Avastusi Läänemaalt, I

Püüan nüüd põgusalt kokku võtta 27. ja 28. juulil Loode-Eestis kogutud muljed. Mitmesse tükki jutt tuleb jaotada ja kui kaua vormistus aega võtab, eks see ole pärast näha.

Aga et Agu Sihvka kombel kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada reisiseltskonna esitlusest. Valdav osa meist on õppinud koos Tartu ülikoolis keemiat, enamik selle kooli ka 1970. aastal lõpetanud. Seekordse reisi – ja paljude varasemate sõitude-käikude – ainus mittekeemik on kursuseõe Eha abikaasa Ülo. Siia lisatud pildi klõpsamise võttis just tema enda kanda, kõik teised sõidulised on rivistunud Vihterpalu mõisa härrastemaja trepile.

Koos rännanud oleme palju; kunagi kuluks täitsa teha põhjalik statistika, kes kus ja kui palju on kaasa löönud. Igatahes alustati juba ülikooli ajal, 60ndatel – ja siis ikka jalgsi ja ühistranspordiga. Ja sellise toreda toonase nähtusega nagu autostopp. Suurem osa retki on kulgenud Eestis, kaugematest käikudest tuleb meelde 70ndate keskpaiga Vepsamaa. Ja viimastel aastatel on ühiselt vallutatud ka Šveitsi ja Islandit (viimast paraku minuta...).

Käigukordade arvu järgi ma päris kindlasti kõige tublimate hulka ei kuulu, aga alates 2001. aastast ongi vahele jäänud vaid juba märgitud Island, kus olen siiski mõne korra olnud.

Nende aastate Eestimaa-retked on kõik teoks saanud sõiduautodel; mõni reis on olnud ühepäevane, enamasti aga oleme varunud kaks päeva. Millegipärast jäid mul meie selle korra tublid ratsud üles võtmata; siia lisatud öömajapaigas Roostal klõpsatud fotol on siiski kõik kolm kas näha või vähemalt aimata.

 

Juba sulaselgest edevusest lisan, et alates 2005. aastast oleme liikunud põhiliselt minu koostatud marsruutidel, mida kaaslased on siis korrigeerinud-täiendanud. Avastamisvõimalusi jätkuks meile veel paljudeks aastateks, oleks vaid jõudu ja tervist.

Aga nüüd siis asja juurde. Kõik kolm autot startisid eri kohtadest; kokkusaa-mispunkt on kell 10 Padise parklas. Ja ehkki see pole veel reisisihiks kavandatud Läänemaa, vaatame siin veidi ringi (sest näiteks mina – aga mitte ainult – pole siin käinud). Esimesena jääb ette uhke kastelli meenutav mõisa tallide ja tõllakuuride nelinurk (ehit 1856); tänapäeval kaupluse ja baari asukoht.

Vantsime ka linnamäe suunas, aga sinna välja ei jõua, sest viidad näitavad vaid suusaradu, mida meie hetkel sugugi kasutada ei saa. Tuleme tagasi mõisa juurde. Peahoone on kena; mõis kuulub taas von Rammide suguvõsale, kes tulid siia juba 388 aastat tagasi.

Osundan veebilehelt http://www.padisemois.ee/: „Mõisa peahoone on väljast täielikult, seest osaliselt renoveeritud, lisaks on uuesti välja ehitatud mõisaga ühenduses olev kunagine teenijatemaja. Praegu avatud osas tegutseb hotell ja restoran, mis võtab külastajaid vastu iga päev. Suvel on avatud ka väliterrass, millelt avaneb ainulaadne vaade Padise kloostrile. Tundub uskumatu, et klooster asus kunagi mere kaldal, veerikka jõe suudmes.

/.../ Hoonele lisab vürtsi aeg-ajalt kuuldav kurb kummitus, mis tuletab meelde 19. sajandil siin elanud üksildast paruniprouat.“

Peahoone sisevaadet nautida me seekord ei jõua, küll võtame ette Padise mungakloostri varemed. Selle rajamise plaan olevat Dünamünde kloostri tsistertslastel tekkinud juba 13. sajandil. Ehitusluba saadi Taani kuningalt Erik Menvedilt 1305. aastal, ehitustööd vältasid ligi poolteist sajandit.

Teadagi põletati klooster 1343. aasta Jüriöö ülestõusu aegu maani maha; alles kolm aastakümmet hiljem asuti kompleksi taas üles ehitama. See rajati kohalikust paest ja maakividest ning pühitseti sisse 1448.

Ordu lõpetas kloostri tegevuse Liivi sõja ajal 1559. aastal.

