Kolmenimemees: Dialoog tuulega

Ei oskagi enam täpselt öelda, millal viimati olin tele- või videokaamera ette sattunud; ju see mõne aasta eest Kanal 2 „Rohelistes uudistes“ oli.

Igatahes nüüd kutsus mind liikuvpildiobjektiivi vahtima ammune tuttav ja kolleeg Sirje Pärismaa, kes, tuleb välja, on seotud toredat nime kandva mittetulundusühinguga Ilmasilm. Ilmasilma siht on veebilehe http://www.ilmasilm.ee/ kinnitusel „talletada ajaloolist mälu nii sõnas kui pildis, edendada visuaalkultuuri ning pakkuda elukestva õppe võimalust koolituste, filmide ja trükiste näol.“

No vaat nüüd oli siis vaja seda „ajaloolist mälu nii sõnas kui pildis talletada“ Saadjärve ääres. Miks, sellest veidi allpool. Kui kokkulepitud päeval oodatud telefonikõne peale parkla poole ukerdan, keerleb peas küll mõte üritada talletajaid veenda, et see ilm ei puhu mitte ainult sõnu suhu tagasi, vaid ka pildi kaamerast välja. Aga kus sa sellega: kõik neli asjalist, seesama Sirje Pärismaa, peaettevõtja rollis kuulus loodusharija Asta Tuusti, režissöör Ahti Tubin ning Kanal 2 aegadel väga heaks tuttavaks, lausa lemmikoperaatoriks saanud Maido Selgmäe on kõik väge täis ja arvavad, et pole ilmal häda midagi.

Kui varsti Saadjärve ääres looduskeskuse juures oleme, pole mehed nii rõõmsad enam ühti. On päris tükk tegemist nii mulle mikrofoni võimalikult sügavale põue toppida kui ka kaamerale kindlat kohta otsida. Aga lõpuks lausun pisikese loo sellest, kuidas Saadjärv sellesse paika tigeda härja kannul saabunud oli, kaamerasse ära. Enda meelest saab täitsa hää, naiste arvates ka. Aga režissöör Ahti, kõrvaklapid peas, krimpsutab nägu: liiga palju tuult lõi sisse.

Nii saan sama juttu, mikrofon üha sügavamal vattide vahel, veel kaks korda ette kanda, iga korraga aina kehvemini. Vana tuntud lugu: esimene duubel on mul enamasti ikka kõige parem, pärast kaob vist lust ära. See pole veel kõik: kaks duublit tuleb teha päris tuule käes, mööda seda siin pildil eemalt näha paadisilda kõndides. Ja see sild on üksjagu libe. Nii pole ime, et ütlen „härja“ asemel „järv“ ja „järve“ asemel „kirik“. Siis arvab Ahti, et käib küll ja ma saan minna naistega kohvi joome ja pirukaid kugistama. Pole kerge see „ajaloolise mälu nii sõnas kui pildis talletaja“ elu! Eks kunagi ehk näe ja kuule, mida nad sellest tuule ja sõnade ühepajapudrust kokku suudavad lõigata.

Vahepeal on Ahti käinud Lähte koolis ja toonud kohale noormehe nimega Kaarel Aruoja. Ühiselt vantsime looduskeskusest natuke suure tee poole, kus veepiirist veidi maa pool pikutab Keskmise venna kivi.

Kaarli roll on nimelt ära rääkida Kalevite kangete poegade kiviheitmise lugu. Poiss on nii õhukeselt riides, et mul hakkab külm juba teda vaadates. Pildil seab Maido mikrofoni Kaarli napi rüü varju. Poiss ise ütleb, et tema ei külmeta kunagi ja pole kunagi haige: tema on sportlane ja kaitseliitlane ja mis veel kõik.

Ja ajaloolise mälu talletaja nüüd ka: nii palju, kui mina kuulen, saab ta oma looga kiiduväärselt kenasti hakkama.

Aga siis kutsub Asta mu vaatama seda, milleks see vaev. Looduskeskuse kõrvale kerkib pirakas maja. Olevat alusmüüridelt sama suur kui varem siin asunud spordihall, mida ma mitte kuidagi meelde ei suuda tuletada. Algul tahetudki seda halli kasutada, siis selgunud aga, et ei kõlba ei tema seinad ega isegi mitte alusmüürid: Merkol tuli kõik päris nullist üles ehitada.

Siia tuleb nimelt JÄÄAJA TEEMAPARK. Vooremaa ju üleni üks jääaja teemapark. Aga eks inimesele meeldi peale pärislooduse ka – või rohkemgi – ka ruumi kokku pakitud, näpitavat, häälitsevat ja pilte näitavat ekstrakti või kontsentraati maitsta. Just see siia tulebki, lausa kolmele korrusele, peab juba järgmisel aastal valmis saama.

Asta oskab veel olematusse ruumi tulevat ekspositsiooni nii hästi selgeks rääkida, et oleks mul vaid parem kujutlusvõime, kargaksid kõik need mammutid ja koopainimesed ja liustikud kenasti mu vaimusilma. Üks tahvel hakkab tutvustama Kalevipoja suuri tegusid ja just selle tahvli heaks meie täna külmetasimegi: et laisem külastaja ei peaks legende stendilt lugema, vaid need lausutakse talle kõrva.