Comtouriga saab saartele, II

Öö vastu 8. juunit möödub siis mõni kilomeeter Kuressaarest kirde pool, Tahula külalistemajas. Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, läheb toake öösel natuke liiga umbseks ja see teeb hommikuse une hõredaks. Enne ei viitsi siiski üles tulla kui 7.20.

Peale hommikusööki uitan maja ümber ja teen mõne pildi. Siin näiteks on peal ka minu toa aken: see teisel korrusel, millel ainsana on kardin ees.

See on aga võõrastemaja teepoolne vaade.

Mõnikümmend meetrit Kuressaare poole on bussipeatus Tahula I. Ootepaviljon, kunagi ilmselt päris kena, on jäänud remontidega tõstetud teest tüki maad madalamale ja on ilmselgelt hüljatud.

Kell 9 sõidame välja. Turismitaristu on Saaremaal vinge: selle samagi mõne kilomeetri peal kuni Kuressaareni on veel mitu majutuskohta; neist suurim Suure Tõllu puhkeküla.

Kuressaarde puutume hommikul ainult päris servast, sealt pöörame Kihelkonna peale.

Seegi tee kulgeb valdavalt metsade vahel. Kogu reisi jooksul on näha väga palju vähemal või rohkemal määral pruuni(ka)ks tõmbunud oksapuid. Eks see olegi tänavu eriti Saaremaal rohkete arutluste teema: häda põhjuseid tundub olema rohkem kui üks.

Veidi enne 9.30 oleme Kihelkonnal ja võtame bussi peale tänase giidi Kadri Kullapere, kelle juhatusel olen mõne korra ennegi siinkandis ringi liikunud.

Papissaare sadamasse on kolm kilomeetrit, aga see minek võtab kaua aega: sõidame mööda munakiviteed. Kadri väidab, et see olevat Eesti pikim omataoline. Nelja kurviga teed hakatud ehitama enne I maailmasõda, 1913. aastal ja see viis Tsaari-Vene uhke vesilennukite baasi juurde. 1917. aastal olevat siin maale tulnud tohutu sakslaste dessant: 26  000 meest. Ja Vene lendurid võetud kõik ühegi pauguta enamvähem une pealt vangi.

Veel jõuab Kadri rääkida siin kandis vanal ajal elanud vandiraiujatest. Meestel olnud ikka väike kirves vöö vahel: kui tuli märguanne, rutati kibekähku karile jooksnud laevale ”appi”. Kui laeval läbiraiutud vantidega mast maha lastud, võis sõidukõlbmatu aluse lasti ”päästma” hakata. Saak jagati võrdselt, seisusest olenemata: röövretkedel löönud kaasa koguni mõisnikud. Rootsi riigil saanud sellest villand ning eestlased saadetud mere äärest eemale ja toodud rootslased asemele. Seepärast on siin siiani Rootsiküla. Paraku saanud uusasukatestki peagi vandiraiujad.

Maad harinud toona ainult naised, meeste asi oli merd künda.

9.50 paiku oleme Papissaare sadamas, üsna sünge koht. Venelastel olnud siin 16 vesilennukit, neist suurim Ilja Muromets.

Kadri osutab lähedastele laidudel, mis linnupesi tulvil, ja räägib randtiiru pikkadest rännetest: pesitsema tullakse ikka sünnikoju ja rännatakse selle nimel 15  000 kilomeetrit.

Üks kalakajakas on ennast pesitsema seadnud väga käidavas kohas: otse randumissillal.

Vilsandile viib meid kaks kaatrit, kummassegi mahub kaheksa inimest. Roolis istuvad Kadri pojad Tarvo ja Marko.

Navigeerimine Papissaare ja Vilsandi vahel nõuab teadmisi, osavust ja oskust, sest meri on madal ja suuri kive täis. Siin on muide väga suur maakerge: lausa 3 mm aastas; nii et ju nõuab meresõit üha rohkem tähelepanu. Eriti madal on vesi Käkisilmas, kus paaditee ristub traktoriteega ja rajaga, mida mööda jala Kuusnõmmest Vilsandile minnakse.

