Sunday, September 4, 2011

Lillefestival: olgu parimad siingi kirjas


Andku meediajumal mulle andeks, kui ma eksin, sest ega kõike ei jõua jälgida ja üheks põhitegevuseks saanud guugeldaminegi ei suuda alati kogu tõde kätte näidata. Aga mulle tundub tõesti, et III Tallinna lillefestival sai teenimatult tagasihoidliku meediakajastuse. Nägin eelmisel nädalal ikka päris tükk vaeva, et leida veidigi rohkem andmeid lõpptulemuste kohta kui mõnes kanalis paljunenud Raepressi lühinupuke kolme auhinnasaanu nimedega.









Mu enda väga subjektiivse arvamuse kohaselt olid selle aasta aiad keskelt läbi võttes tõesti mõneti igavamad kui kahel eelmisel aastal – või äkki suutsid need eelmised nii palju üllatada, et mu üllatumisvõime jõudis lihtsalt piirile. Aga kui üks ettevõtmine on köitnud üle poole miljoni inimese tähelepanu – nii korraldajad hindasid –, siis oleks see olnud väärt küll natuke suuremat ajakirjanduse tähelepanu, eriti kui arvestada selle suve positiivsete uudiste nappust.

Seepärast oli mul lausa hea meel, kui täna leidsin lõpuks nii festivali ametlikult leheküljelt http://lillefestival.tallinn.ee/ kui ka korraldajate veebist http://www.kadriorupark.ee/Lillefestival.html veidi pikema loendi äramärgitutest. Näiteks kolmapäeval, neli päeva pärast festivali lõpetamist 27. augustil, seda seal veel polnud. Kokku oli festivalil 31 aeda 11 riigi aiakunstnikelt, äramärgitute loendisse on neid ülendatud 13. Postitan need tulemused siis ka siia blogisse, lisades fotosid ja mõne omapoolse arvamuse.

31. juulil kirjutas Tallinna botaanikaaia direktor Karmen Kähr Aialehes (http://www.aialeht.ee/news/aialeht/varia/article.php?id=32371213), et lillefestival on tõelisele aiandushuvilisele suurepärane võimalus jälgida aia arengut ja tutvuda uute trendidega nii taimede valikus kui aiakujunduses ja et kui oled huvitatud ka ise aiandusest ja uutest trendidest, kuid pole veel piisavalt julge katsetamaks, külasta festivali vähemalt neljal korral kogu toimumise aja jooksul. Nii näed, kuidas käituvad erinevad lahendused vahelduvate ilmastikuolude ja teiste tegurite mõjul. Samuti, milliseks ja kui kiiresti kasvavad taimed, kuidas neid omavahel sobitada ja välistada enda jaoks mittesobivad variandid. Alles sügisel saad aiast tegeliku pildi!

Mina muidugi mingi eriline aiandushuviline pole, lihtsalt niisama ilunautleja. Aga selles olen Karmen Kähriga kindlasti nõus, et aedu on vaja korduvalt vaatamas käia. Mina kahjuks nelja korrani ei jõudnud, käisin kolm: 25.–26. juunil, 21. juulil ja 21. augustil, iga kord küll suhteliselt ja kahetsusväärselt jooksujalu. Aga kõigist aedadest tegin kolmel korral ka mingisugusegi pildi; kahel esimesel korral oma korralikuma aparaadi ehk Pentax istD-ga, kolmandal käigul lahkus see aga sobimatul hetkel elust ja nii pidi aitama alati taskus valves Canon IXUS 105

Aukirja ja auhinna parimana teemas „Rannaküla aed“ pälvis aed nr. 17 – Eesti vabaõhumuuseumi „Rannarahva rajad“. Jaanipäevajärjes kujundusega silmahakkav, taimestikult kena, aga veel tagasihoidlik.

21. juuli: tõeline õievärvipillerkaar.

21. august: ilmselt vihmas veidi räsida saanud, aga ikka värvirõõmus.


Samasuguse tunnustuse teemas „Rahvusmustrid“ sai aed nr. 18 – Tallinna botaanikaia ja osaühingu Manglusson „Rahvusmustrid Eesti kultuurmaastikus“. Selle üle olen eriti rõõmus, sest oma viimasel käigul üritasin osaleda rahva lemmiku valimisel; paraku sain teada, et olen hiljaks jäänud (huvitav, miks küll arvamuste kogumine nii varakult ära lõpetati?!). Aga tahtsin pakkuda just seda aeda. 25. juunil hakkas aed esmajoones silma vahvate tarade-väravatega, taimed olid veel madalakesed.

