6. oktoobrisse ärkan ikka Casa Cernano mõnusas voodis.
Aga ärkan taas liiga vara. Õhtune aknasulgemiskavalus ei aita: põrinad ja tuhinad aknataguselt Siena-Perugia maanteelt pääsevad luukidest läbi ja äratavad muu 5.15 paiku. Natuke palavaks on ka läinud. Tõmban akna lahti, imiteerin siiski veel tubli poolteist tundi magamist ...
... ja ronin pärast hommikusi tavakohmerdusi poole kaheksa paiku oma sealaudatrepist veel mitte väga kõrgelt leekiva Toscana päikese alla.
Võtan otsesuuna söögitoale ja olen üllatunud, et ükski kaaslanna pole veel näljaseks läinud. Laud on kaetud ja ma märkan suure rõõmuga, et taldrikul on ka korralikku juustu, sellist, mida on ikka asja tõhusa juustunoaga lõigata ja mida Eestist on juba ammu väga raske leida.
Ahsoo, daamid hoopis mõnulevad võrkkiikedel Eva oliivipuude vahel. Või pigem poseerivad fotomälestusele.
Üks tähtis maja jäi mul eile pildistamata: koduleht nimetab seda konverentsi-
keskuseks. Aga ju sobib seal ka pidu panna.
Siis oleme laua ümber. Ja mitte ainult hommiku-
söögiks: vähemalt üks reisi-
kaaslanna ostab koju kaasa Eva oliivõli. Virgin ja kindlasti väärt kraam. Eva võtvat igal hommikul pitsikese õli toidu alla.
Täna tuleb meile külalisi. “Päris” hotellis elav osa seltskonda on kadedusest sinine ja tahab meie maamaja ilmtingimata üle vaadata. Näe, sealt nad tulevadki ...
... ja juba piiravad Evat. Igasuguseid jutte kuuleb sel hommikul. Näiteks et enne Evat elanud majas ühe 12. sajandi koera vaim ja teinud aina pahandust. Eva polnud enne olnud nõus maja ära ostma, kui koer minema saadeti. Või et seni kõige kaugem külaline on Eval olnud Guatemalast. Eestist olevat meie esimesed.
Kaks temperamentset itaallannat: Eestist pärit giid Ulve ja Austriast tulnud B&B-pidaja Eva.
Pärast nähtud fotode järgi otsustades jõuavad külalised maja rohkem vaadata kui mina: alles neilt piltidelt ja veebist näen, et näiteks voodid tubades on üpris erinevad; on ka stiilseid raudvoodeid. Üht tulijat rõõmustab mu akna alune pähklipuu: “Olen elu aeg tahtnud näha, kus kreeka pähklid kasvavad!”.
Mehed aga uurivad asjatundlikult tellisekoja logosid vanadel ehituskividel.
Mina ja minu sealaut.
Oi, ja nad lähevadki tõesti ära!
Paraku tõesti – läheme kell 9 teele ja sellesse toredasse majja järgmiseks ööks enam ei naase.
Sõidame Castelnuovo-Berardengast alul Perugia poole, aknast – pole vahet, kas eest ...
... või küljelt – näeb aina kauneid ja väga kauneid vaateid.
Korraks seisatume, sest hobune tahab juua. Autosõitjail on kindlasti huvitav teada, mis maksab see raudhobuste jook Säärsaapamaal. Olge lahke, vaadake!
Rapolano Termes pöörame suurelt teelt veidi väiksemale, lõunasse. Nime teine pool „Terme“ näib viitavat vesiravilale – ja nii ongi: see tammemetsarikas piirkond oli oma 39-kraadilise väävliühendeid ja kaltsiumvesinikkarbonaati sisaldava allikaveega kuulus juba kolmandal-neljandal sajandil enne Kristust ja pole oma tähtsust siiani kaotanud. Meid ootavad ühed teised soojaveeallikad alles homme, nii et sulistamine jääb praegu ära.
Veel üks bussiaknavaade.
