Mandliõielõhnane ja apelsinimaitseline Sitsiilia 5. Šokolaad, mosaiigid ja mereannid

Jätkan sealt, kus eelmine postitus pooleli jäi. Umbes pool tundi lahutab meid 7. veebruari keskpäevast ja oleme kusagil Modica ülalinnas suure ilmetu maja juures bussist maha tulnud.

Kõrvalmaja seinal on juhatav silt: läheme tutvuma kuulsa Modica šokolaadi maitsega.

Pood, kuhu satume, on üllatavalt väike, ...

... aga lõhnad meeliülendavad ja kaubarohkus võtab silmad kirjuks.

Ja siis on meie ees ka šokolaadikoja peremees, ...

... Giuseppe „Peppe“ Rizza kuulsast Modica magusameistrite dünastiast, kes meile Ulve vahendusel oma tööst ja kirest pajatama hakkab.

 

Kakaopuu (Theobroma cacao) päriskodu on Ameerikas, kusagil Andide jalamil Amazonase ja Orinoco basseinis. Venezuelas kasvavat looduslik kakaopuu tänaseni (see ja kolm järgmist pilti on Wikimediast). Kui suur võis olla taime esialgne areaal, ei ole võimalik öelda, sest teda hakati kultuuris kasvatama juba vähemalt 1500 aastat eKr.

Mõni meeter kõrge laia võraga kakaopuu on igihaljas, kuni 40 sentimeetri pikkuste lehtedega. Vilju hakkavad kakaopuud kandma alles 6–7-aastaselt. Väikesed kollased õied puhkevad otse tüvel. Neid võib olla tuhandeid, aga vaid murdosa neist areneb viljadeks. Puud kannavad samal ajal nii eri arengujärgus õisi kui ka vilju.

Viljastunud õiel kulub vilja väljaarenemiseks 4–6 kuud, täieliku suuruse saavutanud vilja küpsemiseks läheb veel vähemalt üks kuu. Kakaopuu viljad on paksu koorega, 15–25 cm pikkused ja 10 cm paksused, rohelised, kollased või punakad. Kuigi viljad valmivad aasta ringi, koristatakse neid ainult kaks korda aastas ja käsitsi, et õisi ja teisi vilju mitte vigastada.

Viljaliha sees on segmentidena 20–60 seemet ehk kakaouba.

Enne kui hispaanlased Ameerika põlisasukate elu pea peale pöörasid, olid kakaooad seal olnud kasutusel koguni rahana. Võõramaised vallutajad märkasid kohe, kui olulise kaubaga oli tegemist. Üks Hernán Cortési juhtimisel asteekide impeeriumi alistamisel osalenud Hispaania sõdur olevat pajatanud, kuidas asteekide imperaator Moctezuma II joonud söögi kõrvale ainult šokolaadi, mida talle serveeriti kuldses peekris. Päevas olevat tal kulunud poolsada tassitäit seda hõrku jooki.

Muidugi tõid hispaanlased kakao ja sellest valmistatava šokolaadi ka Euroopasse.

Kakaopuule sobib ekvaatorikant: kuni sellest umbes 20 kraadi kas põhja või lõuna poole. Kui loodusliku puu kodumaa oli Ameerika, siis nüüd on ta rännanud ka palju kaugemale ja lausa ligi 70% maailma kakaosaagist kasvatakse Lääne-Aafrikas. Suurim tootja on Côte d’Ivoire, andes koguni üle kolmandiku maailma magusasõpradele meelepäraseist ubadest. Järgnevad riburada Indoneesia, Ghana, Nigeeria, Kamerun, Ecuador, Paapua Uus-Guinea, Colombia ja Dominikaani vabariik. 2009. aastal toodeti maailmas kokku 4,22 miljonit tonni kakaoubasid ja istandike kogupindala oli 8,54 miljonit hektarit. Viimase 40 aasta jooksul on kogutoodang maailmas tõusnud kolm korda.

Aga aitab sest internetitarkusest; jätan sedapuhku targutamata ka ausa kaubanduse ja lapstööjõu röövelliku kasutamise teemadel, mis just seoses kakaoga – vilju korjatakse ju käsitsi, nii et odavat tööjõudu kulub rohkesti – on viimaseil aastail maailmas väga sageli teemaks tõusnud, näiteks ka meilgi näha olnud tõsielufilmides.