21. juuli: sirgunud on põlluviljad, lilled pakuvad värvirõõmu.

21. august: viljad kui müür, lilled armsalt kodused. Muide, autoritena olid teabetahvlil kirjas „Maastikuarhitektid Erge Sonn ja Karmen Kähr“. Nii et Karmen Kähri nelja vaatamiskorra soovitus käis väga hästi ka tema enda loomingu kohta.


Rahvas valis oma lemmikuks aga sakslaste aialoomingu, platsi nr. 31 ehk Schwerini maastikuarhitektuuribüroo Proske & Steinhausen „Ranniku aia“. Jaanikuul kõndisin äärmisest aiast lihtsalt õlgu kehitades mööda.

Juulis hakkas tekkima veidi suurem huvi.

Augustis oli schwerinlaste aia „korruselisus“ ja õite värvigamma kindlasti üks efektsemaid.


Kolme aia loojad said tunnustuse eduka osaluse eest.

Külalislahkei-
maks nimetati mõistagi „Suur punane sohva merelinna aias“ platsil nr. 14, Saksamaa Kieli haljastusamet idee ja teostus. Tõepoolest, sel aial polnud traditsioonilist piirdenööri ümber; vastupidi: hiiglaslik istealus lausa meelitas ligi – ja sellele meelitusele suudeti harva vastu panna (foto 21.07).



 Teine edukaks tunnistatu oli aed nr. 16, Pekingi aiandus- ja haljastusbüroo „Soojuse ja maheduse kodu“. Seegi aed kuulus minu isiklike lemmikute hulka, aga seda mitte niivõrd eksootiliste Hiina laternate ja arhitektuurse lahenduse poolest, kuivõrd seepärast, et aed oli alati kenasti korras ja minu jaoks väga põneva lillevalikuga (foto 21.07).





Ka kolmas esiletõstetu kuulus minu pingerea ülaossa, kusjuures minu arvates muutusid aia nr. 15, Turu keskkonna- ja planeerimisameti projekteerimis-
osakonna „Tuli toob sõnumi“ Läänemere märgutuled iga korraga järjest kutsuvamaks (foto 21.08). Kõigi kolme siin kiidetud aia üks oluline joon oli ka see, et nad jätsid algusest lõpuni korrektse ja hoolitsetud mulje.





Seitsme aia autoreid kiideti osavõtu eest.


Suurimaks üllatajaks nimetati aed nr. 20, Hollandi Groningeni „Vili, jalgratas ja aeg“. Näituse algusaegadel oli kindlasti just hollandlaste platsi juures enim uudistajaid. Kahjuks ikaldus aga peaaegu täeilikult nende suvinisu. Kui 21. augustil infokioski juures oma eelistust tahtsin teatada, siis kuulsin seal konsultandilt, et oma suur roll olnud selle aia äparduses Tornide väljaku varestel. Ja et mõnel teisel „viljapõllul“ tekkinud lausa ehtlinlik ökosüsteem: varblased püüdsid teri noolida, kassid omakorda varblaseoodet võtta... (foto 25.06).

Parima maastiku-
arhitektuurse lahendusena märgiti ära Eesti maastiku-
arhitektuuri üliõpilaste seltsi „Mere koorem“ (plats nr. 27). Seegi aed oli mulle väike pettumus. Ma ei tea muidugi, milline oli autorite kavatsus, aga mulle tundus juunis idee geniaalne: et rukkililled kasvatavad võrgust lainete alla sinise vee ja lillherned moodustavad karkassil ronides valge vahu. Paraku mina seda vahtu ei juulis ega augustis kuigivõrd ei näinud ning augustis jättis aed paljude kuivanud rukkilillenuttide tõttu ka suhteliselt korratu mulje (foto 21.07).

Jätkuvalt tugeva esinejana pälvisid esiletõste osaühing Topiary Art Today ja Eesti Kunstiakadeemia keraamika osakond, kelle ühistöö „Iidsed seosed“ (plats nr.23) paistiski silma rohke keraamika kasutusega ja püsis suuresti just tänu taimede väiksemale osakaalule läbi suve stabiilselt suhteliselt kena. Augustis siiski tahtnuks „murukatus“ veidi pügada (foto 21.07).



