Tundmatul Raplamaal I

Ei hakka ennast kordama: 2011. aasta Läänemaa-reisi päevikusse toomasjuriado.blogspot.com/2011_07_01_archive.html panin üsna täpselt kirja, kes me sellised oleme. Põgusalt siiski: meie sõpruskonna moodustavad 1970. aastal Tartu ülikooli lõpetanud kursusel õppinud keemikud ja nende kaasad (enamasti vist on võinud küll öelda ainsuses: „ja neist ühe kaasa“). Ja see sõpruskond on aastaid koos rännanud. Eelmine aasta jäi vahele; oleme jõudnud ikka, kus tervis hakkab ellu korrektiive tegema. Sel aastal läksime jälle, aga päris viimasel hetkel jäid ajutise tervisehäda tõttu kõrvale kaks alalist peategelast: Eha ja Ülo (viimane just see „ühe kaasa“ ongi).

Meie seltskond öömajakoha, Kehtna majandus- ja tehnoloogiakooli suurepärase hosteli ees: (ees vasakult) Meeli, Erika, Ann, Andrus, (taga vasakult) Toomas, Helgi, Merike, Maret ja Tõnu; seekord siis viimseni kõik ühel kursusel õppinud inimesed.

Reisi ajaks valisime 3. ja 4. juuli ning reisi sihtkohaks minu mitmeaastase surve tulemusena Raplamaa. Tahtsin sinna esmajoones seetõttu, et vist üheski teises maakonnas pole ma käinud nii vähe.

Eks ma oleks pidanud olema ka tubli marsruudi koostaja. Ja lõpuks ma selle kokku kirjutasingi. Aga ilma kaasa Erika surve, alustuse ja abita võinuks see ka tegemata jääda.

Oli täielik juhus, et just selleks ajaks andis mu tööandja, ajakiri Eesti Loodus välja Raplamaa erinumbri. Kindlasti oli sellest marsruuti koostades mõneti abi, võib-olla aga rohkemgi kahest intervjuust, mille tegin selle ajakirja ilmumise järel Kuku raadio jaoks. Nii geograaf Taavi Paelt kui ka bioloog Uudo Timmilt küsisin muude pärimiste seas lausa otse: kuhu nad soovitaksid minna.

Taavi Pae EL loos on tsitaat Lennart Meri raamatust „Lähenevad rannad“: Erilise aardena säilitan Raplat: ma ei ole seal kunagi käinud ega lähegi. Pole sugugi kindel, et hilisem president oma 1970. aastatel antud lubadust tõesti ka pidas. Ent asja mõte on selge: Raplamaa on oma asendi tõttu (kaart: www.estlandweb.com) paljude jaoks meist otsekui olematu maakond. Seda enam tasus teda avastada. Ette rutates võib öelda, et kaks reisipäeva pakkusid mõnegi hea üllatuse; julgen üksiti arvata, et kõik jäid käiguga rahule.

Raplamaa kaart (entsyklopeedia.ee/artikkel/raplamaa3).

Õige põgusalt üldandmeid EEst ja Vikipeediast:

moodustati 1. jaanuaril 1990 olemasoleva Rapla rajooni halduspiirides. Rajoon omakorda moodustati 1950. aastal tollase Harjumaa lõunaosast. 1959. aastal liideti juurde osa Türi rajoonist, 1962. aastal osa Vändra rajoonist ja peaaegu kogu Märjamaa rajoon.

Pindala 2979,7 km², elanikke oli 2010 36 620, 31.12.2011 – 34 914.

Keskus on Rapla linn.

10 valda (sh üks alevvald); valdade vapid: www.raplamsl.ee. Asulad: 1 linn (vallasisene linn), 3 alevit, 14 alevikku, 267 küla.

Raplamaa vapi (allikas: Vikipeedia) kohta on Taavi Pae kirjutanud, et see kajastab hästi maakonna sünnilugu. Vapi põhimotiiv on Harjumaalt ja neli värvi kilbil sümboliseerivad asjaolu, et maakond koosneb neljast ajalooliselt maakonnast: hõbedane rist märgib Pärnumaad, sinine kilbiosa Järvamaad ning Harju- ja Läänemaalt on kummaltki üks punane kilbiosa.

Raplamaa lipp – ikka Vikipeediast.

 

Tuleme kolme autoga eri suundadest: Merike, Tõnu ja Maret Tallinnast, Meeli ja Helgi Jõgevamaa idaservast ning Ann, Andrus, Erika ja Toomas Tartust. Keskpõrandaks, kus siit nurgast ja sealt nurgast tulijad kokku peavad saama, valime vaidluste järel Lelle kiriku.

Seda leida osutub tartlaste jaoks päris keeruliseks: küsime paar korda teed ja peame juba kohale jõudnud kaaslastega telefonisidet. Umbes kokkulepitud ajal, kella 10 paiku, oleme siiski kohal. Fotol on kiriku vastas asuv rahvamaja.

Apostlik-õigeusu Lelle Püha Kolmainu kirik näeb üsna väsinud välja. Merike on vahepeal suhelnud rahvamaja juures heina niitva isandaga ja saanud teada, et kirik töötavat paar korda aastas; preester käivat Pärnust. Aga Lelle kool pandud kolm aastat tagasi kinni.

Nüüd teele. Kolin Andruse autost Merikese juhtautosse šturmani kohale. Kaardil on meie esimese päeva peatuspaigad: punasega need, kus oleme veidi pikemalt, sinisega põgusa pildistuspeatuse kohad.

