Kolmenimemees: (Taas)avastusi Virumaal I/1: Lahemaal

Enne, kui uus suvi kätte jõuab, püüan meelde tuletada meie sõpruskonna mullusuvise (14.–15. juuni) tavapärase Eesti-retke. Kahest varasemast olen siin blogis kirjutanud: 2011. aastal tosinakesi ette võetud Läänemaa-sõidust ning 2013. aasta üheksa reisijaga tuurist Raplamaal.

Seekord läks meid sõidule kümme; üks hea alaline kaaslane, Tõnu, matkab 2014. aasta mai algusest taevastel teedel. Kui eelmistel kordadel sai palutud kellelgi ka kogu seltskonnast pilt klõpsata, siis seekord läks see, tundub, lihtsalt meelest ära. Järgnevas pildivalikus on siiski kõik asjaosalised vähemalt korra näha: Helgi, Meeli, Maret, Merike, Ann ja Andrus, Eha ja Ülo, Erika ja Toomas. Ei mäleta enam, miks, aga mul on sedapuhku kaasa olnud ainult väike kompaktkaamera ixus; see vast peegeldub natuke fotode kvaliteedis.

Sissejuhatuseks esimese päeva, 14. juuni peatuste asukohad; kaart on võetud portaalist http://entsyklopeedia.ee/: kõik punktid jäävad Lääne-Virumaa piiresse. Kui mõnelgi eelmisel rännul olen olnud marsruudi koostaja, siis seekord on minu roll üsna tagasihoidlik, põhitöö teeb ära Erika, kaasa aitab Eha, mina pressin mõned oma soovid sinna vahele. Kuupäevad ja ajakava määrab suuresti ära asjaolu, et meil on täna kella 13ks piletid Sagadis toimuvale teatrietendusele.

Kokkusaamise kohaks valime Lahemaa kuulsa kaptenite küla Käsmu; tuleme kolme autoga: Eha, Maret, Merike ja Ülo Tallinnast, Meeli ja Helgi Jõgevamaalt ning meie Erikaga Anni ja Andruse autol Tartust. Tartlased asuvad teele 7.10 ja 9.30 oleme Käsmu meremuuseumi juures.

Selles muuseumis oleme kõik varem käinud, seepärast on üsna üksmeelne otsus seekord sisse mitte astuda. Piirdun väikese osundusega muuseumi ülimahuka veebi http://www.kasmu.ee/ avalehelt:

Käsmu Meremuuseum asub 1993. aastast tsaariaegses piirivalvekordoni hoones ja tutvustab legendaarse kapteniküla ajalugu. Eksponaadid kajastavad kõiki merega seotud valdkondi – meresõitu, kalapüüki, salakaubavedu, aga ka merd kui looduse osa ning foto- ja kujutava kunsti objekti. Lastele korraldatakse muuseumipäevi põhiliselt kahel teemal: kapteniküla ja viikingiaeg.

Käsmu muuseum on eramuuseum, mis koosneb Aarne Vaigu kogudest. Muuseumi külastab tavaliselt aastas üle 200 ekskursiooni, ehk umbes 40000 külastajat.

Külastustasu saab annetuskarpi panna. Muuseum asub Lääne-Virumaal kaunis kaptenite külas Käsmus, aadressil Merekooli 1 ja on alati külastajatele avatud. Gruppidel soovitav muuseumi peremehe Aarne Vaiguga eelnevalt kokku leppida telefonil 323 8136, mobiiltelefonil 5297135 või e-mailil muuseum@kasmu.ee.

Veel saab samast lugeda, et tsaariaegne piirivalvekordon ehitati 1872. aastal. Alates 1918. aastast kuni kooli sulgemiseni 1931 tegutses hoones merekool. Nõukogude ajal oli siin taas piirivalvekordon.

Kahe järgmise foto allkirjadki võtan samast veebist:

Kaks objekti on territooriumile jäänud nõukogude ajast. Üks neist on tsemendist hirv. Kunagi oli maanteede ääres analoogseid kujusid terve hulk, nüüd on see üks vähestest alles jäänutest. Kuju ise on restaureeritud ja selle all olev suur kivi kannab 2013 suvest siinsel laevaehitus-

platsil ehitatud viie purjelaeva nimetahvleid.

