Panen San Quirico jutu alustuseks paar taas veebist leitud pilti, mis näitavad kätte kaks olulist asja: seegi linnake (ca 2500 elanikku) asub künkal, 409 meetrit üle merepinna, (foto: http://www.regioni-italiane.com) ja...
... vanalinn on ümbritsetud linnamüüriga (foto: http://www.san-quirico.com/).
Asula oli siin juba etruskide ajal, siit leitud toonased matuseurnid on nüüd Siena muuseumis. Dokumentidesse sattus San Quirico nimi esimest korda aastal 712, seoses omandivaidlusega Sienna ja Arezzo piiskopkondade vahel. Alates 11. sajandi algusest mainitakse asulat aga sageli, kuna see paiknes palverändurite teel, Via Francigena’l (vt. Toscana: näpates ilu, VI). 1154. aastal peatus siin teekonnal Rooma kroonimisele Saksa-Rooma keisriks Friedrich I Barbarossa ja kohtus kolme kardinaliga, kelle paavst Adrian IV oli talle vastu saatnud. Seda sündmust meenutab nüüd iga aasta juunikuu viimasel nädalavahetusel festival, mille kavas kostümeeritud rongkäik, lippudega žongleerimine ja vibulaskmisvõistlused.
Bussist väljume vanalinnakünka põhjaservas ja ronime nõlvast üles, Borgosse.
Linlased kasvatavad nõlval puu- ja köögivilju (foto: Kaja Kurg) ...
... ja üks mees on oma põllulapil parajasti ka ametis.
Esimene silmatorkav ehitis on üks 14st säilinud, osalt aga muude rajatiste osaks saanud väheldasest linnamüüritornist. See siin on üksiti ka värav, Porta Cappuccini.
Aiamaa ja müüri vahel kulgeb lai rada, ...
... sellelt linna poole pöörates hakkame märkama, et toredais vanades majades elavad lillearmastajad.
See kitsas põiktänav kannab nime Via del Chiasso. Sõnaraamat lubab selle tõlkida „Möllu tänavaks“!
Vanalinna peatänav pole kuigivõrd laiem.
Piki seda suundume linna väheldasele peaväljakule Porta Nuova värava ja Püha Franciscuse kiriku vahel.
Siin teatab giid Ulve meile uudise: peasiht ses linnas jääb täitmata. Pidime nimelt minema Itaalia ajalooliste aedade arhiivikeskusesse ja kohtuma keskuse esimehe Ugo Saniga, kes rääkinuks meile vanade aedade hoiust ja hooldusest riiklikul tasemel ning Itaalia aiakultuurist. Paraku on härra ootamatult haigestunud ja asendajat talle nii kiiresti leida ei suudeta.
Ei oska mina, erilise aiahuvita juhuslik tüüp aiahuviliste seltskonnas, selle üle ei kurvastada ega rõõmustada. Läheme vaatame hoopis Püha Franciscuse kirikusse ja ...
... kuna aiateooria jääb kuulmata, siis siirdume uurima aiapraktikat: Porto Nuovast vasakul on sissepääs suurde Horti Leoninisse, ...
... kus otse värava taga tervitab tulijat suur tuulekell (foto: Kaja Kurg).
Horti Leonini kannab oma kujundaja Diomede Leoni nime ja on rajatud 16. sajandi teise poole keskel (täpne aastaarv on kõigis kolmes allikas jälle erinev...). Linnamüüri kõrval asuva, värava juurest aina laieneva ja nõlvale tõusva pargi alumise osa põhielement on taas ideaalselt pügatud pukspuuhekk. Nõlval ja künkal laiub pigem metsatukka meenutav inglise park. Selle keskel olevat kuni II maailmasõjani domineerinud suur värav.
Alumise aia keskel on Cosimo III de’Medici kuju, mille oli 1688. aastal suurhertsogi auks lasknud püstitada Flavio Chigi: tänutäheks selle eest, et Cosimo nimetas ta San Quirico markiiks.
Aiast taas väljas, piilun korraks ka Porto Nuovast välja, ...
... linnamüüri taha ehk all-linna.
Klõpsan pildile ka Porto Nuova kõrval asuva kuju – ja unustan sedamaid giidi seletuse, mis see õieti on. Äkki midagi veskiga seotut??
