Kolmenimemees: Roosa Pariis, viimane rahukevad, VIII. Austerlitzist Bastille’ni

Tagasisõidul ma eriti pildistama ei tiku; üks naabervahes istuv noor perekond ja nende transpordivahend jäävad siiski pildile.

Viimane jaam enne Pariisi piiri on hommikul fikseeritud Issy–Val de Seine, esimene Pariisi jaam Pont du Garigliano, nimetatud muidugi samanimelise silla järgi. Ja 1966. aastal valminud sild on omakorda nimetatud järjekordse lahingu järgi, seekord Itaalias 1944. aastal, kus võidukat Prantsuse väge juhatas kindral Alphonse Pierre Juin.

See RER-i sõit on tublisti pikem kui hommikune: tuhiseme mööda nii hommikusest pealetulekujaamast Bir-Hakeimist kui ka kesklinnast; raudtee kulgeb kogu aeg rööbiti Seine’i vasakkaldaga.

Kui hommikupoolne programmitäide, Versailles, sai kavasse esmajoones Reinu ja minu soovil, siis nüüd liigume mitu tundi Reinu soovituste kohaselt; mulle on järgnev uus ja huvitav. Rein on nimelt ühes pärastlõuna sihtkohas, Mitterandi raamatukogu juures kunagi olnud – seda soovitanud üks sõber, kes ise palju kordi Pariisis käinud ja siin vist isegi lühidalt elanud. Ette rutates ütlen, et valik on suurepärane: Ida-Pariis on ju koht, kuhu enamasti ei minda, sest ega reisijuhidki oska seda kuigivõrd soovitada. Ometi on seal palju põnevat ja samas pole sellist rahvamassi nagu rohkesti ülistatud turistilõksudes või üldse kesklinnas.

13.23 jõuame veel ühe lahingu, seejuures väga kuulsa lahingu nimelisse jaama: Austerlitzi jaama (Gare d'Austerlitz). Arvatavasti on paremini teada, et venelastele ja austerlastele pööraste kaotustega lõppenud lahing peeti 2. detsemb-
ril 1805, kui et see linnake, mille järgi ajaloosündmus nime on saanud, asub praeguses Tšehhias ja kannab nüüd nime Slavkov u Brna. Jaam ehitati 1840. aastal ja kuna ta teenindas Pariis-Orleansi liini, nimetati teda toona Gare d'Orléans. 1865–1868 laiendatud jaamahoone kavandas arhitekt Pierre-Louis Renaud. Jaamas käivad praegu suured ümberehitustööd, mis peavad valmis saama 2020. aastal ja siis hakkab jaamast väljuma kaks korda rohkem ronge kui praegu.

Enam-vähem Austerlitzi jaamaga kohakuti on Seine’i paremkaldal teine raudteejaam, Gare de Lyon. Prantsusmaa kõige reisija-
rohkemate jaamade edetabelis kolmandal kohal seisvale (90 miljonit sõitjat aastas) Lyoni jaamale kuulub fotol näha 67 meetri kõrgune kellatorn. Vikipeedia artikli autori arvates Londoni parlamendihoonet meenutav jaamahoone (arhitekt Marius Toudoire) on ehitatud 1900. aastal Pariisi maailmanäituseks ja teda peetavat selle aja arhitektuuri üheks musternäidiseks.

Ühe jaama juurest teise juurde saab üle Charles de Gaulle silla (Pont Charles-de-Gaulle). 270 m pikk ja 35 m lai ühesuunaline lennukitiiba meenutav sild (avati 1996) aitab autod vasakkaldalt paremkaldale ehk 13. linna-
jaost 12.-sse. Vastassuunaline liiklus käib piki allavoolu asuvat naabersilda, mille nimi Pont d'Austerlitz.

Kõnnime tasapisi ülesvoolu, üks pilk Charles de Gaulle sillale ja vastaskalda suurtele tänapäevastele klaaskarp-majadele veel.

Meil on nüüd plaanis lõunasöök ja üks võimalik koht, kust söögivõimalust otsida, seisab päris Seine’i ääres. Üpris isemoodi välimusega hoone on lühikese nimega Dokid (Les Docks), pikemalt Moe- ja disaini linn (Cité de la Mode et du Design). Kaasaegselt julge hoone on kavandanud arhitektibüroos Jakob + MacFarlane ja see avati pidulikult 2010. aastal. Majas tegutseb IFM Paris ehk Prantsuse moeinstituut.

Hoone on pikk ja tänav liiga kitsas, et Moelinn tervenisti ühele fotole püüda.

Astume aga julgelt sisse ja rühime mööda treppe üles ...

... „laevalaele“ välja (no tuleb mulle see laevalae mõte iseenesest pähe!).

On näha, et siin tunnevad ennast hästi nii inimesed ...

... kui ka isegi üks jõehobuke, ...

... on rohelust ja toredaid vaateid ...

... ja ka söögikohti, aga menüüd uurides arvame üksmeelselt, et see pole siiski päris see, mida hing ja eriti kõht praegu ihaldavad.

Aga vaateid vaadata ja neist fotosid klõpsida sobib siit ometi. Saan kätte Austerlitzi jaama, ...

... veel ühe vaate Charles de Gaulle sillale ...

... ning selle tagant paistab veel kaks silda: kõrge kaarega Viaduc d'Austerlitz ehk Austerlitzi viadukt, mida mööda sõidab üle jõe metroorong nr 5, ja veidi tagapool viie kivikaarega Pont d'Austerlitz ehk Austerlitzi sild.

