Friday, December 23, 2011

Piparkoogimaniakkide ulmelised ajamasinalennud


Kuis saanuks ma selle aasta arvatavasti viimase Tallinna-põike päeval jätta sisse astumata Pärnu maantee 6 asuvasse disaini- ja arhitektuurigaleriisse: mitme eelmise korraga olen jõudnud kõrvuni armuda imepärasesse PiparkoogiMaaniasse!

Kes veel ei tea, mis see PiparkoogiMaania on, võib piiluda veebilehelt http://www.piparkoogimaania.ee

Avaleheteabe strateegiliselt tähtsaim osa on siin:
PIPARKOOGIMAANIA 2011 “AJAMASIN”
17.12.2011 – 8. 01.2012 kell 11 – 18
Suletud 25.12 ja 01.01
Kunstnikud, arhitektid, keraamikud, disainerid jt. võluvad 300 kg pipar-
koogitaignast kunsti-
näituse, millist pole kusagil mujal maailmas. Kolmeks nädalaks muutub Disainigalerii ajamasinaks, kuhu sisse hüpates leiad end keset seiklust, kus tulevik, minevik ja olevik eksisteerivad korraga.
PiparkoogiMaania on kunstnike jõulukingitus kõigile – suurtele ja väikestele.


Aga veebilehe muud küljed aitavad näiteks meenutada eelmisigi samalaadseid näitusi, millest kolmel viimasel olen ise käinud. Mullu lasti fantaasial lennata teemal ”Võlupood”, kaasa lõi 125 piparkoogivõlurit










See on võluvaip, mis aitas 2009./10. aastal talvel piparkoogisõbrad ”Ümber-
maailmareisile”. Kokku oli liiklusvahendeid loonud ja reisimuljeid küpsetuskeeles vahendanud 138 loojat, neist 8 Soomest









 
2008./09. aasta teema oli ”Maailma parimad asjad” ning neist teadis mõndagi 125 loovinimest. Veebilehel on hinnanud ka tookordsete imetlejate hulka: 22 000!








Kahele esimesele näitusele polnud mul tarkust ega juhust sattuda. 2007. aasta detsembris uhkeldas piparkoogikunst esimest korda selles Pärnu maantee lihtsasti ka juhutulija teele jäävas galeriis. Üldnime ”Linn” alla olid oma mõtte- ja käteosavuse vilju toonud 88 tegijat. Ja 2006. aastal, kui üldist teemat veel valitud polnud ja näitus oli Hop Galeriis, osales 21 entusiastlikku teerajajat.
Kuna neist kahest esimesest väljapanekust mul isiklikke pilte pole, astun fotoapraadiga sisse praegusele näitusele, siis ”Ajamasinasse”

Seekordseid arvnäitajaid pole ma veel üles leidnud, seepärast püüan ise kokku lugeda. Pakuks, et vähemalt 120 loojat ning vähemalt 60 kompositsiooni või eksponaati; ei teagi, kuidas neid täpselt tuleks nimetada

Rahvast on sel veel tööajatunnil parajasti nii palju või vähe, et ei pea trügima ja ...












... on üsna mõnus pilte klõpsida, olgu siis kasvõi telefoni ...












... või ikka päris tõhusa aparaadiga













Askeldamist jätkub ka nii töölaua ...













... kui ka müügileti juures













Ilmselt ma ei eksi, kui arvan violetse mantliga uudistajas ära tundvat PiparkoogiMaania peakorraldaja Mari-Liis Laanemaa


Aga nüüd siis ka kaks kuraditosinat piparkoogifantaasiat. Ma ei ütle, et just need meeldivad mulle kõige rohkem , sest mulle meeldivad KÕIK. Valisin pigem need, mis pildil paremini kätte paistavad

Marianne Reinsoo ja Marko Lillemägi ”Kas aeg on kodus?”















Kollektiiv Urmas-Ott: Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste ”Vremja-machine”. See kell muide ka käib. Aga tagurpidi...



















Hiiglaslik klaaskommiakendega ”Madonna lennukitega”, valmistaja Klaasikulbi tiim ehk Maret Sarapu, Kai Kiudsoo-Värv, Leeni Silk, Anna Ellakvere ja Merle Bukovec


”Kell on ajamasin” – Meelis Pressi arhitektuuribüroo: töö nimekaardi pildilt naeratab vastu seitse inimest











Meelde tuleb kunagine hitt-näärilaulu meeskvartetilt ”...meil jalad püksid magusad”. Aga kunstiteos kannab nime ”Spicy and I know it”; rätsepad on Mari-Liis Laanemaa, Pelle Kalmo ning Meel ja Karoliina

















Kaarin Briedise ”Liivakellad andsid alla” jätab mõistatamis-
ruumi: millest ja kuidas see küll tehtud on?











