Sunday, February 4, 2018

Minu Fäärid, XXXII. Mida arvata grindadrápist

Enne, kui jõuame Vágari saarele, pean ma täitma ammuse lubaduse kirjutada ühest Fääridele ülimalt iseloomulikust, ilmselt kõige suuremaid pehmelt öeldes vaidlusi, sageli küll lausa vahkviha põhjustavast tavast, mille nimi fääri keeles grindadráp, kasutatakse ka lühivormi grind, eesti keeles tähendab see grindajahti. Grindad on väheldased vaalalised, aga mitte vaalad, vaid delfiinid.

Kusagil Lõuna-Iirimaa vetes tehtud fotol on tavagrinda (Globicephala melas) emasloom koos pojaga (foto: Mmo iwdg / Wikimedia). On andmeid, et osa poegi jääb emaga ühte karja kogu eluks; grindad ongi väga sotsiaalsed loomad.

Peale tavagrinda kuulub samasse perekonda ka troopikagrinda (Globicephala macrorhynchus), kes – nagu nimigi viitab – elab lõunapoolsemates, troopilistes ja subtroopilistes vetes. Suuruselt jäävad grindad ookeanis elavate delfiinide seas alla ainult mõõkvaalale (Orcinus orca): täiskasvanud loomad võivad kasvada kuni 6,5 meetri pikkuseks, kusjuures emasloomad on umbes meetri lühemad; maksimumkaal võib isastel ulatuda 2300, emastel 1300 kiloni. Grindade üks kurikuulus omadus on viskuda terve karjaga rannale; kindlat seletust sellele enesetapuviisile ei ole.
Aga eluiga võib ulatuda isastel 45, emastel koguni 60 aastani. Üks tavagrindade iseärajoon on imetajatel muidu haruldane menopaus; viljatuks jäänud emasloomad jäävad karja edasi. Toitub grinda esmajoones kalmaaridest, aga sööb ka kalu, nii et on läbinisti karnivoor.
Rahvusvahelise looduskaitseliidu IUCN punases raamatus kuulub tavagrinda kategooriasse data deficient ehk siis nende kohta pole hinnanguks piisavalt andmeid; ohuteguritena nimetatakse esmajoones sattumist kalapüünistesse, aga ka otsest jahti; mainitud on ka antropogeenseid helilained (sonarid jmt).

Eesti keeles on seda looma nimetatud – otsetõlkena ingliskeelsest pilot whale’ist – ka pilootvaalaks. Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et just see ebatäpne nimetus võib õli tulle valada: kõik ju teavad, et vaalu tappa on barbaarne ja pealegi on nad kaitsealused liigid. Näiteks saan minagi väga hästi aru pahameelest Jaapani vaalapoliitika suhtes: „teadusjahi“ nime all peavad nad seal tegelikult kommertsjahti, kusjuures väidetavasti polevat Jaapanis mingit erilist vaalaliha nõudlust. Sama harrastasid millalgi minu mäletamist mööda ka islandlased ja norralased; ei hakka salgama, et kunagi vist veel eelmisel sajandil Norras olles sai vaalaliha ka ära proovitud, oli väga hea…
Seepärast pole seda juttu väga lihtne kirjutada: ehkki mul on endal grindadrápi suhtes kindel seisukoht olemas – ja see on fäärlaste suhtes igal juhul toetav –, tahaksin ma kirjutada nii, et kahtlejad saaksid must õigesti aru. Näiteks kirglikke veganeid ma kindlasti seda postitust lugema ei kutsu: minu meelest on nende puhul tegemist pigem millegi religioonilaadsega ja miks peaksin ma üritama kellegi usku kõigutada. Samuti ei ürita ma veenda selliseid kindlameelseid mistahes elu eest seisjaid, nagu oli kunagi ühel koolitusel Bulgaarias kohatud tore Sloveenia neiu Katarina, kes meie matkal loodusesse tahtis ilmtingimata kõige ees kõndida, et saaks rajalt putukad ära korjata: muidu tallaksime nad surnuks. Ja aasta hiljem oli ta ülikoolist välja visatud, kuna tüdruk polnud selgrootute praktikumis nõus putukaid-mutukaid tapma, kinnitades, et kõik vajalikud uuringud saab teha nii, et ühtegi pisikest olendit ei surmata. Katarina-taolistesse suhtun ma sügava lugupidamise ja austusega ning palun neil loobuda selle kirjatüki lugemisest: nemad elavad enda kujundatud ideaalmaailmas ja ma ei taha neid pahandada, ehkki olen ise hoopis teistsugune.
Küll tahan ma veidigi veenda neid, kelle jaoks pole mingi probleem mõnuga liha ja vorsti vitsutada, kes ei võitle puurikanade ja kombinaadisigade õiguste eest ega maailmamere saastamise vastu, ent kes võib-olla on hakanud just grindadrápi tõttu fäärlastesse halvemini suhtuma ja kui jälle keegi postitab veebis selle kohta tõesti lausa voogavalt veriseid fotosid, kirjutab sinna õudusest värisedes kurje kommentaare, milles fäärlased verejanulisteks ja jõhkrateks metslasteks või mõtlemisvõimetuteks värdjateks kuulutab – Facebookist võib leida uskumatu sõnavalikuga laussõimu –, või vähemalt kinnitab oma põlgust.
Selliseks suhtumiseks on loodud väga soodus pinnas, ka eesti keeles on näiteks ainus pihku sattunud pikem kirjatöö selgelt hukkamõistev juba alates pealkirjast „Julm kultuuritava: grindade tapatalgud Fääri saartel“; selle avaldas 29. jaanuaril 2014 Telegram (vt http://www.telegram.ee/maailm/julm-kultuuritava-grindade-tapatalgud-faari-saartel).

Enamasti on lugude juures ka fotod, mis tõesti pole just kaunid. Lisan siia kaks näidist, kuvatõmmised võrgupaigast http://bit.ly/2rqb6p8, Maalehes 2009. aasta augustis ilmunud kirjutisega „Internetis ringlevad võikad pildid vaalade tapmisest Fääri saartel“.

Saan fotodelt aru, et mõlemad on tehtud just Vágari saarel, kuhu järgmisena suundume. Sel teisel on näha Bøuri küla, millest ühes järgmistest osadest läbi jalutame.

Minu jaoks oli tore üllatus neutraalne stiil, millega oma muljeid grindajahist vahendasid läinud suvel Fääridel käinud Maalehe reisilised (vt näiteks http://bit.ly/2DyPLP6). Teen ka sealt ühe kuvatõmmise; see foto on ilmselt tehtud pealinnas Tórshavnis.
Ise olen grindajahist mõne korra rääkinud loodusõhtutel ja vähemalt ühe korra ka raadios; samuti tikkusin 2016. aasta Fääride reisi ajal sel teemal, mikrofon peos, vastu vaidlema giid Ivile, kes samuti pidas grindajahti esmajoones koledaks ja mõttetuks asjaks.






Korra olen sel teemal ka kirjutanud: 2015. aastal oma töökoha MTÜ Loodusajakiri veebiajakirja Uudistaja (http://www.loodusajakiri.ee/uudistaja-15-07-2015, sealt ka kuvatõmmis) kommentaaris. Mind ajas toona marru keskkonnaorganisatsiooni Sea Shepherd Conservation Society sulaselge vassimine: nad avaldasid pressiteate, milles hoiatasid saarte külalisi:
Nimelt väideti, et kõik saartel liikuvad turistid olevat kohustatud teatama, kui nad märkavad saari ümbritsevates vetes grindasid. Kui nad seda ei tee, olevat politseil õigus neile 25 000 Taani krooni ulatuses trahv määrata või koguni kaheks aastaks vangi panna!
Fääride valitsus tegi sel puhul ümberlükkava avalduse /../. Avalduses on selgitatud, et trahvi ja vangistusega hoiatajad on meelevaldselt fakte seganud. Tõepoolest on grindalógin’i nimelises määruses kirjas kohustus delfiinide liikumisest teatada, kuna jaht võib toimuda ainult selleks nimetatud ametnike loal ja kohas ning olema igati kontrollitud: igasugune isetegevus on keelatud. Loomulikult ei puuduta teatamise kohustus mingil määral turiste. Omavolilise grindajahi või sellesse loata sekkumise eest on ette nähtud karistused. Kui selline sekkumine toob kaasa inimeste või loomade vigastusi või vigastada saamise ohu, võib karistus olla isegi vangistus.
Protestiaktsioonides oleks mõistlikum võtta arvesse väikese vapra rahvakillu ajaloolisi traditsioone, kindlasti ei tohiks aga vassida.
Just see stiil, kui loomakaitsjad ei vali vahendeid, et näidata fäärlasi kui verejanulisi ja kultuurituid jõhkardeid, on see, miks ma saarte elanike kaitseks igal võimalusel välja olen astunud. Ja mul on hakanud tekkima tunne, et selle sama Sea Shepherdi tegevus, mida nemad ise on nimetanud ohustatud liigi kaitseks, fäärlased aga seadusetuks sekkumiseks saartel lubatud tegevusse, on tekitanud fäärlaste teatava trotsi, veelgi suurendanud nende ühtekuuluvustunnet ning toonud jahti ja võõramaiste sekkujate tõrjumist jälgima rohkem inimesi kui varem.

Sissejuhatus sai väga pikk, asun nüüd siis lõpuks ka sisu juurde ja alustan ajaloost.
Pildil on (allikas: lk 107 raamatust A Narrative of the Cruise of the Yacht Maria among the Feroe Islands in the Summer of 1854 … / Wikimedia) grindadráp Vestmannas 17. juunil 1854.
Foto on vana, aga grindadrápi traditsioon veel palju vanem. Arheoloogid on leidnud Fääride vanast asundusest Eysturoy saarel Gøtas (vt 26. postitust) grinda luid, mille vanus on hinnatud lausa 1200 aasta kanti. Andmed kütitud grindade hulga kohta on olemas juba aastast 1584! Grinda lihal ja rasval on ikka olnud tähtis koht saarterahva igapäevamenüüs. Hinnatud on eriti just rasv, mis sobis nii toiduks kui ka selleks, et valmistada õli, mida kulus nii lampidesse kui ka kasutuseks rahvameditsiinis. Veel sai grinda nahast punuda köisi ja maost teha võrguujukeid.

Fäärlastele langeb vahel saagiks ka vaalu, kes teab mis põhjustel satuvad kuivale ja hukkuvad.
Tähelepanuväärne on see, et delfiinidesse ja vaaladesse puutuvad reeglid on kirjas juba Fääride keskaegsetes seadustes: Norra kuninga nimel välja antud, mitu korda varemgi mainitud „Lambakirjas“ (Seyðabrævið) on öeldud, mida tuleb kuivale sattunud või rannale aetud vaalalistega teha ja kuidas saaki jagada.
Kui statistika ulatub tagasi, nagu eelpool mainitud, juba 16. sajandi lõppu, siis juba 17. sajandil talitles teavituskord: kui grindasid märgati, saadeti välja käskjalad ja süüdati märgutuled. Kiire infolevi on hädavajalik, sest jaht nõuab suurt hulka inimesi ja paate. Sama süsteem töötab tänaseni, ainult et käskjalgu ja tulesid asendavad nüüd muidugi telefonid, internet ja muud tänapäevased sidevahendid.

Ammustest aegadest on kirjas, et grindasid ei tohi jahtida kus tahes, vaid ainult kindlalt määratud kohtades. Streymoy küla Hvalvík (= Vaalalaht) on tuntud koht, kus grindasid on püütud (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia, 2005).
Lahes peab olema laugelt sügavamaks muutuv põhi, et saaks loomi kaldale või kalda äärde ajada, et nad siis seal kiiresti tappa. Lahe vesi peab olema puhas. Kui grindakari ilmub sellise reeglitesse kirja pandud ranna lähistele, kogunevad paadid poolkaares karja taha ja ajavad loomad aeglaselt lahe või fjordi lõppu. Kokku on üldse 23 asulat või lahte (Viðvíkis nimelt asustus puudub), kus on lubatud grindasid kuivale ajada. Tähestikulises järjekorras on need Bøur, Fámjin, Fuglafjørður, Húsavík, Hvalba (ja Nes-Hvalba), Hvalvík, Hvannasund, Klaksvík, Leynar, Miðvágur, Norðragøta, Norðskáli, Sandur, Syðrugøta, Tjørnuvík, Tórshavn (Sandagerði rand), Tvøroyri, Vágur, Vestmanna, Viðvík (Hvannasundi lähedal Viðoy idakaldal) ja Øravík. Enamik neist nimedest on meie eelnevatest postitustest läbi käinud või käivad järgmistest. Kõigi nende lahtede kohta on olemas püügistatistika, mis alates 1709. aastast on täiesti lünkadeta ja usaldusväärne. 1584–1641 on statistika ebatäielik, Gabeli perioodi kohta 1642–1708 (vt 13. postitusest) on vaid fragmentaarsed andmed.
Kümme kohta, kus on peetud kõige rohkem grindadrápe, on Miðvágur Vágari saarel (269 jahiga on saadud 46 737 grindat), Klaksvík Borðoyl (233 ja 37 964), Hvalvík Streymoyl (193 ja 31 562), Vágur Suðuroyl (155 ja 21 144 whales), Vestmanna Streymoyl (141 ja 19 695), Hvalba Suðuroyl (136 ja 17 664, Tórshavn Streymoyl (107 ja 13 678), Hvannasund Viðoyl (83 ja 8441), Trongisvágur Suðuroyl (54 ja 6511) ning Funningsfjørður Eysturoyl (48 ja 4883).