20. sajandi alul oli selline raudteeviadukt paras pähkel, sest jõe keskele mingit tugiposti ei tahetud panna: see oleks olnud takistus laevaliiklusele. 1903. aastal mõtlesidki insenerid Louis Biette ja Fulgence Bienvenüe (selle mehe, Le Père du Métro ehk Metroo isa nimi käis jutust läbi esimeses Pariisi-postituses, kui oli juttu Montparnasse–Bienvenüe jaamast) välja ühe 140-meetrise metallsillusega silla. Silla kavandi tegi arhitekt Jean-Camille Formigé, kelle projektide järgi on Pariisis mõndagi muud ehitatud, näiteks ka meile juba teada Bir-Hakeimi sild. Formigé kaunistas silla mereelanike, aga ka Pariisi vapi elementide kujutistega. 140-meetrine sillus oli Pariisi sildade rekord, mille ületas alles Pont Charles-de-Gaulle. Et viadukt oleks piisavalt kõrgel ja ei takistaks laevu, tõsteti ta neljale vägevale kivipostile. Veel üks probleem oli pääs sillale paremkaldalt: seal olid ees majad, mida ei tahetud lammutada, nii tuli ehitada mahasõidukaar raadiusega 75 meetrit. Viadukt ehitati aastail 1903–04; rongid muutusid ajapikku raskemaks ja 1936. aastal tuli konstruktsiooni tugevdada.

Viie kivikaarega Austerlitzi silla esimene versioon ehitati 1801 (insener Becquey de Beaupré). Seda varianti peeti liiga ohtlikuks ning asendati 1854 18 meetri laiuse (arhitektid Alexandre Michal ja Jules Savarin) ning 1885 30 meetri laiuse sillaga (arhitekt Jean-Marie-Georges Choquet). Silla pikkus on 173 meetrit.

Kaide ääres on mõlemal kaldal mitut mõõtu laevu; ühe väheldasema püüan ka fotole.

Ega muud, kui laskume jälle treppidest alla ja jätkame lõunapaiga otsinguid.

Les Docks’i vestibüül.

Kui piki jõeääretänavat Quai d’Austerlitz ülesvoolu edasi kõnnime, hakkavad silma plaatanipuu mullused viljad.

Teisel pool Seine’i püüab pilku veel üks üpris omamoodi kujuga maja. Kodus leian, et selles töötab Prantsuse majandus-, rahandus- ja tööstusministeerium (Ministre de l'Économie, des Finances et de l'Industrie).

1989. aastal käiku antud hiigelhoone (230 000 m²!!) kavandasid arhitektid Paul Shemetov and Borja Huidobro. Fotol on kenasti näha, et hoone all Seine’il on kiirpaatide sadam: nii saavad ametnikud kõige kiiremini teha vajalikke sõite näiteks teistesse riigiametitesse kesklinna. Kuna ministeerium asub Bercy linnaosas, samanimelise silla kõrval, kutsutakse sedagi sageli lihtsalt Bercyks.

Iseäralik hoone on jõudnud olla ka vähemalt ühe filmi, 2002. aastal Prantsuse-Hispaania koostöös valminud L'Auberge espagnole võtteplats.

Bercy sild oli ka juba eelmisel fotol natuke näha ja kui järjestiku vaadata eelmist, seda ja kaht järgmist fotot, näib sild koosnevat nagu mitmest eraldi tükist. Kunagi sai siit üle Seine’i vaid parvega, 1832 ehitati rippsild, mille ületuse eest tuli maksta sillamaksu: 1 sou jalakäija, 3 soud kahe- ja 5 soud neljarattalise hobuveoki eest. Peagi jäi see sild liiga väikeseks ja 1863–1864 ehitati kivisild. 1904 silda laiendati, et oleks ruumi ka 6. liini metroorongile.

1986. aastal otsustati silda taas laiendada, et lisada kolm liiklusrida. Projektivõistluse võitis kavand, mille järgi tuli silla kõrvale ehitada teine täiesti samasugune, sümmeetriline, mis erineb originaalist ometi päris palju: pole ehitatud mitte kividest, vaid raudbetoonist, aga kivi-
vooderdisega kaetud. Tööd alustati 1989 ja 1992 läks sild käiku. Lisandus 16 m laiust, nii et nüüd on 175 m pikkune sild 35 m lai.

Seegi sild ühendab 12. ja 13. linnaosa, vastavalt Bercy bulvarit (boulevard de Bercy) ja Vincent-Aurioli bulvarit (boulevard Vincent-Auriol).

Sellel üle tänava mineku fotol on nii Bercy silla viimane osa kui ka Bercy metroojaama hoone. Ja Vincent-Aurioli bulvari nurgal on restoran või täpsemalt nähtavasti baar nimega La Nouvelle Gare, tõlkes siis „Uus jaam“, kuhu läheme veidi enne kell 14 lõunat sööma.

Kõik Pariisi söögikohad, kuhu siiani oleme sattunud, on igavesti vahvad.

Mulle meeldib eriti, et välja on pandud igasuguseid vanu asju: olete üksiti nagu ka omamoodi muuseumis.

Aega läheb siin vist veidi rohkem, kui eelmistes einestus-
kohtades, aga ei midagi hullu.

Mina tellin lõhe avokaado ja aprikoosiga (ja olen natuke üllatunud, et see osutub külmaks roaks).

Tütar lubab endale ka magustoidu: Prantsusmaale sobivalt creme brûlée. Mina vahin vesise suuga pealt ja olen oma kitsiduse peale pahane...

15.10 on lõuna söödud ja meie teekond kagu suunas jätkub. Mõneski kohas kulgevad kõnniteed siin majade alt läbi ...

... ja üldse on põneva arhitektuuriga elamuid.

Aga suurte majade vahel on ka tore park, jälle roosas õievahus.

Veidi üllatav on lugeda, et park kannab James Joyce’i nime (Le jardin James-Joyce).

