Kolmenimemees: Minu Fäärid, XIX. Tórshavn VII: Siit nurgast ja sealt nurgast, I

Nüüd on mul jäänud Fääride pealinnast veel hulk fotosid ja jutumotiive, mis eelmiste käikude raamesse ära pole mahtunud.

Kõigepealt võtame ette mitu korda põgusalt kirjutatust läbi käinud Läänekiriku, Vestkirken. Tegemist on lihtsalt sedavõrd dominantse ehitisega, et see hakkab silma linna mistahes servas asuvalt kõrgemalt kohalt. Sellisena näeme me Jaanusega Läänekirikut oma 2003. aasta reisi igal hommikul, kui Undir Fjallist mäest alla kesklinna poole kõnnime. Siin on ka näha, kui lage see ala toona veel on (Jaanuse 2003. aasta foto skaneering).

Ja poolel teel kõnnime tast ikka mööda (minu 2003. aasta foto skaneering). Kirik paikneb maasiilul Jóannes Patursonar gøta, Landaveguri ja Frælsið’ (pikema nimega á Frælsinum) tänavate vahel; kiriku eest voolab mööda jõeke või oja Rættará, mille vooluhulga muutusi ma 13. osas põgusalt mainisin, siis ei teadnud ma veel voolukese nime. Just kiriku ees on oja natuke üles paisutatud.

Fotolt hakkab veel silma, et lausa kiriku ees on äsja heina tehtud.

Söandan Lääne-
kirikust ühe pildi klõpsata ka oma uhiuue digikaameraga, mida sel reisil, nagu korra juba kirjutasin, kahetsus-
väärselt vähe kasutan.

Ja muidugi satub kirik mu mitmele fotole ka teiste reiside aegu. Kaks näidet 2016. aasta toimekast 21. juulist. Pärastlõunal, kui tuleme Ingigerd á Frøðni juhitud retkelt Kirkjubøurist (sellest tuleb juttu ülejärgmises postituses) ja laskume Kirkjubøreyn mäelt kesklinna poole, plõksan teda läbi bussi esiakna, …

… poolteist tundi hiljem vantsin juba kesklinna teisest servast, hotelli Streym juurest vanalinna ja rihin Jónas Broncks gøta ringil aparaadi linna poole: ka siin kõrgub Läänekirik üle kõigi teiste linna majade ja jääb alla ainult sellele samale Kirkjubøreynile.

Kaart (ikka lõigend tuttavast Google Mapsi kaardist https://www.google.ee/maps/@62.0073728,-6.7849575,17z) näitab kohad ja kauguste proportsioonid enamvähem kätte. Pruunide tingmärkidega on esile tõstetud Guesthouse Marknagil ehk ligikaudu meie 2003. aasta öömaja, Läänekirik, Toomkirik ja Skansin; näha on ka jõeke Rættará.

2016. aasta reisi üks kindlaid plaane on mul käia Vestkirkenit vaatamas ja pildistamas, kui võimalik, siis ka seest. Paraku pole must vabal Tórshavni-õhtul nii pika maa kõndijat ja ma palun selle retke ette võtta Reinul. Nii et need järgmistest fotodest, kus märget juures pole, on tema tehtud. Mõne pildi võtan mingites osades juba kasutatud Taani kirikute portaalist www.danske-kirker.dk; alajaotusest http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/245-vesturkirkjan-torshavn; nende juures on märge “danske” ja järjenumber portaali leheküljelt.

Lonely Planeti reisijuht väidab, et Vestkirken on linna uutest ehitistest kõige huvitavam (teisele kohale paneb Lonely Planet SMS kaubamaja); üksiti lisades, et küllap on ehitis siiski natuke liiga pealetükkiv: teda ümbritsevad ainult väikesed kastilaadsed majad.

Arhitekti nime pole ma suutnud leida, aga tema idee olevat olnud luua kirik, mis meenutaks fääride purjelaeva; paremini on see ehk hoomatav kirde poolt tehtud vaatel (danske 3). 42 meetri (saksakeelne Vikipeedia: 40,9 m) kõrgune torn on nagu tipust aluseni pooleks lõigatud püramiid. Kirikut katab vaskkatus.

