Sunday, February 26, 2012

Mandliõielõhnane ja apelsinimaitseline Sitsiilia 2. Kuulus ja tundmatu Casa Cuseni

Uni ööl vastu 6. veebruari pole muidu laita, aga korra äratab unenägu, et mu toas voolab hoogsalt vulisev ojake – ju on keegi kusagil naabertoas duši all – ja kella kuue paiku hakkab keegi pea kohal hoogsalt kappama. Natuke jahe on vahepeal ka; see jääb üheks selle reisi probleemiks: Sitsiilia hotellides ju radiaatoreid pole, mõni kliimaseade suudab veidi kütta, teine mitte eriti. Õnneks on kõikjal lisatekke.
Veidi enne seitset telefoniäratuse peale tõustes olen üsna reibas, aga juba on kurk kare, hääl veidi ära ja nina nohune. Väljas tibutab vihma.


Söögisaal on avar ja soliidne, menüü Lõuna-Euroopa kohta külluslik. Vaimustun jälle kord soojast pikast itaalia pane’st, ju see ikka leivaks tuleb tõlkida, pigem on ta küll sepik. Mõnus on tema krõbedat koorikut terava noaga lõigata; juustuga maitseb ta väga hästi. Et loobuda ei raatsi ka pigem britilikust munapudru-vorsti-küpsetatud tomati kombinatsioonist ning paarist magusast saiakesest, saab reisi esimene hommikueine ehk liigagi rohke.



Poole üheksa paiku hakkab koli bussi saama, meie ise varsti ka.













Polegi ruumi nii kaugele taganeda, et kogu poolkaarekujuline hotelli ja konverentsi-
keskuse kompleks pildile saada. Paistab, et ehitis on üsna uus.









 
Hotelli ees ja ümber kasvavad õlipuud; kaks neist, peaukse vastas, tunduvad üsna eakad. Neil põlesid õhtul meie saabudes sinised lambikesed.











8.45 asume teele; esimene sõit on sadakond kilomeetrit põhja poole, Taorminasse. Kohe hakkab bussiakendest paistma Etna: linnasisestel käänlevatel-väänlevatel teedel kord paremalt, kord vasakult; maanteele jõudes aga muidugi vasakult. Iga allika kohaselt ise kõrgusega – eks nii aktiivse vulkaani kõrgus aina muutugi! – tulemäe lumine ülaosa sulab halli pilvisesse taevasse. Paremal vilksatab aegajalt Joonia meri.
Ulve paneb mängima Sitsiilia muusika ja esimese muljena tundub see hästi kreekapärane. Hetk hiljem kinnitab ka Ulve, et kaua saarel olnud kreeklaste mõju on siinsele muusikale jätnud tugeva jälje. Ja räägib, et mitmel pool on kreeklaste ehitatud templitest küllalt palju meie päevini säilinud. Veidi teeb ta juttu ka ajaloost, sellest, millest lubasin pigem mööda libiseda, kui vähegi võimalik. Muu hulgas tuleb muidugi kõneks trinacria ja see, et see on olnud ka riigi nimi, näiteks 1302. aastal tekkinud Sitsiilia kuningriigi sünonüümina. Muide, blogiavarustelt leian ka trinacria võimaliku eestikeelse vaste: säärkurat. Täitsa põnev!
TV-uudistes olla räägitud, et põhja pool on kõvasti lund sadanud ja et Roomas olevat jälle lumetormikaos. Meil siin Sitsiilias on vihmgi üle jäänud.

Just selles kandis on olnud 734. aastal eKr saabunud ning siinse põlisrahva sikaanid assimileerinud kreeklaste linn Naxos. Kui Siracusa türann Dionysius I Naxose aastal 403 vallutas ja Siracusa külge liitis, kolinud enamik naksoslasi just 200 meetri kõrgusele künkale, Tauro mäele, 358. aastal Andromachuse asutatud Tauromeniumi ehk Taorminasse.


Veidi pärast muistse Naxose asukohta teeme pisukese pildistuspeatuse: imekena Isola Bella juures.









 
Isola Bella, tilluke saar, hellitusnimega Joonia pärl, oli kuni 1990. aastani olnud eravalduses ja sinna oli kokku kantud mitmesuguseid põnevaid, Vahemere kliimas hästi kohanenud eksootilisi taimi. Kui omanik pankrotti läks, ostis omavalitsus saare endale ja nüüd on seal maailma looduskaitsefondi WWF Itaalia haru administreeritav looduskaitseala.

