Tuesday, April 17, 2012

Mandliõielõhnane ja apelsinimaitseline Sitsiilia 7. Kirjanduslik ja natuke soolane päev


Alapealkiri on täna pärit Ulve määratlusest, kui oleme 9. veebruari hommikul kell 8.30 Agrigento hotelli Tre Torri ees bussi istunud, et sõita esmalt rannikuäärset teed pidi linna nimega Santa Margherita di Belice, sealt läbi sisemaa saare ühele loodesarvele Trapanisse ja siis põhjakalda suurel autoteel ida poole, et jõuda öömajale pealinna Palermosse.


Öö on möödunud üsna kehvasti: halb enesetunne segab und. Nii tõusen suhteliselt vara, käin suhteliselt vara söömas ja olen suhteliselt vara, juba 8.20 bussi juures. Aga suurem osa kaaslasi on veel varasemad. Siiski on mõni puudu, nii et jääb veidi aega ringi vaadata ja kindlaks teha, et hotellil on päris kindlasti rohkem torne kui kolm, nagu kinnitab hotelli nimi.



Või siis pildistada parklat ääristavaid toredaid piiniaid ...




















... ja üle tee uhkeldavat kanaari piimalille.











Mõnda aega oleme päris suure vee ääres; Vahemeri on täna täiesti tüüne. Möödume eile juba nähtud Empédocle sadamast ja pöördume siis veidi sisemaa poole, kus merevaadet jääb varjama küngastik.








Maastik on üsna mosaiikne, aga kõik ikka ilmaselge inimmõjuga, kus midagi päris põlisloodulikku on päris võimatu leida: ...










... väikesed põllulapikesed ja istandused, enamasti omaette asuvad majakesed küngastel; karjamaid ei tundu neil nõlvadel kuigivõrd olevat.

Selle tehniliselt lausa kehva, aknapeegeldusega pildi panen siia ainult seetõttu, et see on mu ainus võte linnast nimega Siculiana. Wikipedia kinnitab, et see nimi tulenevat kas saratseeni sõnaühendist Suq al Jani („Jaani turg“) või siis araabia väljendist Suqu 'l Yuni ehk Supu 'l Yunani („Kreeklaste turg“). (Oleks tore veel teada, mis vahe on ikkagi saratseenidel ja araablastel?!). Veel loen, et siin asuvat 13 km pikk puutumatu rannik, millest osa loodusreservaat.

Mõnes kohas tuleb künkaritta ...

... ka väikesi vahesid, kust sinetab vastu ikka peegelsile Vahemeri.

Ranniku lähistel oleme kuni Sciacca linnani, mis muistsetest aegadest tuntud väävlirikaste tervisvetega. Linna nimi pärinevat jälle araablastelt ja tähendavatki vett (xacca). Künkal paiknevas linnas öeldakse olevat hulk toredaid keskaegseid hooneid, sealhulgas kirikuid.
Ulve mainib aga, et linn on kuulus esmajoones oma karnevaliga. Wikipediast loen juurde, et see karneval olevat üle Sitsiilia tuntud oma veidrate, parvedel kinnitatud kujude kassikullast kiiskava paraadiga. Ja Ulve lisab, et karnevale peetakse küll, aga et seda, mis loogiliselt peaks järgnema – lihavaba dieeti 40 päevaks –, ei harrastavat naljalt enam keegi...

Peale Sciaccat pöörame peagi põhjakaarde. Sellelt teelõigult on piltidele jäänud üks päris vägev maanteesild...












... ja järjekordne tuulepark. Panin vist juba ühte varasemasse postitusse kirja, et erinevalt Itaaliast ei pea Sitsiilia energiat sisse tooma, vaid ekspordib seda. Kahjuks ei leia uuemaid andmeid kui 2007. Siis oli tuuleenergia osa elektri kogutoodangus kolm protsenti, aga päris kindlasti on see vahepeal jõuliselt kasvanud. Nn. taastuvaallikaist on kasutusel ka veejõud ning siin-seal on näha päikeseparke.