Seegi üllatus on muidugi jälle põhjustatud harimatusest: iiri kirjanik James Joyce (1882–1941) oli Pariisis elanud ligi 20 aastat ja just siin ilmus ka tema peateos „Ulysses“ (1922). On ka lugeda, et siinsete toetajate, esmajoones Sylvia Beachi abita võinuks nii see kui mitmed muudki vaesuse ja silmahädade käes vaevelnud Joyce’i teosed kirjutamata ja/või ilmumata jääda. Pariisist lahkus Joyce sakslaste sissetungi hirmus 1940. aastal.

Kaua aega oli ainus Joyce’i Pariisi-elu materiaalne meenutus Odéoni tänava raamatukauplusel (just seal romaan avaldati ja ilmus müügile) rippuv mälestustahvel, mille oli sinna paigutanud Rootsi ja Soome James Joyce’i ühing. Kuni 1999. aastal avati uue rahvusraamatukogu lähedal Joyce’i park; miks just siin, selle kohta ma seletust ei ole leidnud.

Ühest Joyce’i Pariisi-etapile pühendatud põhjalikust blogipostitusest leian, et park asub väga soliidses naabruses: seda piiravad tänavad on nimetatud filmirežissööri ja näitleja Abel Gance’i, georgia-vene päritolu ballettmeistri George Balanchine’i ning kirjaniku, Joyce’i sõbra Valéry Larbaud’ järgi.

Prantsuskeelne Vikipeedia lisab, et mingi osa pargist on kujundatud mälestuspargina 2005. aastal Vincent Aurioli bulvaril juhtunud tulekahju ohvritele, Aafrikast pärit 14 lapsele ja 3 täiskasvanule.

Panen tähele, et sildil on kirjas keelud, mida pargis teha ei tohi – ja millest kaht meie silma all eiratakse: ...

... ei käi selle pingil istuva onu käes olevat purki muidugi lähemalt uurimas, aga küllap see ikka õllepurk on ...

... ning isa ja poeg mängivad murul jalgpalli...

Need tähelepanekud teen küll alles kodus; pargis neelavad mu tähelepanu jälle roosad lopsakad õied; klõpsutan pargis kokku oma paarkümmend fotot ja mõne pistan ikka siia ka.

Kui Versailles’s kurvastasin, et oleme kohal liiga vara, nii et sel aastal pole lilli veel istutatud, siis siin, vastupidi, tuleb tõdeda, et tulime lausa viimasel hetkel: õied juba pudenevad. Otseteel on roosasid põõsaid kuni väravani, ...

... ristuval teel tundub neid jätkuvat ka veel väljaspoole parki.

Kaldun arvama, et „riiul“ teest vasakul on nn putukahotell.

Teisel pool parki kulgeb kõnnitee jälle majade alt läbi.

Ühel seinal märkan üpris omapärast kaunistust.

Kui majade vahelt välja jõuame, avaneb vaade kompleksile, kuhu Rein meid juhataski: François Mitterrandi raamatukogule. Täpsemalt on tegemist Prantsusmaa rahvusraamatukogu (Bibliothèque nationale de France, lühendina BnF) uue ja põhilise hoonega, mis ehitati president Mitterrandi algatusel.

Seegi on jälle nii suur kompleks, et seda maapinnalt ülevaatlikult pildistada ei saa, seepärast tuleb taas internetist otsida. Kummalisel kombel Vikipeediast ma mingit asjalikku foto ei leiagi, võtan siis aadressilt http://www.eatcology.com/ raamatukogu maketi foto. Neli kahest täisnurgi asetsevast plokkist nurgatorni on mõeldud kujutama nelja avatud, otsale seisma pandud raamatut.

BnF ajalugu rehkendatakse juba aastast 1461, siis oli see mõistagi kuninga raamatukogu; nii et sel aastal saab (või sai) raamatukogu 555 aastaseks. Raamatukogus on kokku 40 miljonit säilikut, neist 14 miljonit raamatut.

Vajadusest uus raamatukogu ehitada teatas president François Mitterrand 1988. aasta suvel. Projekteerima valiti Dominique Perrault’ arhitektuurifirma, ehitis pälvis 1996. aastal Euroopa Liidu kaasaegse arhitektuuri auhinna. Ehitas firma Bouygues, mida mainisin seoses La Defence’iga. Töös tuli ette rohkesti tehnilisi raskusi ja see läks maksma palju rohkem kui alguses planeeritud, nii et seda hakati irooniliselt märkima lühendiga TGB (Très Grande Bibliothèque ehk Väga suur raamatukogu) sarkastilise vihjena prantsuse edukale kiirraudteesüsteemile TGV. Kui põhikogu oli senisest asukohast Richelieu tänaval siia üle toodud, avati uus BnF pidulikult 15. detsembril 1996.

Kultuuriministeeriumi haldusalasse kuuluva raamatukogu missioon on nagu rahvusraamatukogudel ikka luua kollektsioon esimeses järjekorras Prantsusmaal avaldatavatest töödest, mis tuleb seaduse kohaselt siia hoiule võtta, säilitada ja avalikkusele kättesaadavaks teha. Raamatukogu koostab katalooge, teeb koostööd rahvuslike ja rahvusvaheliste organisatsioonidega ning osaleb uuringuprogrammides.

Raamatukogu veebist leiab virtuaalekskursiooni http://multimedia.bnf.fr/visitefmitterrand/.

Vähemalt kolmest küljest tuleb raamatukokku minekuks astuda esmalt üles mitmeteist-
astmelisest trepist; neljandat, jõest kaugemat külge me lihtsalt ei vaadanud, aga küllap on samasugune trepp ka seal.

Pildistan trepist üles jõudes ka tagasivaate, ...

... otse vastas on käik, millest me selle maja alt läbi tulime.

