Tuesday, July 2, 2013

Comtouriga saab saartele, III



9. juuni alguse üle oleks patt kurta: magan tüki maad paremini kui eelmisel ööl, võiks öelda, et lausa hästi. 7.15 jätan voodi maha, võtan kerge duši ja jõuan natuke liiga vara alumisele korrusele: ... 

... söögiruumis on ainult perenaine. Nii on aega pikemalt ringi vaadata – ja saan tasuks üllatuse.












Panin kohe esimesel õhtul tähele küll, et baariseinal on kiri M-pubi, aga ei pööranud sellele erilist tähelepanu.










Nüüd uurin pilte seintel hoolikamalt ...












... ja leian hulga tuntud nägusid ja stseene, nii et taipan perenaiselt küsida, ega siin äkki ole mitte mingit osa legendaarsest telesarjast M-klubi üles võetud?! Ongi: külalistemaja omaniku firma olnud sarja sponsor.














Hommikusöögi kõige tähtsam komponent on siit pildilt puudu, aga tänasel kõige esimesel fotol tagaplaanil olemas: suur pajatäis mõnusat putru, kausitäis moosi kõrval.
 
Kell 9 läheme sõitu; giidikoha võtab sisse Lea Kuldsepp, kes kahtlaselt üht nägu meid üleeile õhtul lõbustanud Abruka Maaliga. Sissejuhatuseks tuleb kohe paar mahlakat anekdooti, siis aga ütleb Lea, et on äsja lõpetanud Saaremaa giidide kursused ja kavatseb nüüd meie peal proovida oma programmi Kirjanduslik Saaremaa. Olgu kohe öeldud, et programm on huvitav, faktitihe ja näitlejale omaselt meisterlikult esitatud. Veel parem oleks see muidugi siis, kui sõit algaks Kuivastust, kus sündinud Villem Grünthal-Ridala, ja läheks siis mööda kirjameestega seotud paiku edasi. Meile on kirjandusjutt täna pigem taustaks ja marsruudiks on hoopis Kaali–Angla–Panga pank.
Muidugi räägib Lea peale kirjandusjuttude ka neist kohtadest, kus käime. Üks teema on muidugi see, et kõik need kolm kohta on sama mehe kontrollida. Selle mehe nimi on Alver Sagur ja kui natuke guugeldada, leiab päris huvitavaid lugusid sellest, kuidas looduskaitsjad ja maausulised on tema haaret takistada püüdnud; praegu tuleb öelda, et üsna ebaõnnestunult.
Panen siis näitena ühe lõigu Maavalla koja veebist leitud loost 16. märtsist 2006 (või maausuliste arvepidamise kohaselt aastast 10219).
Avalikkusele peaaegu tundmatu dolomiiditööstuse omanik Alver Sagur on endale haaranud Saaremaa enim külastatavate paikade haldamise, nüüd tahab ta Panga pangale autoparkla ja loodusmaja rajada ilma keskkonnamõju hindamata, kirjutas Merike Pitk Maalehes.
Kui president Lennart Meri 1995. aastal Saaremaad külastas, viskas ta Pihtla valla meestele: “Eks ajage see auk siis kruusa täis, kui sellega midagi peale ei oska hakata!”
Jutt käis Kaali järvest. Kaali meteoriidikraatrid ei ole mitte ainult Eesti suurim loodusharuldus, Kaalit peetakse kogu Euraasia mandri kõige efektsemaks kraatriväljaks.