Ulve räägib sõidule taustaks küll siinsetest toitudest, küll ajaloost. Selle teise teema juttudest püüan vaatamata varem antud mitmekordsele lubadusele ajaloost võimalikult pindmiselt üle libiseda ühe jupikese raamatute abil taastada. Sest see ajajärk, normannide ja Hohenstaufenite periood Sitsiilias, on mind üsna huvitama hakanud. Loodetavasti ei lähe jutus midagi väga viltu.
Normannid kutsus saarele korda looma ilmselt paavst, need kinnitasid seal aga põhjalikult kanda üsna pikaks ajaks. 1061. aastal vallutas Roger (Ruggero ) I Messina, kogu saare allutamine võttis veel 30 aastat. 1072 sai Palermost saare pealinn ning sinna hakati rajama suurejoonelisi ehitisi. Veidi üle sajandi võimul olnud normannid, kokku viis kuningat, suutsid saarel luua hiilgava kunsti- ja arhitektuuripärandi, hoopis silmapaistvama kui kolm sajandit valitsenud Bütsants või kaks sajandit saarel peremehetsenud araablased.
Üks olulisi iseärajooni on see, et normannid võtsid eelmistest stiilidest üle parima; näiteks araabia kunsti ja arhitektuuri elemente leiab isegi minusugune täielik võhik eriti Palermo või Monreale ehituspärlite juures erilise vaevata. Aga samasugust parimate ideede sulandust ja suurt tolerantsust olid normannid rakendanud ka valitsemises, õiguses ja religioonis. Eks põhjuseks olnud ka see, et normannidest saare asukaid ja eriti veel ametnikke polnud kuigi palju, sestap tuli toetuda olemasolevale raamistikule. Ometi käis sellega rööbiti ladina aristokraatia ja usumeeste hierarhia siire Itaaliast ja Prantsusmaalt ning 13. sajandi alguseks oli araabia asjaajamiskeel saarel asendunud itaalia ja prantsuse keelega. Maale jäid araablased aga veel kauaks.


Friedrich II sünd (allikas: Wikimedia)





Kui kuningas William (Guglielmo) II 1189. aastal suri, oli kuningakandidaate kaks: Williami väljaspool abielu sündinud vennapoeg Tancred, keda toetasid aadlikud, ning kuningas Roger (Ruggero) II tütar Constance (Konstanze). Tolle aja kohta lausa tavatult kauaks vallaliseks jäänud Constance oli 1186 abiellunud Hohenstaufenite aadlisoost pärit Friedrich „Punahabe“ Barbarossa poja Heinrichiga, kes sai 1190. aastal pärast Barbarossa surma Saksa-Rooma keisriks. 1194. aastal sündis neil poeg Friedrich. Constance oli toona juba 40, sestap võis karta, et paljudel tekib hiljem kahtlus, kas laps on ikka tema oma. Vältimaks taolisi arutlusi sünnitas kange naine lapse väikese Jesi linna turuplatsile püstitatud telgis ja kutsus linna auväärseimad matroonid rõõmsat sündmust tunnistama. Juba mõni päeva hiljem tuli ta taas lapsega väljakule ja andis talle seal avalikult rinda.
Tancred oli 1189 kuulutanud ennast aadlike toel Sitsiilia kuningaks. 1194. aastal ta aga suri ja jättis Sitsiilia oma 4-aastasele pojale William (Guglielmo) III-le. Siis vallutas Sitsiilia vastupanu kohtamata keiser Heinrich, kukutas Guglielmo ja krooniti 25. detsembril 1194 Sitsiilia kuningaks, ehkki paavstile ja normanni aadlikele oli saare libisemine Saksa keisri valituse alla vägagi vastumeelt. Nii oli võim saarel läinud Hohenstaufenite kätte.
Ka Heinrichi võimuaeg jäi lühikeseks: tema viis 1197. aastal Messinas hauda malaaria, ühe võimaliku versioonina on kõneldud ka mürgitamisest. Koos kuningaks tõusnud kolmeaastase Friedrichiga valitses Sitsiiliat regendina nüüd Constance, kes oli loobunud igasugustest pretensioonidest Saksa-Rooma riigi trooni suhtes. Ta oli otsustanud poega kasvatada kui sitsiillast ja niiviisi võttis paavst Innocentius III laps-kuninga oma kaitse alla. Paraku suri ka Constance juba 1198. aastal ja regendiks tõusis paavst.


Saksa-Rooma riigi keiser ja Itaalia kuningas Friedrich II (1194–1250), stupor mundi ehk maailmaime (allikas: Wikimedia)