Üks selle kiriku eripärasid on see, et kui enamasti on Fääridel – nagu ka Eestis – kirikute altar idas ehk päikesetõusu pool, sümboliseerides uue elu sündi, ja torn loojangu pool läänes kui lõpu või surma sümbol, siis sel pühakojal on nad mõlemad idas. Sel fotol on ka päris hästi näha, et just kiriku ees on Rættarál väike paisutus või tiik.

Kuju kiriku ees 2003. aastal veel pole: Sigmundur Brestisson mälestussammas, autor muidugi Hans Pauli Olsen, avati 2006. aasta suvistepühadel, 5. juunil.

Viikingipealik Sigmundur Brestisson (sünd 961 Skúvoyl; tapetud 1005 Sandvíkis) oli mees, kes islandlaste kirjutatud “Fääride saaga” (Færeyinga saga) andmeil tõi 999. aastal Fääridele ristiusu. Kogu see jutt on iidsete Põhjamaa-lugude stiilis väga verine ja keeruline ning oleks liiga pikk hakata seda siin ümber jutustama. Aga kuna uurijad arvavat, et umbes nii kõik tõesti ka oli, siis püüan mingi lühikokkuvõtte siiski teha.

Sigmundur pärines rikkast ja edukast perest. Tema isa Brestir tapeti 970. aastal 9-aastase poja silme all. Poiss sattus koos paari sugulasega teise tähtsa viikingipealiku, Sigmunduri konkurendi (täpsem on vist öelda – vihavaenlase) Tróndur í Gøtu kätte, kes püüdis neid peagi orjaks müüa. Norra kaupmees ei tahtnud nii olulise mehe lähisugulasi osta, aga soostus nad teatud tasu eest Norrasse toimetama. Tróndur oli sellega nõus: talle oli peatähtis oma vaenlase lähisugulased võimalikult kaugele saata. Norras jõudis Sigmundur kuninga lähikonda ja sajandi lõpul saatis Norra kristlasest kuningas Olav Tryggvason ta ka fäärlasi kristlusesse pöörama.

Sigmundur asunud ülesannet esialgu väga sirgjooneliselt täitma: astunud selle jutuga 998. aastal Tinganesil Løgtingi ette! Selle häbematuse eest oleks vihane rahvahulk ta peaaegu tapnud. Siis leidis Sigmundur parema plaani: piiras 30 relvastatud mehega sisse mõjuvõimsa Tróndur í Gøtu talu, murdis sinna öösel sisse, pani noa Trónduri kõrile ja pakkus lihtsa alternatiivi: “Kas sinu pea või ristiuks?” Ootuspäraselt valis Tróndur teise variandi ja asi oligi otsustatud.

1005. aastal ründas Tróndur omakorda Sigmunduri ja see päästis ennast, ujudes üle Suðuroyarfjørðuri Sandvíkisse Suðuroy saarele. Ta üritas leida varju hiljem Sigmundargjógvi nime saanud paigas, aga kohalik talumees Torgrímur Illi tappis kurnatud pealiku ja röövis tema kuldkäevõru.

2000. aastal, ristiusustamise 1000. aastapäeval Fääridel ilmunud postmark: Põhja-Atlandil on silmapiirile kerkinud rist, Thori vasarat Mjölniri kandev Tróndur í Gøtu püüab teda takistada.

Miks kerkis Sigmundur Brestissoni austamine päevakorda just 2006. aastal, ei ole ma aru saanud, aga igatahes pandi talle siis kokku kolm Hans Pauli Olseni tehtud ausammast: peale praegu jutuks oleva ka veel Sigmunduri kodusaarel Skúvoyl, kuhu pealik ehitas esimese kiriku, ning Sandvíkis, kus ta tapeti.

Huvitav on aga see, et Sigmunduri austamine polevat 2006. aastal olnud sugugi üksmeelne. Eriti nooremate fäärlaste hulgas olnud arvukalt neid, kes leidsid, et tegemist oli hoopis riigireeturiga, kes paiskas maa „tuhandeaastasesse pimedusse“ ehk siis alul Norra ja hiljem Taani kroonikoloonia staatusesse. Rahvuskangelane on nende kinnitusel hoopis Sigmunduri igipõline vaenlane Tróndur í Gøtu, kes astunud juba ses kauges minevikus välja saarestiku iseseisvuse eest. On olnud koguni väiteid, et Sigmundur tuli Norrast tagasi juba kristlikele saartele ja et tegelik ristiusustaja – kui mitte lausa taassündinud Kristus! – oli hoopis Tróndur í Gøtu. Olemasolevad napid allikmaterjalid arvamusi Trónduri süvakristlusest ometi ei kinnita, nii et pigem on nende juttude alus siiski poliitilised motiivid ja Sigmundur Brestisson on ka objektiivselt Fääride ajaloo üks olulisemaid tegelasi.

