Eelmise kirjapaneku 4. veebruaril lõpetasin murega 5. veebruari pärast: et mul vaja varahommikul teele minna, ilm aga ähvardab tulla talve külmim.
Nii oligi. Tõusin varakult ja jõudsin EMHI ilmakaardilt temperatuurid üle vaadata. Kella seitsmesed kõige karmimad pakasepaigad olid Roela 33,6, Jõgeva 33,4 ja Taheva 32,9. Vahepeal külmapealinna tiitlit endale ihanud Korelas mõõdeti „ainult“ 32,2 nagu ka Tarvastus, Kuusikul 32,3 ja Jõhvis 32,0.
See ilmakaart aadressil http://www.emhi.ee/index.php?ide=21&ts=1329023337&go=1 on üks tore mänguasi, mida saab ka kuupäevade ja kellaaegade järgi ajas tagasi klõpsida (erinevalt kohe kaduvatest lumekaartidest). Nii saan teada, et kell 8 on Jõgevamaal Tõrve mõõtejaamas olnud koguni 34,3 miinuskraadi. Meedias teatatud Jõgeva rekordkülma 35 kraadi ma aga ei leia.
Tulen selle ilmakaardi juurde veel tagasi, esmalt aga ülevaade mu liikumistest. Otsustasin targemate inimeste tundival soovitusel loobuda linnaliinibussist ja sõitsin 7.30 bussijaama taksoga. Riietusest jäin lõpuks tossude ja äravõetava voodriga talvejope juurde (ja võin tagant järele kinnitada, et valik oli optimaalne).
Kell 8 Tallinna sõitnud „Täistunni ekspress“ tegi mulle kõva närvikõdi ja jäi sõidu jooksul kuus-seitse korda teepervele seisma. Siiski vaid korraks ja ajakadu polnud suur. Pealegi olin erinevalt kahest samuti Tartust lähtunud reisikaaslasest hoopis ettevaatlikum: nemad tulid alles kella üheksase bussiga.
Igatahes olin 10.30 Tallinnas lennujaamas ning peagi ka kohvrist vaba ja reisile kirja pandud. Jõudsin tehtud ka traditsioonilise reisieelse lõunasöögi Ülemiste keskuse TimeStop’is. Lennujaamas tagasi, koorisin ühe riidekihi vähemaks, aga turvakontrollis kukkusin ikka traditsiooniliselt higistama. Ei tea, kas nad saadavad mingeid kiiri välja või?! ☺
Üsna õigel ajal, kell 13, läks Czech Airlines’i Boeing 737 lendu. Sellega oli üksiti alanud reisibüroo Comtour Sitsiilia-reis. Loodan, et suudan lähitulevikus tekitada siia blogisse ka põhjalikuma reisiülevaate; praegu ainult mõni põgus puude.
Sinnasõit oli kolmejärguline: Tallinnast Prahasse, Prahast Roomasse ja Roomast Cataniasse. Veel paar päeva enne reisi teadsime, et samasuguse kolmikhüppega tuleme ka kuus päeva hiljem saarelt tagasi, ainult et „hüppepakk“ pole Catania, vaid Palermo. Paraku võtsid Tšehhi Õhuliinid Tallinna-lennu päev pärast piletite vormistamist maha ja võimalikest naasmisvariantidest jäi lõpuks sõelale Palermo-Rooma-Praha-Helsingi-Tallinn. Oleks võinud halveminigi minna!
Teatava pitseri vajutas reisi käigule kindlasti ilm, ehkki ka sellega võinuks minna halvemini. Eks enne minekut saanud ikka ka prognoose vaadata ja need pakkusid mitte ainult tavapärasest veebruari-temperatuurist isegi ligi 10 kraadi väiksemat õhusooja, vaid ka küllalt sagedasi sademeid. Jahe oli tõesti ja voodrita talvejopist jäi paaril korral isegi väheseks. Üle 10 soojakraadi vist polnudki, madalaim temperatuur oli 2–3 kraadi. Aga vihma sadas õnneks vaid paar korda ja hästi lühikest aega.
Nagu Comtouril ikka kombeks, oli tegemist üpris mittestandardse reisikavaga ja nii sattusime mõndagi paika, kus „tavaliselt ei käida“. Oli mitu kohtumist äärmiselt entusiastlike inimestega, oli hulk üllatusi.
Ühe üllatusega läks ka väheke viltu. Nimelt otsustas Euroopa aktiivseim vulkaan Etna jälle kord pursata, aga meie jaoks veidike hilja. Viibisime tulekoonuse lähedal esmaspäeval, purse algas aga kolmapäeva õhtul, kui olime jõudnud saare lõunaserva Agrigentosse.
