, mida teelt küll eriti ei näe.
Päris märkamatult
oleme jõudnud Kura maasäärele. Olgu kohe öeldud, et mulle on sõit
vähemalt maakitsuse Venemaa-poolsel osal paras pettumus: millegipärast arvasin,
et natuke võiks teelt ka merd näha, aga mets ja võsa on nii tihe, et ega ikka
ei näe küll. Seepärast panen siia illustratsiooniks selle 2010. aastal
Venemaal välja antud margipaari. Iseenesest on ju mõistetav, et ega siin
eriti raiuda tohi: ajaloos on juhtunud, et metsade ülemäärase raie ja
ülekarjatamise tulemusena võtsid luited võimust. Aga ikkagi oleksin tahtnud ka
merd näha...
Jääme säärele
nüüd umbes neljaks ja pooleks tunniks, seepärast panen siia kaardi (sedapuhku
saksakeelsest Vikipeediast, de.wikipedia.org/wiki/Kurische_Nehrung)
ning natuke ka mitmelt poolt kokku korjatud andmeid.
Vene keeles on
sääre nimi Куршская коса, leedu keeles Kuršių nerija ja saksa keeles Kurische
Nehrung ning see lõikab Läänemere küljest ära veevälja, mis eesti keeles on
Kura laht. Kõigile keeltele enamvähem ühine osa nimest tuleneb kuralastest, kes
siinmail kunagi elanud.
Säär on pikk 98
km, millest 46 kuulub Venemaale ja 52 Leedule. Tegemist on tegelikult
poolsaarega: põhjaotsas eraldab teda Leedu mandriosast kitsas väin, mille taga
asub Klaipėda – sadamalinn, kuhu jõuame täna õhtuks. Maasääre laius varieerub
400 meetrist Vene Lesnoi asula lähedal 3800 meetrini Nida külje all Leedus.
2000. aastast on Kura säär unikaalse kultuurimälestisena arvatud UNESCO
maailmapärandi loendisse kultuurikriteeriumi V alusel, mida ma parem ei hakka
tõlkima: an outstanding example of a traditional human settlement, land-use,
or sea-use which is representative of a culture [...], or human interaction
with the environment especially when it has become vulnerable under the impact
of irreversible change.
Maakitsus on
tekkinud umbes 3. aastatuhandel eKr. Tema aluspõhi on liustikumoreen, millele
tuul ja merehoovused on liiva peale kuhjanud. Mõistagi sõltub leetseljaku
püsimine dünaamilisest tasakaalust liiva juurde- ja ärakande vahel. Kui
juurdekanne kirdest katkeks – näiteks kui kuhugi ehitatakse sadama kaitseks
suur muul –, siis tariks erosioon sääre minema. Pigem arenevad asjad küll
hoopis selles suunas, et Kura lahe täidavad lõpuks setted.
Legendides on
sääre tekke kohta muidugi teised seletused: selle kandnud põlles kokku
hiiglasekasvu tüdruk või neiu nimega Neringa, omamoodi nais-Herakles.
Inimesed on
elanud säärel vähemalt 9. sajandist; kuni 11. sajandini oli siin paganlike
inimeste kaubanduskeskus nimega Kaup. 13. sajandil tulid Teutooni rüütlid. Just
Kura säär olnud viimane paik, kus kõneldi viimati preisi keelt.
16.–17. sajandil
läks inimmõju käest ära: liiga palju raiuti metsa küll karjamaade tarvis ja
tarbepuiduks, küll selleks, et ehitada laevu. Tulemus oli liivadüünide
pealetung asulatele. Preisimaa valitsus alustas 1825. aastal taasmetsastamisega
ja praegu on suurem osa säärest puistute all.
Kuskil Euroopas
pole mujal nii uhkeid liikuvaid luiteid. Nende keskmine kõrgus on 35 m,
kõrgeimad ulatuvad 68 meetrini. Säär asub lindude Ida-Atlandi rändeteel, nii et
siit lendab kevadel ja sügisel üle 10–20 miljoni linnu.
Selle järglane
jätkab sama tööd (foto aastast 2011: Brunswyk/Wikimedia).
Mõlemal poole
piiri on asutatud rahvuspargid: Venemaal 1987., Leedus 1991. aastal. Põhilise
ohuna säärele nähakse paarikümne kilomeetri kaugusel asuvat Vene naftavälja
D-6; probleeme võib tekitada ka turism.