Kirjutada kõigist noore Friedrichi heitlustest võimu pärast läheks väga pikaks, mainin ainult, et 1211. aastal krooniti nooruk ikkagi ka Saksa kuningaks; ta lubas säilitada Kirikuriigi ja Sitsiilia sõltumatusse ning teenis sellega ka tookordse paavsti tunnustuse. 1220 sai temast Saksa-Rooma riigi keiser ja Sitsiilia kuningas. Saksamaale sattus Friedrich pärast seda väga harva, viimast korda aastal 1236, ning elas põhiliselt Sitsiilias – kui polnud parajasti just ristiretkedel. Saksamaal esindas teda poeg Conrad.
Kaasaegsed nimetasid Friedrichit stupor mundi, maailmaime: ta olevat olnud sedavõrd energiline, võimekas ja tark. Nietzsche on teda nimetanud „esimeseks eurooplaseks“ ja mitmed ajaloolased esimeseks kaasaegseks valitsejaks. Ta suutis luua Sitsiilias ja Lõuna-Itaalias riigi, mis sarnanes suurel määral tänapäevastele: tugeva keskvõimuga ja tõhusalt toiminud kuningriigi.
Friedrich valdas ladina, sitsiilia, prantsuse, saksa, kreeka ja araabia keelt ning oli kirglik kunstide ja teaduse patroon. Just tema ajal tuule tiibadesse saanud kirjandus pani alusele nüüdisaegsele itaalia keelel.
Paavstidega olid kuninga suhted halvad, Gregorius IX läks koguni nii kaugele, et nimetas Friedrichit antikristuseks. Kui kuningas aastal 1250 paar nädalat enne 56. sünnipäeva suri, oli sellega Hohenstaufenite ajastu samahästi kui lõppenud: tema järglased tõrjuti kas kõikjalt kõrvale või surid peagi.

Selle õige pikaks läinud kõrvalepõike järel on aeg reisi juurde tagasi tulla: oleme jõudnud ligi 7000 elanikuga linna nimega Santa Margherita di Belice. Nagu hulk teisigi vanu Sitsiilia linnu, paikneb ka see künkal, 400 meetrit üle merepinna.

Kohe hakkab silma, et ehkki asustus on siin olnud juba sikaanide ajast peale, on majad pigem uuepoolsed ja üle nende kõrgub päris võõrkehana mõjuv („täiesti kontekstist väljas,“ ütleb Ulve) moodsa arhitektuuriga kirik. Põhjus on traagiline: 1968. aasta 15. jaanuaril aset leidnud ränk maavärin jättis vanast Santa Margheritast väga vähe alles.




Sõidame künkast üles kesklinna, tuleme bussist maha ja jõuame avarale väljakule, mille läikiv marmor(?)sillutis toob pähe mõtteid küll vannitoast ja küll Moskva metroost.









Sellegi ääres on varemeid, pigem küll ilmselt kui teatav memoriaal, sest juures on ka selgitussilt, aga paraku jälle ainult itaalia keeles – ja Ulvet saab niigi vahetpidamata igasuguste küsimustega tüüdatud.









 
Maja, mis on meie tuleku põhjus, paikneb väljaku vastasküljes. Ka Palazzo Filangeri di Cutò, rohkem tuntud kui Palazzo Gattopardo, sai maavärinas tõsiselt kannatada, sisuliselt fassaad vaid alles jäigi. Aga ta on uuesti üles ehitatud; siin asub peale linnavalitsuse veel Gattopardo muuseum ja väike Püha Aleksandri teater; maja juurde kuulub teoreetiliselt väga uhke, praktiliselt aga üsna räämas park.

Kell sissepääsu kohal seisab. Paraku jääb küsimata, kas näitab ta ehk maavärina aega või on lihtsalt rikki läinud.
 
Sellel pärast majas sees klõpsatud pildil on foto vaatega väljakule enne maavärinat. Kui palee väliskuju ehk väga palju muutunud polegi, ...

... siis palee kõrval asunud (Jumala)Ema kirikust (Chiesa Madre) pole alles õieti midagi: selle asemel seisab mingi kastilaadne ajutine rajatis.

Wikimediast leian väikese pildi maavärinajärgsest ajast: kirikust on püsti tõesti ainult kasin müürikönt.

Gattopardo muuseumi nimi on aga muidugi laenatud Sitsiilia kirjanduse ühe tippteose, Giuseppe Tomasi di Lampedusa (1896–1957) romaani Il Gattopardo pealkirjast. Olen nii kirjanikku kui ka tema ainsat romaani – ja tegelikult vist üldse ainsat tuntumat teost – eelmistes Sitsiilia-postitustes näiteks seoses Donnafugata nimega juba maininud. Ja täheldanud kahetsusega, et mul on see tähtteos paraku lugemata.



