Jutt jäi pooleli hetkel, kui olime pärast vägevat lõunamanustust ja ohjeldamatut ostlust Il Pucino farmis taas bussi kobinud ja võtsime suuna Montepulcianole.
Nagu ehk ühelt pildilt meeles, lahutas meid sellest keskaegsest linnast vaid üks orujagu maad, nii et sõit võtab vaid kümmekond minutit. Istun bussis küll lausa ”juhtide ja õpetajate” selja taga, aga olen ometi maha maganud asjaolu, miks me tegelikult poleks tohtinud pidada nii pikka lõunapausi ehk umbes kaks tundi ja 50 minutit! Alles pärast Pienzas taipan: meil oli vaja jõuda sinna kindlasti enne, kui paavst Pius II palee kinni pannakse. Võib-olla pidanuks seda meile kõvema häälega rääkima: ehk oli teisigi, kes kavade tihedusest aru ei saanud. Aga nüüd on patt tehtud ja karistusest pole pääsu: ära jäävad loodetud pildistuspeatused kusagil kesk Val d’Orcia kaunidusi ning Montepulcianos tuleb leppida üsna lüheldase kohalolekuga: aega antakse 45 minutit, millest lõpuks venib siiski tunniks.
Panen siia sissejuhatuseks jälle ühe Wikimedia foto: selline on Montepulciano ülevalt vaadates; ta paikneb Val d’Orcia vahetus läheduses kesk Chiana orgu kõrguval kitsal Monte Poliziano lubjakiviharjal 605 meetri kõrgusel üle merepinna ja paistab meile päeva jooksul nii enne kui ka pärast korduvalt silma.
Buss laseb meid välja kesklinnast tublisti madalamale jääva Püha Agnese kiriku juures. Agnes on Montepulciano 1317. aastal surnud kaitsepühak. Kõikide aastaarvude ja kardetavasti muudegi faktide suhtes peab järgnevas olema küllaltki ettevaatlik: kasutan võrdlevalt kolme allikat, millest üks on linna tutvustusveeb, ja avastan kõigilt neilt vigu või vasturääkivusi. Näiteks on sel samal kodulehel Agnese surma-aastaks korra kirjutatud hoopis 1137 – ju läks numbrite järjekord sassi...
Linna ümbritseva vägeva linnamüüri ja kaitserajatised kavandas 1511. aastal Antonio da Sangallo Vanem, kelle nime tuleb ses linnas ikka ja jälle üle korrata. Tänavad nende seinte vahel on kitsukesed ja ...
... autosid seal eriti pole. Kui on, siis pigem selliseid tillukesi.
Keskväljak paikneb üleval mäeharjal, selleni viiv peatänav Corso on poolteist kilomeetrit pikk, kitsas, üsna tõsise tõusuga ja käänuline.
Jõuame väheldasele Marzocco väljakule. Lõvi Marzocco, Firenze võimu sümbol, seisab sambal samas kohas, kus kunagi paiknes Siena emahundi kuju. Kui Siena 16. sajandi keskel Firenzele alla jäi, said otsa ka Montepulciano hiilgeajad.
Vaid mõni samm edasi on barokne Püha Bernardi kirik.
Tuleb ausalt tunnistada, et noored reisikaaslannad on teinud hoopis paremaid pilte kui mina. Loodetavasti ei pane nad pahaks, kui oma kesiste klõpsude asemel nende ülesvõtete seast mõne hoopis kobedama asemele valin. See pilt jätkuvast tõusust piki Corsot on Katrin Kuulilt.
Siira-säära kulgeva Corso lõikudega ristuvad põiktänavad on muidugi veel järsemad, kohati pigem kitsad trepid.
Ikka edasi ja üles.
Siis oleme lõpuks mäeharjal, linna peaväljakul Piazza Grandel. Väga „grande“ see plats tegelikult muidugi pole, aga linna tähtsaimad hooned on siin küll. Toomkiriku, La Cattedrale di Santa Maria Assunta pildistuseks on päike nii ebasoodsas asendis, kui iganes võimalik. Sestap panen siia taas Wikimedia foto. Kirikut hakati ehitama 16. sajandi lõpul, mil vana pühakoda tundus Piazza Grandele jõukal ajal kerkinud paleede kõrval liiga armetu. Paraku kulges ligi sada aastat kestnud ehitus üle kivide ja kändude ja fassaadi polegi kunagi lõpetatud. Sisse õnnistati katedraal alles 1712. aastal (teise allika andmeil 1680). Samuti lõpetamata kellatorn on pärit 15. sajandi teisest poolest.