Järgmisena möödume 9.40 Ascianost, ikka jälle pika ajalooga linnakesest, mis tuntud juba etruskide ajast. Ja siis ometi leidub tee servas ammu oodatud koht, kus saab ka mõne pildi klõpsutada.
Ei julge päris surmkindlalt väita, et see on just Val d’Orcia, Orcia jõe org, aga kaugel me sellest olla ei saa, sest Sienast lõunas ja 300 000 aastat tagasi pursanud vulkaanist, Amiata mäest põhjas peab ta asuma. On vist sobiv koht öelda, et pindalalt ju mitte kuigi suures Toscanas – üsna täpselt pool Eestit – on tervelt kuus paika kantud UNESCO maailmapärandi loendisse. Üks neist, Pisa, jääb meil seekord nägemata, Firenzet vaatasime eemalt, Sienas ja San Gimignanos oleme juba käinud ning täna õhtul jõuame Pienzasse. Ja kuues koht on alates 2004. aastast just Val d’Orcia.
See org on Toscana maastike kvintessents, suurepärane näide sellest, mis on kultuurmaastik. Kunagi kuiv ja viljatu ala on sajandeid kestnud visa tööga muudetud maailma üheks tootlikumaks, aga samas ka kaunimaks regiooniks. See on kui viinamägedest, puuviljaaedadest, põldudest ja karjamaadest lapitekk, mida kirjavad värviliste täppidena väikesed linnakesed ja külad, kirikud, villad ja lossid. Ja mõned lapid on kokku traageldatud roheliste õmblustega: teid ääristavad küpresside read.
Oru lõunaosas, Amiata alumistel nõlvadel öeldakse laiuvat loomastikurohked pöögi-, kastani- ja tammemetsad. Olulisemad linnad on Pienza, Castiglione d’Orcia, Montalcino, Radicofani ja San Quirico d’Orcia.
Geoloogiliselt on org tekkinud umbes viis miljonit aastat tagasi, kui meri hakkas taanduma, jättes maha liiva- ja savikihi. Radicofani ja Amiata vulkaanide pursked lisasid pildile tardkivimilaike, töö viis lõpule uhteorge tekitanud erosioon ning vooluveekogude, esimeses järjekorras Orcia jõe lihviv toime.
Giid ütleb, et looduskaitse põhiprobleem siin on hoida selles lapitekis alles just looduslikud osad: kiusatus põldu veel veidi laiemaks künda või karjaaeda edasi nihutada võib vahel olla liiga suur.
Praegu on põllumaa valdavalt taas küntud ja külvatud. Põnev oleks tulla tagasi pärast vihmasid, kui värske oras on haljendama löönud. Või kevadel. Või suvel.
Aga veidi peale kümmet jõuame San Giovanni d’Asso kindluslinnakesse ja peatume esindusliku lossi juures. Siin sukeldume esimesse päevateemasse ehk trühvlite maailma: lossis on koha leidnud trühvlimuuseum. Minu jaoks jääbki vist lahendamata mõistatus, miks kutsutakse sama nimega kalleid komme ja vähemalt osalt veel palju kalleimad seeni. Võib-olla siis see hinnalisus ongi üks ühisjoon? Ja teine see, et mõlemast peavad lugu maiasmokad? Meie igatahes jääme täna kindlalt seente maailma.
Eesti keeles on arvatavasti ühe kõige põhjalikuma ülevaate trühvlitest kirjutanud Tartu ülikooli mükoloogid Triin Naadel ja Leho Tedersoo. Ajakirja Eesti Loodus selle (2011) aasta jaanuarinumbris ilmunud lugu kannab pealkirja „Trühvleid kasvab ka Eestis“ ja piltideta teksti võite väikese vaevaga leida veebist: http://www.eestiloodus.ee/index.php?artikkel=3656. Selle sama kirjutise põhjal püüan siia mõne olulisema tõiga kirja panna.