Veel midagi väga suurt: ”Let the beat go on”, trummitagujad Hedi Roots, Jaak Looveer ja Uma Looveer











Mõne taiese ees tikud ennast valvelseisangusse venitama: ...


... kollektiiv „You Must Relax“ ja „President“




















Riigipea naabridki peaksid olema hästi äratuntavad: muidugi, Qin Shi Huangi terrakotasõdalased. Piparkoogiväe rivistasid näitusele Sirje Kadalipp ja Piret Paat


















Ei puudu isegi ajapesumasin, konstruktoreiks ja pesijaiks Jaana Nõu ja Helen Sirp



















Sama lähedal on „Ajapeeglike“, millesse pilku heitma kutsuvad Erik Tukmann ja Katrin Tukmann




















Sigrid Valgma „3in1 minevik-olevik-tulevik“












Juta Kübarsepp / Kübarsepp ja Märtsijänesed OÜ „Magusalt mõõdetud aeg“











Natuke ka rahateemal: Rene Haljasmäe „Aja mõte“











Edasi siirdume loomariiki: „Roosa Elevant“ (Tiina Mets), ...


... mammut („Kauguse lähedus“, Liina Ernits ja Marju Rannamaa) ...












... ja üks veidi väiksem loom: Kirsti Laanemaa „Scaeabeus“, ...












... aga koguni ka draakoneid („Kumb oli enne“, Katarina Naarits, ja ...












... Akselle Piiliste „Draakon“) ...




















... ning isegi trammis sõitvad ükssarved („What ever happened to unicorns?“, Liis Raidla ja Katre Kajamäe)


Siis veel tehnikasaavustusi eri aegadest: Helen Tago ja Janno Mullaste „Relatiivsus-
teooria“, ...


Triinu Tulva, Maija-Liisa ja Tom Kruus, Kerly Kaljuste, Konrad, Aleksander ja Krõõt Kudeviita, Anu Rajamäe ja Mihkel Prooso „Zeniit“, ...










Mart Kallaste, Hiie Nõlvak ja Triinu Visnapuu „Patent nr. 42“ ...












... ning Reeli Haamer ja Rea Haljasmäe „Kuukulgur aastal 2025“













Mõnda kuju sunnib nimi tähelepanelikumalt uurima (Lembe-Ruben Kangur, Kaupo, Illimar, Meredi ja Reesi Kangur „Ajahammas“) ning ...



















... mõnda saab täielikult märgata alles pead kuklasse ajades („Aja jäljed“, Allianss Arhitektid: Kristi Lens-Esnar, Marita Mätas, Mart Kadarik, Heli Pill)


















 Minu praktika kinnitab, et tunnike kulub piparkoogiimemaal lennates.

Saturday, December 10, 2011

Dialoog tuulega


Ei oskagi enam täpselt öelda, millal viimati olin tele- või videokaamera ette sattunud; ju see mõne aasta eest Kanal 2 „Rohelistes uudistes“ oli.
Igatahes nüüd kutsus mind liikuvpildiobjektiivi vahtima ammune tuttav ja kolleeg Sirje Pärismaa, kes, tuleb välja, on seotud toredat nime kandva mittetulundusühinguga Ilmasilm. Ilmasilma siht on veebilehe http://www.ilmasilm.ee/ kinnitusel „talletada ajaloolist mälu nii sõnas kui pildis, edendada visuaalkultuuri ning pakkuda elukestva õppe võimalust koolituste, filmide ja trükiste näol.“

No vaat nüüd oli siis vaja seda „ajaloolist mälu nii sõnas kui pildis talletada“ Saadjärve ääres. Miks, sellest veidi allpool. Kui kokkulepitud päeval oodatud telefonikõne peale parkla poole ukerdan, keerleb peas küll mõte üritada talletajaid veenda, et see ilm ei puhu mitte ainult sõnu suhu tagasi, vaid ka pildi kaamerast välja. Aga kus sa sellega: kõik neli asjalist, seesama Sirje Pärismaa, peaettevõtja rollis kuulus loodusharija Asta Tuusti, režissöör Ahti Tubin ning Kanal 2 aegadel väga heaks tuttavaks, lausa lemmikoperaatoriks saanud Maido Selgmäe on kõik väge täis ja arvavad, et pole ilmal häda midagi.