Aga nüüd on õige koht vaadata korraks vanalinna plaani: peaaegu kõik seni nimetatud ja veel nimetatavad kohad on siit kenasti näha. Ja ilmselgelt saab aru ka sellest, kui väike vanalinn tegelikult on (allikas: http://www.san-quirico.com/).
Ja veebilehel http://www.fotonaldi.it/ võetud fotolt näete, kui suure osa sellest väiksest pinnast hõivab Horti Leonini.
Leidke kaardi lääneserva keskelt nimetus Collegiata – just seal me nüüd oleme. Sellenimeline kirik on otse meie ees; lippudega hoone paremat kätt on Chigi palee, Palazzo Chigi.
Juba hiljemalt 8. sajandil samal kohal seisnud külakiriku asemele rajatud Collegiata on pärit 12. sajandist; 17. sajandil on pühakoda laiendatud. Kellatorn on ehitatud 18.–19. sajandi vahetusel.
Kiriku dekoorist leiab mitut liiki vilju ja loomi, ...
... eriti rohked on liivakivist fassaadi kaunistused. Ust ümbritsevas kaares on kümme sammast, kaunistusloomade seas on ka selliseid, keda Itaalias sugugi ette ei tule, ...
... näiteks kaks justkui purelevat krokodilli otse sissepääsu kohal.
Üsna veidrad näevad välja ukse kõrval lesivad lõvid. Reisikaaslasi mõnigi kord harinud kunstiajaloolane Jaak Kangilaski seletab asja lihtsalt: toonased kujurid polnud ju lõvisid kunagi näinud ja kujutasid seepärast pigem oma ettekujutust loomast kui looma ennast.
Tähelepanu köidab Collegiata ja Palazzo Chigi vahel asuv kaev.
Kaunistus Palazzo Chigi fassaadil.
25 antud vabaajaminutit venitavad ostluskirega kaaslased küll mõneti pikemaks. Pole ostluspatust päris vaba minagi: kaaslaste soovitusel pistan ühes poekeses kotti purgikese musta trühvli lisandiga pestot. Siiski jääb aega ka linna uurida, põhiliselt kitsukest peatänavat. Selle äärest leian üles ka veel ühe vähemalt kuuest linnakese kirikust, 11. sajandi lõpus püstitatud Santa Maria Assunta.
Siis kobime mööda tuldud radu köögiviljaaiakeste vahelt alumisele teele, bussile.
Enne ärasõitu jõuan veel portreteerida üht minilinna hästi sobivat miniveokit. 10.55 läheme taas sõitu.
Sõita on vaid mõni kilomeeter, aga selle sees lubavad „juhid ja õpetajad“ meid korraks veel pildistama kaunist Val d’Orciat. (Nagu ikka, on just ilusaima rakursi ees jälle üks jäme õhukaabel...).
Peatus jääb paraku lühikeseks: paar kaaslast eiravad korduvalt lausutud keeldu üle maantee minna ja nende pärast kamandatakse meid kõiki kähku bussi tagasi.
Aga kell 11.10 tuleme bussist maha hoopis pikemaks ajaks: lausa kaheks tunniks, et uurida põhjalikult iidset külakest nimega Bagno Vignoni. Kui ma itaaliakeelset Vikipeediat valesti ei mõista, on siin vaid 30 püsielaniku, ometi on küla juba väga ammu väga kuulus – tänu oma termaalvetele ja neile rajatud vesiravilale.
Pole võimatu, et vete võlutoimet nautisid juba etruskid, kindlasti oli see oluline paik roomlastele. Et Via Francigena kulges siit päris lähedalt mööda, said soojas ravivees kümmelda ka rohked mitte nii väga kiirustanud palverändurid.
Siena võimud võtsid siin toimunu oma range kontrolli alla ja tegid lausa linna põhimääruses hulga ettekirjutusi, määrates näiteks omaette kümblusala meestele ja naistele ning pannes pool ülalpidamiskuludest kohalike elanike ja hotellipidaja, pool aga Val d’Orcia losside asukate õlule. Määratud olid ka toaüürid.