Sakraalhoone rikkalikuks ja kauniks kiidetud interjöör jääb ajapuuduse tõttu imetleda järgmisel linnatulekul.
Väljaku küljel asuv raekoda, Palazzo Comunale, toob otsemaid meelde Firenze Palazzo Vecchio, ehkki on viimasest omajagu tillem, see-eest aga sümmeetriline. Kui raekoda pärineb 15. sajandist, siis mitmed peaväljakut ääristavad paleed on ehitatud 16. sajandi esimesel veerandil Santa Prossede kardinali Antonio Ciocchi Del Monte korraldusel, kes paavstina kandis nime Julius III. Arhitekt oli mõnelgi hoonel taas Antonio da Sangallo Vanem.
Katedraali vastas asub travertiinist Palazzo Tarugi (foto: Katrin Kuul), ...
... selle kõrval aga kaev, millel Medicide vappi hoidvad lõvid.
Minu jaoks on põhiline tasu ronimisvaeva eest siiski vaated. Oli tükk tegemist, et valida välja neli kõige ilusamat:
Ja siis taas allamäge teele.
Juba Fix laulis, et „lihtsam mäest on alla tee“ – ja nii jääb aega ka eluolulisi detaile märgata.
Tänu eriti valvsatele kaaslastele õnnestub mõnel meist läbi karata ka ehk Muntepulcianole kõige enam kuulsust toonud kohast: veinikeldrist, kus toodetav Vino Nobile di Montepulciano olevat mitte ainult Toscana, vaid lausa Itaalia üks hinnatumaid veine. Isegi degusteerida jõuame. Ja õhtul Pienzas proovin sama veini ka rahulikumas olukorras: on hää tõesti!
See, et veinikeldrid asuvad lausa kesk vanalinna, on üsna selge tõestus, et selle veini tootmise tava peab siin olema õige vana. Montepulciano veini on ülistanud poeedid ja joonud meelsasti kuulsad poliitikud Ameerika presidentide Martin Van Bureni ja Thomas Jeffersonini välja. 17. sajandi arst ja luuletaja Francesco Redi oli nimetanud ta „kõikide veinide kuningaks“ ja küllap oli 18. sajandi teisel poolel mõjuv põhjus lisada veini nimesse epiteet nobile. Vino Nobile di Montepulciano põhimari on Sangiovese kohalik varieteet Prugnolo Gentile, mida peab olema vähemalt 70%, lisatakse 10–20% Canaiolo Nerot ja veidi teisi kohalikke sorte, näiteks Mammolot, mis lisavat aroomibuketile kannikeselõhna. Vein valmib tamme- või kastanivaatides kaks, riserva-märgistusega vein vähemalt kolm aastat. Natuke murelikuks tegevat montepulcianolasi asjaolu, et veini toodetakse liiga palju: see võib kahjustada nobile-kuulsust.
Pärast Itaalia ühendamist saigi Montepulcianost esmajoones piirkonna põllumajanduskeskus, eelkõige just jookide ja toidu tootja. Tuntud on peale siinse kuulsa veini ka sealiha, juust, pici pasta, läätsed, mesi.
Veinist kosutust saanud ihu ja hing hakkavad üha rohkem maailma märkama, olgu siis kohalikku mosaiigimeistrit ...
... ja tema loomingut (Katrin Kuuli foto), ...
... lillelisi rõdu- ja katuseservi, ...
... maaligaleriid koos ...
... naljakate valvurloomadega ...
... või jalanõupoe stiilseid lillevaase.
Linna vanima poe juures imestan, kuidas ta küll nii kaua vastu on pidanud, kui näib müüvat vaid absoluutselt mittevajalikku vanakraami.