Põgusalt kirjaniku eluloost. Tema isa oli Lampedusa vürst ja Palma di Montechiaro krahv; pärast isa surma 1934. aastal päris vürstitiitli kirjanik. Tomasi di Lampedusat on iseloomustatud kui suurt erakut; ta ise olevat öelnud, et oli poiss, kes armastas üksindust ja eelistas viibida pigem asjade kui inimeste keskel.
Lapsepõlv möödus põhiliselt sünnilinnas Palermos, kus ta õppis esmalt koduõpetajalt, hiljem klassikalises lütseumis. Koolivaheajad möödusid aga Santa Margherita di Belice palees, kus suureks elamuseks olid rändnäitlejate etendused, näiteks Hamlet, sealses väikeses teatris. Just seda paleed kirjeldavat kirjanik oma kuulsas romaanis Donnafugatana.
Juuraõpingud Roomas jäid I maailmasõja tõttu pooleli, pärast põgenemist sõjavangipõlvest Ungaris õnnestus tal naasta kodusaarele, kus õppis väliskirjandust. Koos emaga reisis noormees rohkesti. Juba sel ajal olevat hakanud Giuseppe peas keerlema mõtted tulevasest romaanist.
1932. aastal abiellus Tomasi di Lampedusa Riias baltisaksa aadlipreili, psühhoanalüüsitudengi Alexandra Wolff von Stomersee ehk Licyga. Pärast isa surma tuli tal tegelda perekonna põllumajandusmõisaga. II maailmasõja ajal oli koos ema ja abikaasaga sõjapaos Messina lähedal Capo d'Orlandos; kodupalee Palermos hävis õhurünnakute käigus. 1946. aastal suri kirjaniku ema ja pärast seda hakkas paremini sujuma kooselu abikaasaga, kes oli olnud ämmaga pidevas vastuolus. Paar kolis Palermosse ja Tomasi di Lampedusa hakkas üha tihedamalt suhtlema kohalike noorte intellektuaalidega.


Giuseppe Tomasi di Lampedusa (1896–1957) (foto: Wikimedia)

Koos oma poeedist nõbu Lucio Piccologa käis ta 1954. aastal kirjanduspreemia tseremoonial ja kohtus mitmete väga tuntud kirjanike, teiste seas paar aastat hiljem (1957) Nobeli kirjanduspreemia saanud Eugenio Montalega. Kirjaniku enda kinnitusel oli just see reis lõpuks innustanud teda kirjutama romaani Il Gattopardo, mille valmis 1956. Tomasi pakkus käsikirja ka kahele kirjastajale, aga need lükkasid selle tagasi.
1957. aastal avastati Giuseppe Tomasi di Lampedusal kopsuvähk; ta suri Roomas 23. juulil ja on maetud kaputsiinlaste kalmistule Palermos.
Õige pea pärast surma anti romaan välja; esimese trüki tiraaž oli 3000 raamatut, mis müüdi välkkiirelt läbi. Ehkki kriitikute esialgsel hinnangul oli teos vanamoeline, saavutas see otsekohe rahva seas tohutu populaarsuse ning kuue-seitsme kuuga olevat müüdud 70 000 eksemplari. 1959. aastal anti Tomasi di Lampedusale postuumselt Itaalia prestiižseim kirjanduspreemia Strega auhind.

Romaan on tõlgitud vähemalt 27 keelde; raamatu pealkirjaga on natuke segased lood. Inglise keeles on see The Leopard, eesti keeles Gepard, itaaliakeelne sõna gattopardo tähendavat aga pigem Ameerika otselotti või Aafrika servalit. Raamatu kontekstis võiks see elukas olla ehk hoopis 19. sajandi keskel Itaalias üleküttimise tõttu välja surnud metskass. Sest romaan pajatab Sitsiialia aristokraatia allkäigust pärast risorgimento’t ehk Itaalia ühendamist samuti 19. sajandi keskel. Eestikeelse väljaande annotatsioonis on kirjutatud nii: „Tükkhaaval kaotab oma küüned Sitsiilia aristokraatide sümbol – uhke gepard, kelle asemele astub noor, kiskjalik ja salakaval kodanlus.“








1963. aastal väntas Luchino Visconti Il Gattopardo filmi, milles astusid üles esimese suurusjärgu tähed Burt Lancaster, Alain Delon ja Claudia Cardinale. Film võitis Cannes’i filmifestivalil peaauhinna Palme d'Or ehk Kuldse Palmioksa.

















Väikese ootamise järel palee fuajees, kus saavad rahuldatud kohvi- ja muud vajadused ning mulle, kes ma oma palavikust veidi nõrkadel jalgadel eelistan ühele toolile toetuda, kukub pähe hiigelsuur, aga õnneks üpris kerge reklaamtahvel – mõlemad kokkupõrkes osalenud jäävad terveks –, ilmub meie ette esialgu veidi ujedana mõjuv, aga üsna sõnakaks osutuv tilluke giidineiu signorina Tiziana.

Tema sabas üritame esmalt käia selles, mis alles jäänud maavärinas purunenud kirikust, aga paraku on seal ees kuri onu, kes ka pärast väikest mõttevahetust Tizianaga meid sisse ei lase, ...


