Raamatukogu juurest läheb üle Seine’i kergliiklussild, mis raamatukoguga sama moodi moodsa konstruktsiooniga, aga seda mööda läheme varsti üle jõe, nii et praegu temast pikemalt ei kirjuta.

Üleval tundub olema hullusti tuuline, nii et tahes-tahtmata tuleb riideid lisada või vähemalt olemasolevad koomale tõmmata.

Vaade vastasotsa poole.

Tornide seinad on üleni klaasist, ...

... akende taga paistavad olema korrusekõrgused suletavad-avatavad luugid.

Ma ei teagi, kuidas seda kohta nimetada, kus me oleme: on see tornide vaheline väljak või on see põhikorpuse katus, aga igatahes on selle keskel suur, maapinnani ulatub auk. Ja üllatus-üllatus: selles augus või tühimikus kasvab lopsakas puudesalu, ...

... seinad on siingi mõlemal poolel vist üleni akendega kaetud.

Mõlemal pool „alumise korruse metsa“ on tornide vahel lai ala. Kõnnime seda mööda katuse teise otsa, kus, selgub, on sissekäik: ...

... invalift ...

... ja selle kõrval põhisissepääs.

Sama sissepääsu-
konstruktsioon otsa poolt vaadates.

Vaade sissepääsu juurest raamatukogu loodeotsa poole.

Sissepääsu-
trepist alla, vasakut kätt on raamatukogu lugemissaalide uks.

Trepid.

Perekonnal on ilmselge soov ka raamatukokku siseneda, et vaadata, kuidas see välja näeb; minul mitte eriti: millegipärast on mul alati tõrge minna kuhugi, kuhu mul pole luba või kutset astuda. Võib-olla on see isegi veidi veider, näiteks kirikutesse astun ma võimaluse korral ju ikka sisse, aga mõnda õppeasutusse või siin raamatukokku ei söanda, kui lubavat paberit näpu vahel ei ole. Olen valmis kaaslasi ukse taga ootama – mingu ja vaadaku. Aga lõpuks jääb see plaan neilgi siiski katki.

Raamatukogu ukse vastas on sissepääs kohvikusse.

Tuleme üles tagasi. Kui raamatukogu loodeservas oli astmestiku otsas üsna kitsas ala, siis siin, edelas, hoopis laiem ja siin on ka mingeid väiksemaid ehitisi (fotol vasakul).

Viimased, paistab, sobivad hästi ka tuulevarjuks, nii et siin on päikse käes lausa soe olla.

Samal seinal ripub tahvel raamatukogu tööaegadega. Ilmselt just siit küljest enamasti raamatukokku tullakse, lähedal on ka 14. liini metroo- ja ka RER-jaam, mille nimi ikka Bibliothèque François Mitterrand. Üks peatus edasi, 2007. aastal avatud lõppjaama Les Olympiades juures, on pealegi Pariisi ülikooli Tolbiaci keskus.

Just seda lõiku kirjutades saan täiendada esimese reisipäeva postituses kirjeldatud vaadet Sacré-Cœuri esiselt Montmartre’il: sealt paistsid Les Olympiades’ tornid kenasti kätte ja olid mulle mõistatus: et mis kõrged majad need küll on. Tegemist oli siis projektiga, mille nimi Italie 13. Selle sisuks oli „halvasti ehitatud“ piirkondade kapitaalne, kuulsa šveitsi-prantsuse arhitekti Le Corbusier’ stiilis ümberkujundus 13. linnajaos, avenue d'Italie läheduses, sellest ka projekti nimi. Aga valminud tornid langesid terava kriitika alla ja uus president Valéry Giscard d'Estaing tõmbas 1974. aastal Italie 13 projektile piduri peale. Kavandajad olid lootnud, et linnaossa kolivad jõukad inimesed, paraku hakkas seda peagi asustama hoopis Vietnamist ja Hiinast tulnud mitte just heal järjel rahvas, sest kuna ehituskvaliteet polnud suurem asi, maksis elamispind siin vähem kui mujal linnas. Viimastel aastatel on mitmed tornid siiski läbi teinud põhjaliku ümberehituskuuri ja saanud hinnatumaks eluasemeks. Aga Pariisi arendamisel võeti sellest projektist õppust ja edasised arendused on olnud vähemalt kõrgusse tungimiste mõttes vaoshoitumad. Nii läks päris Les Olympiades’ lähedal käima Paris Rive Gauche ehk Vasakkalda-Pariisi projekt, mille osad on ka Mitterandi raamatukogu ja ...

... raamatukogu naabermajad.

Pilk jõe poole.

Kõnnime piki raamatukogu jõepoolset serva enne mainitud ...

... jalakäijate sillani, mis meenutab eemalt vaadates küljelt suurt suurendusklaasi või läätse. 2006. aastal avatud sild on linna piires Seine’il 37. ja kõige uuem. Esialgne nimi oli sillal Passerelle Bercy-Tolbiac, enne avamist ristiti aga Pariisi meeri Bertrand Delanoë ettepanekul nimega Passerelle Simone-de-Beauvoir. Simone Lucie Ernestine Marie Bertrand de Beauvoir (1908–1986) oli Prantsuse kirjanik, filosoof-eksisentsialist, poliitikaktivist ja feminist. Silla avamisel 13. juulil 2006 osales Beauvoir’ kasutütar filosoofiadoktor Sylvie Le Bon-de Beauvoir.

Silla kesksille, mille arhitektid Dietmar Feichtingeri arhitektuuribüroost nimetasid peltinée’ks, on terasest, kaalub 650 tonni, on 106 m pikk ja 12 m lai. See pandi kokku Alsace’is, Eiffeli kompanii tehases Eiffel Constructions métalliques, toodi veeteid pidi Pariisi ja vinnati siin öisel ajal kahe tunniga kohale.