Nutikamad meist on juba aru saanud, et pole mõtet kõiki peatänava lõike taas läbi joosta: põiktreppidest pääseb allapoole hoopis hõlpsamini.
Aga Corsogi muutub tasapisi laugemaks.
Lõpuks veel tervitus 16. sajandi Pulcinellalt ja astumegi taas Porta al Prato kaudu vanalinnast välja.
Ärasõidul saadab meid küpresside auvahtkond ...
... ja tagasipilk näitab veelkord kätte väljaspool linna asuva vaatamis-
väärsuse, Madonna di San Biagio kiriku.
Sellegi on kavandanud Antonio da Sangallo Vanem ehk Antonio di Francesco Giamberti; pühakoja pühitses aastal 1529 paavst Clement VII. Kirik on ehitatud vana pühakoja asemele. Viimases olevat nähtud, kuidas maalitud Jumalaema silmi liigutas (foto: Wikimedia).
Aga siis jääb see imeline mägilinn maha, sest ees ootab teine – ja küllap siis veel imelisem.
Sest nagu eelmises postituses kinnitasin, on veidi rohkem kui 2000 elanikuga Pienza linnake UNESCO maailmapärandi loendis – aastast 1996 (foto: Wikimedia).
Linn on oma ilu ja tuntuse, mingis mõttes ehk lausa olemasolu eest tänu võlgu kõige kuulsamale siit pärit mehele, Enea Silvio Piccolominile (1405–1464, pilt Wikimediast). Vaesunud aadliperekonna 18 lapsest vanim Enea Silvio õppis kehva majandusliku olukorra kiuste Siena ülikoolis õigusteadust ning Firenze ülikoolis klassikalist filoloogiat ja poeesiat. Reisis palju, töötas mitmete kõrgete vaimulike sekretärina ja tegi tänu heale haridusele ja suurepärastele oraatorivõimetele juba ilmikuna edukat karjääri. 1440ndatel teenis Saksa kuninga Friedrich III õukonnas, aga pidas ka Viini ülikoolis loenguid. 1446. aastal sai Piccolominist paavst Eugenius IV sekretär. Peagi otsustas mees vaimuliku elu kasuks, 1447 pühitseti ta Viinis alamdiakoniks ja veidi hiljem preestriks. Juba 1449 määrati Piccolomini Siena piiskopiks.
19. augustil 1458. aastal päädis Piccolomini tõus kiriklikul ametiredelil valimisega paavstiks. Oma nime – Pius II – valis mees humanistlikest vaadetest lähtudes: see tähendab ladina keeles 'vaga'. Sellega tõi ta taaskasutusse nime, mida paavst oli kandnud umbes 13 sajandit tagasi. Teist nii pikka nime taaskasutuselevõtu vahemikku paavstluses pole olnud: Pius I oli 10., Pius II aga 210. paavst. Pius II suri 14. augustil 1464, olles olnud valmistumas ristisõjaks türklaste vastu.
Meie reisi kontekstis tasub ehk meenutada, et just Pius II kanoniseeris Siena Caterina.
Kui Piccolomini sündis, kandis praegune Pienza nime Corsignano ja oli lihtsalt küla. Paavstiks saanult otsustas mees anda kodukülale väärika ja kaasaegse ilme. Linnasüdant kutsus ta kavandama skulptori ja arhitekti Bernardo di Matteo del Borra Gamberelli ehk Bernardo Rossellino (1409–1464).
Öeldakse, et just selles küla kogukonna julgejoonelises ümberkujundamises linnaks avaldus Rossellino talent kõige eredamalt. Ta lõi trapetsikujulise keskväljaku ja paigutas selle ümber paavsti perekonnapalee, katedraali, raekoja ja piiskopipalee, tuues siia Firenze, Siena ja Rooma maitsekaimat arhitektuuri. Ka lõi Rossellino ühel või teisel moel kaasa hulga linnamajade ja paleede rajamisel või renoveerimisel. Tulemust on kirjeldatud kui „ideaallinna“ või „utoopialinna“; see öeldakse olevat üks kõige paremini kavandatud renessansslinnu, kus püüti ellu viia elu ja valitsemise ideaalmudel, nii et rahuldatud oleks rahuarmastava ja tööka linnarahva kõik vajadused. Pienza planeeringust võttis hiljem eeskuju nii mõnigi Itaalia – ja mitte ainult Itaalia linn.