Kindluseks muudetud ehitis oli esmalt hertsog Magnuse, siis rootslaste ja lõpuks venelaste käes, kes ehitasid näiteks ka selle tänini osaliselt säilinud harkpüssitorni. 1580 vallutasid rootslased linnuse tagasi. Kogu sõjategevuse tulemusena oli klooster juba selleks ajaks osaliselt varemetes.

Gustav II Adolf kinkis 1622. aastal Padise Riia bürgermeistrile Thomas von Rammile.

1930ndatel hakati kloostrit korda tegema; need tööd kestavad siiani. Näiteks kümmekond aastat tagasi puhastati rusudest ja korrastati kloostri lõunatiiva varemed ning väravatorn; ka taastati kiriku akende raidraamid.

Kui ühe vana ehitise küljes on torn ja selle sees trepp, ...

... siis leidub rändurite seas kindlasti ka neid, kes ruttavad torni vallutama.

Oo, mu vaesed põlved! Aga juba poolel teel saan valurahaks mõne kena vaate, ...

... seda enam torni tipust.

Meie järgminegi peatus on veel Harjumaal: Harju-Ristil.

Siinse Püha Risti kiriku kohta kirjutab reisiraamat, et „juba 14.saj Padise kloostri kabeliks ehitatud paekivihoonet täiendati järgmise sajandi keskel, kui valmis ka ümar torn. Paraku varises see pikselöögi tõttu 17. saj ja taastati vaid selle paremini säilinud tagaosa, mistõttu näeme praegugi vist kogu Põhja-Euroopas ainsat poolringtorni.“ (BTG Eestimaa reisijuhid. Harjumaa lääne- ja lõunaosa – edaspidi BTG).

Kuigi Eestis on hulk „Teeliste kirikuid“ (vt. http://www.teelistekirikud.ekn.ee/), pole siiski kuigi palju neid, kuhu ka tööpäeviti tõesti sisse saab. Ristil saab. Kiriku veebilehelt leian, et „... kiriku kantsli tellis Liivi sõjas kannatada saanud pühakotta Padise mõisahärra Thomas von Ramm 1630. aastal Tobias Heintzelt.“

Meie rühma naispoolele tuleb õigel ajal meelde, et just siin on ka uhiuus, 23. juulil pühitsetud „Vaikuse laste rahupaik“. www.vaiksed.ee: „See on koht, mis on mõeldud peredele, kelle laps on surnult sündinud või  lahkunud vastsündinueas. Sellist mälestuspaika vajavad ka paljud nende hulgast, kes leinavad oma looteeas ehk siis katkenud raseduse tõttu kaotatud last. Nii on see ühelt poolt mälestuspaik – koht, kus leinata neid, kellel hauda polegi – on vaid valu vanemate südames; teisalt on see aga ka koht, kus saab soovi korral mulda sängitada lapse tuha.“

Ühiselt leiame, et idee teostus on väga maitsekas.

Veel midagi erilist: BTG kinnitusel on Harju-Risti Vabadussõja mälestusmärk Eestis ainuke, mis elas üle okupatsiooni.

Kuidagi ei saa Harjumaal vahele jätta ka Vihterpalu mõisa. 

Õnneks on meie juhtauto roolikeeraja Merike seal käinud ja teab tungivalt soovitada õiges teeotsas parempööre teha.

Soliidne on juba sissekõnnitee, ...

... samuti eemalt silma hakkav kõrvalhoone.

Meie kiirustame siiski peahoone poole. Vihterpalugi mõis on nagu Padise olnud pikka aega seotud von Rammidega: „... mõis asutati aastal 1586, kui Rootsi kuningas Johan III läänistas selle Berend von Gröningile. 1622. aastal läks mõis toonase Riia bürgermeistri Thomas Rammi omandusse. /.../ Vihterpalu mõisa hiilgeaeg oli 1800. aastatel, mil omanikuks oli Elisabeth von Rammi abikaasa Gustav von Knorring. 1820 alustati hilisklassitsistlikus stiilis härrastemaja ehitamist, milliseks on see renoveeritud ka tänapäeval. Vihterpalu viimane von Rammide järeltulija oli Sophie von Rosen. 1919. aastal maareformi käigus toimunud suurmaaomanduste riigistamisega võõrandati ka Vihterpalu mõis. Viimased von Rammid lahkusid Eestist 1939. aastal.“ (http://www.vihterpalu.ee/).