Parim ühiskonna-
kriitiline aed oli platsil nr. 2: Artes Terrae „Rannaküla lambaaed“. Selle ühiskonna-
kriitilisuse mõistmiseks tuli lugeda teabestendi (seda oli väga mõistlik teha mitme teisegi aia puhul): tegemist on Põhja-Eesti loopealsete viimase lambakarjaga, kes on moodustanud Lambapartei. Partei liider määgib paekaldal Toompea poole viimset appikarjet. Näitusekülastajatele pakkusid lambad aga „meeldivat istumist ja turnimist“ (foto 21.07). 
 

Parim lugu oli žürii arvates „Vana kaluri unenägu“ (osaühing Liivi aiad, plats nr. 30). Tore lugu minu arvates ka, eelkõige juuli täies uhkuses sibulapeenrad, aga taas jättis aed suve lõpuks natuke väsinud mulje (foto 21.07).





„Kõige intrigeerivam lähenemine“ – sellise formuleeringuga tunnustati Kuressaare linnavalitsus tööd „Rahvusmustrid. Kuressaare“ platsil nr. 5. Ei hakka oma arvamust peale suruma, pigem tsiteerin üht juhuslikult kuuldud soliidse vanaproua lauset: „Noh, saarlased katsuvad ikka väga lihtsalt hakkama saada!“ (foto 21.08)






Ilma lisaepitee-
dita kiideti veel Eesti maaülikooli tööd „Kaks maailma ühes „Kevade“ loos“ (aed nr. 19). Millegipärast arvan, et see veidi ehk liigagi otsesõnune töö meeldis paljudele; igatahes minulgi on ta pigem edetabeli esipooles. Aga augustis vajanuks seegi aed lisahoolt (foto 21.08).






Lõppu veel üks osundus Karmen Kähri enne viidatud artiklist Aialehes:
Tänavuse festivali üks erisusi eelmise aastaga võrreldes on ehk rohkemate maastikuarhitektuuriga tegelevate firmade osalemine ning suurem ideeaedade osakaal valminud näidisaedade hulgas. Lootustandev on näha mitmeid aiandusalast haridust andvate koolide töid ning põneva lahenduse on andnud teiste kunstivaldkondade kaastööd.


Lõpetamisel kuulutati välja ka järgmise, 2012. aasta lillefestivali aedade teemad: „Valgus ja värv” ja „Feng shui aias”.


Saturday, September 3, 2011

Neljandat korda Šveitsis, VIII. Läbi rikkurlinnade kodu poole

Viimase Šveitsi-reisi öö veedame 4000 elanikuga väikelinna Sinsi hotellis nimega Arcade.
Magamisega on kahjuks taas nirusti, sest väljas peetakse pikalt pidu, kinnise aknaga tuba läheb aga umbseks.


Kell 7 laskume sööma. Seal oleks muidu kõik hästi, ainult et kohviautomaadi juurde on pandud meid abistama väga viisakas ja lahke, aga samas üsna saamatu Aasia päritolu poiss, kellel, tundub, on ka keeltega raskusi. Nii liigub järjekord tavatult aeglaselt.







Veidi aega siiski hommikusöögi ja väljasõidu vahele jääb. Nii otsustan ma rutata pildistama kohalikku kirikut. Paraku ilmutan seekord ülimat ebaprofessionaalsust. Saan pildile pagaripoe, mis saksa kultuuriruumile omaselt on juba varahommikul lahti ...






... ja ühe toreda vilepillipoisi. Mitte aga kirikut: just selleks ajaks saab aparaadi akul kõht tühjaks, tagavaraaku on aga hotellis. Noh, mis parata.










Kell 8 sõidame välja ja ees on meil linn, milles ka giid Sirje enne käinud pole. Teab sellest linnast ja kantonist, mil mõlemal nimeks Zug, aga mõndagi. Näiteks et üks kõige väiksemaid, ainult 239-ruutkilomeetrine Zugi kanton on Šveitsi maksuparadiis: maksud on riigi madalaimad, umbes pool riigi keskmisest. Seepärast on siin registreeritud päratu hulk kõikvõimalikke firmasid. Kantoni pealinnas on umbes 23 000 elanikku, aga 24 000 töökohta ja 12 000 kompaniid! Viimaste hulgas on näiteks Transocean, Xstrata, Biogen Idec, Rotschild Continuation Holdings AG – ja ka meile liigagi hästi teada Nord Stream.
Purskkaevu nimi fotol on Schwarzmurerbrunnen.

