Öö vastu 8. veebruari Agrigento all-linnahotelli Tre Torri toas nr. 238 on senistest Sitsiilia-öödest parima unega. Hommikul läheb tuba jahedaks, nii et lülitan õhtul kinni pandud soojuspumba taas käima.
Aknast-välja-pilti tehes saan väikese üllatuse osaliseks: otse akna all on bassein.
Ujumistuju see küll ei tekita; nii jahe on, et ei taga dušilegi mõelda. Kasutan kell 7 tõustes pool tundi hoopis selleks, et postkaardid valmis kirjutada ja margid peale kleepsutada.
Majad, mis aknast paistavad, on nagu majad ikka, aga millegipärast tuleb mulle meelde Wikipediast loetud tarkus, et kunagi kauges ajaloos õitsenud ja õilmitsenud linn on nüüd üks Itaalia vaesemaid; kurikuulus mitte ainult madala sissetuleku, vaid ka kauaaegsete organiseeritud kuritegevuse, esmajoones narkokaubanduse probleemidega. 2010. aastal olnud töötus Agrigentos 19,2%, kolm korda suurem kui riigis keskmiselt. Linnas on ligi 60 000 elanikku.
Hotellile ei saa küll vähimatki ette heita. Söögisaal on näiteks selline.
Välja sõidame 9.15, õhusooja on vaid kolm kraadi.
Sõita ei tule just kaua, ehk ainult kümmekond minutit, aga selle ajaga jõuab Ulve Agrigento linna pika ajaloo kiirelt kokku võtta (ja veidi otsin kirjutades ise juurde). Inimesed on ses kandis elanud eelajaloolistest aegadest peale, aga 580. aastal eKr. asutasid Rhodoselt ja Kreetalt pärit kreeklased linna, millele panid nime Akragas. Linn kindlustati türann Phalarise ajal aastail 570–554 eKr. Ulve räägib Phalarisest päris hullu juttu. Nimelt olevat just see mees välja mõelnud hiljem ju inkvisiitoritelegi meelepärase õõnsa pronkshärja, milles tulel vaenlasi küpsetada. Türann lõpetanud ka ise halvasti: rahvas vihkas meest sedavõrd, et pildus ta ühel päeval kividega surnuks.
Võimsuse tippu oli Akragas tõusnud türann Theron ajal (488–472 eKr.), mil sõjalist jõudu jätkus korduvaks võiduks kartaagolaste üle. Stabiilne majandus ja poliitiline tugevus aitasid õitsengule kaunid kunstid: ehitati Zeus tempel, kõrgel järjel olid kirjandus ja näitekunst. Just Theroni ajal keelustati inimohverdus. Akragasest sai Sitsiilia tähtsamaid linnu.
406. aastal e.Kr. jäi Akragas siiski kartaagolastele alla ja purustati. Timoleon ehitas linna küll 4. sajandi teisel poolel mingil määral üles, aga endist võimsust ei saavutanud ta enam kunagi.
210. aastal vallutasid linna roomlased ja nimetasid ümber Agrigentumiks. Ometi jäi linn suuresti kreeklaste linnaks.
Rooma riigi languse järel tuli Bütsantsi periood, 9. sajandil langes linn aga araablaste kätte, kes ehitasid uue linnakeskme kõrgemale, sinna, kus see on tänini. Araablasedki andsid linnale oma nime – Girgenti; ladina nimi taastati alles 1927. aastal.
1087. aastal vallutasid linna normannid ning saabus uus tõusu- ja õitsenguperiood: linn oli piisavalt tugev seismaks vastu saratseenide rünnakuile. Kuningas Ruggero (Roger) I asutas siia piiskopkonna; normannid ehitasid linna mitu kirikut: San Nicola, Santa Maria dei Greci ja San Biagio.
Keskajal kahanes linna elanikkond drastiliselt, uus tõus algas 18. sajandil. Uuemast ajaloost võib mainida, et linn sai omajagu kannatada II maailmasõja õhurünnakuis.
Kaks kõige kuulsamat Agrigentost pärit inimest on ilmselt antiikfilosoof ja mitmekülgne teadlane Empedokles (u. 492–u. 432 eKr), kes olevat legendi kohaselt Etna kraatrisse hüpanud, et tõestada oma jumalikke võimeid, ning 20. sajandi suur kirjanik Luigi Pirandello (1867–1936), 1934. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat, kelle teoseid on rohkesti tõlgitud ka eesti keelde ning mängitud Eesti teatrilavadel.