Tórshavni mälestussamba alus on graniidist, kangelase välimus on mõistagi kunstniku fantaasia: täishabe, pikad juuksed, pea veidi alla pööratud, nagu vaataks ta tema ees seisvat inimest; ülakeha paljas, vasakul küljel vööl vägev mõõk ning keha ja väljasirutatud käed moodustavad risti.

Graniitsamba jalamil on tilluke laev; …

… küllap sümboliseerib see Sigmunduri naasmist Norrast Fääridele üle suure ookeani. Või mine tea, mida kunstnik täpselt mõtles.

1975. aastal õnnistatud Vestkirkenis on 800 istekohta. Nagu nimigi ütleb, teenib Läänekirik Tórshavni läänepoole inimesi, katedraal ehk Sadamakirik aga Ida-Tórshavni rahvast (danske 16).

Sisekujunduses domineerib kontrast valgete seinte ja musta kiviplaatidest põranda vahel. Eriti muljetavaldav on põrandast katuseni ulatuv valge sammas altari taga (danske 14).

Altariristi on teinud Taani juveliir ja kunstnik Bent Exner (1932–2006). (danske 20)

Päris huvitav on ka kiriku kantsel, mille materjali ma kahjuks ei tea (danske 17)

Kirikus on 1973. aastal valmistatud Frobeniuse orel (danske 22). Oreliehitusfirma Frobenius Orgelbyggeri (Th. Frobenius & Sons / Th. Frobenius & Sønner Orgelbyggeri A/S) asutas Kopenhaagenis 1909. aastal Theodor Frobenius (1885–1972).

Kiriku interjöörist pean võõraid pilte kasutama seetõttu, et Rein sinna sisse ei saanud: …

… parajasti oli käsil kurb tseremoonia.

Andmed selle kohta, millal kirikusse sisse saab, on eri allikates mõneti erinevad; õnnestumise tõenäosus on vist kõige suurem suvel esmaspäevast reedeni vahemikus kell 15–17.

Veel on lugeda, et ka kiriku lähedale, diagonaalis teisele poole risteed, on istutatud üks väike salu: Viðarlundin úti í Grið.

Nüüd läheme linna põhjaserva Põhjala majja. Aga esmalt üks ülevaatlikum kaart, ikka jälle variant tuttavast ja alailma kasutatud Google Mapsi kaardist https://www.google.ee/maps/@62.0073728,-6.7849575,17z. Siin on näha ümber linna käiv ringtee, millel eri lõikudes on erinevad nimed. Seda pidi sõidame kõikidel kordadel linnast välja. Põhjakaarde kulgeme kas mööda kaardi ülaservast väljuvat teed nr 10, mis viib läbi tunneli Kollafjørðuri äärde risteele või siis samale ristteele üle mägede, mööda imeliste vaadetega „kullerkuputeed“ nr 50 ehk Oyggjarvegurit (vt 6. postitusest), mis kaardist väljub vasaku serva ülaosas. Sellelt risteelt saab juba kas põhja poole Streymoy saare põhjaossa ning sealt Ida- või Põhjasaartele (retked sinna on meil selles postituste reas veel ees) või läände lennujaamasaarele Vágarile. Ülejärgmises osas sõidame aga maanteele nr 12, mis väljub kaardi vasaku serva alaosast, et jõuda Kirkjubøurisse. Sama teed pidi saab ka Gamlaræti sadamasse, kust väljuvad laevad mõnele Lõunasaarele (kõige lõunapoolsemale Suðuroyle sõidetakse pigem otse Tórshavni sadamast). Teede numeratsiooniga on kaartidel tegelikult sageli paras segadus: mõni paneb nr 10 hoopis „iluteele“ ja nr 50 (või nr 52) tunneliteele, aga õige on ilmselt siiski vastupidi. Ja niipalju siia kaardi juurde veel, et jõgi, mis kaardi ülemises paremas nurgas merre suubub ja sunnib rannikut pidi kulgeva tänava Yviri við Strondi tegema kaare, kannab nime Hoydalsá, see voolab piki Hoydaluri orgu ja oru taga on pealinna naaberlinn Hoyvík, kuhu järgmises loos lõpuks jõuame.