Panen parem kirja ühtteist sellest, mida rääkis ja näitas Peppe. Letil on kakaopuu viljad ja oad, samuti vanapärased šokolaadi valmistamise riistad.

Rohelised kaunad on Lõuna-Ameerikast, pruunikad põhiliselt Aafrikast.

„Aga need rohelised on kõige paremad!“ on Peppe kindel.

Viljadest välja õngitsetud ube fermenteeritakse esmalt umbes nädal banaanilehtede all, siis kuivatatakse 15 päeva päikese käes, pöörates neid aegajalt, kuni oad on täiesti kuivad. Kuivad oad pannakse kvaliteedi järgi kottidesse ja saadetakse šokolaaditootjatele. Ubade hind selgub börsil ning sõltub peale kvaliteedi ka sordist ja päritolumaast.

Magusameistrite töö alustuseks tuleb oad puhastada ja siis järgneb väga oluline etapp: röstimine. Peppe kinnitab, et nemad teevad seda madalal temperatuuril. Tööstuses kasutatakse suuremat kuumust ja tikutakse ube ka sageli ära kõrvetama. Nii saavat varjata maitsevigu. Seejärel oad kooritakse.

Edasi tuleb oad katki hõõruda. See, mida Peppe letil demonst-

reerib, on tema sõnul vähendatud koopia asteekide alt soojenda-

tavast kumerast kivist. Küllap on paras koht öelda, et Modica šokolaad valmib selles mõttes vana indiaani tehnoloogia alusel, et temperatuuril üle 45 kaardi tõusta ei lasta; tavaline temperatuur olevat 70 kraadi. Seetõttu on Modica šokolaad omapärase teralise tekstuuriga, sest tahvleis sisalduv suhkur pole päriselt sulanud. Ning tahvlid on veidi krobelised: kakao on saanud takistamatult pinnale tõusta. Pealegi ei lisata näiteks mingeid täiendavaid rasvu.

Küllap sama oluline on mainida, et originaalis tunti šokolaadi ainult joogina: pastaks hõõrutud kakaoubadele lisati seda valmistades juurde vett ja vürtse. Asteegid olid seda jooki tarvitanud energiaallikana lahingute eel; nende xocolātl (tõlkes „kibe vesi“) oli lausa jumalustatud. Suhkrut asteegid ei tundnud, küll lisasid nad ihaldatud joogile näiteks vaniljet.

Ka eurooplased jäid põhimõtteliselt samale rajale lausa 18. sajandi lõpuni, kui Torinos leiutati lõpuks ka tahke šokolaadi valmistusviis. 19.sajandi alguses sai selgeks, kuidas eraldada kakaovõid ja kakaomassi. Alles siis sai hakata tootma piimašokolaadi ja kakaopulbrit, millest valmistatud jook sai nimeks kakao.

Kuumuse ja hõõrumise mõjul sulab ubades leiduv kakaovõi ning tekib šokolaadipasta, mille koostises on 53% kakaovõid ja 47% tahket kakaomassi. Kui see vormitakse ja lastakse tahkuda, saab mõrušokolaadi. Eri šokolaadisortide põhiline vahe ongi selles, kui palju on seal kakaomassi ja kui palju kakaovõid ning milliseid lisandeid juurde pannakse. Tumedas šokolaadis leidub flavonooli, antioksüdanti, mis parandavat näiteks aju verevarustust ja mõjuvat seeläbi hästi aju tööle.

Nende teoreetiliste teadmistega läheme nüüd seirama praktilist tegevust. Oleme natuke hämmingus, et ei kuule mingit loengut euronõuetest ega pea jalga pistma siniseid susse ja pähe kilemütsi. Vastupidi, võime peaaegu näpu šokolaadi-

segurisse pista ja hanereas kitsast lauavahest läbi pugedes riivame ehk oma välisriietega töölaudu. Pole ajalehtedes teateid märganud, et meie lahkumise järel oleks Modicas hull kõhutõbi vallandunud!

Peppe kinnitab, et Modica oli üks esimesi paiku Euroopas, kus šokolaadi-

tarkused selgeks saadi: Sitsiilia oli kakao Euroopasse jõudes ju hispaanlaste valduses ja just Modicas oli keegi hispaanlasest valitseja pulmi pidanud. Tolle valitseja nimi läheb suures vaatlustuhinas paraku kõrvust mööda. Peppe lisab uhkelt, et on neljanda põlve šokolaadimeister: ikka nii, et isa on tarkused ja saladused oma pojale edasi pärandanud.