Esimene siht on Paluküla hiiemägi. Selle eest oli marsruuti koostades tükk heitlemist, sest ta jääb suurest teest oma 20 km kõrvale ja sinna tuleb spetsiaalselt sõita. Aga kaaslaste arvates on mu esialgu pakutud programm liiga mahukas ja millestki tuleb loobuda. Paluküla jääb siiski sisse ja reisi käigus selgub, et seekord on kava vägagi realistlik.

Mul on hiiemäega isiklik nostalgiline side. Nimelt käisin seal 2004. aasta külmal talvel keskkonna-telesaate „Tasakaal“ jaoks intervjuusid tegemas; kaamera ees läks suusamäeentusiastide ja hiiekaitsjate vahel kõvaks sõnakähmluseks (fotol); vahepeal tundus, et käedki võivadki käiku minna. Igatahes saime pärast hea loo ja sellele pidi ka järg tulema, aga paraku läksin enne „Tasakaalu“ pealiku Riho Västrikuga oma kasimatu suuvärgi tõttu tülli ja sain kinga...

 

Korra tundub, et oleme eksinud, aga siis on teeservas rahustavad sildid.

Osundan Vikipeediast (et.wikipedia.org/wiki/Paluküla_hiiemägi):

Paluküla hiiemäe kõrgus on 106 meetrit üle merepinna. Tegu on ajaloolise Harjumaa kõige kõrgema mäega. Siinse kauni, omapärase ja liigirikka looduse kaitsmiseks on loodud Kõnnumaa maastikukaitseala.

Enne, kui kõndima hakkame, on mul kaaslastele väike kingitus: Eesti Looduse Raplamaa erinumber (foto: Erika).

Tundub, et suusamäe-

arendajail vahepeal erilist edu pole olnud: ainus loodusvõõras asi, mis mäel ja jalamil silma hakkab, on elektrivalgustuse postid.

Ja eks need kulu pimedal ajal ära ka mäe lähedal olevale majapidamisele.

 

Veel Vikipeediast:

Paluküla hiiemäe lõunakülge kutsutakse Reevimäeks. Sõna reev tähendab rannikumurdes serva, äärt. Reevimägi on Paluküla hiiemäe üks osa, nagu kinnitab ka kohalik pärimus.

Naudime vaateid, siis jälle mäest alla ja autodesse. Tundub, et programm on saanud oma esimese plusspunkti.

Ärasõidul magan ühe risttee maha ja selle asemel, et tuldud teed pidi otse läbi Lelle sõita, teeme esimese ülearuse mõnekilomeetrise haagi.

Liigume edelasse, üle Lokuta Järvakandi poole. Kolm kilomeetrit pärast Lellet on Lelle mõis (www.mois.ee/parnu/lelle.shtml).

Kell 11. 20 oleme Järvakandis.

Muuseumi kodu on viimane kuuest 1879. aastal ehitatud klaasikoja tööliselamust.

Majas oli neli kööktuba, igas elas üks töölispere. 2000. aastal jäi maja klaasitehasele ette ning siis tekkiski mõte tuua see alevi keskele ja muuta muuseumiks. Muuseum avati 140-ruutmeetrisel pinnal 16. augustil 2002.

Peame hetke nõus, kas võtta ka giid – ja teeme väga hästi, et võtame. Allan Kima, muuseumi juhataja, osutub väga mõnusaks ja huumorimeelseks selgituste jagajaks. Esimeses toas saab teada, kuidas töötasid keskaegsed klaasikojad, ...

... kus klaasesemeid tehti käsitsi. Kel aega ja tahtmist, võib infotahvleilt leida väga põhjaliku ülevaate.

Teine tuba teeb selgemaks klaasi masintootmist. Fotol on vertikaalne mehaaniline Fourcault’ tüüpi klaasitõmbe-

masin. Järvakandis toodeti sel meetodil lehtklaasi aastail 1928–1995.

 

Meieealistele tuttavaid Järvakandi tehase tooteid.

Põnev pudelikogu.

 

Kolmas tuba räägib stendil Järvakandi ajaloost, aga ruumi keskele mahub ka näitusi. Oktoobri keskpaigani on väljas klaasikunstniku professor Maie-Ann Rauni tööd.

Üks näide neist veel.

Ja veel üks kollektsioon: Tõnu Lauk. Purgid 1850–1944.

Viimane tuba on sisustatud tööliskorteriks: umbes selline oli 1920. aastate klaasimeistri kodu.

Klaasi kõikvõimalikke kasutusviise on näha nii muuseumimaja sees kui ka selle ümber.

See pole veel kõik. Giid juhatab meid üle õue klaasikotta. Meister Eero Vaikre on täna paraku kusagil messil, ...

... aga tema loomingut saab riiuleil näha.

Muuseumi veeb (www.klaasimuuseum.ee) teavitab:

Järvakandi Klaasimuuseumi klaasikoja on üürile võtnud OÜ Klaasistuudio klaasimeistrid. Külastajatel on võimalik klaasesemete valmimist jälgida ja soovi korral vahetult sellest protsessist ka osa võtta: eraldi väikese tasu eest on võimalik puhumist proovida.

Küsin alevimeestelt teed veel ühe vaatamisväärsuse juurde; see, selgub, on päris muuseumi lähedal – ümber nurga paremale: Järvakandi Pauluse kirik.

Veebist www.puhkaeestis.ee/et/jarvakandi-pauluse-kirik:

Järvakandi miniatuurne puukirik ehitati 1996. ümber alevivalitsuse majast. Järvakandi Pauluse kiriku projekteeris arhitekt Illar Kannelmäe. Hoonele lisati eeskoda koos kellatorniga.