20. sajandi alguses hakkasid regulatsioonid jõudma seadustesse. Esimese visandi tegid 1907. aastal Taani kuningriigi esindaja Fääridel (amtmaður) ja Fääride valitsusjuht (sysselmann). Pärast aastaid kestnud arutlusi hakkas 1932. aastal kehtima esimene Fääride grindajahi seadus. Tänapäeval on see osa Fääride kalapüügi ja jahi seadusest. Iga grindadrápi detail on regulatsioonidega täpselt määratletud: vanad tavad on muudetud seaduse punktideks ning kui mõni vana tava on ebapiisav või sobimatu, on teda täiendatud. Kindlasti puudutab see näiteks varustust, aga ka jahi korraldust.
Alates 1832. aastast on saared jagatud mitmeks grindadrápi piirkonnaks; tegelikult ilmselt muudeti siingi lihtsalt ammused tavad seaduseks. Eri piirkondades võib olla erinev kord, kuidas jahisaak jagatakse, aga sellest veidi hiljem. Kui kunagi pidas jahil silma peal Taani asevalitseja, siis nüüd on see kohustus Fääride valitsusel: kohalik seaduslik esindaja vastutab nii jahi korralduse kui ka saagi jagamise eest.

Pildil on grindadráp Váguris Suðuroyl saarel augustis 2012 (foto: EileenSanda / Wikimedia). Paadid suunavad grindaparve fjordi. Delfiinid tapetakse mõni minut hiljem, kui on jõudnud lahe lõppu: sobivate vahenditega mehed juba ootavad.
Eileen Sandá (Wikimedia kasutajanime EileenSanda taga on Suðuroyl elav Eileen Sandá, kes on minu poolt neis postitustes kasutatud „võõraste“ fotode hulgalt Erik Christensen järel ilmselt teisel kohal. Ta on peale imeliste vaadete rohkesti pildistanud ka fäärlasi) on selle foto juurde kirjutanud, et ta laadis nimme üles just sellise pildi grindadrápist: „Muidu leiab jahi kohta ikka ainult veriseid fotosid või pilte tapetud loomadest. Aga enne seda, kui vaalad rannal tapetakse, toimub ajujaht paatidega merel. Jahti ei planeerita ette, paadid ei käi spetsiaalselt loomi otsimas. Jaht võib saada teoks, kui mõnest paadist või parvlaevalt märgatakse seaduses lubatud lahele (hvalvág) lähenevat grindakarja (grindaboð). Teade antakse edasi, niiviisi kutsutakse teised paadid kohale, ent ühtlasi küsitakse piirkonna politseiülemalt (Sýslumaður) luba jahti alustada. Luba ei pruugi tulla, kui leitakse, et inimestel on juba küllalt liha varuks. Siis tuleb lasta grindadel minna või suunata nad teise saare juurde, kus luba on olemas.“
Vaatame üle vahendid, millega loomi jahitakse. Need on aja jooksul väga olulisel määral muutunud, et viia loomade vaevad ja valud nii väheseks kui võimalik ning teha tapatöö hästi kiiresti. Need on konksud (blásturkrókur), köied, eriline, selleks otstarbeks disainitud suur fääri piik mønustingari, millega lõigatakse läbi looma selg, nii et ta sureb mõne sekundiga, ja mõõdulatid.

 Pildil on nüri konks blásturongul köiega (foto: EileenSanda/Wikimedia). Konks pistetakse grinda hingamisauku, et sikutada loom mitme mehe jõuga rannale. Seal läheb käiku „seljalõikaja“, mønustingari, mis tapab looma. Pärast võib kasutada ka nuga (grindakvívur).






Sellelt tagavaraks jäetud fotolt, mille tegin Tórshavni kunstimuuseumis (vt 18. postitust) ja millel on Sámal Joensen-Mikinesi (1906–1979) maal Grindadráp, mis tehtud 1944. aastal, on väga hästi näha, et toona peeti jahti hoopis teisiti ja teiste vahenditega. Tuli muidugi liikuda tavalistel aerupaatidel ja loomi tapetigi ka paadist. Nüüd pole see enam lubatud. Praegu on kasutusel muidugi ainult mootorpaadid. Ent Váguri külas hoitakse alles kümmet vana grindapaati, millest vanim on 1873. aastast.

Pildil on valik grinda- ja vaalajahi relvi 19. sajandi lõpust (allikas: lk 267 raamatust The Faröe Islands… With map and illustrations., by JEAFFRESON, Joseph Russell. Original held and digitised by the British Library. / Wikimedia).
Kasutusel olid ka odad (hvalvákn) ja harpuunid (skutil), mis on loomadele mõttetuid piinu valmistavatena juba 1985. aastast seadusega keelatud.
Üks jahi eeltingimusi on ka sobivad ilma- ja mereolud. Vastavalt määrusele moodustavad paadid grindaparve (grindaboði) taha laia poolringi. Jahijuhi märguande peale visatakse vette kivid, mille külge on kinnitatud jahiala markeeriv liin, sellest ookeani poole jäävaid loomi ei tohi kaldale peletada. Kogu aju toimub ametisse kinnitatud ametimehe kontrolli all. Samal ajal pannakse enamasti seisma liiklus vaalalahe ehk hvalvági äärsetel ja selle juurde toovatel maanteedel, et delfiinidele tunduks see suund turvalisem kui lähenevate paatide rida.
Grindadele, keda polnud õnnestunud päris rannale ajada, löödi varem kehasse terav konks (sóknarongul) ja loom sikutati kaldale. Kui hakkasid tulema süüdistused loomade jõhkra küttimise kohta, võeti kasutusele 1993. aastal välja mõeldud nüri konks, blásturongul, mida äsja mainisime. Nüri konks pole mitte ainult tõhusam, vaid teeb ka loomale hoopis vähem valu. Kuni 2012. aastani võis juba tapetud looma kaldale vedada ka hariliku pootshaagiga; nüüd on needki üldse kõrvale jäetud.

Kaldale aetud grinda selg lõigatakse mønustingariga läbi, pilt on tehtud Váguris Suðuroy saarel 2004. aasta juunis (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia). Tasub tähele panna rahvahulka, kes jahti jälgib, seal hulgas lapsi. See on üks aspekte, mida oponendid ikka rõhutavad: kuidas isegi lapsi aetaks veriseid tegevusi jälgima.
Vaalakütt peab kohe veenduma, kas loom on surnud; enamasti katsutakse selleks grinda silma. Siis lõigatakse läbi grinda kael, kus asuvad ka suured arterid. Nii saab liha võimalikult hea kvaliteedi nimel loomast võimalikult palju verd välja lasta. Nagu öeldud, võib seda teha ainult surnud loomaga; selleks kasutatakse erilist grindanuga (grindaknívur).
Mønustingari on nagu blásturongul üsna uus leiutis, mida on lubatud kasutada alates 2011. aastast ja mis 1. maist 2015 on ainus selleks otstarbeks lubatud vahend. Aeg, mille jooksul loom sureb, võib kõikuda mõnest sekundist mõne minutini. Kriitikud on väitnud, et mõnikord võtab tapp aega oma 15 minutit ja et vahel on veri välja lastud veel elusast loomast. Et seda vältida, on uues grindajahi seaduses (grindalógin) kirjas, et grindasid võib tappa ainult kaldalt ja mitte paadist ehk et ajus osalenud mehed delfiine tappa ei tohi, selleks on kaldal konksude ja seljanugadega varustatud meeskond.
Kuna kogu tapatöö toimub pärast harpuunide, odade ja tulirelvade keelustamist päris kalda ääres, muutub kogu lahevesi verest punaseks ja pärast jagab rõõmustav rahvahulk kaldale tõmmatud lihakehi. Just neid pilte kasutavad loomakaitsjad oma grindajahi vastastes kampaaniates. Kõik käib kindlate reeglite järgi, aga mujalt tulnule on vaatepilt kahtlemata šokeeriv ja loomakaitsjad on sellise jahi vastu aastaid raevukalt protestinud.
Fääride grindajahi liidu esimees Ólavur Sjúrðaberg on kommenteerinud: „Ma olen kindel, et ükski inimene, kes tapab toiduks ka oma enda kasvatatud loomi, ei ole selle juures tuimalt ükskõikne. Ta püüab tapatöö teha nii kiiresti ja loomale vähem piina valmistaval moel kui iganes võimalik.“

Pildil on tapetud grindad Hvalba külas Suðuroy saarel augustis 2002 (Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia). Grinda liha ja rasva ei müüda, vaid jagatakse tasuta saarerahvale. Kuidas see täpselt käib, ei ole mulle selge, aga needki reeglid on määruses kirjas ja sõltuvad enne mainitud grindadrápi piirkonnast: eri piirkondades võivad reeglid olla erinevad.
Mõnes grindadrápi piirkonnas saab iga elanik kindla koguse liha ja rasva, sõltumata sellest, kas ta osales jahil või mitte. Teisal saavad esmalt oma osa jahil osalenud mehed ja siis jagatakse ülejäänu teiste inimeste vahel. Enne juba osundatud fotograaf Eileen Sandá kirjutab ühe foto allkirjas, et näiteks Suðuroyl on politseiülema (sýslumaður) otsustada, kas liha jagada kõigi 4800 saare elaniku vahel või ainult nendes külades, kus jaht toimus, või hoopis näiteks saare põhja- või lõunaosa elanike vahel. Muidugi on inimesel õigus talle määratud lihaportsust loobuda, siis antakse see teistele.
Saartelt välja grindaliha ja -rasva ei viida, küll võib eksootikahuviline turist proovida grindapraadi mõnes restoranis; nagu 14. postituses kirjutasin, olen selle ka ise ära proovinud.

Fääride seadus lubab jahtida veel mõnda delfiiniliiki. Need on harilik afaliin (Tursiops truncatus), valgekoondelfiin (Lagenorhynchus albirostris), laik-nosudelfiin (Lagenorhynchus acutus) ja pringel (Phocoena phocoena). Fotol on kaks rannale sattunud ja tapetud afaliini Nesi lahes Hvalbas Suðuroyl (foto: Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia). Kolme esimest neist jahitakse sama moodi nagu grindasid, pringleid aga püssiga ja neist tuleb kohalikule politseiülemale teada anda. Statistika järgi tapetakse pringleid harva, mitte üle kümne aastas.
Suuri vaalu – esmajoones kääbus- ja heeringavaalu – pole Fääridel tapetud pärast 1984. aastat. Viimasena suleti Við Áir vaalajaam, mida nüüd püütakse taastada ja teha sinna mere- või vaalajahimuuseum (vt 6. postitusest).

Grindi käigus võib juhtuda ka õnnetusi. Fotol on mälestusmärk 14 noorele mehele, kes hukkusid grindajahil Sandvíki, Suðuroy saare põhjapoolseima küla juures 13. veebruaril 1915 (foto: EileenSanda / Wikimedia). Kaks paati Sandvíkist ja Hvalbast pärit kokku 15 mehega pardal läksid tormisel merel ümber ja ainult üks mees, Petur í Køkini pääses. Hukkunute seas olid ka Peturi vend ja poeg. See Fääride üks kõige hullemaid mereõnnetusi on läinud ajalukku kui Skaðagrindin í Sandvík, „saatuslik grindajaht Sandvíkis“.