Saabume Pienzasse 17.20; muidugi pole ka siin vanalinn mõeldud autodele, ammugi mitte bussidele. Kusagil linnamüüri servas tuleme bussist maha ja liigume piki kitsukeste tänavate labürinti, ...
... kus kogub tasapisi hoogu õhtune melu.
Giid Ulvel on tükk võimlemist, et meid neljakümmet õigel rajal hoida.
Aga siis oleme Pius II väljakul (Piazza Pio II). Jõuame heita põgusa pilgu raekojale ja ...
... katedraalile, mille Pius II õnnistas sisse augustis 1462. Tark raamat kirjutab, et Rossellino kavandas raekoja torni madalama kui katedraali saksa stiilis kellatorni, et näidata kiriku ülemvõimu. Minu väljakult tehtud pildile paraku kellatorn ei mahtunud, ...
... seepärast pean taas otsima Wikimediast lisa.
Piiskopipalee (foto: Wikimedia) jääbki mul lausa pildistamata, sest kell on 17.30 ja ...
... algab päeva viimane pooletunnine giiditud ringkäik paavsti palees ehk Palazzo Piccolomini’s (foto: Wikimedia). Maja ees oleval travertiinist kaevul on muide Piccolominite vapp.
Palazzo Piccolomini’ga on aga selline kurb lugu, et pildistada seal jälle ei lubata ja veebist ei leia ma MITTE AINSATKI palee sisevaadet! Ja paraku on kõik pildid ka ajust täiesti lootusetult kustunud ja ülestähendusi sama hästi kui pole. Tuleb leppida vaid nendinguga, et „oli vist kihvt“...
Väljaspool ruume muidugi pole fotod keelatud, nii saan siin näidata kolmekorruselise suure hoone keskel asuvat siseõue ...
... lausa kolmes ...
... eri rakursis (kaks viimast fotot vastavalt Wikimedia ja Katrin Kuul).
Maja lõunaküljes on kolm korrust lodžasid ...
... ja nende all olevast renessanssaiast paistab ometi kenasti kätte ka katedraali torn.
Aedki on omaette arhitektuuriime: tegemist on ju rippaiaga, millel peab olema eriline drenaažisüsteem, et vihmavesi ei tungiks läbi kaarlagede selle all asuvatesse tallidesse, kus omal ajal oli kodu sajale hobusele. Siingi ümbritsevad lillepeenraid tihedad pukspuu-„müürid“, ...
... piiretel heitlevad elu eest luuderohi ja teised (roni)taimed, ...
... aia nurkades on vihmavarju-
kujuliseks pügatud loorberipuud.
kujuliseks pügatud loorberipuud.
Aiast avanevad taas vapustavad vaated Val d’Orciale. Reisiprogrammis olev lause „Turismiteatmike kinnitusel peaksid kõik künkad siin olema lambakarjadega kirjatud, sest Pienzas tehakse Itaalia parimat lambapiimajuustu pecorino’t“ lammaste suhtes vähemalt minu silma jaoks kinnitust ei leia, küll proovin õhtul ära ka siinse pecorino – ja see ON imehea. Ja ütlen siis veelkord üle, et imepärane Val d’Orcia maastik on kultuuripärandina UNESCO kaitse all.
Päris surmkindel ma pole, aga tagaplaanil olev mägi võiks olla Amiata, mis olevat olnud Pius II suur lemmik.
Kui pooletunnise ekskursiooni järel paleest välja astume, on päike nii palju laskunud, et ulatab valgustama veel vaid raekoja torni.
Siis kõnnime hotellide juurde, kuhu buss vahepeal meie pagasiga kohale veerenud. Põhiosa rühmast jääb kolmetärnilisse Residenza San Gregorio’sse, ...
... väiksem pool – mina seal hulgas – veab kohvreid veidi maad edasi neljatärnisesse Hotel Corsignanosse.
Tuba on soliidne ...
... ja igati funktsionaalne, ...
... kenade piltide...