10.20 on kaks paaditäit Vilsandil Vikati sadamas, üks paat tuhiseb tagasi Papissaarde, et tuua ära sinna jäänud viimased kaheksa rännulist.

Kunagi oli sadamaid saarel muidugi rohkem, nüüd on Vikati ainuke. Nõukogude ajal tuli ju kõik sadamad likvideerida: Rootsi on siit vaid 90 meremiili. Otsemaid tuleb meelde populaarne nõukogude-aegne jutt Vilsandi kalamehest, kes küsinud piirivalvekordoni ülemalt luba korra Gotlandil ära käia: käiakivid olla otsa saanud. Ülem pidanud juttu heaks naljaks ja öelnud, et temalegi kuluks üks hea käi ära. Mõni aeg hiljem mees toonudki ja öelnud aitäh, et ei segatud.

See silda seotud vallale kuuluv kaater tegevat vaid paar reisi nädalas: rohkem pole kütuseks raha.

RMK Vikati teabepunkti aknaist avaneb vaade kõigis suundades.

Majakese sees leiab teabematerjale, aga siia on ka võimalik jääda spartalikes oludes öömajale.

Jälgime katuseserva all tegutsevate räästapääsukeste ponnistusi, enamasti tunduvad need aina ebaõnnestuvat: kohalik ehitusmaterjal ei taha kuidagi selle seinaga haakuda. Paar pesa, millel seinal mõni konstruktsioonike toeks, on siiski pidama jäänud.

Ootame ja vaatame, ...

... kuni 10.50 paiku saabub ka kolmas paaditäis.

Siis teeb Kadri päevale väikese sissejuhatuse.

Vikipeediast Vilsandi kohta: saare pindala on 8,75 km² (pikkus 6,3 km ja laius maksimaalselt 2,3 km). Halduslikult kuulub Kihelkonna valda. Saarel asub Vilsandi küla, kus elab umbes 30 inimest, kellest enamik talviti saarel ei viibi.

Kunagi on saarel olnud 32 talu; siis oli majakas Vikatilt näha: kadakaid polnud. Majakas on muide Saaremaa vanim, üle 200 aasta.

Välja pakutakse kaks võimalust: ...

 ... kas sõita autoga saare läänetippu majaka juurde ja sealt Kusti tallu lõunasöögile ...

... või matkata Kadri juhatusel risti läbi saare ja sealt Kustile, kokku umbes viis kilomeetrit. Kuna eelmisel reisil käisime just majaka juures, siis otsustan teise võimaluse kasuks.

”Automatkajate” marsruut on sellelt teabepunkti seinal näha kaardilt paremini adutav kui jalameeste kulgemistee.

Veel Vikipeediast:

17. sajandil oli praeguse Vilsandi asemel kaks saart: Suur-Vilsandi (rootsi Stora Filsand) ja Väike-Vilsandi (Lilla Filsand).

Vilsandi on asustanud 18. sajandil saarlased, kes saadeti sinna mõisamaid valvama. 1809. aastal on märgitud Vilsandil neli talu ja üheksa kalurihütti. Vanim põline eesti perekond on ilmselt 1796. aastal Karala mõisast Laido nimelisele kohale saadetud inimesed, kes 1826. aastast kannavad perenime Mender (hüütud ka Mänder). 1860. aastal elas aga juba saarel 18 peret.

1809. aastal ehitati saarele tuletorn.

1927. aastal avati Vilsandi muuseum ja 1937 turistidekodu.

1942 tegi saksa "Reichsstelle für Naturschutz" kaastööline, referent Ida-Alade kohta ja tuntud loomade ja lindude filmija dr. Ecke Vilsandis värvifilmi lindudest ja Vilsandist.

Selle viida juurest pöörame kadakatevahelisele rajakesele. Ees ootab üllatavalt vaheldusrikas maastik.