Grinda liha (tvøst) on must (foto: Erik Christensen / Wikimedia).
Veganist fäärlast ei oska ma ette kujutada, läbi ajaloo on traditsiooniline fääri toit olnud ikka loomne. Ainult kaks protsenti saarestiku kaljusest 1393 ruutkilomeetrist on haritav ja rohket saaki pole sealt loota. Talvekuudel on fäärlased söönud ikka soolatud või kuivatatud toitu, seal hulgas lamba- ja grindaliha, aga ka merelinde ja kalu.
Nagu juba kirjutatud, jagatakse kogu grindaliha ja -rasv perede vahel, poest seda osta ei saa. Fäärid on küll ka suured kala eksportijad, ent grindaliha välja ei viida. Aastatel 1990–1999 kütiti aastas keskmiselt 956 grindat, kellest sai umbes 500 tonni liha ja rasva ehk umbes 30% kogu kohalikust lihatoodangust.
Grindaliha olulisust menüüs aitab rõhutada asjaolu, et umbes ühel fäärlasel tuhandest olevat haigus ingliskeelse nimega systemic primary carnitine deficiency (SPCD), ise kasutavad nad lühendit CTD. Ei ürita hakata haiguse nime tõlkima, aga asja sisu on see, et sünnipäraselt on nende inimeste organismis karnitiini vähem kui vaja. Meil on karnitiini propageeritud kui võimalikku kaalualandusvahendit ehk rasvapõletajat. Organism sünteesib seda rasvade ainevahetuses vajalikku ainet ise aminohappest lüsiinist.
Karnitiinipuudus võib tekkida pikaajalistel veganitel, kuna nende toidus pole lüsiini; fäärlastel on väidetavasti tegemist aga kaasasündinud veaga. Haigus toob kaasa krampe, raskematel juhtudel lihaskoe düstroofia ja dementsuse. CTD diagnoositi Fääridel esimest korda 1995 ühe naisel; asi läks tõsiseks, kui 2008 suri noor naine mõni päev pärast CTD-diagnoosi: peagi pärast kurba sündmust kutsuti kõiki fäärlasi vereproovi andma, et seda terviseriket skriinida. Umbes kolmandik saarestiku elanikke käis proovi andmas ja nii leitigi, et CTD on vähemalt ühel fäärlasel tuhandest. Saksa teadlane Ulrike Steurwald on arvanud, et just lamba- ja grindaliha rohkus toidukaardis on ära hoidnud mõnegi noore fäärlase sellest haigusest tingitud äkksurma, sest punases lihas leidub rohkesti karnitiini. Samuti sisaldab grindaliha rohkesti organismile samuti vajalikku sulfoonhapet tauriini ja seleeni ning grindarasv omakorda D-vitamiini. D-vitamiiniga olevat kehvasti umbes pooltel vanematel fäärlastel ja enamikul noortest; selle üks seletus on, et traditsioonilise toidu asemel süüakse nüüd rohkesti pitsat, kanaliha jne.

Tvøst og spikgrindaliha ja -rasv – on Fääride traditsiooniline toit. Sünonüüm tvøstile on ka grind, rasv – mina ütleksin pigem pekk – on fääri keeles spik. Spik on sel pildil keskel, peale musta tvøsti on taldrikul ka kuivatatud kala ja keedetud kartul (foto: Arne List / Wikimedia).
Grindaliha ja -pekk on ikka olnud fääri delikatess, inimesed on neid söönud läbi pika ajaloo kuni tänaseni välja. Säilitatakse neid traditsiooniliselt kas soolatult või soolase tuule käes vinnutatult (selleks kuluvat umbes kaheksa nädalat), uuemal ajal on olulisel määral juurde tulnud sügavkülm; sügavkülmast võetud pekki ei pea kuidagi töötlema: ainult lõika ja söö. Olevat väga hea, ent mina paraku pole saanud proovida. Meie rahvuslikul õhtul 2016. aasta reisil oli spik küll põhimõtteliselt buffet’-laual olemas, aga kui meie viimase laudkonnana läksime toitu võtma, oli see parajasti otsa saanud. Tvøst, tunnistan ausalt, mulle ei meeldinud, aga ega ju ei peagi.
Värsket liha keedetakse või praetakse nagu steiki, fääri keeles on see praad grindabúffur.
Fäärlased on enamasti teadlikud, et grindade nagu teistegi mereimetajate liha on saastatud ja seda ei tohi liiga tihti süüa. Pole sugugi haruldane, et mõnes piirkonnas ei leia mitu aastat aset ühtegi jahti ja siis on ainus võimalus grindi süüa, kui seda saadakse sugulastelt või sõpradelt, kellel on seda ehk üle.
Fääri saartel on avalikel kultuuriõhtutel, aga ka erapidudel tavaline, et pannakse üles kalt borð, „külm laud“ – just selline buffet’-laud nagu meie 2016. aasta kultuuriõhtul (vt 10. postitusest), kus muude soolaste ja magusate roogade seas on kuivatatud tvøst ja soolatud spik.

Grindad Atlandi ookeanis (foto: Mario Müller / Wikimedia).
Nagu enne öeldud, on grindajahi andmed olemas 1584. aastast, pidevad arvread aastast 1709 – ühegi teise saaklooma kohta midagi võrreldavat maailmas ei ole.
Portse, millesse saak jagatakse, on mõõdetud ja mõõdetakse ajalooliselt põllumajanduses kasutatud ühikuga, mida nimetatakse skinn. Üks skinn on 38 kg liha pluss 34 kg pekki, kokku niisiis 72 kg.
Vahemikus 1709–1950 toimus 1195 jahti, püüti 178 259 looma, mis jagati 1 360 160 skinniks. 1951–1960 on need arvud vastavalt 122, 18 772 ja 99 102; 1961–1970 130, 15 784 ja 79 588, 1971–1980 85, 11 311 ja 69 026, 1981–1990 176, 18 806 ja 108 714 ning 1991–2000 101, 9 212 ja 66 284. Muidugi on arvutatud ka aasta keskmisi saake; see sõltub suuresti sellest, milline vahemik võetakse: 1709–1999 tuleb see arv 850, 1900–1999 – 1225, 1980–1999 – 1511 ja 1990–1999 – 956 looma. Sel aastatuhandel on jahtide ja saakide arv aastati väga suuresti kõikunud: üle tuhande looma on saadud kolmel aastal – 2004 1010, 2010 1107 ja 2013 1104 looma, samas 2008 jahti ei toimunud, 2014 püüti 48, 2016 295, 2005 302 ja 2009 310 grindat, teiste aastate saak jääb vahemikku 503 – 918. Nii et tavaliselt kasutatav arv, et aastas püütakse keskmiselt 850 grindat, vastab üsna täpselt tegelikkusele. Kokku hinnatakse tavagrinda asurkonna suuruseks 778 000 looma, nii et fäärlased püüavad sellest aastas väheke üle 0,1%. Nagu juba postituse alguses öeldud, on maailma looduskaitse liit IUCN kandnud grinda punases nimekirjas kategooriasse data deficient, aga on lisanud, et the Faroese catch is probably sustainable ehk Fääride püük on ilmselt kestlik (http://www.iucnredlist.org/details/9250/0). Sama kinnitavad muidugi fäärlased ka ise, aga ka ACS ehk Ameerika vaalaliste ühing, mitte aga WDCS ehk vaalade ja delfiinide kaitse ühing, kelle arvates on grinda populatsioon tegelikult väiksem.

2006. aasta grindijärgne askeldamine Hvalbas (Erik Christensen, Porkeri / Wikimedia).
Saaste probleem käis jutust juba läbi ja tegelikult on see vähemalt minu arvates grindadrápi tuleviku seisukohalt vaata et üldse kõige määravam küsimus. Gindajahi ajaloolisel skaalal on see päevakorda tõusnud muidugi alles hiljuti. Vist üks esimesi, kes teemaga tegelema hakkas, oli Lõuna-Taani ülikooli professor Philippe Grandjean. Tema juhitud uuringusse, milles tunti huvi ühelt poolt mereandidest koosneva toidu ja teisest küljest lapse arengu vastu, haarati aastail 1986–87 üle 1000 fääride lapse. Analüüsiks kasutati rasedate naiste juukseid ja nabaväädi vere proove. Seitsmeaastaselt tegid need lapsed läbi hulga teste, millest tuli välja, et mida rohkem oli proovides olnud elavhõbedat, seda kehvemini said lapsed katsetega hakkama: kehvem oli mälu, kõne, reaktsioonikiirus. Ent elavhõbeda põhiallikas Fääridel elavatel naistel ja lastel on teadagi grindaliha. Grinda kuulub n.ö tippkiskjate sekka ja nende organismi akumuleerub kogu saaste, mille on kokku korjanud nende toiduks olnud loomad. Arktika seire ja hindamise programmis (AMAP) on edaspidi regulaarselt uuritud Gröönimaad ja Fääre ümbritsevas arktilises meres elavaid imetajaid ja seal toituvaid merelinde ning nende organismidest on leitud norme kaugelt ületavas hulgas nii elavhõbedat kui ka teisi väga mürgiseid saasteaineid, näiteks plastifikaatorina kasutatud bis-(2-etüülheksüül)-ftalaate ehk DEHP-d, millel on leitud terve rida tervisele ohtlikke, näiteks kantserogeenseid ja teratogeenseid toimeid, või polüklooritud bifenüüle ehk PCB-d, mida on varem laialdaselt kasutatud elektri- ja hüdraulikaseadmetes ning määrdeainetes. PCB-dki on väga toksilised ja kantserogeensed ning ehkki Euroopa Liidus keelustati PCB-de kasutus ja nende müük juba 1985. aastal, pole nad loodusest sugugi kadunud.

Lisan siia veel ühe Tórshavni kunstimuuseumis pildistatud Sámal Joensen-Mikinesi 1960. aastal valminud maali, kus kujutatud vist grinda tükeldamine.
Fääride ja fäärlaste jaoks on grindadráp muidugi kultuuri kauaaegne lahutamatu osa. Jaht on nähtavasti kuni siiani peaaegu sajaprotsendiliselt meeste asi, mis aga sugugi ei tähenda, et naised jahti pealtvaatajana ei jälgiks. Pigem on see lausa kogukondlik koguperesündmus, mida tuleb vaatama väga oluline osa jahil mitteosalevaid külainimesi, lapsed kaasa arvatud.
Nagu eelnevas mitmes kohas kirjas, on jahiviis eriti viimasel ajal suuresti muutunud: enamik kunagisi jahivahendeid on nüüd keelatud, loomi pole lubatud merel mingil moel haavata ja kasutada tohib ainult nüri konksu nimega blásturongul ning lõpuks tuleb loomad tappa mønustingari-nimelise terariistaga nii kiiresti kui võimalik ning kindlasti juba kuival või äärmisel juhul madalas vees, kus grinda kõht on vastu merepõhja.
Muidugi on grindadráp oluline teema ka nii Fääride kunstis kui ka kirjanduses. Maalidest on rahvusvaheliselt enim tuntud Sámal Joensen-Mikines teosed, mida, nagu öeldud, saab vaadata Tórshavni kunstimuuseumis. Kirjanduses leidub koguni taanikeelne fääri ballaad Grindavísan, mille on kirja pannud taanlane Christian Pløyen (1803–1867) perioodi jooksul, kui ta oli Taani valitsuse esindaja Fääridel (1830–1847). Pärast jahti tantsitava ridatantsu saateks lauldakse refrääni Raske drenge, grind at dræbe det er vor lyst (tõlkes umbes „vintsked poisid, me tahame, et te tapaks grindasid“). Iidne grindavísan on saanud uue vormi ka fääri heavy-metal bändi Týr lauludes.

Sea Shepherd Conservation Society paat Porkeri sadamas Suðuroy saarel augustis 2011 (foto: Erik Christensen / Wikimedia).
Ei Fääride seadustes ega ka rahvusvaheliste organisatsioonide reeglites grindadrápile vastuväiteid pole, küll on neid rohkesti mõnel eriliste huvidega rahvusvahelisel keskkonnaorganisatsioonil. Püüan nüüd kokku võtta grindadrápi pooldajate ja vastaste põhiseisukohad ja siis asume vaatama, kuidas teised esimesi takistada püüavad.
Pooldajad kirjeldavad grindade ajujahti kui Fääride kultuuri loomulikku osa ja kvaliteetse toidu pakkujat saartel, kus põldu pole võimalik pidada; see jaht ei kahjusta grinda asurkonda: aastane jahisaak moodustab Põhja-Atlandi populatsioonist umbes 0,1%. Jahti ei peeta kommertshuvides, kogu saak jagatakse kohalike majapidamiste vahel, küll tohib grindaliha müüa ka restoranidele.
Oluline on välja tuua aastate jooksul tehtud ja seadusesse kirjutatud suured muudatused jahiviisis: loomadele ei tohi põhjustada mittevajalikke piinu ning kasutada võib vaid vahendeid, mis tagavad, et surm saabub mõne sekundiga: nüri konksu blásturongul’it ja seljapiiki mønustingari’t.
Oponendid viitavad sageli keelatud vahendite kasutusele ja väidavad, et võimsatel paatidel peetav ajujaht on sotsiaalsete ja liigisisese kommunikatsiooni võimega loomade jaoks liiga julm. Jaht ei saa teoks sugugi sekundite ega isegi minutitega, sest ajujaht võtab palju rohkem aega kui tapmine ise. Eriti viimastena tapetud loomadele on piinav kogeda oma karjakaaslaste hukku. Väidetakse ka, et grindaliha siiski müüakse ja on viidatud isegi juhtumeid, kus ülemäära kütitud või riknenud lihakehad uputatakse ookeani. Pole küll kuulnud, et neile väidetele oleks ka mingitki tõestust.