Altarimaali ja vitraažide autor on kunstnik Eva Jänes. Järvakandi Pauluse kirikus saab kuulda digitaalorelit.

Kiriku ees seisab puust ingel.

Otse kiriku vastas töötab endiselt edasi üle 130-aastase ajalooga, 1879 käivitatud Järvakandi tehas, ...

... ainult et selle omanik on nüüd USA klaasikontsern O-I (Owens-Illinois). Leian 10. juuli 2010. aasta Maalehest teate, et tehase aastatoodangust kolmandiku moodustavad kuulsa Finlandia vodka pudelid.

Lahkume Järvakandist 12.40 ja oleme minu ettevaatlikult tehtud päevakavast üle tunni aja ees.

Raikkülla on sõita umbes 20 km; selle teeääre võimalikest vaatamisväärsustest jääb Purku kooli park koos männikuga märkamata, küll palun pidureid tõmmata Põlma tuuliku juures.

Vana Õhtuleht (www.ohtuleht.ee/315896) kinnitab, et

Kuuekorruselises veskis on mitu firmat üritanud juba üle 10 aasta söögikohta pidada, kuid hoones tegutsev ammuse peremehe vaim on äri alati tuksi keeranud. Legendi järgi tahtvat kummitus rahu, mispärast ta peletavatki kõrtsmikud ja nende kunded järjekindlalt minema. Ühe pidutseja olevat tige vaim koguni trepist alla lükanud.

Olgu nende vaimudega, kuidas on, aga igatahes on Põlma tuulik üks neid väheseid Eesti veskeid, mis jõudnud ka postmargile. See postiminiatuur anti välja 28. augustil 2008, kujundaja oli Indrek Ilves.

Sõidame Raikkülast veidi edasi ja jõuame kell 13 paiku teeotsa, kust arvame paremaks jala edasi minna: 300 meetrit Pakamäeni.

Siis avaneb paremat kätt kaarekujuline paesein, ...

... mille juurde postile kinnitatud, paraku veidi loperguseks taotud silt ütleb olulisema ära.

Täpsustusi veebist raikkyla.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=220&Itemid=60:

Henriku Liivimaa kroonika andmetele toetudes on Pakamäge peetud Muinas-Eesti hõimujuhtide kärajate ehk nõupidamise paigaks.

Ühe võimaliku variandina oletatakse, et Jüriöö ülestõusu märgutuli süüdati Raikkülas Pakamäel.

Pakamägi on lame õhukese pinnakattega metsane paekõrgendik. Paekõrgendiku läbimõõt ulatub 0,7 kilomeetrini, absoluutne kõrgus 62,5 meetrini ja suhteline kõrgus ligi 9 meetrini. Kõrgendiku loode- ja põhjanõlv on väga järsk, lääneküljel lõpeb mägi kuni 9 meetri kõrguse astanguga. Mäe nõlval käiakse talvel kelgutamas. Astang on enamuses kaetud rusukalde ja taimestikuga, vaid keskosas paljanduvad Raikküla lademe kivimid 2 meetri kõrguse seinana.

Hmm, siit ülevalt vaadates tundub, et vähemalt osa seltskonnast ei huvitu üldse mitte sellest loodus- ja muinsusimest, vaid hoopis maasikatest... Mis seal salata: vist ootasin ma ise ka kirjelduste põhjal midagi väheke suurejoonelisemat...

Pakamäel on ka märgistatud ja teabetahvliga varustatud loodusrada; selle jätame seekord vallutamata.

Taas sõitu läheme 13.25 ja valime Märjamaale minekuks mitte kõige otsema, aga see-eest asfaltkattega tee: Raikkülast paremale Lipa peale, varsti pärast Lipat uuesti paremale – läbi Kabala Koikseni, kus pöörame vasakule Rapla-Märjamaa teele. Viit näitab Lipal Uku Masingu sünnikohta, kenad kohad on Tammel, Kabala kool ja Kabala mõis. Pärast on täitsa kahju, et neis kinni ei pidanud; ju on mul ka ikka see graafikust väljamineku hirm...

13.55 oleme Märjamaal, kiriku parklas.

Märjamaa Maarja kirik (et.wikipedia.org/wiki/Märjamaa_kirik):

Arvatavasti 14. sajandil ehitatud hoone oli kasutusel pikemalt kaitseehitisena. 1686. aastal uuendati kirikut ning 1871. aastal ehitati kirikutorn praeguse kõrguseni. /--/ 1941. aastal Märjamaa lahingute käigus kirik hävines täielikult. 1959. aastaks kirik taastati ning võeti uuesti kasutusele.

Mälestusplaadid kirikuaias II maailmasõja ja riikliku vägivalla ohvritele 1940–1954.

 

Õnneliku juhuse läbi saame pühakotta ka sisse: pastor Illimar Toomet on parajasti ametis üsna proosalise tööga – asendab läbipõlenud elektripirne uutega. Mees kutsub meid lahkesti sisse ning pajatab kiriku ajaloost ja koguduse argipäevast.

Muu hulgas soovitab pastor meil tulla missale. (Jääme Tõnuga nõutult arutama, mis ajast on luteri kirikutes missad.) Lugemist ja fotosid ajaloo kohta leiab võrgupaigast kirikud.muinas.ee/?page=2&subpage=293, samuti marjamaa.weebly.com/index.html.

Veel Vikipeediast:

Enne 1941. aasta põlengut kirikus olnud Christian Ackermanni 17. sajandil loodud altar oli kingitud „Jumala auks ja kirikule kaunistuseks“ Paeküla mõisniku Anton Friedrich von Salza ja „au ning voorusrikka proua Dorothea Taube“ poolt.