Jalgratturitele ja jalakäijatele mõeldud sild on kolmest varasemast Pariisis üle Seine’i kulgevast jalakäijate sillast (Passerelle Solférino, Pont des Arts ja Passerelle Debilly) suuresti erinev ja tehtud nii, et sillale ja sillalt ära saab nii tänavapinna kõrguselt kui ka tänava ääres asuvatelt kõrgematelt rajatistelt, sealhulgas ka Mitterandi raamatukogu väljakult.

Just sellele harule astumegi ...

... ja hakkame üle jõe minema.

Sillalt on kenad vaated kaide äärde pargitud laevadele ning ...

... naabersildadele. Allavoolu on meile juba tuttav Bercy sild, paistab ka samuti enne mainitud ministeeriumihoone.

Ülesvoolu on esmalt Tolbiaci sild, selle järel pont National, Pariisi idapoolseim sild Seine’il.

Hakkab vist juba üksluiseks minema, aga Tolbiaci tänav, sild ja metroojaam on nime saanud ikka jälle lahingu järgi, sedapuhku on tegemist väga ammuse sündmusega, milles Clovis I juhitud frankide vägi lõi 496. või hoopis 506. aastal alemanne. Ennevanasti kutsuti lahingupaika Tolbiacum, praegu on seal Nordrhein-Westfaleni liidumaa linn Zülpich.

Pont de Tolbiac otsustati juba eksisteerinud pont National’i ja Pont de Bercy vahele ehitada Ida-Pariisi laienemise aegu 19. sajandi teisel poolel. Viie elliptilise kaarega 168 m pikk sild valmis 1882. aastal. 1943 lasksid brittide lennukid silla puruks.

Pont National (1853–1870 pont Napoléon-III) on samuti viie kaarega, kividest laotud sild pikkusega 188,5 m. Sild ehitati aastail 1852–1853 (arhitektid Couche, Petit, Gaspard ja Netter) Pariisi kitsarööpmelise ringraudtee (Petite Ceinture) jaoks, 1936. aastal laiendati sedagi silda kaks korda, 34 meetrini.

Kergliiklussilla raamatukogupoolse otsa kõrval on väike (vabaõhu)kohvik, kus hulk inimesi ilusast ilmast rõõmu tunneb.

Üks näide teede hargnemisest passerelle’il.

Veel paar jõel seisvat alust: see ujuv ujula kannab USAs sündinud prantsuse laulja, tantsijanna ja näitleja, rassismivastase võitluse aktivisti Josephine Bakeri (1906–1975) nime, ...

... sellel avaldatakse aga poolehoidu Charlie Hebdo toimetusele.

Passerelle’i keskosas on võimalus äkilise vihmahoo korral varju leida.

Veel üks vaade tööstusministeeriumi poole; seegi ei anna täit ettekujutust hiigelmaja pikkusest.

Tagasivaade: vastu valgust küll, aga Mitterandi raamatukogu neli „hiigelraamatut“ mahuvad ometi ühele fotole ära.

Aga ees on meil 12. linnaosa (12e arrondissement) ja kuna mul on käepärast sellest päris tore skeem (allikas: Wikimedia), panen sellegi siia. Kulgeme ju peagi läbi peaaegu terve linnaosa lõunakaarest põhjatippu, pealegi suure osa jala.

Silla Bercy-poolselgi otsal on mitu mahatuleku-
teed, ...

... millest keskmine ja kõige laiem viib üle liiklusrohke Quai de Bercy ...

... otseteed Bercy parki (Parc de Bercy). See avalik roheala 12. linnaosas loodi samuti president François Mitterrandi Pariisi ümberehituskava raames. Varem veiniladude all olnud park on oma kogupindalaga 13,9 hektarit suuruselt kümnes park Pariisis.

Park rajati aastail 1993–1997, osalesid arhitektid Bernard Huet, Madeleine Ferrand, Jean-Pierre Feugas ja Bernard Leroy ning maastiku-
kujundajad Ian Le Caisne ja Philippe Raguin. See koosneb kolmest jalakäigu-
sildadega ühendatud osast. Need on „Romantiline aed“, kus ka kalatiigid ja düünid, taimede elule pühendatud „Lillepeenrad“ ...

... ja „Aasad“, suurte puudega ümbritsetud lagendikud.

Pargi kirdenurgas tegutseb Prantsuse filmiarhiivi Cinémathèque Française (arhitekt Frank Gehry), pargis asub ka lõbustusvahendite muuseum Musée des Arts Forains.

Sellele terrassile, kuhu me satume, lõi Alžeeria juurtega prantsuse skulptor Rachid Khimoune 2001. aastal 21 skulptuurist koosneva installatsiooni „Maailma lapsed“.

Näha on, et inimesed tunnevad ennast siin mitmel eri moel väga mõnusalt.

Me kõnnime siiski pargist vaid põgusalt läbi...

... ja laskume Joseph Kesseli tänavale (rue Joseph-Kessel; Joseph-Kessel (1898–1979) oli leedu-juudi juurtega prantsuse ajakirjanik ja kirjanik, kes osales lendurina mõlemas maailmasõjas), ...

... et istuda bussile nr 64.

Kirjutasin juba varem, et täna pärastlõunal on reisijuhi taktikepp kindlalt Reinu käes: tema pakutud oli Mitterandi raamatukogu ja on ka see koht, kuhu nüüd jõuda püüame. Ta on siin korra käinud, püüab nende mälestuste järgi kohale jõuda – ja jõuabki väga edukalt. Sõidame kuus peatust ja tuleme maha Louis Braille’ peatuses samanimelisel kitsukesel tänaval. Louis Braille (1809–1852) oli teadagi see mees, kes mõtles välja pimedate kirja, mida kutsutaksegi braille’ kirjaks või lihtsalt braille’ks. Mees oli ka ise pime – varases lapsepõlves juhtunud õnnetuse tagajärjel.