... nii et visiit piirdub paari ...




















... kiirklõpsuga otse ukselt.



















Kiriku hilisbaroksetes stukkides on sees kuldsed niidid
Mind on just tabanud veel üks väike äpardus, ebaõnne, uimasuse ja ebaprofessionaalsuse koosmõju. Nimelt saavad tühjaks mu suurema kaamera akud. Varuakud on fotokotis, mis muidu ikka mu rinnal ripendab või on seljakotis, nüüd aga jäi muidugi bussi. Nii et kõik ülejäänud pildid Santa Margherita di Belicest alates neist kiriku sisevaadetest on tehtud tillukese IXUS-ega. Ruumis sees pole hullu, hilisemad pargifotod tulnuksid suure aparaadiga kindlasti paremad.










Palees asuvas muuseumis saame kirjaniku elust hoopis põhjalikuma ülevaate, kui mina siia kirja panin. Illustratsiooniks rohked eksponaadid alates aadellikust sugupuust ...


















... ja lapsepõlve-
piltidest ...















... kuni mitmelaadsete ajastupeegel-
dusteni.














Üritan läbi vitriiniklaasi pildistada ka Tomasi di Lampedusa käsikirju. Käekiri on ühtlane ja väga korrektne, aga ka imepisike, nii et ega teda lugeda ehk väga lihtne olegi. Selline käekiri reetvat väga tundlikku natuuri.










Omaette ruum on Gepardi filmile tähtsamate ...














... ja võib-olla mitte nii tähtsate tegelaste elusuuruste kujudega.













Taustaks kajab filmi muusika ja seinalt saame vaadata üht lõiku linateosest, paraku itaaliakeelses versioonis. Kuulame ka kirjaniku enda häält.
Filmimise aegu palee enam suguvõsale ei kuulnud (kui ma õigesti aru saan, oli kirjaniku onu selle kaardilaua taga maha mänginud...) ja toonased omanikud küsinud võtete eest majas nii ränka renti, et kaup jäi katki.


Astume läbi ka teatrist, kus noor Giuseppe sai oma esimesed näitemängu-
elamused.











Edasi tekib jälle väike tõrge: Tiziana ütleb esialgu üsna resoluutselt, et palee parki meid ei lasta. Pika-
peale õnnestub teda siiski vastupidises veenda. Ehitise kuidagiviisi taastatud tagakülg ei meenuta küll kuigivõrd paleed, ...


... vaatamist on väärt vaid üks seina ehtiv glasuurplaatidest pilt.

Kui siis lõpuks pargi väravast sisse oleme saanud, mõistame võõrustajate tõrksust seda näidata: kõik on üsna räämas ja korrast ära, ehkki võiks olla vägagi vaimustav.


Vanaks jäänud draakonipuu.














400-aastane yucca ehk tääkliilia („tüvi nagu elevandi jalg!“ ütleb keegi).



















Selle hiiglase nime magan maha, sest jälgin parajasti kahe käblikuisanda võistulaulmist.



















Kuhu kukub, sinna jääb...














Lõppjäreldus: Comtour peab tegema siia ühe talgureisi, et väärtuslik aed saaks korda!


Suuri palme on ka teisel pool aiamüüri, näiteks Washingtoni palm ...


















... ja datlipalm.

11.15 ütleme Tizianale aitäh – ja jääme vist natuke liiga kauaks lõksu palee vastas asuvasse väikesesse baari. Nimelt avastab keegi, et seal on mitmeid kohalikke ampse, sealhulgas ka arancina, millest Ulve on enne rääkinud ja mida paljud tahavad proovida. Selgub aga, et valmis, sooje ampse on õige vähe ning ülejäänud on peidus ilmselt lausa sügavkülmutuses, nii et nende ülessoojendus võtab kahetsusväärselt kaua aega. Ja näiteks minu omal on lõpuks ikkagi jäätükk sees. Aga enne, kui seda taipame, on raha baarimehele makstud.

Arancina või arancini või arancine (udusevõitu foto on võetud jälle Wikimediast; kitsukeses baaris olnuks keeruline pildistada) on väidetavasti juba 10. sajandist pärit retsepti järgi tehtud Sitsiilia toit: leivapuruga paneeritud riisipallid, mis täidetud raguu, tomatikaste, mozzarella ja/või ubadega. Võimalikud on ka teistsugused täidised, näiteks seened, baklažaan, pistaatsiapähklid.
Nimi tuleneb sellest, et pall meenutab värvilt ja kujult apelsini, mis itaalia keeles on arancia. Arancina = väike apelsin.
 