Teine objekt, mis alati lastele meeldib ja ronimiseks sobib, on 15 meetri kõrgune remonditud piirivalvetorn – kõrgus on inimesi ikka meelitanud. Sealt ei lahkunud valvel olev nõukogude sõdur 50 aasta jooksul ööl ega päeval – lakkamatult jälgiti, et eestlased Nõukogude Liidust vehkat ei teeks.

Vaatetorni ohutusjuhend on muidugi samuti pärand piirivalvuritelt, omamoodi muuseumieksponaat ju seegi. Foto parempoolses ülemises nurgas on näha 1891. aastal külarahva annetuste toel ehitatud Käsmu tuletorn, mis praeguseks on küll navigatsioonimärkide hulgast välja arvatud.

Mina küll enam eriti laps ei ole, aga lapsemeelne ometi – ja ei jäta kasutamata mulle alati nii südamelähedast võimalust kõrgelt alla vaadata. Mõni tehtud fotodest ka siia: vaade sadama poole, ...

... muuseumihoonele ...

... ja rannale.

Hiliskevadised või varasuvised lillepeenrad muuseumi ees.

Pererahva setterid, muuseumi-

valvureiks vist väheke leebed ja unised.

Suurem jagu meie seltskonnast. Meeli, Eha, Ülo, Ann, Merike, Erika ja Helgi.

Muuseumi asutaja ja peremehe Aarne Vaiguga oleme vist kõik rohkem või vähem tuttavad: õppisime ülikoolis paralleel-

kursustel. Aga Andrusel on temaga ka mingid tööjutud.

Aarne üritab meid veenda ka majja astuma, aga seekord siiski loobume ja kõnnime hoopis mere äärde, ...

... Vana-Jüri otsa poole.

Tormituuled on usinalt metsa räsinud ...

... ja puid välja juurinud.

Käsmu õnnetooja kuulsusega kivikuhi. Legend kinnitab, et esimese kivi olevat pannud Palganeemele 17.sajandil Rootsi kuningas Karl XI Gustav merehädast pääsemise märgiks. Palganeeme õnnekivihunnik lõhuti 1940. aastal, aga taastati 1973 juba teise kohta, Vana-Jüri otsale, kuhu ka tsiviilinimene nõukogulikel piiritsooniaegadelgi juurde pääses. Ühelt giidilt olen küll kuulnud, et see olevat hoopis ammune koera haud...

Üks võib langedes teisegi maha painutada.

Vana-Jüri ots ja Kuradisaar.

Käsmu kivikülv.

Käsmu matkaraja algus.

Rannamännid.

Käsmu poolsaare skeem.

Tuleme külla tagasi.

1887. a ehitatud Käsmu merekooli hoone; kool tegutses majas 1887–1918. Praegu kuuluvat maja Tallinkile.

Kindrali kabel ehitati 1846 kindral Nikolai von Dellingshauseni mälestuseks. Just Dellingshausen oli esimesena avastanud Käsmu kui suurepärase suvituskoha ja siia perekonna suvemõisa rajanud.

Astume kabelist läbi, ...

... sest seal on näitus läbi aja Käsmu elanud rahva fotodest.

1863–1864 ehitatud Käsmu kabel väljast ...

... ja seest. Kahjuks ei taipa ma vaadata orelit, mis pärinevat Tallinnast Rootsi-Mihkli kirikust ja olevat Eesti üks vanimaid: selle on tõenäoliselt ehitanud orelimeister Johann Andreas Stein 18. sajandi lõpus.

Vaatame veidi ringi kabelit ümbritseval kalmistul, kus olevat külale kuulsust toonud veerandsaja kapteni hauad.

On väga esinduslikke hauakive, ...

... omapärane kahe haruga rist ...

... ning isegi perekonna-

nimedest saab välja lugeda külarahva tihedat seotust merega.

Kuulsaim ja kauneim hauamonument on kalmistul muidugi Juhan Raudsepa „Signe“, mis püstitati kapten Tiedemanni noorelt surnud lemmiktütre Signe mälestuseks.

10.50 paiku asume jälle teele ja sõidame Võsu poole. Paremat kätt Käsmu-Võsu tee ääres, pool kilomeetrit Käsmust väljas, paikneb vägev Saadumetsa Suurkivi, mis saanud nime talult, mille piiril ta asub.

Võsult sõidame peatuseta läbi, küll astume 11.15 jälle autost välja Ilumäe kabeli juures.