Üks võimsamaid argumente on muidugi fotod (foto: ic.pics.livejournal.com) verest punetavast merest ja surnud grindadest kaldal, need on kaasa toonud üleüldise põlguse. Jahi toetajad ütlevad vastu, et hulk verd kaasneb ju paratamatult mistahes looma tapmisega; inimesed lihtsalt on täielikult võõrdunud sellest, kuidas lihasaadusi tegelikult toodetakse, või siis teevad näo, et nad ei tea sellest midagi. Erinevus on lihtsalt selles, et kui tapamajades voolab veri toidu tarbija eest varjatult kanalisatsiooni, siis grindajahil merre, põhimõttelist vahet ei ole.
Küll on jahi pooldajate sõnul suur erinevus see, et grindad on enne elanud loomulikku elu looduskeskkonnas, Atlandi ookeanis, ja tapetakse mõne minutiga, enamasti kuni 30 sekundiga. Pole vist mõtet hakata lisama, millistes oludes veedavad oma elu seevastu tavapärased lihaloomad: sead seakombinaatides või kanad linnuvabrikutes. Ikka ja jälle rõhutavad grindajahi eestkõnelejad, et mittevajalikku või kestvat valu ja ebamugavust ei luba Fääride seadused loomale põhjustada.
Järjest raskem on aga vastu vaielda sellele, et grinda liha süüa on tegelikult väga ebatervislik või suisa ohtlik. Seda küsimust on pikalt uurinud Fääride töömeditsiini ameti juht doktor Pál Weihe, kelle kinnitusel on tvøstis ja spikis mitte ainult elavhõbeda, vaid ka PCB-de ja teiste keskkonnamürkide sisaldus liiga suur. Juba 2008. aastal saadeti Fääride peaministrile kiri, milles soovitati anda inimestele nõu grindalihast ja -rasvast loobuda. Otsest keeldu pole siiski välja öeldud, aga 2011. aastal avaldas Fääride toidu- ja veterinaaramet soovitusi, kes ja kui palju seda toitu tohiks tarvitada. Selle dokumendi kohaselt võiks täiskasvanud inimene süüa kuus ainult ühe grindast valmistatud lõuna, tüdrukud ja naised ei tohiks süüa grindapekki enne, kui kõik nende lapsed on sündinud, naised, kel on plaanis kolme kuu jooksul rasestuda või kes toidavad last rinnaga, peaksid täielikult loobuma ka grinda lihast. Grinda neerud ja maks tuleks kindlasti üldse söömata jätta.

Millal täpselt algasid grindajahi vastased aktsioonid, pole ma suutnud kindlaks teha, aga ilmselt oli üks avalööke 1989. aastal WDCS eestvõttel tehtud minuti pikkune filmilõik, kuhu jutustaja rolli oli kutsutud kuulus näitleja Anthony Hopkins. WDCS on vaalade ja delfiinide kaitse ühing (Whale and Dolphin Conservation Society), mida mainisin enne kui organisatsiooni, mille arvates on grinda populatsioon tegelikult väiksem kui tavaliselt viidatav 778 000. Ilmselt pärast selle filmikese ekraanile tulekut algasid ka esimesed protestiaktsioonid.
Hoogu andis juurde 2011. aastal ilmunud fääri fotograafi Regin Weihe Dalsgaardi raamat 2 Minutes, mille fotod (foto: Regin W. Dalsgaard / videost Whale Wars, Viking Shores) tegi mees grindadrápi ajal Tórshavnis juulis 2010. Raamatu pealkiri viitab aega, mille jooksul rannale aetud loom tapeti. Dalsagaard ütleb enda kohta „Ma olen vaid sõnumitooja“, rõhutades, et on jahi enda suhtes pigem neutraalne: ei kiida seda ei heaks ega mõista hukka; sellest veidi hiljem pikemalt.

Hoopis teistsugune on mõnede keskkonnaorganisatsioonide, eriti enne paar korda juba mainitud Sea Shepherd Conservation Society (pildil organisatsiooni lipp, allikas: www.seashepherd.org) tegevus, kes ei piirdu kaugeltki ainult sellega, et jahti kirjeldada ja massilise meediakampaaniaga hukka mõista, vaid on valinud otsese sekkumise tee. Aastaarvu, millal Sea Shepherd esimest korda grindadrápit vahetult segama asus, pole ma osanud leida, aga see võis olla 2010. aasta paiku, sest päris kindlasti on kampaaniad toimunud juba mitu aastat. Sea Shepherdi plaan on lihtne: nad liiguvad oma laevadel Fääride vetesse ja kui märkavad saarestikule lähenevat grindakarja, hakkavad seda ajama avaookeani poole.

Tullakse ka saartele ja püütakse läbi murda grindajahi ajal maanteedele seatud teesulgudest, et hirmutada loomi kaldalt ja mitte lasta neil tulla jahilahte. Selline tegevus on selges vastuolus Fääride seadustega ja nii on ette tulnud otseseid vastasseise aktivistide ja Taani/Fääri politsei vahel. Fotol on just selline episood, kus politsei püüab augustis 2014 takistada Hvalbas välismaiseid keskkonnaaktiviste, kes omakorda on teel plaaniga segada grindadrápit (foto: EileenSanda/Wikimedia). Toona jahist asja ei saanudki, aga ma ei tea, kas Sea Shepherdi aktivistide tõttu või mõnel muul põhjusel. Nagu eespool kirjutasin, oli 2014. aasta üldse selle aastatuhande selgelt kõige kehvema grindasaagiga aasta Fääridel.
Aktsioonide ajal tehtud fotosid ja videoülesvõtteid püüab Sea Shepherd kasutada selleks, et kutsuda turiste üles Fääre vältima ja üritada sellega mõjutada Fääride valitsust, et nad jahi keelustaksid. Nagu üsna postituse alguses kirjutasin, ei öelda selle nimel ära ka laimust ja otsesest valest.

Tehtud on ka katse mõjutada e-kirja kampaaniaga Taani valitsust jahti peatama, ent 1948. aasta nn koduseadusega on kõik jahti ja kalapüüki puudutavad küsimused jäetud Fääride omavalitsuse otsustada. See kampaania tõi kaasa laialdase debati ning viis lõpuks Fääride grindajahi seaduse kaasajastamiseni, aga andis üksiti hoogu juurde ka Fääride iseseisvumismeeleoludele. Lõpuks kirjutasid Fääride välisminister Poul Michelsen ja Taani integratsiooniminister Inger Støjberg alla lepingule, mille järgi välispoliitilisi otsuseid saarestikus teeb edaspidi Fääride valitsus. Viimane palus 2014. aastal pärast Sea Shepherdi kampaania GrindStop lõppu ja enne 2015. aasta kampaaniat Sleppið Grindini (tõlkes umbes „laske vaalad vabaks“) Taani valitsuselt, et see keelaks Sea Shepherdi aktivistidel saartele tulla, aga taanlased keeldusid. Pildil on kampaania logo (allikas: www.seashepherd.org).
Vastasseis on viinud kohtuprotsessideni nii Fääride kohtus kui ka Ida-Taani riigikohtus (Østre Landsret). Jahi segajaile on mõistetud rahalised karistused 5000–35 000 DKK, kogu organisatsioonile korra ka 75 000 DKK, ülemkohus on jätnud Fääride kohtu otsused jõusse, aga mõnel juhul langetanud või hoopis tõstnud mõistetud trahvisummat. Sea Shepherd pole ennast muidugi süüdi tunnistanud ega trahve maksnud.
Ühel juhul on Sea Shepherdit otseselt süüdistatud inimeste, seal hulgas 10-aastase poisi elu ohtu seadmises: aktivistid kihutasid oma kiirpaadiga liiga uljalt läbi grindasid ranna poole ajanud paatide eest, nii et põrgati kokku kalandusameti paadiga.

Seda postitust kirjutades olen leidnud internetist päris huvitavaid „grindasõda“ iseloomustavaid materjale, millest mõnda siin osundan.
Enne viidatud raamatu 2 Minutes autor, nüüd küll hoopis USAs elav fäärlasest fotograaf Regin W. Dalsgaard on öelnud (allikas: http://2minutesbook.com/about.html):
Ma olen vaid sõnumitooja. Minu huvi grindi vastu on ammune, aga ma olen selle tegevuse suhtes neutraalne: ma tunnustan mõlema osapoole, nii jahi toetajate kui ka oponentide arvamusi. Tegin need fotod juhuse tõttu ja tänu Facebookile. Varem said jahi algusest teada ainult paadiomanikud /../, nüüd saab igaüks info kätte Facebooki avades, otse esilehelt. Jalamaid rabasin oma fotovarustuse, istusin autosse ja ruttasin randa. Esimest korda märkasin, et mehed, kelle ülesanne grindad tappa, on äärmiselt keskendunud, otsekui transis. Nad seisavad alul veepiirist tüki maad eemal, et mitte hirmutada maa poolt loomi, keda parajasti ookeanilt randa aetakse. Alles siis, kui grindad on juba enamvähem kuival, sööstavad need mehed vette.
Läbi fotosilma sain aru, et see transs on sügavalt juurdunud ettevalmistus, otsekui lahingueelne meditatsioon. Sestap pole mu piltide põhiteema mitte jaht ise, vaid selles osalenud mehed, kelle ilme räägib meile sügavatest emotsioonidest, mis selle tegevusega kaasnevad. Selliseid võimsaid emotsioone näeb muidu ehk ainult mõnes Hollywoodi filmis. Ent nendel fotodel on hoopis fäärlased, kes on korraks oma igapäevaelust välja murdnud, et osaleda iidses grindatapu traditsioonis.

Väga emotsionaalne on fäärlasest muusiku, enne korra mainitud heavy-metal bändi Týr asutaja Heri Joenseni arvamus (allikas: https://www.spectator.co.uk/2016/09/in-the-faroe-islands-we-butcher-whales-heres-why/). Ei saa teisiti, kui pean sellest suurema osa ümber jutustama:
Asutasin bändi Týr ligi 20 aastat tagasi. Meie laulud pealkirjaga ‘Blood of Heroes’ või ‘Lady of the Slain’ ei pruugi kõigile meeldida, ent me oleme välja andnud seitse albumit ja käinud mitu korda tuuridel Euroopas ja Ameerikas. Meie albumite ümbristel on veriseid mõõku ja pealuid, aga keegi ei leia, et see tema tuju rikuks. Ent otsemaid, kui olin pannud oma Facebooki lehele foto, millel tükeldan grindat, läks lahti põrgu: algas kampaania sihiga tühistada meie kontserdid.
Ma aitasin vaala tükeldada päeva pärast seda, kui see oli tapetud. Kuna neli viiendikku maakera elanikest sööb liha, peaksid inimesed ka teadma, kuidas liha toodetakse. Ma ei tulnud selle pealegi, et selliseid pilte ei maksa jagada.
Tõsi, me ei näe just kuigi sageli tapamajas tehtud fotosid. Vist sellepärast on inimestel tekkinud veider arvamus, nagu laseksid loomad end rõõmsal meelel kusagil kinniste uste taga valutult tappa. Mina ei näe küll mingit vahet, kas tapetakse grindat või talus kasvanud lehma. Kõik loomad kannatavad – kui teie meelest sobib tappa liha saamiseks lehm, siis miks ei või tappa looduses elavat looma? /../
Grinda tapetakse erilise piigiga, mis katkestab ühe torkega aju verevarustuse. Muidugi voolab ookeani rohkesti verd, aga see pole hullem mistahes tapamajas toimuvast. Nagu igal kaasaegsel maal hoolitsetakse siingi looma heaolu eest: veterinaarid ütlevad, et see on kõige humaansem loomatapu viis üldse. /../
Ma sain abi eest looma tükeldamisel 68 kilo liha; sama kogus loomaliha maksaks üle 900 euro. /../
Fääridel on tavaline, et loom oma lõunasöögiks tapetakse ise, olgu see siis lammas, kala, lind või jänes. Ma ise olen tapnud palju rohkem lambaid kui lõiganud grindasid – ja see pole kedagi häirinud. Mulle näib see veider: millest selline kaksikmoraal? /../ Grindad ei ole ju ohustatud, me tapame aastas vaid 0,1% asurkonnast, kestlik oleks tappa kuni 2% – kui võtta võrdluseks loomad, keda kasvatataksegi tapale.
Öeldakse, et grindad on intelligentsed, aga ega seadki lollid ole – ja neid notitakse vähimagi mureta. Fäärlase jaoks on grindad nagu mistahes muud loomad, keda on looduses külluses. Vahel räägitakse, et vaalaliste jaht kuulub minevikku, see pidanuks koos Moby-Dickiga välja surema. Seda sama võiks ju öelda mistahes liha söömise kohta. Minagi võin argumenteerida: inimene, kes tapab ja sööb looduses elavaid loomi, säästab farmiloomi, kes elavad aastaid ebatervislikus vangistuses.
Aktivistid, kes tahavad avaldatud fotode tõttu meie kontserte ära jätta, on samal vaimsel tasemel nendega, kes ütlevad, et Maa on lame, või arvavad, et reaktiivlennuki jäetud joonpilved on täis mõistust mõjutavaid kemikaale. Kamp nimega Sea Shepherd Conservation Society juhib kallaletungi Fääri grindaküttidele ja mina kirjutasin sellest laulu ‘Rainbow Warrior’.
Ma pole kunagi ühtki grindat tapnud ja arvatavasti ei tapagi. Aga ma võtan grindadrápist osa – see on sajandeid olnud fäärlaste viis toitu hankida. Arvamus, et grindasid on ebamoraalne tappa, veiseid tapamajas aga mitte, ei ole arukas.

