Püüan nüüd põgusalt kokku võtta 27. ja 28. juulil Loode-Eestis kogutud muljed. Mitmesse tükki jutt tuleb jaotada ja kui kaua vormistus aega võtab, eks see ole pärast näha.
Aga et Agu Sihvka kombel kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada reisiseltskonna esitlusest. Valdav osa meist on õppinud koos Tartu ülikoolis keemiat, enamik selle kooli ka 1970. aastal lõpetanud. Seekordse reisi – ja paljude varasemate sõitude-käikude – ainus mittekeemik on kursuseõe Eha abikaasa Ülo. Siia lisatud pildi klõpsamise võttis just tema enda kanda, kõik teised sõidulised on rivistunud Vihterpalu mõisa härrastemaja trepile.
Koos rännanud oleme palju; kunagi kuluks täitsa teha põhjalik statistika, kes kus ja kui palju on kaasa löönud. Igatahes alustati juba ülikooli ajal, 60ndatel – ja siis ikka jalgsi ja ühistranspordiga. Ja sellise toreda toonase nähtusega nagu autostopp. Suurem osa retki on kulgenud Eestis, kaugematest käikudest tuleb meelde 70ndate keskpaiga Vepsamaa. Ja viimastel aastatel on ühiselt vallutatud ka Šveitsi ja Islandit (viimast paraku minuta...).
Käigukordade arvu järgi ma päris kindlasti kõige tublimate hulka ei kuulu, aga alates 2001. aastast ongi vahele jäänud vaid juba märgitud Island, kus olen siiski mõne korra olnud.
Nende aastate Eestimaa-retked on kõik teoks saanud sõiduautodel; mõni reis on olnud ühepäevane, enamasti aga oleme varunud kaks päeva. Millegipärast jäid mul meie selle korra tublid ratsud üles võtmata; siia lisatud öömajapaigas Roostal klõpsatud fotol on siiski kõik kolm kas näha või vähemalt aimata.
Juba sulaselgest edevusest lisan, et alates 2005. aastast oleme liikunud põhiliselt minu koostatud marsruutidel, mida kaaslased on siis korrigeerinud-täiendanud. Avastamisvõimalusi jätkuks meile veel paljudeks aastateks, oleks vaid jõudu ja tervist.
Aga nüüd siis asja juurde. Kõik kolm autot startisid eri kohtadest; kokkusaa-mispunkt on kell 10 Padise parklas. Ja ehkki see pole veel reisisihiks kavandatud Läänemaa, vaatame siin veidi ringi (sest näiteks mina – aga mitte ainult – pole siin käinud). Esimesena jääb ette uhke kastelli meenutav mõisa tallide ja tõllakuuride nelinurk (ehit 1856); tänapäeval kaupluse ja baari asukoht.
Vantsime ka linnamäe suunas, aga sinna välja ei jõua, sest viidad näitavad vaid suusaradu, mida meie hetkel sugugi kasutada ei saa. Tuleme tagasi mõisa juurde. Peahoone on kena; mõis kuulub taas von Rammide suguvõsale, kes tulid siia juba 388 aastat tagasi.
Osundan veebilehelt http://www.padisemois.ee/: „Mõisa peahoone on väljast täielikult, seest osaliselt renoveeritud, lisaks on uuesti välja ehitatud mõisaga ühenduses olev kunagine teenijatemaja. Praegu avatud osas tegutseb hotell ja restoran, mis võtab külastajaid vastu iga päev. Suvel on avatud ka väliterrass, millelt avaneb ainulaadne vaade Padise kloostrile. Tundub uskumatu, et klooster asus kunagi mere kaldal, veerikka jõe suudmes.
/.../ Hoonele lisab vürtsi aeg-ajalt kuuldav kurb kummitus, mis tuletab meelde 19. sajandil siin elanud üksildast paruniprouat.“
Peahoone sisevaadet nautida me seekord ei jõua, küll võtame ette Padise mungakloostri varemed. Selle rajamise plaan olevat Dünamünde kloostri tsistertslastel tekkinud juba 13. sajandil. Ehitusluba saadi Taani kuningalt Erik Menvedilt 1305. aastal, ehitustööd vältasid ligi poolteist sajandit.