Praegu on kasutusel arhitekt Illar Kannelmäe kavandi järgi rajatud altarilaud ning altariseinal on Uno Roosvalti altarimaal ”Mina olen eluleib”.

Kirikutornis on viis kella, milles üks on toodud Märjamaa õigeusu kirikust.

Neitsi Maarja auks pühitsetud kirik on andnud nime ka Märjamaale (Maarjamaa → Märjamaa).

Enne mainitud võrgupaigast marjamaa.weebly.com/index.html on lugeda, et 1891. aastal oli kirikus imetlusväärne orelikontsert, kus herra K. Türnpu imeilu hääled orilast välja meelitas, mis kuuljaid kõige kõrgema vaimustuse piirini täitis. Meie kiriku orel, mis kuulsa meistri Tantoni tehtud, ja selle sarnast siin ümberkaudu paremat ei ole, ehmatas üsna ära, kui kunstniku näppude osavust tundis; kui herra Türnpu orilat proovinud, siis orel visanud väikesed puuviled, mis lahtised olnud, vulks ja vulks tuulekastist välja. Kontserdi ajaks olivad viled kõvasti sisse kinnitatud. /--/

31. augustil 1930. a pühitseti Märjamaal uus orel, mille maksumuseks oli 4500 krooni. /--/ Orelimeistritele H. ja J. Kriisale maksti tööraha 350 krooni. Orelil oli 16 registrit. /--/ 1930. a pühitsetud orelile polnud pikka iga antud – see hävis 1941. a tulekahjus. 1960.-1962. a ehitas Saksamaal pilliehitust õppinud pastor Helilaid kirikusse uue oreli. Kui 1990ndail aastail pilli mitme kuu jooksul ei mängitud, olevat hiired selle kasutuskõlbmatuks muutnud. /--/ Orel lammutati 2003. a. Tänapäeval Märjamaa kirikus orelit ei ole, jumalateenistustel kasutatakse elektriorelit.

Vikipeediast: 11. septembril 1932 avati pidulikult kirikuväravana kirikuaia idaküljele püstitatud mälestusmärk Märjamaa langenud sõdurite mälestuse jäädvustamiseks.

Jätkame Vana-Vigala poole. Esialgu oli plaan minna väikese ringiga, Sipa ja Teenuse kaudu (27 km) ning vaadata ära ka need mõisad. Aega selleks oleks jätkunud. Paraku jään hätta õige tee leidmisega ja tahtmatult satume otseteele (19 km).

14.45 oleme Vana-Vigalas ja peame turismikaardi juures plaani. Saabusime kolmest kaardil enamvähem ülalt alla kulgevast teest vasakpoolset mööda.

Esimene siht on selge: laululava.

Tähtsamad andmed on teabetahvlil kenasti kirjas, ainult uue laululava ehituse aeg on puudu. Jälle aitab guugeldus (valitsus.ee/et/uudised/istungid/10512/10:15):

valitsuse kommunikatsioonibüroo on 3. septembril 2002 kaunis kantseliidis teatanud, et Vabariigi Valitsus eraldas valitsuse reservist Vigala Vallavalitsusele 28  000 krooni Vana-Vigala laululava taastamiseks. Vana-Vigala mõisapargis asuv laululava hävis 8. oktoobril 2001. a süütamise tagajärjel (kriminaalasi nr 01270001205). /../ Vigala valla 2002. aasta eelarvest on planeeritud laululava taastamiseks 60 000 krooni, 13 000 krooni on laekunud annetustena. Vana-Vigala laululava taastamiseks kulub vastavalt eelkalkulatsioonile 359 374 krooni

Selliseid teabetahvleid on Vana-Vigala pargis toredasti palju; mõned küll – nagu fotoltki näha – veidi vandaalikätt tundnud.

Meie ei asu laululava pinkidele ei laulma ega isegi mitte kontserti kuulama, vaid lõunapausi pidama. Teabetahvlil mainitud võimsad siberi lehised on fotol kenasti näha.

Kuniks kaaslased lauda katavad, uudistan lähiümbrust. Sellegi aia ja värava otstarbe ...

... saab teada tahvlilt: siin on Uexküllide rahula. Õigem oleks küll vist öelda „endine rahula“, sest ega peale piirdeaiajupikese suurt midagi säilinud-taastatud olegi.

Küllap oli kabelgi omal ajal hoopis teisem.

 

Lai jalgtee viib kabelist mööda Vigala jõe äärde.

(et.wikipedia.org/wiki/Vigala_j%C3%B5gi):

Vigala jõgi (vanem nimetus Konuvere jõgi) (ka Koluvere jõgi) on Kasari veerohkeim lisajõgi. /../ Jõgi algab Kõnnumaal Keava rabast ja suubub Rumba külas Kasari jõkke (24,7 km suudmest).

Vigala jõe pikkus on 101,8 kilomeetrit, valgala suurus 1577,2 ruutkilomeetrit.

Aga siis peatöö juurde tagasi. Lõunalaud on meie reisidele omaselt ohtra, isuäratava ja suures osas kodus kasvatatud või tehtud kattega.

Kui suurem nälg kustutatud, jääb Meelil aega ka vaimutoitu ehk EL Raplamaa erinumbrit maitsta.