Ent need on ikkagi fäärlaste endi hinnangud, olulisem oleks vaadata, mida kirjutavad Fääridel käinud reisijad. Pole parata: suure osa kirjutiste stiil on selline, mille juurde sobib siia illustratsiooniks pandud foto (foto: Miriam & Janus | Pinterest). (Olgu siia sulgudes lisatud, et sellise konksuga, nagu fotol näha, ei tohi nüüd enam jahil käia ja ma olen kindel, et ei käidagi).

Reisiportaalis Matador avaldas 18. augustil 2016 loo Nicholas Burns (https://matadornetwork.com/life/visited-faroe-islands-learn-grindadrap-heres-found/).
Ta alustab tõdemusega, et kui oli avalikult teatanud oma plaanist Fääridele minna, muu hulgas selleks, et mõista grindadrápit, hakkas temagi saama kurje kirju: näiteks et seda tehes reedab ta ökoturismi põhimõtted. Selle, aga ka alatihti ilmuvate fotode tõttu kaaluski mees tõepoolest reisist loobumist.
Ent lugenud veel grindadrápi kirjeldusi, sai ta äkki aru, et sealt on alati midagi puudu: Fääride inimesed. Seepärast otsustas Nicholas koos naisega reisi ikkagi ette võtta, vaadata, mis elu selles kauges kandis elatakse, ning küsida ka kohalike inimeste mõtteid jätkuva jahitraditsiooni kohta.
Nii teebki Nicholas väikese kokkuvõtte: et Fäärid on kauge ja kaua aega isolatsioonis olnud saarestik keeruliste oludega, kus põllupidamine piirdub ehk väikese kartulimaaga ning kus puu- ja juurviljad on kaugelt kallimad kui mujal Euroopas (Nicholas kirjutab „kümme korda“, see on küll ilmne liialdus). Juttu on ka sellest, et Fäärid ei kuulu Euroopa Liitu ja et fäärlastele on omane ilmselge iseseisvumise püüe.
„Meile,“ kirjutab Nicholas, „tundusid fäärlased uhke, sõltumatu ja vintske kambana, kes on äärmiselt rasketes oludes elades jäänud alles ka vaatamata katkule, mereröövlite rünnakule ja võõramaisele okupatsioonile, kes on uhked oma ajaloo ja traditsioonide üle, mida tähistatakse igas juulilõpus rahvuspüha Ólavsøkaga.“
Nicholas selgitab grindadrápi ajalugu, fäärlaste kunagist täielikku sõltuvust mereandidest, jahi pidevat muutmist loomadele võimalikult vähe piinavaks, detailideni reguleeritust ja kestlikkust: grinda ei ole ohustatud liik ja jahi maht on pideva täpse kontrolli all. Jahti võivad pidada ainult litsentsiga mehed ja ainult kindlates kohtades.
Kui Nicholas küsis inimestelt, kes saatsid talle negatiivseid sõnumeid, miks nad seda tegid, selgus, et pressis ja sotsiaalmeedias ilmunud veriste piltide pärast; keegi neist polnud ise Fääridel käinud ega kavatsenud sinna minna: „Seal elavad ju metslased!“.
Nicholas nendib, et teda hämmastas 6-päevase reisi jooksul kõige rohkem see, millises sügavas kooskõlas loodusega saartel elatakse: kuidas lambad elavad vabas looduses ja söövad saastevaba toitu ning kui nad lõpuks tapetakse, siis võimalikult humaansel viisil; kuidas täpselt kontrollitakse, kas ja kui palju tohib jätkata teist vana traditsiooni – merelindude jahti ja nende munade kogumist toiduks. Näiteks kümme aastat tagasi oli Nicholas söönud Mykinesel lunni, nüüd seda lindu seal enam ei püüta, kuna asurkond on vähenenud.
Teine üllatus oli Nicholasele see, et kaugeltki kõik fäärlased ei kiida grindadrápi heaks: on ka kahtlejaid või ükskõikseid ning lausa vastaseid, kes leiavad, et selle järgi pole enam vajadust ja see on pealegi ebatervislik. Kindlaimad toetajad lähtuvad esmajoones vajadusest hoida elus iidsed traditsioonid. Omamoodi tunnuslik on väike dialoog parajasti spiki nosiva mehega: „Mõnedel on grindadráp tähtis, minule mitte.“ – „Miks sa seda siis sööd?“ – „Miks ma ei võiks? Kas Taanis puuris kasvanud kana süüa oleks parem?“
Küll on fäärlased Nicholase kinnitusel – olenemata sellest, milline on nende suhtumine grindadrápisse – üksmeelselt väga pahased selle peale, kuidas välismeedia neid deemoniteks kuulutab ja kuidas Sea Shepherd jõuga sekkub. Vabatahtlikud tulevad saartele ilma igasuguse ettevalmistuseta Fääride kultuuri kohta, postitavad veriseid pilte ja solvavad sotsiaalmeedias kohalikke. Reaalse pildi asemel lokkab silmakirjalikkus ja sensatsioonihimu, vaenuõhutav suhtumine grindadrápisse ei vii kuhugi, vaid paneb traditsioone armastavad fäärlased pigem veel rohkem pärimustest kinni hoidma ja veel meelsamini grindadrápile kaasa elama.
„Seda artiklit lugedes,“ resümeerib Nicholas, „võib teil jääda mulje, et ma olen grindadrápi poolt. Tegelikult ma ei ole; see pole enam fäärlastele elutähtis, pealegi pole liha tarbimiskõlbulik. Aga olles fäärlastega suhelnud, saan ma neist aru. Meedia on neid üleilmselt naeruvääristanud ja demoniseerinud ning neist on saanud põhjendamatu põlguse sihtmärk.“
Nicholase arvates võiks lahendus olla ökoturismi arendamine, nii nagu Islandil, kus vaalajahi asemele on tulnud vaalavaatlus; tegelikult ei tapeta ju ka Fääridel enam mõõkvaalu, vaid käiakse neid rõõmuga vaatlemas.
„Dialoog, haridus, teineteise kuulamine on parim viis tuua muutusi,“ soovitab Nicholas lõpetuseks. „Käige Fääridel, suhelge fäärlastega, et neid mõista. Või vähemalt mõelge enne kaks korda, kui jagate oma Facebooki seinal veriseid grindadrápi fotosid.“


Megan ja Mike Jerrardi reisiblogis https://www.mappingmegan.com/ (Megan on Austraaliast pärit ajakirjanik ja Mike ameeriklasest fotograaf) on lugeda artikkel Understanding Faroe Islands Grindadrap („Mõistes Fääride grindadrápit“) (https://www.mappingmegan.com/understanding-faroe-islands-grindadrap/), mis käsitleb laias laastus samu asju üsna samasuguselt vaateplatvormilt, aga kohati palju karmimas sõnastuses. Nopin sellestki mõned mõtted.
Rahvusvahelised organisatsioonid ruttavad saartele sekkuma, ehkki paljud edukat kampaaniat lootvad vabatahtlikud saabuvad puuduliku ettevalmistusega, toetudes vaid meedias ülepaisutatule ning ei tea midagi fääri kultuurist, sageli tundub, et ei tahagi teada. Aga niiviisi pole lootustki midagi saavutada. /../
Need, kes pritsivad sotsiaalmeediasse vihakõnesid, saadavad üle maailma laiali valeinformatsiooni ja pakuvad faktide asemel müüte, kes püüavad maailma meedias mustata kogu Fääride ühiskonda, ei saavuta midagi ja nende barbaarne ignorantsus on hullem kui grindatapp. /../
Võimalik elavhõbedamürgitus on samuti propagandistide relv: fäärlased olevat pikaajalise elavhõbedamürgituse tõttu vaimselt haiged. Me oleme, tõdevad Megan ja Mike, muutunud oma linnakeskkonnas nii ignorantseks, et vaatame mööda faktist, kuidas vaalu, keda väidame olevat meie kaitse alla, mürgitab ju seesama meie jätkuv elustiil! Ehk ühe fäärlase sõnadega küsides: „Miks on lubatav, et vaalalisi mürgitatakse, peaasi, et keegi neid ei tapaks ega sööks?“ /../
Fäärlastel on sügav austus looduse ja kõigi loomade, sealhulgas vaalaliste vastu. Kusagil mujal ei suhtuta loomadesse nii hästi; loomi tapetakse ja neid süüakse, aga enne seda on neil hea elu. /../ Fääride toidukonsultandi Rúni Nielseni sõnul usub enamik fäärlasi, et ühe looma surma ei saa eelistada teise looma surmale, ja niiviisi ei ole nende jaoks ka kaalu väitel, et grindad peaksid olema oma intelligentsuse või arenenuma närvisüsteemi tõttu seatud kuidagi kõrgemale astmele. Külainimesed tapavad ise oma lambaid; kui külamehe koer jääb haigeks, laseb mees ta maha. Oluliseks peetakse, et austatakse õigust elada väärikalt, aga ka surra väärikalt. „Selles mõttes pole minu jaoks vahet,“ ütleb Rúni Nielsen, „kas toiduks tapetakse kala või hoopis lammas või grinda. /../ Minu jaoks on silmakirjalik pidada üht looma eneseteadlikumaks kui teist. Ma pole käinud grindajahil, aga kui ma tapan lamba, siis ma mõtlen: „Nüüd ma lõpetan selle olendi elu.““/../
Pole õige öelda, et grindajaht pole toidu hankimiseks enam oluline: grindaliha moodustab praegugi umbes veerandi Fääride lihatarbimisest ja on ses mõttes majanduslikult väga oluline. Kui grindajaht lõpetada, tuleks aseaineks püüda rohkem kala või tappa teisi loomi. /../
Levib rahvusvaheline silmakirjalikkus. Väga ebameeldiv on jälgida seda vagatsevat ignorantsi, mida pidevalt sotsiaalmeediasse pritsitakse: ’ma tahaksin, et tsunami pühiks üle saarte’, ’verejanulised mõrtsukad, fäärlased on barbarid’, ’need haiged värdjad’, ’ma loodan, et nad kõik surevad mürgise liha kätte’, ’räpased litapojad, need jälgid saared peaksid mädanema põrgus’. See on vaid väike valik agressiivseid ja süüdistavaid väiteid, mis vaevavad sotsiaalmeediat: mõttetult üliemotsionaalne reageering, mis teeb väga raskeks leida tõde ja võimatuks leida lahendusi. /../ Selliseid inimesi läheb ka saartele sooviga oma vaateid peale suruda, ilma igasuguse soovita kuulata, mida on öelda fäärlastel, ja püüdeta mõista nende eluviisi. Selline kultuuriimperialism on kõige halvem.
Vastupidiselt levinud arvamusele pole fäärlased verejanulised mõrvarid või psühhopaadist tapjad, vaid uskumatult sõbralikud inimesed, kes meelsasti võõrustavad välismaalasi ning on väga valmis tegema koostööd nendega, kus suhtuvad neisse lugupidavalt. /../ Küll ei istu nad ühe laua taha nendega, kes neid demoniseerivad ja häbistavad ning ei püüa mõista nende eluviisi. /../
Sea Shepherdi kohalolek on äärmiselt agressiivne ja väga ebaproduktiivne. Tegelikult tuleme meie linnakeskkonnast, mille süsiniku jalajälg on paisanud looduskeskkonna äärmisse kaosesse. Just meie oleme oma eluviisiga tootnud selle elavhõbeda, mis mürgitab grindasid. /../ Ma söön toitu, mis on toodetud väga julmal viisil. Kuidas ma saan kohut mõista nende üle, kes peavad toime tulema isoleeritud keskkonnas, kaugel eemal minu toiduallikatest? Kuidas ma tohin süüdi mõista teist ühiskonda, kui loomade kohtlemine mu oma kodus ärritab fäärlasi samuti nagu grindajaht ärritab meid? Kas pole see ülim silmakirjalikkus? /../
On siiski küllalt ka looduskaitsjaid, kes tulevad saartele avatud meelega ja valmisolekuga arendada rahumeelset arutelu ja koolitust, et tõsta teadlikkust selles, milliseid tagajärgi toob traditsioonilise eluviisi jätkamine. Selline on näiteks Uus-Meremaa Earthrace Conservation Society. /../ Ühing teeb tööd, et muuta fäärlaste suhtumist grindadesse kui toiduallikasse ning arendada turismi ja vaalavaatlust kui alternatiivset sissetulekuallikat. Ainult nii võib grindadrápi lõpetada. /../
Sea Shepherdi värvatud provotseerivalt käituvad aktivistid seevastu pigem tugevdavad Fääri natsionalistide tahet kindlustada oma kultuuripärandi püsimine. „Pagan, nad tekitavad isegi minus tahte asuda Fääri grindaküttide selja taha,“ tunnistab Megan.
Megani kokkuvõte:
Grindajaht ei ole enam kunagine eluvajalik traditsioon, vaid pigem emotsionaalne osa kultuuripärandist.
Vastus küsimusele, kas grindajaht peaks lõppema, sõltub paljudest asjaoludest. Näiteks sellest, kas teile on olulisem kultuuritraditsiooni või ühe loomaliigi käekäik, kas kultuur või looduskaitse.
Kui te otsite võimalusi grindadrápi lõpetada, peate tutvuma tegeliku olukorraga ja toetama neid saareelanikke, kes töötavad rahumeelse lahendi nimel. Esmalt kuulake ja mõistke, alles siis tegutsege.
/../
Rahvusvaheline surve grindadrápile lõppu ei tee. Saarte elanikud on harjunud sajandeid muust maailmast isoleerituna toime tulema ja kui vaja, tulevad ka edaspidi. Selles mõttes oleks ka reisiboikott täiesti mõttetu.
Grindadráp lõpeb ainult siis, kui fäärlased seda ise tahavad. Ainus, mida looduskaitsjad selle nimel teha saavad, on edendada haridustööd ja teha koostööd mõtete ja arvamuste muutmise nimel.