 

Vahe päris iidse šokolaadikeedu-

viisiga on põhiliselt see, et muidu väga mõrule massile lisatakse suhkrut; seda olid hakanud tegema juba hispaanlased. Aga temperatuur, nagu öeldud, hoitakse suhteliselt madal; selleks on kasutusel vesivann. Ja nii palju on ka lastud progressil töötuppa tungida, et segu segab nüüd masin.

Sellel laual raputatakse vormidesse lastud täpselt 100-grammised portsud korralikult läbi, et õhumullid välja tuleksid. Kokku viis töömeest valmistavad Peppe töötoas päevas kuni 4000 tahvlit. Üldse on „repertuaaris“ 25 eri tahvlitüüpi; kõik kasutatavad maitselisandid on naturaalsed.

Nüüd kukutab meister tahvlid vormist välja ja peale täielikku kuivatamist liiguvad need pakkimis-

masinasse.

Reisikaaslaste tähelepanu köidab teine noormees, kes kastab pooleldi vedelasse šokolaadi-

massi sukaadi. Tundub kuidagi väga masinlik ja igav tegevus.

Kui siis poisilt küsitakse, kas see töö teda ära ei tüüta, vastab ta uhkelt: „See pole töö, vaid kutsumus!“

Šokolaadi-

meistrite tööpäev vältavat siin ikka tavapäraselt kaheksa tundi; vaid jõulude eel tuleb teha ka ületunde, et Itaalia jõuluvanade kottidesse ikka piisavalt Peppe maiust jätkuks. Põhiliselt siseturule see maius lähebki, aga tasapisi on hakatud suunduma ka piiri taha.

Töökojas (laboratorio, ütleb Peppe) valmista-

takse ka kakao-

joogiks sobivat pulbrit. Ja veel lisab Peppe, et kohe selle nädala lõpul hakatakse lihavõteteks tege-

ma šokolaadi-

mune. Labori uusim toode on viinamarjasuhk-

ruga šokolaad, millel väiksem kalorsus ja mis ei lõhu hambaid.

Aga siis oleme poepoolel tagasi ja algab ohjeldamatu ostlemine. Vist Urve näpunäidete järgi leian poest mulle Toscana-reisilt väga armsaks saanud cantucci’d; šokolaadi ostan viit sorti. Ja mis seal salata: pudeli Malvasiat ja ühe pisikeses šokolaadilikööri ka. Peppe maiustustest saab minu lemmikuks just seesama, mida Ulvegi on enne kiitnud: peperoncino, piprašokolaad.

Kotid ja süda šokolaadirõõmu täis, istume 13.10 taas bussi ja veereme kümnekonna minutiga orgu Modica vanalinna, et selles UNESCO maailmapärandi loendisse kantud paigas kolmveerand tundi ringi vaadata.

Selle linna vaatamis-

väärsuste nimetamisega jään hätta: sõidu ajal kuuldut on kõndides raske taaslokaliseerida, internet pole lausa üldse toeks. Esiteks ongi seal Modica kohta kahetsusväärselt vähe pilte, teiseks valitseb nimetustes suur ebakindlust tekitav segadus. Seepärast mainin vaid neid üksikuid hooneid, mille puhul olen tõesti nimes kindel. Sellel fotol on vanalinna suurim ristmik, kust algab peatänav Corso Umberto I.

Põhiliselt Corsol ma selle napi aja kulgengi. Kuni 1902. aastani oli siin voolanud hoopis jõgi. Siis linna tabanud üleujutus sundinud võime veevoolu kunstlikku sängi sulgema. Too uputus olnud ränkade sadude tulemus. Ulve näitas enne bussisõidul ühe maja seinal maast vähemalt kahe meetri kõrgusele tõmmatud joont, toonast veepiiri. Paraku unustan pärast selle kriipsu üles otsimata.

Mõni vaade annab aimu, KUI sügavas orus see jõgi voolas.