Päris sääre
alguses peatab meid rahvuspargi piiri juures inspektor Boris. Mida ta Margitile
räägib, jääb saladuseks. Enne piiri me Venemaal rohkem ei peatu.
15.58 sõidame
mööda Lesnoi (end. Sarkau) asulast; Margit ütleb, et oblastis olevat lausa viis
Lesnoid. 16.15 on paremal Tšaika järv ja kohe selle järel viit Rõbatšisse;
16.27 jääb paremale Morskoje (Pillkoppen).
16.33 oleme
piiril; Venemaa poolel kulub formaalsustele 30, Leedus veel 9 minutit, nii et
teekord jätkub 17.12. Nidani on 4, Klaipedani 50 km.
Sellist teed nagu
Nida juures Venemaa poolel ei näinud.
17.20 teeme pooletunnise peatuse Nida külje all
“Leedu Saharas”, kuulsa 52 meetri kõrguse Parnidise düüni (Parnidžio
kopa) juures. Düüni tippu on püstitatud hiiglaslik päikesekell.
Liivade kaitseks
on rajatud teid ja treppe, ...
... aga
väidetavasti teevad aina kasvavad turistide hordid paigale kõvasti kahju. Eks
liivad liigu nendetagi, nii et viimase 30 aasta jooksul olevat düün oma
kõrgusest kaotanud lausa 10 meetrit!
Vaated on siit
küll toredad.
Nida (saksa Nidden) kohta nii palju, et seal
elab 1650 inimest ning et see on Leedu ja ka Baltimaade läänepoolseim asula.
Esmamainitud 1429. aastal, paiknes ta praegusest asukohast viis kilomeetrit
lõuna pool, jäi aga düüni alla. Praegusel kohal on 1730. aastatest.
Leedu omaks sai
Nidden koos ülejäänud Kura sääre põhjaosaga 1919. aastal pärast I maailmasõda
ja nimetati ametlikult ümber Nidaks. Põhiliselt jäi ta siiski asustatuks
sakslastega; 20. sajandi alguses sai tuntuks kui Künstlerkolonie Nidden,
Saksa ekspressionistide tegevuspaik.
Suvedel 1930–32
elas Nidas Nobeli preemia laureaat kirjanik Thomas Mann.
Tema suvemajas
tegutseb nüüd muuseum.
Vaade Thomas Manni maja juurest luitenõlvalt
Kura lahele.
1945. aastal läks
asula Leedu NSV
koosseisu ja oli üsna unustatud paik. 1970. aastatest tõusis suvituskohaks, aga
pigem valitud seltskonnale: range režiimiga piiritsooni igaüks ei pääsenud. Ent
suuresti tänu sellele säilis ka ala suhteline rikkumatus ja rahu. Arendusi
püütakse praegugi hoida mõõdukana ja massiturismil ei lasta sisse tungida.
Oleme Nidaski umbes pool tundi (18–18.30).
Meie järgmine
sihtkoht on Juodkrantė (saksa: Schwarzort – ’must koht’, Leedu nimi
tähendavat tõlkes ’must rannik’), Nida järel suuruselt teine asula maasääre
Leedu poolel, kus alaliselt elab umbes 720 inimest. Vana-Preisi Schwarzort oli
vaikne kaluriküla, mis tegi üleeelmisel sajandivahetusel läbi turismibuumi.
Pärast I maailmasõda läks seegi küla Leedule.
Esimene peatus on
asula nime kinnitavalt tõesti üpris mustas kohas: väga suure kormoranide ja
hallhaigrute koloonia juures. Haigrud on siin pesitsenud arvatavasti juba
17. sajandist, kormoranid aga 19. sajandi algusest. Toonased Preisi seadused
lubasid kormorane tappa ning sajandi lõpuks saadudki neist lahti. 1970.
aastatel tulid nad tagasi. Nagu ka Eesti kalurid, pole nende siinsedki kolleegid
selliste naabrite üle sugugi õnnelikud, aga praeguste seaduste järgi ei tohi
neid tappa.
Metsa alla on
rajatud ligipääsuteed ja vaateplatvorm ning metsa servas annab infotahvel
teada, et 2011. aastal pesitsenud koloonias 3807 paari kormorane ja 327
paari haigruid. Ingliskeelses Vikipeedias on arvud vastavalt 2000 ja 500,
nii et ilmselt tõrjub kormoranide liig haigruidki metsast eemale. Teabetahvel
ütleb, et 2007. aastast on kormorane ohjama hakatud: jahutatakse nende pesi!