Panen siia kaks 2003. aasta fotot, mis tehtud ringtee ääres selles piirkonnas, kus kaardil on nimi Marknagilsvegur: hosteli peremehe Willi Olseni soovitusel läheme kusagilt siit linnaliinibussile nr 1 (minu foto skänn); ...

... täpsemalt vist ühel korral läheme ja ühel üritame tühja, sest vaatame vale nädalapäeva bussiplaani; bussid käivad siin üsna suurte vahedega (ja on vähemalt 2003. aastal enamasti (peaaegu) tühjad) (minu digifoto).

Nüüd veel üks lõigend ikka samast Google Mapsi kaardist, millel need kohad, kuhu nüüd siirdume. Orientiirideks peaks sobima just äsja kirjeldatud ringtee ning selleni küündiv roheline laik, üle-eelmisest postitusest tuttav Gundadaluri võimas spordikompleks. Üsna selle lähedal, kella 11 suunas, teisel pool ringteed on pruun tingmärk Cultural Center: see ongi meie järgmine sihtkoht Põhjala maja. Ja üsna kaardi ülemises paremas nurgas on tingmärk Føroya Fornminnissavn ehk Fääride ajaloomuuseum (öeldakse ka Fääride rahvusmuuseum), kuhu läheme pärast Põhjala maja ehk järgmises postituses. Sellest 7–7.30 suunas on Hoyvíki kirik, mida näeme Põhjala maja juurest ja pärast läbi bussiakna.

Põhjala majas (Norðurlandahúsið) käime Jaanusega ka 2003. aastal (minu foto skänn), selle sama saartele saabumise päeva, 23. juuli udusel pärastlõunal, kui pildistan ka udu kätte jäänud jalgpallistaadionit (vt 17. postitusest).

Kirjutan toona reisimärkmikku üsna vähe: et 1983. aastal valminud maja on projekteerinud Ola Steen Norrast ja Kollbrún Ragnarsdóttir Islandilt, et sees on teatri- ja konverentsisaal, raamatukogu, kohvik jne, väljast on aga mätaskatusega. Tähendan veel, et jääme mõneks ajaks kohvikusse, kus ühe hüüumärgiga on kirjas Jaanuse kohvi hind, 16 dkk, ja kahe hüüumärgiga minu tee hind, 12 dkk. Ja oma tolle aja skaalas hirmkallist teed lürpides olen märganud paari piltilusat tüdrukut ja lisanud, et näen neid päeva jooksul üldse silmatorkavalt palju – mis inimesele eri eluperioodidel oluline on tundunud...

Mu 2016. aasta reisikaaslastel õnnestub Põhjala maja näha üsna põgusalt; põikame selle juurest läbi tegelikult kaks korda. Kirkjubøurisse mineku päeval ei õnnestu seal peatust teha, kuna parkla on millegipärast suletud. Meie Tórshavnist lahkumise hommikul suundume minu ettepanekul taas Oyggjarvegurile, kusjuures seekord veab: üle mäe sõites on ainult ühes kohas suurem udu. Aga et „iluteele“ sõita, tuleb mööduda ka Põhjala majast, kus meil on põgus peatus – ja ühtlasi teen selleni sõites läbi bussi esiakna sest teekonnast mõne pildid.

Kui veidi enne kella 9 hotelli juurest teele asume, tuleb parajasti sadamasse kruiisilaev.

Sõidame mööda Yviri við Strondi tänavat linna poole kuni esimese ringini ja sealt pöörame Jónas Broncks gøtale (vt selle tänava ja selle mehe kohta 16. postitusest). Lõpus pöörab see tänav esmalt vasakule ...

... ja siis paremale ning ...

... muutub R. C. Effersøes gøtaks. Effersøest kirjutasin natuke 14. postituses, sellest valgusfooriga ristteest aga eelmises, 18. postituses: tänavast paremal on ju kõrge küngas ja sellel Kongaminnið.

Effersøe tänava äärde jääb esmalt vasakul SMS kaubanduskeskus, siis paremal künkal uus Bank Nordiku hoone, mis sellele fotole ei ole mahtunud, ja selle järel vasakul rahvusstaadion Tórsvøllur, mille prožektorimastid tagaplaanil paistavad. Effersoe tänav jõuab välja ringteele, mis selles kohas kannab nime Põhjaringtee (Norðari Ringvegur), seal pöörame vasakule …

… ja ongi meie ees Põhjala maja; fotol on paraku tugev bussijuht Anni valge pluusi peegeldus.