Grindade kohta saab lisa lugeda võrgupaigast http://grindabod.fo/?lang=en. Fotol on kuvatõmmis samalt veebilehelt.

Ja lõpetuseks ka ühest filmist, mis tegelikult oli mu esimene nö välisallikas, kui hakkasin grindaloo jaoks mõtteid koondama. Olin ennegi vaadanud jahist tehtud salvestisi ja need olid enamasti ikka grindadrápi, fäärlaste ja Fääride-vastased propagandalood. Nii olin ka selle pooletunnise video The Grind (https://www.youtube.com/watch?v=HYOTkwFhe-w) juurde asudes esmalt pigem skeptiline. Ent Kanadas asutatud, nüüd põhiliselt USA-s tegutseva meediakompanii Vice teadusele ja tehnoloogiale keskendunud alaharu Motherboard on teinud hoopis teistsugust, põhjalikku ja igakülgset tööd. Otsustasin filmi teksti lausa sõna-sõnalt eesti keelde ümber panna, poeg Reinu abiga saigi see lõpuks tehtud.
Kaadrid grindadrápist endast on filmi jaoks üles võetud jahtijate jaoks viletsal 2014. aastal Sandoy saarel (ajus osalejate seas märkan muide meid 2016. aastal ümber Hesturi ja Kolturi sõidutanud firma RIB62 omanikku Sigmund Signarssoni!). Siia loo juurde lisatud pildil (kuvatõmmis filmist The Grind) kannab Sea Shepherdi aktivist 2014. aasta grindajahivastase kampaania jakki. Kampaania logol on just seesama imepärase kujuga tohutu kaljurahn Tindhólmur Vágari juures, mis fotol taustal näha.
Napi poole tunni jooksul näeme ja kuuleme fäärlasi, kes põhjendavad, miks nad jahti peavad ja mida see neile tähendab, ning Sea Shepherdi aktiviste, kellest näiteks Guilherme Pirá kinnitab „olen valmis surema kõikide loomade kaitseks“, ja ka Sea Shepherdi asutajat Paul Watsonit („meid ei huvita karvavõrdki teie rahvus, kultuur, rass, etniline päritolu vms. Kui te ebaseaduslikult vaalu tapate, siis me võitleme teie vastu“).
Natuke saab aimu, kuidas jahti peetakse ja kuidas Sea Shepherd seda takistada püüab. Kohtame koguni vabatahtlikke ergutama tulnud rinnakat filmitähte Pamela Andersoni, kes jõuab nimetada fäärlasi primitiivseteks ja öelda „jaht annab tõuke, dopamiinisärtsu nagu vägivaldne arvutimäng“ ja et „alguses tapad loomi, siis juba inimesi“. Aga sõna saab ka mereökoloog Kjartan Hoydal, kes kinnitab, et grindatapp on väga täpselt reguleeritud ja kontrollitud, Fääride töömeditsiini ameti juht dr Pál Weihe, kes selgitab, miks ei maksa grinda liha ja pekki süüa, ning fäärlanna, kes peab grindajahti humaanseks ja kestlikuks, ent on grinda lihast kui ohtlikust loobunud. Näeme, kuidas arreteeritakse jahti segama tulnud looduskaitseaktivistid, viimased on täiesti nõutud: „neid, kes püüavad elusid päästa, politsei arreteerib, need, kes tapavad loomi, on vabad seda Taani valitsuse kaitse all tegema“, ning ka kuidas saaki jagatakse, seda jälgivad lapsed leiavad sündimata jäänud grindapoja ja on elevil, aga veidi nõutud. Kogeme, et grindapekk tõesti maitseb fäärlastele, kuuleme pisut nende laulu ja näeme ridatantsu.
Ent minu jaoks on üks video võtmetegelasi Lamya Essemlali, Maroko juurtega õbluke prantslanna, Sea Shepardi Prantsuse haru ja Fääridel merel töötanud Grindstopi rühma juht. Me näeme teda video alguses enesekindlalt seletamas, kui tähtis oleks jaht peatada. Hiljem püüab ta veidi ujedamalt juhtida üsna käest minema kippuvat ja vastastikuseks sõimlemiseks kujunevat pressikonverentsi. Aga video lõpuosas räägib ta esmalt: Ma tean, et ajasime vaalad minema, muidu oleksid needki võib-olla tapetud. Veidi hiljem: Sotsiaalmeediat lugedes jääb mulje, et siin elab 45 000 barbarit. See ei ole nii. Ja siis juba naeratades fäärlaste hulgas seistes: Siinsed inimesed on ühed kõige külalislahkemad, keda ma kunagi olen kohanud. Isegi mõned neist poistest, kes vaalu tapavad, on väga kenad inimesed.
Ma arvan ikkagi, et grind on barbaarne ja kasutu, ent ma olen muutnud oma arusaamist, miks see ikka jätkub. Ma arvan, et enamik teeb seda harjumusest, mis ulatub sajandite taha. Siin on palju traditsioone. Ma lihtsalt loodan, et kunagi tuleb päev, mil Fääride inimesed mõistavad, et see ei tee neid vähem fäärlasteks, kui nad loobuvad sellest tavast.

Ehk on see ometi üks väike samm vastastikuse mõistmise suunas?!

Wednesday, January 10, 2018

Minu Fäärid, XXXI. Kaugelt nähtud Nólsoy lähivaates

Oleks näotu jätta enne lõplikku Tórshavnist lahkumist kirjutamata naabersaarest Nólsoyst. Ma pole sinna küll ühelgi reisil sattunud, aga pealinnas ringi uidates on ta ju ikka silma all olnud – kui parajasti just pilved või udu teda jälle oma embusse pole võtnud, sedagi juhtub üsna sageli.

Näiteks 2016. aastal oleme öömajal hotellis, mille eest avaneb Nólsoyle lausa otsevaade. Pilt on tehtud 23. juulil, kui on Fääride kohta üsna hea ilm ja saar kenasti näha.

Et saare asukohta markeerida, sobib hästi lõigend Google Maps’i kaardist https://www.google.ee/maps/@61.9854034,-6.7212318,12z. Nólsoyd Streymoyst lahutav väin kannab nime Nólsoyarfjørður ehk Nólsoy fjord.

Mõni allikas ütleb Tórshavni ja Nólsoy vahekauguseks neli, teine viis kilomeetrit; ühendust pidav liiklusfirma Strandfaraskip Landsins laevuke Ternan (2015) sõidab seda vahet 20–25 minutit. Kuni 2010. aastani sõidutas inimesi saarele Ritan, mis nüüd kursseerib Hvannasundi ning Fugloy ja Svinoy vahet (vt eelmisest postitusest).


Minu enda küllap parim ülevaatlik pilt Nólsoyst on see, mis tehtud 3. juulil 2015 bussiaknast, kui sõidame parajasti ümber pealinna piki Lääneringteed. Hästi on näha saare üsna omapärane kuju: nagu oleks mingile suurele terava koonu ja küürus seljaga mereelukale lühikese nöörijupiga midagi sappa riputatud. Sellest „nöörijupist“, saare kõige madalamast kohast sammuke põhja pool asub ka saarega sama nime kandev ainus asula.
Kes lugenud Heineseni „Head lootust“ või Jacobseni „Barbarat“, sellel on tõenäoselt meeles kohanimi Nõelasaar, mille taha laevad sadamast väljudes kaovad; romaanide tõlkijal Arvo Alasel on olnud kombeks tõlkida ka kohanimesid ja Nólsoy või taanipärase Nolsø tõlge olevat just Nõelasaar (mina leian küll internetisõnastikest, et nõel on fääri keeles nál ja taani keeles nål, aga jälle ohkan: et kes küll teab neid sõnamuutuste vorme...). Ühe teooria nime päritolu kohta pakub taanikeelne Vikipeedia: nimi Nólsoy tulenevat saare lõunatipu koopa Bålholið (Nåleøjet) nimest. Saaga järgi on selgitus küll hoopis see, et Nól olnud esimese saarele elama asunud mehe nimi, nii et Nólsoy on siis pigem Nóli saar. Hääldatakse seda nime umbes nölsooi. Nólsoylt on pärit fääri perekonnanimi Nolsøe.
Kuni 2005. aastani, mil Nólsoy liideti Tórshavni omavalitusega, kuulus saar ka nn välissaarte, Útoyggjar, hulka.

Põhjaloode ja lõunakagu suunaline saar (kaart: Anker Eli Petersen, Postverk Føroya, 2005 / Faroestamps.fo / Wikimedia) on üle üheksa kilomeetri pikk, saare pindala on 10,3 km². Nólsoy on Fääri saartest kõige madalam, kõrgeim tipp on Eggjarklettur (372 m) Høgoyggj mäel. Lõunapoolse künka kõrgeim koht on Skúvafjall (234 m). Hoopis madalam saare põhjaosa kannab nime Stongin(i poolsaar) ja seda ühendab muu saarega kitsas ja madal maariba, millest suuremad lained võivad maruilmaga, eriti idatormide aegu üle käia. Saar talitleb siis kui tähtis lainemurdja, ilma milleta poleks Tórshavni nii ilmastikutundliku lahe äärde ilmselt üldse saanudki rajada.

Paras segadus on saare tuletornidega. Sellelt samalt saare kaardilt – ja mitte ainult sellelt – jääb mulje, et neid on vaid üks, saare lõunatipus. Ent guugeldades satub sama nime all ette kahe ilmselgelt erineva tuletorni fotosid. Õnneks leian veebilehe Lighthouses of the Faroes (http://www.unc.edu/~rowlett/lighthouse/fro.htm) ja sealt saab selgeks, et tegelikult on tuletorne siiski kaks. Borðan, 5,5 meetri kõrgune metallsilinder, on püstitatud 1900. aastal saare kõige lõunapoolsemale rannakaljule (lähivaade – Henrik Sjøri foto kuvatõmmis sellelt samalt veebilehelt, ...

 ... vaade merelt – Stig Nygaard / Wikimedia, 2008). Punase, valge ja rohelise tulega Borðan meenutab natuke valgusfoori.

Teine, küll palju kehvema kvaliteediga merevaade veel (Henrik Sjøri foto kuvatõmmis mainitud Fääri majakate veebilehelt): siin on näha üks Nólsoy tähelepanuväärseid loodusobjekte: auk kaljus, millest ilusa ilmaga saab paadiga läbi sõita. Kas mitte see polegi see koobas, millest nimi Nólsoy olevat tuletatud, nagu veidi aega tagasi kirjutasin? Et on nagu nõelasilm?