Zugis kõndides selgub, et linn pole mitte ainult väga rikas, vaid ka väga ilus – vähemalt vanalinn, mille ühele nurgale me 35 minuti jooksul kiirpilgu jõuame heita. Tähtis paik linnas on Kolinplatz, Kolini väljak.


Selle keskel on purskkaev Kolini endaga. Rüütel Wolfgang Kolin olla olnud Šveitsi armee lipukandja. 1541. aastal rajatud varasem kaev (Lindenbrunnen) ehitati ümber ja sai praeguse kuju aastal 1747.

















Olulisim maja väljakul on Stadthaus, milles tegutsevad mitmed linnavalitsuse allüksused, ...











... uhkeim hoone aga vist hotell Ochsen, mille ehitaja olevat toosama purskkaevul seisev Wolfgang Kolin.



















Patt oleks laita neidki kauneid maju.




















Kolini platsil hoomame ka väikese näite zuglaste leidlikkusest.












 Igas mõttes silmapaistvaim Kolini väljaku rajatis on siiski 52-meetrine kellatorn ehk Zütturm, mis sai praeguse välimuse aastal 1557. Tegemist oli alguses kõige vanema linnamüüri väravatorniga, millele hiljem on tehtud mitu kõrgusse pürginud juurdeehitust.
















Sellest väravast nüüd sisse astumegi ...












... ja jõuame vanalinna kõige kitsamatele tänavatele.




















Raekoja kõrval paiknev restoran Rathauskeller näib veebiotsingute põhjal otsustades olevat üks äraarvamata noobel koht. Raekoda on aga ehitatud 1505–1509 hilisgooti stiilis. Hoone alumisel korrusel tegutses esiotsa turuhall.

















Kenad detailid Rathauskelleri vasakpoolsel naabermajal.


18.–19. sajandi vahetusest pärit purskkaev Greth-Schell-Brunnen: naine kannab kandekorvis koju oma purupurjus, narrimütsi kandvat meest. Taolist kusagilt hallist ajaloost tuntud stseeni etendatavat Zugis igal aastal vastlate ajal.

















Liebfrauenkapelle (Jumalaema kabel) on ehitatud vanimale linnamüürile.












Jumalaema kuju kabeli sissekäigu kohal pärineb 18. sajandist.












Maju Kalaturul.
   












Hechtbrunnen (Havikaev), 16. sajandi purskkaev Kalaturul.












Oleme jõudnud Zugi järve äärde, ...


... kus ujub nii parte kui ka mehi.















Maju järve kaldapealsel.













Kalaturu lähistel ootab veel üks üllatus: puurid tavaliste Euroopa ja võõramaiste eksootiliste lindudega. Pildistada pole neid lihtne, sest puurivõrgud on tihedad. Kompakt-
kaamera objektiivi saab siiski kuidagi võrgusilma sobitada. Pildistada on aga vägagi huvitav, sest esimest korda elus näen elusat Austraalia rahvuslindu kuukabarrat ehk naeru-safiirlindu, kes muide naerab igal hommikul sisse Austraalia riigiraadio saatepäeva ...




... ning looduses väga haruldast kaljuiibist ...













... ja ehk veelgi haruldasemat bali mainat. Viimaste paar on ilmselgelt teineteisesse armunud. Kaunis hetk pühapäeva-
hommikuks!











Veel fakt ajaloost: jõumasinaga laevad on Zugi järvel sõitnud 1852. aastast. Ja sõidavad muidugi tänaseni.











Kui bussi poole tagasi kiirustame, jõuame järveäärses pargis märgata veel mõnda skulptuuri: moodsamaid ...










... ja klassikalisemaid – ja veidi enne kella 9 asume taas teele.


Umbes pool tundi hiljem sõidame juba Zürichi järve ääres, veidi hiljem jõuame pärast pikka tunnelit Walensee, Waleni järve äärde.







Seegi järv kannab kaldal asuva linnaga üht nime. Ja ka Waleni linnast teen mõne üsna armetukese pildi. Sellega ongi seekordne Šveist-kogemus ammendunud: 10.07 veereme Reini jõe orgu ja umbes samal ajal ka üle Liechtensteini piiri.