San Giovanni d’Asso on tibatilluke, inimesi elab siin alla tuhande. Ometi on suudetud luua väga tore muuseum, kust huviline võib ilmselt teada saada lausa kõigest trühvleisse puutuvast. Muu hulgas ka proovida oma kompimis- ja lõhnataju. Eksponaate seades pole aga unustatud säilitada ka lossi sisemuse vana dekoori.
Trühvlid on seened, mille ümarad viljakehad arenevad maa sees. Ilmselt on see arenguloos niiviisi välja kujunenud selleks, et kaitsta viljakeha läbikuivamise eest kuival või, vastupidi, kiire mädanemise eest sademeterohkel ajal. Trühvleil aitab paljuneda tugev lõhn, millega seen kutsub söögilauda loomi; vastutasuks levitavad viimased seente eoseid.
Seletused on stendidel itaalia ja inglise keeles; Ulve lisab suusõnal eesti keele.
Trühvleid on maailmas kirjeldatud 70–75 liiki, kuid hinnanguliselt on neid üle kolme korra rohkem. Eestis on teada viis liiki trühvleid, millest ükski pole hea söögiseen. Söödavaks peetakse umbes kümmet liiki, millest neli-viis on kõrgelt hinnatud delikatessid. Kõige hinnatumad on valge trühvel (Tuber magnatum), kelle levik piirdub Apenniini poolsaarega, ja must trühvel (Tuber melanosporum), kes on laiguti levinud kogu Lõuna-Euroopas. Kõik hinnatud trühvliliigid on haruldased, samas ei ole ühtegi neist majandusliku tähtsuse tõttu kaitse alla võetud.
Muidugi pole need eksponaadid päris trühvlid. Pigem näidatakse siin konteinereid, milles õrnu trühvleid transportida.
Trühvleid kasvatatakse ka istandikes. Tulemused on küll üsna rangelt salastatud, aga hinnanguliselt saadakse üle poole trühvlisaagist juba istandikest. Ühest teisest allikast leian, et valgeid trühvleid kasvatada ei õnnestuvat, küll aga musti.
Trühvlid on kõrgelt hinnatud oma aroomi ja maitseomaduste poolest. Ühe grammi turuhind on olenevalt viljakehade suurusest, värskusest ja seeneliigist kaks kuni seitse eurot. Kõige suuremate, rusikasuuruste viljakehade eest maksavad gurmaanid sadu eurosid.
Selliste riistadega siis trühvleid maapinnast välja urgitsetakse. Muidugi tuleb olla ülimalt ettevaatlik, et hinnalist vilja mitte vigastada. Ja muidugi on kärsakandjast või haukujast abiliseta väga raske tulemusteni jõuda. Inimene mulla alt trühvli lõhna ei tunne, nii on nende otsimiseks kasutatud suurepärase haistmismeelega sigu. Paraku tikub siga leitud maiuse ära sööma; seepärast hakati Lõuna-Euroopas koolitama trühvlikoeri. Proovitud on ka kunstlikke biosensoreid, aga senised tulemused pole olnud kuigi lootustandvad.
Umbes sellised penid siis trühvliotsijate juures „palgal“ ongi.
Kahekümnenda sajandi algul turustati Prantsusmaal ligikaudu tuhat tonni musta trühvli viljakehi aastas, nüüd vaid paarkümmend. Valgeid trühvleid ei soovitata keeta, praadida ega grillida, kuna nad kaotavad kuumtöötluse käigus osa oma erilistest maitse- ja lõhnaomadustest. Must trühvel talub suhteliselt hästi ka kõrget kuumust.
Kõige oodatum osa muuseumis on muidugi trühvlite – või pigem vast trühvli-
lisandikeste – degustee-
lisandikeste – degustee-
rimine.
Ma parem ei üritagi oma maitsemälestusi meenutada. Mitte et neis midagi halba oleks olnud. Aga igatahes degusteerimist juhatanud kenad neiud jäid mulle rohkem meelde.
Ma ei oskagi täpselt öelda, miks just selles linnakeses või õigemini pisikeses külas, aga tõesti toimub nimelt San Giovanni d'Assos igal aastal teisel ja kolmandal novembrinädalavahetusel valge trühvli ehk Tartufo Bianco festival.