Modica väga pikast, ühtpidi kuulsusrikkast ajaloost olgu mainitud vaid mõni olulisem tõik. Linn on vähemalt kolm kui mitte ligi kolm ja pool aastatuhandet vana ning nagu tervel saarel, on siitki läbi käinud kõikvõimalikke valitsejaid. Säravaim aeg tuli 13. sajandi lõpul, kui Modica sai 1296. aastal samanimelise maakonna pealinnaks. Maakond muutus Chiaramonte perekonna valitsuse all õitsvaks pooliseseisvaks riigiks, mille kontrolli all oli terve Sitsiilia lõunapoolne kolmandik. Nii oli maakonnal näiteks õigus müntida raha. Maakonna pealinna staatuses oli Modica 1812. aastani. Piirkonna keskus oli linn ka veel pärast Sitsiilia allutamist kuningriigile; alles 1926. aastast liideti Modica Ragusa provintsiga.

Ajaloo üks karmimaid peatükke oli muidugi 1693. aastal kogu Noto orgu tabanud ja tohutuid purustusi põhjustanud maavärin, mille tagajärjed olevat Modicas olnud siiski mõneti leebemad kui naaberlinnades. Rough Guide’ist loen, et ehkki uhkes barokkstiilis taastatud, ei saanud linn oma endist prestiiži enam kunagi tagasi.

Kirikuid olevat linnas lausa sada. Umbes kümmet neist jõuan selle napi aja jooksul märgata.

Corso ääres on hulk uhkeid palazzo’sid, ...

... rõdude konsoolidel ikka Taorminast juba tuttavad ohutised, mõnel lausa terve hulk. Peatänaval õnnestub teha ka üks tähtis ost, millega mõnel reisil võib olla probleeme: hangin postkaartide saatmiseks margid. Muide, Itaaliast Eestisse saab kaardi saata 75-sendise margiga; vastupidises suunas on see teadagi 25 senti kallim...

Corso pühakodadest kõige uhkem on San Pietro, mille juurde viiva laia trepi servades kaheteistkümne apostli kujud.

Garibaldi teater.

Teatri vastas kogunevad koolilapsed; ju seisab ees mingi ühiskäik.

Põiktänavad on ikka kitsad ja ülesmäge, mõned sõidetavad, ...

... mõned aga ainult astutavad.

Ühe sellise trepptänava lõpus kõrgub linna peakirik, San Giorgio katedraal.

Kui 14.05 bussi istume, ei tähenda see veel Modicast lahkumist: sõidame linna kohale, panoraami vaatama.

Vasakult ...

... paremale liikudes ...

... saan linna Corso Umberto ...

... pikkuselt neljale pildile. Sellelt viimaselt pildilt leiame keskosast veidi paremal üles San Pietro, paarilt eelmiselt pildilt aga enne alt üles nähtud katedraali, ...

... mille sellel pildil ka veidi lähemale suumin.

Muidugi ei mahu piltidele ära kogu linn, milles elab ligi 55 000 inimest

Üks vaade vanalinna serva poole.

Tuleb välja, et ka Sitsiilia noorpaaridel on rumal kombel oma abielu püsivust tabalukkudega kinnitada.

14.15 läheme taas teele. Järgmise vaatamis-

väärsuse, Rooma villani, on sõita umbes kaks tundi.

Tänase pärastlõuna sõidud aitavad saada väikese ettekujutuse saare sisemaast.

Umbes pool tundi pärast teeleminekut sõidame tohutute istanduste vahel. Muu hulgas on seal sellised kaetud alad. Ulve kinnitab, et neil kasvatatakse söögiviinamarju.

15.10 on teeservas Caltagirone, läbi ajaloo kuulus keraamika-

keskus.

UNESCO maailmapärandisse kuuluva vanalinna hinnatuim vaatamisväärsus on lai 142 astmega trepp, mis kaetud käsitsi maalitud keraamiliste plaatidega. Meil jääb see paraku nägemata, aga ma pistan siia siiski Wikimediast võetud foto.

Kui enne Caltagironet olid vahepeal ka veidi siledamad, suurte põldudega alad, siis nüüd läheb taas mägiseks.

2/3 Sitsiiliast ongi mägine.

Laugematel nõlvadel saab harida ka põlde. Sugugi haruldased pole hüljatud, lausa varemeis majapidamised.

Tee, mida mööda meid nende kaunite maastike vahel edasi sõidutatakse, on üpris käänuline, mäest üles, mäest alla.

15.30 kulgeme läbi linnakese nimega St. Michele di Ganzaria.

Tänavad on väga kitsad ...

... ja teise samasuguse bussikesega kohtudes tuleb meie hobusel teed andes tagurdada.