Firenze võimu all olid Bagno Vignoni rajatised eri perekondade valduses, kuni 1677. aastal läänistas suurhertsog Cosimo III San Quirico d’Orcia koos Bagno Vignoniga kardinal Flavio Chigile. Chigi perekonna valdusse läksid termaalrajatised, kolm veskit, kaheksa maja, kõrts ja lahmakas maad – ja on seda osalt tänini.
Bagno Vignoni võlusid on nautinud mitmed kuulsused, näiteks meile Pienzast hästi teada paavst Pius II, samuti Lorenzo Tore ehk Lorenzo il Magnifico, üks olulisemaist Medicitest. Rohkem kui korra oli Bagno Vignonis viibinud ka Siena Püha Caterina, mõned allikad ütlevad, et tervist parandamas, teised kinnitavad, et ema toonud ta siia vältimaks tütre liitumist nunnadega. Hiljem rajati külla Püha Caterina auks kabel.
Termaalkuurort on köitnud ka filmiloojate tähelepanu: Andrei Tarkovski võttis siin üles osi oma „Nostalgiast“, 1983. aastal Cannes’is auhinnatud ja Nõukogude Liidus suurt närvilisust ja pahameelt tekitanud linateosest.
Küla keskmes on 16. sajandil rajatud bassein, milles võib märgata mullitusi: basseini täidavad vulkaanilise tekkega soojaveeallikad. Huvitaval kombel on läbi sõdade ja muude ajalookeeriste peaaegu muutumata kujul alles jäänud mitte ainult see veereservuaar, vaid kogu külakese taristu.
Soojavee nelinurka ümbritsevad soliidsed majad, ...
... samasugused on ka „keskväljakult“ lähtuvail paaril tänaval.
Basseinist voolab vesi kaetud silla alt iidse spaa ja kunagi järsul jõeäärsel pangal asunud veskite poole.
Veevoolu kannul liigume ka meie, saatjaiks kenad vaated ...
... toredalt taimedega kaunistatud majadest.
Kunagistest kümblus-
kohtadest on mõndagi alles, mis sest, et kuivana.
Kel viitsimist ja aega, saab teabetahvleilt väga põhjaliku ülevaate sellest, kuidas kõik siin oli ja toimis.
Aga seltskond parvleb juba seal, kus on ka vett.
Kellele siis ei meeldiks leotada jalgu soojas ravivees, ...
... erand pole ka meie „emme“ Urve.
Mind tõmbab siiski üsna pea kõrgele kaldajärsakule. Ka siin on vanast üht-teist säilinud ja ka siin on kõik varustatud põhjaliku infoga rööbiti itaalia ja inglise keeles.
Ülevalt orgu vaadates tundub alla olema tükk maad (Bagno Vignoni on 306 meetri kõrgusel üle merepinna), nii et alul isegi kahtlen veidi, kas ikka tasub minna: pärast vaja ju ka üles kõmpida...
Niimoodi võtan esmalt aega ...
... imelisi Val d’Orcia vaateid vaadata.
Päris põnev on mõelda, et kunagi on veevoolu jätkunud koguni kolme veski ringitamiseks; praegu voolab üle järsakunuki vaid üsna kasin joake.
Lõpuks siiski otsustan minna; tee pole just liiga sile, aga igati kõnnitav.
Ja alumises, järsemas otsas, aitab alla ja üles lausa trepp.
Nüüd olen siis jõudnud täpselt selle platvormi alla, kus enne mõtlesin, kas laskuda või mitte. Siin all, selgub, ...
... ongi peidus veski, ...
... kõrval ikka jälle põhjalikud skeemidega selgitused.
Mitu korda tuleb mulle ülespoole piiludes millegipärast meelde Türgi loodusime, Pamukkale travertiinmassiiv ehk „puuvillaloss“, nagu nemad seal teda kutsuvad. Ju siis on vähemalt pildiliselt midagi muudki sarnast, kui vaid mäest alla voolav vesi (foto: Merle Raag).
Aga alt paistab silma veel kaks basseini: kõrgemal asuv piimja, alumine selge veega.
Esimese vaatan ka lähedalt üle, ...
... teiseni minekust siiski loobun, sest aeg hakkab jälle tagant suruma: tahaksin veel ka sööma jõuda.
Midagi päris kodust.
Ja kuidagi ei saa loobuda veel ühest imelisest vaatest.
Olemegi üleval tagasi ja leiame kiirelt söögikoha. Mida valida?