Kaali trahter










Kaali külastuskeskus













Mõni aasta hiljem raius Haakeri dolomiiditööstuse omanik Alver Sagur järve võsast välja ja puhastas mudast. Ehitas vanasse mõisa viljakuivatisse trahteri, võttis kraatriäärse suveniirimüügi oma kontrolli alla ja avas eelmisel suvel Kaalis ka külastuskeskuse, kus peale hotellitubade, sauna, konverentsisaali ja käsitööpoe on ka väike meteoriitika- ja paekivimuuseum.
Seitse aastat tagasi korraldas riik Kaali meteoriitikamuuseumi arhitektuurikonkursi, kuid toonased projektid – üks huvitavam ja lennukam kui teine – jäid ellu viimata. Riik ei leidnud muuseumi ehitamiseks vajalikku 10 miljonit krooni.
Sagur oli see, kes raha välja ajas ja hoone valmis ehitas. Tõsi, Saguri enda projekt ja oma tööstuse kaevandatavast dolomiidist ehitis on saanud arhitektide terava kriitika osaliseks. Eesti Päevaleht nimetas seda isegi 2005. aasta viie kõige ebaõnnestunuma ehitise seas.
Vaatamata sellele on Kaali külastuskeskuse patroon Eesti praegune president Arnold Rüütel ning Saguri muuseumist ja tema trahterist sõidutatakse läbi kõik Saaremaad väisavad välisriikide pead.

Kaali järv on Kuressaarest paarkümmend kilomeetrit kirdes; sõit sinna võtab meil aega napi veerandtunni. Buss jääb meist kurikuulsa külastuskeskuse juurde ja juba me vaatame järvele ...

... ja kuulame Lea selgitusi.
Kaali kraatri vanust on korduvalt dateeritud ja saadud erinevaid tulemusi. Üks viimaseid dateeringuid, mis lähtub iriidiumi sisaldusest ümbritsevate rabade turbas, annab kraatri vanuseks ligikaudu 2400...2800 aastat. Varem on kraatri vanuseks pakutud 3500 ja isegi 7500 aastat. Kõik dateeringud on saadud erinevatel meetoditel. Hilisemad söeproovide radiokeemilised analüüsid on kokkupõrke dateeringuks andnud 700 +/-200 aastat eKr (geoloog Ago Aaloe andmetel). See dateering sobib paremini kajastustega naaberrahvaste kultuuris, religioonis ja muistendites, asetades sündmuse ajalooliselt arenenud perioodi.
Kaali kraater on teadaolevatest Euroopa noorim suur meteoriidikraater, kui jätta kõrvale pisimeteoriitide tekitatud jäljed maapinnal.
Lennart Meri ja mitmed teised uurijad on otsinud Kaali plahvatuse seoseid rahvaluule, Vana-Kreeka päikesejumala Heliose poja Phaetoni hukkumise, muinasskandinaavia jumala Thori saabumisega idast (ka muinassaarlaste sõjajumala Tharapita lendamisest Ebavere mäelt Saaremaale) või maailmarändur Pythease reisikirjadega.

Kaali kraater on 3 meteoriidikraatrist koosneva kraatrivälja peakraater. Kraatri läbimõõt on 12 m ja sügavus 2 m ning kraatrit ümbritseb 4...9 m kõrgune vall, mis koosneb plahvatusel ülespaiskunud kivimeist ja setteist.


Siseveerul paljanduvad aluspõhjast plokkidena lahti murdunud ja kaldu või püstasendisse paiskunud dolomiidi kihid. Kraatris asub Kaali järv, mille läbimõõt on veeseisust olenevalt 40...60 m.













Leale on see korduvalt käidud paik: pulmavanemana on ta siia toonud rohkeid noorpaare pruudi neiupõlvenime uputama. Pulmalistel laseb ta alati teha tiiru ümber järve: see kindlustavat noorpaari püsiva truuduse. Ringi pikki valli laseb ta teha ka meil; võib-olla siis truuduse märgiks Comtourile.
Tuleb tunnistada, et kõik on huvilistele hoopis meeldivamaks tehtud küll, kui oli minu varasemate käikude aegu: tõesti pole enam võsa, vallil on isegi istepinke ja prügikaste ning paigaldatud on mitu teabetahvlit.

 Minu arvates on uus ka see nõlvalt laskuv trepp ja vaateplatvorm, ... 

... millelt saab veepeeglile ka sellise vaate, kus ühtegi puud segamas ei ole



Kui bussi juurde tagasi kõnnime, on poolel teel tõeline klaver-põõsas-efekt: tuntud geoloog-meteoriitik Reet Tiirmaa on koolimaja juurde lauale seadnud väikese näituse ja jagab asjatundlikke selgitusi. Ka on temalt võimalik osta teabematerjale, postkaarte ja meeneid.