Samalt veebilehelt: „2005. aasta kevadel lõppenud restauree-rimistööde tulemusena on Vihterpalu mõis saanud tagasi oma endise hiilguse ning muudetud luksuslikuks peo-, seminari- ja majutuspaigaks.“

Vähemalt ühe näidendi jao on mõis võõrustanud ka teatrit: 2008. aastal etendunud pärimusteatri Loomine ja Vihterpalu mõisa koostööprojekt „Vihterpalu valss“ oli üksiti nii teatrietendus kui ka viiekäiguline gurmee õhtusöök.

Selles majas pargi sügavuses elab mõisa praegune omanik ja taastaja, soomlasest ärimeesTimo Lemberg.

Märkame territooriumil ka tenniseväljakut ning arvame, et ka lennuvälja (mis osutub siiski „ainult“ helikopteri maandumisplatsiks). Aga pargis turritavatel romantilistel varemetel rõõmustab silma midagi päris looduslikku.

Ja siis jõuame lõpuks ka tõepoolest Läänemaale. 

Kenade metsade vahel sujuvalt teelt oleks rohkesti põhjuseid kõrvale keerata, rohkem muidugi paremale, mere poole. Hoiame ennast siiski tagasi, sest arvuti taga valmis klõbistatud ajakavast oleme me pehmelt öeldes üsnagi maha jäänud. Seepärast lülitame mootorid taas välja alles Nõval. Juba annab tunda Noarootsi lähedus: aina rootsipunased majad. See siin on mõistagi pritsimaja ...

... ja see vallavalitsus.

Viimasesse meelitab meid roheline i-märk seinal, aga uks ei anna järele. Jõuan juba teha mingi ebasoliidse märkuse suveaja kohta, kui uks seespoolt lahti lükatakse: jõudu on lihtsalt vähe olnud. Perenaine jagab ja müüb lahkelt materjale, nõu saab niisamagi ja ...

... õues saab seda veel ise juurde vaadata.

Ühe asja jätame paraku siiski korralikult järele küsimata: kuidas jõuda Nõva kirikuni. Selgub, et selget ja arusaadavat juhatust (= pruuni viita) selle juurde teeservas pole ja nii jääbki see pühakoda meist vaatamata. Näppan siis siia kaks pilti luteri kiriku veebist (http://www.eelk.ee/h_nova.html): selline ta väljast ...

... ja seest välja näeb. Puidust Olavi kirik on tilluke: vaid 13,5 x 7 meetrit. Pärimuse järgi võiks ta olla isegi vanem kui tunnustatult Eesti vanim ehk Ruhnu kirik, aga „arhitektuurilugu paigutab Nõva pühale Olevile pühendatud kiriku ehitusaja 18. sajandisse.“

Kirik jääb niisiis tulevaseks tulekukorraks. Küll on võimatu eksida teelt järgmise sihtmärgi, RMK looduskeskuse teabepunktini. Sellest on hää alustada ka järgmist postitust.

Ikka veel seljaga Emajõe poole

Selle nädala vist kõige vihmasemaks päevaks telliti mult giiditöö, mida ma juba kuus aastat, üks kuu ja kuus päeva (oh, mis tore on siiski digiaeg: väga lihtsasti saab sellised andmed kätte!) teinud ei olnud: sõit Pegasusel, ainsal Emajõele kurseerima jäänud „avalik-õiguslikul“ laeval.

 Tellija on naabermaakonna põllumeeste ühendus. Ja neljatunnise retke peaesineja lausa valitsuse liige. Nii et mina olen koos kahe ääretult vahva lõõtsapoisiga nö. soojendusbänd. Juuresolevalt pildilt on ilmselgelt näha, et olen eiranud üht giiditöö triviaalreeglit olla veerand tundi varem kohal: seltskond läheb juba laevale. Lausa hiljaks ma siiski ei jää ja tegelikult on mul vägagi soliidne vabandus reeglite rikkumise kohta. Selle jätan siiski enda teada.

 

Aga hilinemise lisapõhjus on see, et lähen ringiga. Ja seda selleks, et vaadata „ilmasambalt“ üle Emajõe veeseis. Nii saan hiljem raporteerida, et vesi on võrreldes aprillikuise tipphetkega langenud kaks meetrit ja seitse sentimeetrit.

Sõit läheb esiotsa vastuvoolu – ja siis ülesvoolu. Aga lõpuks ikka linna tagasi ehk jälle vastuvoolu. Lepime peakorraldaja Maega kokku sellise päevakava, et mina lobisen kuni Kvissentalini. Siis saavad lõõtsapoisid oma ja minister oma instrumente pruukida. Ehk siis vastavalt lõõtsa ja suud ning ainult suud. Ülesvoolu sõidame Kabinani või kui aega tikub üle jääma, siis ehk ka kaugemale. Ja tagasiteel tohin ka mina jälle oma lõpmatuid teadmisi levitada.

