Päevaraamat 8: 19.–31. märts

Aasta 12. nädal, 19.–25. märts, on sündmuste ja tegude poolest üsna igav ja üksluine. Väga standardsele tööhunnikust läbinärimisele (Uudistaja + Eesti Looduse nupud) toob vaheldust vaid see, et nädalavahetusel on noorem poeg üle mitme aja Tartus, ja see, et paar päeva olen tervenisti kodutöötaja, sest vaja on vannitoa remontija sisse lasta ning olla igaks juhuks valmis tema soove ja korraldusi täitma.

Natuke teistsugust vaheldust toob postkaart tütrelt Põhja-Soomest: nii kaardil kui ka isegi margil on virmalised; just nende all nad seal olevat suusatanudki.

Seevastu ilm pakub vaheldust lausa kapaga.

19. märts. Jää Emajõel on hakanud lagunema. Pardid on kuidagi pilla-palla mööda jõge laiali, ...

... ju vist on kellegi lahke käega nii jääle kui ka kaldale laiali puistatud saiaviilulade olnud nii ülirohke, et pardikõhud punnis ja ainult veel üks näljane vareseroju toimetab selvesööklas.

Kaarsilla juurde on kuhjunud natuke dramaatilinegi jääpanga-

maastik, ...

... sillast ülesvoolu on suurem jagu vett juba vaba.

Vabadussillast alates on jääd rohkem; kui kaugele just, see jääb järele vaatamata. Veetase on 156 cm üle mõõdujaama nulli.

Väikese kõhkluse järel jätan talve viimasel hommikul botaanikaaeda minemata ja otsustan sealt õisi pildile otsida pigem kevade esimesel hommikul.

20. märts. Juba eile õhtul hakkas taevast midagi pudenema. Varahommikul ärkan lumekraapimis-

häälte peale. Kui mõni minut pärast astronoomilise kevade algust (see tuli kell 7.14) IXUS-e köögiaknast välja pistan, saan selliseid võtteid.

Lund on ka kesklinnas päris hoolega. Pargiteed ...

... ja muidugi mõista raekojaesine on puhtaks roogitud.

Aga üllatus-üllatus: jää on jõelt sootumaks kadunud! Ilmsamba veenäit on 158 cm.

Vaid Vabadussilla juures on veel üks suurem latakas tahket vett kalda küljes kinni.

 

Ei loobu ma siiski ka õiekeste otsimisest. Käik botaanikaaeda pole sugugi asjatu: leian lume seest üles nii lumekupud, ...

... lumikellukesed, ...

... lumeroosid ...

... kui ka ümaralehised alpikannid.

Üks tore taelakoloonia hakkab remmelgaköndil silma, ...

... aia üldpilt on üpris talvine.

Päeval tuleb päike välja ja Kassitoome igakevadine tiik saab sügavust aina juurde.

21. märts. Eile taastulnud lumi on peaaegu täielikult sulanud. Emajõe veetase on eilsest 3 cm madalam – 153 cm.

 

22. märts. Saiapardid on kolinud kuivale.

Anne kanali jää tundub veel tugev: kalamehi ja muidu kiibitsejaid jätkub seal keskpäevani.

23. märts. Vennad lumevarud, hoidkem hunnikusse, siis püsime kauem!

Ettevaatust, ei maksa veel pargis istuda: võib nohu saada, ...

... sest jäävesi on lähedal! Veetase on veel 4 cm langenud – 149 cm-ni.

Juba kihab kaldapealne kalameestest.

Esialgu saab kuiva jala ja tagumikuga olla ka rinnatise allservas.

Botaanikaaias on täna hoopis kevadisem.

Tagaaiast leian peale teisipäeval lumes pildistatud liikide ...

... ka mõned transilvaania sinililled, ...

... eesaias aga esimesed kenad krookused ...

... ja tillukesed iirised.

 Veidi ka punast: kibuvits veel talvise kattega tiigi taustal.

Enne bussile istumist jõuan sillaalusest märgata süstureid – needki on selle kevade esimesed.

24. 03. Vett on veidi juurde tulnud.

„Veel on julgeid parvepoisse...“ Olen viimastel päevadel päris mitu korda jälginud jäätükkidel lihtsalt ilmselgest veesõidulustist seilavaid vareseid.

25.03. Pühapäevane varahommikune üllatus. Küllap seoses üleminekuga suveajale.

Paar sellenädalast tõika ka meditsiini valdkonnast. Masendav uudis: sõbral on diagnoositud kopsuvähk. Mul endal algas üks ravimikuur, mille üle pole samuti põhjust eriti rõõmustada. Ja ühtlasi püüan arsti korraldusel korrigeerida oma menüüd.