Oh mis tore kohtumine! Viljandis möödunud lapsepõlveajast nii armsaid ja harjumus-

päraseid pääsusilmi näen nüüd õige harva.

Matka alguse tüüpmaastik.

Loopealsete tavataimel koldrohul võivad õied olla mitut värvi.

Praegu üldse mitte haruldane kadakate värvitoon.

Hallkäpp on üks neid väheseid orhideesid, kelle ma kindlalt ära tunnen.

Jõuame lambamaale.

Sellel samblikul, kes meenutab kivil lösutavaid hiirekesi, polevatki eestikeelset nime.

Oleme jõudnud Tolli talu maadele. Maja kuulub selle rajaja Jaen Teäri Rootsis elavale eakale pojapojale Jaanile ning rentnikud peavad siin turismitalu. Kadri küsib eesõuel head ilma nautivatelt välismaalastelt luba aiaservast läbi minna, ...

... juhatab meid maja nurga taha ning räägib seal pikalt ja põhjalikult selle maja ehitajast, omaaegsest suurimast Saaremaa laevaomanikust, metskapten Jaen Teärist (1854–1925). Kihelkonnast pärit, aga juba poisikesena Vilsandile kolinud noormees oli päästejaama aerumees, hiljem tuletorni teenistuses. 18-aastasena kosis rikka Hollandi kapteni lese; kui see uppus, siis taas jõuka kaupmehe tütre. Viimasele polnud meeldinud vana maja ja Jaen ehitaski uue. Peresse sündis 11 last; majapidamine oli suur: 20 hoonet. Peremees olnud väga uuendusmeelne, võttes näiteks kasutusele rehepeksumasina ja tuuleturbiini. Asutas laevaehitusfirma, kus ehitati kokku 36 laeva. Ise olnud ta lausa 42 laeva omanik.

Hästi on tuntud Teäride Papissaare laevaehitusplatsil 1926. aastal valminud kolmemastiline barkantiin, mis sai äsja ootamatult surnud Jaen Teäri nime. Laev uppus 1945. aasta lõpus rasketes jääoludes Tallinna lahel.

Tolli talu oli Teäride käes 1944. aastani, siis läks Vene sõjaväele. Väeosa viidi pärast kahe tapetuga tulevahetust – joominguaegne tüli, põhjuseks ikka naine ... – 1969. aastal saarelt ära Kihelkonnale ning uhke elumaja degradeeriti kolhoosi hobusetalliks ja sigalaks. Hiljem jäi lihtsalt ripakile, lõpuks anti looduskaitse käsutusse. Kadri kinnitab, et lõi ise mituteist aastat kaitseala keskuseks saanud maja taastamisel kaasa. 1993. aastal said Teärid valduse taas endale. Tuleb meelde: Jaan Teär tõi siia ka jaanalinnud. Saare rõske kliima suurtele lindudele siiski ei sobinud.

Kui maja nurga tagant tagaõuele astuma, läheb tüliks. Kadri saab võtta esmalt ühelt nais-, siis ka meesinimeselt, ilmselt rentnikelt: et mis sa mõtled ja kuhu küsimata tükid – nii ikka ei tohi. Oleksime pidanud nimelt talust mööduma teisel pool seda aeda, ...

... nende tegelaste vahelt.

Nojah, küllap tuleks tõesti alati täpselt luba küsida, kui teise õuele tuled. Samas on üsna näotu korraldada selline sõnelus hulga võõraste juuresolekul. Aga eks see ole teada asi, et suhted nii maaomanike kui ka maakasutajate vahel on Vilsandil kohati üsna pingelised. Tihti on selle kõige taga aastatega kogunenud vimm; haruldased pole juhud, kui tüli tagamaad jäävad Vilsandilt üpris kaugele. Maaomanike olevat Vilsandil kokku 130.

Täitsa eri karva, aga vist ema ja laps?

Mõnus saaremaastik.