Põhjala maja naaber on Fääride ringhääling (Kringvarp Føroya), see moodustati 2005. aasta 1. jaanuaril Fääride raadio (Útvarp Føroya) ja Fääride televisiooni (Sjónvarp Føroya) ühinemisega.

Fääride raadio asutati 1957; enne seda kuulati välisjaamu, millest populaarseimad olid Norra rahvusraadio, mida kutsuti Norðmaðurin (“Norralane” või “Norra mees”), ja BBC. Fääride televisioon (SvF) asutati 1984. aastal, aga eeltöid alustas Løgting, Fääride parlament, juba 1960. aastatel. Kohalikud eratelejaamad tulid esimeste saadetega eetrisse 1978, esimest ülefäärilist programmi võidi vaadata 1. aprillil 1984 ja sama aasta 1. septembril alustas SvF juba regulaarset tööd.

Fääride ringhäälingu tore logo (allikas: Wikimedia).

Vastavalt seadusele on SvF eesmärk, et kolmandik saateid oleks fäärikeelne, ülejäänu võetakse valdavalt Taanist, enamasti on need Danmarks Radio subtitreeritud filmid. SvF omatoodang on põhiliselt lasteprogramm, Fääride uudised Dagur og Vika (“Päev ja nädal”), spordi- ja kultuurisündmuste ülekanded ja telemagasinid.

Kringvarpið’t rahastatakse reklaamist, litsentsitasudest, mida peab maksma iga teleriomanik, ja bingolotost, mille siinne nimi on Gekkurin (“Jokker”).

Kringvarp Føroyal on üks telekanal, koostöös Taani kompaniidega DR (Taani rahvustelevisioon) ja TV2 näidatakse ka nende programme, millesse sobitatakse mõni kohalik saade. Lisatasu eest saab vaadata väliskanaleid, Fääride ainus kaabeltelevisooni levitaja on Televarpið, populaarsed on ka satelliittelevisiooni programmid.

Teeme siin sõna otseses mõttes paariminutise peatuse; kärmemad jõuavad läbi akna sel tunnil veel suletud majja piiluda, …

… Ann manööverdab samal ajal bussinina ärasõidu-
suunda.

Minul on eelmisest aastast majast mälestusi piisavalt, seepärast hoopis pildistan: parkla servas lehvivaid põhjamaade vimpleid, ...

… ümbritsevat märga ja ojakestega maastikku (oranžid lilled, mis vesisest pinnast kasvavad, on ilmselt Gjogvist tuttavad pärdiklilled – vt 11. postitusest), ...

... naabruskonna väikesi, toredate aiakestega maju...

... ja ikka ka eemalt paistavat rahvusstaadioni.

Siis jälle bussi ja teele.

Üsna põhjalik Põhjala maja külastus on meil 2015. aasta reisil: oleme kohal ligi tunni, sest sööme siin ka lõunat.

12.35 tuleme bussist maha ja tungleme väheke uksel. Ainult giid Ott teeb sissejuhatuseks flegmaatilise rahuga suitsu.

Lõuna venib jah lõpuks üsna pikaks, nii et kuna mina olen paraku enamasti üsna kärme kugistaja, jõuan vaadata maja sisemust nii palju kui võimalik (mingit ekskursiooni meile siin ei tehta, ehkki see võiks olla päris huvitav) ja käia ka täistiiru ümber maja, aga niiviisi konnaperspektiivist on teda üsna raske hoomata. Seepärast tuleb jälle veebipildid appi võtta. Põhjala majal on väga korralik veebileht, millel õnneks ka ingliskeelne versioon http://www.nlh.fo/en/.

Võtan sealt esmalt parkimisskeemi, mille juurde käib kahetsev kinnitus, et parkimiskohti on vähe ja seepärast tuleb suurte ürituste korral võtta kasutusele ka lähedal olevate Gundadaluri spordibaaside parklad. Skeemil on peale Põhjala maja näha ka rahvusringhääling, Ringtee ja Tórsbreyt, üle-eelmises osas mainitud kergejõustikustaadion.

