Tuesday, March 11, 2014

Talv jäi veebruariski tulemata



Natuke pilte ka selleks, et veebruar meeles püsiks, olgu nad pealegi enamasti niruvõitu ja jooksu pealt tehtud.

Et 1. veebruari ilm oli üsna ebameeldiv, peaks veidi olema näha pildilt, kus varesed lootusrikkalt lörtsikihis tukerdavad ja midagi söödavat püüavad hankida; ...








... eriti aga sellelt Raadi kalmistul tehtud fotolt, kus sajab ikka kohe päris laia ja tihedat lörtsi, pealegi oli üsna tuuline. Fotol on minu üks õde ning teise õe poeg ja tütrepoeg. Olime sel päeval lähisugulastega koos, et märkida meie isa, vanaisa ja vanavanaisa sajandat sünniaastapäeva.





Ilmateenistuse 2. veebruari lumekaart väitis, et mõnel pool Eestis polnud lumega sugugi väga kitsas; Tartu paraku nende kohtade hulka ei kuulunud.











 
Kuu esimestel päevadel püsisid Tartus pigem miinuskraadid. 3. veebruaril võtsid töömehed Raekoja platsil maha jõulukaunistusi. Tänavu üsna haruldase nähtusena oli platsil isegi paar lumekuhja; ju siis paari viimase päevaga ikka sadas natuke ka siin.

Jaanuari eelviimasel päeval Hiina uusaastaks püsti pandud jäähobused olid müntidest juba üsna inetult rõugearmiliseks muudetud. Minu meelest päris tobe komme.


Emajõel parvlesid jalakäijate silla poolse väheldase vaba vee ümber talisuplejaid teeselnud tuvid, ...










... pardid hoidsid pigem turuhoone-
poolse lombi serva. Ju seal käis rohkem heldeid saiapuistajaid. Vett oli jões 61 cm üle mõõtejaama nulli.









Kui neli esimest veebruaripäeva olid üsna mornilt pilvised, siis 5. veebruaril sai näha ka taevasina.










Sama kehtis ka ikka paari külmakraadiga 6. veebruaril. Aga sellega oli päevane allanulliaeg ka tükiks ajaks möödas: ...









... 7. veebruaril andis tooni juba sula.












Ja et 9. veebruaril sadas ka veel vihma, ...













... muutus Emajõe jää linna vahel 10. veebruariks õige hapraks ja vesiseks. Just 10. veebruaril tehti lõplik otsus, mida oli juba mõnda aega karta: 16. veebruariks planeeritud 43. Tartu maraton jääb ebasoodsate ilmaolude tõttu ära. Vahepeal kaaluti maratoni viimast Võrtsjärve jääle, aga viimaste päevade tuul pühkis sealtki lume minema.

Vanast kaubamajast oli ilmselt kõik vähegi kasutatav seest välja võetud ja ära viidud: piirdeaed märkis üsna ühemõtteliselt, et peagi läheb lammutamiseks.


Nii 10. kui ka 11. veebruaril oli udune hommik ja sombune päev. Maarjamõisas polnud päris lumetu ei aedades ...










... ega vana mõisapargi puude all. Õhtul sadas maa ka Annelinnas lörtsist valgeks: ...










... 12. veebruari varahommikul avanes aknast selline vaade ...











... ja lund oli ka veel paar tundi hiljem.











Õhtuks seevastu tegi sula maa jälle enamvähem mustaks.













Üle Eesti oli sama kuupäeva hommikul lumeseis eri paigus endiselt üsna eripalgeline.


13. veebruar: jää jõel oli veel vesisem.










Kõik kontrolli all?













Jäähobustele oli vihma kaitseks plastkott ülle tõmmatud.












Vesine, ...













... aga kohati veel kelgutatav.












15. veebruar: hobused jäid aina kõhnemaks.













Turupäev tõi partlasse elevust juurde.


Ettevalmistused laupäevaseks supluseks.











16. veebruar: hommikul paistis aknast jälle valget pinda.










Järgmise päeva pärastlõunal ja suuremal jaol ülejärgmisest tuli Tallinnas tööasju ajada. 17. veebruaril tegin enne ärasõitu kindlaks, et Emajõel on jää veel alles, ...









 
... õhtul vaatasin aga RMK peamajas Tallinnas üle kolleegide tehtud soefotode näituse. Fotol annab Mats Kangur parajasti intervjuud Tallinna televisioonile.