Teine mereteenäitaja asub umbes 800 meetrit eemal, saare kagupoolseima neeme Øknastangi rannakaljul (foto: Erik Christensen / Wikimedia, 2007) ja mainitud veebilehe andmeil nimetatakse seda lihtsalt Nólsoy tuletorniks (Nólsoyar Viti), ehkki on eelmisest tublisti uhkem. Rõduga 14 meetri kõrgune kivist torn on ehitatud 1893. aastal ja selle tuli paistab 30 km taha. Kõnealune veebileht lisab, et vahel kutsutakse sedagi tuletorni nimega Borðan ja et nii lähevadki kaks meremärki omavahel sassi. Seda jõudsin fotode otsinguil mitu korda kogeda.


Øknastangil seisev majakas trükiti 1985. aastal ka Fääride postmargile, ...








... 2005. aastal vermiti aga Taani 20-kroonise mündi reversile (kuvatõmmis veebilehelt https://en.numista.com/catalogue/pieces14564.html); graveerija muide ei keegi muu kui meile hästi tuttav Hans Pauli Olsen.
Taanikeelne Vikipeedia kinnitab, et Borðan (muu jutt veenab mind, et pigem on silmas peetud siiski majakat Øknastangil) on „Torn maailma lõpus“ ehk William Heineseni viimasele romaanile (1976) nime andnud objekt. Edasi on kirjas, kuidas majakat kohapealt murtud rahnudest ehitati – just see viitab Øknastangi tuletornile – ning et majaka juures väikeses asumis elas kunagi kolm perekonda kokku kümne lapsega, nii et seal oli isegi väike kool. Proctori reisijuht teab pajatada, et kaks majakast kõrgemal mäenõlval paiknevat maja ehitanud tegelikult II maailmasõja ajal petteobjektiks inglased, et ajada sakslasi segadusse. Tänapäeval kasutavat neid tehnikud, kes käivad vajaduse korral tuletorni putitamas. Tuletorni lähedal rannas on ka maabumiskoht, nimeks Stallurin ehk „Tall“: paadid seisid seal külg-külje kõrval nagu hobused tallis.
Ingliskeelsest Vikipeediast loen, et esimesed tulemärgid olid Nólsoyle paigutatud 18. sajandi lõpul sihiga aidata neid, kes Taani võimude seisukohalt olid salakaubavedajad ja püüdsid murda kuningliku kaubandusmonopoli ainuvõimu.

Kui majakatega pean kõvasti vaeva nägema, siis üks teine foto, mida oskan küll juba igatseda, aga mitte veel otsida, satub kätte päris juhuslikult. Nimelt tahan kangesti aru saada, kuidas see saarega sama nime kandev asula, Nólsoy, ikkagi paikneb. Ingliskeelse Vikipeedia väide, et ta on „saare edelarannikul Stongini poolsaarel“, mind selles just eriti ei aita. Võrgupaigast http://village66.com/nolsoy-faroe-islands/ avastatud foto teeb aga asja kenasti selgeks: „Stongini poolsaare lõunaots“ oleks hoopis selgem väide.
Suurem osa külast on fotol kenasti peal: sadam on muidugi dominant, aga ka kiriku ja jalgpalliväljaku leiab vaevata üles. Kirikut vaatame hiljem ka lähemalt, kohaliku jalgpallimeeskonna nimi olgu aga kohe kirjas: NÍF Nólsoy.
Päris surmkindel ei saa olla, aga küla kaarti uurides julgen arvata, et kõige põhjapoolsem nõlvaalune pikk rohelise katusega hoone on kool.

Selles kompaktses ja kirevas külas (foto: DavideGorla / Wikimedia, juuni 2013) elab praegu mõnevõrra üle 200 inimese, kellest väidetavasti umbes 40 sõidab igal hommikul tööle Tórshavni. Mõnest allikast loen, et uuemal ajal kolib saarele noori peresid, sest elamispind on seal märksa odavam kui pealinnas, linna tööle on aga liinilaeva või isikliku paadiga vägagi mugav sõita. Laias laastus elanike arv siiski langeb; maksimum, 358 inimest, oli 1977. aastal. Väljavõte taanikeelse Vikipeedia elanike arvu tabelist: 1801 – 100, 1840 – 153, 1890 – 209, 1901 – 240, 1921 – 268, 1960 – 244, 1966 – 306, 1970 – 324, 1977 – 358, 1983 – 350, 1989 – 345, 1995 – 352, 2000 – 259, 2005 – 264, 2010 – 253 ja 2014 – 214 elanikku.
Nólsoy elanikke kutsutakse nólsoyingar (ainsuses nólsoyingur).




Ternaniga Tórshavnist tulija satub sellisele laiale sadamakaile (foto: Erik Christensen / Wikimedia, detsember 2007).









Küla on otse sadama kõrval (foto: Björn Elíson / Wikimedia, jaanuar 2007). Külla sisse astuda on ühtaegu omamoodi pidulik ja samas asula merelist paigutust hästi rõhutav: te kõnnite läbi kašeloti lõualuust tehtud värava! Taanikeelne Vikipeedia väidab, et värav oli püstitatud Taani kuninganna Ingridi külaskäigu auks Nólsoyle 1970. aastate keskel.
Sadamale lisavad värvi fääri paadid ja paadikuurid.
Saksakeelne Vikipeedia rõhutab kontrasti Tórshavni sadamapiirkonna elava sagimise ning Nólsoy maalilise kaluriküla rahu ja vaikuse vahel. Ju see nii ongi, seda enam, et autosid Nólsoy külas (sama hästi kui) pole. Kui aga võrrelda välissaartega, mille hulka Nólsoy veel paarteist aastat tagasi kuulus, on siinne kogukond muidugi püsivam.

Selle seeria 18. postituses kirjutasin pisut Nólsoylt pärit iseõppinud maalikunstnikust Steffan Danielsenist (1922–1976), kelle praktiliselt kogu looming kujutab tema sünnisaart. Paar Danielseni maalidega fotot hoidsin selle osa jaoks, aga tema maalidega on ilmunud ka rida Fääride postmarke. Näiteks 1990. aastal käibele antud postimaksevahendilt on näha, et pole see Stongini poolsaar nii madal ja lame ühti, ...

... 1985. aasta mark talvepäevapildiga näitab vaadet just vastupidises suunas: saare kõrge lõunaosa poole. Eraldi tasub esile tõsta selle margi graveerijat: Czesław Słania (1921 – 2005), Poola kaevuri poeg, on kindlasti kõige legendaarsem markide ja rahatähtede graveerija, kes on jõudnud koguni Guinnessi rekordite raamatusse – kõigi aegade suurima postmargi graveerijana. Sellel postimaksevahendil on minikoopia 17. sajandi Rootsi kunstniku David Klöcker Ehrenstrahli laefreskost „Rootsi kuningate suurteod“ Rootsi rüütelkonna majas. Guinnessi rekordite raamat kinnitab ka, et Słania on oma rohkem kui 1000 postmargiga selle ala kindel rekordiomanik. Omandanud terasegraveerija oskused, tegi ta oma esimese margi, ühe Poola väljaande, juba 1951. aastal; viimane Słania töö, ÜRO postiteenistuse postiminiatuur ÜRO peaassamblee 60. sessiooniks, valmis kunstniku surma-aastal 2005. 1956. aastal kolis Słania Rootsi ja on eriti palju graveerinud just Rootsi ja teiste põhjamaade, seal hulgas Fääri saarte marke, aga üldse on ta neid teinud 29 riigile.

Nólsoy suurimaks turistlikuks vaatamisväärsuseks loetakse ikka seda kašeloti lõualuust „linnaväravat“. Sel fotol on värav küla poolt vaadatuna, taustaks sadam ja saare kõrge lõunaosa (foto: Mike Hansen / Wikimedia, juuli 2002).
Matk üle Eggjarkletturi tipu kuni majakani pakub kindlasti suurepäraseid vaateid – kui ei juhtu jälle olema udune ilm.

Hästi säilinud vanade majade kõrval tuleb kindlasti esile tõsta 1863. aastal ehitatud kirikut. Sellelt Steffan Danielseni 1972. aasta maalilt (minu foto Tórshavni kunstimuuseumist, 2015), kus esiplaanil lainetusega üle ujutatud sadam, jääb mulje, et kiriku ümber müüri veel pole (18. osas kirjutasin, kui detailitäpne kunstnik Danielsen oli, nii et vaevalt ta jätnuks seda kujutamata).

Seevastu juunis 2013 tehtud pildil (foto: DavideGorla / Wikimedia) on madal müür olemas.

Leiud näitavat, et umbes samas kohas oli pühakoda ka katoliku kiriku aegadel. Eelviimane kirik oli ehitatud 17. sajandil ja lammutati 1862. Praegune kirik pühitseti 1863. aasta augustis ja see on ehitatud kivist; katust katab kiltkivi. Valgeid seinu kaunistavad kenasti rohelised uksed, aknaraamid ja katuserandid.

Jumalakoja sisemus on üks Fääri väikesaarte uhkemaid. Kumer lagi on taevakarva sinine, kuldsete tähtedega kirjatud. Avara kooriruumi tagasein on samuti kumer, altar on sellest ettepoole tõstetud. Altarimaal on Christian Holm-Isakseni tehtud koopia Taani kunstniku Anton Dorphi maalist „Jeesus Marta ja Maarjaga“. Kenad valged, mustritega kaunistatud on kantsel ...

... ja ristimisnõu alus. Aknaid teevad uhkemaks toredad rohelised ja punased klaasid nende ülaosas (3 x foto: http://www.danske-kirker.dk/index.php/19-faeroerne/224-nolsoy-nolso-kirke).

Ainus gastronoomiline asutus külas on kohvik, Kaffistovan í Nólsoy. Vikipeedias leiduv pilt (foto: Erik Christensen / Wikimedia, detsember 2007) on liiga väike, et hakata lõigendit tegema, aga kiri värava taga teises reas seisva rohelise katusega pruuni maja ülemise korruse akende all on tõepoolest Kaffistovan. Kohvik talitlevat üksiti ka lihtsa hotellina ja seal on ka turismiinfopunkt. Kõhnema rahakotiga reisijad leiavad ulualust kämpingus.

Iga-aastane eriline üritus saarel on augustis toimuv Ovastevna, pealinnas peetava rahvuspüha Ólavsøka kohalik, tagasihoidlikum koopia. Sellega meenutatakse üht saare kangelast Ove Joensenit, kirjutasin temast ühe lause 20. osas.
Ove Joensen (1948 – 1987) (foto: https://alchetron.com) oli fääri meremees ja seikleja, Tórshavni kaluri poeg, kes elas Nólsoyl. Inspireerituna esimese mehena üle Tasmaania mere Uus-Meremaalt Austraaliasse sõudnud Colin Quincey seiklusest, ehitas ta 1984. aastal 30-jalase fääri paadi Diana Victoria, et läbida 900 meremiili ehk 1700 km Fääridelt Kopenhaagenisse. Kaks esimest katset nurjusid: esimesel põrkus paat nii tugevasti laevaga, et sai viga, teisel puhus ületamatult tugev vastutuul. 1986. aastal õnnestus mehel lõpuks üksinda sõudes 41 päevaga jõuda Kopenhaagenisse, kus teda tervitasid tuhanded inimesed. Taanlased hakkasid meest kutsuma Ro-Ove (Sõude-Ove). Samasugune rahvarohke vastuvõtt ootas meest ka kodus. Paraku uppus Ove veidi rohkem kui aasta hiljem, kui kukkus 24. novembril 1987 koduteel Runavíkist Skálafjørðuris üle parda ja uppus; mehe surnukeha leiti alles kaks päeva hiljem. Mõnedel andmetel mängis õnnetuses oma osa ka alkohol.
Ovastevna heategevusüritustel kogutakse raha küla siseujula ehituseks, seegi on Ove Joenseni algatus: raha kogumine algas tema kuulsa paadiretkega.

Diana Victoria (foto: Arne List / Wikimedia, 2008) on hoiul äsja mainitud kohviku ja turismiinfopunkti soklikorrusel, ...










... „kašelotivärava“ kõrval on aga Ove Joenseni mälestuskivi (foto: Arne List / Wikimedia, 2008); umbes samasugune olevat ka Shetlandi saartel Aithi külas, kus lõppesid mehe kaks esimest, nurjunud ülemeresõudu. Joenseni haud on Nólsoy kalmistul, vaatega ookeanile.