9.25 peatub meie bussike Vallei dei Templi, Templite oru idapoolse värava juures.
Kui piiluda põhjakaarde, tänapäevase Agrigento poole, siis oleme tõesti ju orus. Linn, ütleb giid, on ehitatud nagu amfiteater vaatega merele.
Vastassuunas vaadates märkame aga küngasahelikku – ...
...ja templite tagant mere poole kiigates näeme, et see ahelik on üpriski kõrge. Templite oru arheoloogiapark on muidugi järjekordne UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv (aastast 1997) vaatamisväärsus meie reisil.
Meie giid on siin sakslanna Ester, huvitava ja põhjaliku jutuga naine, kes on Sitsiilias elanud üle 20 aasta.
Tunnistan aga otsemaid üles, et olen täna suhteliselt kehv kuulaja ja laisk märkmete tegija. Mis seal salata: ma ei ole teab mis suur antiigi- (ega üldse vanema ajaloo) huviline. Arvan ise, et põhjus on kooliajas. Mitmete teiste ainete õpetajad suutsid mus oma õppeainete vastu hoopis suuremat huvi äratada kui ajaloolased. Kindlasti mängis teatud tõrjuvas hoiakus oma osa ka just selles aines valitsenud väga suur vastuolu kooliõpetuse ja kodus kõneldu vahel. Mu isa oli poliitilistes küsimustes üsna vabameelne ja kindla sõnaga mees. Nii jäi mul koolis see ajalooteadmiste kapp loomata, mille sahtleisse ja riiulitele hiljem elu jooksul kogunenu laduda ja sorteerida. Ja eriti antiigi jumalate ja legendide rohkuses on mul nüüd täiesti võimatu orienteeruda.
Täna on üks häda veel: välja hakkab lööma tervisehäda, mis reisi edenedes aina hullemaks läheb. Kas nimetada seda külmetuseks või viirusnakkuseks, pole suurt vahet. Igatahes on mul tärkava palaviku tunne ja liiga palju energiat kulub lihtsalt selleks, et püsti seista ja edasi liikuda. Seepärast taban ennast rohkem kui korra pigem linde kui giidi selgitusi kuulamas. Ilm on õnneks ilus ja päike paitab aina sõbralikumalt.
Iidne Akragas katab ulatusliku ala, millest suur osa on arheoloogidel senini läbi kaevamata. Ent ainuüksi Valle dei Templi muudab paiga maailmakuulsaks, üheks olulisimaks Sitsiilia ajalooliseks vaatamisväärsuseks. Suurel alal ajaloolise linna lõunaküljel on seitsme 5.–6.sajandil eKr. ehitatud monumentaalse dooria stiilis templi varemed. Ega teist nii uhket kreeka mälestist väljaspool Kreekat võib-olla olegi.
Laia mööda mäeahelikku kulgevat templeid ühendavat teed nimetatakse Via Sacra, Püha tee.
Templitest idapoolseim, suhteliselt hästi säilinud on Juno tempel. Giid ütleb, et õigem oleks öelda Hera, sest tegemist on ju kreeka templiga, Juno oli aga vanarooma jumalanna. Loen targast veebist, et Juno oli Saturnuse tütat, Jupiteri õde ning Marsi ja Vulcanuse ema. Ning abielu ja Rooma naiste kaitsja.
Tempel on ehitatud 5. sajandil eKr. ja olevat olnud esmajoones kasutusel pulmade ajal. Templil on kuus sammast laiust- ja kolmteist pikkustpidi. Kreeka templite sissekäik on idas, päikese-
tõusu suunas.
Giidi kinnitusel on tempel ehitatud liivakivist. 406. aastal põletasid pühakoda kartaagolased; seda tunnistavad sammastele jäänud punased jäljed.
Vaatame veelkord uhket vaadet põhja- ehk sisemaa ....
... ning lõuna ehk Vahemere poole ...
... ning laskuma templikünkalt Via Sacrale, et liikuda edasi teise templi poole. Sellel pildil on näha õitsev mandlipuu ...
... ja neid tuleb Via Sacra ääres veel ja veel. Meie reis oligi ju nii rihitud, et olla saarel just mandlipuude pungade puhkemise aegu, kui Agrigentos toimub Festa del Fiore del Mandorlo, mandliõite festival.