Õnneks on sel lehel ka üsna korralik õhuvaade, millelt saab keskuse üldkujust päris hea ettekujutuse. Peasissekäik on fotol vasakpoolses otsas. Kahjuks on foto tehtud vist sügisel, igatahes meie käigu ajal pole katus sugugi selline kollane, vaid nagu üks suur mõnusalt haljendav murumätas.

Mõndagi huvitavat on päris foto ülemises servas keskel: teravatipuline kolmnurk on Hoyvíki kirik, sellest paremal aga naabersaare Eysturoy lõunatipp.

Lisan siia ka üle-tee-vaate (allikas: http://visittorshavn.fo), kust näha sissesõidutee ...

... ja enne korra juba näidatud lipumastid Põhjala-riikide vimplitega, mille seas on kenasti esindatud nii Fäärid kui ka Gröönimaa ja Åland.

Pilt fassaadist ka ilma tunglevate näljaste turistideta.

Põhjala maja ülesanne on mõistagi toetada ja edendada Fääride ja põhjamaade kultuuri nii Fääridel kui ka kogu põhjalas.

Sellise institutsiooni asutamise initsiaatorina nimetab Vikipeedia Erlendur Paturssoni (1913–1986), kes oli toona Fääride esindaja Põhjamaade nõukogus. Kirkjubøuris sündinud Erlendur Patursson on ikka selle võimsa Kirkjubøuri „kuningatalunike“ suguvõsa esindaja, kuhu kuulub ka klaasikunstnik Tróndur Patursson, kellest kirjutasin eelmises osas. Erlenduri isa, poeet Jóannes Patursson (1866–1946), oli Fääride rahvuslaste juht, onu Sverri tuntud kirjanik ja tädi Susanna Helena Fääride esimene feminist; sellesse suguvõssa kuulus väidetavalt ka rahvuskangelane Nólsoyar Páll.

1977. aastal toimunud Tórshavni Põhjala maja projekti üle-põhjamaalisel võistlusel oli kaasa löönud lausa 158 arhitekti. Nagu enne juba mainitud, võitsid võitluse norralane Ola Steen ja islandlanna Kollbrún Ragnarsdóttir, kes Põhjala folkloorile truuks jäädes kavandasid hoone haldjate nõiutud künkana. Kui keskus 1983. aastal avati, oli üldine arvamus, et see on Skandinaavia ilusamaid ehitisi. Kui selle loo alguses oli juttu Lonely Planeti reisiraamatu arvamusest, et kõige uhkemad uuema aja majad linnas on Läänekirik ja SMS-kaubamaja, siis minagi paneksin Põhjala maja neist mõlemast ettepoole.

Organisatsiooniliselt on Põhjala maja Põhjamaade ministrite nõukogu (pildil on Põhjamaade nõukogu logo, allikas: wikimedia) üks kultuurikeskusi. Viieliikmelisse korraldavasse komiteesse kuulub üks fäärlane ja neli inimest teistest põhjala riikidest (ingliskeelne Vikipeedia pakub suhteks kolm fäärlast ja viis muud põhjamaalast; võimalik, et nii on olnud kunagi varem); komitee määrab iga nelja aasta tagant maja direktori. Majal on ka kohalik nõuandev nõukogu, kuhu kuulub 15 Fääride kultuuriorganisatsioone esindavat inimest. 2016. aastal kirjutan märkmikku Ivi kinnituse, et Põhjamaade nõukogu katab 92% maja kuludest.

Hoonel on draakonikujuline terassõrestikkarkass, mis peab suutma ka tormiga paigal hoida 2000-ruutmeetrilist mätaskatust. Põhiline kandeelement on suurt saali ümbritsevad raudbetoonseinad.

Aga läheme majja sisse. Lobby, kuhu esmalt astume, on suur ja avar (kuvatõmmis http://www.nlh.fo). Just siin on ka kohvik, kus meile lõunabufeed pakutakse. See maksab 110 dkk ja koosneb tomatisuppist, kolme sorti salatist ja lahtisest pirukast ning muidugi ka leivast, mille kohta kirjutan märkmikku „imehea“. Kohvik on sel fotol tagaplaanil, ees on mao moodi väänlev ramp, tehniliselt kandvale seinale toetuv lai terasleht. Spiraaltee viib esiplaanil keldrikorrusele, kuhu ma õnneks ka taipan minna, aga sellest veidi hiljem, vaatame enne üle lobby. Vasakul, pildil näha nurga taga...

... on väike amfiteater, Klingran (klingra on fääri keeles ring).