Otsustame ribollita, Toscana kuulsa supi kasuks. Ribollita retseptid olevat varieeruvad, aga alati kuuluvat sinna kõvaks läinud leib ja aeduba ning lisaks igasugused kõige tavalisemad köögiviljad: porgand, kapsas, oad, sibul jne. Tegemist on talupojasupiga, mille nimi tulenevat väljendist „üles soojendama“ või „uuesti keetma“. Mõnes allikas seostatakse tema päritolu feodaalajaga: lossides töötanud teenrid korjanud sakste laualt ülejäänud leivatükid supi jaoks kokku. Igatahes täitsa tõhus söömaaeg.
Aga selline värvikas toit maandus naabrite lauale.
13.10 oleme taas teel.
Hommikust saadik on olnud pilvisem ja jahedam kui eelmistel päevadel. Ja ühtäkki vallandub tugev vihmavaling. Küllap on see sissejuhatus nendele pöörastele sadudele, mis tegid Toscanas palju pahandust vaid mõni päev pärast meie kojulendu. Praegu mõtleme: las kallab, meil on nüüd 200 kilomeetrit sõita ja seal Rooma juures on ilm kindlasti midagi hoopis muud!
Aga veidi vähem kui tunni pärast on üks peatus veel: eurod ju kibelevad rahakotist poekassasse. Sobiv koht nende soov kiiresti ja suures ulatuses täita on Fabros, Etruria keskuses. Arvatavasti on see nimi tuletatud etruskidest.
Piinlikult udune pilt, aga see on ainus, mis mul Etruria kaubavalikust olemas on.
Sildid näitavad lihtsasti kätte, „kes meil käivad“. Meilegi lubatakse hinnaalandust, aga minu arvates on ka sellega hinnad siiski mõrvarlikult kõrgemad kui mujal.
Ometi kord tuleb meelde panna siia üks oluline pilditunnistus meie liikumisest. Üsna sageli oleme ju tasulistel kiirteedel. Aga meil pole vaja neile saabudes või neilt väljudes peatuda: sõidame läbi „Telepassi“, mis rehkendab raha pangaarvelt maha kuhugi bussile kinnitatud anduri järgi.
Kiirteel on mugav, aga enamasti ka igav(am) sõita kui mägiradadel ja uni tuleb peale.
Peale kella 16 läheb liiklus tihedaks. Oleme Rooma lähedal ja hakkame jõudma oma „reisitordikirsi“ Tivoli lähistele.
Otse eest ta paistabki.
Kui öelda eestlasele „Tivoli“, siis tuleb talle tõenäoliselt otsekohe pähe sellenimeline lõbustuspark Kopenhaagenis. Giid Ulve räägibki lõbusa loo oma praktikast: soliidses eas prouad olnud natuke ehmatanud, kui Rooma kultuurireisi pingelistele päevadele pakutud vahelduseks käiku Tivolisse: „Oh ei, meie oleme selliste asjade jaoks liiga vanad!“. Aga tuleb välja, et neil kahel kohal on just nime mõttes side täitsa olemas: Kopenhaageni lõbustuspargi rajajad olid seda 1840ndatel nimetades lähtunud Pariisi Jardin de Tivoli nimest – ja viimane omakorda just Itaalia Tivolist.
Meie põhisiht Tivolis on muidugi Villa d’Este, Itaalia aiakunsti meistriteos, mis kantud ka UNESCO maailmapärandi loendisse. On öeldud, et selle imposantsed ehitised ja terrassid toovad meelde lausa Semiramise rippaiad Babülonis – ühe seitsmest vanaaja maailmaimest. Suur osa ses imes on vetel, sealhulgas Rooma linna all tunnelis kulgeval akveduktil.
Kõneldakse, et aia sünnis oli oma roll kirglikust kunstikogujast riigimehe, kardinal Ippolito II d’Este nurjunud katsel saada paavstiks: aeda rajades elanud ta välja oma pettumust Julius III-lt saadud kaotuse pärast.
