Eelmises postituses sai järgmine sihtmärk kirja pandud: Särevere. Sellest mõisakoolist mööda sõita ei saa: jääb õige tee serva, üsna Prandi jõe lähistele.
Kui päeva esimene mõis, Võidula, on mõisakoolide reas pigem kunagise kooliau tõttu ja Laupa on see-eest kool mis kool, siis Särevere mõisa peahoone kuulub kategooriasse „kutseõppeasutuse üks õppehooneid“. Kunagi kandis kool nime Türi näidis-sovhoostehnikum, mitte väga kauges minevikus oli ta Türi tehnika- ja maamajanduskool, nüüd aga standardse nimega Järvamaa kutsehariduskeskuse Särevere õppekoht. Kes päratust hulgast Säreveres õpetatavatest erialadest teadmisi tahab, peab klikkima veebiaadressil http://www.jkhk.ee/180. Igatahes on seal hobu- ja kodumajandust, puhastusteenindust ja IT-värki, põllu- ja kaubandusalasid ja palju muud.
See käik kujuneb kuidagi kaootiliseks – alates sellest, et kui oleme parkla üles leidnud ja autost jälle välja pugenud, siis ei saa maja lahtise tagaukse ees lehvivaist kardinaist aru, kas ehk peakski samast sisenemisavast sisenema.
Läheme siiski soliidselt maja esikülje ette. Alles pärast avastan voldikust, et uks, millest sisse astume, on maja suurim ehe: „lopsaka dekooriga neobarokne välisuks“. Kahju, et teda korralikult tähele ei osanud panna. Aga pildilt on ta siiski natuke näha.
See-eest pidasin vajalikuks ust seestpoolt pildistada... Mansard-korrusega härrastemaja täpne ehitusaeg pole teada, aga kusagil 19. sajandi teises pooles see juhtus. Ja see veranda olevat 1860. aastast ja pealgi šveitsi stiilis akendega.
Verandal, nagu üle-eelmiselt pildilt näete, on lausa kaks osa. Ja neist laiem on sisevaates selline – öeldakse vist „talveaed“.
Aga siis oleme fuajees, paneme tavapäraselt nimed kirja – ja ümberringi algab paras virr-varr: üks meiega samal ajal saabunud perekond kaob giidi ootamata maja avarustesse, samas saabub bussitäis rahvast pretensioonika rühmajuhi saatel, kes asub korraldajailt ilmselt hinnaalandust moosima.
Selle segaduse aegu kiikame kõrvalruumidesse pandud käsitöönäitust, ...
... millest isegi minu tähelepanu köidavad imeuhked vihmavarjukatted. Naised tahavad neid lausa ärandama asuda.
Aga ühel hetkel oleme Sara ja Herjega kolmekesi ühe giidineiu ees, kelle nime ma kas kõrvust mööda lasen või jätabki ta selle ütlemata. Igatahes pressin talt välja, et õpib siin koolis kodumajandust ja on jõudnud viimasele ehk kolmandale kursusele.
Neiuga ühtmoodi kena on tema selja taga toretsev roosiklump.
Neiu on oluliselt sõnaahtram kui päeva kaks esimest giidi (ja ette rutates – kui ka päeva viimane). Viuh-viuh näitab ta kätte, mis hooned mõisa- või koolikompleksi veel kuuluvad. Ega unusta tamme, mis andvat jõudu, ja lehistekolmikut, mis andvat energiat. Või oli see vastupidi. Nojah, tuleb meelde – see ju üks esoteeriliste daamide energiajanu kustutamise kant ongi, kusagil mitte teab mis kaugel on ka Kirna mõis, kus sellega suisa raha teenitakse.
Aga energia ja jõud jäävad meist parki. Läheme hoopis majja sisse, kus on muuseum. Natuke mõisa viimastest omanikest von Schillingitest, kes ostsid Särevere ehk saksapäraselt Serrefer’i 1811. Fotol on näha suguvõsa vapp.
Omaette stendid kõnelevad kooli ja Türi valla ajaloost. Sel pildil on peale giidi mu seekordsed kaaslased Sara ja Herje.
Schillingite ajast pärit asju on napilt. See vägev laud olevat seda aga tõesti.
Veel leian saali seinalt kolme mõisa pildid. Kaht neist tean tänu tänastele käikudele: üks on Laupa ja teine Särevere. Aga kolmas – see, mis siin fotol? Selgub, et see on Käru. Ja mulle tuleb meelde isalt lapsepõlvet kuuldud lausumine, kuidas siinsete raudteejaamade nimed õiges järjekorras meelde jätta: „Lell pani käru peale kolu ja sõitis Türi laadale“ – ehk siis Lelle, Käru, Kolu ja Türi.
Ja äkki ütleb giidineiu, et tal ongi kõik. Ja et teisel korrusele ei maksa minna: seal on remont ja tolmune ja ei midagi huvitavat. Selge, läheme siis hoopis söögisaali, ...
... kus on hõrgutavad koogis ja särav „baaridaam“, tegelikult küll KHK õpetaja.
Kui koogid-pirukad söödud, mõtleme minna mõisakompleksi ka väljast uurima. Aga siis tuleb see, millega raadio hommikul ähvardas. „Pärastlõunal sajab mitmel pool hoovihma. Sadu võib olla tugev“. Sadu ON tugev. Natuke ootame, aga siis otsustame siiski lahkuda. Mõnikümne meetriga autoni saame päris märjaks. Aga palava ilmaga on see pigem voorus. Ja järgmiseks mõisaks kuivame ära.
No comments:
Post a Comment