Kena vaate saab ka paremale kiigates.


Aga siis taas bussi ja juba järgmise maanuki taga ootab meid funivia, funikulöör.
Olen Sitsiilias korra varem põgusalt käinud. 2005. aasta oktoobris olin nimelt Germaloga Maltal ja sealt sai üheks päevaks kiirlaevaga Sitsiiliasse tulla, saare kagunurka Pozzallo sadamasse. Meid toodi tookord bussiga paariks tunniks Taorminasse ja edasi Etnale, mille tõsisemat „vallutamist“ segas paraku suhteliselt halb ilm. 1986 meetri kõrgusel Rifugio Sapinzas käisime siiski ära ning see oli igavesti põnev ja muljetavaldav. Mis parata: vulkaanidel on minu jaoks mingi eriline tõmme.
Tookord, kuus ja pool aastat tagasi, tulime bussiga Taormina hiiglaslikku, vist kuue- või seitsmekorruselisse parkimismajja ja sõitsime sealt tillukese kohaliku bussiga mööda serpentiinteed linna.


Nüüd läheme õhu kaudu üle kohaliku jalgpallistaadioni.












Kui kõlkuv sõiduvahend on jõudnud küllalt kõrgele, ...














... avanevad uhked vaated.













18 reisikaaslase hulgas on ka tuntud dendroloog Aino Aaspõllu ja tema tarkust oleme reisi jooksul usinad pruukima. Üks esimesi teadasaamisi: see kenasti õitsev põõsas pole üldse mitte mimoos, vaid hoopis akaatsia.








11 000 elanikuga linnakese kaarja peatänava Corso Umberto kummaski otsas on värav: edelas Catania, kirdes Messina värav. Just Porta Messinast me nüüd sisse astume.


















Tänavad on mõistagi kitsad, ...




















... väljakud pakuvad veidi avarust juurde.




















See on Püha Caterina kirik, ...





















... see aga algselt araablaste ehitatud Palazzo Corvaja, kus 1410. aastal on töötanud koguni Sitsiilia parlament.




















Tundub, et linlased peavad lugu haljastusest.












Ühel rõdul püüavad pilku küpsed sidrunid.


Majadel on kõikvõimalikke ilustavaid (ja ilutsevaid) detaile.












Oleme jõudnud 9. aprilli väljakule, otse ees olev kellatorn kannabki nime Kellatorn, Torre dell'Orologio. Aga vahel öeldakse ka La Porta di Mezzo, küllap siis Keskmine värav?








Sant’Agostino kirik teenib linna raamatukoguna.




















Üsna sageli on põiktänavad hoopis trepid.




















„Siis pöörate sinna ja siis tänna!“ võtab kohalik neiu käed appi. Ulve otsib nimelt teed meie siinse peasihtmärgi Casa Cuseni juurde. Kitsaste tänavate ämblikuvõrgus pole lihtne orienteeruda. Peagi selgub ka, et valdav osa linlasi ei tea Casa Cusenist midagi. Õnneks on meil orientiiriks hotell Mediterranneé, mille lähistel maja peab olema.


Osa Taormina tänavaid on lahti ka autoliiklusele.




















Oleme jõudnud peatänavast tublisti kõrgemale.











Vaated aina avarduvad, ...


... Taormina kohal lausa ohtlikuna tunduval kõrgusel otsekui õrrel kükitavast Castelmola külast näeks kindlasti aga veel palju rohkem.


















Lõpuks, 10.30 paiku, jõuavad üha ülesmäge rühkivad eksirännakud lõpule: Casa Cuseni peremees tuleb meile vastu.










Turismibuklettidest ja raamatuist ei suutnud ma leida Casa Cusenist sõnagi. Kui kirjutatakse sellest, kuidas kord õitsenud, kord raskeid aegu läbi elanud ja pärast normannide vallutust 11. sajandil vähetähtsaks, tundmatuks kohaks taandunud Taormina jõudis eurooplaste teadvusesse, siis mainitakse ikka Saksa kunstnike tulekut 1787. aastal: nende piltidelt tulnud teadmine koha ilust. Ja kuulus Goethe ilustanud Taorminat kui tükikest paradiisi.
Casa Cuseni peremees ja perenaine on veendunud, et vähemalt britid said sellest paradiisist olulisemal määral teada alles 20. sajandi alguses just tänu Casa Cuseni rajajale, inglise akvarellistile Robert Hawtorn Kitsonile ning tema sõbrale, hoopis kuulsamale kunstnikule sir Frank William Brangwynile.