Kasutan ooteaega selleks, et liduda kiiruga enne üle majade nähtud kiriku juurde ...


... ja sellest paar pilti klõpsata.



















Väljakul võtan üles ühe isevärki skulptuuri. Sellegi tipus on gattopardo.
Mõned kaaslased on liikunud väljakult teisele poole ja avastanud sealt üsna masendavaid varemeid. Aga minul on põhjust südamest tänada reisikaaslast Annet: kiriku poole rutates olin baari juurde unustanud oma minu jaoks hindamatu väärtusega reisimärkmiku; tähelepanelik Anne korjab selle õnneks üles.













Kell 12.45 läheme sõitu, soolalinna Trapanini on vaja teel olla umbes poolteist tundi. Püüan kaardilt ka meie minekut jälgida, aga ega see eriti ei õnnestu: võrreldes Eestiga on siin äärmiselt vähe kohaviitasid. Oleme nüüd sisemaal ja esimesed umbes kolmveerand tundi sõidame suhteliselt kitsamatel ja käänulistel teedel läbi kohati vägagi dramaatilise maastiku. Üritan seda ka läbi akna pildistada, aga ega see kuigi hästi ei õnnestu. Mõned natuke paremini välja tulnud pildi panen ka siia. Kohe Santa Margheritast lahkudes laskume serpentiini mööda künkalt; teeservas on järjekordsed viinamäed.

Sellel suhteliselt künklikul maastikul näibki viinamari olevat üks põhilisi viljeldavaid kultuure.











Korduvalt sõidame „slaalomit“ läbi orgude: sel pildil näha „kaks teed“ on tegelikult selle sama tee järgmised lõigud, kus me parajasti sõidame.













Valitseb tõeline „vahelduv pilvisus“: kord paistab päike, kord on taevas üsna vihmaendeline.












Poole kahe paiku oleme jõudnud eraldatud sõidusuundadega kiirteele ja põnevamad sõiduelamused on selleks korraks möödas. See teeosa on kuiv, aga piisad tuuleklaasil näitavad, et oleme äsja hoovihma alt läbi sõitnud. Seda juhtub õige mitu korda.









Kell on 14.10, oleme jõudnud Trapanisse. Teeservas on aina suured soolaaurutus-
basseinid.












Jälle natuke udune pilt, aga ma panin selle siia nende mõne ähmase roosakasvalge täpikese pärast veepeeglil: need on roosaflamingod, kes toituvad soolalembestest vähikestest. Tänu viimastele püsib veidrate kõverate nokakobakatega, muidu aga ülimalt graatsiliste lindude sulestiku roosa värvus; loomaaedade linnutiikidel võib olla sellega raskusi.




Ega me linna endasse lähegi: oleme siia tulnud vaatama, kuidas toodetakse meresoola. Orientiir, mille järgi õige koha üles leiame, on tuulik.

Aga kui oleme bussi ühe teise tuuliku lähedale parkinud, ei õnnestu Ulvel siit leida kedagi, kes mingeid seletusi võiks jagada. Kui ma õigesti aru saan, on muuseum talveperioodiks lihtsalt suletud. Teisalt: kas seal nii väga palju midagi seletada ongi: ...







... tuule jõul pumbataks merevesi ...













... madalatesse basseinidesse või “soolapannidele” nagu neid inglise keeles nimetatakse.










Päike aurustab vee ja panni põhja jääb soolakiht, mis sealt siis välja kühveldatakse. (Sellelt pildilt peaks olema hästi märgata, et jälle puhub üpris vinge tuul).









Näha on suuremaid ja vähemaid soolavaale, mõned katmata, ...












... enamus kile ja keraamiliste kivide alla vihma eest peitu pandud. Ulve kinnitusel võivat see sool sisaldada lausa 70 eri ainet, just see teeb tast väärtusliku tooraine näiteks kosmeetikatööstusele.

Kuna programmist jääb üks punkt sisuliselt välja, teeb Ulve korraks juttu võimalikust põikest Erice linna. Selles samanimelisel 750 meetri kõrgusel mäel asuvas linnas elavat uskumatu ligi 29 000 inimest. Siit alt vaadates ei tundu mäeharjal küll neile kõigile ruumi jätkuvat.

Ulvele oponeerib Urve, kes ütleb, et sõit üles ja alla võtaks tohutult aega ning me jõuaksime Palermosse liiga hilja. Küllap on tal õigus, aga mina püüan siiski veel Erice eest sõdida: mulle ju meeldivad üle kõige kõrged kohad. Tuleb lausa hääletus ja mäele tahtjad jäävad selgelt alla. Lohutuseks saab öelda, et pilved hakkavad just selle vaidluse ajal üsna ähvardavaks muutuma ...