Siis ootab looduse ja kultuuri õpperada. Esimesena köidavad tähelepanu vägevad, kimpudena kasvanud pärnad. Oleme suures liigirikkas Vana-Vigala mõisapargis. (www.mois.ee/laane/vigala.shtml):

Alates 13. sajandist von Uexküllidele läänistatud suure Vigala maavalduse (mõisa) varasem keskus paiknes Kivi-Vigalas, kiriku läheduses. 18. sajandil siirdati mõisakeskus Kivi-Vigalast 9 km loodesse, looduslikult ilusasse veerjasse paika Vigala jõe paremkaldale, mida hakati kutsuma Vana-Vigalaks (saksa k nii Alt-Fickel kui ka Schloß Fickel). Seda küll hoolimata tõigast, et algne mõisakeskus Kivi-Vigala, mis uue mõisa rajamisega kõrvalmõisa staatusse jäi, on temast mitmeid sajandeid vanem.

et.wikipedia.org/wiki/Vana-Vigala:

1869. aastal oli piirkonnas suur viljaikaldus, mistõttu ohustas elanikke tõsine näljaoht. Mõis otsustas elanikele anda tööd mõisapargi piirdemüüri ehitamisel. Kuna Vigala piirkonnas viirsavises pinnases ehituseks sobivaid kive ei leidu, toodi kivid üle Avaste soo taliteed pidi Koongast. Vastutasuks andis mõis ehitajatele leivavilja. Sellest ajast kannab tänaseni säilinud pargi piirdeaed nime Näljamüür.

Nii ütleb Vikipeedia, Näljamüüri küljes on ometi aastaarv 1867.

Pargi on rohkesti uhkeid puid ...

... ning leidub veesilmi, ...

... millest mõnes õitsevad vesiroosid.

Siis jõuame kenas korras peahoone juurde. www.mois.ee/laane/vigala.shtml:

Boris von Uexkülli ajal 1772–75 ehitati uude paika kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone. Hoone püstitamisega tehti algust juba 1760. aastatel, kuid Vigala paikkonnas asuvate liikuvate viirsavide tõttu varisesid algse hoone müürid kokku. 1864. aastal mõisahoonet veidi muudeti.

1905. aasta ülestõusu ajal mahapõletatud mõisahoone taastati hiljem praktiliselt endisel kujul. 1919. aasta maareform võõrandas Vigala mõisa von Uexküllidelt, kelle valduses see oli olnud seitse sajandit. Mõisa peahoones oli pikka aega põllutöökool; peale selle kolimist uutesse hoonetesse 1970. aastatel asub hoones Vana-Vigala põhikool.

Suurele teele jõudnud, põikan korraks vasakule, et kaeda sillalt ...

... nii üles- ...

... kui ka allavoolu Vigala jõge.

Siis teen ümberpöörd: jõuame sissesõiduteel säilinud graniit-

obeliskideni.

Jälle tükk sildiselgitusi.

Kõnnime mööda tehnikumi, praeguse nimega Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli kompleksist.

Vana maja näeb väheke väsinud välja.

kutseharidus.ee/kool/vana-vigala-tehnika-ja-teeninduskool/:

Vigala Põllutöökool avati 01. mail 1920. a. Alates 1998. a. kannab kool nime Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool ning see vastab praegu kooli õppesuundumustele.

/../ Praegu õpib koolis ligikaudu 400 õpilast ja töötab 34 õpetajat. Õppetöö toimub neljas hoones, mis asetsevad üksteisest 100–400 meetri kaugusel. Lisaks kooli peahoonele toimub õppetöö veel kokanduse algõppe laboris, autoteeninduse ja metallitööde õppehoones ning õppetöökodade hoones, kus asuvad autoplekksepa-, automaalri-, puidukäsitöö-, puidumasintöötlemise-, kiviraiumise- ja sepatöö- õppetöökojad.

Fotol on mõisa 1864. aastal arhitekt Wiedemanni plaani kohaselt uuendatud ait. Näha on, et teda on hiljemgi muudetud. Praegu on aidas puidutöökoda.

Silt teatab, et oleme jõudnud noore tammepargini. Esimesed puud istutas parki 1983. aastal mõisas laululaagerdanud Eesti kooriühing, hiljem on puid lisatud mitme piduliku sündmuse puhul.

Siis oleme aga parklas tagasi ja kell 16.25 on aeg edasi liikuda. Liikumisteede kohta annab täiendteavet üks varem pildistatud järjekordne tahvel.

Liigume just mööda 1843. aastal rajatud alleega Jädivere teed; palun Merikeselt korraks fotostoppi.

Tee serva jääb ka hirvepark (et.wikipedia.org/wiki/Vana-Vigala_Hirvepark), aga otsustame seekord selle 81 hektari suuruse roheala vahele jätta: tundub teine üsna võpsikuks kasvanuna.

Jääb silma, et suurema jaole kõrvalteedele on pandud nimed ja need on teeotsa seatud siltidel ka kenasti kirjas: Tapamaja tee, Eravalduse tee, Konnapere tee... 9-kilomeetrisel teel Kivi-Vigalasse peaks kusagil Matthias Johann Eiseni sünnikoha mälestuskivi, aga see jääb märkamata.

16.45 jätame autod Kivi-Vigala parklasse kena tiigi lähistel.

et.wikipedia.org/wiki/Kivi-Vigala:

Asub Enge jõe ääres. Kivi-Vigalas suubuvad Enge jõkke Naravere oja ja Konnapere oja, mis on küla piires paisutatud paisjärveks. Külas asus Kivi-Vigala vasallilinnus, mis hävis 1581. aastal. Kivi-Vigalas on rahvamaja, Vigala Maarja kirik, kalmistu, raamatukogu, põhikool ja hooldekodu.