Tema rippuvate kaljude aia ideed hakkasid ellu viima kavandajana maalikunstnik, arhitekt ja arheoloog Pirro Ligorio ning teostajana Estede õukonnaarhitekt Alberto Galvani. Keerulist hüdraulikasüsteemi asus looma tolle aja silmapaistvaim vesiehitusinsener Tommaso Chiruchi Bolognast. Paleed kutsuti kujundama terve meeskond Rooma hilisrenessanssi, manerismi tähtkunstnikke eesotsas Livio Agrestiga. Aed ja palee olid peaaegu valmis, kui kardinal d’Este 1572. aastal 63-selt suri.
Tema tööd jätkas 1605. aastast kardinal Alessandro d’Este. 18. sajandil läks aed abielu kaudu aga Habsburgide kätte ja jäi pikaks ajaks hoolduseta. Hüdraulilised süsteemid kuivasid, palju skulptuure tariti teisale. Alles 19. sajandi keskel hakkasid mõned kultuuritegelased rääkima vajadusest aed taas ellu äratada. Näiteks komponeeris Ferencz Liszt Villa d’Estele pühendatud klaveripala ja andis siin kontserdi.
I maailmasõja ajal sai villa Itaalia riigi omandiks, 20ndate aasta jooksul ta taastati ja avati külastajatele. Suur töö tuli ette võtta ka pärast II maailmasõda, et parandada 1944. aasta pommirünnakutes löödud haavad. Pidevat hoolt – esmajoones ebasoodsate keskkonnaolude tõttu – vajab kompleks tänaseni.
Villa ümbritseb kolmest küljest 16. sajandi siseõue, mis on rajatud benediktiinlastelt konfiskeeritud kloostri asupaika.
Siseõue purskkaevu skulptuur kujutab grotis magavat nümfi, keda valvavad d’Este vapikotkad.
Palee kõrval asuv kirikuke.
Palee sisevaated on äärmiselt uhked. Vaid mõned näited lagedest, seintest ja põrandast:
Ka terrassidelt ...
.
.. ja rõdudelt ...
... saab aiast mingisuguse ettekujutuse; ...
... purskkaevude kogu ilu ja erakordsust tuleb siiski vaadata lähemalt.
Rometta ehk Väikese Rooma purskkaev: hulk sümboleid. Samba varjus on emahunt, kuju turvise, kiivri ja odaga on Rooma. Kanali vesi on Tiber, paat selles aga Tiberina saar, kuhu asusid elama esimesed roomlased. Osa Igavese linna märkkujusid on kompositsioonist kahjuks kaotsi läinud.
Ovaalpurskkaev (Fontana dell'Ovato), vahel nimetatud ka Tivoli purskkaevuks. Pirro Ligorio disainitud purskkaevul on näiteks Tivoli kolme jõge, Anienet, Erculaneot ja Albuneot sümboliseerivad kujud, samuti Pegasuse skulptuur. Algselt said pargi külastajad langeva vee tagant kaaristu alt läbi kõndida; nüüd on paraku piirdeaiad ees.
Saja joa purskkaev (Le Cento Fontane) ulatub laiustpidi läbi peaaegu terve pargi.
Kõige võimsamad on kaks teineteise taha paigutatud purskkaevu. Ees on Neptuni purskkaev, mille kaks kõrgemat juga tõusevad 14 meetrini, kuus väiksemat on aga eri kõrgustega. Neile lisanduvad seitse kaskaadi.
Terrassil Neptuni kaevu kohal on tohutu Vesiorel, väga keeruka kujunduse ning rohkete sammaste, kaarte ja kujudega, millest olulisim – ja kõige kõrgemal – Este perekonda sümboliseeriv pistrik.
Kokku moodustavad need kaks fantaasialendu ligi 24 meetri kõrguse ja 20 meetri laiuse hääleka kompleksi.
Neptuni ja Vesioreliga samal teljel peegeldavad puid kolm ristkülikukujulist tiiki.
Pargipuude seas on mõned küpressid, mille vanust arvestatakse sajandites.
Sellelt pildilt paistab kätte, kui suur on pargi kõrguste vahe.
Uhke koht kutsub rühmapilti tegema. Kahjuks olen kehv piltnik: mitte kuidagi ei õnnestu teha fotot, kust tõesti kõigi kaaslaste näod välja paistaksid.
Terve nädala meie päralt: giid Ulve Kärpuk ja reisibüroo Comtour juht Urve Joost.