Veidi kõndimist – ja siis näeme üle Doktor Arnold Netteri avenüü (l'avenue du Docteur-Arnold-Netter) kulgevat sillakest: see võikski olla otsitu. Juste Arnold Netter (1855–1936) oli prantsuse arst ja arstiteadlane-professor, kes töötas pikka aega pediaatriaosakonna juhatajana siin lähedal asuvas Armand-Trousseau haiglas.

Mis muud, kui astume trepist üles sillale, Rein uurib siiski internetist, kas oleme õigel teel, ja muidugi ei jätta Tiiu ja Juhan e-maailmaga suhtlemata. Tiiu ja Reinu vahel on pildil näha värav ja sellel kiri: „Kuulimängu-
väljak“.

Ja mäng parajasti käibki. On see pétanque või miski muu sarnane, ei oska mina mõistagi kindlaks teha. Pétanque tähendavat muide „jalad maas“.

Mina muidugi kasutan pausihetke piltide klõpsimiseks. See on vaade põhjakaarde, Doktor Arnold Netteri avenüüle.

Vastassuunas kannab tänav võib-olla nime l’avenue du Général-Michel-Bizot; kuni 1962. aastani oli selle nimega terve tänav. Pole raske arvata, et härra Bizot oli sõjaväelane, täpsemalt insenerivägede kindral Michel Bizot (1795–1855), sõjaväeinsenere koolitanud õppeasutuses École Polytechnique komandant. Bizot hukkus Krimmi sõjas Sevastoopoli piiramisel. Tänav sai tema nime 1916.

Äratab tähelepanu, et üks parkiv auto on kohalike lindude meelepaha alla sattunud – või võistlevad nad lihtsalt täpsus-
laskmises...

Ja meie seisame rajal, mis läänekaares on selline, ...

... idakaares aga selline. Märkimist väärib maaling foto paremas servas näha majal. Ja muidugi ka see, et rada näib olevat tihedasti kasutusel.

Rein on jõudnud kindlale arusaamisele, et oleme tõesti seal, kuhu ta jõuda tahtis. Ja tegelikult kinnitab seda ka silt teepiirdel: Coulée verte René-Dumont, René Dumonti roheline rada. René Dumont (1904–2001) oli agronoom, sotsioloog ja ilmselt üdini roheline poliitik, kes kandideeris 1974. aastal koguni Prantsuse presidendiks, kogus 1,32% hääli, aga sai kampaania käigus teha vinget ökoloogilise mõtlemise propagandat. Teda on peetud ka Prantsusmaa rohelise partei esiisaks. Küll pole mul õnnestunud leida, kas Dumontil on tema nime kandva rajaga ka mingi otseseos või on see rada nimetatud lihtsalt suurmehe auks.

Olen näinud päris kõvasti vaeva, et rajast väheke rohkem teada saada, aga ega ma eriti edukas ole olnud. Midagi siiski: esmalt panen siia blogipostitusest võrgupaigas https://paris-inspired.com/2013/06/09/paris-has-green-eyes-a-prose-poem-for-the-promenade-plantee-paris leitud kaardi. Postituse autor kirjutab, et nägi raja leidmisega hullu vaeva ja seepärast tegi ise kaardi. See on tore ja postituses on ka rohkesti kenasid fotosid. Paraku puuduvad nii siin kui ka teistes analoogilistes postitustes viited, kus kohal just üks või teine foto on tehtud. Ja paraku pole mina ses suhtes sugugi kuigivõrd parem...

Teine, palju skemaatilisem kaart veel (http://i57.servimg.com/u/f57/17/84/51/86/t4210.jpg). Selle skeemi hea omadus on tingmärgid, ainult et kaart on jälle prantsuskeelne... Igatahes saan siin kinnitada, et meie jõudsime rajale kõige parempoolsema oranži ruudu juurest, kust kõndisime kuni läänepoolse otsani. Nii et enam-vähem kolmveerand roheteed sai läbi käidud. Asume sellele matkale 16.10.

Coulée verte René-Dumont või lihtsalt Coulée verte või vahel ka Promenade plantée (puudega ääristatud jalgrada) on 4,7 km pikk ja kulgeb mööda kunagist raudteetrassi, millel rongid viisid rahvast ja kaupa alates 1859. aastast Bastille’st läbi Vincennes’i Verneuil-l'Étang’i. Detsembris 1969 ühendati lõik Vincennes–Verneuil-l'Étang RER-raudtee A-liiniga ning Bastille’–Vincennes’i lõik lihtsalt hüljati. Vincennes’i mets (Bois de Vincennes) on samasugune populaarne roheala Pariisi kagunurgas kui meile ehk rohkem teada Boulogne’i mets (Bois de Boulogne) linna lääneservas.

Philippe Mathieux ja Jacques Vergely kujundasid sellele mahajäetud maaribale 1988. aastal mitmekesise kitsukese roheala, mis avati 1993. aastal ikka jälle kui osa president François Mitterrandi Pariisi ümberehituskavast.

Aga fotol näha põõsast pildistan kui minu teada lodjapuud – arvan seda õite järgi. Kodus kontrollin oma ülemuse teosest, „Eesti taimede kukeaabitsast“ üle – ei, ei ole lodjapuu, lehed ei klapi. Küsin siis ülemuselt endalt ja saan teada, et päris lepikusse mu määramine siiski ei läinud: on küll lodjapuu, ainult et mitte harilik, vaid villane lodjapuu.