/../

18. sajandini nimetati Kivi-Vigala mõisat lihtsalt Vigalaks (Fickel), levis ka nimi Suur-Vigala (Gross Fickel), hiljem kunagise kivikindluse järgi Kivi-Vigala (Stein Fickel). Samal sajandil viidi piirkonna Uexküllide peamõis Kivi-Vigalast Vana-Vigalasse, pärast mida sai Kivi-Vigala mõisast kirikumõis. Veel 1774. aastal oli mõisamaad 35,75 adramaad, hiljem valdused vähenesid veelgi. Lõplikult jäi mõis kiratsema 1786. aastal pärast vana puidust häärberi põlengut.

Kui kiriku poole kõnnime ...

... jääb paremat kätt teeserva Vigala kihelkonna tamm. Veebist ma puu kohta midagi täpsemalt leida ei oska.

Vigala Maarja kiriku väliskuju mulle tuttav ette ei tule.

www.eestigiid.ee/?CatID=289&ItemID=2703:

Kivi-Vigala vanim ehitis Vigala kirik on ehitatud esialgsel kujul 14. sajandi esimesel poolel ühelöövilise gooti stiilis kirikuna. Sellest ajast on säilinud aga ainult ehitise kooriosa, kuna pikihoone ja torn on pärit hilisemast ajast.

Kui uksest sisse astume, on vist enamvähem kõigil déjà vu-hetk: muidugi, see on seesama pühakoda, mis sai kurikuulsaks 2005. aastal, mil kirikuõpetaja Kristiina Jõgi meister Christian Ackermanni 1680. aastal valmistatud barokkaltari ja -kantsli sobimatute värvidega üle värvis ning muinsuskaitse kinnitusel sellele suure kahju tekitas. Paariaastase epopöa järel loobus muinsuskaitse siiski tsiviilhagist ning ka esialgset pilti ei hakatud taastama.

Mina mõtlen patuselt, et kiriku interjöör on tegelikult täitsa tore: hele ja rõõmus nagu sefiiritort.

Oreli kohta leian, et (et.wikipedia.org/wiki/Vigala_Maarja_kirik) paljude oluliste kiriku ajaloo tähiste hulgas on kindlasti erilisel kohal 1886. aasta, kui kogudus sai V. Müllerverstedi Tartu Peetri kiriku jaoks valmistatud, aga suurele kirikule ilmselt väikseks jäänud suure oreli. /../ Suur pill remonditi 1997. aastal /../.

Üks aknanäide ka.

Lähemat uurimist väärib kiriku torn. www.eestigiid.ee/?CatID=289&ItemID=2703:

1933. a. ehitatud Vigala kiriku torn (arh. Alar Kotli) oli ühtlasi mälestusmärk neile kihelkonna meestele, kes langesid 1905. a. revolutsioonis, I maailmasõjas ja Vabadussõjas.

Tahvlitel torni seinas on hukkunute nimed, tahvlite kohal konsoolidel seisavad graniitskulptuurid "Sõdur" ja "Talumees" (raiunud R. Hammer-Vasser mehaanilisel menetlusel). Kõrgel kiriku ukse kohal asub Vabadusrist. Torn ennistati algsel kujul mais 1988, esimesena Eesti vabadussambaist.

2005. aastal pahandas muinsuskaitse ka kiriku ümbruse pärast: peeti veaks, et kraavist, prügimäelt ja võsast korjati kokku vanad sepistatud raudristid, need üle värviti ja kiriku lähedale paigutati. Selles punktis räägiti, et oleks pidanud nõu pidama maastikuarhitektiga (www.nadaline.ee/index.php3?lookup=uudis&teema=uudis&ID=3171).

17.05 oleme jälle teel. Esimeseks päevaks kavandatud põhilistest sihtkohtadest on käimata vaid öömajapaigas Kehtnas; ent ühtteist vaatamisväärset on marsruudilehel kirjas ka sinnasõiduteel.

Korraks võtame hoo maha Päärdu mõisa juures. www.mois.ee/laane/paardu.shtml:

Päärdu mõisat (saksa k Kosch) on esmamainitud 1520. aastal. Kahekorruseline barokne peahoone valmis mõisas 1790. aastal von Rennenkampffide ajal. /../ Hoone sisemust on 1920–30tel aastatel kooli tarbeks osalt ümber ehitatud. Kaasajal on mõis eraomanduses, 2005. aastal alanud suurejoonelised restaureerimistööd on hetkel käimas.

Nii tundub tõesti olevat ja me ei hakka hoonele lähemale tükkima.

Otse teeservas seisev mälestuskivimürakas annab aga teada, et koolitarkust jagati Päärdus lausa 125 aastat.

Väidetavasti oli Päärdu ainus Vigala kihelkonna peamõis, mis pääses 1905. aasta ülestõusu ajal mahapõletamisest. www.velise.ee/m6isad_files/paardu.html: Põhjustena on mälestustes toodud kaks. (1.) Peale talude müümist müüsid mõisaomanike pärijad ka mõisa ära. Uueks omanikuks sai Viljandimaalt pärit Abja puussepp Johann Lüdig. See oli esimene mõis ümbruskonnas, mis läks eestlaste kätte. J. Lüdig oli tubli põllumees ja oli talupidajate seas lugupeetud. Kuna ta aga kandnud töö juures pastlaid, hüüdnud naabermõisnikud teda halvustavalt Pastla Lüdig. Tema isikut ja suhtlemist peetakse üheks põhjuseks, miks mõisahoone põletamata jäi. J. Lüdigi käes oli mõis 1884–1912.