Teine kuulus saarelt pärit mees on muidugi Fääride rahvuskangelane Nólsoyar Páll, sünninimega Poul Poulsen Nolsøe (1766 – 1808 või 1809) (pilt on pärit 1967. aastal käibele lastud Fääride 50-krooniselt rahatähelt / Wikimedia). Tema nimi on selle seeria postitustest korduvalt läbi käinud, esimest korda 2. osas, viimati 28. postituses. Meenutan: Páll oli kaupmees, kes püüdis 19. sajandi alguses võidelda Fääre 1271–1856 kurnanud Taani kuningliku kaubandusmonopoliga. 20-aastaselt läks ta Ameerikasse laevaehitust õppima, hiljem sõitis laevadel Kopenhaageni ja Fääride vahel ning seal tekkiski mõte, kuidas ebaõiglasele monopolile vastu astuda. Sõprade abiga taastas ta Hvalba lähistel Suðuroyl madalikule jooksnud laeva. Nime Royndin Friða (tõlkes umbes vist ilus proov või hea lootus) kandnud alus oli viikingi aegadest alates esimene ookeanikõlbulik fäärlasele kuulunud kaubalaev. Sellega tegi Páll mitu kaubareisi Kopenhaagenisse ja Bergenisse; näiteks 1805. aastal hankis Fääride söe eest Norrast fäärlastele eluvajalikku rõugevaktsiini. Muidugi olid nende reiside vastu mitte ainult Taani võimud, vaid ka Fääride eliit, kellele monopol võimaldas suurepärast tuluallikat. 1807. aastal õnnestus Pállil veenda isegi Taani kroonprintsi Frederikki sellise kaubanduse ebaõigluses, ent puhkenud Napoleoni sõjad lükkasid vältimatud muutused veel mitmekümneks aastaks edasi: monopol lõppes alles 1856. Ometi usutakse, et just Pálli julged teod panid jää liikuma.

Kusagil külas, vist kohviku taga (aadressi ma leida ei oska), on väike muuseum, Husið við brunn („Maja kaevu juures“), mille vanim osa, suitsutuba ehk roykstova on ehitatud 17. sajandil ajupuidust (foto: http://www.jenskjeld.info/). Hiljem juurde ehitatud idaosa jaoks piisas ühest männitüvest, mis osteti 1828. aastal Saksunis kaldale jooksnud puidukoormast (vt. 7. postitusest). Selle majaosa ehitanud mees Gamli Jáki ostis 1858. aastal majale ka ahju, Nólsoy esimese ja ühe esimese kogu Fääridel. Üle 300 aasta – kuni 1960. aastani – elas majas ühe ja sama perekonna kümme põlve. 1985. aastal tehti maja Fääride ajaloomuuseumi ja -ühingu abiga korda ja muudeti Nólsoy koduloomuuseumiks, mille külastus tuleb ette kokku leppida.

 Paar pilti külast veel, mille kohta ma paraku midagi kirjutada ei tea. Esiteks veel üks Steffan Danielseni maal, 1969. aasta Á Geilini í Nólsoy („Koht Nólsoys“) (minu foto Tórshavni kunstimuuseumist, 2015), kunstnikule omaselt väga detailitäpne.

Ka ei leia ma mingit selgitust kirikumüüri taga seisva ürgse välimuse, aga tugeva uksega hoone kohta (foto: Raki Man / Wikimedia, juuni 2012).

Veidi ka külast välja. Enne oli juttu populaarsest matkateest üle Eggjarkletturi mäe saare lõunaotsa tuletornide juurde. Teekond algab mööda Korndaluri tänavat või teed, Korndalursgøtat, mis näha postituse alguses, pärast tuletornijuttu toodud õhuvaatel kui ainus tee, mis suundub paremale ehk lõunakaarde. Üsna selle mineku alguses, kilomeetri jagu lõuna pool, tuleb olla tähelepanelik, et märgata kahel pool teed madalaid rohtunud varemeid (foto: http://www.six-bones.com/). See on Korndalur (=Viljaorg), esimene koht Nólsoy saarel, mis oli pikka aega asustatud – keskaegses asulas olnud lausa 18 maja. Nime põhjal võib järeldada, et küllap oli tegemist viljaka oruga, kus teravili hästi edenes. Kirikut polevat selles külas siiski olnud; see olnud kusagil põhja pool.
15. sajandist peale oli hakanud küla elanikkond kahanema, sest koliti tasapisi sinna, kus nüüd asub Nólsoy asula. Ligi 200 aastat oligi saarel kaks küla, 17. sajandil jäi Korndalur aga lõplikult tühjaks. Tänapäeval olevat eristatavad kümmekond vundamenti, osa nelinurksed, osa ümmargused. Suurim neist kannab nime Prinsessutoftir: legendi kohaselt olevat seal elanud šoti printsess.
Muusika- ja reisihuviline Katy, kelle blogist http://www.six-bones.com/ võtsin siia lisatud foto (mujalt ma selle koha pilte ei leidnudki!), kirjutab seal, et Prinsessutoftir olnud vaata et tema Nólsoy-külastuse põnevaim elamus. Mary toob ära ka legendi, mis lugeda Nólsoy turismiinfost. Ikka tuntud lugu: isa polnud nõus lapseootel tütre peigmehevalikuga, noored põgenenud ja leidnud varjupaiga Nólsoyl. Kuningas saanud aastaid hiljem põgenike jälile, läinud neid tapma – ja nüüd järgneb õnnelik lõpp: nähes noorte ilusat elu ja kohanud lapselapsi, heldinud tähtis mees sedavõrd, et leppinud rõõmsalt juhtunuga.

Natuke veel loodusest. Küllap tähtsaim on märkida, et Nólsoyl pesitseb üks maailma kõige suuremaid, mõne allika kinnitusel lausa kõige suurem atlandi tormipääsu (Hydrobates pelagicus) koloonia: hinnanguliselt 50 000 pesitsuspaari. Illustratsioonideks kasutan üht kahest selle liigiga margist Fääride 2005. aasta maailma looduse fondi WWF seeriast (Postverk Føroya, kunstnik: Astrid Andreasen) ...

... ja 2007. aasta marki müürilindude väikepoognast, mille on kujundanud kunstnik Edward Fuglø, keda mainisin Fääride kunstimuuseumist pajatanud 18. postituses muu hulgas kui hinnatud loodusmarkide kujundajat.
Peaaegu üleni must, ainult laialt lumivalge päranipualaga ja valkja triibuga tiiva alaküljel, kuldnokastki pisem tormipääsu (fääri keeles drunnhviti) on väikseim merelind. Pesitsema hakkab ta alles neljandal või viiendal eluaastal ja muneb oma ainsa muna ise kaevatud urgu või läheb lunni koopasse „kaasüüriliseks“, samuti sobivad kaljulõhed ning müüripraod. Pesitsussaarele tuleb tormipääsu ainult pesitsusperioodil ja liigub ainult ööpimeduses, kogu ülejäänud elu veedab ookeanil. Muna hauvad vanalinnud vaheldumisi kolme ööpäeva kaupa 38–50 päeva, pojukese tiivule kasvamiseks kulub veel 55–85 päeva! Toiduks on tormipääsul sellised väheldased mereelanikud, kes ta nokast alla mahuvad. Vanalinnu maos muutuvad need õliseks oranžiks vedelikuks, millega toidetakse poegi. Tormipääsu saab ookeanil hakkama ka väga karmides ilmastikuoludes ja seetõttu on meremeestel tema suhtes igasuguseid ebausklikke eelarvamusi, samas on mõni anarhistlik rühmitus valinud ta oma sümbollinnuks.
Kui lugeda juurde 30 000 paari lunne ja hulk teistest liikidest linde, seal hulgas ka sada paari krüüsleid (meenutan, et nagu mitmel teisel liigil, näiteks kuldnokal, hahal ja käblikul, on ka krüüslil oma endeemne fääri alamliik), siis kokku arvatakse Nólsoyl pesitsevat 90 000 paari merelinde ja muidugi on saar kuulutatud ka BirdLife Internationali tähtsaks linnualaks ehk IBA-ks. Nagu mujalgi Fääridel on ka sel saarel lunnikoloonia viimase sajakonna aasta jooksul kahanenud, vahel süüdistatakse ülemäärast linnupüüki, aga pigem on peasüü siiski lunnile sobivate kalade allakäigus ja saastunud ookeanis. Ent mis seal vahet: pahategija on igal juhul inimene.
Vist kusagil mujal Fääridel pole sigivaid kahepaikseid, aga Nólsoyl on: seal elavat rohukonna (Rana temporaria) väike asurkond. Ka imetajad pole Fääride looduses tavalised; Nólsoyl elab aga nii valgejäneseid (Lepus timidus) kui ka hiiri, mõlemad on sinna jõudnud paraku küll inimese kaasabil. Ent koduhiire puhul väidetakse koguni, et Nólsoyl on oma alamliik, seejuures üks maailma kopsakamaid: Mus musculus faroeensis (oma koduhiire alamliik olevat ka Mykenese ja Fugloy saarel).

Nólsoyl tegutseb 1970. aastal fäärlaseks hakanud Taanist pärit ornitoloog Jens-Kjeld Jensen. Ta on osav taksidermist, kellelt võib osta peaaegu mistahes Fääridel pesitseva linnu topise. Mees ise väidetavalt linde ei püüa, vaid ostab neid saarte elanikelt, sööb ära ja teeb nahast topise.











Koos suveniirimeistrist elukaaslase Marita Gulklettiga peavad nad väiksest poodi ja muuseumi (2 x foto: http://www.jenskjeld.info/). Maja aadress on Í Geilini 37; see on vasakut kätt eelviimane, kollane maja külast põhja poole väljuva tee ääres (vt jälle küla õhuvaadet). Ühiselt hoiavad Jens-Kjeld ja Marita korras ka päratu hulga fotodega tohutu põhjalikku veebilehte http://www.jenskjeld.info, millelt saab teada vist peaaegu kõike Nólsoy või üldse Fääride looduse – ja mitte ainult looduse kohta. Jens-Kjeld korraldab saarel ka loodusretki, seal hulgas öiseid matku atlandi tormipääsu pesitsualale Suður í Dølumis Eggjarkletturi jalamil, Nevið’ neeme lähedal idarannikul (vt saare kaarti); umbes tunnise matka kaugusel külast. See väike lind on enamasti tumm, aga häälitseb nii pulmalennul kui ka öösiti pesapaigal. Siis – tsiteerin Lars Jonssoni raamatu „Euroopa linnud“ eestikeelsest tõlkest – kostab pesaõõnsusest võrisevaid tõusvalõpulisi „ooarrr“-helisid, mida katkestavad valjud luksatused.

Üks ajalooline, 1898. aasta foto ka Nólsoy kaljudest: võetud on see Briti raamatukogus digiteeritud raamatu The Faröe Islands… With map and illustrations., by JEAFFRESON, Joseph Russell 155. leheküljelt (allikas: Wikimedia).
Sellega juhatan sisse taanikeelsest Vikipeediast pärit ajaloofaktide valiku, mida ma varasemas tekstis pole kasutanud:
1674 jooksis madalikule Hollandi laev Konning David; meeskond päästeti ja Nólsoy elanikud said väärilise tasu;
1677 heitsid Nólsoy juures ankrusse neli Prantsusmaa sõjalaeva, et rünnata Tórshavni. Sealne Skansin andis lahinguta alla ja prantslased röövisid linna;
1706 mainitakse Korndalurit kirjasõnas; varsti pärast seda jäetakse see asulakoht maha;
1782 avab kuninglik monopol Stonginil, Nólsoy põhjaosas, kauplemiskoha;
1810 saab valmis Nólsoy ja Suðuroy inimeste ehitatud kuunar ja käib samal aastal kaks korda Šotimaalt hädapäraseid kaupu toomas;
1818 ehitatakse Nólsoyl 9-tonnine luup, ühemastiline purjekas Jubelfesten;
1822 Nólsoy laevakojas valmib 100-tonnine kuunar;
1836 hukkub 6-mehe paat, mis käis uue koolimaja jaoks ehitusmaterjali toomas, ainult üks mees pääseb;
1837 valmib uus koolimaja;
1846 esitavad Nólsoy elanikud Roskilde ringkonnakohtule kaebuse koolikohustuse kohta, mille tõttu ei saa 7–14-aastaseid poisse enam kalapüügile kaasa võtta;
1848 Nólsoyl ehitatakse kaubandusmonopoli loaga 16-tonnine luup Fortuna, millega käiakse mitu aastat kalapüügil, aga lõpuks tekivad majandusraskused, sest monopol maksab saagi eest liiga vähe;
1859 valmib neljas ja viimane laev, 30-tonnine Simon Peter. Ka sellega saadakse häid saake, aga kuna hinnad on endiselt kehvad, müüakse alus kolme aasta pärast maha.
Ja lõpuks meenutan 24. osas kirjas legendi, mis puudutabki rohkem Sandoyd kui Nólsoyd. Nimelt et sealne kaljumürakas Trøllhøvdi olevat ühe äpardunud trolli pea: tahtnud teine Sandoyd Nólsoyga kokku vedada, kinnitanud köie ühe otsa saare külge ja sidunud teise ümber oma kaela, aga tõmmanud liiga äkiliselt ja jäänudki ilma peata.

Nüüd on meil jäänud veel ette võtta sõit Tórshavnist lääne poole, et jõuda tagasi lennuväljasaarele Vágarile, seal enne äralendu ringi vaadata, aga käia ka kuulsal linnusaarel Mykenesil.