9.35 läheme taas teele: mööda Leisi maanteed põhjakaarde.










Jälle veerandtunnike veereda – ja juba meie järgmine sihtmärk paistabki: Angla tuulikumägi, ...












… (http://www.anglatuulik.eu/) kus on uue elu saanud 5 tuulepüüdjat – neli keeratava kerega pukktuulikut ja ...

... pööratava peaga kaheksatahuline hollandi tuuleveski.
Veskilugu Angla Tuulikumäel algab 19. saj. lõpukümnenditel. Tol ajal kasvatati igas talus teravilja, mis oli vaja peeneks jahvatada. Vallseljandikul jätkus piisavalt tuult üle põldude, puumaterjalist puudust ei olnud, samuti leidus tublisid veskimeistreid. Angla Tuulikumägi on aja kulgedes näinud nii paremaid kui halvemaid aegu: olnud nii kibekiire viljajahvatamise ja kohaliku seltsielu koht, kui ka II maailmasõja tallermaa. Kolhooside ajal tuulikud ühistati ja jäid seisma. Hilisemal ajal võeti tuulikud muinsuskaitse alla ja 1984–1985 restaureeriti, aga töökorda neist ühtegi ei seatud.
Aastatel 2008–2010 on renoveeritud kõik neli pukktuulikut ja hollandi tuuleveski. Vilidu tuulik jahvatab tuule jõul jahu ja ...





... hollandi tuuleveskis on neljal korrusel avatud piirkonna veskikultuuri ajalugu ja põllumajandust tutvustav ekspositsioon.








/.../ ehitati parkla ja veevõtukoht /.../. Ning muidugi jälle ka toretsevavõitu keskusehoone, mille kohta olen lugenud taas üsna teravaid kriitilisi sõnu. Aga pange taas tähele Alver Saguri lennukust: kui see sammastega maja Angla pärandkultuurikeskusena 18. juunil 2011. aastal avati, polnud avajaks keegi muu kui vabariigi presidendi isiklikult.

Igatahes Comtouri perenaine Urve on Saguri peale kuri mis kuri – minu meelest igati põhjendatult: keskusesse saab sisse ainult raha eest, ka siis, kui peate plaani seal lihtsalt tassike kohvi juua. Mõned rühmakaaslased ütlevad küll pärast, et kempsu sai ka natuke väiksema maksu eest.


Suurem jagu meist vaatab kogu toredust siiski vaid üle aia.











Lahkume paarteist minuti pärast kümmet ja nüüd sõidame mööda mereäärset maanteed lääne poole.

Leisis me peatust ei tee, aga võinuks teha küll. Ajalehest Meie Maa (https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=53564) leian sellise pildi just äsja, 31. mail avatud skulptuurist, mis kokku pandud rannast korjatud prügist.
Leht selgitab, et skulptuur peaks juhtima tähelepanu sellele, et inimene käitub hullemini kui siga sõimes ja seepärast on Balti meri muutunud piltlikult öeldes plastikmereks.
Skulptuuri püstitamine on jätkuks Leisi keskkooli õpilaste merereostuse ideele, mis sai 2012. aasta Euroopa noorte konkursil “Muuda elu” esimese vooru parima idee tiitli. Sellest välja kasvanud projekti veab noortegrupp MEREAETUD. Projekti toetavad Euroopa ühenduse programm Euroopa noored, Leisi vallavalitsus ja Leisi keskkool.

Pooletunnise sõidu järel kesk kena maastikku – merd küll ausalt öeldes eriti ei näe, sest mets ja võsa on ette kasvanud – oleme siis selles Alver Saguri hallatavas paigas, mille ümberehitusele eelnenud vaidluseist oli väike lõiguke selle postituse alguses: Panga pangal.
Tuleb tunnistada, et mulje jääb pigem parem, kui eelmistest kohtadest: pseudoklassitsistlikke kapitaalseid paerajatisi näha pole. On tõesti parkla ja väheldased puithooned, ...