Järgmisest majapidamisest läheme aupakliku kaarega mööda: siin elab perekond Tätte.

Siis veel lõiguke metsa – jälle on rohkesti pruune okkaid – ...

... ja olemegi mere ääres.

Rannik on siin väga eriline: kallakil plaadid ...

... karristunud pinnaga.

On need kivid kõik tekkinud korallidest, see jääb mul seegi kord üsna segaseks.

Aga huvitava kujuga vorme on siin küll.

Paar taimenäidet ka: looduskaitsealune merikapsas ja ...

... rannikas.

Silm ja fotokas kõike nähtavat nägema ei küüni. Aga binokkel toob esile näiteks Harilaiu ja Kiipsaare majaka ...

... ning maaribal tiibu kuivatavad kormoranid.

Meenekivid korjatud, jääb hetk aega jalgu puhata, ...

... siis aga jälle teele.

Veel üks põnev kivi.

Siis on raja servas sademekogujad.

See on Vilsandi kompleksseireala ...

... ja ühtlasi reservaat, kus tõesti jääb kõik maha, mis kukub. Tundub, et see talv on puid päris põhjalikult tuuseldanud ja räsinud.

Selle lagendiku kohta ütleb Kadri, et siin olnud Kopli talu, kus elanud Aleksander Suuman.

Rähni peitlitööpuu.

Verev kurereha.

Kuutõverohi.

Saabki meie ennelõunane matk otsa: ...

... oleme jõudnud Kullaperede juurde Kustile, kunagisse kipri tallu.

Veidi on mahti ringi vaadata, ...

... näiteks uurida perenaise kivikollektsiooni.

Siis aga käed puhtaks ja sööma.

Lõuna söödud, läheme 14.20 taas liikuma ja tõuseme „mäkke“, saare keskharjale. Siit avanev vaade on kenasti avar.

Meie suund on sirelipuhmastesse uppuva punase katusega maja poole, Mändri tallu.

Tõeline sirelidžungel.

Maja seinal on mälestustahvel siin töötanud loodusemeestele, ...

... sees aga Vilsandi muuseum, ...

... kus aukohal muidugi kaitseala loojat Artur Toomi tutvustavad stendid ...

... ning materjalid meestest, kelle nimed on välisseina tahvlitel. Leo Aumehe poeg Andrus, muuseumi hooldaja, on ka ise kohal.

Ilus, aga ka natuke kurb vaade.

Olemegi taas sadamas, kell hakkab saama 15. Lambad on rannaniidu üsna siledaks püganud.

Meri aurab, veepinna kohale tekib kerge udu.

Kadri jääb saarele, ...

... meie aga kihutame taas üle mere, ...

... läbi Käkisilma ...

... Papissaarde. Urve on meil randumissillal hoolitsevalt vastas.

Enne ärasõitu on vaja üles otsida üks mälestuskivi, millest naised saarel rääkisid, aga mida mina polnud hommikul märganud.

 

Sellel on kirjas Papissaare hiilgeaeg.

Ja veel üks kehvake lillepilt. Kadri seletas nimelt saarel, et külmamailase rahvalik nimi olevat „meeste truudus“: ilusate siniste silmadega, aga pudeneb esimese puute peale...

 
Taas rapume munakiviteel Kihelkonna poole. Mihkli kiriku 61 meetrit kõrge torn on ikka olnud tähtis maamärk.

Kauplen Urvelt välja väikese pildistuspeatuse. Siingi tegime omaaegse kinokroonika jaoks intervjuu. Kirik oli siis remondis – ja nagu sisenedes näen, on remont ka praegu (loodetavasti mitte see sama, vaid juba uus remont!).

http://www.eelk.ee/h_kihelkonna.html:

Kihelkonna peaingel Miikaelile pühendatud kirik kuulub vanimate Saaremaa pühakodade hulka, kuid oli erandlikult juba algselt kavandatud pikihoonega võrdselt laia läänetorniga. Siiski, algse tornivõlviku ette ehitati see kõrge ja sale-sihvakas uusgooti kiivriga torn, mis täitnud ühtlasi ka tuletorni ülesandeid, valmis alles 1891. aastal