(2.) Kuna üheks kohapealseks revolutsioonilise liikumise juhiks oli Päärdu Pipra renditalu pidaja Mihkel Aitsam, kes olevat öelnud: “Las see mõisahoone jääb meie lastele koolimajaks.” Ja koolimajaks kuni 1972. aastani see hoone Päärdu lastele oligi.

Selle juurde, mis alles jäänud kunagisest Velise mõisast, me viita ei leia, küll aga hakkab juba eemalt silma kiiskava tornikiivriga Velise õigeusu Ristija Johannese kirik.

www.puhkaeestis.ee/et/velise-apostlik-oigeusu-kirik:

Velise kirik on ehitatud Ervin Berhardi projekti järgi. Kiviraidurid toodi kohale Peipsi äärest. Vene ehituskunstile iseloomulik dekoorirohkus sobitati meie vaoshoitud kultuuri tellise ja põllukivi värvikontrastide oskusliku kasutamisega.

Velise kogudus oli esimene kogudus, mis loodi aktiivse venestuslaine ajal praegusel Raplamaal. Vene tsaaririigi rahadest eraldati 15 000 rubla kiriku ehitamiseks. 1889 pühitseti Velise kirik Ristija Johannese auks.

Kiriku ees seisab mälestuskivi 1905. aastal langenuile. See püstitati 1936. aastal Velise rahvaraamatukogu seltsi eestvõttel annetatud raha eest.

Toonaseid sündmusi Velisel meenutavad ka rahvamaja seinale ...

... kinnitatud mälestustahvlid.

www.velise.ee/6pperada_files/vel.html:

Velise kujunes 1905. aasta sügisel Läänemaa revolutsioonilise liikumise keskuseks. Siin moodustati revolutsiooniline omavalitsus – Velise „vabariik“. Selle juhtideks olid kihelkonnakooli õpetaja Jaan (Ivan) Paulus, kohalikust talurentnikust kujunenud revolutsionäär Mihkel Aitsam ja Nurtu kaupmees Jüri Oviir.

3. detsembril 1905 esines Velisel sütitava kõnega noor Friedebert Tuglas (Mihkelson), kelle Mihkel Aitsam oli Tartust aulakoosolekult kaasa kutsunud. Sündmused kulmineerusid, kui 14.–17. detsembril põletati Tallinnast saabunud relvastatud tööliste õhutusel ümbruskonnas maha 12 mõisahäärberit. Suleti kõrtse ja riigiviinapoode. Ülestõusu staap asus kohaliku kihelkonnakooli ruumides (praegune Velise Klubi). 19. detsembril jõudis Haapsalust kohale tsaariarmee väeosa koos ümbruskonna relvastatud mõisnikega – niinimetatud mustsajalised. Selleks ajaks oli koolimajja kogunenud hulk talupoegi. Karistussalgal õnnestus koolimaja märkamatult ümber piirata ja lähedalt tuli avada. Ülestõusnud ei suutnud ootamatult kallale tunginud ja relvastatud karistussalgale vastu panna ning taanduti koolimaja taga asuva jõe kõrgete kallaste varjus. Tekkinud tulevahetuses said surma viis ja haavata kaheksa meest. Ülestõusu juhtidel õnnestus pääseda.

13. jaanuaril 1906 jõudis Velisele kindral Bezobrasovi karistussalk, kes korraldas vallamaja ees metsiku veresauna, pekstes vallarahva silme all poolsurnuks 14 meest. Mahalaskmise läbi mõisteti surma neli „süüdlast“. Samuti põletati karistuseks maha maadluskuulsuse Georg Lurichi onu Hans Lurichi Kalase talu Velisel.

Üks, hoopis uuem plaadike veel: 2012. aasta sügisel, Velise kultuuritegelase Elmar Tootsi 100. sünniaastapäeval, avati legendaarsele seltsielu edendajale nimeline mälestuspink.

Autodest tuleme välja ka Valgu mõisa juures. www.mois.ee/laane/valgu.shtml:

Valgu mõisast (saksa k Walck) on esmateateid 1280ndatest aastatest, mil ta kuulus Farensbachidele (Varnsbekedele). /../ Mõisa viimane omanik oli Theodor Baron Pilar von Pilchau, kelle kätte jäi mõisasüda kuni 1939. aastani. Mõisahoone ostis vald temalt kooli jaoks 1938. aastal.

Kahekorruseline suurejooneline klassitsistlik peahoone ehitati tõenäoliselt 1810-20tel aastatel. Kõrge kelpkatusega hoone ehteks oli fassaadil asunud kuue joonia sambaga massiivne portikus. 1905. aasta mässu ajal mahapõletatud hoone taastati lameda hädakatusega (mis on alles tänini) ja ilma portikuseta. Algselt oli taastatud hoones kasutusele võetud vaid esimene korrus, algsest madalamate akendega taastatud teine korrus võeti kasutusele kooli ajal. Mõisahoones asub praegu Valgu Põhikool, hoone parempoolsesse otsa on kooli tarbeks tehtud väike juurdeehitus. Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid.

Mõisahoone teab mis ilmekas pole, küll on maja ümber avar pügatud muru ja suurte puudega park, ...

... mida kaunistavad kenad lillepeenrad.

Kui Valgult lahkume, pole kell veel kuuski. Seepärast otsustame võta päevakavale lisa homsest ja ära käia Jalase põliskülas.

http://www.eestiloodus.ee/artikkel495_482.html:

Jalase maastikukaitseala on eriline selle poolest, et ta keskendub asustusele: kaitseala hõlmab iidse Jalase küla koos selle loomulike tagamaadega.