,,, ja natuke aega hiljem vallandubki just mäelinna kohal vägev sadu.

Siiski on kahju, et minemata jäi, eriti nüüd kodus, kui olen Wikimediast leidnud ...

... uhkeid linnavaateid ...

... ja veel uhkemaid pilguheite mäelt alla: Trapani ehk edela...

... ning Monte Cofano ehk kirde suunas.

Peaaegu saan bussiaknast pildile vikerkaare, mis sellest, et foto on jälle hästi niru: ikkagi mu ainuke Sitsiilia vikerkaar.










Kui oleme veidi maad Palermo poole sõitnud, on vihm üle ja taevas hakkab tasapisi klaarima.











Sõidul hakkab silma, et mägedel on lumi. Etna puhul see ei üllatanud, siin aga küll, sest kaardi põhjal otsustades ei tohiks ka kõige kõrgematel tippudel kõrgust olla rohkem kui veidi üle kilomeetri. Järgmisel päeval kommenteerib Monreales ka Ulve, et tema pole enne kunagi neil mägedel lund näinud. Nii et Siberi talv on tõepoolest jõudnud Vahemereni.


Salvatore Giuliano (allikas: Wikimedia)


Ulve räägib Salvatore Giulianost (1922–1950), kes ilmselt kusagil siin Lääne-Sitsiilia mägedes tegutseski. Salakaubaveo käigus noore mehena karabinjeeri tapnud Giuliano varjas end mägedes ning sõdis poolsõjaväelise formeeringu eesotsas võimudega. Väidetavasti oli ta pooldanud Sitsiilia lahkulöömist Itaaliast ja ühinemist Ameerika Ühendriikidega ning palunud president Harry Trumanit Sitsiilia annekteerida. Mõnede jaoks on Giuliano kohalik Robin Hood, mõnedele lihtsalt bandiit ja röövlipealik. Tema surmagi ümbritseb siiani teatav salapära: langes ta korrakaitsja või hoopis reeturi käe läbi. Juba eluajal pool-mütoloogilisest mehest on vändatud üks pooldokumentaalne ja üks mängufilm, kirjutatud ooper ja vähemalt osaliselt tema elukäigul põhinev Mario Puzo romaan Sitsiillane on ilmunud ka eesti keeles.




Pärast pommiplahvatust teel Palermo ja rahvusvahelise lennujaama vahel 23. mail 1992 (foto: Wikimedia).


Veidi enne Palermot sõidame mööda teeserva paigutatud Capaci pommiohvrite mälestussambast. Teele paigutatud lõhkeseadeldisega tapeti 23. mail 1992 suurema osa oma tööelust maffiaga võidelnud kohtunik Giovanni Falcone (1939–1992). Koos Falconega hukkusid ta abikaasa ja kolm ihukaitsjat. Pooletonnise pommi plahvatus oli nii võimas, et see registreeriti seismojaamades. Falcone matustele kogunesid San Domenico basiilika juurde tuhanded inimesed, valitsus oli välja kuuulutanud leinapäeva.

Nende mornide lugude saatel oleme jõudnud Palermo külje alla, ...












... mõlemal pool teeservas on mägesid.














Juba päris linna piires möödume veidi üle 600 meetri kõrgusest Pellegrino mäest. Mägi on armastatud matkasihtmärk ja osalt looduskaitseala, siin paikneb ka Palermo kaitsepühaku Rosalia kabel, palverännakute sihtpunkt..

Päris Monte Pellegrino jalamil on suuri maju.

Teeme väikese bussiekskursiooni linnas, aga see läheb minust paraku selles mõttes täiesti mööda, et pärast ei mäleta õieti midagi: liiga palju vaatamist ühe korraga ja eks väikses bussis ole vaateväli ka üsna ahtake. Küll mäletan oma esmamuljet – ja see oli üllatus: millegipärast polnud ma osanud arvata, et Palermo kesklinn on nii soliidne.



16.45 olen jõudnud meie siinse hotelli Tonic tuppa nr. 307. See on üpris jahe ja ...











... eelmistest öömajadest tähelepanuväär-
selt väiksem, nii et mul on veidi probleeme, kuhu mahutada oma punane hiigelkohver.












Eriti naljakas on tualett: nagu kitsas heledasti valgustatud kiiskavvalge koridor.


















Evakuatsiooniskeemilt on näha, kui palju suuremad toad on naabritel. Aga eks nemad pea sinna ka kahekesi ära mahtuma! ☺
Loodetavasti ei tundu see jutt liiga irisemisena: ma saan suurepäraselt aru, et suuremas linnas ei maksa normaalse hinna eest sviiti tahta.
