Robert Hawtorn Kitson (allikas: www.casacuseni.org)



















Kitson (1873–1947) oli siin noore mehena käinud ja paikkonda sedavõrd armunud, et jättis oma Yorkshire maha ja ehitas Taormina järsule mäenõlvale, kõrgemale kõigist toonastest majadest Casa Cuseni. Peremees räägib, et Kitsoni esimesed siin maalitud akvarellid, kus peal nii küpsed apelsinid kui ka Etna lumi, olid Albionis tundunud fantaasiatena: nii ei saa ju olla!. Aga Kitsoni õpetaja Brangwyn oli visandanud sellesse vaimustavasse maastikku maja, mille Kitson valmis ehitas. Just Brangwyn kavandanud osa sisekujundust ja mööblit. Maja ja aed öeldakse olevat „harmooniline segu art nouveau’st ja Sitsiilia stiilist“.


Daphne Phelps 1948. aastal (allikas: www.casacuseni.org)



















Pärast Kitson surma sai onu valduse omanikuks kirjanik Daphne Phelps (1911–2005), kes hoidis Concetta ja Peppino Cundari abiga pool sajandit maja ja aia korras. Järgmised pärijad, Daphne sugulased, olid alul innukad tema tööd jätkama ja palkasid arhitekti restaureerimisplaane kavandama, aga paraku nende jõud rauges ja maja pandi müüki. Õnneks läks valdus Cundari/Spandaro perekonna kätte. Kardan eksida, aga praegune perenaine signora Mimma on nähtavasti Concetta ja Peppino Cundari tütar. Ja meie käigu ajal jäi küll mulje, et paar on võtnud aia korrastamise oma tähtsaimaks ülesandeks; maja tundub olema küllalt heas korras juba praegu.

Alustame ringkäiku aiast. Casa Cusenil on lausa suurepärane, rohkete fotode ja illustratsioonidega veebileht www.casacuseni.org, millesse ma seda postitust koostades muidugi põhjalikult ära upun. Kuna mõnigi oluline foto jääb mul ringkäigurabinas klõpsamata, võtan endale vabaduse täita need lüngad sellelt lehelt võetud piltidega. Sealt on pärit ka see krundi skeem


Aed ja maja on rajatud väga järsule nõlvale. Ma ei oska hinnata, kui suur võib olla kõrguse vahe sissepääsu ja aia ülemise punkti vahel, aga üsna ilmselt paar-kolmkümmend meetrit küll.

Sellest peaks saama väikese ettekujutuse järgmiselt, samuti veebilehelt võetud fotolt. Vaadake skeemilt, kui lähedal on tasapinnalises projektsioonis maja väravale – ja kui palju kõrgemal ta samas on.


Majas ja aias on rohkesti reisidelt kaasa toodud kunstiväärtusi. Aia kõige alumise osa tagaseina müüritud lõvi vanus olevat kaks tuhat aastat.










Kõik platood on kaetud väikestest kividest mosaiikidega (ciottolato), vahel kohalikud tellised. Kivid on rannast otsitud ja naised olid nad siis korvidega mäkke kandnud.









Ühel teljel, aga eri kõrgusel on aias mitu veesilma. Kõige alumises kasvab kaht liiki papüürusi.











Tsitruste all asuv kaev kogub hinnalist sadevett.












Aia sümbol viinamarjakobar ütleb külalistele „Tere tulemast!“.












Siin on vasakul näha omaniku Robert Kitson, paremal aga aedniku Carlo Siligato karikatuurne profiil.











Sellel mosaiigil on krundi plaan, ...













... kus kalasiluetid näitavad veesilmade asukohti.












Keegi käib meid aegajalt piidlemas.













Oleme veel mõni meeter maja sissekäigust madalamal, aga vaated mere poole on läinud juba üpris uhkeks.