Vaba aja kasutan ma mõistagi pildistamistööks. Loobun sandivõitu ilma tõttu peegelkaamera teenetest – mida tagant järele veidi kahetsen. Aga mis parata. Kõige suurem on mu kahetsus siiski selles, et tegemata jääb vähegi korralik pilt laevakaptenist Rainerist, ääretult sümpaatsest noorest mehest, kes annab mulle jõudehetkeks uurida oma maaülikooli lõputöö ajaloo-osa. Muidugi käib see töö laevanduse kohta Emajõel ja on nähtud katke põhjal väga-väga asjalik.

Ainult sellise kasina udujäädvustuse ma kaasa suutsin tarida.

Aga hüppakem nüüd ajas ja ruumis Kvissentali. Olen just põhitööriista ehk suu kinni pannud ja kahman abitööriista ehk oma armsa IXUS-e. Sest vasakkaldas on ülimalt tähtis kultuurilooline objekt: Kvissentali kõrts. Ajakirja Universitas Tartuensis mainumbris ilmus sümpaatse noore toimetaja Sigrid Sõerunurga tore intervjuu ilma-, nalja- ja Rajaca-mehe Ain Kallisega (http://www.ajakiri.ut.ee/1007601). Ma ei tea, kas nii vahvat trükisõnakirjeldust selle hoone kui nõukogulikuski Tartu üliõpilaselus olulist osa mänginud maja rollist üldse on varem ilmunud.

Aga omassabakergituseks olgu mainitud, et selles ühikas tuli ka minul ühel semestril ööbimas käia. Siis polnud see enam sugugi biogeo eravilla, vaid pigem trahvirood. Patt, mille eest mind sinna küüditati, oli nii anekdootlikult väike, et ei söanda seda isegi kirja panema hakata. Ehkki võiksin selle põhjal ehk ennastki mõne eakaaslase kombel kui mitte just vabadusvõitlejaks, siis vähemalt nõukoguliku repressiivrežiimi ohvriks kuulutada...

Praegusaegne Kvissental on teadagi natuke veemoto-, ...

 

... esmajoones aga eksklusiivne elamuaren-duskeskus, kus minu arusaamist mööda mõned Eesti vabariigi seadused siiani ei kehti, näiteks ranna- ja kaldakaitse seadus.

Muidugi elatakse Emajõe ääres ka hoopis lihtsamat elu. Kalameeste kontsentratsioon jääb suurveeaegsele selgelt alla. Ka tervisejooksjaid märkan vaid üht. Ja Jänese matkaraja õige hüljatuna tunduvad puufiguurid jätan halastusest pildistamata. Mis seal salata: kuulutasin juba selle raja ammusel avamatkal oma skepsist: küllap need Mart Kivastiku välja mõeldud kujud teil peagi upuvad ja põlevad.

Ka suplejaid on sandipoolse ilma tõttu mõlema kalda randades pehmelt öeldes vähevõitu.

Tuletan rannapuisteed vaadates meelde kevadist pilti – erinevus pole just väike.

Üllatuslikult uinub ülipopulaarne Jõmmugi norinal kodusadamas ja ei köida sugugi entusiastlikke masse näiteks mõnel loodusharidus-üritusel.

Jõuan alles juurdlema hakata, kas sellel pildil rikutakse ehk ka veeohutus-reegleid, ...

... kui juba saan imetella kodulinna aerutajate – kanuutajate ...

... ja süstijate mõlatehnikat.

Pilk vastaskaldale, Emajõe tänavale meenutab Supilinna seltsi heitlusi linnavalitsuse metsaraiemeestega: uus allee on tõesti kaherealine. Aga seda aega, mil ta jälle majadele varju pakkuma hakkab, minu silmad ilmselt ei näe.

Vasakkalda vastne kindlustus linnapea kodumaja ees on kevadise uputuse vapralt üle elanud.

Mitte päris täiuslik ring.

Silmapiirile jõuab „Tallinna ülikool“ (Romeo Metsalliku epiteet).

Arvatavasti pole see grafiti tehtud aprillis.

Hallpead austavad ja kulupead kummardavad? Ei, ikka vastupidi.

Hõbekuuskede vahelt astub esile tuntud künni-, võrgutus- ja üldse tublimees Kalevipoeg.

Ebatäiuslik ellips.