Kindlasti saab selle aegu mitte ainult trühvleid osta ja süüa, vaid ka jälgida, kuidas hinnalisi seeni koertega otsitakse. Suvalisel laadalisel endal seda vist pigem siiski teha ei lasta. Kindel ei saa siiski olla, sest nagu loen ühest blogist, on „linlaste veebikoosteoskus vaid kahvatu vari nende trühvliotsimisvilumustest“.
Leian tungiva soovituse: kui trühvli ostate, siis tarbige ta enim kolme päeva jooksul – muidu on maitse ja aroom enne soovitud naudingut atmosfääri haihtunud. Ja kinnituse, et trühvlilaat San Minimatos on hoopis uhkem. Otsin siis veebist jälle lisa: San Miniato on ikka „päris“, ligi 28 000 elanikuga linn tüki maad põhja pool, Firenze ja Pisa vahel. Ja seal on kohalikule gastronoomilisele haruldusele, valgele trühvlile pühendatud festival lausa kolmel viimasel novembrinädalal. Rekordkaaluga valge trühvel leitud aastal 1954 lähedal asuva Balconevisi küla juurest; 2520 gramni kaalunud seen saadetud kingituseks USA presidendile Dwight Eisenhowerile.
.
Muuseum vaadatud, piilun korra ka muuseumi ehk siis lossi siseõue ja asun siis teele teise kohaliku vaatamisväärsuse poole, ...
... milleks tuleb külast lausa välja kõndida.
Siiski pole jalutuskäik pikk ja kogu selle kõnni jooksul hoian „Vasakule vaat!“, sest jälle on...
... vaateväljas ainult ilusad ja imeilusad vaated:
Koht, kuhu lähen, on metsapark Bosco della Ragnaia ja ausalt öeldes ei saa ma seal suurt midagi aru. Seenemuuseumis on küll rohkesti parki tutvustavaid itaalia- ja prantsuskeelseid materjale, aga ingliskeelsed saavad enne mind otsa.
Nii loen alles kodus veebist, et pargi on loonud ameerika kunstnik Sheppard Craige ja et kuigi puistu või aed jätab kohati ehk lausa antiikse mulje, alustas Craige sellega alles 1996. aastal ja see töö on veel pooleli.
Siin-seal võib pargis leida plaate või poste lühikeste tekstidega, osalt itaalia või võib-olla ka ladina, osalt inglise keeles. Mõned neist on tuntud lausungid, teised pigem mõistatuslikud; siin ei pakuta tähendusi, vaid võimalusi tõlgendada. Kusagil aias peab olema Skeptitsismi altar, Kõiksuse keskus, Iseenda oraakel.
Minul jääb see kõik leidmata ja tõlgendamata, küll tunnen rõõmu huvitavatest taimedest, ...
... kenadest vaadetest ...
... ja toredate kujukestega suurtest keraamilistest nõudest.
Vähemalt osa neist kujukestest on ilmselgelt trühvliretke-teemalised.
Aga veebis köidavad mu tähelepanu veel pargis käitumise reeglid. See, et rangelt on keelatud suitsetada või et seal ei tohi telkida ja üldse mitte pimedal ajal olla, tundub loogiline. Nagu ka see, et siia ei sobi muusika, kisa või üldse valjud hääled. Või et koerad peavad rihma otsas olema; kui tohiks paluda, siis mulle meeldiks see lausa kõigis avalikes kohtades... Küll hämmastab mind kinnitus, et alla 14 aasta lapsed pole oodatud. Või kui nad just tulevad, siis ilmtingimata koos täiskasvanutega. Nii et üks tõesti üsna isemoodi koht.
Ma vaatan parem hoopis tagasiteel leitud granaatõunapuud. Granaatõun olevat truuduse sümbol.
Kell 11.25 asume jälle teele ja järgmise pooltunni kulgeme kogu selle reisi kõige karmimatel teedel: need on väga kitsad ja muutuvad peagi mäkke tõusvaks serpentiiniks.