Kahe võlvikuga ühelöövilisest pikihoonest koosnev algkirik, millele kaaravaga liitub tornivõlvik läänes ja pikihoonest kitsam nelinurkne kooriruum idas, sai valmis Saare-Lääne piiskopi ja ordu ühisettevõtmisena (mõlemil oli kiriku üle patronaadiõigus) arvatavasti 13. sajandi II poole keskel, peale 1260–1261. aasta saarlaste ülestõusu.

Seejuures kooriruum, kui kiriku vanim osa, võis valmis ehitatud olla juba enne 1254. Kihelkonna kirikuehitajad jõudsid Saaremaale ilmselt Vestfaalist /../. Läänetorni algset ehituskava seostatakse sõjalist huvi omava orduga, kes oma plaanidest aga oli sunnitud loobuma peale seda, kui piiskop pooleliolevast ehitusest lahti ütles, võimalik et vastutasuks torni ehitamata jätmist nõudes.

Üks kiriku vitraažakendest.

Kirikust jupike maad eemal seisev kellatorn ehitati 1638. aastal. Kellad paiknesid selles kuni läänetorni ehitamiseni 19. sajandi lõpul. Kellatorn on ainulaadne kogu Baltikumis, kuna on vanim säilinud kirikust eraldiseisev kellatorn. Pärast restaureerimist 2009. aastal kostab sealt taas kellahelin (Vikipeedia).

15.50 oleme taas teel; minna on alla 30 kilomeetri. Minekuga on nii suur valu, et keegi isegi ei reageeri Urve ettepanekule põigata Mihkli talumuuseumisse. Kuressaares on täna Saaremaa 50. laulupidu; kell 17 algavat rongkäik ja seda tahetakse näha.

16.15 paiku oleme linnas, bussile valitakse peatuskoht üsna lossi lähedal, Veski ja Abaja tänava nurgal.

Kõnnime sealt mööda linnapargi serva kesklinna poole ja mina ei saa kuursaali nähes muidugi jätta parki põikamata ja fotot klõpsamata.

http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=325:          

Ravimuda kasutuselevõtmine ja Kuressaare kujundamine kuurortlinnaks 19. sajandi II poolel tekitas vajaduse parandada siinseid puhketingimusi.

Linnapea Hugo von der Borgi initsiatiivil rajati 1861. a. endise kalmistu kohale park. Seda sündmust tähistab samas asuv tagasihoidlik põllukividest mälestusmärk.

Kuursaali rajamise idee autoriks peetakse kohalikku apteekrit R. Fliessi /../. Projekt telliti Kuressaare arhitektilt C. Lorenzonilt. Ehitamisega alustati 1888. a. kevadel.

/../ Hoone avati pidulikult 11.(23) juunil 1889. a. Keskosas, nn. valges saalis oli restoran, paremas tiivas suveteater, vasakus tiivas köögiplokk ja kabinetid.

/../ Esimese Maailmasõja ajal, 1928. a., oli siin sakslaste poolt ehitatud kitsarööpmelise raudtee jaamahoone, pärast sõda sai Kuursaal tagasi oma endised funktsioonid. /../

Teise maailmasõja ajal ja järel kasutati kuursaali peamiselt laoruumidena, vasaku tiiva alumist korrust korteritena, teist korrust alates 1970. aastast turistide majutamiseks.

Hoone lagunes pikkamööda, toimus mitu põlengut, kuid linnaelanikud ei matnud kunagi maha mõtet Kuursaali restaureerimise vajalikkusest. Mõte sai teoks 1980. aastate II poolel, koos pargi vanema osa rekonstrueerimisega. Rekonstrueerimisprojekti autorid on arhitektid M. Tääker ja A. Buldas, tööde teostaja Saaremaa restaureerimisvalitsus.