Kui varsti Saadjärve ääres looduskeskuse juures oleme, pole mehed nii rõõmsad enam ühti. On päris tükk tegemist nii mulle mikrofoni võimalikult sügavale põue toppida kui ka kaamerale kindlat kohta otsida. Aga lõpuks lausun pisikese loo sellest, kuidas Saadjärv sellesse paika tigeda härja kannul saabunud oli, kaamerasse ära. Enda meelest saab täitsa hää, naiste arvates ka. Aga režissöör Ahti, kõrvaklapid peas, krimpsutab nägu: liiga palju tuult lõi sisse.


Nii saan sama juttu, mikrofon üha sügavamal vattide vahel, veel kaks korda ette kanda, iga korraga aina kehvemini. Vana tuntud lugu: esimene duubel on mul enamasti ikka kõige parem, pärast kaob vist lust ära. See pole veel kõik: kaks duublit tuleb teha päris tuule käes, mööda seda siin pildil eemalt näha paadisilda kõndides. Ja see sild on üksjagu libe. Nii pole ime, et ütlen „härja“ asemel „järv“ ja „järve“ asemel „kirik“. Siis arvab Ahti, et käib küll ja ma saan minna naistega kohvi joome ja pirukaid kugistama. Pole kerge see „ajaloolise mälu nii sõnas kui pildis talletaja“ elu! Eks kunagi ehk näe ja kuule, mida nad sellest tuule ja sõnade ühepajapudrust kokku suudavad lõigata.

Vahepeal on Ahti käinud Lähte koolis ja toonud kohale noormehe nimega Kaarel Aruoja. Ühiselt vantsime looduskeskusest natuke suure tee poole, kus veepiirist veidi maa pool pikutab Keskmise venna kivi.









Kaarli roll on nimelt ära rääkida Kalevite kangete poegade kiviheitmise lugu. Poiss on nii õhukeselt riides, et mul hakkab külm juba teda vaadates. Pildil seab Maido mikrofoni Kaarli napi rüü varju. Poiss ise ütleb, et tema ei külmeta kunagi ja pole kunagi haige: tema on sportlane ja kaitseliitlane ja mis veel kõik.







Ja ajaloolise mälu talletaja nüüd ka: nii palju, kui mina kuulen, saab ta oma looga kiiduväärselt kenasti hakkama.












Aga siis kutsub Asta mu vaatama seda, milleks see vaev. Looduskeskuse kõrvale kerkib pirakas maja. Olevat alusmüüridelt sama suur kui varem siin asunud spordihall, mida ma mitte kuidagi meelde ei suuda tuletada. Algul tahetudki seda halli kasutada, siis selgunud aga, et ei kõlba ei tema seinad ega isegi mitte alusmüürid: Merkol tuli kõik päris nullist üles ehitada.





Siia tuleb nimelt JÄÄAJA TEEMAPARK. Vooremaa ju üleni üks jääaja teemapark. Aga eks inimesele meeldi peale pärislooduse ka – või rohkemgi – ka ruumi kokku pakitud, näpitavat, häälitsevat ja pilte näitavat ekstrakti või kontsentraati maitsta. Just see siia tulebki, lausa kolmele korrusele, peab juba järgmisel aastal valmis saama.
Asta oskab veel olematusse ruumi tulevat ekspositsiooni nii hästi selgeks rääkida, et oleks mul vaid parem kujutlusvõime, kargaksid kõik need mammutid ja koopainimesed ja liustikud kenasti mu vaimusilma. Üks tahvel hakkab tutvustama Kalevipoja suuri tegusid ja just selle tahvli heaks meie täna külmetasimegi: et laisem külastaja ei peaks legende stendilt lugema, vaid need lausutakse talle kõrva.

Siis on Kaarel kooli tagasi viidud, mina aga veel linna, sooja töölaua-
tagusesse ei pääse: sõidame hoopis järve taha voorele – ja seda tulekut ei kahetse ma mitte: ühel poolt vaatab sinuga tõtt Äksi, ...










... teiselt Maarja-Magdaleena kirik. Ja vaated on miljonilised niikuinii.













Eks siis näe, kas aasta pärast on rohkem neid, kes siia tulevad – sugugi mitte ainult selleks, et Saadjärvele laineid puhuva tuulega dialoogi pidada.