Üsna pidevalt on teeservas oliiviinstandikud. Tuleb meelde öömajaandjalt Evalt kuuldud tarkus: kui puu hukkub, näiteks külma talve tõttu, siis hakkavad kännust kasvama uued võrsed. Seetõttu on mõneski „pesas“ mitu tüve, mis sageli üksteise ümber väänduvad.
Sihtmärk hakkab mäel peagi paistma, ...
... aga sinna jõudmiseks tuleb läbida veel hulk kurve.
Ja lõpuks sõidab buss ühe lõigu lausa tagurpidi: otse sõites ei pööraks pikk liiklusvahend üht järsku kitsast kurvi lihtsalt välja. Kui ühest lihasuretajast-jalgratturist niiviisi, ahter ees, mööda tüürime, tuleb mees rattalt maha. Võimalik muidugi, et võhm läks välja. Aga meile meeldib mõelda, et imestusest meie veidra liikumisviisi pärast...
Paik, kuhu buss niimoodi puhkides kella 11.55-ks kohale punnib, on Sant’Anna in Camprena, 14. sajandi olivetaani benediktiinlaste klooster. Paar aastat tagasi kõigest 54-sena surnud briti-itaalia filmimees Anthony Minghella leidis selle paiga spirituaalsusest inspiratsiooni, et vändata siin olulisi episoode oma kuulsaimale filmile, lausa üheksa Oscarit võitnud “Inglise patsiendile”.
Giid Ulve pillab möödaminnes, et see on “ka agriturismo“ ja mina teen sellest sõnast jumala valesid järeldusi. Agri- või agroturism tundub ju olevat midagi sellist, kus rändur saab soovi korral hobust paitada või minu pärast kasvõi reht peksta, lina kitkuda, siga sööta või lehma lüpsta. Itaalia agriturismo on siiski vaid maal asuvate majutuskohtade kett.
Kusjuures siin kloostris on selgemast selge, et see majutuskoht ei pea sugugi olema ilmtingimata mõni talu.
Esialgse plaani kohaselt pidanuks me siin kloostris ka lõunat sööma („sööme koos piirkonnale iseloomuliku koduse lõuna“, on programmis kirjas) – ja nädal varem siin käinud esimene Maakodu rühm sõigi. Miks meie ei söö, selle seletuse magan ma maha, aga arvata võib, et maja hõivatuse pärast: siin on parajasti laululaagris üks koor, vist Šveitsist.
Kloostri huviväärsused vaatame sellegi poolest üle, meie põhitähelepanu suunab giid ...
... refektooriumi ehk söögisaali seintel imehästi säilinud freskode tsüklile, mille on 1503. aastal maalinud Itaalia väljapaistev renessanssiaja kunstnik II Sodoma ehk Giovanni Antonio Bazzi (1477–1549).
Sealt jõuame kloostri aeda. Torni all näha avatud uksest kostabki koorilaulu, ju siis need Šveitsist või kust iganes tulnud „agrituristid“ seal harjutavad. Huvitav, kas mägedes kodus šveitslastele tundub Toscana sama kaunis kui lauskmaarahvale eestlastele?
Aias saab ennast veel mitmel moel väga hästi tunda: varjulises kohas jalgu puhates, ...
... järjekordseid miljonivaateid imetledes ja fotokasse pistes, ...
...puuvilju ihates, ...
... lilli nuusutades ja ...
... emakeselt maalt jõudu juurde pumbates.
Nii on hää 12.25 taas teele minna. Satume tunnistajaks, et rattasõit neil hulludel teedel ei pruugi olla ohutu. Loodetavasti pole tegemist sama mehega, kelle meie omapärane sõidumaneer hämmingusse viis ...
Aga olgu agriturismo kloostris pealegi hõivatud, lõunat tahame ka meie. Sõidame läbi Pienza, kuhu jõuame täna õhtul, ja mööda Montepulcianost (fotol künkal, esiplaanil vasakul Madonna di San Biagio kirik), mida vaatame pärast lõunat, ...