Kohati on mägiteed parajad insenerikunsti meistritööd.

15.40 teeme pisikese pildistuspeatuse Piazza Armerina linna servas, kus künkal kõrgub massiivne barokkkatedraal, ...

... ja laskume serpentiini mööda orgu, et läbida veel viimased kilomeetrid meie järgmise sihtmärgi poole.

Veidi enne kella 16 jätame bussi parklasse ja sööstame Ulve sabas läbi kummaliste telgiridade vahelt, mille otstarvet ma oma peaga kohe ei taipagi. Tegelikult on kõik imelihtne ja loogiline: Villa Romana del Casale meelitab siia hooajal suuri turistihorde ja siis püütakse igast telgist neile midagi maha müüa. Meie käigu ajal on avatud vaid kaks telki ...

... ning peale meie ja kahe müügimehe on näha veel üht turvameest ja meie giidi Maria Graziat.

Viis kilomeetrit Piazza Armerinast paiknev Rooma villa, Villa Romana del Casale, on rajatud 4. sajandi esimesel veerandil. Siin on säilinud maailma kõige rikkalikum, suurem ja täielikum rooma mosaiik ning muidugi on see kantud UNESCO maailmapärandi loendisse.

On isegi arvatud, et kompleks võis kuuluda imperaatorile; tõenäosemalt oli omanik siiski mõni imperaatorile lähedal seisnud senaator. Ilmselt oli tegemist tohutu põllumajandus-

mõisa ehk latifundiumi keskusega. Pole teada, kui kaua villat selles rollis kasutati, võib-olla vähem kui 150 aastat. Lõpuks jäi ta peremeheta ja piirkonda tekkis küla nimega Platia (küllap tuletisena sõnast palatium, palee). Arvatakse, et vandaalid ja läänegootid võisid palee lammutada, osa ehitisi oli aga kasutuses ka veel bütsantsi ja araabia perioodil. 12. sajandil tuli piirkond täielikult hüljata: villa jäi koos Platia külaga maalihke tõttu kuni 11 meetri paksuse mullakihi alla ja ellu jäänud külaelanikud asusid ümber praegusesse Piazza Armerinasse.

Villa vajus peaaegu täielikult unustuse hõlma, ehkki ehitise mõned kõrgemad osad jäid maapinnast paistma. Siin hakati kasvatama vilja. Aga 19. sajandi alguses leiti mõned mosaiigitükid ja sambad ning sajandi lõpus võeti ette esimesed arheoloogilised väljakaevamised.

Esimese professionaalina asus 1929. aastal kaevama Paolo Orsi, seejärel aastail 1935–39 Giuseppe Cultrera. Viimased suuremad uuringud leidsid aset 1950.–60. aastail Gino Vinicio Gentili juhtimisel. Seejärel ehitati mosaiikide kohale katus.

Villa skeem Wikimediast.

Välja on kaevatud vaid mõisa peahoone, abihoonete – orjade elupaiga, töökodade, tallide jm. asukoht on teadmata.

Villa on ühekorruseline ehitis, mille keskel on peristüül, sammastega ääristatud siseõu; seda ümbritsevad era- ja avalikud ruumid. Kõik märgid näitavad, et kogu kompleks on ehitatud korraga, mitte osade kaupa.

Meie siseneme kõrvalsisse-

käigust otse trikliiniumisse ehk söögisaali (skeemil roheline ruum palee lõunaosas).

Esimesi mosaiigi-

fragmente näeme juba õues, trikliiniumi põrandal on need aga väga uhked ja esinduslikud. Kokku olevat mosaiike 4500 ruutmeetrit. Söögisaali kivipiltidel on stseenid Kreeka mütoloogiast:

Traakia kuningas Lykurgos on rünnanud Dionysose menaadi Ambrosiat ja see on appi kutsunud Emakese Maa, kes muudab ta veiniväädiks: jalgadest on juba saanud Lykurgose alla käänduvad oksad.

Sellelt pildilt on näha, et mosaiik on laiguti siiski ka hävinud. Maria Grazia selgitab, et suuri puuduvaid osi koopiatega asendama ei hakata. Küll lapitakse väiksemaid auke.

Herakles aitab Zeusi, keda viis hiiglast püüavad Olymposelt minema ajada.

Kummalisel kombel osutub fotoaparaat tundlikumaks kui silm: silmaga ma katusesõrestiku tekitatud peenikesi kahvatuid varje ei märka, fotosilm toob need aga selgelt esile. 