Eesti evangeelse luterliku kiriku portaalis on lehel http://www.eelk.ee/h_ilumae.html vana postkaart selle ehitisega. Toona hakkas ta juba kaugelt silma; nüüd ulatub vanade suurte puude vahelt paistma vaid tornikupli tipp.

Samast veebist on lugeda, et juba 1729–1731 oli siia ehitatud puukabel. See jäi 19. sajandil väikseks ja kitsaks ning von der Pahlenite eestvõttel ehitati kivist avar jumalakoda. Hilisklassitsistliku kiriku projekteeris Eestimaa kubermanguarhitekt Johann Schelbach (1787–1844). Kirik pühitseti 22. augustil 1843.

Kiriku sisevaade on jahmatav: midagi nii lagedat poleks küll oodanud. Aga kodus leian Lääne-Viru omavalitsuste liidu veebilehelt ka hoopis teistsuguse, ikka tavapäraste soliidsete kirikupinkidega sisevaate. Ja samas on laused, mis olukorda seletavad: Kiriku seisukord on suhteliselt halb. Pikihoone puitosades on ennast sisse seadnud puuseen. Ju siis parajasti sellele sisseseadele kusagil seenetõrjet tehaksegi.

Altariseinal on Carl Siegismund Waltheri maal „Kristus Ketsemani aias“ (1843).

Paraku on seekordne retk koduse ettevalmistuseta ja nii jääb jälle üks oluline asi märkamata, osundan taas kiriku portaalist: Ilumäe kiriku akendel on viisteist õrna vitraažvappi puukabeli ajast, aastast 1729 (viisteist aastat tagasi need klaasimaalingud kopeeriti ja originaalid anti samuti muuseumisse hoiule). Nimedega varustatud vapimaalinguid lähemalt silmitseja märkab üllatusega, et vaid kaks neist on tõelised aadlivapid (Arend Dierich von der Pahlen ja tema abikaasa Magdalena Elisabeth). Ülejäänud kuuluvad lihtsamale rahvale, sealhulgas kohalikele talupoegadele.

Pühakojas tundub olema ka väheldane kirikupill.

Muidugi vaatame ka kabeliaeda ...

... ning 1918–20 Eesti vabaduse eest langenute mälestussammast.

Monumendi lugu on sarnane enamiku vabadussõja mälestusmärkide ajalooga: avati 6. juulil 1924, lõhuti 22. septembril 1940 ja taasavati 23. oktoobril 1988. 1989 ja 1991 pandi juurde lisatahvlid. Mustast graniidist 3,6 meetrit kõrge obelisk valmistati Tallinnas asuvas Blawuschi tehases, vundamendi valas sepp Reinhold Seemann (eestindatult Rein Suigu).

11.40 sõidame edasi.

Lahemaa rahvuspargis, Eesti viiest rahvuspargist vanimas, olen käinud päris palju kordi, aga paraku on lõviosa neist käikudest jäänud üsna kaugesse minevikku. Siis sai seal käia ainult rühmareisidega, alati kohalik giid kaasas. Nad olid tõesti giidid ja reeglina head giidid, aga mõni neist on hiljem tunnistanud, et üksiti oli neile pandud ka ebameeldivad lisakohustused, ütleme et valvuri roll...

Kasutan üha sagedamini veidi omapärast ajaarvamist: enne ja pärast esimese digifotoka ostu ehk siis kuni 2003. aasta hiliskevadeni ja pärast seda. Ja vaat sellest uuest ajaarvamisest leian tänu oma fotopangale kiiresti üles ainult neli Lahemaa-retke, millest pealegi ükski ei anna mingi korraliku ringreisi mõõtu välja, vaid on seotud ainult mõne üksiku kohaga, olgu siis töö või meelelahutuse tõttu. Olen küll esmajoones oma lisatöö, giiditegevuse tõttu rohkesti bussiga tuhisenud piki rahvuspargi lõunapiiri ehk Tallinn-Narva maanteed, aga ainsaks Lahemaa piiresse jäävaks peatuskohaks on olnud Viitna kõrts ja sedagi vaid paar korda. Niiviisi on mitu tänast käiku sõna otseses mõttes taasavastused. Ja esimene neist on Ojaäärse loodusmaja.