13. nädal, 26. märts kuni 1. aprill, möödub ootuspäraselt raskelt – ja küllap juhtub sama veel mõnda aega ka edaspidi. Ma kuulun nimelt sellesse inimkategooriasse, kes talub suhteliselt halvasti üleminekut suveajale. Olenevalt aastast kestavad probleemid nädala või paar, aga on kestnud ka kauem. Ja mind ajavad tõeliselt vihale need ülitargad tegelased, kes püüavad väita, et midagi sellist ei saa olla. Sel aastal oli siiski kuulda juba veidi rohkem protestihääli üsna autoriteetsetest suudest. Ja kinnitusi, millist santi mõju see jabur komme inimeste tervisele avaldab. Küllap lähevad need jutud paraku endiselt kurtidele kõrvadele. Jutt suveaja vajalikkusest seoses mingi müütilise korrahoidmisega Euroopa Liidu siseturul teeb mind aga lihtsalt nõutuks. Ka oleks huvitav teada, kui suure põntsu siis ikkagi pani näiteks Venemaa majandusele see, et nemad mullu kellakruttimisest loobusid.

Minu aina ette käiv äratuskell vastasmaja katusel

On mitmesuguseid mitte päris igapäevaseid tegusid. Näiteks esmaspäeval satun esimest korda Tartu Lõunakeskuse Taluturule. Seda selleks, et osaleda nõupidamisel, kus paneme vist nüüd lõplikult paika selle suve reisisarja, mida korraldavad seesama Lõunakeskus ja Taluturgu vedav mittetulundusühing Maitsev Lõuna-Eesti koostöös sihtasutustega Lõuna-Eesti Turism ja Tartumaa Turism. Sarja akronüüm on LEMS, Lõuna-Eesti maalesõidud.

Esialgu mõneti suurejoonelisemate kavade asemele otsustame esimesel aastal piirduda kuue reisiga, millest esimene on 20. mail Räpinasse: aianduskooli, paberivabrikusse, Sillapää lossi; lõunasöök on Kiudoski Restoraanis (see pole trükiviga, just nii söögikoha nimi kirjutataksegi). Et reisisarja üks korraldaja on Taluturg, püütakse igal käigul anda võimalusi oma koostööpartnereile, enamasti just toitlustamises.

Esimese reisi giid on Triinu Akkermann; minule jääb esmaste plaanide kohaselt Vooremaa-sõit augustis ja vanausuliste-reis septembris.

Nädalasse mahub ka kaks reisijuttude jutustamist. Kolmapäeval astun juba üsna pikaajalise tavana üles Annelinna raamatukogus, seekord jutuga veebruarikuu Sitsiilia-reisist; päev hiljem aga räägin vanadele kolleegidele, keemikutele-pensionäridele Toscanast. Rohked pildid muidugi juttudele toeks.

Ja pühapäeva õhtul käime Sadamateatris vaatamas Vanemuise muusikalavastuste trupile Eesti teatriliidu aasta muusika, balleti ja tantsu eripreemia toonud Saša Pepeljajevi lavastatud Henry Purcelli ooperit „Haldjakuninganna“. Preemia põhjendus oli „originaalse ja julge tõlgendamise eest. Nauditav lavamaagia, meisterlik kunstide ühtepõimumine“. Olen kõigi nende kiitustega väga nõus. Tõsi, märkan ka mõnda inimest, kes vaheajal lahkuvad. Minul igatahes kolme tunni jooksul kordagi igav ei hakka, pigem otse vastupidi. Muide, see on selline tükk, mis on mängitav isegi juhul, kui ühel laulvatest peaosalistest on hääl nii ära, nii et ta ei saagi laulda. Seekord just nii ongi, aga ega ilma „siseinfota“ oleks ma seda vast märganudki. Ühel tegelasel oli pika tüki jooksul tõesti vähe tegevust. Aga viimaste minutitega tegi ta selle akrobaatikaga kuhjaga tasa!

Ilm oli selgi nädalal mitmekesine, rohkem vist küll lihtsalt kesine.

26.03. Kuni õhtuni on Tartus ilus. Hommikul on paar kraadi külma; maja ees kratsivad autojuhid oma ratsude esiklaase, lompidel on jää peal.

Kes ütles, et Emajõe vesi on pruun?!

Jõgi on tõusnud 162 cm-ni; selles hulbib rohkesti väheldast jäähämu.