Kompleksis valitseb tõeline remondimeeleolu; üks suurem ettevõtmine on seniste pleksiklaasist katuste asendus puust kattega: pleksiklaasi all läheb suvel liiga kuumaks. 

Küllap kõige kuulsam villa kuulsatest mosaiikidest, mille pilt ei puudu naljalt ühestki Sitsiilia turismiraamatust: 1959–60 välja kaevatud “ Kümne tüdruku tuba” (Sala delle Dieci Ragazz). Teadusraamatuis on mosaiigi nö. ametlik nimi “Võitja kroonimine”, enamasti öeldakse lihtsalt “Bikiinitüdrukud”. Piigadel või noortel daamidel on käsil mitu spordiala: kes võimleb käsikutega, kes heidab ketast, jookseb või mängib palli. Toogaga naine hoiab käes võidukrooni, üks neidudest aga palmioksa.

Mosaiigi ülemine vasakpoolne nurk on veidi katki ja sealt on näha, et selle mosaiigi all on varem olnud teistsugune, lihtsam.

Siingi saadab meid üks kohaliku loomariigi esindaja. Kohe suundume aga suurejoonelise loomamosaiigi juurde.

See kaunistab põrandat 65 meetri pikkuses koridoris (skeemil kollane riba üsna läänepoolses servas), mis eraldab villa alumist ja ülemist osa. Villa oli ju rajatud kergelt kaldu nõlvale ja seetõttu kaheastmeline.

Pilt on suurejooneline ja detailne jutustus vägevast jahist Aasias ja Aafrikas.

Ühtegi looma ei tapeta, ...

... vaid veetakse ...

... vankritega ...

 

...laevadele, ...

... küllap ikka selleks, et transportida nad Rooma ja seal rahvale näidata.

Panete kindlasti tähele, et põrand on tugevalt laineline. Eks maalihke ajal andnud aluspind pealevajunud raskuse all eri kohtades erinevalt järele. Oleks põrand olnud monoliitne, purunenuks ta tükkideks. Mosaiikpõrand on aga elastne ja painduv ning nii ei tekkinud siin kuigi olulisi purustusi.

Aga vaadake ka mosaiigi servariba: meisterlikult laotud ruumiline, kolmemõõt-
meline ornament. Mosaiigimeistrid olevat pärit olnud Põhja-Aafrikast, näha on viit eri stiili, nii et ju oli meistreid viis. Igas ruutmeetris on mitutuhat tükikest, ruutmeetri ladumine võtab aega umbes kuus päeva. Giidi kinnitusel on niiviisi välja rehkendatud, et kui meistreid oli tõesti viis ja igaüks koostas eri mosaiike, siis pidi tööle kokku kuluma 7–8 aastat. Kasutusel olevat olnud kokku kolme tosinat värvi killukesi: 21 marmorist, 15 klaasist.

Nagu öeldud, oli koridor eralduspiir villa alumise osa, mille keskel siseaed ehk peristüül, ja ülemise osa vahel. Viimase keskel oli basiilika ehk kuningakoda: peremehe äriruum. Sellel on puitlagi ja -katus ...

... osaliselt juba valmis. Midagi taolist, ainult veidi lihtsam, paigaldatakse ülejäänudki ruumidele.

Põrand oli villa tähtsaimal ruumil marmorist: roomlased pidasid seda mosaiigist väärtuslikumaks. Paraku jäid marmorplaatidest maalihke järel alles vaid killud. Meie muidugi peame mosaiiki hoopis hinnalisemaks, temas on rohkem soojust ja hinge. Maria Grazia ütleb toredasti, et me küll ei tea, milline peremees välja nägi, aga tänu mosaiikidele teame, millega ta tegeles: „See on nagu 2000 aasta vanune fotoalbum!“ Marmor seevastu ei pajata midagi. Natuke siiski: just marmorpõranda olemasolu villas on ajaloolastele tõestuseks, et latifundiumi peremees pidi olema keegi, kes seisis imperaatorile väga lähedal. Teised poleks imperaatori marmoriladudele lihtsalt ligi pääsenud.

 

Ja veel üks samuti väga tähtis ruum: latriin ehk kemmerg, ikka mosaiigid põrandal.