Liechtenstein on tore pisike vürstiriik, aga ilmselgelt EI OLE see selle reisi teema, vaid lihtsalt üks teele jääv koht. Kummalisel kombel jääb ta oma tillususele vaatamata minu reisiteedele juba viiendat korda ja seepärast pole ehk väga inetu, kui olen üsna lakooniline: pindala 160 km² seab ta Euroopa väiksuselt neljandaks riigiks – Vatikani, Monaco ja San Marino järel; rahvast elab seal 35 600 (2008). Ja giid Sirje lisab, et siin on Euroopa suurim palk ja kõige väiksemad maksud. Aga välisfirmasid tohib esindada vaid riigi kodanik.
Veidi lisa Wikipediast ja CIA Fact Bookist. Liechtenstein on SKT-lt inimese kohta (141 100 USD) maailmas teisel ja välisvõla väiksuselt esimesel kohal. 2008. aasta SKT-st andis põllumajandus 6, tööstus 36 ja teenindus 58%, kusjuures neis sektoreis töötas vastavalt 1,5, 43,5 ja 55% tööjõust. Toodetakse elektroonikat, hambaproteese, keraamikat, ravimeid, toiduaineid, täppis- ja optilisi instrumente. Sisse toob ka turism, esmajoones mäesuusaturism: suvel tuhisevad reisibussid selleks liiga kiiresti jälle edasi, et riiki suuremat raha jätta.
Ainus ülenisti Alpides asuv riik on tihedalt seotud oma läänenaabri Šveitsiga. Näiteks on rahana kasutusel Šveitsi frank. Ja nagu Šveits ei kuulu ka Liechtenstein Euroopa Liitu.
Olgu mis on: ka vapp on sel väikeriigil – ehk siis Liechtensteinide vürstisuguvõsal – vinge. Laenatud on pilt ikka Wikimediast.

Jääme riigi pealinna Vaduzi pooleteiseks tunniks; tegevus on igaühe vaba valik. Millegipärast pean esimesena vajalikuks pildistada mälestustahvlit raekoja seinal: et Itaaliast tulnud suur Goethe pani siin 1788 jala maha. Goethe käik on linlastele nii mälestusväärne, et kohalik turismibüroo on koostanud isegi 17 peatusega audiogiidi-jalutuskäigu „Mit Goethe durch Vaduz“.
Vaduz on üks selline tore kohanimi, mille hääldusega saksa keele sootumaks unustanud eestlane enamasti hätta jääb. Parim saavutus, mida mina kuulnud olen, on ühe rahvusringhäälingu tuntud spordireporteri ’vadüü’. Õige on ’faduuts’, päris lihtne ju, eks ole.


Raekoda on ehitatud aastail 1932–33. Sissekäigu kohal on kivisse raiutud linna vapp.



















Aastail 1982–84 tegi hoone läbi põhjaliku noorenduskuuri.




















Lõunafassaadi rõdufresko autor on Johannes Troyer ja sellel on Püha Urban, viinamarja-
kasvatajate ja veinimeistrite kaitsepühak (see pilt on tehtud kaks aastat tagasi).










Üsna nimeka Luganost pärit Šveitsi kunstniku Nag Arnoldi pronksist hobused raekoja kõrval.











Riigilippe ja rahvusvärvides kangaid näeb tähelepanu-
väärselt palju; võib-olla seoses homse pühaga, millest veidi allpool.







(Lisatud 17.09): Ootamatu avastus, ehkki see on kirjas lausa EE k.15 lk.350: vürstiriigi hümn on sama viisiga, mis Suurbritannial!


Alpi jänesekäpp ehk edelveiss ning sinine emajuur.











Võtame ette teekonna Liechtensteinide lossi juurde. Siiani olen lossi piielnud ikka ainult alt.


Vist kõige esimesel käigul oleks küll olnud piisavalt aega üles ronida – ja oli ka suur soov. Aga millegipärast lasksin ennast heidutada sellest sildist, taibates alles kunagi hiljem, et see tähendab vaid seda, et lossi ei saa sisse – mis on ju ka täiesti loomulik, sest tegemist on ikkagi vürstipere koduga. Aga silt ei keela lossi lähemalt silmitseda ja mäeveerult alla piiluda. Kuna kesklinna ja peatänava põhilised vaatamisväärsused said eelmisel reisil üsna põhjalikult üle vaadatud, siis kasutamegi aega seekord tõusuks lossikünkale.


Tasahaaval selgub, et ülesminekuvõimalusi on mitu; meie alustame selle trepiga ...