Miks on Sitsiilia villade rõdud alt laienevad? Aga selleks, et daamidel oleks seal oma kaharate seelikutega mugavam seista. Pange tähele ka rõdu alt vastu vaatavat tigedat nägu. Sellised maskid hoidvat kurje vaime majast eemale.







See, kelle pärast Sitsiiliasse tulime: õitsev mandlipuu.












See purskkaev olevat toodud Tuneesiast.




















Muidugi pälvib meie rohke tähelepanu puiskarikakar.














Veel üks mandlipuu.


Aga siin on noor mandlipuu hakanud kasvama põlenud esivanema kännust.












Nüüd oleme juba maja taga, temast veidi kõrgemal. Selle laavakividest laotud mosaiigi tähendus ja sisu on teadmata.










Oleme jõudnud aia kõige ülemisele platvormile. Sada aastat tagasi oli see kõrgeima vaate koht Taorminas.












Selline on see vaade nüüd.




















Daphne majanduslikud võimalused olid kaugelt kasinamad kui ta onul, seepärast ei saanud ta pidada endiselt kolme aednikku ja pidi 50 aasta jooksul palju ise ära tegema. Paraku tuli tal maha müüa ka krundist ülalpool asuv maa. Pärast uute majade kerkimist sellele maale ei saanud enam endises ohtruses paljastel kaljudel voolanud sadevett koguda ning Daphne pidi loobuma paljudest võõrliikidest ja kasvatama kohalikke taimi, mis suutsid kuumusele ja kuivale vastu panna.
Oma pingutusi maja ja aeda alles hoida on ta kirjeldanud autobiograafilises raamatus „A House in Sicily“.

Aia kõige suurem ja kõige kõrgemal asub veesilm: vana ujumisbassein. Pilt tagaseinas kujutab purskavat Etnat. Peremehe sõnul on mõnigi Etna tegelik purse basseinivees vastu peegeldunud. Vesi värvub siis punaseks. Täiskuu ajal tunduvat vesi aga kollane.


Mõni oluline taim: loorber ja ...













... akantus ehk karusõrg – selles aias küll pigem umbrohi.












Nüüd on lõpuks aeg minna ka majja. Pistan siia jälle kolm veebist www.casacuseni.org võetud pilti, et hoone üldkuju paremini ette näidata. Maja on põhiliselt kahekorruseline, avara rõduga ...

... ning katusel on veel kaks omaette ruumi.

Maja ees on avar terrass suurepärase vaatega Etnale ja Joonia merele. Majast avaneb terrassile viis suurt akent.


Peremehe järel astume salongi. Nagu enne juba öeldud, tõi Kitson oma reisidelt kaasa hulga põnevaid ja väärtuslikke esemeid, nii et villa on kui omamoodi muuseum.











Näiteks selle Tiibeti vaiba kohta ütleb peremees, et selliseid on teada vaid kaks; teine asuvat Amsterdamis.













See ehtekarp olevat aga 13. sajandil kuulunud kuulsale Este suguvõsale.













Väga põnev ruum on salongi kõrval asuv tilluke raamatukogu, mille toolid mäletavad mitmeid kuulsusi.
Teise Maailmasõja ajal oli Kitson sunnitud Taorminast lahkuma, kuna ta valduse rekvireerisid esmalt itaallased, siis sakslased ja lõpuks inglased. Mõni sõjategevuse jälg on majas siiani alles. Pärast sõda tuli Kitson küll oma armastatud Casa Cusenisse tagasi, ent suri aastal 1947. Pärija Daphne Phelps tuli siia esmalt vaid selleks, et valdus maha müüa, ent otsustas jääda. Väga sageli pakkus ta siin ulualust oma sõprade sõpradele – ja nende hulgas oli mõnigi kuulsus. Nii olevat just selles raamatukogus oma mõtteid paberile pannud Bertrand Russell, matemaatikuharidusega inglise aristokraat, kes sai 1950. aastal hoopis Nobeli kirjandusauhinna „tunnustuseks oma mitmekesiste ja tähenduslike kirjutiste eest, milles ta kaitseb inimesesõbralikke ideaale ja mõttevabadust“.
Ka olid Daphne külalised näiteks Greta Garbo ja Tennessee Williams.
Tasub lisada, et majutust pakutakse Casa Cusenis ka praegu.