Oleks huvitav teada, kuidas seda paarikümne meetri kõrgusel asuvate
haohunnikutega tehakse.
Minul pole
kormorani vastu üldiselt midagi – jumalaloom ju temagi! –, aga siinseid kõrgeid
surnud puid on siiski üsna sünge vaadata. Vikipeedia andmeil on isukate
kalasööjate vägevad väljaheited viimase 15 aastaga tapnud 10 hektarit metsa.
Päris morn lugu...
19.15 peatume juba Juodkrantė asulas. Siin on
toredasti hoolitsetud laguuniäärne promenaad, ...
... aga meid
suunatakse üle tee mäkke ronima.
Nõidade mäele (leedu keeles Raganų kalnas) hakati
puuskulptuure püstitama 1979. aastal ja nüüd olevat neid üle 70.
Enamasti on nad
kuidagi seotud Leedu muinasjuttude ja legendidega; see neiu siin näiteks on Neringa,
kel suure tõenäosusega käsil just Kura sääre rajamine.
Üks trooni moodi
kuju annab võimaluse saada fotole meie bussijuht Raivo.
Aga mis seal
salata: peagi hakkab mul neist kujudest villand saama. Ja päris raske kõndimine
on see pealegi ka: ikka künkast üles ja teisest alla.
Nii et päris hea
on jälle külas tagasi olla, kauplusest kosutuseks üks jäätis osta ning siis
taas promenaadile minna. Siin on üks teine kunstikogu: 2002. aastal lõpetatud skulptuuriaed
„Maa ja vesi“, kus kokku 31 kivi- ja metallkuju, teiste seas üks lustiline
lambakari.
Kujude vahel on
ka UNESCO maailmapärandi embleemiga prisma: oleme ju maailmapärandi
alal.
Kella 20 paiku
läheme jälle sõitu ...
... ja umbes
veerand tunni pärast oleme sadamas.
Koha nimi on Smiltynė
(saksa Sandkrug) ja see allub Klaipėda omavalitsusele. Klaipėda on üle mere
poole kilomeetri kaugusel; sealsete elanike jaoks olevat Smiltynė üksiti avalik
rand, sest Klaipėda mereäär on kõik sadamate all kinni.
Küla ongi
tekkinud kui peatuspunkt reisil Memelist, praegusest Klaipėdast, Königsbergi:
siin sai puhata või oodata ilma paranemist. Esimest korda on Smiltynėt mainitud
1429, kõrts oli olemas hiljemalt 1525. 20. sajandi alguseni oli see vaikne
koht, siis muutus aga rikkamate linlaste suvituspaigaks. Küla sai linna osaks
ja varsti pärast seda võis hakata siia ka maad ostma. 1901 kerkis esimene
luksushotell restorani ja kasiinoga, nimeks Kurhaus. Luksuslikule elustiilile
tegi siingi lõpu II maailmasõda ja nüüd on külas ehk poolsada paikset elanikku.
Küll on siia ehitatud üsna populaarne jahisadam, külas on ka loodusmuuseum.
Peagi oleme merel
...
... ja kell 21 hotellis.
Tuba 508 on üsna spartalik, aga mida siis üheks
ööks ikka vaja on.
Käime korra ka
väljas, aga tundub, et Park Inn Radissoni lähiümbruses midagi eriti vaadata ei
ole.
23.15 kuulutame päeva lõppenuks.
Reisi viimasest
päevast, 30. juunist, libisen vaid pindmiselt üle, sest see ei kuulu
enam päriselt selle postitusterea teemasse.
Öö möödub
rahuldavalt, tõusen 6.45; 7.15 läheme sööma – trepist, sest lifte on
kõrges hotellis ainult üks ja see on kogu aeg lootusetult hõivatud. Hotell on
üldse üsna absurdne; projekteerijad pole ilmselt üldse mõelnud, mida ja milleks
nad kavandavad. On ju ilmselge, et selline kusagil linna servas asuv võõrastemaja
on esmajoones vajalik ööbijatele, kes hommikul kiirelt süüa tahavad, et siis
jälle teele söösta. Aga söögisaal on absurdselt pisike; suvel on õnneks õues
lisakohti.