Teadagi põletati klooster 1343. aasta Jüriöö ülestõusu aegu maani maha; alles kolm aastakümmet hiljem asuti kompleksi taas üles ehitama. See rajati kohalikust paest ja maakividest ning pühitseti sisse 1448.
Ordu lõpetas kloostri tegevuse Liivi sõja ajal 1559. aastal.
Kindluseks muudetud ehitis oli esmalt hertsog Magnuse, siis rootslaste ja lõpuks venelaste käes, kes ehitasid näiteks ka selle tänini osaliselt säilinud harkpüssitorni. 1580 vallutasid rootslased linnuse tagasi. Kogu sõjategevuse tulemusena oli klooster juba selleks ajaks osaliselt varemetes.
Gustav II Adolf kinkis 1622. aastal Padise Riia bürgermeistrile Thomas von Rammile.
1930ndatel hakati kloostrit korda tegema; need tööd kestavad siiani. Näiteks kümmekond aastat tagasi puhastati rusudest ja korrastati kloostri lõunatiiva varemed ning väravatorn; ka taastati kiriku akende raidraamid.
Kui ühe vana ehitise küljes on torn ja selle sees trepp, ...
... siis leidub rändurite seas kindlasti ka neid, kes ruttavad torni vallutama.
Oo, mu vaesed põlved! Aga juba poolel teel saan valurahaks mõne kena vaate, ...
... seda enam torni tipust.
Meie järgminegi peatus on veel Harjumaal: Harju-Ristil.
Siinse Püha Risti kiriku kohta kirjutab reisiraamat, et „juba 14.saj Padise kloostri kabeliks ehitatud paekivihoonet täiendati järgmise sajandi keskel, kui valmis ka ümar torn. Paraku varises see pikselöögi tõttu 17. saj ja taastati vaid selle paremini säilinud tagaosa, mistõttu näeme praegugi vist kogu Põhja-Euroopas ainsat poolringtorni.“ (BTG Eestimaa reisijuhid. Harjumaa lääne- ja lõunaosa – edaspidi BTG).
Kuigi Eestis on hulk „Teeliste kirikuid“ (vt. http://www.teelistekirikud.ekn.ee/), pole siiski kuigi palju neid, kuhu ka tööpäeviti tõesti sisse saab. Ristil saab. Kiriku veebilehelt leian, et „... kiriku kantsli tellis Liivi sõjas kannatada saanud pühakotta Padise mõisahärra Thomas von Ramm 1630. aastal Tobias Heintzelt.“
Meie rühma naispoolele tuleb õigel ajal meelde, et just siin on ka uhiuus, 23. juulil pühitsetud „Vaikuse laste rahupaik“. www.vaiksed.ee: „See on koht, mis on mõeldud peredele, kelle laps on surnult sündinud või lahkunud vastsündinueas. Sellist mälestuspaika vajavad ka paljud nende hulgast, kes leinavad oma looteeas ehk siis katkenud raseduse tõttu kaotatud last. Nii on see ühelt poolt mälestuspaik – koht, kus leinata neid, kellel hauda polegi – on vaid valu vanemate südames; teisalt on see aga ka koht, kus saab soovi korral mulda sängitada lapse tuha.“
Ühiselt leiame, et idee teostus on väga maitsekas.
Veel midagi erilist: BTG kinnitusel on Harju-Risti Vabadussõja mälestusmärk Eestis ainuke, mis elas üle okupatsiooni.
Kuidagi ei saa Harjumaal vahele jätta ka Vihterpalu mõisa.
Õnneks on meie juhtauto roolikeeraja Merike seal käinud ja teab tungivalt soovitada õiges teeotsas parempööre teha.
Soliidne on juba sissekõnnitee, ...
... samuti eemalt silma hakkav kõrvalhoone.