Selle puu otsas on mullused mandlid. Giidid selgitavad, et mandlid valmivad augustis ja neid korjatakse samuti nagu oliive: puud väristades. Tumeroheliste ja lühemate lehtedega puud kandvat kibedaid, heledamate ja pikemate lehtedega puud magusaid vilju.
Vast on nalja-
kaski teada, et mandel on ploo-
miga samasse perekonda kuuluv luuviljaline. Ainult et ploomile omase pehme viljaliha asemel on mandlil nahkjas kest, mis vilja valmides sageli lõheneb. Aga kesta sees ikka kivi ja selles seeme ehk antud juhul siis mandel.
Selle toreda taime nimi peaks olema luudpõõsas. Mäletan teda juba 2006. aastast Etnalt; siis öeldi, et ta on üks esimesi taimi, mis suudab pärast vulkaanipurset taas kasvupinda leida. Aga peale selle on pildil üks paljudest veidratest skulptuuridest (minu formuleeringus „katkistest plekkinimestest“), mille näitus meie käigu ajal Templite orgu välja oli pandud. Taieste autor on poolakas Igor Mitoraj.
Platood või künkaharja-
pealset ääristab mere poolt ebaühtlane sein. Tuleb välja, et see polegi siia ehitatud, vaid, vastupidi, seina tagant on kivikiht ära lõigatud. Või teisiti öeldes on künkapealne niiviisi õõnes-
tatud, et serva on tekkinud kaitsev sein.
Tagasivaatel on näha, kui palju kõrgemal on Juno tempel ülejäänud künkaharjast. Ja samuti on näha müüri õõnestatud on suured nišid.
Need Bütsantsi ajal tehtud nišid on hauad. Kadunukesed pandi hauda embrüo asendis, ühte süvendisse kaks. Idee oli see, et kadunuke oleks jumala ja taeva silma all; kaar sümboliseeris elukaart. Jõukamad lasksid niššidele teha taimede ja loomadega ehitud uksed.
Kivimüüris on mitmeid kohti, kust pääseb ka mere poole vaatama.
Nii on sellel pildil kaugelt näha – üsna täpselt pildi keskel – veel ühe pühakoja varemed. See on Asculapiuse tempel. Asculapius, roomlastel Aesculapius, oli meditsiini ja ravimise jumal. Templi juures käidi enne ravi palumas, seepärast oli see pühakoda eemal: muidu võinuks kurjad tõved linna jõuda. Eduka ravi järel viidi tänutäheks terveks saanud kehaosa terrakotakuju.
Läbi lillede: pilk korra ka tänapäeva Agrigento poole.
Veel kaks poolaka Mitoraj „katkist inimest“.
Ikka edasi ...
... mööda mandliõievahus Via Sacrat.
Kirglik soov end jäädvustada ...
... tundub olema väga rahvus-
vaheline.
Inimtegevus, aga küllap ka ilm on iidset kaitseseina murendanud. Kohati on see lausa kadunud, kohati vajanud kindlustamist, ...
... mõnes lõigus aga vägevalt monoliitne.
Via Sacra ääres kasvab siin-seal agaave. Meie puuteadlane ütleb agaavi kohta, et „see on ainus taim, mis sünnitab elavaid lapsi“.
Hakkame jõudma järgmise, kõige paremini säilinud Concordia templini. Seegi on pärit 5. sajandist eKr., arvatavasti aastast 430. Kuna tempel on nii hästi säilinud, peetakse seda üheks kõige olulisemaks meie ajal eksisteerivaks antiik-kreeka tsivilisatsiooni ehitiseks. Nii hästi alles on hoone aga suuresti seetõttu, et 6. sajandil muudeti ta kristlikuks kirikuks. Kristlikke teenistusi oli siin peetud 18. sajandini.
Sellelgi pühakojal on laiuti kuus ja pikuti kolmteist dooria sammast. Nii väljast kui ka seest katnud templit värviline stukk.
Templi nimi on tinglik: ühtegi pühakuju siit leitud pole ja seepärast võeti nimetus ühelt 16. sajandil päevavalgele tulnud ajalooliselt pärgamendilt.
Templi välispind oli rikkuse näitamiseks kaetud marmori imitatsiooniga. Giid ütleb, et roomlased ehitasid suure majad endale, kreeklased aga selleks, et näidata vaenlastele oma rikkust ja vägevust.