Enesetunne on üsna kehv, aga kell 17.15 algavast jalutuskäigust linnas ei raatsi ma siiski loobuda; pealegi tahan kusagilt apteegist kurgu- ja köhapastille osta. Piltidele on sellest käigust jäänud Teatro Mássimo, 19. sajandil ehitatud väidetavasti suurim Itaalia teater, mis olevat olnud väga kaua remondis, aga 1997. aastast alates jälle avatud; ...

... selle juures asuv Giuseppe Verdi mälestussammas (just Verdi ooperiga Falstaff avati teater pärast väga pikaks veninud ehitusperioodi 16. mail 1897) ...


















... ning samal väljakul asuv isemoodi kiosk. Selle on loonud teatri arhitekti Giovan Battista Basile poeg Ernesto, kes teatri ehituse lõpuni viis ning otsustas üksiti väljakule lisada kaks kioskit: puidust ja sepisrauast Vicari al Massimo ja üleni raudse Ribaudo kioski. Muidu ei teaks kindel olla, aga nimi on kioski seinal kirjas: pildile sattus neist teine.















Siis on igaühel voli minna soovitud suunas. Mina otsin üles ühe vähese bussisõidult meelde jäänud koha, nn. nelja nurga ristmiku ehk Quattro Canti, mis asub Palermo kahe peatänava Via Vittorio Emanuele ja Via Maqueda ristil. Neljal 18. sajandi paleel on ristmiku poole nõgus nurk, mille korrused on jagatud osadeks klassikaliste dooria, joonia ja korintose sammastega ning millest iga ees on üht aastaaega sümboliseeriv puskkaev. Keskmiste korruste niššides on nelja Hispaania päritolu Sitsiilia kuninga kujud ning ülemisel korrusel nelja ehitusaegse ja sel ristmikul kokku saanud linnaosa kaitsepühakud: Christina, Ninfa, Oliva ja Rosalia (algselt Agatha).

Väike võrgust leitud foto (http://gallery.italy-tourism.info) aitab paremini selgitada, kuidas see kõik päriselt välja näeb.

Samas lähedal on ka Pretoria väljak, mille purskkaev oma „liiga alasti inimestega“ olevat millalgi tekitanud linlastele suurt meelehärmi. 16. sajandi Firenze skulptor Francesco Camilliani oli selle taiese esialgu kavandanud mõne Toscana villa aia tarvis. Purskkaevu tagant paistab Püha Caterina kirik.

Selle väljaku ühes servas on Palermo raekoda ehk Palazzo Pretorio, 19. sajandi renoveerimistega praeguse näo saanud, aga fassaadil veel 13. sajandigi detaile kandev palee.












Mitmel kaaslasel oli plaanis minna proovima siinset tüüpilist rooga: sardiinidega pastat. Paraku pole minust enam millekski asja. Teen juba üsna sügavas pimeduses lootusetu pildiklõpsu 1874. aastal pooleldi ehitatuna avatud teisest Palermo ooperiteatrist, Politeama Garibaldi teatrist, leian ühest põiktänavast toidupoe, varustan ennast seal pane, pecorino (mis pole küll kaugeltki nii hea kui Toscana, iseäranis Pienza oma) ja pudeli Malvasiaga ning lähen mööda Wagneri tänavat juba kella 19 hotelli tagasi.

Söön, tohterdan ennast ja lasen teleril mängida. Valida pole mitte ainsatki ingliskeelset programmi, küll on lugematu hulk itaaliakeelseid. Jään uudisteprogrammi juurde pidama ja saan pildist aru, et eile õhtul on hakkanud Etna purskama. Igast tunnist julgelt 50–55 minutit näidatakse repotaaže talve ja lume pealetungist ning selle ränkadest mõjudest Lõuna-Euroopa riikides. Kell 21 koputab uksele Ulve ja toob mulle kurgu-spray; nüüd olen rohtudega võimsalt varustatud.
Muide, täitsa kogemata panen tähele midagi üllatavat: toas pole piiblit. Eelmistel õhtutel pole taibanud seda kontrollida, küll vaatan järgmisel õhtul Rooma lähistel – ja ka seal ei ole. Natuke üllatav, sest minu meelest olen viimaste aastate reisidel alati hotellitubades ka pühakirja leidnud. Aga mul pole teda muidugi ka vaja, uskmatu jurakas nagu ma olen.

Küll pole mul midagi selle vastu, et mu voodipeatsis on need malbed inglid. Vaadaku, kui tahavad, kuidas ma magan! 22.45 kustutan tule, lootusega paremale terviseseisule hommikul.