Muide, sel samal kolmapäeva õhtul andsin Agrigento hotelli Tre Torri vastuvõtuhärrale korralikult vormistatud postkaardid, et ta need posti pistaks. Nende ridade kirjutamise aegu ehk kaheksa päeva hiljem pole kaardid paraku adressaatideni jõudnud...
Minu isiklikke reisirõõme võttis vähemaks sõidu jooksul kusagilt külge karanud külmetus või viirus. Eriti paljust ma siiski ei loobunud, ainult reisi eelviimasel õhtul kükitasin juba kell 19st oma üsna ahtakses hotellitoas. Vaatasin seal esimest korda reisi jooksul ka telerit ja sain teada, et 1) ehkki ses Palermo hotellis oli mitukümmend telekava, polnud nende seas ainsatki ingliskeelset ja 2) et eelmisel õhtul alanud Etna purse oli üsna marginaalne uudis, nagu ka kõik laias maailmas toimunu: vähemalt 90% uudisteprogrammi saateajast kulus lume- ja külmakatastroofile.
Üldmulje Sitsiiliast sai hea. Ma ei tea miks, aga ma eeldasin midagi kehvemat ja vaesemat. Eks me sõitnud muidugi enamasti ikka ka suurematel teedel, aga ka kitsamatel teedel ...
Meie seltskond oli väike: koos giid Ulve ning Anna ja Urvega Comtourist kaheksateist. Muidugi on nii väheste inimestega hoopis lihtsam liikuda ja põigata ka tillematesse ruumidesse. Väike oli ka meie buss ja see oli ehk vaatevälja avaruse mõttes kohati ka piirav asjaolu.
See-eest oli meil suhtlusaldis, abivalmis ja rõõmsameelne bussijuht Andrea.
Edasi igast reisipäevast kaks pilti. Valik on pigem juhuslik kui mingeid tippkohti esitlev: põhiliselt tippkohad meil aina olidki.
6. veebruar: Casa Cuseni aed Taorminas ja ...
... täiskuu õhtuses Siracusas.
7. veebruar: Lõuna-Sitsiilia kiviaiad ja lehmad ning ...
... UNESCO maailmapärandi loendisse kantud Modica vanalinn.
8. veebruar: Agrigento mandlipuud ja ...
... Sitsiilia traditsioonilised sõjakad nukuteatrinukud ehk pupid.
9. veebruar: kuulsaima Sitsiilia kirjaniku Giuseppe Tomaso di Lampedusa Santa Margherita di Belices asuva majamuuseumi ääretult põnev, ehkki ka üsna käest lastud aed ja ...
... meresoola tootmise kompleks Trapanis.
10. veebruar: normannide mosaiigid Monreale katedraalis ja ...
... suurejooneline toomkirik Palermos.
11. veebruar: varahommik Rooma lähistel – jälle on tulnud lund – ning ...
... lend üle Alpide.
Laupäeva, 11. veebruari õhtul jõudsime just nii sobival ajal Tallinna, et nüüd lennureisijaid mugavalt otse lennujaamast Tartusse sõidutavat järjekordsest, kella 18-st bussi tuli vaid kümmekond minutit oodata. Vabu kohti oli õnneks ka. Ning veel erilise vedamisena sain reisikaaslase abiga Tartus lausa koduukse ette. Aitäh!
Kodus selgus, et eelmisel nädalal lubatud ilma soojenemine oli tõesti olnud, aga esialgu veel mitte kuigi ulatuslik. Enne viidatud EMHI ilmakaardilt näen, et mõnes kohas lausa 10–15-kraadiline temperatuuritõus oli 7. veebruaril, päev hiljem järgnes mõnekraadine tagasilangus ja veel päev hiljem uus tõus. Igatahes bussis, millega 11. veebruari õhtul Tartusse sõitsin, näitas tabloo Tallinna temperatuuriks algusest lõpuni –10 kraadi, Tartu näit langes aga sama ajaga –15-lt –18-le kraadile.
Sõidujärgsed esimesed päevad olen tõrjunud Itaaliast kaasa toodud külmetust ja köha; väljas käisin vaid kolmapäeval – ja jäin uuesti väiksesse palavikku. Aga 17. veebruari Uudistajale vajalikud pildid sain tehtud. Sealhulgas see, mida sobib võrrelda Päevaraamatus 3 tooduga: veelaiguke Emajõel on pakasega alles jäänud, aga veel ahtamaks külmunud.
Mis Uudistajasse puutub, siis selle riputan 16.–17. veebruari vahetusel üles. Seal on näha ka need kaks lumekaarti. Lääne-Eestisse on lund kohati päris hoolega juurde tulnud, idasse päris vähe:
3. veebruar
16. veebruar
Nädalalõpuks lubab ilmajaam suurt soojenemist, aga ka tuult ja tuisku. Kui nii, siis saab Tartu maraton olema sel aastal iseäranis raske.
No comments:
Post a Comment