Sel fotol on hästi näha kristlaste ehitatud lisasein.
Concordia templi ees kasvab oliivipuu, mille vanuse oli keegi Austria botaanikaprofessor puu pihta koputades hinnanud 500–600 aastale.
Giidid räägivad legendi Poseidonist ja Athenast, kes pidanud lahendama mingi konflikti sellega, et toovad midagi kasulikku. Poseidon tõi vee: lõi käega vastu kaljut ja sealt tuli soolane vesi. Athena aga puudutas kannaga maad ja sellest sirgus oliivipuu.
Oliivipuid istutatakse kahe-kolmekaupa kokku. Kasvades hakkavad nad tuulega üksteise ümber väänlema ja tekib midagi türklase turbani taolist. Sellest siis nimi „saratseeni puu“.
Via Sacra ääres on ka kristliku perioodi nekropol – 2.–3. sajandist. Kadunukesi töödeldi lubjaga ja keerati linasse, kivisse lõigatud haud kaeti kivi-
plaadiga. Igast viiest maetust neli olnud lapsed. Surnuid on maetud ka vanadesse kreeklaste tsisternidesse, kus viimased olid hoidnud nii vilja kui ka vett.
Villa Aurea, Briti armee kapteni sir Alexander Hardcastle’i kodu. Hardcastle tuli Agrigentosse, tookordse nimega Girgentisse, 1921. aastal tervist parandama ja arheoloogilisi huviväärsusi vaatama ning otsustas siia elama jääda. Templite ja nekropoli vahetusse lähedusse ehitatud villa nime leidis kapten kunagise kreeklaste kindluse värava nimest. Hardcastle toetas kuni oma surmani 1933. aastal arheoloogilisi väljakaevamisi ja uuringuid, tema initsiatiivil pandi taas üles Heraclese templi kaheksa sammast ning avastati hulk iidseid muistiseid. Villa õuel on ajalooentusiastist inglase pronksbüst.
Sellist teed mööda veeti kaevandusest ehitusele kiviplokke.
Neist „legoklotsidest“ ongi templi sambad laotud. Auku valati sulatina, selle sisse pandi raudtihvt.
Ühele pildile sean ka enda. Mu selja taga on just need Heraclese templi kaheksa sammast, mis sir Hardcastle’i initsiatiivil üles tõsteti. Heracles oli antiikses Akragases enim austatud jumalus ning temale pühendatud tempel selle oru vanim: püstitatud võib-olla juba 6. sajandil eKr. või hiljemalt Theroni valitsemisaja algul. Ehitis hävis maavärinas.
Templi juurest on leitud Heraclese pronkskuju, mille põlv oli kulunud: inimesed käisid seda palvete aegu puudutamas; küllap arvati sel olevat maagiline toime.
Siin paistab põõsaste vahelt üle agaavi Theroni haua-
monumendi alus; algselt oli selle peal koonus.
Alepo mänd.
11.45 jõuame kohta, kus templite ritta lõikub autotee. Ristteel lähistel oli antiikajal Kuldne värav, Porta Aurea. Mõni samm eemal seisab maja, milles raamatupood, kohvik ja postkontor. Maja ümber on terve hulk „väga päevitunud inimesi“: senegallased üritavad turistidele ehteid müüa. Teeme veerandtunnise kohvipausi; mina eelistan kohvile klaasikese grappa’t, et aina kehvamaks jäävat enesetunnet veidi turgutada. Pildid jätan sellest paigast igaks juhuks tegemata, sest kogu aeg on mõni must mees vaateväljas.
Teisel pool autoteed ootavad meid hiiglasliku Zeusi templi jäänused. See oli siinsetest templitest kõige suurem; võib-olla üldse suurim dooria stiilis tempel üldse. Pinnamõõdud olevat tal olnud 56x112 meetrit, kõrgust aga koguni umbes 33 meetrit ehk kümnekorruselise maja jagu. Tempel ehitati kartaagolaste üle Himera lahingus 480. aastal eKr. saavutatud võidu auks.
Giid räägib, et suure ohverdus ajal tapetud siin korraga sada härga, pooled annetati suitsuna jumalatele ehk põletati, teisest poolest pool läks preestritele ja nende sõpradele ning ülejäänud veerand jagati riitusele tulnud kuni 12 000 uskliku vahel.