Ükski meist ei tunne Lahemaad kuigi hästi. Ja kui paar aastat tagasi nõustusin ettevaatamatult võtma enda kanda reisijuhi rolli ühel Lahemaa mõisate tuuri, siis eksisime paar korda ära: bussijuht oli paraku veel kehvem orienteeruja ja GPS-seadet bussil polnud. Juba siis mõtlesin, et sellises turismipiirkonnas võiks viidastus parem olla. Nüüd tuleb just sama mõte, sest Ojaäärse leidmisega on natuke probleeme.

12.25 jõuame siiski kohale. Tsiteerin jälle veebi, seekord RMK oma:

Ojaäärse loodusmaja asub RMK Põhja-Eesti puhkealal kauni männimetsa rüpes Võsu jõe kaldal. Loodusmajja on oodatud loodus- ja ajaloohuvilised seltskonnad, kes hindavad vaikust ja privaatsust (http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/pohja-eesti-puhkeala/1627).

Nüüd juba kolme aastakümne taha jäävatel aegadel lõin julgelt kümmekonnal hooajal kaasa Eesti Raadio „Muusikalise tunni“ muusikamängudes; toona ei osanud ma veel kuidagi arvata, et satun hiljem ise raadiotööd tegema. Nende mängude auhinnaks oli peale heliplaatide ikka suvine ekskursioon kuhugi Eestimaale. Vähemalt kaks korda käisime Lahemaal ja vähemalt korra olime just Ojaäärsel telkides öömajal. On hästi meele, kuidas öösel lehmad teisel pool jõekest õige ärevaid hääli tegid ja hommikul kinnitas nende reiside alaline giid Veljo Ranniku, et leidnud seal karu jälgi.

Kunagi hiljem olen olnud öömajal ka majas endas; vist oli see mingi ajakirjanike looduskoolitus. Nii et täna peaks olema kolmas kord Ojaäärsel olla.

Maja uks on küll lukus; silt ukse kõrval ütleb: Avatud ettetellimisel. Aga ega me sisse väga tükigi, vaatame niisama ringi.

Plats on igatahes kenasti korras ja kõik vajalik heaks äraolemiseks olemas.

Mulle oli eelnevas osunduses millegipärast natuke üllatav, et see nireke kannab uhket nime Võsu jõgi.

Muidugi on jõe kaldal ka saun.

Pikalt me Ojaäärsel pole, sest aeg surub peale: kell 13 algab etendus Palmse mõisa moonakatemajas ja sinna tuleb ikka natuke varem kohale jõuda, et võimalikult head kohad hõivata.

Palmsega on mul isemoodi suhe; tean, et samasugune on paljudel teistelgi. Olen siin ammustel aegadel korduvalt käinud ja paaril korral ka natuke selle nimel vaeva näinud, et mõisapark ilusamaks muutuks. Seepärast ei mahu mulle kuidagi pähe, et nüüd peab mingi asutus õigeks rahva vaeva (ja suuresti ka raha) toel korda tehtud paigaga kasumit teenida. Seepärast olen endale lubanud, et Rakvere Muuseumide valitusajal mina oma jalga enam Palmse parki ei tõsta. Just sama ütles mulle mõni aasta tagasi ka ammune tuttav, elupõline Lahemaa giid Anne Kurepalu (Kuku raadios kõlanud kahest jutust on see episood teises, aga soovitan kuulata mõlemat: Anne on väga mõnus jutustaja! http://podcast.kuku.ee/2011/05/26/loodusajakiri-2011-05-26/ ja http://podcast.kuku.ee/2011/05/26/loodusajakiri-2011-06-02/).

Täna pole meil plaanigi peahoone juurde minna; tuhiseme sellest veidi eemal asuva moonakatemaja juurde.

Võrgupaigast http://www.palmse.ee/moonakatemaja saan teada, et maja on ehitatud 1831; ehitajaks ikka 1817 mõisa pärinud Carl Magnus von der Pahlen, kelle ajast on pärit enamus praegusi mõisa majandushooneid. Tavaliselt on see nagu väike muuseum, kus saab näha mõisatööliste elu-olu, ...

... aga nüüd on see osa majast ümber kujundatud teatrisaaliks. Rahvast tungleb ukse juures juba rohkesti, meilgi on aeg sisse minna.

Sellest etendusest ei teadnus ma ausalt öeldes enne muud midagi, kui et kaasa löövad ka Kõrsikud, kelle kirev buss ka parklas silma hakkas. Kuna nende täissaledate laulumeeste vastu pole mul vähimatki, olin minekuga kärmelt nõus.