Kuursaal avati 9. juulil 1988. a. Siin on hubased einestamiskohad, toimuvad kammermuusika-, salongi- ja luuleõhtud, on võimalik pidulikult tähistada sündmusi ja tähtpäevi, korraldada vastuvõtte.

1989. a. anti Kuursaalile Eesti NSV 1988. a. parima ehitise nimetus.

Kuursaali vastas seisab kõlakoda, kus on taaselustatud suveõhtused muusika- ja kultuuriprogrammid.

Jõuan Raekoja platsile parajasti selleks ajaks, kui käivad muusika- ja tantsuprogrammi viimased numbrid.

Siis veel väheke ootust ja algab laulupeo rongkäik.

Sellelt pildilt leian ühe ammuse tuttava: blond pealtvaatajatele naeratav proua on Kuressaare hariduse ja kultuuri abilinnapea, kunagi ajakirja Eesti Loodus toimetuses töötanud Tiina Talvi.

Vähemalt esialgu otsustan laulupeole mitte minna, vaid käia sissejuhatuseks ära seal, kus üleeile käimata jäi: Siioni kiriku juures. Linn jääb inimestest üsna tühjaks, isegi muidu kõikjal kuulda soomlased on nähtavasti lossi juurde laulupeoplatsile suundunud. Teen muidugi ka mõne pildi, näiteks 1733. aastal ehitatud ja pärast põlengut 1836 ümber ehitatud Laurentiuse kirikust.

Siis jääb pildile teatrimaja, mille juures, nagu eelmises postituses öeldud, küsitlesin kunagi kinokaamera ees Lea Kuldseppa.

http://www.teater.ee/teater_eestis/teatrid/Kuressaare_Linnateater.theatre_id-37: Poolkutseline Kuressaare Teater sai 1935. aastal alguse Kuressaare Eesti Seltsi (1886–1940) näiteringist. Aastatel 1940–1951 tegutses kutseline Kuressaare Teater. Seejärel asus teatrimajas kuni 1967. aastani rajooni kultuurimaja, mis võttis oma hõlma alla ka 1963 asutatud Saaremaa Rahvateatri.

/../ Teatrimaja ärkas uuele elule 1990. aastate algul, mil Saaremaa kultuuriinimesed võtsid uuesti üles teatriringkonnas juba eelmisel kümnendil tekkinud esialgu utoopilisena tundunud mõtte teatrimaja taastamisest. 1998. aastal taasasutati Kuressaare Linnateater ja järgmisel aastal toimus esimene esietendus. Teatri juht on Piret Rauk. Nagu nimigi ütleb, on Kuressaare Linnateatri puhul tegemist munitsipaalteatriga.

Ja lõpuks siis baptistikoguduse Siioni kirik. Kogudus lugevat oma alguseks aastat 1897,

kirikuhoone valmis 1993.

Pildistuskõnni aegu teen paar tähtsat tegu veel, näiteks hangin R-kioskist postkaarte ja -marke ning saadan paar traditsioonilist reisipostkaarti. Kohe tuleb meelde, et mais sai pärast täiesti pööraseid pingutusi Gruusias marke (ja postkontorit) leida arutatud, et ei tea midagi, kas see Eestiski väga lihtne on. Kuressaares, selgub, on küll!

Kesklinnas tagasi, ostan Rae toidupoest veidi nosimist ja konsumeerin selle poe juurest linnavalituse majani kulgeva jalakäijate tänava ääres, kultuurikeskuse ja raamatukogu ees pingil.

Siis otsustan lõpuks ikka ka lossi juurde kulgeda: oleks veider käia Kuressaares nende kõige tähtsamat ehitist vaatamata-pildistamata, olgu seal siis pealegi käsil ikka veel kestev noorenduskuur.

http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=3506&layer=218#3506: Kuressaare piiskopilinnus, mis on Liivimaa ainsaks enam-vähem täielikult säilinud konventlinnuseks (nelinurkse plaaniga linnus sisehooviga, mille ruumide asetsemine meenutas kloostrikonventi), oli üheks Saare-Lääne piiskopi residentsiks, mida nad tihti eelistasid Haapsalule.