Templist on paraku alles vaid hulk kivipankasid. Pole üldse kindel, kas pühakoda päris valmis jõutigi ehitada, sest pärast kartaagolaste sissetungi aastal 406 eKr. jäeti ta maha. Kindlasti lõhkusid ehitist maavärinad, veel rohkem aga inimesed, sest veel 18. sajandilgi olid varemed kasutusel kivimurruna.
Iseloomulikud sellele templile olid hiigelatlandid, millest üks on maapinnal tükkidest taas kokku pandud.
Mind lausa hämmastavad mitmete kaaslaste väga põhjalikud teadmised antiikajaloost ja -kultuurist; panen seda tähele nende ülimalt asjatundlikest küsimustest või omavahel vahetatud lausetest. Mina, nagu öeldud, olen kõigest sellest natuke liiga kauge kaarega mööda käinud. Aga ühel hetkel hakkan märkama, et tasapisi hakkavad kerge tüdimuse märke ilmutama ka mõned teised.
Mina pööran varemetest ehk rohkemgi tähelepanu toredatele õlipuudele.
Järgmise templi varemed on tegelikult kokku pandud 19. sajandi alguses väljal vedelenud osadest. Aga nimetatakse teda Castori ja Polluxi, Leda ja Zeusi poegade templiks. Ümmargune rajatis esiplaanil on ohvrialtar.
Templite kõrval orus on Kolymbetra aed.
Seda vaatame siiski vaid ülevalt, sest aega on kulunud palju ja meie puuteadlase hinnangul polevat seal ka midagi erilist: olevat üks käest lastud vana aed. Oru teiselt kaldalt paistavad veel ühe pühakoja, Vulcanuse templi jäänused.
Erekollased õied, mis siin ja paljudes teistes kohtades pilku köidavad, kuuluvad kollasele jänesekapsale. See on meie hariliku jänesekapsaga üsna üht nägu lehtede ja õiekujuga, aga õievarred on tublisti pikemad ja õied ise suuremad.
Üks hommiku suuremaid üllatusi: saan teada, et luuderohul on sellised marjad. Kusjuures õisi ja vilju kandvail oksaharudel on hoopis teistsugused lehed, kui mina luuderohul tean olevat.
Parema ettekujutuse taime suurusest saab siis, kui tal inimene kõrval seisab.
Need toredad sinised õied kuuluvat estragonile.
Templite orust lahkudes näeme selle aasta esimest heinategu.
Kella 13 paiku ütleme Estrile „aitäh!“ ja „nägemiseni!“ ning istume bussi, ...
... et sõita vaid kümmekond minutit: lõunale selles kreeka restoranis.
Mina saan buffet-antipastist ja supist kõhu kõrvuni täis. Kes söögist loobus või oli kiire einestaja, jõuab aega ka veel päikest võtta. Päike nimelt naeratab aina soojemalt.
Siit on ka väga uhke vaade praegusele Agrigentole, kuhu peagi läheme. Enne aga põikame mere äärde. Sinnapoole teele asume kell 14.10.
Keerame suuremalt teelt rannikule lähemal asuvale ja möödume Empedocle sadamast, kuhu käivad laevad Põhja-Aafrika põgenikega kurikuulsaks saanud Lampedusa saarelt. Veel veidi maad edasi ja siis jääme seisma kõrgel pangal, kohas, kust Agrigento väga selgelt kätte paistab.
Aga midagi hoopis põnevamat on mere pool. Seda Realmonte kaldakaljut nimetatakse Scala dei Turchi, tõlkes Türklaste või Türgi trepp. Miks trepp, on ehk seletamatagi selge, Türgi aga seepärast, et kunagi tegid türklastest piraadid siia rannale sagedasi röövretki.
Valge kalju on merglist, suure savisisaldusega lubjakivist. Ta paikneb kahe liivaranna vahel, milleni saabki laskuda just mööda seda looduslikku treppi. Parajasti on tõus ja liivarannast paistab päris vähe välja.
Minu jaoks on see väike käik üks ilmselgeid reisi tipphetki, kummalisel kombel pole aga Türgi treppi ei The Rough Guide’i ega ka Dorling Kindersley Eyewitness Travel’i reisijuhtides. Küll peab kohalik rahvas kaljut ilmselgelt perspektiivseks turismiatraktsiooniks, sest 2007. aastal on Realmonte omavalitsus esitanud ta koos lähedal asuva Roman Villa Aurea’ga UNESCO maailmapärandi nimistu kandidaadiks.