Alles ukse taga ostetud kavaraamatukest (väga vahva ja asjalik muide!) lehitsedes saan teada, et mängitakse – ohoo! – soomlase Sakari Pälsi raamatu põhjal seatud tükki „Mina olin veel väikene ehk kuidas võrukaelad vanasti tükka tegid“. Seda üle 50 aasta tagasi ka Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatut mäletan väga hästi: olen lugu kindlasti rohkem kui korra lugenud ja kõvasti naerda saanud.

Ruumi on näitlejail lahedalt; paremasse nurka on seatud lava Kõrsikutele, kes teevad tükis ka näitlejatööd, ...

... ning ära on kasutatud siinsed muuseumi eksponaadid.

Näitemängu ajal muidugi pildistada ei tohi, seepärast laenan siia foto teatri veebilehelt http://www.rakvereteater.ee/teater/lavastus/mina-olin-veel-vaikene/. Peaosi, varateismelisi vembumehikesi Sakarit ja Vallesmanni Arvot mängivad hoopis naised, nooruke Saara Kadak ja mõni aasta vanem, aga väikest kasvu Marin Mägi-Efert. Kui Marin Mägi on mulle eelkõige mitme teleseriaali tõttu tuttav, siis Saara Kadaku nime kuulen või õigemini loen küll esimest korda. Nende ridade kirjutamise ajaks on võluv neiu minu silmis tõusnud aga juba selliseks näitlejannaks, kelle tõttu olen valmis vaatama ka mõnd seriaali, mis mind muidu sugugi ei huvitaks...

Igatahes teevad nad vägeva näitlejatöö, peale nende ja Kõrsikute lööb kaasa veel Liisa Aibel. Dramatiseerija ja lavastaja Ivo Eensalu ja kunstnik Mae Kivilo tuleb ka kindlasti kiitvalt üles tähendada.

Vaheajal on aega kiigata maja ümbrust, kus midagi miniloomaaia taolist – ...

... ei puudu ka ponid – ...

... ning astuda läbi maja teisel küljel asuvast kõrtsist.

Foto on paraku udusevõitu, ...

... aga tehtud esmajoones seinale kirjutatud õpetusteksti tõttu.

Teater kestab natuke alla kahe tunni, enne kella 15 oleme jälle teel.

Sõita on vaid mõni kilomeeter: järgmine peatuskoht on RMK Oandu looduskeskus. Oandulgi on minu mälestustes kena ruum; esimeses järjekorras tuleb ta meelde kohana, kus selle aastatuhande alguses lasksin ennast harida looduse vahendajate koolitusel. Üks koolitajaid sellel Taani-Eesti ühistööna korraldatud kursusel oli Asta Tuusti, kellega toona üldse esimest korda kohtusin ja keda ma pean Eesti parimaks looduskoolitajaks. Matkasime siis nii Oandu loodusmetsarajal kui ka Koprarajal.

Küll pole ma kindel, kas olen varem käinud ka praeguse looduskeskuse juures, mis tegutseb 150-aastases endises metskonnahoones.

Mul on täna Oandule tulla aga ka lausa tööalane põhjus: just täna ennelõunal avati siin LIFE+ projekti Dragonlife raames taimetarga õpperada ja mul oleks vaja mõnd fotot. Väikest lõiku sellest rajast näeme: kenasti niites ...

... on vajalikud taimed esile tõstetud ...

... ja õpetussõnad juurde pandud.

Igakülgset loodusõpetust saab Oandul mitut moodi...

.. ja öko hakkab silma kõigis asjades.

Lindude toidumajagi on kena looduslähedase disainiga.

Liigume nõlvast alla veski poole; punase katusega maja ees vasakul ...

... vana Oandu karjamõisa jääkelder (ehit. 1853), kus jahutati paisjärvest murtud jääga piima. Metskonna ajal kasutati keldrit seemnehoidlana: seemned säilisid püsiva madala temperatuuri juures õhukindlalt pudelisse suletuna väga hästi.

Uksel seisavad Meeli ja Eha.

Nüüd on jääkeldril hoopis teine, ikka loodus-

hariduslik funktsioon.

Sama riiul veidi lähemalt vaadates.

Kõrvallaudadel valik marju ...

... ja metsataimi.

Vaade „Metsaapteegi“ eest looduskeskuse poole tagasi.