... madal hoolikalt laotud müür ...










... ja kiik.











Panka ennast siit ülevalt ju tegelikult kuigivõrd ei taju, vaata sa vasakule ...
















... või vaata sa paremale.



















Ei aitaks eriti vist isegi ronimine selle meremärgi otsa (aga seda ei tohigi teha).

Vaja oleks rippuda õhus, siis näeks kogu seda ilu sellisena nagu siin teabetahvlilt pildistatud fotol.

Panga (Mustjala) /../ panga maksimaalne kõrgus on 21,3 m.
Panga pank on kõrgeim Saaremaa ja Muhu põhjaranniku pankadest. Panga ulatus on umbes 2,5 km ja see asub Panga neeme põhja-, loode- ja lääneküljel. Kõrgeim koht on neeme loodetipust veidi lõuna pool. Mujal jaguneb pank kaheks astanguks, millest teine jääb 13 m kõrgusest merre laskuvast järsakust veidi sisemaa poole.
Saaremaa pangad koosnevad ainult paest ja erinevad seega oma profiililt oluliselt Põhja-Eesti pankrannikust. /../
Huvitav on märkida veel asjaolu, et panga kohal esineb paarisaja meetri kaugusel rannast merealune järsak, mis on tormiste ilmadega nähtav rööbiti neeme rannaga kulgeva vahutavate murdlainete joone näol. Veealuse astangu olemasolu tõendab seda, et merepind on rannikul olnud ajuti madalamal kui see on praegu.
Panga kõige kõrgemas kohas asub muistne ohvrikoht, kus vanasti toodud ohvreid merele.

2009. aastal lisandus Pangale midagi uut.
http://www.infoturism.ee/est/uudis.php?id=7013&cat=29: Panga panka külastavad huvilised saavad kellaaega vaadata /../ kunagise helgiheitja alusele kinnitatud dolomiidist päikesekellalt.
Päikesekella idee pärineb MTÜ Panga Areng juhatajalt Alver Sagurilt, kes lasi kella ka oma kulu ja kirjadega valmistada. Dolomiiti on raiutud Panga panga legendid ja andmestik.
Kivisse on tahutud esimese paadi valmistamise aasta, kuidas seal kunagi olevat inimesi ohverdatud, legend silmaallikatest kui elu andjatest jne.
Alver Saguri väitel on see praegu ainus avalikus kohas töötav päikesekell Saaremaal.
Päikesekella juurest peaks alguse saama pangale planeeritud militaarne matkarada.
Matkarada, tundub, pole siiski (veel) tulnud.

Natuke üllatav on see, et kell näitabki „õiget“, s.o. suveaega.
 
Kui bussi poole kõnnin, näen, et Urve vaidleb teenindusleti taga seisva natuke kõrgi olekuga meesterahvaga: teemaks ikka Angla tuulikumäe külatustasu. Oleks teadnud, oleksin tähelepanelikumalt vaadanud: Urve ütleb nimelt pärast, et see olnudki enne osundatud Merike Pitki artiklis võimalikuks „Saaremaa kolmandaks vägevaks“ nimetatud Alver Sagur.

Tunnistan, et see koht meeldis mulle.  
11.25 asume jälle teele. Lea räägib nüüd esmajoones Juhan Smuulist ja Koguva külast, mille Smuul Sõgedate külana laialt tuntuks kirjutas: just Koguva on meie selle reisi viimane suurem sihtkoht. Enne läheme siiski läbi Kuressaare serva Tahulasse, kus Lea bussist keskpäeval maha astub. Enne jõuab ta meile veel mõne olulise asja teada anda: et Kuressaare linnavalitsuse viimase 13 aasta suurim saavutus on jalgrattatee, mida bussiaknast näeme, et tema, Lea, käib sellel teel ka sõitmas, ning last not least: et Lembit Saarsalu on Lea vend.
Ütleme „palju tänu“ ja „jõudu edaspidiseks“ ja need teised sõnad ning Urve annab kingituse. Ning jätkame jälle Muhumaa poole.