Minu arvates kulgeme me sel rajal kogu aeg umbes ühel kõrgusel, suuremate tõusude või laskumisteta. Ometi oleme me aegajalt vaata et oma kümme meetrit ümbritsevast kõrgemal, teisal läbime tunneleid. Nii et ju siis on Pariisi 12. linnaosa maapind selles lõigus omajagu künklik ja vaheldusrikas. Teisel skeemil ongi eri värvidega esile toodud need osad roherajast, mis on tänavaga samal tasapinnal, need, mis on kõrgemal, ning need, mis madalamal.

Sellel ja mõnel järgmisel fotol oleme jõudnud tänavaga üsna samale kõrgusele, alustasime ju mitu meetrit kõrgemalt. Kui enne arvasin Mitterandi raamatukogu kõrval James Joyce’i pargis ühe „riiuli“ kohta, et see võiks olla putukahotell, siis see siin on seda päris kindlasti. Kas „võõrastemaja“ mõni tuba ka hõivatud on, jääb muidugi kahjuks uurimata...

Kõrvuti kasvavad looduslikud taimed ja aialilled, ...

... kohati ka kenasti kujundatud peenardel.

Õige mitmes kohas on meenutusi, et see on olnud raudtee: siin lausa relsid.

Ilmselt on ka see kobakas mingi raudteeatribuut, aga ma ei tea, mis just nimelt. Aga see on ka üks koht, kus saab otse tänavalt Coulée verte’ile tulla.

Veidi maad edasi juhatab elulõngadega kaunistatud aiake ...

... tee tunnelisse.

Selle järel, tundub, tõuseb ümbritsev maa meist ivake kõrgemale, ...

... nii et selles teelõigus oleme tranšees. Kui käänakust mööda saame ...

... hakkab paistma juba järgmine tunnel. Eelmine tunnel tundus läbi minevat tee alt, selle kohal seisavad lausa majad.

Teisel pool tunnelit ootavad ees jälle kord roosad õied.

Trepp süvendist välja.

Verstapost: Bastille’ni on veel 2,65 km, 750 m pärast tuleb aga roheraja üks enim pildistatud kohti, Reilly park. Sellelt fotolt on kenasti näha, et osal Rohelisel rajal saab jalakäiguteega rööbiti sõita ka jalgrattaga.

Vaatetorn; ...

... korra kaalun, kas mitte üles ronida, aga siiski loobun.

Rada teeb mitmes kohas loodusharidus-
tööd. See siin on kompostikast.

Ja veel üks tunnel; peagi selgub, et selle raja viimane, ...

... kõige pikem ...

... ja väga põneva seinakattega. Vaevalt, et see on kuidagi juhuslikult laotud, ju on siingi peidus ka mingi õpetusiva.

Reipal sammul edasi.

Ju vist kulges see tunnel siiski natuke ülesmäge, sest väljades jõuame jälle tänavatasemele.

Saabume väikesele purskkaevuga väljakule, mis on koos järgneva tänavaga vist ainus koht terve Rohelise raja jooksul, kus kõrval on mootorsõidukeid. Väljakukese nime ma leida ei oska.

Väljaku teisest servast algab tore 390 m pikkune Allée Vivaldi. Ei teagi, kuidas seda tuleks tõlkida: prantsuse allée ei ole vist allee; üle ingliskeelse tõlke tundub see pigem tähendavat käiku või löövi.

Aga tegelikult on see tänav vägagi allee või promenaad: kummaski servas üsna kitsas ühesuunaline autotee, keskel aga lai jalakäiguala hoolitsetud muru, kenade puude ja pinkidega.

Tänav valmis 1991. aasta suvel, 1980ndate lõpus ette võetud 12,5-hektarise ZAC Reuilly linnaala kapitaalse ümberehituse käigus. Pole vist vaja lisada, et nime sai ta muidugi Itaalia helilooja Antonio Vivaldi (1678–1741) järgi; nimevaliku põhjuste või ajendite kohta ma jälle midagi teada ei saa.

Seegi pilt on Vivaldi promenaadilt. Mina multikaid ei tunne, nii et ei tea, millisest see stseen pärit võiks olla.

Ja tühja neist multikatest, kui on sellised imetoredad roosad puud!

Kohe Allée Vivaldi järel tuleb park, mida enne seoses verstapostiga korra mainisin kui Coulée verte üht kõige rohkem pildistatud kohta: Reuilly-Paul-Pernini park (Jardin de Reuilly-Paul-Pernin), kuni 2014. aastani Reuilly park. Meie vaatame seda parki küll ainult ülevalt, üle roheala kaarduvalt sillalt (arhitekt Pierre Colboc ja insener Ghassan Tayoun.

Reuilly park rajati kohta, kus enne oli olnud Reuilly jaam. Projektikonkursi tulemusena anti park kujundada juba mainitud arhitektile Pierre Colbocile, kes võttis kampa maastiku-
kujundaja Thierry Loufi ja aasta hiljem läks ehituseks. Mõni aeg hiljem pandi üle pargi sild – seoses Coulée verte’i kujundamisega.

Pargi suurus on kokku 15 200 m², suuremad rohealad 12. linnajaos on veel ainult Vincennes’i mets ja enne põgusalt nähtud Bercy park. Olulisem osa pargist on kerge kallakuga 4200-ruutmeetrine poolringikujuline muruplats, mille ümber on väikesed teemapargid.

Meie ülekõnni ajal tunneb hulk inimesi pargimurul rõõmu ilusast ilmast.

Reuilly pargi sild teisest otsast vaadates.

2014. aastal sai Reuilly pargist Reully-Paul-Pernini park, kauaaegse (1983–1995) 12. linnaosa meeri Paul Pernini (1914–2006) mälestuseks.

Rue Jacques Hillaireti väljakul silla Bastille’ poolse otsa juures ...

... on päikesekell (autorid Régine ja Jean-Loup Doucet).