All orus on aga paisjärv või veskitiik. Kaardi põhjal otsustades on see paisutatud Altja ojale. Saa sa aru, millist vooluveekogu siin jõeks, millist ojaks nimetatakse (vihje Võsu jõele Ojaäärsel…).

1836. aastal ehitatud vesiveskist on alles küll ainult müürid. Infotahvel annab teada, et omal ajal jahvatati siin jahu ja saeti laudu, aga 1949. aastal omanik küüditati. Natsionaliseeritud veskil lasti pais ära mädaneda ja pärast seda oli Rakvere mööbliartellile laudu saetud auru jõul. 1950. aastal sai Oandu veski tööaeg lõplikult otsa, veski olevat sel kohal olnud aga juba 1517. aastal.

Veski kõrvalhooned on uhkesti üles vuntsitud.

Vaade ka oru poolt.

Muidugi on see eravaldus. Tagasiteel küsib keegi meist külamehelt, kellele kompleks kuulub. „Reinsalule,“ saame vastuseks. Eks siis või ise edasi mõelda, millisele Reinsalule.

Paar pilti ka tagasitee servast, ...

... kust liigume ringiga uuesti looduskeskuse juurde.

Küllap on seegi vana karjamõisa maja, ...

... kaasaja märgina rodopõõsas seina ääres.

Pihtaed annab tunnistust, et kohe jõuame looduskeskuse juurde tagasi.

Nüüd piilume ka Käbitarre ja vanasse küüni, kus väljas päris mitmekesine looduse ja pärandkultuuri näitus: ...

... saab ülevaate sellest, kuidas käbisid majandati, ...

... metsa- ...

... ja puutööd tehti; ...

... hoolikalt laotud puuriida kappidest ...

... näeb, milline on eri liiki puude puit ...

... ning vähetähtis pole seegi eksponaat – eks samagonikeetminegi olnud tähtis majandusharu.

Olgu veel lisatud, et Oandu on matka- ja õpperadade sõlmpunkt ning siin algab ka RMK Eestit läbiv 370 km pikkune Oandu-Ikla matkatee. Mida kõike Oandu looduskeskus pakub, võib uurida näiteks võrgupaigast http://www.keskkonnaharidus.ee/rmk-oandu-looduskeskus/

Looduskeskuse juurest sõidame Altja poole edasi ja teeme peatuse ka Kopraraja juures:

...

... laskume treppi mööda ...

... Altja jõe orgu ...

... ja kõnnime veidi mööda metsateed.

16.05 sõidame jälle edasi ja võtame suuna Vihula poole. Seegi on mulle tuttav koht: käisin siin reisijuhina enne korra mainitud Lahemaa mõisate tuuril 2012. aastal; kirjutasin sellest käigust toona õige põgusalt ka siin blogis.

Esimese foto teen tookord korralikult pildistamata jäänud tuuleveski juures. Kodus leian veebist, et 1860. aastal ehitatud tuuleveskis on nüüd ka vaateplatvorm, kust saab nautida hingekosutavat vaadet Vihula mõisa ümbritsevale ilusale loodusele.

Paar lauset mõisa ajaloost. Esimene kirjalik viide mõisale on pärit 1501. aastast, mil see kuulus Taanist pärit parunile Hans von Lodele. Põhjasõja päevil mõis põletati, seejärel said omanikeks Wekebrod, kes pärandasid mõisa tütre perele von Helffreichidele. 1810 ostis mõisa Alexander von Schubert. Praegune Vihula ehitati üles von Schubertite ajal ajavahemikul 1820–1880.

Mäletan aegu, kui mõis oli üsna räämas; ega see väga ammu olnudki: taanlaste hotelligrupp Unique Hotels vuntsis hoone üles aastail 2008–2012; veebilehe http://www.vihulamanor.com/et kinnitusel lähtus renoveerimisprotsess eelkõige unikaalse Vihula mõisakompleksi pärandi säilitamisest ja ümbritseva puutumatu Lahemaa rahvuspargi looduskeskkonna kaitsmisest.

Renoveeritud mõisakompleksis on esinduslik restoran, luksuslik spaa ja hotell. Toimuvad kontserdid, konverentsid, korraldatakse vastuvõtte ja pulmapidusid.

Mina tulen aga tagasi teema juurde, mille üle jaurasin Palmse mõisas: kui seal peab pargis jalutamise eest raha letile käima, siis kapitalistist eraomanik Vihulas seda ei nõua; jaluta majade ümber palju tahad.