No muidugi tikuvad näpud sügelema: fotokad on pilte pungil, aga, näe, pole olnud aega arvuti taha istuda ja midagigi blogisse pista. Nüüd lõpuks saan ometi seda muret veidi leevendada.
Esmalt Emajõe veeseisust üle-nulli-sentimeetrites ja kaldail:
9.aprillil küündis vesi vaid veidi Dorpati- ja Pläsku-tagusele alumisele kaldapealsele; sellest olen 10. aprillil ka pildi bloginud. Päevaga kerkis vesi kümmekond sentimeetrit, 254 sentimeetrini, ja kogu mainitud tee jäi õhukese veekihi alla.
Samast 10. aprillist jäi paraku postitamata üks teinegi pilti, mis meeldib mulle oma must-valge kontrastsusega jää ja pilvede vahel. Tegelikkuses oli see kontrastsus ehk kriipsuke suuremgi kui pildil.
12. aprilli postituses kirjutasin sellest suurveevärgist väheke pikemalt. Tookord mainisin, et 273 cm-ni kerkinud veeke küündis põgusalt limpsama Kalevipoja-tagust kaldateed. Järgmisel päeval näitas ilmasamba tabloo 281 cm ja siis said jalgrattal kummid sel teel juba märjaks.
Enam ei saanud kuiva jalaga läbi ka Vabadussilla linnapoolsest tunnelist.
Kusjuures see on ilmselge sotsiaalne ebavõrdus: Ülejõe-rahval oli kuiva maad veel kuhjaga käes!
Vaegajuga kavandatud Kroonuaiasilla all uppus sel päeval juba käsipuugi.
Eile kella 15 paiku sattusin veetasemenäitajat vaatama just siis, kui tulikirjast „289“ sai „290“. Vesi oli sellega tõusnud ka Kalevipoja-taguse kõnnitee Kaarsilla-poolsesse külge.
Ka täna sattusin ilmasamba alla just arvuvahetushetkel: kui 294 muutus 295-ks. Esimesed sillutiseplaadid olid märjaks saanud Atlantise-kalda alumisel kõnniteel, ...
... linnapoolsel kaldateel on aga juba selgelt kummikuid vaja, kui te ei taha mööda haljastust sammuda.
Aga täna keskpäeval võtsin ette ka väikese Ihaste-retke. Sõitsin number 14 bussiga Männimetsa peatusesse ja vantsisin sealt mööda mullu valminud kergliiklusteed Kalda teeni. Väheteadlike mittetartlaste jaoks tasub ehk lisada, et Ihaste tekkis Tartu kagupiirile Nõukogude-aegse suvilarajoonina. Nüüd on tast ammu saanud üsna suur eramulinnaosa. Paraku on Vana-Ihaste ja sinna viiv Ihaste tee üpriski vastu Emajõge ja nii tikuvad veerohked kevaded elanike valdusi üle ujutama. Samuti mainitud Kalda tee on aga Tartu elanikerohkeimast linnaosast Annelinnast kesklinna viiv lõunapoolsem magistraal.
Kohe teekonna alguses sain ka sõnaselge hoiatuse, ...
... aga esialgu oli kõva ja kuiva pinda nii rattail kui ka nendeta kulgejate jaoks.
Ja tegelikult oligi vaid kaks lüheldast üleujutuskohta: Ihaste tee II nõudepeatuse lähistel ning ...
... Ihaste tee ja Ihaste põigu risttee juures. Ei mingit „käe ulatab noor paadimees“-stoorit nagu mullu (vt. aastatagust 23. aprilli Uudistajat, http://www.eestiloodus.ee/uudistaja320.html). Ja ega seda vist tänavu enam ei tule ka.
Ettenägelikum autojuht seob siiski paadi katusele.
Mõni meeleolupilt sellelt käigult:
Vee- ja õhuteede ristmik.
Haruldus: Ihaste tee linnapoolses otsas on veel parajalt lund.
Mõnd saart on ääretus meres...
Motiiv kevadpühadenädalaks: suurvesi ja malbed urvad.
Väike linna suure vee taga.
Veidi lindude elust:
Küll on naerukajakail nüüd hää Dorpati taguse vee kohale jäänud õrtel lõbutseda!
Lendavad väetisekülvajad...
... ja nende toodang.
Naabruses on muru, muide, juba roheline.
Kullakene, jälle sa korjad konisid! Ja iga tühja pudelit ei pea ka üle nuusutama!
Küll võib üks lind ikka kena olla!
Lõpetuseks põikan jälle kord Tartu ülikooli botaanikaaeda, ...
... kus talveuni on küll selgelt lõppenud ...
... ja värvikirevus juba suurem, ...
... kui üks väeti fotokaniru suudab üles võtta.
Vähemalt sinised ja violetsed toonid on tegelikkuses varjundirikkamad.
Aga selle toreda lillekese nimi on nimelipiku kinnitusel harilik koerahammas.
Mõni nõlv on juba sillasinine.
Unustatud pole saabuvat pühadenädalat.
No comments:
Post a Comment