Teisel pool seda väljakut on veel üks väike sild, ...

... mis viib üle Montgallet’ tänava (rue Montgallet).

Siis sukeldub Coulée verte „poolekslõigatud“ maja vahele, ...

... et kohe rohelisena jätkuda.

Lopsakate taimedega lillealal tundub olema „võimuvahetuse“ aeg: ühed lilled on just ära õitsenud, teised pole veel jõudnud puhkeda.

Nüüd oleme kuni lõpuni kunagisel kõrgel raudteetammil ja siit saab muu hulgas uurida eri ajastute katuseid ja korstnaid.

Veel üks tore kujunduselement: pikk kitsas veesilm, mille juures parajasti käsil küll väike remont.

16.40 oleme Bastille’st veel 1,5 km kaugusel; Reuilly pargi juurest oleme edasi tulnud 250 m.

Huvitav kuppelkatus aastal 1900 kunagise vangla asemele rajatud Abeli tänaval (rue Abel). Tänav on saanud nime Norra matemaatiku Niels Henrik Abel (1802–1829) järgi.

Osalt rõõmus, osalt mõtlik perekond ...

... ja järjekordsed roosad õied.

Veel üks maja, mida püstitades on tulnud keskele „kuristik“ jätta, et rohetee alles jääks.

Samas on trepp rajale tulekuks ja sealt lahkumiseks.

Infotahvel annab teada, milliseid puid ja muid taimi Pariisi parkides kasvab ning millised loomad siin elavad.

Oleme jõudnud üsna pikka suhteliselt ühelaadse kujundusega parki. Lihtsalt mõnes lõigus on rada kitsam, ...

... mõnes laiem.

Rohkesti on istumiskohti ja sõrestikud kasvavad suve jooksul küllap ronitaimi täis.

Majaderida raja kõrval on kokku pandud küll omavahel suuresti erinevatest „legoklotsidest“.

Üks peaaegu väljaku mõõtu koht ...

... on tegelikult sild üle risttee.

Siis jälle kitsamaks ja jälle roosaks.

Verstaposti juures, kus Bastille’ni jääb veel 850 meetrit, ...

... kasvab keegi, kes meenutab mulle bambust – või on see äkki hoopis mingi kiirekasvuline pajuliik.

Väike näide taristust.

Plaatan, tore „pallipuu“.

Elumajade vahele on õige kõhnana pressitud uusromaani-stiilis Saint-Antoine des Quinze-Vingts’i kirik (L'église Saint-Antoine-des-Quinze-Vingts), ehitatud 1902–1903. Fassaad vaatab Ledru-Rollini avenüüle (avenue Ledru-Rollin), aga sisse pääseb ka Traversière’i tänavalt (rue Traversière).

Ledru-Rollini tänav ja sellel paiknev metroojaam on saanud nime jurist Alexandre Auguste Ledru-Rollinilt (1807–1874), kes oli radikaalne rahvusassamblee liige ja ajalehe La Réforme asutaja.

Mitut sorti võimalusi ennast mõnusasti tunda.

Kui viit näitab, et Bastille’ni on veel 500 m, märkame midagi, ...

... mis annab põhjust veidi enne kella viit trepist alla tulla.

Näeme nüüd ka ära, mille turjal oleme juba mõnda aega kõndinud: see on le Viaduc des Arts (ehk tohib tõlkida „kunstide viadukt“?). Näeb välja nagu midagi üsna vana, aga ülesvuntsitut – ja eks see nii olegi. Varem oli selle rajatise nimi la Viaduc de Bastille ja siis kulges sellel muidugi meile juba teada Bastille–Vincennes’i raudtee. 1988 joonistas arhitekt Patrick Berger viadukti rehabiliteerimiskava. Kui viadukti peal on Promenade Plantée, siis viadukti sees hulk kunstigaleriisid ja poode.

Tänav, mille servas viadukt kulgeb, on Daumesnili avenüü (avenue Daumesnil) ja siin ristub see juba mainitud Ledru-Rollini avenüüga. Üle kuue kilomeetri pikk avenüü sai 1864. aastal oma nime parun Pierre Daumesnili (1776–1832) järgi. Parunist kindral kaitses aastail 1814–1815 Vincennes’i lossi, mille juurde tänav lõpuks jõuab.

1853. aastal ehitatud viadukt on poolteist kilomeetrit pikk ja selle on kokku 64 võlvi. 1979. aastal leidis aset põhjalik arutlus, mida juba kümme aastat jõude seisnud kolakaga peale hakata: kas lõhkuda ta maha ja ehitada asemele hulk maju või rajada sellele promenaad. Peale jäi teadagi teine võimalus, kui 1983 hakkasid Jacques Vergely ja Philippe Mathieux rajama Rohelist teed. Patrick Bergeri 1988. aastal tehtud projekti järgi ellu äratatud võlvidest esimesed avati juba 1989, põhiosa aastail 1994–1997. Kaartesse ehitatud poodide, galeriide ja kohvikute pindala varieerub vahemikus 150–460 m².

Põhjus, miks me siin viaduktilt alla tulime, on aga Daumesnili avenüü vastasküljes: kohvik nimega Les Artisans, Käsitööliste kohvik.

Arvame nimelt üksmeelselt, et pika kõnni peale kuluks ära väike jook.

Kohvik on jälle toreda interjööriga, ...

... seinakaunistused on igati koha nime väärilised.

Väikese ootamise järel –...

... ära kulub ju ka väike puhkus –...

... saame soovitu kätte: kes õlle, kes roosa veini.

Kui jälle tänaval oleme, arvan, et siiski tuleks ka Viaduc des Arts’i ots üle vaadata. Nii et ruttan taas trepist üles. Kiired pildistused: vaade meid võõrustanud kõrtsi poole, ...