18. veebruaril sai Tallinnaski päikest näha.











Õhtul Tartusse jõudes fikseerisin esmalt veebruarikuu suurima veeseisunäidu ilmasambal, ...












... siis tuli aga meelde, et valgustatud jäähobused on mul ju nägemata. Olid teised juba üsna auklikuks kõhnunud.


Kaks päeva hiljem olid hoopis teised lood: ilmasammas pime ...
















... ja hobused kadunud.













Kassitoome auku oli tekkinud igakevadine veekogu ...

... ja nõlvale saarvahtra kännule riputatud asjakohaselt üleskutsuv tsitaat.


Ja veel 20. veebruarist: korraks oli läinud veidi külmemaks ja päeval sadanud lumekirmeke ei sulanud kohe ära.









21. veebruari hommikul oli veel paar mõõdujaama, kus lume paksus väljendatav kahekohalise arvuga.













Püsis umbes nulline õhutemperatuur ja nii sain kodu lähedal teha paar fotot, ...


... mis sobiksid lausa jõulukaardi aluseks. Sel talvel mitte just igapäevane ime!










Aga kahel järgmisel päeval on jälle selged plusskraadid ja 22.-l sadas ka veidi vihma, nii et 23. veebruari õhtul polnud lumevalgest enam jälgegi, ...









 
... küll leidsin kodutänavalt oma selle aasta esimese lumikellukesevalge. Sündmus nii tähtis, et riputasin selle foto ka Näoraamatusse.

24. veebruaril oli kodumaa sünnipäevale suurepäraselt sobiv imekena ilm. Aastapäevatseremoonia toodi seekord Toomemäelt, kus liiga porine, Raekoja platsile.

Meil oli igati asja kohale minna, sest tütar Tiiu (paremalt kolmas) tegi debüüdi trummitüdrukuna. Orkestri nimi on vist Tamme gümnaasiumi vilistlased ja sõbrad või midagi taolist.

Polnud mitu päeva jõe äärde sattunud – ja selle ajaga oli jää peaaegu jäljetumalt kadunud. Veetase oli 74 cm üle nulli.

Käisin korraliku aparaadiga veel kord ka eelmisel õhtul hämaras taskukaameraga pildistatud lillekeste juures.

Leidsin ühe argliku kellukesetuti teisestki kohast.









Õige häälekad olid paar päeva tagasi ilmunud hõbekajakad. Mis seal salata: sellest ajast peale, kui neist on saanud mu iga-aastased naabrid, ei oska ma neist kuigivõrd rõõmu tunda.





 
Õhtul jäin veidi hiljaks, aga pidupäevaõhtu rõõmsa loojangutaeva sain mingis määral siiski pildile.



26. veebruar: kui Emajõel oli veidi jääd ainult kalda ääres, siis taamal näha Anne kanali tahke kaas oli veel sedavõrd tugev, ...










... et kandis lahedasti küll jalutajaid, küll uisutajaid. Viimastele oli pindmine sula ilmselt sillutanud päris sileda raja.

 







27. veebruari hommiku lumekaart, ikka ilmateenistuse veebist.












Ilm oli jälle ilus, nii et sain tehtud vajaliku pildistuskäigu Eesti maaülikooli linnakusse.











Vett oli jões 63 cm; peale partide ujusid üksikud jäätükid, küllap kuskilt lisajõgedelt tulnud.












Valves: ehk pudeneb midagi meilegi!

28. veebruari, kuu viimase päeva ilusilmatõend sai klõpsatud Kassitoomel.

Lõpetuseks ilmateenistuse kuukokkuvõte (http://emhi.ee/?ide=6,530):
Eesti keskmine õhutemperatuur oli –0,3 °C (paljuaastane keskmine –4,7 °C). Õhutemperatuuri maksimumiks registreeriti 8,9 °C (24. veebruar, Viljandi) ning miinimumiks –15,2 °C (6. veebruar, Tiirikoja).
Eesti keskmine sajuhulk oli 30 mm (paljuaastane keskmine 32 mm). Maksimaalseks ööpäevaseks sademete hulgaks mõõdeti 20 mm (1. veebruar, Virtsu).
Eesti keskmisena oli päikesepaistet 44 tundi (paljuaastane keskmine 60 tundi).

No comments:

Post a Comment