Hommikul oli
paksult pilves, enne teeleminekut hakkab lausa sadama. Ette rutates saab siiski
öelda, et õnneks päeva jooksul me rohkem vihma ei saa; vastupidi: tuleb lausa
ilus ilm. Seltskond on hajameelne: keegi hilineb, keegi unustab midagi maha,
nii et sõitu läheme plaanist hiljem, kell 8.40.
Margit laseb
meestel lobiseda mikrofoni oma sõjaväemälestusi. Räägin minagi, aga rohkem
imestan selle vaimustuse üle, millega mitmed kaaslased neid aegu meenutavad.
Esimene
jalasirutus- ja põgusa ostluse peatus on Šiauliais, esimesest sõidupäevast juba
tuttava hiidkaubanduskeskuse juures 10.55–11.10.
Šiauliaist tosin
kilomeetrit edasi teeme päeva esimese programmilise peatuse: muidugi kuulsal Ristimäel
(leedu keeles Kryžių kalnas).
Käisin siin ka
2006. aastal ja vahepeal on väga palju muutunud. Tundub, et tublisti on
juurde tulnud ka riste (eri allikad ütlevad erinevaid arve, aga ilmselt on neid
üle 200 000), aga esmajoones on muutunud kogu taristu: teed on korda tehtud,
rajatud suur parkla, tookord kipakatele müügilettidele seatud suveniirimüügiks
on nüüd korralikud paviljonid, avatud on i-punkt jne.
Päris viimasel
hetkel leian pärast mitut küsimist ka koha, kus postmarke müüakse – just
sellest turismiinfopunktist. Olen oma hingelt lootusetu kollektsionäär, ehkki
näiteks markide kogumisest olen enamvähem loobunud. Aga näiteks „kogun“ ma
külastatud Euroopa riike – ja olen jõudnud üsna maksimumi lähedale – ning
(vist) kogun ka eri riikidest koju saadetud postkaarte. Kui uusi riike sel
sõidul mõistagi ei lisandu, siis postkaardimaid saan juurde lausa kolm.
Postkaartide
saatmist Kaliningradist kirjeldasin eelmises postituses; kolm varasemat katset
seda Venemaal teha on lihtsalt läbi kukkunud: Moskvast ei leidnud napi ajaga
marke, Peterburist isegi mitte postkaarte, Novgorodist saadetud kaardid ei
jõudnud kellelegi kohale. Leedus ja Lätis polegi ma varem seda kordagi
üritanud, aga sel reisil otsustan püüda lüngad täita – ja Ristimäel saan
Leeduga mõningaste sekelduste järel hakkama. 30. juunil postitatud kaart saab
Šiauliai templi 2. juulil ja Tartus on kaart 4. juulil. Oleme Ristimäel 11.25–12.20.
12.55 jõuame
Lätti – ja tee muutub
otsemaid kehvaks.
13.20–15.30 on teine plaaniline peatus: Rundāle
loss – tore ja uhke nii väljast ...
... kui ka seest,
...
... kaunis ja
väga suur barokkpark juures. Seegi koht on varem käidud, aga üsna ammu,
nii et giidiga ringkäik (pilet maksab 5 latti, pildistamisluba 1 latt juurde)
kulub kenasti ära.
Väga rahule jääb
minusugune postkaardifriik siinse kaardiautomaadiga: kilekotikesse on pakitud
kena kaart ja vajalikud margid, kusjuures valida saab nii sisemaise kui ka
välismaa tariifiga komplekti. Minul tuleb ühe komplekti eest pilusse lasta 1,5
latti. Teise komplekti juures näppab masin mult veel ühe lati lisaks, aga olgu
peale, jään väga rahule. Eriti veel seetõttu, et lisatud margil on lossi
peremees, Kuramaa hertsog Ernst Johann von Biron isiklikult. Templi saab
kaart 3. juulil Riias ja on kaks päeva hiljem Tartus.
Ja kolmas peatus
on täna 16.25–17.30 samuti tuttavas kohas, Riia Lidos. Ikka
selleks, et kõht täis süüa.
19.12
jõuame Eestisse, 20.20 Pärnusse, 22.10 Tallinna, 00.20 Tartus ja 00.35 kodus.
Aitäh Tensi, aitäh giid Margit – oli huvitav ja hariv reis!
No comments:
Post a Comment