Lookleva tee ülemine ots ...

... viib ilmselt suurde saali, mille nimi Høllin (høll – saal, hall, ka loss) (kuvatõmmis http://www.nlh.fo). Selle pindala on 800 m², aga lükandseinu avades saab lisa võtta amfiteatrist ja lobbyst.

Eelmisel fotol oli esiplaanil all ka üks veider kunstiteos, mille nime ja autoritega etiketi olen paraku jätnud pildistamata.

Aga omapäraseid moodsaid kunstiteoseid on siin veel; sel fotol Urban Inuit Male / Urban Inuit Female (2014) , ju siis vist „Linnainuit mees / linnainuit naine“, autor gröönlanna Bibi Chemnitz; ...

... sellel aga Pesjur (2014), mida see iganes ka ei tähendaks. Selgitavas tekstis on juttu sellest, kui raske on tuulega heinakuhja teha ja et konstruktsiooni tugevus on ikka kõige tähtsam. Autorid on fäärlannad Guðrun & Guðrun ehk Guðrun Ludvig ja Guðrun Rógvadóttir.

Veebilehel http://www.nlh.fo on mõnede ruumide fotosid veel, siia panen kuvatõmmised piltidest, millel auditoorium (Skálin)...

... ja tantsutuba (Dansistovan).

On ka kirjas, et kõigil maapealsetel ruumidel peale suure saali on aknad ja tänu sellele loomulik valgus; kahel viimasel pildil neid küll silma ei hakka.

Aga mina taipan minna spiraalteed pidi ka keldri- (või maja läänepoolse otsa juurest vaadates ehk esimesele) -korrusele.

Poolel teel mööda käänulist koridori näen sellist teost.

Lõpuks jõuan parajalt avarasse ruumi, kuhu on välja pandud ...

... hulk väga omapäraseid pilte: ...

... on see nüüd mood või kunstfotograafia, oskan mõelda. Alles kodus saan teada, et see mõte on tõele üsna lähedal.

Enamikul fotodel on vähemalt üks modell suletud silmadega, ...

... kompositsioonis võib olla päris veidrat atribuutikat ...

... ja kohati on modellid pidanud sooritama üsna kaelamurdvaid harjutusi.

Teen piltidest, mille puhul ma polegi lõpuks kindel, kas need ikka on üldse fotod või hoopis hüperrealistlikud maalid, paarkümmend fotot ja taipan õnneks pildistada ka silte teoste ja nende autorite nimedega. Sealt näen otsemaid, et kõikide piltide autoritena on märgitud Cooper & Gorfer. Guugeldus juhatab väga uhke veebileheni http://www.coopergorfer.com/. Saan ka teada, et näituse nimi on The Weather Diaries, ju siis „Ilma päevaraamatud“, ja et see on selle nimega näitustest järjekorras kolmas; esimene oli 2014. aastal Frankfurti tarbekunsti muuseumis, teine Kopenhaagenis. Ja duost Cooper & Gorfer saan kuvatõmmise just selle näituse puhul tehtud videost https://www.youtube.com/watch?v=PqIwVJSwrRs.

2006. aastal koostööd alustanud ning Rootsis Göteborgis ja Saksamaal Berliinis elava ja töötava paari moodustavad austerlanna Nina Gorfer (sünd. 1979) (vasakul) ja ameeriklanna Sarah Cooper (sünd. 1974). Selgub, et näitust nimetatakse biennaaliks ning Sarah Cooper ja Nina Gorfer on selle kuraatorid: Koostöös kaheteistkümne kunstniku ja disaineriga Gröönimaalt, Islandilt ja Fääri saartelt on nad koostanud unikaalse installatsioonide ja kujutistega jutustuse, süüvides nende kolme saarerahvuse nupukusse, mille ühisosa on isolatsiooni haare. Olles näituse annotatsioonist esimese lause püüdlikult, aga küllap saamatult eesti keelde pannud, loobun ma edasisest tõlkekatsest, sest lõppude lõpuks pole see näitus kaugeltki mu postituse põhiteema. Nii palju siiski veel, et kasutatud tehnika kohta öeldaks photographic works, nii et ju nad ikkagi fotod on. Ja nähtavasti kuuluvad lobbys nähtud installatsioonid samuti selle näituse juurde.

Mõni pilt ka ümbermajatiirult: see on ringteepoolne külg.