... ja läheme ümber selle maja nurga. Tee läheb otse akende kõrvalt ja ilmselt seetõttu on nad küljel luukidega kaetud: kelle see ikka meeldiks, et lõputud uudishimulike hordid su tuppa vahivad!







Õige pea tuleb ka esimene võimalus linna vaadata. Pilti rikkuv roheline kobakas on tornkraana. Kõigil Vaduzi-käikudel olen märganud suurt ehitusaktiivsust ka täiesti kesklinnas. Kraanast kohe paremal on Vaduzi üks tähelepanuväärsemaid ehitisi: Das Rote Haus ehk Punane maja, mida on kirjasõnas esimest korda mainitud 1338.
Aastail 1902–04 ehitas Vaduzi arhitekt Egon Rheinberger juurde uhke torni. Punase maja juurde kuulub vürstlik Abtswingerti viinamägi ning veel 1989. aastani käigus olnud veinipress.

Ka sellel fotol, kus paremal ees on linna keskväljak, on näha vähemalt neli tornkraanat.


Vaduz paikneb Reini jõe orus 455 meetrit üle merepinna ja kahelt poolt piiravad teda esinduslikud mäed.










Serpentiinina lossi poole suunduva jalgtee serva paigutatud teabetahvleilt ...











... leiate riigi, pealinna ja vürstisuguvõsa kokkuvõtliku ajaloo ja kirjeldusi ka nüüdisaegsest elust.



















Paar vaadet ka Känzelilt, kõige kõrgemast vaatekohast selle raja ääres. Kahjuks ei näe vähemalt siit kesklinna lõunaotsa, kus asuvad parlamendi- ja valitsushoone ning katedraal.







Pildi keskel, suurest valgest telgist otse paremal on raekoda, sellest otsejoones pildi ülemises servas, Reini ääres, on aimamisi näha Vaduzi jalgpallistaadion. Ja kõik teisel pool Reini asuv on juba Šveits: jõgi on üksiti ka riigipiir.

Sel pildil on hästi hoomatav, kui suured on keset linna rohetavad viinamäed. Punane maja jääb taas rohelise kraana varju.
 

Ja olemegi lossi juures. Ehitatud on see juba 13. sajandil.










 

Lossi vastas üle tee märkame mingit telki ja multšiga kaetud platsikest – ilmne märk, et midagi hakkab toimuma. Mis nimelt, sellele leian vastuse alles kodus, ikka guugeldades.






 

Muidugi toob linnast siia üle ka autotee-
serpentiin, ...










... mis väänleb lossist möödudes ikka edasi ülespoole: seal, selgub, on veel hulk maju. Ja liiklus on vähemalt täna, pühapäeval, vägagi elav.










Värava taha jääb vürstlik roosiaed.












Vaade lossile ka roosiaia poolt.

Allaminekul väldime treppe ja valime pikema serpentiinraja.













Märkame minnes iseäralikku hoonet, ...











... mille tagaaias kummalised skulptuurid.














Vaatame maja ka eest ...




















... ja saame teada, et tegemist on linna kunsti-
keskusega.













Lõpuks jääb aega veidi ringi vaadata Vaduzi tähtsaimal tänaval, jalakäijatele jäetud Städtlel, mille ääres on suurem osa linna ja riigi olulismaid asutusi ja institutsioone.

Oleme natuke üllatunud, et kahe aasta tagusega võrreldes on Städtlel hoopis vähem skulptuure. Toona märksin küll skulptuurifestivali silte, aga taiesed tundusid nii kapitaalsete ja kindlalt paigaldatutena, et nad näisid püstitatuna selleks, et siia jäädagi.
Aga võta näpust! Küll on ikka vanal kohal kunstimuuseumi kõrval ...






 
... pikutav prullakas piiga, Columbiast pärit New Yorki kunstniku Fernando Botero 1993. aastal loodud pronkskuju.


Millegipärast jäi eelmisel käigul täiesti märkamata Appenzellist pärist Šveitsi kunstniku Roman Signeri Schweizer-Brunnen. Tavalise purskkaevuga on sel taiesel vähe ühist: raudbetoon-
vundamendile kinnitatud kahe kroomterasplaadi vahel mühiseb pumbaga ringlema pandud veejuga. Sestap on kuju pigem KUULDAV kui nähtav.






See 2003. aastal loodud teos on Liechtensteinis elava Šveitsi kogukonna kingitus.
„Ma elame siin ja tunneme ennast hästi. Suur südamlik tänu!“ ütleb kiri sildil.