Paraku ei anna minu pildid kuigi selget ettekujutust kalju suurusest, seepärast lisan siia ka ühe Wikimedia pildi, millel inimesed mõõdupuuks peal.
Ega vaade lääne suunaski laita ole. Pildil on esiplaanil jälle kollased jänesekapsad ja siin proovime ka ära, kui hapud nad on. Selgub, et omajagu hapumad kui meie tilluke ja õrn harilik jänesekapsas.
Andrea näitab ette: vart tuleb kiiresti närida ja kähku välja sülitada, siis saate paraja portsu haput mekki suhu!
Märkan teisel pool teed üksildast ja kirevat kitsesalka, seltsiks üks laisa olemisega koer.
14.50 lahkume sellest põnevast paigast ja paarkümmend minutit hiljem sõidame sisse Agrigento linnapiirist. 15.25 astume Via Gioeni ja Via Atenea ristil bussist välja ja saame neli tundi aega linnas olla. Põhjus, miks me just sel nädalal Sitsiilias ja sel päeval Agrigentos oleme, sai sellesse postitusse eespool juba kirja: 3.–12. veebruaril toimub siin kevade alguse traditsioonilise tähistusena juba 67. korda mandliõite festival ehk Festa del Fiore del Mandorlo. Aga vähe sellest: samal ajal on siin ka 56. rahvusvaheline folkloori- ning 11. maailma laste festival. Nii et lausa kümme päeva on linnas ja ka Templite orus hulganisti kõikvõimalikke kohtumisi, kontserte, rongkäike ja muid üritusi. Täna õhtul kell 17 peab algama üks keskseid vaatemänge: eri riikidest pärit folkloorirühmade tõrvikurongkäik.
Meid veendakse olema tähelepanelikud ja hoolsad, sest ligi 60 000 elanikuga linn on rahvast täis. Kui aga 15.30 paiku asume meile ooteajana jäänud pooltteist tundi sisustama, on kitsuke peatänav Via Atenea lausa inimtühi.
Avastame mõnegi uhke hoone. Pildil olevat võiks pidada raekojaks või lausa kirikuks, aga kiri seinal ütleb, et see on linna kaubanduskoda.
Ja piilu sa põiktänavaisse paremal ...
... või vasakul, ikka on otsekohe selge, et oleme mäenõlval paiknevas linnas.
San Lorenzo ehk Püha Laurentsiuse kirikut vaatame nii väljast ...
... kui ka seest.
18. sajandi kiriku stukid on loonud Itaalia barokiaja meister Giacomo Serpotta.
Ulve initsiatiivil käime väiksema seltskonnaga vanasse augustiinlaste kloostrisse rajatud linnamuuseumis, kus innuka, aga kurjavõitu – ei sammugi kõrvale! – giiditädi juhtimisel vaatame koguni kolmel korrusel paiknevat päris uhket maalikogu ja satume isegi mingile evangelistide näitusele. Käigule lisab koomilisust see, et kui oleme giiditädile püüdlikult selgitanud, kust me pärit oleme, ja ta on innukalt kinnitanud, et teab küll, mis ja kus on Estonia, siis kolmandale korrusele jõudes esitleb ta meid oma kolleegidele uhkelt ikka kui ... venelasi.
Kunstiväljapanekuid pildistada ei tohi, küll on see lubatud muuseumi keldris, kus on näiteks järjekordne pupide kollektsioon ...
... ning suur ja uhke makett Jeesuse sünnilooga.
Kui millalgi 16.30 paiku taas tänaval oleme ja paar sammu edasi vanalinna keskmesse Pirandello väljakule kõnnime, on rahvast tähelepanuväärselt rohkem.
Juba on kohal hulk folkloori-
kollektiive, ...
... Venemaad esindavad adõgeed pole õiget hoogu veel üles saanud, ...
... küll trummeldavad ja tantsivad väsimatult poisid Burkina Fasost. Paistab, et Musta Mandri meestel kergele riietusele vaatamata külm ei ole, ehkki päike on üsna madalale kukkunud ja temperatuur kiirel langusteel (hakkan seda õige pea liigagi tundma...).