Ometi üks koht armsal Emajõel, kus on midagi vaadata: amplid ja ilmasammas, ilusatest naistest rääkimata!

Oh sa mu meie, kui palju veesõidukeid korraga! Ja nad peavad meie Pegasuse ja Atlantise vahelt läbi saama! Saavadki.

Võit ja city üheskoos.

Noh, jälle lööb minus välja puudearmastaja. Aga need remmelgad on tõesti kaldapromenaadi rajamisega ilmselgelt kannatada saanud. Ja ma pole üldse rõõmus.

Eks siis näe, mis sellest kaldakindlus-tusest edasi saab.

Ja nüüd algab totaalne tagahoov. Muidugi on taguotsaga laevarahva poole nii turg ...

... kui ka isegi kindlasti uuendusmeelne Archimedes ja Ahhaa.

Ka Rebase paadisadama väljanägemine pole just laevasõitja unistuse näoga.

Siili tänav on muidugi hoopis midagi muud. Kontrollige nägemist: kas selle Tartu ühe põnevaima elumaja korrused on ikka paralleelsed??

Muide, just selle Austria arhitektide Thomas Pucheri ja Alfred Brambergeri joonistatud maja rõdult, minu meelest lausa Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma korterist, pildistati 2010. aasta kevade uhkeimad üleujutusvaated.

Tartu Siili tänav on selline naljakas: ühes otsas superuhke kortermaja (millele projekti järgi peaks tulema mitu kaaslast), siis jupike isegi jala peaaegu läbimatut raudteetammi – ja edasi eksklusiivne villade rida, ...

.. mille kohta mina ei oska öeldagi, kas uhkemad on majad või neid jõest lahutavad keraremmelgad.

Laevareisijad esitavad hästi otsekohese küsimuse: kes neis majades küll elavad? Oskan vaid vastata, et üsna tõenäoliselt minust mõnevõrra rikkamad inimesed. Mina elan aastast 1983 Annelinnas. Ja küllap sinna ka suren.

Saan suure suumimise ja rihtimisega hädisele pildile ka Siili tänava Siili. Panen selle kehva pildi siia vaid selleks, et lisada viide http://www.eestiloodus.ee/uudistaja323.html, kus sellest toredast skulptuurist sai väheke rohkem teada antud.

Nii Vana-Ihastest ...

... kui ka Uus-Ihastest paistab jõele üllatavalt vähe.

Põikame Kabina karjääri, kus meid tervitavad õnnelikud suplusmassid. Kui taas jõele pöörame, jõuab peakorraldaja läbi mikrofoni kinnitada, et nüüd läheme Tartusse tagasi. Tegelikult ei lähe ühti: pilvetagune päike on endiselt paremal käel ...

... ja nii jõuame välja lausa Luunja sillani.

Enne jõuan märgata ka mõnda viita, mis meenutavad mõniteist aastat tagasi suure meediakäraga käivitatud Emajõe jõeriigi projekti; jõudsin sest ka ise raadios kõnelda ja lehte loogi kirjutada. WWW on üks halastamatu keskkond, mis igasugu asju alles hoiab. Näiteks et „Programmi eesmärgid on loodusturismi marsruudi väljakujundamine, laevaliikluse taastamine Emajõel ja Peipsil, pärandkultuurmaastike ja liigilise mitmekesisuse säilitamine, uute töökohtade loomine põllumajanduses ja turismis, looduskultuuri ja keskkonnateadlikkuse taseme tõstmine ning Tartumaa loodus- ja kultuuriloo väärtustamine.“ No pole siiani välja tulnud. Võtan enne viidatud 2005. aasta laevareisi pildid välja (aitäh, armas toonane kolleeg Tartu rahvaülikoolist Ingrid Leinus, et need pildid tegid: mina hoidsin ju megafoni ja ei saanud fotografeerida!). Muutused on pigem selles, et millalgi siis paigaldatud viidad on viltu vajunud. Ja võsa lokkab ehk vägevamaltki kui enne.

Näha on võsa vahelt tõeliselt vähe. Ka Kaagvere mõisa peahoone tabamiseks ei tohi fotograaf tukkuda. Nojah, ega see maja ju originaal olegi (vt. näiteks http://kaagvere.edu.ee), ...

... küll on oma tõsine ajalugu mõisa teenijatemajal, mis pole ka just hiilgavas seisundis.

Natuke morn olen vist. Aga kui selle äikesepilve all tagasisõitu alustame ja ka priske vihma kaela saame, muutun kui nõiaväel rõõmsamaks ja sõnaohtraks: kuidas üks profigiid teisiti tohikski!