Linnuse ehitamise täpne aeg ei ole teada, esmakordselt on teda mainitud alles 1381. aastal. On oletatud, et ta oli ehitatud pärast Jüriöö ülestõusu, kuid ka seda, et mingisugusel kujul võis see olemas olla juba alates 1260. aastatest.

Tõenäoliselt 15. sajandil kindlustati linnust tugevamalt: senisele konvendihoonele lisati tugev välismüür, kuhu rajati ka suurtükitornid. Linnuse kindlustamine jätkus ka edaspidi, sealhulgas isegi pärast Liivi sõda, kui taanlased asusid sinna rajama bastione. 1645. aasta järel, kui linnus rootslaste kätte läks, jätkasid ka nemad kindlustustöid.

Põhjasõjas pääses Kuressaare küll sõjapurustustest, kuid Peeter I korraldusel õhiti 1711. aastal suur osa selle kindlustustest, et läänest tulev vastane ei saaks seda enda kätte haarata. 19. sajandil sai aga sõjaliste kindlustuste nimekirjast kustutatud linnusest  Saaremaa rüütelkonna peahoone, mistõttu see säilitas suhteliselt hea seisundi. 1980. aastatel renoveeriti linnust põhjalikult ning praegu asub seal Saaremaa Muuseum. Kuressaare piiskopilinnus on kõige terviklikumalt säilinud Eesti keskaegne linnus.

Tagasivaade: „Peeglike, peeglike, vee peal...“

Jõuan peole kella 19 paiku ja jõuan ka naiivselt mõelda, et ehk peaaegu poolajani jõudnud ürituse eest enam raha ei küsita. Aga võta näpust; mööda seda tunnelit kõndides jõuan igatahes mõelda, et ehk võinuksin viis eurot ka kuidagi teisiti kulutada...

Rahvast on rohkesti; paraku on kohe pealtvaatajate taha seatud ka müügiletid ja teisele poole platsi on tükk tegemist jõuda. Laulavad parajasti neiud ja kogu nende esituse aja arutlen järjekordselt Eesti laulupidude kummalise suundumuse üle: no pole sellised laulud, mida kuulata tahaksin, ammugi mitte kaasa ümiseda.

Jälgin melu mõnda aega vallilt; jõuan ära kuulata ühe pole-väga-vigagi-instrumentaal-
pala ning sellele järgneva meeste laulu saatel lähen üsna rõõmsaks, nii et Lätte Kuldrannakest laulangi omasoodu kaasa.

Aga siis tulevad lavale naiskoorid ja nende lauluvalik peletab mu teisele poole valli.

Põhjabastioni suurtükitorn on iluravijate hoole all.

Rahvast jätkub ka randa.

Lahkudes teen sisenedes alustatud ringi ümber vägeva kindluse lõpuni.

Jalad hakkavad juba tasapisi jonnima: et aitab tänaseks küll. Enne tuleb paraku veel üks pisimure murda; laulupeoplatsil millegipärast vastavat kohta ega isegi viita selle juurde silma ei hakanud. Vantsin siis mööda Kitsast tänavat üleeilsest tuttava parklapaleeni, aga see on paraku suletud. Nojah, pole parata: tuleb minna ebakorrektsele leevendusteele. Teen veel ka veevarumistiiru juba tuttavasse Rae toidupoodi ja ikkagi olen juba 20.20 bussi juures – 40 minutit varem kui vaja.

Ega siis muud, kui käia vaadata üle küll presidentide, küll kuulsa laulja nime kandvad spaad ...

... ja päris kogemata satun ka Tauno Kangro 2002. aastal tehtud kuju Suur Tõll ja Piret said suure kalasaagi juurde, täitsa naljakas!

20.05 saame sõitu, 20.15 oleme taas öömajapaigas Tahulas.