Veel üks pahe kellakeeramisest: lilled pole kella kümneks veel ärganud ja minu juba mitu nädalat hästi töötanud pildistuspaus kahe bussisõidu vahel enam ei toimi.

Läbi topeltakna tehtud pilt on hallivõitu, aga tegelased loodetavasti näha. Viimase selle kevade toidukera on nüüd peaaegu täielikult vallutanud põldvarblased: kaks-kolm, vahel neligi täpipõsevärvukest korraga võrgu küljes, umbes kümme keksib veel maas. Vaid haruharva pääseb löögile ka kannatlikult hetke passiv rasvatihane. Ja vahel on ka punakuklaline rähnihärra platsis.

27.03. Kui just keskööl magama lähen, sajab väljas jälle lörtsi. Ja varahommikul on maa järjekordselt valge ja märg.

167 cm vett, paar sentimeetrit lörtsi: tänane seis Emajõel ja selle ääres.

„Aga see, kallid külalised, on lumi!“

28.03. Raadio ütleb hommikul, et öösel on kusagil sadanud hoovihma ja et hommikupoolikul läheb ilusamaks, aga pärast hakkab tihenev vihm liikuma saartelt mandrile. Tartu kohta kehtib ainult see ilusamaks minek; hommikune pilvisus hajub ja veel vähemalt kella 17 paiku on selline ilm, nagu pildilt näha. Siis kaon tükiks ajaks ruumi, kust välja ei näe. Enne kella 20 on pilvisem, aga vihm täna Tartusse ei jõua.

29.03. Öösel seevastu on sadanud ja sajab veidi ka hommikul. Vesi on Emajões kahe päevaga 16 cm tõusnud ja küünib nüüd 183 cm-ni.

Tartu geniaalsete autosildade seast geniaalseima läbikäigu-

tunneleis juba uputab.

Silt „Talvel ei hooldata“ on Lutsu, Kreutzwaldi ja Kalevipoja taguselt kaldapealselt kadunud.

„Kord ta kannab kõrsi nokas, kord toob pehmeid ebemeid...“ ...

... ja pargiteedel promeneerija võib kergesti lahkuda valgelaigulises üleriides.

„Rõõm taas kohtuda!“: seda märtsikellukese puhmast Veski tänaval pildistan ma igal kevadel.

30.03. Üks kahest on valetanud: kas kodanik Saar Tartu Postimehes, kes väidab, et eile olnud veetase Tartus 193 cm, või siis ilmasammas: ma ei usu, et mu silma petsid, kui lugesin eilseks näiduks 183 cm. Ja täna loen 189.

Ilm on täna väga muutlik. Kord käib päike pilve-eesriiete vahelt peaosatäitjana kummardamas, kord piserdab vihma, kord puistab lörtsi. Või on nii nagu sellel pildil: et üldiselt süngelt pilves, aga taevane tulekera leiab ometi prao osale maailmast naeratada.

Hommikul hirmutavad raadio ja ajalehed naljakuul naasva külma ja lumega; sooja saavat alles aprilli teises pooles.

Botaanikaaias on päris rõõmsaid värve, isegi rohetab natuke.

Mulle on suurim uudis siiski see, et päikesepoolsel nõlval on lahti esimesed sillaõied (paraku ei suuda küll mu IXUS-ekene nende sinist värvi õigesti talletada...).

Botaanikaaias kuulen lõpuks ometi ära ka oma selle aasta esimese kuldnoka. On teine üsna kenasti selgeks õppinud veidi ohakalinnu ja veidi laulurästa laulu. Jälle lendab üle mitu kolmnurgatäit hanesid; ka eile oli neid korduvalt näha ja kuulda. Ja üks luik vihistab tiibu.

31.03. Jälle on hommikul maa valge, Tartu Annelinnas küll õige õhukeselt ja päris lühikeseks ajaks. Päeval näitab ennast üsna pikalt päike. Kui pärast kella 22 teatrist tuleme, ei jää kahjuks ühtegi usaldusväärset termomeetrit ette, aga päris kindlasti on külmakraadid – ja mitte ainult üks või kaks.

Pistan kuu lõppu ka ühe EMHI lumekaardi. Lumepiir oli eilseks taandunud õige vastu Venemaad. Näis siis, kas ta hakkab tõesti aprillis uuesti läände liikuma, nagu eile ähvardati. Täna tegelikult ongi juba osa arve eilsetest omajagu suuremad. Eilse kaardi valisin seetõttu, et tänasel on paar olulist Ida-Eesti vaatluspunkti kajastamata.