... ja uhkete valgustitega.
Reisijärgsete kohmerdustega jõuab väljas pimedaks minna, aga enne kella 19 lähen veel mõnekümneks minutiks vanalinna.
Põikan veel Corsignano aegadest säilinud Püha Franciscuse kirikusse, ...
... astun pecorino ja Vino Nobile di Montepulciano huviga läbi mõnest poest – mõlemad huvid saavad kenasti rahuldatud, ...
... ja suundun siis vanalinna lõunaserva karniisipealsele, ...
... et heita pilk ka õhtusele Orcia jõe orule.
Katedraali ja paavsti palee vahelt ...
... tulen peaväljakule ...
... ja võtan veelkord üles raekoja, ...
... siis laskun teiselt poolt katedraali uuesti karniisile.
Kõnnin ka mööda vanalinna peatänavat Corso Rossellino toomkirikust ida poole, aga seal läheb kuidagi üksluiseks.
Tulengi vanalinnast tagasi, sest kokku on lepitud külaskäik naaberhotelli.
Kolm tärni, selgub, pakuvad veel uhkemaid tube kui neli tärni. Hämmastav, et nii väikses linnas (2200 elanikku) on vähemalt kaks nii kobedat hotelli.
Kellega, millist ja kui palju veini seal mekime, see jäägu taas välja lobisemata. Igatahes jätkub juttu peaaegu kolmeks tunniks.
Kui 22.45 jälle oma öömajahotellis olen, pean osutama vastuvõtuneiule tõlketeenust: vaja on paarile meie daamile telefonis selgitada, miks neid sellisel kellaajal üles äratati – oli olnud mingi segadus sissekirjutusega. Vastuvõtuneiu saab õnnelikuks, daamid küllap mitte eriti...
Öö möödub enamvähem tavavaimus: suhteliselt hiline magamaminek, suhteliselt varane (sund)äratus tänavamüra tõttu.
Enne hommikusööki jõuan veidi hotelli uurida. Võib-olla natuke kitšilik, aga mulle meeldib!
Solaarium?!
Pigem siiski päevitusrõdu.
Söögisaal: kena ja avar. Menüü? Ka kena ja avar! ☺
Kui söömise lõpetan, on väljasõiduni veel üle tunni aega, sestap teen väikese jalutuskäigu ning võtan esimese asjana korralikult üles oma öömaja ...
... ja selle trepi toredad lillepotialused.
Mõni näide ka ...
... praegusaegse Pienza majadest.
Jääbki teadmata, mis torn see hotelli lähedal kõrgub.
Ka katedraali torn paistab siia kätte.
Bussijuht vantsib juba kolmveerand tundi enne väljasõitu parkla poole, padi kohvril.
Kui õhtul veeretasime meie oma kohvrid teise hotelli juurest siia, siis täna veeretab teise hotelli rahvas oma pagasi meie juurde.
9.05 asume teele; giid räägib paavstilinnaga hüvastijätuks, et Pius II aegadel polnud midagi ebatavalist, kui paavstidel olid lapsed: paavst oli toona rohkem poliitik ja diplomaat kui kirikumees.
Aga akna taga on taas võrratud Toscana maastikud.
Täna on veidi pilvisem. Giid Ulve kinnitab, et selline päikesepaisteline ilm, nagu meil on olnud, ongi oktoobris pigem erakordne. Ja ei jäta lisamata: „Aga erakordsed asjad juhtuvadki erakordsete inimestega“ – ja teenib meilt muidugi priske plusspunkti.
Oleme teel reisi viimase täispäeva, 7. oktoobri esimesse peatuskohta, San Quirico d’Orcia linnakesse. Me läheme sinna esmajoones Itaalia ajalooliste aedade arhiivikeskuse tõttu. Ulve räägib, et sellegi keskuse ülesanne on praegu kaitsa pigem Val d’Orcia maastikke kui aedu: viimastega ei juhtu naljalt midagi, Vald’Orcia väärtuslike maastike eravalduses osi on aga vahel päris keeruline hoida põllumajanduse ülemäärase pealetungi eest.
9.20 oleme San Quirico d’Orcias kohal.
No comments:
Post a Comment