Ehitud on ka kohalikke lapsi: väiksemad looma-
kostüümides,...
... suuremad uhkeis daamirõivastes.
Veel suuremad neiud on piirdunud kasinamate ehetega.
Tähelepanuväärselt palju on kõikjal igat sorti turvalisuse kindlustajaid.
Kell läheneb 17-le, aeg on võtta sisse soodne vaatekoht. Sel trepil olen koos kaaslastega mõnda aega minagi, aga kui 17.15-ni midagi ei juhtu ja levib hoopis teade, et rongkäik ei alga mitte kell 17, vaid kell 18, lähen kolama: paigal olla on liiga jahe.
Vaevalt olen saanud ühes baaris natuke istuda, kui baari perenaine ütleb, et nüüd nad tulevadki. Ruttan välja, Pirandello väljaku poolt on kuulda vägevat trummipõrinat. Tuleb öelda, et see põrin jääbki õhtu üheks vägevamaks elamuseks, sest kestab vaibumatult veel tubli tunni. Trepile enam tõusma ei hakka, jään melu jälgima selle vastu, ühele ristteele. Põiktänavale on tõkkepuu ette pandud, aga iga natukese aja tagant käib keegi jälle läbipääsu nurumas – ja enamasti ta ka läbi lastakse.
Tasapisi on pimedaks läinud, läbi rahvamassi trügib aga veel paar bussi ilmselgelt hilinenud külalis-
kollektiividega. Selles siin näiteks olid rumeenlased.
Kell on 18.35, kui väljakul mängitakse vormel-1 reportaažidest pähe kuulunud Itaalia hümni ning peetakse paar kõnet. Siis algab vahepeal vaibunud trummipõrin uue hooga ning meile harjumuspäratult jupphaaval hakkab rongkäik lõpuks ometi liikuma. Üsna protsessiooni alguses tulev trummilööjate kogu on vägev; kahjuks ei taibanud loendada, aga kindlasti on nende arv kolmekohaline: väikesed poisid ees, siis üha suuremad kuni täismeesteni lõpuridades. On tõrvikuid, on Itaaliale nii omast lippudega žongleerimist. Paraku pole ma olnud piisavalt tubli vaatepositsiooni eest võitlema ja nii näen rohkem pealtvaatajate selgi ja kuklaid.
Peagi hakkab tekkima mure, kuidas ikkagi 19.30-ks kohtumiskohta jõuda. Paari rühmakaaslasega asume pärast seitset teele ja kerge see minek igatahes pole: tuleb kohati lausa trügida, veenda, paluda, nõuda. Võiks ju üritada mõnele kõrvaltänavale põigata, aga sellise mäeküljel paikneva keskaegse linna tänavasegadikku ei julge ilma linnaplaanita, pealegi pimeduses seiklema minna. Parim viis edasi saada on liikuda rongkäigu koosseisus. Mõnda aega see õnnestub, siis koristavad korravalvurid meid teeserva.
Siiski saame umbes veerand tunniga sihile, kosutuseks väljakuserva kioskites tasuta jagatavad mandlid. Väljakul on uus seiklus: puudele on ennast sisse seadnud arvukas kuldnokaparv. Küllap kõvast lärmist ja rahvarohkusest ilmselgelt häiritud linnud häälitsevad häiritult, lendavad ringi – ja poetavad all ühtteist, millega mõnigi piduline pihta saab.
19.45-ks on meie rahvas kõik õnnelikult kuldnokaplatsile jõudnud, siis veel kümmekond minutit kõndi kohta, kuhu Andrea saab meile vastu sõita, teist samapalju tema ootamist ja kella 20.05-ks on käik mandlifestivalile lõppenud.
20.25 oleme jälle oma Kolme Torni hotellis. Jätan lahkele ja soravat inglise keelt kõnelevale vastuvõtumehele oma postkaardid, mille linnas postitada unustasin. Templi saavad need kaardid 13. veebruaril hoopis Palermos ning jõuavad Belgiasse ja Eestisse 20. veebruari paiku.
Veel on tänases päevakavas reisi viimane ühine õhtusöök. Supi ja sealiha kohta pole midagi erilist meeles, ju olid igati head, aga magustoiduks üllatatakse ... apelsinilõikudega!
Enesetunne on üsna niru, kui keskööl toas tuled surnuks lasen.
No comments:
Post a Comment