Aparaat näitab, et see foto on tehtud 12.38. Väiksel väinal on nüüd mõneti rohkem kühmnokk-luiki, kui oli üleeile.


12.45 seab buss ennast Koguva küla parklasse; saame tund ja 15 minutit omal käel ringi uidata.








Urve näitab tähtsamad suunad kätte: seal on muuseum, seal sadam. Ja Vanatoale võib lõunale minna.









Igasuguseid toredaid teabetahvleid on: näiteks see olulisemates filmivõtete kohtadest kõnelev. Saaremaa ja Muhumaa üldiselt ning Koguva eraldi on selleski tähtsad paigad küll.






Mina otsustan esimese käigu teha sadamasse. Ju sadam ja sealt lähtuvad uisud ikka olulised on: lausa „uisupuu“ on püsti pandud.














Sadam on üsna väike.












Parajasti on siin käsil Väinamere uisu ehitus. Kodus blogipostitust kirjutades leian võrgupaigast http://www.uisk.ee/ teate, et purjelaev „Moonland“ lastakse vette 20. juulil.
Kohvisõltlastest kaaslased avastavad sadamast väikese kohvipoe ja kiidavad kohvi üliheaks. Liitun nendega – ja palun hindu küsimata endale kergemeelselt anda ka kolm saiakest. Needki osutuvad väga maitsvateks, aga hind on paraku selline, et kokku maksan üle kahe korra rohkem kui Tartus oma tavapärases söögikohas kolmekäigulise lõuna eest. Jah, raha oskavad nad siin küsida, selles veendutakse ka parklas suveniirileti juures.

Kui küla poole tagasi, väikesest künkast üles astume, paistab põõsaste vahelt kuju, mida kindlasti näha tahtsin, ainult ei teadnud täpselt, kus ta on.
See Juhan Smuuli monument on skulptor Tõnu Maarandi ja arhitekt Rein Tominga töö, mis paigutati esialgu, 1990, Tallinna Kadrioru parki. Paraku tikuti seda seal lõhkuma ja 1996 üritati lausa varastada. Autori soovil jõudis kuju pärast vaidlusi ja kemplusi lõpuks 19. juuli 2006 Koguva Rannamäele. Näiteks kurikuulus Kalev Kallo arvanud, et kuju võiks panna hoopis Lasnamäele Smuuli teele. „Niikaua kui mina elan, Smuul Lasnamäele ei lähe,“ läinud Tõnu Maarand selle peale kurjaks. Täpsemalt saab lugeda näiteks http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Smuuli_monument.
Eks Juhan Smuulisse (1922–1971) ole suhtumisi olnud mitmesuguseid. Lea rääkis enne, kuidas ta omal ajal Muhu muuseumisse tööle asudes saanud esimesel tööpäeval kolmveerandtunnise telefonikõne: sõimuvalangu selle eest, et ta ”vana kommunisti” sünnipäeva tähistab... Mina olen Smuuli kunagi suure mõnuga lugenud ja mulle kohe meeldib, et saan siin pronksnäpu pihku võtta ja aitäh öelda.


Ei tea, kas on siingi mingi rituaal välja mõeldud: pronkskirjamehe saabas särab kuidagi väga silmatorkavalt.








Aga siis olen külavahel tagasi. Siin on tore; isegi eravalduse silt ei karga kurjalt näkku, vaid informeerib üsna raugel moel.







Mõnus rohelus –

... ja need tänavad ...

... ja iidsed aiad... Hoopis midagi muud, kui mõne aasta eest soodsalt makstud põllumajandusmeetmena üles laotud uusaiad.