Selle külje tagumine nurk.

Maja tagumise külje all on maapind hoopis madalam ja seetõttu on sinna rajatud vägev basaltmüür või -kaldtee.

Kõige tagumine nurk. Siin on päris tükk tõusu maja juurde tagasi vantsida.

Ringteest arvates kaugemal küljel on jälle palju klaasi. Tagaplaanil on näha ringhäälingu valge maja.

Selle külje ülemises nurgas ...

... on teine sissepääs.

Ja taas maja fassaad.

Selle pildi juures on paras koht tunnistada, et üks lõik veebilehest http://www.nlh.fo on selline, millele ma kõigile vastete otsingutele vaatamata alla jään – see on Surroundings:

The study of Nordic art, however, begins even before you enter the house, as several artworks are permanently situated outside: Erik Nyholm’s magnificent ceramic pole, Bernhard Lipsøe’s humorous sheep, Tróndur Patursson’s powerful rock sculpture, Ívar Vargarðsson’s abstract concrete shapes, Hans Pauli Olsen’s dynamic whale killing and Guðrið Poulsen’s organic, perfect circle. They all contribute to the story of Nordic art and to its continuing evolvement.

Kas mõni sellest loendist vastab ka siin pildil näha viguritele maja nurga juures murul, ei oska ma tõesti arvata.

Loetelust suudan ma kindlalt pildil tuvastada ainult kaks: esiteks muidugi Bernhard Lipsøe lambad (Seyðafylgi), mis on paari pildi pealt juba läbi vilksatanud ...

... ja teiseks Tróndur Paturssoni mulle mini-Stonehenge’i meenutav tõesti jõuline kaljuskulptuur (Stensætning, 1989), mille leian üles ühest Paturssoni tööde portaalist. Eks see näita jälle, kui mitmekülgne on selle mehe looming.

Võib-olla on see ikka veebilehelt http://www.nlh.fo leitud ja endal märkamata jäänud kompositsioon Guðrið Poulseni „orgaaniline, perfektne ring“? Ei tea....

Ja uhkele sambale ...

... ja „sangadega seenele“ ei söanda ma mingit vastet pakkuda. Ja pealegi tundub pärast pikki guugeldusi, et sellist kunstnikku nagu Ívar Vargarðsson ehk polegi olemas: ainsa vastena tuleb välja seesama nlh.fo veebileht. Küll on Islandil kunstnik Ívar Valgarðsson.

Musta kivigi pole sissekäigu kõrvale tõstnud ilmselt Emake Loodus, pigem on seegi kellegi teos.

Ka ringhäälingu hoone juures on midagi, mis võiks olla skulptuur.

Põhjala maja ehitusel pruugitud materjalid on pärit mitmelt poolt Skandinaaviast: lobbys on kasutatud Norra Gudbrandsdali kiltkivi, puitpõrandad on Rootsi männist, saali ja amfiteatri laed Taani saarepuust ning uksed ja mööbel Soome kasest Taani valgevasest metallosadega. Kõik hoone välismaterjalid on pärit Fääridelt või valmistatud Islandil peale klaasi ja anodeeritud alumiiniumi, mis on toodetud Taanis.

Lõuna- ja idakaarde vaadates selgub, et Põhjala maja seisab väikesel künkal ja nii saab siit päris hästi ka kaugemale vaadata ja fotosid klõpsida.

Lõunakaarde jääb teadagi üleeelmises postituses põgusalt üle vaadatud spordibaaside piirkond Gundadalur ja selle taga Bank Nordiku hoone, …

… kui objektiivi veidi paremale pööran, saan välja suumida Viðarlundini parkmetsa kõige kõrgemas paigas seisva II maailmasõjas hukkunud Fääride meremeeste mälestussamba. Näha on ka mõned SMS kaubanduskeskuse katuseaknad.

Edelas on Põhjala maja naabreiks elamud.

Kirdes paistab pealinna ees- või õigemini naaberlinn Hoyvík, kuhu järgmisena siirdume; sealhulgas jälle enne korra juba mainitud kirikutorni hiigelkolmnurk.

Üks vist valge katusega suur rajatis poolel teel köidab mu tähelepanu, aga kui väheke suumin ja siis ka pilti lõikan, saan aru, et see on kõigest üks kobar kortermaju. Hiljem selgub, et sellised kobarad ongi Hoyvíki praegune põhiline ehitusstiil.