... ning buss peatub kella 13 paiku Montepulciano ja Chianciano Terme vahelise tee servas tohutute puuriitade kõrval.
Oleme jõudnud Fattoria Pulcinosse, Il Pulcino farmi.
Kunagine klooster sai eravalduseks juba 16. sajandil. See, mida me siin nüüd näeme, on Montepulciano sündinud Sergio “Il Pulcino” Ercolani ja tema Chiantist Raddast pärit kaasa Gabriella suure unistuse vili. See unistus sai alguse juba siis, kui Gabriella ja Sergio väga noortena kohtusid.
Sergio nägi Gabriellat esimest korda Montepulcianos, kus tütarlaps lõi tikandimeistrina kaasa käsitöönäitusel. Aasta hiljem olid noored juba abielus ja hakkasid kujundama omaenda ettevõtet.
Üle viiekümne aasta väldanud tööga on loodud see suurepärane farm, mis müüb vaid omaenda toodangut. Tüüpilised Toscana saadused valmivad siin nii traditsiooniliste kui ka orgaaniliste võtetega. Kõiges selles on kaasa löönud paari kuus last – Elisabetta, Cecilia, Carlo, Angela, Marco ja Stella –, aga ka 18 lapselast ja mitmed lähisugulased.
Fattoria Pulcinos on restoran ja tohutu kauplus, kus müügil kõrgekvali-
teedilised veinid, liköörveinid ja grappa, extra vergine oliivõli, salaami, lambapiimast valmistatav pecorino juust, keedised ning kodused küpsised, näiteks cantucci ja Panello della Gabriella).
Kõik see kokku on aukartust-
äratavalt suur, aga samas tunnete ennast siin mõnusalt ja koduselt, ikka vaatavad vastu naeratavad näod. Enamikku kaupu saate enne ostu soovi korral maitsta. Ning näha, kuidas toit suurel grillil või terrakotanõudes valmib.
Mitte asjata ei pannud ma fattoria-lõigu algusesse pilti suurtest puuvirnadest: loomulikult köetakse grilli puudega, meeldigu see siis Brüsselile või mitte.
Olge lahked: maitske! Ja kui maitseb, siis ostke muidugi kaasa!
Ja ongi aega võtta koht sisse meile avaral terrassil eraldatud laua taga. Taldrikuvirn iga sööja ees näitab, et nalja me siin tegema ei hakka.
Just nii ongi. Esmalt tõstavad nobedad kelnerid taldrikule antipasti: ...
... peale mitut sorti lihakraami ja lausa imepärase pecorino ka marineeritud artišokiviilu.
Järgneb pasta ...
... ja muidugi aitavad seda alla loputada väga head veinid. Cin-cin! ja Salute!
Kui vähegi võimalik, on Il Pulcino farmi logo kõigil toodetele – muidugi ka pudelikorkidel.
Reisil kerkib küsimus, miks aina pastast toituvad itaallased üldjuhul sugugi paksuks ei lähe. Maakodu naised leiavad vastuse: pastat tehtavat ainult kõvanisust ning selle seedumisel imenduvat suhkur vereringesse aeglaselt, jagades ühtlaselt energiat. Veresuhkru tase ei tõuse, täiskõhutunne püsib kaua ja pole vajadust näksida.
Kaotan mingil hetkel pildistus-
valvsuse: põhiroa ja salati suudan niimoodi nahka panna, et foto jääb tegemata. Õnneks saan selle puudujäägi Kaja Kure abiga korvata. Pildilt on ka näha, et hoogsa maiustamisega on laud väheke korratuks muutunud.
Sestap hakatakse lauda koristama, veinist ja hõrgust toidust tasapisi eufooriliseks muutuv seltskond suundub aga hiigelpoodi ostlema.