The Beast and Beauties
Ilm on üsna pilvine ja aeg küllalt hiline, seepärast pole vaade pargist Rooma linnastule just päris see, mis loodetud. Küll paistab selgelt välja, et oleme ka aia madalamas osas ikka künkal: Tivoli on 235 meetrit üle merepinna, Rooma kohta pakub Vikipeedia arvu 20 meetrit (kes küll teab, milline paik künklikust pealinnast on mõõdu aluseks??).
Kella kuue paiku tuleme Villa d’Estest ära, ühise õhtusöögini on terve tund aega. Kooserdan veidi peatänaval ja söön ühe gelato, mis millegipärast maitseb kehvem, kui Itaaliale omane. Siis otsustan suunduda sinna, kus giid ütles olema vanalinna. Ja mis seal salata: saan suhteliselt terava elamuse, mille jooksul klõpsitud kaadreist panen siia vaid kolm kõige leebemat.
Linnas on üle 53 000 elaniku, vanalinn ei jäta tegelikult üldse nii inimtühja muljet, nagu neilt piltidelt võiks järeldada. Lihtsalt millegipärast häbenen neid tõesti üsna jubedaid vaateid kellegi nähes pildistada...
Ei puudu ka siin oma napp rohelus ja lilled. Aga tasapisi hakkab ligi hiilima masendus, et mitte öelda kerge hirm. Sest ega ma tõepoolest ei tea, kuidas sellest labürindist kõige otsemat teed välja saada.
Igatahes on mul väga hea meel, kui jõuan ühele veidi avaramale platsile, ...
... kus tulevased Pirlod, De Rossid ja Tottid palli taga ajavad.
Kohe hakkab paistma ka peatänava ots, nii et tunnen end turvalisse maailma naasnuna.
Üks ilusam pilt ikka ka. Pildistasin seda vägevat hoonet ka ise, aga võtan parem siiski Wikimedia variandi. Kindluse nimega Rocca Pia laskis 1461. aastal ehitada meile juba tuttav paavst Pius II.
Seekordne viimane õhtusöök Itaalia pinnal on meil ühine (foto: Kaja Kurg), ...
... uhkelt dekoreeritud restoranis (foto: Katrin Kuul), ...
... kus kõne peab Maakodu peatoimetaja Meeli Müüripeal.
Toidul on ikka jälle mitu käiku: antipasti’ks oliivõliga immutatud röstisai ja pasta (!), siis teine pasta, siis praad ning lõpetuseks sorbett ja soovijaile kohv.
Juttu punaveini juures jätkuks ka kauemaks (foto: Katrin Kuul).
Aga meil on veel tükk maad hotellini: Tivoli on Roomast umbes 30 kilomeetrit läänes, öömaja linn Castelnuovo di Porto veidi vähem maad põhjas. Nii et poole kümne paiku jätame mõnusa söögikoha maha ...
... ja umbes tund hiljem olen järjekordses kenas toas. Kui ainult maanteemüra vaiksem oleks!
Magamist ei saa siiski laita. Hommikul – käes on 8. oktoober – näen ära, milline see meie Bellavista hotell on, ...
... kogun püha söömaaja repro alt priske eine, ...
... olen õues esmalt üllatunud, et kõik on nii paksult riides, ja saan otsekohe jäätuvaist varvastest aru, et see polegi ainult õhtuse koduse arvatava temperatuuri pärast: ka siin on üllatavalt jahe.
Muidugi on öelda mitut pidi tänusõnu (fotol on giid Ulve, minu jaoks paraku nimetuks jäänudki sümpaatne bussijuht ja Urve).
Varsti peale kella 8 oleme teel Rooma Fiumicino Leonardo da Vinci lennujaama ja kuna liiklus on laupäeva hommikule kohasel hõre,...
... saab Ulve juba kell 9 lahkuvate lendude saalis hüvastijätu- ja tänukaisutusi.
11.45 oleme õhus ...
... ja 15.30 – ehk kohaliku aja järgi 14.30 – paiku ohkab selja taga istuv tüse daam sellist vaadet nähes: Forests and forests! Aga see on alles Soome.
17.20 oleme Tallinnas, 20.20 saan Tartusse ja 20.45 olen kodus Annelinnas. Oli vingelt vahva nädal. Aitäh kõigile, kes kaasa aitasid ja kaasa lõid! ☺
No comments:
Post a Comment