/.../ Jalase küla asustuslugu ulatub vähemalt kahe aastatuhande taha. Jalase külamaastikku ümbritsevad soo-, loo- ja metsakooslused, mis kokku moodustavadki Jalase maastikukaitseala. /.../ 2003. aasta suvel kinnitas vabariigi valitsus kaitstavate loodusobjektide seaduse kohaselt Jalase maastikukaitseala, mille pindala on 2730 ha.

/.../ Kaitseala asub Põhja-Eesti lavamaa lõunaosas, kuuludes Märjamaa paelavade ja moreentasandike, loometsade ja põldude maastikku. Kaitseala südamik – Jalase küla ja põllud – paiknevad kahe suure kõrgustiku vahel, neid piiravad soised metsad või kunagised puisniidud.

Külaplatsil ohvriallika kõrval kasvab Jalase nimepuu jalakas, ...

... selle all on aga Jalase küla vapiga raudkivi.

Paraku lööb just Jalasel välja suhteliselt nigel ettevalmistus reisiks, mis toob nende kahe päeva suurima pettumuse. Kindlasti oleksin tahtnud jõuda Lipstu nõmmele ja Abru metsa. Millegipärast lootsin liigselt teeviitadele, neid siin paraku pole. Pole ka kelleltki küsida: ainsad näha elusolendid –– see-eest hirmuäratavalt häälekad! – on selle kena koha vastas aias põrgulärmi tegevad koerakolakad. Mõtlen kahetsusega tagasi aegadele, kui siin innukalt tegutses Aino Valgma, keda omal ajal tundsin: temalt saanuksin kindlasti abi ja juhatust. Paraku hukkus Aino juba 1997. aastal autoõnnetuses. http://et.wikipedia.org/wiki/Jalase: Jalase küla arendustöö eest sai Aino-Helene Valgma 1993. aastal Eesti Taassünni auhinna.

Alles pärast retke, juba Tartus, kuulen, et Jalasel elab üks mu loodusesõbrast tuttav, kes küllap oleks saanud meid õigele teele juhatada. Paraku jääb see teadmine liiga hiljaks.

Edasi sõidame mööda Kuusikust, kuulsast „külmapoolusest“ ja langevarjurite paradiisist, Raplasse, kus minu targal juhtimisel õnnestub jälle teelt eksida, aga mitte väga hullusti.

Nii et 19.12 peatume paigas, kus ühel teepervel on selline kena rapsipõld, teisel aga Kehtna majad.

Siin seisab ees jälle paarkümmend ekslemisminutit, sest meil pole meie öömaja aadressi ja telefoninumbrist on selles mõttes vähe kasu, et keegi ei taha esialgu toru võtta. Enne, kui päris rappa jõuame minna, helistab hosteli perenaine tagasi. Selgub, et sõitsime hostelist enne parklasse keeramist lausa kõrvalt mööda. 

19.30 oleme õige maja juures tagasi ...

... ja kümmekond minutit hiljem võime rõõmuga tõdeda, et väikese öömajatasu eest pakutakse siin kenasid ruumikaid tube.

Muidugi ei kavatse me veel põhku pugeda, vaid läheme kohalikke vaatamisväärsusi avastama.

www.mois.ee/harju/kehtna.shtml: Von Vietinghoffide suguvõsale kuuluvat Kehtna mõisat (saksa k Kechtel) on esmamainitud 1470. aastal. Vahepeal paljude omanike valduses olnud mõis kuulus alates 1777. aastast taas von Vietinghoffidele, kelle ajal ehitati välja tänini säilinud kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone. Hoone valmis 1790. aasta paiku.

/../ 1905. aastal põletasid mõisa ülestõusnud. Taastamisel asendati mõisahoone lame katus kõrge mansardkatusega, mis peitis endas kolmandat korrust. Taastatud interjööridesse ilmus rikkalik stukkdekoor, kus neoklassitsismile lisandus ka veidi juugendit.

Ka tollal hoonele lisatud tagakülje palkonis võib leida juugendstiili sugemeid.

1919. aastal Helmuth von Lilienfeldilt võõrandatud mõisahoonet kasutas algul kodumajanduskool, hiljem aga sovhoostehnikum. Alates 1997. aastast on hoone eraomanduses ning seda on paljus restaureeritud.

Mõisast on säilinud kaunis park, ...

... samuti ka hulk kõrvalhooneid.

/../ Peahoone esise suure auringi keskel paikneb tiik, ...

... suur osa kõrvalhooneid asetseb teisel pool tiiki.

Mõisa valitsejamajas asub Kehtna vallavalitsus.

Leiame pargist nimelised tammed: selle on 1933. aastal istutanud Konstantin Päts, ...

... selle aga 2001. aastal Lennart Meri.

Mõisamaja, kus tänapäeval sees majutuskoht, kannab nime „Varjula“. Nimelt pandud kodumajanduskooli aegadel õpitööhoonetele kõigile nimed: peahoone oli „Koidula“, valitsejamaja „Kivila“, peale „Varjula“ olid veel „Priimula“ ja „Metsala“.

Kus me ka tiigi serval seisma ei jääks, ikka sööstab meie suunas lootusrikas pardiarmaada. Ega meil neile nokapoolist kaasas ole, aga kui olekski, siis ikka ei annaks: ei tohi suvel linde paikseks harjutada. Et prääksnokkadele mitte asjatult lootust anda, asume 20.45 paiku tagasiteele hostelisse: õhtusöögile ja öörahule.