Meie kiirustame siiski peahoone poole. Vihterpalugi mõis on nagu Padise olnud pikka aega seotud von Rammidega: „... mõis asutati aastal 1586, kui Rootsi kuningas Johan III läänistas selle Berend von Gröningile. 1622. aastal läks mõis toonase Riia bürgermeistri Thomas Rammi omandusse. /.../ Vihterpalu mõisa hiilgeaeg oli 1800. aastatel, mil omanikuks oli Elisabeth von Rammi abikaasa Gustav von Knorring. 1820 alustati hilisklassitsistlikus stiilis härrastemaja ehitamist, milliseks on see renoveeritud ka tänapäeval. Vihterpalu viimane von Rammide järeltulija oli Sophie von Rosen. 1919. aastal maareformi käigus toimunud suurmaaomanduste riigistamisega võõrandati ka Vihterpalu mõis. Viimased von Rammid lahkusid Eestist 1939. aastal.“ (http://www.vihterpalu.ee/).
Samalt veebilehelt: „2005. aasta kevadel lõppenud restauree-rimistööde tulemusena on Vihterpalu mõis saanud tagasi oma endise hiilguse ning muudetud luksuslikuks peo-, seminari- ja majutuspaigaks.“
Vähemalt ühe näidendi jao on mõis võõrustanud ka teatrit: 2008. aastal etendunud pärimusteatri Loomine ja Vihterpalu mõisa koostööprojekt „Vihterpalu valss“ oli üksiti nii teatrietendus kui ka viiekäiguline gurmee õhtusöök.
Selles majas pargi sügavuses elab mõisa praegune omanik ja taastaja, soomlasest ärimeesTimo Lemberg.
Märkame territooriumil ka tenniseväljakut ning arvame, et ka lennuvälja (mis osutub siiski „ainult“ helikopteri maandumisplatsiks). Aga pargis turritavatel romantilistel varemetel rõõmustab silma midagi päris looduslikku.
Ja siis jõuame lõpuks ka tõepoolest Läänemaale.
Kenade metsade vahel sujuvalt teelt oleks rohkesti põhjuseid kõrvale keerata, rohkem muidugi paremale, mere poole. Hoiame ennast siiski tagasi, sest arvuti taga valmis klõbistatud ajakavast oleme me pehmelt öeldes üsnagi maha jäänud. Seepärast lülitame mootorid taas välja alles Nõval. Juba annab tunda Noarootsi lähedus: aina rootsipunased majad. See siin on mõistagi pritsimaja ...
... ja see vallavalitsus.
Viimasesse meelitab meid roheline i-märk seinal, aga uks ei anna järele. Jõuan juba teha mingi ebasoliidse märkuse suveaja kohta, kui uks seespoolt lahti lükatakse: jõudu on lihtsalt vähe olnud. Perenaine jagab ja müüb lahkelt materjale, nõu saab niisamagi ja ...
... õues saab seda veel ise juurde vaadata.
Ühe asja jätame paraku siiski korralikult järele küsimata: kuidas jõuda Nõva kirikuni. Selgub, et selget ja arusaadavat juhatust (= pruuni viita) selle juurde teeservas pole ja nii jääbki see pühakoda meist vaatamata. Näppan siis siia kaks pilti luteri kiriku veebist (http://www.eelk.ee/h_nova.html): selline ta väljast ...
... ja seest välja näeb. Puidust Olavi kirik on tilluke: vaid 13,5 x 7 meetrit. Pärimuse järgi võiks ta olla isegi vanem kui tunnustatult Eesti vanim ehk Ruhnu kirik, aga „arhitektuurilugu paigutab Nõva pühale Olevile pühendatud kiriku ehitusaja 18. sajandisse.“
Kirik jääb niisiis tulevaseks tulekukorraks. Küll on võimatu eksida teelt järgmise sihtmärgi, RMK looduskeskuse teabepunktini. Sellest on hää alustada ka järgmist postitust.
No comments:
Post a Comment