Ulatuslikke renoveerimistöid villas rahastab nii saare omavalitsus kui ka UNESCO, oma tõhusa osaga toetavad rahvusvahelised annetajad.

Tund Maria Grazia seltsis möödub lennates, ta on väga hea jutustaja ning koht on tõesti unikaalne ja uskumatult põnev. Kui ainult nii pagana külm ei oleks!

Natuke aega jääb ka ostelda ja muid muresid murda, 17.20 asume taas teele. Suund on läänest veidi edela poole, rannikulinna Agrigentosse, kuhu jääme pidama kaheks ööks. See on linn, mis oli kreeklastele sama oluline kui Siracusa.

Tasapisi hakkab hämarduma, seepärast pole mul sellest reisiosast ainsatki pilti. 17.50 sõidame mööda ligi 500 meetri kõrgusel künkal asuvast Pietraperziast, alla 8000 elanikuga linnakesest. Sõita on veidi üle 90 kilomeetri ja meid seirab väga uhke täiskuu.

Ulve räägitud rohketest lugudest olen pimeduse kiuste üles sirgeldanud, et “Sitsiilia tähtsaimad linnad on Milano, Torino ja Brescia – neis suurtes Põhja-Itaalia tööstuskeskustes “tõmbavad nööre” siit pärit inimesed.” Ka saame ühest tanklast mööda sõites teada, et kütuse omahind olevat Sitsiilias 40 senti; suures osas toodetakse see saarel.

Tee lõpuosa on paras õudus, “rallirada”, nagu ütleb Andrea. Ka sisemaale rajatakse kobedamaid autoteid ja just ehituspiirkonda me läbimegi. Seetõttu on mitu ümbersõitu mitte just teab mis headel teedel.

Kell 19 paiku hakkavad ees paistma valgustatud templid – umbes nii nagu sellel netist leitud fotol, ainult palju kaugemal. Meie praegusest vaatenurgast on päris veider kuulda, et kohta kutsutakse Templite oruks (Valle dei Templi): pigem on efektsed varemed meist tublisti kõrgemal. See on Agrigento suurim vaatamisväärsus, mille juurde läheme homme. Nii et sellest juba järgmises postituses.

Täna õhtul seisab meil ees veel midagi hoopis muud. Manööverdame päris mere ääres San Leone ehk Lido di Agrigento linnaosas uhke palmialleega promenaadil, kus üht kaubabussi on täis lausa terve tänava sõiduosa. Kui takistuse juht üles leitud, saame 19.30 paiku parkida sellise asutuse ees.

Meid juba ootab pikk laud ja igavlevad teenindajad. Normaalse vahemere-

maalase jaoks on ju veel mõttetult vara sööma hakata, seepärast on restoran esialgu tühi mis tühi.

Vaevalt oleme istuda jõudnud, kui meid tulevad lõbustama muusikud.

Eriti hoos näib olevat nooruke tamburiinipoiss.

On lubatud, et tänane menüü on selge rõhuga mereandidele. Ja nii ongi. Esimese käiguna ette toodud taldrikutäis jääb suure näljaga pildistamata, aga sellel on kolm kalalõiku – vist mõõkkala, tuun ja lõhe – ning kaheksajala-

jupid. Kaheksajalg on hea nagu ikka, kalad “harju keskmine”. Siis järgnevad karbid.

Esimeste veiniklaaside toel on tuju aina tõusul.

Veel taritakse lauale paneeritud kala...

... ja neljanda käiguna krevetid. Olen ikka olnud üle keskmise suur mereandide austaja, aga seekord mingit teab mis suurt kulinaariaelamust ei saa. Ja ega ei oskagi öelda, mis ülearu on või millest puudu jääb. Magustoiduna järgneb – ei, mitte apelsinilõigud, nagu keegi ennustab, vaid puuviljasalat. No ja paar-kolm klaasi veini muidugi aitab toitu alla loputada.

Kui 21.10 lahkume, on kõrts põhiliselt just saabunud sööjaid üsnagi täis.

Meie hotell on samuti linna mereäärses osas. Kui eile elasime Lõunatornis, siis nüüd Kolmes Tornis: hotelli nimi on Tre Torri. Tuba on siingi kena ja avar. Õhtusse mahub veel ühe hea Donnafugata veini – täpsem nimi on kahjuks meelest läinud – mekkimine naabertoa elanikega. 

Kui uuest päevast juba 40 minutit kulunud, kustutan valguse.