Kui kujusid on tänaval vähem kui kaks aastat tagasi, siis nüüd on sillutisse paigaldatud Liechtensteini selle aasta postmarkide suured koopiad.










Tegemist on üksiti ka siinse postmargiäri reklaamiga. Tänu omanäolisele kujundusele ja riigi postitalituse mõistlikule väljalaske-
poliitikale on Liechtensteini margid olnud kogujate hulgas suhteliselt populaarsed; väikeriigi margiga postkaarte postitavad meelsasti ka turistid. Nii riigi suurim margikauplus kui ka sisukas postimuuseum asuvad samuti Städtlel.



 Städtle muuseumide seas on ka Maamuuseum.














Tahes tahtmata ei jää tähele panemata Vaduzi tänavatele taritud rohked välikempsud. See tundub veidi kummaline – tunamullu neid polnud, pealegi märkan paari juhusliku möödamineja asjatute sisenemis-
katsete tõttu, et hädaleevendus-
majakesed on suletud.


Lõpuks taipan vaadata ustele kleebitud silti: kempsud on käigus ainult homme. See paneb mu siis järgmisel päeval kodus guugeldama ja siis selgub, et 15. august on Staatsfeiertag, riigipüha. Seda on tähistatud 1940. aastast peale ja just see päev valiti pühaks kahel põhjusel. Esiteks on see katoliiklastele oluline Maarja taevaminemise püha (Maria Himmelfahrt, meie rahvakalendris rukkimaarjapäev), teiseks aga oli 16. augustil toonase vürsti Franz Josef II sünnipäev. Püha jäi samale päevale ka pärast Franz Josefi surma.
Päeva programm oli vägev, alates kroonprintsist regendi Aloisi ja parlamendipresidendi Arthur Brunharti kõnedest ja lõpetades hiiglasliku tulevärgiga. Ja sellel meile mõistatuseks olnud telgi ja multšialaga platsil lossi juures pakkusid vürst Hans-Adam II ja vürstinna Marie „kogu riigi elanikkonnale“ aperitiivi. Veoautoliiklus oli kogu riigis keelatud, bussid vedasid rahvast aga tasuta.



Veidi peale keskpäeva läheb meie buss jälle sõitu ja juba 12.20 oleme Liechtensteini-Austria piiril tollikontrollis.


Veidi hiljem võtame Feldkirchi nimelises linnas bensiini.













Siis veel veerand tundi sõitu ja Hohenemsi lähistel sõidame eelmisest Šveitsi-sõidust tuttavasse Rosenbergerisse lõunale.












See on sedasorti söögikoht, kus valid endale ise toidud välja; mõnel on portsu-, mõnel taldrikuhind. Valik on ohter ja söögikoha läbilaskevõime ilmselt väga suur. Igatahes lõunaks eraldatud tunnist jätkub lahedasti nii söögiajaks kui ka kõigeks muuks vajalikuks ning aega jääb ülegi. 14.05 läheme taas teele.







Veel viimane läbiaknapilt Austriast, kusagilt Bregenzi lähedalt. Münchenini on paarsada kilomeetrit, ...













... mis lähevad seekord lausa lennates: ei mingeid ummikuid. Nii oleme juba enne kella 17 Müncheni Franz Josef Straußi lennujaamas, mis tegelikult asub Baieri pealinnast 28,5 km kirde pool, Erdinger Moosis.










Ka lennule registreerimine ja muud formaalsused sujuvad ludinal ja siis algab kõigi reiside kõige tüütum tegevus: lõputu ootamine lennujaamas. Joome Lufthansa pakutavat tasuta kohvi, kooserdame ringi. Mulle jätab sügava mulje, millisesse gaasikambrisse on siin küüditatud suitsetajad.





 

Veidi pärast kell 19 veab buss meid lennuki juurde ...












 

... ja 19.32 oleme õhus. Tiiva all on Saksamaa kui vanaema lapitekk.













Sõidu esimesed 40 minutit oleme turbulentside käes ja lennuk raputab üsna tugevasti. Siis saame rahulikumasse õhku ja tiivale tuleb istuma kuu.

21.30 paneb lennuk Ülemistes rattad maha ja 1.25ks toob buss meid Tartusse.
Viiepäevase reisi piltide ja muljete postitus blogisse võttis aega „ainult“ kolm nädalat...