Casa Cuseni kõige kuulsam ruum on siiski sir Frank Brangwyni söögituba. Brangwyn on kujundanud ja/või loonud majas muudki, aga söögitoa kohta öeldakse, et see on kõige terviklikum ja kaunim näide selle maailmakuulsa kunstniku loomingust. 







 
Et tõesti uhkest ruumist paremat pilti saada, lisan siia taas kaks fotot ka veebist www.casacuseni.org:



Siin saame teada ka ühe „saladuse“. Kui te freskodel kujutatud nümfette ja karjuseneide tähelepanelikumalt uurite, siis saate aru, et tegemist on hoopis tütarlasteks riietatud noormeeste või poistega. Tuleb välja, et kunstnikud olid homoseksuaalid. Oma kodumaal, konservatiivses Suur-Britannias, pidid nad seda hoolikalt varjama, vabameelses Sitsiilias polnud aga probleeme ennast vabamalt tunda. Konkreetselt seda pilti nimetab peremees „maailma ainsaks freskoks lapsega homoseksuaalidest“.











Urve ja Ulve vaatavad juba murelikult kella, peremees tahab meile aga ilmtingimata midagi näidata ka ühes katusemajakestest. Kui ruumi sisse astume, on selge, et viivitus tasus ennast ära. Siin on nimelt mitte ainult väike traditsioonilise Sitsiilia vankri mudel, ...







... vaid ka 200 või rohkemgi aastat vana vankri originaalosad ...














... ja hulk Sitsiilia pupisid.




















Muidugi ei jäta me siit ka uhkeid vaateid nautimata ja pildistamata.

Üle katusetoa, kus parajasti käisime, paistab kui pääsukeste kobarpesa Castelmola küla.

Etna on paraku endiselt udulinikusse mähkunud, ...

... ilusa ilmaga näeksime sellist vaadet (www.casacuseni.org).


12.15 paiku asutame siiski lahkuma. Peremees on nii lahke, et juhatab meid mitte ainult oma aiast välja, vaid tuleb ka näitama kõige otsemat teed all-linna.








Üsna kärmelt jõuame Piazza del Duomole ...












... ning vaatame Toomkirikut väljast ...












... ja seest.




















Taas oleme vanalinna peatänaval, Corso Umbertol, ...




















... kust hakkab silma üks tore roheline kentaur. Alles fotolt märkan, et kentauri taga on kinnitus reisiraamatust leida väitele Taormina vallatu ja aktiivse ööelu kohta.


















Ulve viib soovijad Taormina reklaamituima turismiobjekti, Kreeka-aegse teatri juurde. Mina käisin seal eelmise reisi ajal ja mäletan esmajoones suurepäraseid vaateid Isola Bellale ja merele. Praegu löön teatrisse minejaist lahku, sest pakilistel põhjustel on vaja üles otsida mõni baar. Ainsal mulle teada avalikul pakiliste vajaduste rahuldamise kohal märkasin nimelt taba rippuvat.


Enne seda heidan siiski pilgu Kreeka omast hoopis tagasihoidlikumale Rooma teatrile ehk Odeonile.












Põhiliselt veedan aega 9. aprilli väljakul, kust on toreda vaated alla, ...

... sealhulgas raudteejaamale.


Väljakul on enne juba mainitud Kellatorn või Keskmine värav, aga ka San Giuseppe kirik.











San Giuseppe kiriku torni tagant paistab kõrgel asuv saratseenide kindlus, ...










... kust avaneks selline vaade (foto: Wikimedia). Ülemisel nukil on näha Kreeka teater.


Aga peagi on käes aeg vantsida tagasi kohtumispaiga Victor Emmanueli väljaku poole.











 Urve soovitusel astun läbi turismiinfopunktist, kus vaadata ka üks tore Sitsiilia vanker ...









 
... pupid, aga kus jagatav linna skeem on veel nirum kui kuus ja pool aastat tagasi hangitu. Linnaplaanide tegemise kunsti tuntakse Lõuna-Euroopas siiani üldiselt kehvasti.









Taas ootab meid funivia, ....













... kus vahva plakat vabastab allameetrimehed sõidutasust.




















 13.30 paiku oleme jälle all. Istume bussi, et minna apelsiniradadele.

No comments:

Post a Comment