Koguva küla on kui monument muhulaste tööarmastusele ja ilumeelele. Küla on ajaloos tuntud kui iidne vabaküla. /../
Arhitektuurimälestisena on riikliku kaitse all kõik hooned. Arhitektuuriliste vormide mitmekesisuse kõrval muutub Koguva kordumatuks külaansambli terviklikuks: looklevate ja ristuvate tanumate ja väljakute süsteem, pooleteise meetri kõrgused ja kuni paarisaja aasta vanused kiviaiad, haljastus.
Külaansamblina kätkeb Koguva endas parima, mis Eestis säilinud on, olles tähelepanuväärne Läänemeremaade ulatuses.
Sellele kõigele pani aluse Schmuulide esivanem Hanske, kellel ordumeister Walter von Plettenberg läänistas 3. märtsil 1532. a. 2,5 adramaa suuruse vabatalu. 1930. aastail elas Koguvas üle 150 inimese, neist rohkem kui 100 olid Schmuulid. 19. saj. algul oli Koguvas 11 taluperet, kellest kaheksat nimetati posti -, ülejäänud kolme teomeesteks.
Koguva hoonestus pärineb põhiliselt aastatest 1880–1930.

Hea ülevaate Muhu taluarhitektuurist saame Koguva muuseumi keskuseks olevas Tooma talus. Rahvakirjanik J. Smuuli kodutalu endises rehetoas paikneb nüüd memoriaalmuuseumi ekspositsioon. 17. sajandil asutatud Tooma oli üks Koguva „postimeeste“ põhitalust.
Millegipärast ei kavatse ma alul muuseumisse üldse minna, aga Urve tungival soovitusel otsustan ümber. Ja seal ringi kolades hakkan pigem mõtlema, et hea, kui rohkem aega oleks…

Muuseumi õuel.


Selle laua taga on valminud mõnedki tuntud Smuuli teosed.











Aga kus on viies köide?












Pererahvas on vist korraks välja läinud.











Jätkuks vaid aega lugeda.












Mõni raamat tuleb tuttav ette küll.














On ka hoopis teistsugust vaatamist. Need kirjud jalajäljed …

… juhatavad Männiku käsitöötuppa, Sirje Tüüri kunsti juurde.

Ainult üksikud näited rohketest ja mitmekesistest väljaõmblustest.

Kõrvalhoonedki tõmbavad vaatama.

Vanad seinad varjavad mõndagi põnevat.


Kui mujal kasutati magamiseks riideaita, siis Muhumaal olid väga levinud spetsiaalsed "magamislau-
dad", mis ehitati laudpõrandate ja avarate akendega. Seda siin kutsutakse nännelaudaks.







19. sajandi suveköök.












Levinumaks saunatüübiks oli nn. sõnnikusaun ehk lambasaun, mis ühtlasi oli lambalaudaks.











 
Koguva vabaõhumuuseum on ainulaadne sellegi poolest, et muuseumiks on elav küla.
Kell 14 sõidame Koguvast ära; tore, et tulime!

Muhumaal on üks peatus veel: Liival.

Proovin kuulsas Liiva kalakohvikus ära kuulsa uhhaa; on väärt söömine küll. ja ka kalapirukat ei tohi laita. Need aga, kes uudistavad teisel pool teed suveniire, leiavad, et ehkki vidinad on samad, mis Koguval, on nad siin poole odavamad. Ja mõtlevad välja muhulaste päevakäsu: „Liival ostame, Koguvas müüme!“




Mustrid on siin au sees: neid leiab isegi valla teadete tahvlilt.










 
Ja Liiva Konsum on oma vöökirjas sildiga jõudnud mitmetesse (reklaami)trükistesse.


14.50 sõidame edasi ja kriipsuke enne kolme oleme juba Kuivastus. Pildil peaks olema Villem Grünthal-Ridala sünnikodu ehk Kuivastu kõrts.









Meil on koht kella neljasele laevale, aga saame minema juba 15.15.












 
Hüvasti, Muhumaa! Hüvasti, Saare maakond!

Kes minejaid, seal tulejaid ehk Muhumaa kohtab Saaremaad.

Sõit Tallinna poole läheb ladusalt: teeremont peatab meid foori punase tulega ainult ühe korra – just täpselt seal, kus eemalt paistab muinsuskaitsealune Kasari sild. Aga see pole üldse enam selle sõidu teema.
Vaadake parem http://www.comtour.ee/: Urve Joostil on kavas veel üks Abruka ja Vilsandi reis augusti lõpus. Iseasi muidugi, kas sinna enam kohti jätkub.

No comments:

Post a Comment