Ma ei tea, kuidas teistega, aga minul polnud küll vähimatki plaani siit midagi osta. Aga vähe sellest, et viin kaasa priske paki cantucci topeltküpsetusküpsiseid (mis saavad Eestis kõigest kaasatoodust kindlasti kõige suurema poolehoiu) – sõnaosavad müüginaised suudavad mind veenda ostma ka kaks purki oliivõli. Kusjuures fattoria’lannasid viib suurde vaimustusse mu euromündihoidja: letis olev proua kutsub kolleegidki seda näperdama ja selle üle imestama! Ka ühes juustupoes õhtul Pienzas kordub sama: müüjanna tuleb lausa teisele poole letti, et sellist imeasja lähemalt uurida...
Panen tähele, et reisijuhid hakkavad muutuma murelikuks: ostlus ja toitlus on lõunapausi hullult pikaks venitanud. Aga mõned meist tahavad ka espresso’t ja muidugi on meil vaja võtta veel digestiivi või ütleme siis et magustoitu, cantucci’t,
... mida kastame Vin Santo’sse, magusasse veini. Sama hästi sobivat selleks ka mandliliköör. Kolm viimast fotot on taas Kaja Kurelt.
Et Vin Santo’st saab meist mõnegi lemmik, siis luban endale veel ühe pikema kõrvalepõike veebist leitud materjali põhjal.
Enamasti merevaigukarva Vin Santo ehk Vino Santo („Püha vein“) on esmajoones just Toscana dessertvein, mida valmistatakse tavaliselt heledatest marjadest, näiteks Trebbianost ja Malvasiast; rosé-veini jaoks sobib Sangiovese. Septembris ja oktoobris koristatud marjadel lastakse kuivas, aga tuuletõmbe või tõhusa ventilatsiooniga varjualuses pikalt kuivada, nii et nad muutuvad rosinaiks. Kuna vanasti kuivatati marju õlgmattidel, on Vin Santo’t kutsutud ka õle- või rosinaveiniks. Mida kauem marjad kuivavad, seda suuremaks tõuseb nende suhkrusisaldus. Kääritusviise on kaugelt rohkem kui üks, nii et tuntud on isegi kuivad Vin Santo’d (päris veider, eks ole: kuiv dessertvein!).
Miks kannab see vein epiteeti „püha“, selle kohta on mitu hüpoteesi, millest arvestatavaim on tema kunagine kasutus armulauaveinina. Eriti sügavalt olevat ta juurdunud Vene õigeusukirikus. Aga nime seostatakse ka imet teinud toimega mõne ootamatult tervenenud haige puhul või isegi valmistamise ajaga suurte pühade vahel.
Vein laagerdub väheldastes tünnides, millel sageli rist. Laagerdusaeg on üldjuhul vähemalt kolm aastat, sageli aga isegi viis kuni kümme. Põhiliselt on tünnid tammepuust, mõned tootjad eelistavad rohkem õhku läbi laskvaid kastani- või hoopis kadaka- või kirsipuuaame.
Tavapäraseim Vin Santo kasutusviis ongi paaris kaks korda küpsetatud küpsiste ehk biscotti’dega. Kui vein valmistatakse punastest marjadest, kannab ta sageli nime Occhio di Pernice ehk „nurmkana silm“. Vahel valmistatakse Vin Santi’t analoogselt portveiniga, peatades käärimine viinamarjapiirituse lisandiga. Sellise veini nimi on enamasti Vin Santo Liquoroso.
(Pildid Wikimediast).
Aga siis on tõesti-tõesti viimane aeg lahkuda. Jõuan veel märgata restorani kõrval mäenõlval toimetavaid lambaid, kes ilmselt on täielikus teadmatuses, kas nende roll on anda tooret pecorino’le või hoopis mõnele lihatootele ...
... ja öelda arrivederci ühele hoopis tillemale elukale.
Kümmekond minutit enne kella 16 astume kõrgendatud meeleolus, kaunis maitsemälestus cantucci’dest ja Vin Santo’st veel suus, restoranist välja. Ees ootab pisuke sõit Montepulcianosse, kus teeme välkkiire sööstu mäkke ja tagasi.
No comments:
Post a Comment